Põhjamaa päikese kullas

—Hain Rebas, ajaloolane, emeriitprofessor, ohvitser ja meeskoorilaulja

* * * Raamat pakub laia ülevaate Eesti koorikultuuri arendajate tegevusest, nende töö avalikkuse eest varjule jäänud tahkudest ja muusikakultuuri vaevadest nõukoguliku surutise tingimustes. Koorimuusika rolli meie rahvuskultuuris ning selle seoseid poliitilise ajalooga analüüsitaksegi eeskätt läbi silmapaistvate muusikategelaste ja pedagoogide tegevuse. Raamatu olulisi väärtusi on kirjavahetuse toomine kultuuriajaloost huvitatud lugejani. Kõik kokku kaasahaarav lugemine!

—Lauri Vahtre, ajaloolane

—Aadu Must, ajaloolane, Tartu Ülikooli arhiivinduse professor, poliitik

* * * Professor Kuno Arengu õpilase Laine Randjärve uurimuslik teos on pühendatud eesti muusikaajaloo epistolaarsele küsimuste ringile. Raamatu väärtuseks võib ennekõike pidada Eestile ainuomase nähtuse – laulupeoliikumise – igakülgset analüüsi.

Sel teemal leidis autor mõttekaaslase dr. Vello Salo näol, kes on põhjalikult uurinud laulupidude repertuaari lugu.

Et Eesti laulupidusid on seni vähe uuritud, annab Randjärve monograafia lugejale ilmeka ning akadeemiliselt usaldusväärse sissevaate.

—Ivar Tröner, kultuuriloolane

Käesolev teos on sümboolne järg 2012. aastal Kirjastuses SE&JS ilmunud raamatule SILLAD ÜLE PIIRIDE, kus sai tutvuda muusikute Tuudur Vettiku ja Roland Laasmäe omavahelise originaalkirjavahetusega. Nüüd on vaatluse alla võetud laulupeoliikumisega seotud loovisikute roll ja saatus ajalooliselt keerulisel perioodil. Põnevat avastusretke!

—Laine Randjärv, raamatu autor, koorijuht ja muusikamagister

ISBN 978-9916-9644-1-5

P Õ H JA M A A P Ä IK ES E KU L L A S

* * * Raamatu teeb eriti väärtuslikuks selle laiahaardelisus ja metoodiline mitmekülgsus: autori poolt on defineeritud mõiste „laulupeoliikumine”, seda on käsitletud alates suurmeeste elu isiklikust tasandist ning jõutud laiemate üldistusteni. Tähtis on koorimuusika professionaalsete, üldkultuuriliste probleemide selgitamine Eesti kultuuriloolises, osaliselt ka poliitilise ajaloo kontekstis.

LAINE RANDJÄRV

Raamatus on arvukalt esile toodud väärtuslikke muusikaajaloo fakte, mis on meie lähiajaloos tänaseni tundmatud või vähe uuritud ja mis valgustavad olulisi, isegi valusaid momente meie kultuuriloos – eriti muidugi laulupeoliikumisse puutuvat.

L

A

I N

E

R

A

N

D J

Ä

R V

PÕHJAMAA PÄIKESE KULLAS Tuudur Vettiku ja Roland Laasmäe roll Eesti laulupeoliikumises aastatel 1938–1980

PÕHJAMAA PÄIKESE KULLAS

LAINE RANDJÄRV

PÕHJAMAA PÄIKESE KULLAS Tuudur Vettiku ja Roland Laasmäe roll Eesti laulupeoliikumises aastatel 1938–1980

KIRJASTUS KVART 2021

Autoriõigus © Laine Randjärv, 2021 Laine Randjärv PÕHJAMAA PÄIKESE KULLAS Tuudur Vettiku ja Roland Laasmäe roll Eesti laulupeoliikumises aastatel 1938–1980 Toimetaja Karin Kastehein Korrektor Liine Jänes Konsultant Jüri Randjärv Kujundaja Rein Seppius Ingliskeelse kokkuvõtte tõlkinud Ursula Erik Fotod ja allikmaterjal: Tartu meeskoori Gaudeamus arhiiv; Aivo Aia, Ants Nilsoni, Linda Laasmäe, Valve Lepiku, Urve Laasmäe-Esse ja autori kogud; Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi kogu, EFA, ERAF Tänan Eesti Kultuurkapitali, kes toetas raamatu väljaandmist!

Kirjastus KVART

Trükk ja köide: Tallinna Raamatutrükikoda, 2021

ISBN 978-9916-9644-1-5 Kõik õigused tagatud

SISUKORD

Eessõna asemel Sissejuhatus Epistolaarsest pärandist. Kirjavahetuse väärtusest

7 13 36

LAULUPIDUDE SÕNUM

41

Laulupidu kui nähtus ja sümbol Laulupeod ja riiklik propaganda Poliitilise võitluse peegeldus laulupidude repertuaaris

44 52 57

TUUDUR VETTIKU JA ROLAND LAASMÄE LOOMINGULINE TEE JA ROLL EESTI KULTUURIELUS

75

Tuudur Vettik – Eesti laulupeoliikumise juht, strateeg ja metoodik Represseerimine ja rehabiliteerimine Roland Laasmäe – koorijuht ja pedagoog

76 96 116

TUUDUR VETTIKU KIRJAVAHETUSED

137

139 143 161 165

Kirjad koju Vettiku koolkond Era- ja argielu kirjades Kirjavahetuse keel

VAIMNE OKUPATSIOON JA KOLLABORATSIOON

169

Ideoloogiline kontroll Kultuurirahva poliitiline polariseerumine Formalism, kultuuriinimeste tagakiusamise taust Märtsipleenum Rahvuskultuuri edendamine ja kollaboratsioon

172 176 180 196 203

LISAD 221

Tuudur Vettiku ja Lonni Paigaline-Vettiku

kirjavahetus 1957–1967 Tuudur Vettiku kirjad ametkondlikus asjaajamises Tuudur Vettiku kirjad kolleegidele-koorijuhtidele Allikate kirjeldus Kirjanduse loetelu Muusikateoste register Isikunimede register Lühendid Summary Autorist

222 231 233 238 253 277 282 288 291 302

EESSÕNA ASEMEL

Hea lugeja Tartu koorijuhist Roland Laasmäest, tema loodud meeskoorist Gaudeamus ja tema õpetajast Tuudur Vettikust kirjutasin esimest korda oma diplomitöös, mille kaitsesin 1989. aastal Tallinna Konservatooriumi lõpetades. Selline teemavalik oli tingitud asjaolust, et kokkupuuted meeskoori ja koorieluga on saatnud mind kogu mu teadliku elu.

