Tuudur Vettiku ja Lonni Paigaline-Vettiku kirjavahetus 1957–1967

TUUDUR VETTIKU JA LONNI PAIGALINE-VETTIKU KIRJAVAHETUS 1957–1967 (kirjaviis muutmata)

Vettiku kiri Lonnile koorijuhtide kursustest ja eelseisvast esinemisest Kurgjal Kirjutatud 22. juulil 1957 juba Eestis

Lontu!

Miks Sa siis mulle ühtegi rida ei kirjuta? Olen Sulle siit 2 kirja saatnud – aga mitte sõnagi ei saa vastu. Ei tea millega Sind oleks võinud pahandada.

Tööd on mul siin umbes nii: enne lõunat 4 tundi dirigeerimist ja pääle lõunat 2 tundi kooriharjutust. Rahvast on 120 ümber. Kooris on siis 50 meest ja 70 naist keskelt läbi. Naiskooriga töötab Päts, meeskooriga Ratassepp.

On jäänud veel tööd 1½ nädalat. Täna, pühapäeval sõitsid kursandid Kihnu.

Tuleval pühapäeval 28.VII on meid kutsutud Kurgjale C. R. Jakobsoni surmaastapäeva ja memoriaalmuuseumi pidustustele.

Meie koorid, kui üle eestilise koosseisuga sümboliseeriksid siis tervet rahva esindust. Siis tuleb minul ka kaasa sõita, et juhatada.

Sinna sõitvat ka veel Viljandi „Koidu” segakoor ja Järvakandi klaasivabriku meeskoor. Nii siis laulupidu.

Meie kursuste lõpu kontsert on 30.VII ja 31 lõpetamine.

Ma mõtlesin, et võib olla Sind ehk huvitaks Kurgja sõit. Siis võiksid siia tulla ja selle sõidu kaasa teha. Sõidame omnibussidega. Siis võiksid ka meie lõpukontserte kuulata. Siis võiksime ju peale kursuste lõppu

mõne päeva siin veel logeleda, enne kui koju minna. Minu tuppa saaks ehk teise koiku juurde selleks puhuks. See mis mul on, on kitsas üheinimese koiku (ikka raudvoodi, madratsiga).

Sa siis kirjuta sellest kohe. Siis ma tean koikut hankima hakata.

Siin on üks kunstnike abielupaar – Polli – mõlemad maalikunstnikud. Tahavad mind maalima hakata. Esmaspäeval hakkavad peale. On juba 3 x kooriharjutusel käinud mind jälgimas.

Ma ei tea, kas nad on nimekad või algajad? Kas Tartu või Tallinna saksad? Sa küsi seda eesti kõige paremalt klaassepalt.

Siin on iga päev piksevihma. Kliima on päris troopiline. Täna olin mere ääres kella 10 – 3ni. Oli pilvevinas taevas – ja ultraviolettkiired võtvat siis hästi pruuniks. Tunnen end päris mõnusasti juba. Ihu on parasjagu pruun ja soojust täis. Kas sina ka Pirital käid päikest võtmas?

Päts tuleb 23 sanatooriumist ära ja asub Muusikakooli, kus minagi olen. Kui sõidad, siis saate jälle üksteisega kokku! Ära mulle enam „Sirp ja Vasarat” saada, saan siit osta nii palju kui kulub.

Kuidas Täpi vaenekene küll ilma minuta elab? Tross tal oli vist räbal.

Tee talle pai.

Kõike head

T[uudur]

Ma arvan, et „Loomingus” trükitud Smuuli luuletusele sobiks hästi ühte kohta vahele järgmised salmid:

Ma nägin neitsi tagumikku ja musta märki imelikku.

Mis parata ma sain küll sinna, et t.... tõusis täitsa vinna.

Nüüd oli otsustet mu saatus, võis alata see viimne vaatus: ja algas hirmus nikkumine ja neitsikoha rikkumine.

Mis Sa arvad?

