Kirjavahetuse keel

KIRJAVAHETUSE KEEL

Kas ja mil määral peegeldab kirjade keelekasutus kirjavahetajate aja tegelikkust? See on kultuurisemiootiline teema. Tekstist rääkides võib Juri Lotmani järgi kultuuri tervikuna käsitada kui teksti. Aga väga tähtis on rõhutada, et see on keeruliselt üles ehitatud tekst, mis jaguneb „tekstid tekstides hierarhiaks ning moodustab tekstide keerukaid põiminguid”.393 Professor Lotmani kultuurisemiootilist terminoloogiat abiks võttes võib öelda, et Laasmäe-Vettiku kirjade näol avaneb tolleaegse maailma mudel, „tegelikkuse projektsioon keeletasandil”.

394

Näiteks oli nii Laasmäele kui ka Vettikule omane arvamusi mitte otse välja paisata, vaid kasutada allegooriat, sest otsesõnu kirjutada oli ju riskantne. Kriitiline suhtumine nõukogude aega ja nõukoguliku deklaratiivsuse kandjatesse on siiski selgesti tajutav. Kindlasti oli eestimeelse hoiaku olulisi tagamaid selleski, et „nõukogulikke väärtusi oli keeruline külge pookida eesti haritlaskonnale, kes oli kasvanud läänelikus kultuuriruumis395”.

Kirjavahetusest jääb esialgu mulje, et tegemist on lihtsa, igapäevase keelekasutusega. Süvenemisel tulevad aga esile keerulised tekstipõimingud. Kohati on tunne, nagu oleksid need kirjad esitatud suurvormina, kus igal fraasil nagu muusikalisel teemal on kanda oluline sõnum, mida aeg-ajalt korratakse üle ja kriipsutatakse alla.

393 Lotman, Kultuur ja plahvatus, lk 92. 394 Lotman, Juri. Kultuurisemiootika. Olion, Tallinn, 2006, lk 42. 395 Karjahärm, Luts. Kultuurigenotsiid, lk 142.

Laasmäel vähem, Vettikul rohkem on sõnade kõrval vähemalt sama tähtis keeleruumiline alltekst. Kirjutades muusikast, avaldavad nad samas ka arvamust olukordade või inimeste kohta, mis või kes neid ümbritsesid.

Otse või vihjamisi on mainitud ametnikke, ülekuulajaid, parteitegelasi jpt. Kolleegidest on nimetatud näiteks Arvo Ratasseppa, Jüri Varistet, Gustav Ernesaksa, Artur Vahterit, Aksel Pajupuud, Valve Lepikut jt. Repliigid on mõnigi kord napid, kuid kujundlikud.

Laasmäe ja Vettiku kirjades on sees ka vaikimine – okupatsiooni surve all oli inimestel eriline oskus vaikida või kõneleda mõistu. Leiame nii vastastikku kokkulepitud vaikimist kui ka üksikuid mitmeti mõistetavaid repliike, vihjamisi öeldud lauseid või nimesid. Kirjade toon ja alltekst väljendavad ilmekalt aja painet. Sellest räägib ka ungari kirjanik Sándor Márai, kirjeldades Nõukogude korda režiimina, „mis ei keela ära mitte ainult vaba kõnelemise ja vaba kirjutamise, vaid ka vaba vaikimise”396. Kuid juhtus ootamatu – inimesed omandasid võime rääkida vaikides. Sotsiaalpsühholoogilised kaitsemehhanismid olid repressiivvõimu režiimi all elades hädatarvilikud.397

Nii Laasmäe kui Vettik hoolitsesid ka humoorika poole eest: „... et ikka hea, kui nalja ka saab! Kuidas keegi viru valgele kõvasti piitsa annab või ega meite linna [Tartu] tänavad hobese sitta karda,” kirjutab Laasmäe.

Küllaltki tihti on mõlemad kasutanud allegoorilisi väljendeid. Seegi oli ajale iseloomulik: ajalehtegi lugedes püüti teksti tähendust peeglivaate abil tagurpidi ennustada, aimata autori kriitilisi vihjeid ja allteksti ning lugeda ridade vahele peidetud sõnumeid. Heaks näiteks on üks Laasmäe kiri.398 Selle esimene lause: „Browningu pühad hakkavad lõppema – koos nendega ka peapööritus edusammudest!!!” Mõeldud on sotsialistlikke oktoobripühi, mis toimusid Nõukogude võimu plakatliku ülistamise saatel. Browning oli teatavasti tulirelv ning sobiv viitamiseks revolutsioonipühadele. Kuid on ka täiesti võimalik, et Laasmäe kasutas nii allegooriat, et sõnastada okupatsioonivõimu totalitaarset olemust. „Peapööritus edusammudest” oli eht

396 Márai, Sándor. Maa, maa!... Kirjastus Varrak, Tallinn, 2006, lk 344. 397 Aarelaid, Aili. Topeltmõtlemise kujunemine sovetiajal. // Akadeemia 2000, 4, lk 759. 398 Laasmäe Vettikule oma Tartu kontserdi korraldamisest 1968. aasta jaanuaris, 10.11.1967.

irooniline vihje võimu tohututele jõupingutustele, et loosungite abil ilustada hoopis teistsugust reaalsust.

Teatud irooniana tuleb võtta näiteks Vettiku küsimust enne oma 1968. aasta Tartu kontserti. Ta nimelt arutleb kirjas, et ega Tartu mehed ometi pahanda, kui ta laseb Tartu kontserdi kava Tallinnas uuesti trükkida… Põhjuseks olevat asjaolu, et kavasse on juhtunud mõned ebatäpsused ja Vettiku „elulugu on veidi pealiskaudselt antud”,399 sest ilmselt on kavalehele kirjutamata jäetud tema Siberis vangilaagri aastad.

