Tuudur Vettiku kirjad ametkondlikus asjaajamises

TUUDUR VETTIKU KIRJAD AMETKONDLIKUS ASJAAJAMISES (kirjaviis muutmata)

Hariduse Rahvakomissarile Nigol Andresenile 1940

V. a. Hariduse Rahvakomissar.

Eesti laulukunst on saja aasta jooksul /1840–1940/ teinud läbi suure arenemistee ning jõudnud välja tänapäeva kõrgele a capella koorilaulu tasemele, s. o. koorilaulu kõrgeima vormini.

Koorilaulul on olnud Eestis laiade rahvakultuurilises arenemises väga silmapaistev koht. Koorilaul on olnud eranditult töötava rahva kunst, massikunst.

Meie tänapäeva laulukooride tüübid on: 1. rahvakoorid, väiksemad laulukoorid üle maa ja 2. kontsertkoorid, paremad asjaarmastajate koorid linnades ja suuremates keskustes. Esimesed on täitnud igasuguseid laialdasi ühiskondlikke ülesandeid, teised on viljelenud tõsikunstilisi sihte, andes kavakindlalt kontserte meie kooriliteratuuri tippsaavutusist.

Kunstilise koorilaulu massiline harrastus on kujunenud eestlaste juures üheks sügavamaks kultuuriliseks omapärasuseks ja tema hingele tõsiseks vajaduseks.

Kui meil praegusel momendil nii mõneski asjas püütakse eeskuju võtta Nõukogude Liidust, siis asjaarmastajate poolt harrastatav koorilaul on meil võrratult kõrgemal tasemel. Punalaevastiku muusikajuht oma referaadis mainis seda, et Nõukogude Liidus kahjuks pole jõutud veel a capella koorilauluni, vaid nende laialdaste rahvahulkadekoorid on alles vähenõudlikud ansamblid klaveri või muu instrumentaalsaatega, kes

harrastavad kerget, rahvalikku löök- ja ajaviite laulu. Seejuures on aga mitmed Nõukogude Liidu muusikud imetlenud meie kõrgeklassilist kooriliteratuuri ja koorikultuuri.

Meie kooride kunsti vajab sotsialistlik ühiskond kahtlemata suuremal määral, kui seda vajas kapitalistlik ühiskond, seepärast peaksime kõige jõuga säilitama meie laulukooride senist väljakujunenud struktuuri, igati soodustama kooride tööd ja tegevust ja neid tihedalt rakendama ühiskondliku kultuuri arendamistööle, kuid mitte mingil tingimusel neid kergel käel hävitama, nende tööd häirima või põhjendamatult ümberkorraldusi tegema. Kerge on hääd laulukoori hävitada, väga raske, keeruline, aega ja kogemusi nõudev on seda luua ja kasvatada. Siin peaks aetama alalhoidlikku joont.

Seoses meie kooride tööga tuleks jätkata meie kuulsaid traditsioonilisi töötava rahva suurpidustusi – üldlaulupidusid, sisustades neid vastavalt sotsialistliku ühiskonna mentaliteedile. Laulupeod on olnud meie massikultuuri omapäraseimaks näheteks ja suursündmusiks, mis sisaldavad tähelpandavaid väärtusi, millega võime ka tulevases ühiskonnas suurt tähelepanu ja imetlust võita, veel rohkemgi kui minevikus.

Ülaltoodud avaldise on põhjustanud mitmesugused kuuldused, mis lasevad mõista, nagu oleks kavatsusel põhjalikud kooride ümberkorraldused mitmesugusteks kergemasisulisteks ansambliteks Nõukogude Liidu eeskujul. Uute, vähenõudlike ansamblite juureloomise vastu ei saa kellelgi midagi olla, kuid seda ei tohiks teha seniste tüsedate a capella kooride arvel.

Loodame Teilt, lugupeetud Hariduse Rahvakomissar, meie suurearvulisele laulukooride perele nende säilitamiseks kaitset ja meie koorilaulukultuuri edaspidisele arengule tõhusat ja tõsikunstilist toetust.

Lugupidavalt T. Vettik