Tuudur Vettiku kirjavahetused
KIRJAVAHETUSE KEEL
Kas ja mil määral peegeldab kirjade keelekasutus kirjavahetajate aja tegelikkust? See on kultuurisemiootiline teema. Tekstist rääkides võib Juri Lotmani järgi kultuuri tervikuna käsitada kui teksti. Aga väga tähtis on rõhutada, et see on keeruliselt üles ehitatud tekst, mis jaguneb „tekstid tekstides hierarhiaks ning moodustab tekstide keerukaid põiminguid”.393 Professor Lotmani kultuurisemiootilist terminoloogiat abiks võttes võib öelda, et Laasmäe-Vettiku kirjade näol avaneb tolleaegse maailma mudel, „tegelikkuse projektsioon keeletasandil”.394 Näiteks oli nii Laasmäele kui ka Vettikule omane arvamusi mitte otse välja paisata, vaid kasutada allegooriat, sest otsesõnu kirjutada oli ju riskantne. Kriitiline suhtumine nõukogude aega ja nõukoguliku deklaratiivsuse kandjatesse on siiski selgesti tajutav. Kindlasti oli eestimeelse hoiaku olulisi tagamaid selleski, et „nõukogulikke väärtusi oli keeruline külge pookida eesti haritlaskonnale, kes oli kasvanud läänelikus kultuuriruumis395”. Kirjavahetusest jääb esialgu mulje, et tegemist on lihtsa, igapäevase keelekasutusega. Süvenemisel tulevad aga esile keerulised tekstipõimingud. Kohati on tunne, nagu oleksid need kirjad esitatud suurvormina, kus igal fraasil nagu muusikalisel teemal on kanda oluline sõnum, mida aeg-ajalt korratakse üle ja kriipsutatakse alla. Lotman, Kultuur ja plahvatus, lk 92. Lotman, Juri. Kultuurisemiootika. Olion, Tallinn, 2006, lk 42. 395 Karjahärm, Luts. Kultuurigenotsiid, lk 142. 393 394
165