Minu isa, kes laulis Gaudeamuses aastail 1966–2018, hakkas mind varakult kooriproovidele kaasa võtma. Seal tutvusingi Roland Laasmäega, kes nimetas mind hellitavalt „oma tütrekeseks”.

Mäletan üht kontserdiproovi TRÜ aulas 1973. aastal. Istusin esimeses reas ja kuulasin suu ammuli meeskoori laulu, kui järsku keeras Roland ümber ja teatas: „Laine, teeme sinust ka dirigendi!” Ma kargasin püsti ja hüüdsin rõõmsasti: „Kas kohe?!” Olin siis kaheksa-aastane.

4. oktoobril 1975. aastal (kuu aega enne oma surma) on Roland Laasmäe kirjutanud meie perekonna külalisteraamatusse: „Laine, ära unusta muusikat!” Tema sõnad ja isiksus jäid minu elu eeskujuks ja koorijuhi ideaaliks.

Konservatooriumi lõpuaastal – 1989 – kinkis Rolandi lesk Linda Laasmäe mulle käsikirjad perekonna arhiivist. Sellest sai alguse palju aastaid kestev uurimus, mille eri faasides on olnud fookus küll kooritöö metoodikal, küll Laasmäel ja hiljem põhjalikumalt Tuudur Vettiku elul ja tegevusel.

Antud raamat sündis aga nii. Esimesed trükifailid on dateeritud aastaga 2012 ja tegemist oli Tartu Ülikooli arhiivinduse õppetooli 7

Põhjamaa päikese kullas

juures tehtud doktoritöö ettevalmistusega, mida juhendasid professor Aadu Must ja tänaseks juba mitu aastat manalamees, erakordne inimene ja õpetaja, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia emeriitprofessor Kuno Areng. Ehkki 2013. aasta kevadel sai mu uurimustöö1 ametlikult Tartu Ülikooli kirjastuse trükisena kaante vahele, ei lõppenud see kõik mitme asjaolu tõttu siiski kraadi kaitsmisega.

Praeguseks on omajagu vett merre voolanud. Koostöös mõne kolleegi ja mõttekaaslasega küpses uus mõte – avaldada uuritud ja kogutud info veidi teistsuguses vormis, raamatuna. Siin ta ongi. Osaliselt kattub see kunagise uurimustöö publikatsiooni materjaliga, aga on siiski uuesti läbi kirjutatud ja toimetatud.

Mida kaugemale jäävad nõukogude ajal toimunud kultuurisündmused, seda vähemaks jääb inimesi, kes on neist ise vahetult osa võtnud ning saavad oma mälestusi jagada. See raamat on justkui järg 2012. aastal kirjastuses SE&JS välja antud teosele „Sillad üle piiride”, kus on dirigent Tuudur Vettiku ja tema õpilase Roland Laasmäe kirjavahetus ning nende meeste kaasaegsete – sõprade, kolleegide ja tuttavate mälestused. Vettiku ja tema abikaasa Lonni hilisem kirjavahetus täiendab kenasti praegust raamatut. Ehkki vormiliselt oleks see materjal võinud avalikkuse ette jõuda ka vastupidises järjekorras, on mul lootus, et liidetavate järjekorrast summa ei muutu.

Rahvusvahelistes eelretsenseeritud teadusajakirjades on ilmunud ka selle teemaga seotud artiklid-publikatsioonid. Need põhinevad kultuurilooliste sündmuste, intervjuude, mälestuste, isikukogude2 ning ajastu arhiivimaterjalide analüüsil ühendatuna loomingu muusikateoreetilise süvavaatlusega. Loodan, et ajaloolise tausta selgitused ja olusid kirjeldavad kommentaarid aitavad lugejal lainel püsida.

Raamatu pealkiri on otseselt seotud Vettiku lauluga „Su Põhjamaa päikese kullast”, millega ta kandideeris ka Eesti Vabariigi hümni leidmiseks korraldatud konkursil. Aga sellest kõigest juba lähemalt edaspidi.

Randjärv, Laine. Loovisiksuse roll Eesti laulupeoliikumises aastatel 1940–1980. Tuudur Vettiku ja Roland Laasmäe epistolaarse pärandi põhjal. Tartu, 2013.

2 Käesoleva materjali juurde kuuluvad autori koostatud Tuudur Vettiku ja Roland Laasmäe isikukogud on koondatud Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi serverisse.

1

8

Eessõna asemel

Tänusõnad Aastatepikkuses raamatuni jõudmise protsessis, põneval ja keerulisel rännakul kultuuriajaloolises minevikus oli mulle suureks toeks kogu mu pere. Eriti mu vanemad Marina ja Jüri Randjärv, kes nõustasid mind uurimistööga seotud küsimustes. Olen tänulik selle eest, et nad on mind muusika juurde toonud ja valvanud, et ma sealt ära ei jookseks.

Aitäh, Linda Laasmäe, Urve Laasmäe-Esse, Ene Üleoja, Ants Üleoja ning Tartu Meeskoor Gaudeamus ja tema dirigendid Valve Lepik, Lennart Jõela, Lauri Breede.

Aitäh, Aadu Must, Lauri Vahtre, Urmas Sutrop, Hain Rebas, Margus Pärtlas, David Vseviov, Aigi Rahi-Tamm, Anu Lepp, Kadri Tooming, Marko Tamming.