Lonnilt Tuudur Vettikule elust-olust Tallinnas Tallinn, 24. juuli 1957

Lontu, Täpi ja mamma ja papa tervitavad Sind!

Aitäh kirjade eest! Ega ma polekski Sulle kirjutanud, sest tahtsin end Sinule nii vähe, kui võimalik meelde tuletada. Nüüd aga tuleb seda siiski teha.

Tänan Sind lahke kutse eest, kuid ma siiski ei sõida praegu Pärnu. Kahju muidugi, nagu Sa ütled, et Rihoga koos olla ei saa. Kuid, arvestan praegusel juhul siiski rohkem Sinu, kui Rihoga.

Meie elame siin päris kenasti. Käin peaaegu iga päev Meriväljal, ent merevesi on siin nii külm, et jalad krampi võtab. Sellep ongi nii, et päevitajaid on rand täis, meres aga mõni üksik. Mina olen siiski iga kord oma väikse ujumise ära teinud. Täpi elab hästi. Alul muidugi sõi pahasti ja silmnähtavalt igatses Sinu järgi. Nüüd on aga loomakene olukorraga leppinud ja on minu väga hea koer.

Pollid on noored kunstnikud, ent niipalju kui mina neist tean, andekad ja head portretistid. Matiga pole mul võimalik olnud ses suhtes konsulteerida. Istusime küll ühel õhtul nende juures, ent see oli enne Sinu kirja saabumist. Kuulsin jälle kord kogu õhtu ainult temast, meie andekaimast kunstnikust. „Õndsad on need, kes vaimust vaesed”, muud ei oska ma öelda.

Sinu papa on meil väga sagedane külaline. Käisin temaga ka raekojas, tema personaalpensioni asjus. Nüüd on ses suhtes viimane instants – Ministrite Nõukogu.

Tore, et Sul Pärnus meeldib, veel parem aga, et tunned end tervena ja jõulisena.

Need värsid, mida mulle läkitasid, on väga „meeleolurikkad”. Trumpad Smuuli üle oma sotsialistliku realismiga. Ela hästi ja nägemiseni! Lonni.

Palun tervita Rihot. L.

Vettikult Lonnile Pärnumaale – kosmosesse lennust, olukorrast Tallinnas, oma tervisest, viiulimängu harjutamisest ja Kerese-Gelleri malematšist 1. august 1962

Tead suurt uudist – jälle on kosmoses käidud ja juba paari kaupa – oleme uhked jne. Maa jääb kitsaks, on vaja asumaid teistelt planeetidelt – tuleb uus kolonisaatorite klass. Aga see on vist küll õige kauge küsimus.

Ega siingi ilmad suuremad asjad ole. Täna oli juba ilma tuuleta, muidu on tuul olnud äärmiselt tugev. Meie hoovis noored puud olid lookas. Ei tea mis sellel ajal oli. Oleks pidanud vaatama minema.

Kui sääl WC rike on, eks käi siis heinamaa peal, küll viimaks ära parandatakse. See WC rike on vist tüüpiline meie elule. See on igal pool. Mamma ütleb, et kui head sinki Pärnus on, siis võiks seda tuua. Muud kraami olevat siingi, kui ainult käia ja luurata. Ma vaatan aknast välja (on ju kuulda kui veoauto tuleb) ja ütlen siis mammale. Mamma läheb siis kohe maad kuulama. Ükspäev ütlesin, et tassitakse liha poe keldrisse. Suured käntsakad. Mamma kohe jaole – olid aga lehma udarad. Aga eile keetis mamma sülti – ja väga hea sült tuli.

Mõnel ööl magan hästi – siis aga jälle halvasti. Närvid on väga rikkes – ja ega nad parane. Valu kurgus, kole nohu, aga mõnikord on niisugune tunne, et tahaks karjuda. Viiul on nüüd küll hea asi – harjutan õige tublisti – on ka isu seda teha. Näpud hakkavad juba mõnusasti käima. Õppisin „Obertess” mazurka selgeks (õieti kordasin või taastasin mida 40 aastat tagasi mängisin vabalt). Täna anti raadios Wieniawsky viiulipalasid – ja oli see ka (Obertess). Ega ma väga palju viletsamini mängigi.