Kirjavahetuste analüüs, mis lähtus eelkõige Vettiku kirjades sisalduvatest seisukohtadest ja hoiakutest, võimaldas teha järeldusi tema tegutsemise motiividest poliitilistes ja kultuuriloolistes sündmustes ning hinnata tema rolli laulupeoliikumises.

Tuudur Vettiku ja Roland Laasmäe kirjavahetus kujutab endast sisutihedat allikat Nõukogude okupatsiooni aegse ühiskonna ning kultuurielu mõistmiseks. Kirjad aitavad meil aru saada ka sula olemusest – see oli aeg, mil ametlik repressioonidele tuginev režiim hakkas kaotama enesekindlust ning inimesi, kes soovisid kultuurielule, sh kooriliikumisele kaasa aidata, enam ei jälitatud ega karistatud.

Vettiku-Laasmäe erakirjavahetus ja suhtlemine mõjutas ühiskonda ja kultuuri arengut. Sellele osutavad nende ühise tööna sündinud kõnekad koorikontserdid, laulupäevad ja üldlaulupeod, mis vaatamata nõudele luua „sisult sotsialistlikku ja vormilt rahvuslikku”, suutsid säilitada suure osa nii oma rahvuslikust sisust kui ka isegi vormist.

399 Vettik Laasmäele oma täielikust rehabiliteerimisest ja Tartu kontserdi ettevalmistamisest. 24.01.1968.

VAIMNE OKUPATSIOON JA KOLLABORATSIOON

Nõukogude võimu eesmärk oli siduda Balti riigid jäävalt Nõukogude süsteemi. Ideoloogiline rünnak oli totaalne ja toimus mitme loosungi all. Rünnati kõike, mis erines kommunistlikust ideoloogiast, tembeldades selle kapitalismiks ja kodanlikuks natsionalismiks, aga samuti formalismiks, kosmopolitismiks jms. Kommunistlik partei kontrollis kogu Nõukogude Liidu elu kõiki aspekte. Stalini ajal sai suure juhi ülistamisest avalik kohustus. Pärast tema surma, mil partei ladvikus toimus võimuvõitlus ja kellelgi juhtidest polnud õnnestunud ainuliidriks tõusta, asuti hädaga jumalustama Leninit, sest juhikultus oli kommunistliku ideoloogia lahutamatu osa.400 Hruštšovi sula ajaks oli uue liidri tõusu huvides otstarbekas „minevikumees” Stalin ohverdada, pannes tema peale kõik senised Nõukogude võimu kuriteod. Nii asuti looma illusiooni, nagu oleks kommunistlik partei ja riik puhastustulest läbi käinud – kõik halb kuulutati minevikuks, ehkki seesama võim, mõneti muudetud kujul, kestis ju edasi.

Ajalugu mõistetakse eelkõige isikliku kogemuse kaudu. Taasiseseisvunud Eestis sündinud põlvkond heidab nalja sovetiaja üle ja leiab Nõukogude võimu meele järgi elanud inimeste käitumises, keeles ja nende toimingutes mõndagi koomilist. Ent Eestis kasvas üles kaks-kolm põlvkonda inimesi oludes, kus toimetulek ja edu sõltus sellest, kas suudetakse jätta mulje, et ollakse pimesi valmis kordama neid täisvalesid ja pooltõdesid, mida ametlik ideoloogia tootis.401

400 Kasekamp, Andres. Balti riikide ajalugu. Kirjastus Varrak, Tallinn, 2011, lk 180. 401 Soosaar, Isa ja aeg, lk 41.

Rääkides ühiskonnakorralduse variandist, mis tungis vabasse Eestisse kevadel 1940 ja kinnitas alates sügisest 1944 koguni 45 aastaks siin kanda, ütleb Enn Soosaar lühida selgusega, et Nõukogude võim oli üles ehitatud käibetõele, et „hierarhia redeli kõikidel astmetel, alates NLKP poliitbüroo liikmetest kuni tavaliste valge- ning sinikraedeni välja, ajasid inimesed rinna ette ja rääkisid jaburdusi roiskuva kapitalismi hukust, küpse sotsialismi võitudest, saabuva kommunismi tulevikuhelgusest”.402 See oli otsekui mingi absurdne rituaal, milles lõid kõhklematult kaasa kõigi ühiskonnakihtide esindajad: „…akadeemikud ja rahvakunstnikud, ajakirjanikud ja kõrgkoolilektorid, konstruktorid ja müüriladujad, agronoomid ja traktoristid, kõik inimesed, kes tahtsid elus edasijõudjate killas püsida või sinna pääseda.”403

Tegemist oli omalaadse teokraatliku riigiga, kus avalik ateism polnud võimalik ja selle kandjad tuli hävitada. Ellujäämiseks tuli vähemalt väliselt austada ametlikku religiooni.

Laulupeoliikumise arengu mõistmiseks on tollaste tingimuste tundmine hädavajalik. See omakorda eeldab vahetuid, rohujuure tasandil elu kajastavaid ajalooallikaid. Just selliseks allikaks, mis kirjeldab värvikalt nõukogude ühiskonnale omaste tunnusjoonte avaldumist – võimude nurjatusi ja avalikkusele teadmata fakte (sh kooriliikumise ajaloost) – ongi kirjavahetus ning kaasaegsete mälestused.

Vettiku ja Laasmäe kirjavahetus näitab ilmekalt, et otseste ja vahetute repressioonide kõrval oli nõukogude kultuurielus tähtsal kohal vaimne vägivald, mis avaldus kõigis valdkondades, olgu selleks rahvakultuur või kaunid kunstid.

402 Soosaar, Isa ja aeg, lk 41. 403 Samas.