Aitäh, Mall Johanson, Ants Nilson, Madis Järv, Ragnar Siil, Elene Rüpp, Ott Valk, Harald Tikk, Aivo Aia, Deniss Poljakov, Moonika Oras, Sirje Endre, Katre Koit, Kerttu-Liina Tuju, Kirjastus SE&JS, Rahvusarhiiv, Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum, Eesti Rahvusraamatukogu, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia.

Suur tänu, Evelin Liiva ja Mart Erik, toetuse eest.

In Memoriam: Kuno Areng, Vello Salo, Urve Lippus, Aadu Regi, Peeter Lokk, Uno Uiga, Ahto Liik, Linda Bachmann-Kallikorm, Elvi Alekand.

Ja nüüd rändame laulupeoliikumise keerdkäikudesse…

Austusega Laine Randjärv Oktoober 2021

9

Põhjamaa päikese kullas

10

Peatükk

Tartu meeskoori Gaudeamus 15. sünnipäevakontsert Tartu Riikliku Ülikooli aulas 10.02.1973. Kontserdiga tähistati ka maestro Vettiku 75. sünnipäeva.

Pildil Tuudur Vettik, meeskoori Gaudeamus abidirigent Valve Lepik ja Roland Laasmäe. Foto Tartu meeskoori Gaudeamus arhiivist 11

SISSEJUHATUS

Kultuuriajalugu ja laulupeoliikumine Eesti pikima traditsiooniga kultuurikandja – laulupidu – on ikka ja jälle olnud ajalooliste sündmuste tulipunktis. 2019. aastal tähistasime 150 aasta möödumist esimesest Eesti üldlaulupeost, mis toimus 1869. aastal Tartus. 75 aastat hiljem, 1934. aastast alates lisandus laulupeole tantsupidu3 ning tänaseks on laulu- ja tantsupidu saanud Eestis sümboli staatuse. Keskendun siin raamatus aga peamiselt laulupeo liidrite ehk koorijuhtide tegevusele, repertuaarile ja sündmustele ning ei käsitle rahvatantsu­kollektiivide ega puhkpilliorkestritega seotud teemasid.

Ajalookirjanduses on märgitud laulupidude olulist rolli suhteliselt plakatlikult ja katkendlikult. Laulupidude ja eriti laulupeoliikumise ajalugu kui protsess on tegelikult seni põhjalikumalt läbi analüüsimata,4 samuti pole tehtud nõukogudeaegsete üldlaulupidude repertuaari võrdlevat analüüsi. Senised nõukogude perioodi kultuuripoliitika käsitlused on nagu pealiini ajalugugi, keskendunud eraldi eelkõige kirjanduse, kunsti ja teatrielu süvavaatlusele. Koorimuusikaga seotud kultuuriajalooliste protsesside arengut, loovisikute rolli ja nende tegevuse motiive on käsitletud vaid episoodiliselt ja teaduslikke uuringuid selle kohta peaaegu pole. https://et.wikipedia.org/wiki/%C3%9Cldtantsupidu Põldmäe, Rudolf. Esimene Eesti üldlaulupidu 1869. Eesti Raamat, Tallinn, 1969; Kaks laulupidu. 1879 ja 1880. Eesti Raamat, Tallinn, 1976. Rudolf Põldmäe kirjeldab sündmuste kulgu empiiriliselt, kuid ei analüüsi laulupidu ega laulupeoliikumist kui protsessi. Samas on raamatutes esitatud üksikasjaline faktoloogia ning tuleb kindlasti silmas pidada, et sügavam analüüs oli neil nõukogude võimu aastatel ülimalt raskendatud.

3 4

13

Põhjamaa päikese kullas

Tuleb tunnistada, et Eesti kultuuriajalugu tervikuna pole 1980.– 1990. aastateni ajalooteadustes eriti tähtsustatud. Kuid üldistes ajaloouurimustes on see valdkond ääremaale jäänud ka mujal kui Eestis.

Toetun siin Cambridge’i ülikooli kultuuriajaloolasest emeriitprofessori Peter Burke’i käsitlustele. Ta ütleb, et peavoolu ajalugu tugineb poliitilisele ja majandusajaloole, eirates kultuuriajaloo olemuslikku tähendust ühiskonna kui terviku arengule, ning mainib, et aastaid valitses mitmes riigis tava, et „kultuuri- ja poliitikaajalugu nähti alternatiivsetena, kui mitte koguni vastanditena”.5 Burke rõhutab, et Francis Lyons kutsus 1979. aastal oma raamatus „Kultuur ja anarhia Iirimaal. 1890–1939”6 üles „pöörama rohkem tähelepanu kultuuriajaloole, mis oli toona veel lapsekingades”, ning ütles, et „poliitilised probleemid on sügaval asuvate konfliktide või nn kokkupõrgete” suhteliselt pinnapealne väljendus”.7 Laulupidu, mida võib Eestimaal ajalooliselt pidada vaimse võitluse vormiks, on suurel määral mõjutanud kultuuriloo käiku, toetades ajast aega ka organiseeritud vastupanuliikumist, olgu tegemist pärisorjusest vabanemise, ridadevahelise vaimse võitlusega Nõukogude ajal või laulva revolutsiooniga.

Laulupeod on algusest peale olnud koorilauljate, professionaalsete muusikute ja rahva ühislooming. Paraku on senised käsitlused uurinud kitsalt laulupidusid, mitte laulupeoliikumist tervikuna.