Ega sahtlites pole midagi, milleks neid koguda. Aga ega neid keegi ära ka ei hävita. Ega sääl pole midagi. Krokodillid ja Pikkerid on alles. Ja ka „Mузыкальная жизнь”. Viimases numbris oli teade, et Bruno Walter on surnud.

See kiri mis 14 kirjutatud on käes. Ega ära ole nui, kirjuta veel.

Tervitusi. Mamma saadab ka. T[uudur]

Keres – Geller 2: 1

Vettikult Lonnile oma elu-olust, Antsu pulmadest ja murest Lonni hakkamasaamise pärast kodust kaugel 6. august 1962

Lonni. Oleksid võinud ikka kirjutada ka. Ei maksa nii jonnakas olla. Käisin kolmapäeval suuremal jalutuskäigul: läksin Pelgulinna ja sääl kus üle raudtee on sild tehtud – säält läksin üle ja siis kõmpisin Koplisse. Tahtsin näha kuidas Kopli park (endine kalmistu) välja näeb. Park oli nagu ikka park. Nigel kõlakoda jne. Siis tulin tagasi Pelguranna kaudu. Umbes 15 kilomeetrit käisin maha.

Neljapäev oli vihmane. Oleks olnud paras saunapäev. Aga käisin ikka reedel saunas.

Laupäev käisin Kalamaja kalmistut vaatamas. Ikka endises purustatud seisukorras. Pühapäev jalutasin paar tundi Tondi kandis. Pilv oli üleval ja ähvardas vihma, nii et ei usaldanud kaugemale minna. Muidu olen kõik aeg kodus. Nüüd mängin iga päev viiulit.

Sain Antsult kirja, kus teatab, et laupäev s.o 11. augustil on tema „pühasse abiellu registreerimine” kell 13.15 ja palub osa võtta. Abiellub Ene-Juta Kaasikuga, kes lõpetas kevadel konservatooriumi koorijuhtimise eriala. Nii see on. Ja mina soovitasin ikka Edat. Nähtavasti siis EneJuta on parem. Nii on siis Antsul ka sarve maha jookstud.

Kuidas Sa ära sõitsid ja ei võtnud hommikumantlit? Kuidas Sa siis nüüd meres said käia?

Kas Sa ei saaks juhatada, kus minu viiuli noodid on? Neid mõni üksik ikkagi on. Pole midagi mängida. Leidsin Kreisleri „Ilus Rosmarin” – aga pool palast. Ma Siberis kirjutasin selle maha – siis oli küll kõik.

Kahest söögikorrast pole seni midagi välja tulnud. Ainult mineval kolmapäeval kui selle pika käigu tegin, siis jäi õhtusöök tulemata. Peaks iga päev kauaks kodust ära minema, siis ehk saaks kahe korra peale üle minna. Aga ilmad on halvad – ja ei oska ka kuhugi kavatsedagi. Üksi on hull hulkuda pikemat otsa.

Täna lõunaks oli soolatud sealiha ja kartulid ja paks hea soust. Tuletasime Täpit meelde. Tema olla seda sousti väga isuga söönud. See maitseb tõepoolest hästi minulegi.

Kuidas Sa korda tulid tuusikuga? Läks libedasti? Sa võiks ju südame pehmeks teha ja kirjutada. T[uudur].

Mamma käis röntgeni all. Olla söödetud mingit valget putru enne. See pudru siis liigub mööda soolikaid – ja siis need targad tohtrid vahivad röntgeniga. Sai üht väga kanget rohtu. Muidu roogib ikka „sõnnikut” nagu alati.

Vettikult Lonnile rahakaartidest, Paul ja Kristjan Raua hauaplatsidest 21. august 1962

Lontu!

