Lisad
TUUDUR VETTIKU KIRJAD AMETKONDLIKUS ASJAAJAMISES (kirjaviis muutmata) Hariduse Rahvakomissarile Nigol Andresenile 1940 V. a. Hariduse Rahvakomissar. Eesti laulukunst on saja aasta jooksul /1840–1940/ teinud läbi suure arenemistee ning jõudnud välja tänapäeva kõrgele a capella koorilaulu tasemele, s. o. koorilaulu kõrgeima vormini. Koorilaulul on olnud Eestis laiade rahvakultuurilises arenemises väga silmapaistev koht. Koorilaul on olnud eranditult töötava rahva kunst, massikunst. Meie tänapäeva laulukooride tüübid on: 1. rahvakoorid, väiksemad laulukoorid üle maa ja 2. kontsertkoorid, paremad asjaarmastajate koorid linnades ja suuremates keskustes. Esimesed on täitnud igasuguseid laialdasi ühiskondlikke ülesandeid, teised on viljelenud tõsikunstilisi sihte, andes kavakindlalt kontserte meie kooriliteratuuri tippsaavutusist. Kunstilise koorilaulu massiline harrastus on kujunenud eestlaste juures üheks sügavamaks kultuuriliseks omapärasuseks ja tema hingele tõsiseks vajaduseks. Kui meil praegusel momendil nii mõneski asjas püütakse eeskuju võtta Nõukogude Liidust, siis asjaarmastajate poolt harrastatav koorilaul on meil võrratult kõrgemal tasemel. Punalaevastiku muusikajuht oma referaadis mainis seda, et Nõukogude Liidus kahjuks pole jõutud veel a capella koorilauluni, vaid nende laialdaste rahvahulkadekoorid on alles vähenõudlikud ansamblid klaveri või muu instrumentaalsaatega, kes 231