Me räägime laulupidudest, aga mõtleme selle all ju palju laiemat nähtust – rahvakultuuri ja seltsiliikumist, mille kõige olulisemaks osaks on olnud laulukoorid. Mõtleme laulupeoliikumist, mille jäämäe veepealseks osaks, süsteemi tipuks olid tõepoolest laulupeod, mille mõju kestab veel kaua pärast peo lõppemist. Laulupidude korraldamise ja läbiviimisega seotud protsess tervikuna – olgu tegemist maakondliku, noorte- ja/või üldpeoga ning selleks tehtava igakülgse ettevalmistusega, mis hõlmab kümneid eluvaldkondi – moodustabki kokku laulupeoliikumise. Laulupeoliikumine on protsess, mille Burke, Peter. Mis on kultuuriajalugu? Tallinna Ülikooli kirjastus, Tallinn, 2011, lk 35. Vt ka: http://rahvusarhiiv.ra.ee/public/TUNA/Artiklid_Biblio/BurkePeter_Kultuuriajaloo_ TUNA2004_4.pdf 6 Lyons, Francis Stewart Leland. Culture and Anarchy in Ireland. 1890–1939. Oxford, 1979.

7 Burke, Mis on kultuuriajalugu? TLÜ kirjastus, Tallinn, 2011, lk 35.

5

14

Sissejuhatus

juures põimuvad paljud mõjurid: lisaks idee muusikalisele teostusele on väga oluline, kuidas täidavad oma ülesandeid korraldajad – ametnikud ja kultuuritegelased, missugune on nende koostöö ja kaasarääkimise võimalused.

2013. aastal avaldatud publikatsioonis olen esmakordselt sõnastanud antud termini laulupeoliikumine8. Laiendan seda mõistet nii: laulupeoliikumine on koori-, puhkpilli-, rahvapillimuusika ja rahvatantsuliikumise terviklikuks kujundatud süsteem, mille sisu ja vorm, sealhulgas repertuaaripoliitika on selgepiiriliselt allutatud üldlaulupidude, maakondlike ja liigilaulupidude, sellest tulenevalt võistulaulmise (kategooria saamiseks) ning lõpuks ka kollektiivide hooajaliste tööplaanide tsüklile. Laulupeoliikumise üks tunnusjooni on kollektiivide tegutsemise järjepidevus laulu- ja tantsupidude vahelisel ajal ning nende juhtimises on oluline roll mitmekülgselt professionaalsetel loovisikutel.

Käesoleval ajal on Eesti laulupeoliikumise institutsionaalne keskus SA Laulu- ja Tantsupidu9, kes koordineerib kõike koostöös Eesti Kooriühingu, Eesti Koorijuhtide Liidu, Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Seltsi ning Eesti Puhkpillimuusika Ühinguga. Samasuguseid ülesandeid täitsid kuni 1998. aastani Eesti Laulupeo Peakomisjon ja Üldlaulupeo Direktsioon koostöös Eesti Kooriühinguga.

Laulupeoliikumine, sellega seotud traditsioonid, nende tähtsus ja mõju kultuuriajaloole on teemad, mis vajavad palju suuremat kultuuri uurijate tähelepanu. Vahetult enne Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamist muutus laulupeoliikumine ise ajalookäigu oluliseks suunaandjaks. Ilmar Raagilt pärineb mõte, et laulupidudest tekkiv meeleolu on olnud üks Eesti psühholoogilise kaitse nurgakividest.10 Kuidas ja tänu millele laulupeoliikumine üldse ellu jäi? Nõukogudeaegset kultuuripoliitikat on reeglina kirjeldatud ühekülgselt selles mõttes, et nähtud on vaid kultuuriinimestele pealesurutud valusaid kompromisse, ideoloogilist survet ning loomingulist vastupanu osutanud vaimuinimeste represseerimist ja hävitamist. Siiski pole Randjärv, Laine. Loovisiksuse roll Eesti laulupeoliikumises aastatel 1940–1980. Tuudur Vettiku ja Roland Laasmäe epistolaarse pärandi põhjal. Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu, 2013.

9 https://sa.laulupidu.ee/ 10 Raag, Ilmar. Psühholoogiline kaitse kui hingamise vorm? Postimees, Arvamus & kultuur, 2011, 28. mai.

8

15

Põhjamaa päikese kullas

sellel taustal põhjalikult arutletud, kas võim proovis laulupidusid ka lihtsalt ära keelata. Ja kui mitte, siis mis võis olla niisuguse hoiaku põhjus?

Kommunistlikul režiimil ei olnud tegelikult kultuuri üle täielikku võimu isegi stalinismiperioodil. Toonane totalitaarne võim ei saanud otse ja avalikult vastanduda rahvale. Talle oli hädavajalik luua vähemalt oma režiimi seaduslikkuse ja tegude üldrahvalikele huvidele vastavuse illusioon. Rahvamasside ideoloogilise töötlemisega saadi lõppkokkuvõttes hakkama ning kohati oli kommunistlik mõtteviis rahva ajust visa kaduma ka uutes oludes. Oma ideede levitamiseks ja neile üldrahvalike väärtuste illusiooni lisamiseks, oli aga hädavajalik saavutada võim kultuurivaldkonna üle. Ühiskonnale olulised ideed ja mõtted võimenduvad jõuliselt läbi kunsti ja muusika, ükskõik kas tegu on riikliku iseseisvuse püüdluste, rohelise mõttelaadi levitamise, ühiskonna teadvuse mõjutamise või inimeste ühendamise vajadusega võitluses millegi poolt või vastu. Eriti just okupatsioonide ajal oli koorilaulul, üldlaulupidudel ja üle-eestilisel kooriliikumisel tähelepanuväärne osa inimeste mõtete ja lootuste ühendajana.

Kunsti ja muusika võimsuse tunnetamisest lähtusid ka kommunistlikud ideoloogid ja juhid. Kommunistliku partei ideelis-poliitiliste meetodite keskne sisu oli nii kirjanduses, kujutavas kunstis kui ka mujal edastatava sõnumi range kontrollimine. Muusikakultuuris tähendas see ideoloogiliselt kontrollitud kohustusliku repertuaari kehtestamist kooridele, lubatud ja keelatud laulude ja tekstide nimekirjade väljatöötamist ning ideoloogiliselt suunatud laulukava tellimist autoritelt.