Ei tule Sult kirja ega kedagi! Täna tõi postiljon siis rahakaartid. Läks seiklustega. Oli üks vene poiss. Sinu summa maksmisega läks kõik libedalt (85.24). Andsime allkirjad ära jne. Minu summa oli 201 rbl 29 k. Läks raha maksmiseks: poiss andis enne peenraha 29 kop ja siis paberiraha. Loeb mulle kaks kümnelist ja ühe rublalise – see oli tema arust siis 201 rubla (sest nähtavasti null ei lugenud temal). Ma siis juhtisin tähelepanu eksitusele. Tema aga hakkas vaidlema ja seletas et üks 10 rublane olevatki 100 rubla. Tegi isegi mulle märkuse, et ma ei oskavat raha lugeda. Kui mamma siis ütles et minu summa on 2000 – siis jäi mõtlema ning luges mulle 200 rubla kätte. Kui asi oli korras, siis ma ütlesin, et ta peaks ikka õppima raha õigesti lugema, kui talle on usaldatud niisugune vastutav ülesanne. Ta ütles, et ta ei taha õppida, tahab tööd teha. „A вы получили деньги и заманитe!” Ütles, et ma võivat kaevata, kui tahan.

Niisugused on siis ametnikud! Kas tahtis mind koorida või oli tõepoolest niisugune loll?!

Mamma võttis Sinu summa kohe kiiresti oma kätte ja viis kööki. Vist minul puudub mamma usaldus. Muidu saame väga hästi läbi. Käis täna jälle röntgeni all ja homme hommikul läheb veel.

Olin ammu tahtnud Kristjan Raua hauda leida ega teadnud, kust otsida. Kõlistasin Kunstimuuseumi – seal ei teatud. Kõlistasin Kunstnike Liitu – ka ei teatud. Käisin kalmistu komandandi juures – ka ei teadnud. Kummaline küll! Nii tähtis kunstnik – ja ei teata.

Siis üks mees piiras kääridega hekki – igaks juhuks küsisin sellelt. See teadis. Viis mu kohe haua juurde (mehe nimi oli Meesak). Haud on päris kalmistu servas, raudteelt on näha, kui Nõmmele sõita, siis (enne viadukti) paistab. Must graniit blokk. Sinna on maetud mõlemad vennad Paul ja Kristjan. Nad olid kaksikud, aga Kristjani sünnipäev on üks päev varem kui Paulil. Paul (1865–1930) Kristjan (1865–1943). See oli siis varsti peale selle kui me tema juures käisime.

Hauakivi on ühine. Epitaaf on järgmine:

On mitmesuguseid andeid, kuid on üks vaim ja on mitmesuguseid jõude aga on üks jumal, kes teeb kõike kõiges.

Temas me elame, liigume, oleme.

Ei tea kust see on võetud? Väga ilus!

Samas on maetud ka Kristjan Raua poeg Kristjan-Paul Raud. Maetud 1941.

Kui Sa varem ei kirjuta, siis teata vähemalt millal Sa ära sõidad, siis tean jaama vastu tulla. Su aeg lõpeb 26. See on pühapäev. Kas tuled siis samal õhtul, või järgmisel päeval? Käi hästi palju meres – ära jäta ka vihmaga vahele. Loodetavasti on nüüd seeria ilusaid ilmu.

Palju tervitusi T[uudur]

Midagi uudist pole.

Vettikult Lonnile Paralepa laululaagrist 20. juuli 1966

Väga armas, kallis jne Lonni

Jõudsin kohale. Laager asub hoopis Haapsalu külje all, kolm kilomeetrit, Paralepa metsas. Esimene mulje on päris räbal. Päris mere ääres. Niiske ja külm. Täna magasin Laasmäe ja Urvega ühes telgis. Oli väga räbal tunne. Oleks hea meelega kohe ära sõitnud, aga ei sobi. Heinu üldse ei ole seni. Ka puid ei ole. Lubatakse tuua, võib olla siis läheb ehk veidi mugavamaks. Õnneks on ilm väga ilus. Käisin täna proua Kreegi

juures ja nüüd lähen hauda otsima. Võib olla et sõidan varem ära, siis vähemalt see ülesanne täidetud. Arvan, et päris hea, et Sa ei tulnud.