Siin ilmnebki põhjus, miks kirjandust või näiteks laulupidu ei saanud lihtsalt ära keelata. Nimelt poleks sellistel laulupidudel, kus lauldakse ainult koledaid laule ja tehakse seda halvasti, kommunistlike ideede rahva hulka viimisega kuidagi hakkama saadud. See oligi kuulsa loosungi „Sisult sotsialistlik, vormilt rahvuslik” tegelik sisu.

Teades pikaajalise laulupeotraditsiooni mõju ja populaarsust Eestis, kasutas Moskva siinseid laulupidusid ja koorilaulmist oma huvides.

Kommunistliku partei eesmärk oli manipuleerida rahvast parteile tarvilike ideedega. Välised märgid – punased lipud ja loosungid ning 16

Sissejuhatus

laulud Leninist (ja Moskvasse esitatud aruanded) – tunnistasid, et näiliselt see ka õnnestus.

Laulupeotraditsiooni püsimise eest tuli loovjuhtidel teha kompromisse ja maksta lõivu, mis seisnes kommunistliku propaganda kohustuslike elementide kaasamises programmi ja atribuutikasse.

Laulupidude kavade võrdlev analüüs kinnitab, et Nõukogude okupatsiooni aegsetes laulupidudes oli läbiva joonena sees tugev, aga targalt ja alalhoidlikult varjatud vastupanuliikumise element.

Jätkuvalt on uurijatele olnud üks intrigeerivamaid teemasid laulupeoliikumise seosed riikliku propagandaga – laulupeoliikumise riigitruuduse või opositsioonilisuse teema. Ühelt poolt on mõned lääne uurijad osundanud kultuuriinimeste sõltumatule mõttemaailmale ning sellest nagu iseenesest tulenevale opositsioonilisusele. Need, kes loovad laule ja kirjutavad luuletusi, peavad end enamasti jumalate poolt väljavalituks, kuulekaks muusadele, ent mitte valitsusele.11 Rahvuslik identiteet Laulupeoliikumist peetakse üheks eestlaste rahvusliku identiteedi kujundajaks. Mõnedki käsitlused toetavad seda12. Üks tuntumaid rahvusliku identiteedi mõiste seletusi pärineb Kaie Kotovi järgi briti sotsioloogilt Anthony D. Smithilt13, kes on toonud rahvusliku identiteedi komponentidena välja ühtse ajaloolise kodumaa (territoorium), keele, (etnilise) päritolu, sotsiaalse süsteemi, ühised väärtushoiakud ja traditsioonid, kultuuri ja sümbolsüsteemid, sealhulgas müüdid ja narratiivid ning õiguslik-poliitilise solidaarsuse. Ta ütleb, et „rahvuslik identiteet on seega paljutasandiline konstruktsioon, mis on suuresti seotud samastumisega – kujutlusega homogeensest rahvuslikust kehandist ja järjepidevusest. David Miller lisab14, et rahvuslik identiteet nõuab, et inimestel on midagi ühist, mingi omaduste kogum, mida Копылев, Лев. Жандармы и музы. Госбезопасность и литература на опыте России и Германии (СССР и ГДР). Москва: Рудомино, 1994, с 3.

12 Uurimuses on kasutatud Aili Aarelaidi, Tiia Järgi, Jaak Kangilaski, Toomas Karjahärmi, Anu Kõlari, Urve Lippuse, Helle-Mai Lutsu, Sirje Oleski, Helju Tauki, Rein Veidemanni, Tõnu Viiki, David Vseviovi jt töid.

13 Kotov, Kaie. Identiteedid ja enesekirjeldus. http://www.sotsioloogia.ee/vana/esso3/15/ kaie_kotov.htm 14 Miller, David. On Nationality. Clarendon Press, 1995, lk 22–25.

11

17

Põhjamaa päikese kullas

nimetatakse rahvuslikuks karakteriks, ning identiteet väljendab ajaloolist jätkuvust ja ajalooline rahvuslik ühtsus on kohustuste kogukond”. Ta rõhutab ka ühiste kannatuste tähtsust rahvuse ühendamisel: kui eelkäijad on valanud verd, et kaitsta rahvast, siis oleme kohustatud jätkama nende tööd. USA nimekas kultuuripsühholoog filosoofiadoktor James Wertsch, kes on uurinud identiteedi, mälu ja müüdi seaoseid endistes NL-i annekteeritud maades, kinnitab, et just kollektiivne mälu on seotud identiteediga.15 Seega on ajalugu rahvusliku identiteedi tähtsaim nurgakivi.

Nimetatud põhimõtteid on mõnel määral käsitletud ka Eesti laulupeoliikumise uurimisel. Seda on teinud näiteks Marge Allandi oma magistritöös.16 On olemas terve rida arusaamu, millele tuginevad eestlaste rahvusliku identiteedi alussambad ja mida peetakse ka ilma igasuguse tõestuseta kõigile selgeks tõeks. Teatakse, et eestlased on laulurahvas ning koorilaulul on olnud märkimisväärne osa mitte ainult meie kultuuriloos, vaid kogu ühiskonna arengus. Asjasse süvenedes aga selgub, et arusaam identiteedist piirdub üldiste ja lihtsate hinnangutega ning illusiooniga, et „seda me mäletame ju kõik”.17 2013. aastal läbi viidud sotsioloogiline uuring „Minu laulu- ja tantsupidu”18, mida juhtisid Marju Lauristin ja Peeter Vihalemm, lubab järeldada, et laulupidu on eestlaste ühismälus püsiv rahvuslik tugisammas, identiteedi kandja. Vastustest küsimusele „Kas laulu- ja tantsupidu on säilitanud oma rolli rahvusliku identiteedi kandjana või on seda kaotamas?” selgus laulu- ja tantsupeo sügavalt juurdunud normatiivne kuvand. Vaid 7% vastanutest seadis selle kuvandi mingil moel kahtluse alla, ülejäänute teadvuses on see kõige olulisem rahvusliku identiteediga seotud rituaal.19

James Wertschi intervjuu „Kollektiivne mälu võib olla nii positiivse identiteedi allikas kui ka võimas destruktiivne relv”. Sirp 2007, 12. jaanuar.

16 Allandi, Marge. Laulupidu kui rituaal: Eesti üldlaulupeod rahvusliku kultuurimälu ja identiteedi kujundajate ja kandjatena. Magistritöö. Juhendajad Marek Tamm ja Marju Kõivupuu.

Tallinna Ülikool, Eesti Humanitaarinstituut, Tallinn, 2009.

17 Samas.

18 Lauristin, Marju; Vihalemm, Peeter. Minu laulu- ja tantsupidu. Sotsioloogilise uuringu aruanne. Tartu, 2013, lk 6–7.

19 Samas.

15

18

Sissejuhatus

Eesti rahvuskultuuri ja rahvusliku identiteediga seonduvaid küsimusi on käsitlenud paljud nimekad uurijad20. Rein Raud on oma teoses „Mis on kultuur? Sissejuhatus kultuuriteooriasse.” rõhutanud, et termin identiteet on „eriti oluline Stuart Halli ja Birminghami koolkonna jaoks, kes näevad seda kui üht võimalikku võimu diskursustele vastuseismise allikat, aga ka võimu surve objekti”.21 Raud eristab identiteedi puhul varasemat arusaama, mis ütleb, et „traditsionaalne identiteet antakse inimesele kultuurikeskkonnast kaasa ning ta õpib pidama seda loomulikuks, alles modernne inimene on võimeline oma identiteeti kriitiliselt hindama ja ümber kujundama”. Uuema lähenemise kohta ütleb ta, et „identiteet on alati ja kõigis ühiskondades olnud rohkem või vähem avatud subjektiivsetele kohandustele ning sisekriitikale”.22 See, kas laulupidude näol on meil tegemist 150 aastat kestnud kultuuriürituste järjepideva ahelaga, mis on muutunud osaks eestlaste identiteedist, nõuaks täiesti eraldiseisvat uurimistööd.

Laulev revolutsioon Kaheksakümnendate lõpul võimendus Eestis fosforiidisõda ja kujunes sündmuseks, mida me kutsume laulvaks revolutsiooniks.

Fosforiidisõja ajal, 1987. aasta kevadel oli rahva meelsuse sõnumikandjaks üks Veljo Tormise meeskoorilaul „Eesti mees ja tema sugu”, mis on autori rahvaviisitöötlus ning mida ta ise nimetas hoiatuslauluks. Sõnad on kirjutanud Lea Tormis.23 Lugu õhutas eesti inimestes julgust ja äratas neis rahvuslikku uhkust ajal, kui Nõukogude võim näi Uurimuses on kasutatud Aili Aarelaidi, Tiia Järgi, Jaak Kangilaski, Toomas Karjahärmi, Anu Kõlari, Urve Lippuse, Helle-Mai Lutsu, Sirje Oleski, Ingrid Rüütli, Helju Tauki, Rein Veidemanni, Tõnu Viiki, David Vseviovi jt töid.

21 Raud, Rein. Mis on kultuur? Sissejuhatus kultuuriteooriasse. Eesti Keele SA. Tallinna Ülikooli Kirjastus, Tallinn, 2013, lk 63.

22 Samas, lk 64.

23 Sõnad annavad ehedalt edasi fosforiidisõja sõnumi: „Mõtle, eesti mehe sugu, miks ei peeta sinust lugu?/ Kas sa õigust taga nõuad, kurja vastu seista jõuad? / Või sa lased ennast lonti, kauges käskijas näed tonti? / Või sa mõtled: mis nüüd mina, võtad vimmas viltu nina. / Paned panti Pandivere, mängid maha maa ja mere! / Aga ammetkond ei maga, omakasu ajab taga. / Nüüd nad näitvad oma palet, kõver jutt, kus pool on valet. / Plaanid peetud salasohki, ei neist rahvas teada tohtind. / Kuule, Eesti mehe sugu, pea siiski endast lugu! / Olgu sul selget meelt ja silma, muidu jääd sa kodust ilma. / Hoia mõnikord ka kokku, ära virise, löö lokku!

20

19

Põhjamaa päikese kullas

tas veel oma jõudu. Selle laulu ettekandest sai 1988. aasta juulis toimunud meeskooride laulupäeval Saaremaal suursündmus. Laulu rütmi rõhutati lokulaudadega, millele oli suurte tähtedega kirjutatud „Kabala”.24 Üldlaulupeo kavasse jõudis lugu 1994. aastal, kus eeslaulja oli helilooja Veljo Tormis ise. Kogumikus „Eesti XXII üldlaulupeo meeskoorilaulud” on laulu pealkirja selgituseks lisatud: „Kirjutatud 1987. aasta fosforiidisõja ajal.”

Eesti riikluse taastamist 1991. aastal seostatakse põhjendatult laulva revolutsiooniga – kordumatu ajaloosündmusega, mille tõlgendamiseks ei piisa üksnes ühiskondlikke murranguid käsitlevatest politoloogilistest ja sotsiaalsetest teooriatest, vaid on vaja süveneda laulupeoliikumise ja koorimuusika traditsiooni olemusse.

Ometi oleks ülekohtune seostada loomeinimeste ja rahvuskultuuri viljelejate kaalukat rolli rahvusliku identiteedi säilitamisel ning rahvahulkade inspireerimisel ainult laulva revolutsiooni perioodiga.

Analüüsides loovisiksuse rolli viimase ligi 150 aasta vältel, mis on laulupeoliikumise iga, tuleb esmalt nimetada 19. sajandi keskpaiga rahvuslikku ärkamisaega, millega seonduvad Lydia Koidula luule, Carl Robert Jakobsoni isamaalised kihutuskõned, Juhan Liivi pessimistlikud miniatuurid, Johann Voldemar Jannseni tegevus rahvusliku liikumise juhina ja tema nädalaleht Perno Postimees, meie oma laulupidude sünd ning Jakob Hurda üleskutsed koguda meie vanavara ja suulist pärimust, mille tulemusena loodi Eesti Rahva Muuseum.