Aga kui ma varem ära ei ole tulnud, siis võiksid laupäeva õhtul kontserdile sõita. Siis võiksime pühapäeval koos tagasi sõita. Rong jõuab siia ½1. Kontsert on algusega kell 8 – aga hilineb muidugi. „Kodumaa” sain siin ka juba osta.

Hakkan siis laagrisse tagasi kõmpima.

Parimaid tervitusi

T[uudur]

Vettikult Lonnile ja ämmale Riia sõidust 25. november 1967

Tere, südamest armastatud naisukene ja hellahingeline ämmakene!

Kui ma esmaspäeva õhtul suure südamevaluga teist lahkuma pidin, et siirduda kaugele võõra rahva hulka, kus on võõras keel ja võõrad kombed, siis valasin ma trepist alla minnes valupisaraid. Aga saatus on juba niisugune, et sa ei saa alati olla koos kõige armsamatega.

Ja kui ma läksin trammi ootama, et jaama sõita, siis hakkas sadama. Kaua, kaua kalkuleerisin: kas teen vihmavarju märjaks või mitte. Lõpuks kui ise juba märg olin, otsustasin siiski vihmavarju märjaks teha. Ootasin ja ootasin. Trammi ei tule ega tule. Kuradi raisk. Mõtlesin, et nüüd jään küll rongist maha. Siis tuli kaks naist ja küsisid, ega ma ometi trammi ei oota? Oli suur trammi avarii, enne 3–4 tundi tramm käima ei hakka. No nüüd on kõik persses, mõtlesin. Aga kus häda kõige suurem, siis abi kõige lähem. Tuli omnibuss (buss muljeerimata) mis viis mind „Estonia” juurde. Säält edasi ahvi kiirusega jaama. Sain siiski 10 min. varem kohale. Kuradi raisk!

Magamiskoht oli all. Tubli koht. Ümberringi kõik meie armsad hõimuvelled – venelased. Rongis ei saanud silmagi kinni. Riias oli ka Karindi kohal. Meile oli vastu tulnud Läti heliloojate liidu esimees Sekratov ja Musfondi direktor Riias Stepanov. Viidi meid autoga „Riga” võõrastemajja. (Sääl olime 1957. a ka koos Pätsiga). Saime toa 211. Päeval tuli ka Tartust Bleive juurde.

Teisipäeva õhtul oli esimene kontsert (kokku on neid 8). Laulis Riikl. Akad. Segakoor.

Kolmapäeval käisime omal käel Zoopargis. Sääl oli üks ahv väga sinu moodi – ja üks teine ahv oli väga mamma moodi. Nii muuseas. Õhtul oli II kontsert. Laulis Raadio Segakoor.

Täna, neljap. 25 nov. on III kontsert, kus laulavad kolm „Rahvakoori”. 26 on kaks kontserti ja 27 ka kaks kontserti, kus laulavad igas kontserdis 3 koori („Rahvakoorid”). Nii siis maailmatu palju laule.

Lähen mõnikord õhtul välja ja vaatan kodumaa poole ja mõtlen: sääl kaugel on mu armsad omaksed. Kuidas nad küll nüüd saavad läbi ilma minuta. Kellega Sina küll nüüd pragad ja kellele nüüd mamma ütleb, et „Sa oled mu tütre elu nahka pannud”. Aga pea tulen ma tagasi, otse linnu tiivul lendan ma teie juurde! Siis läheb jälle vanas vaimus edasi. Võib olla tuleme pühapäeva öösel rongile, siis oleme esmaspäeva hommikul kell 7 Tallinnas. Aga kui siin kontsertide arutlus kõige lõpuks on, siis vast jääb tulek veidi hiljemaks.

Aga üks asi on kindel, mida võid uskuda: Tulen siis kui tulen! Kuradi raisk!

Teie Jonni Jurakas 25.XI [1967] Riia linnas