Laulupidude repertuaar ja selle sõnum Laulupeoliikumise ajalugu näitab, et laulupeod ja nende repertuaar olid ühel või teisel moel valitseva ühiskondliku korra teenistuses. Avalik vastuseis oli sellega välistatud. Sisemine opositsioonilisus ja võimule soovimatute rahvuskultuuriliste eesmärkide saavutamine oli üldreeglina kas natukene rohkem või vähem varjatud olenevalt poliitikast, selle jõulisusest ja ühiskonnaelu mõjutamise meetoditest.

Kabala on küla Virumaal, mis oleks fosforiidikaevanduse rajamise korral kadunud. Huvitava kokkusattumuse tõttu oli see sõna tähendusrikas ka vene rahvusest inimestele. Kabala nimelt tähendab vene keeles võlaorjust. Vene kultuuriinimesed, kes on aegade jooksul omandanud silmapaistva oskuse lugeda ridade vahelt, tõlgendasid kabalat kui mingisugust, ilmselt nõukogude orjusest vabanemise märksõna.

24

20

Sissejuhatus

Kuno Arengu ilmeka väljenduse kohaselt25 „pidid laulupeoliikumise eestvedajad kasutama jannsenlikku karide vahel laveerimist”, et võiks korraldada eesti rahva jaoks nii olulisi laulupidusid.

Repertuaaripoliitikas ja laulupidude sisus pidi kommunistlik režiim taluma aga tervet rida kaotusi. Mida tugevam oli ideoloogiline kontroll ja surve, seda teravamalt õppis rahvas tajuma varjatud sõnumeid. Need võisid väljenduda võimu vihatud ja kardetud värvikompositsiooni peitmises koorivormiriietesse ja rahvariiete seelikutriipudesse või olla varjul muusikalise disharmoonia ja groteski kasutamises nõukogude süsteemi vormikohaselt ülistavates helitöödes.

Laulupidude põhisõnum on olnud isamaa ülistamine. See oli jõuline emotsionaalne reaktsioon võõrvõimu, selle sümbolitele ja kohustuslikule isikukultusele tsaari või kommunistliku partei hegemoonia ajal. Laulupeoliikumise varjatud, kuid tugevast opositsioonilisest sisust annab tunnistust veel üks tõsiasi: just Eesti riigi taasiseseisvumise perioodil on laulupeoliikumises täheldatud teatud kriisi ja uute ideede otsimise vajadust, kuna puudub vaenlane, kellele vastupanu väljendamiseks rahvast ühendada. Üldlaulupeod, ehkki eredad ja tähtsad, olid aga eraldi võetuna siiski laulupeoliikumise üks tahke. Laulupidudele eelnes aastaid kestev visa töö, mis ei seisnenud kaugeltki ainult laulude õppimises.

Kooridel oli Nõukogude võimu tingimustes ühiskonnas hoopis laiem sotsiaalne roll.

Lisaks laulupeoliikumise olemuse ja selle protsessi lahtikirjutamisele tuleb raamatus juttu laulukoori osast meie kultuurilise järjepidevuse hoidjana, kodanikuühiskonna n-ö koolina ning intellektuaalse suhtlemise kohana. Koor oli ja on ka tänapäeval lauljatele kodanikuühiskonna mudel, mõttekaaslaste ühendus, kus lisaks laulmisele arutatakse vabas õhkkonnas kultuuri- ja ühiskonnaelu probleeme. Nõukogude ajal olid jutuks ka poliitilised teemad, millest avalikult ei räägitud. Koor tähendas usaldust ning kooriliikumist võiks võrrelda nii kunagiste üliõpilaskorporatsioonide kui tänapäevase sotsiaalvõrgustikuga.

Randjärv, Laine. Intervjuu Kuno Arenguga. Sillad üle piiride. Kirjastus SE&JS, Tallinn, 2012, lk 171–186.

25

21

Põhjamaa päikese kullas

Raamatus analüüsin pikemalt repertuaaripoliitikat ja loovisiku (koorijuhi) rolli selle kujundamises. Erineva perioodi laulupeokavade sisu võrdlev analüüs toob esile nõukogude võimu süstemaatilise vaimse repressiooni ja kultuurirahva visa vastupanu sellele.

Kuivõrd ahistatud rahvas oli orienteeritud just varjatud sõnumite tabamisele, leidsid inimesed need ka kiiresti üles ning nende mõju oli palju võimsam sellest, mida pakkusid valitseva ideoloogia teenrid. On ka märkimisväärne, et 1947., 1969. ja 1980. aasta üldlaulupidudel suutsid korraldajad kavasse panna ülekaalukalt eesti algupärast kooriloomingut.

Loovisik ja tema roll Loominguga tegelevad inimesed ja kultuurisündmused on mõjutanud igal ajal meie riigi ajalugu ning rahvuskultuuri saatust.

Samal põhimõttel võib ajateljel välja tuua tähtsündmusi ja karismaatilisi loomeinimesi, kelle mõtted, ettevõtmised, tõekspidamised, vaimujõud ja tahe on olnud määravad ajalookäigu mõjutamisel nii positiivses kui ka negatiivses kontekstis. Looming ja loovisiksuse tegevuse mõju rahvamassidele on ajast aega valitsejaid häirinud.

Mõnigi impeeriumi valitseja on leidnud, et parimal juhul on loomeinimesed kasutud, kuid halvemal juhul võivad nad osutuda ohtlikuks ja kahjulikuks, sest „need, kes loovad laule ja kirjutavad luuletusi, peavad end enamasti jumalate väljavalituteks, kuulekateks muusadele, kuid mitte valitsusele”26.

Loovisiksuse rolli lahtimõtestamine pole tähtis mitte ainult Eesti kultuuriloo või taasiseseisvumisprotsessi käigu täiendaval uurimisel, vaid pakub huvi maailma kultuuriloo arengusuundade mõistmisel tervikuna. Hollandi ajaloolane, nüüdisaegse kultuuriajaloo uurija Johan Huizinga küsib, kas „ajaloo kulgu määravad isiksuste teod või kihutavad isiksusi tagant ainult keskkond ja asjaolud”27. Kui see ongi pigem filosoofiline või retooriline küsimus, tuleb siiski tõdeda, et mistahes inimrühmad koosnevadki isikutest, kes teevad otsuseid ja tegusid, mis mõjutavad ühiskonda. Minu uurimus loovisiksuse rollist Копылев, Лев. Жандармы и музы. Госбезопасность и литература на опыте России и Германии (СССР и ГДР). Москва: Рудомино, 1994, с 3.

27 Huizinga, Johan. Kultuuriajaloo ülesanne. Tallinna Ülikooli Kirjastus, Tallinn, 2013, lk 49.

26

22

Sissejuhatus

muutuvas ajas tugineb samasugustele sammastele. Ideed väljendusid koorimuusika ja kooriliikumise kaudu, institutsiooniks kujunes aga laulupeoliikumine tervikuna koos oma peamiste alustalade – laulukooridega.

Seltside, ühingute, loominguliste ühenduste ja nende liidriteeestvedajate tegevuse ülisuurt tähtsust ühiskonnas tundsid ja teadsid ka nõukogude ideoloogid. Igasugune kontrollimatu loominguline ühistegevus oli valitsevale ladvikule ohtlik. See oli peamine põhjus, miks Nõukogude võim alustas 1940. aastal oma ümberkorraldusi just kodanikeühenduste kiirest likvideerimisest28 – ikka selleks, et vältida kooskäivate mõttekaaslaste vaimujõu koondumist. Selle asemel asuti looma ja toetama kommunistlikule mõtteviisile lojaalseid ja vajalikke rühmitusi, kes pidid ellu viima valitsusele sobivat ideoloogiat.

Vaadates koorijuhtide tegevuse mõju rahvuskultuurile tervikuna näeme, et see on seotud loovisiksuse tegevusega mitmesugustes mõjuväljades nagu valitsev ühiskondlik kord, ümbritsev keskkond, tema enda päritolu, koolipõlv ja tasakaal andekuse ning pingutust nõudva töö vahel. On selge, et loovisiksused ei olnud repressiivvõimu all olevas ühiskonnas oma otsustustes vabad.

Koos Vettiku looga jälgisin ka teiste muusikute, lähikondlastekolleegide loometegevust ja käitumismotiive. Lisaks nende omavahelisele kirjavahetusele moodustavad allikmaterjali kaasaegsete mälestused29 ja arhiivides talletatud dokumendid. Samuti pöörasin eraldi tähelepanu koorijuhi isiksuse fenomenile ja tema karismaatilisusele või selle puudumisele ning sellest tulenevalt koorikollektiivi n-ö olemusele või näole. Käibel on kõnekäänd „Iga koor on oma juhi nägu, iga orkester aga dirigendi nägu”. See on päris tähtis, kas koorijuht on energiline või loid, hea mäluga või hajameelne, koori hingeelu hea tundja või hoopis autokraatne. Sellest kõigest sõltub nii koorikollektiivi kunstiline tase, emotsionaalne tervis kui ka kuulajale avaldatav mõju.

Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu otsus nr 36. 6.07.1940. – Eesti NSV Teataja 1940, nr 6. Seltside osatähtsuse kohta eri aegade Eesti ühiskonnas vt „Seltsid ja ühiskonna muutumine.

Talupojaühiskonnast rahvusriigini.” Artiklite kogumik. Toimetajad Ea Jansen ja Jaanus Arukaevu. Eesti Ajalooarhiiv ja TA Ajaloo Instituut, Tartu-Tallinn, 1995.

29 Randjärv, Laine. Sillad üle piiride. Kirjastus SE&JS, Tallinn, 2012.

28

23

Põhjamaa päikese kullas

Tuudur Vettik ja Roland Laasmäe Selles raamatus on tähelepanu keskmes peamiselt kahe muusiku, Tuudur Vettiku ja Roland Laasmäe elukäik 1938.–1980. aastatel.

Juttu tuleb loovisikute mitmekihilistest ja keerulistest suhetest, Eesti koorikultuurist ning selle alusel kujunenud laulupeoliikumise, koorijuhtide loomingulise ja korraldusliku tegevuse mõjust rahvuskultuurile ja ühiskonnale tervikuna. Olen analüüsinud Vettiku ja Laasmäe iseloomuomadusi ning käsitlenud kõrvuti koorijuhtide professionaalsete oskuste-teadmistega ka psühholoogilisi ja sotsiaalseid aspekte.

Suurem rõhk on Tuudur Vettiku isikulool, tema kui loovisiksuse tähendusel kultuuriajaloos. Vaatan tema tegevust pedagoogi, dirigendi, helilooja ning muusikakriitikuna laulupeoliikumise kontekstis 30. aastatel ning nõukogudeaegsetel laulupidudel, mille üldjuht ja dirigent ta oli. Vettikust on kirjutatud mitu artiklit ja üks monograafia30, kuid tema kui loovisiku käsitluses on veel valgeid laike.

Miks on valitud ajavahemik1938–1980? Esiteks leidis sel ajal aset murranguliste sündmuste jada: omariikluse kaotamine, okupatsioonid, Teine maailmasõda, Nõukogude okupatsioon ning elu raudse eesriide taga. Teisalt oli see siinse uurimuse kesksete tegelaste aktiivseim loomeaeg. Lisaks jääb antud ajavahemikku Vettiku ja Laasmäe omavaheline kirjavahetus31 (1959–1975), millest räägin siin seoses kultuurilooliste sündmustega ning lähtudes muusikateoreetilisest aspektist. 1938. aasta laulupidu võib pidada Vettiku tõusu alguseks laulupidude üldjuhina, 1980. aasta laulupeo aujuhi koht jäi talle aga luigelauluks.

Nende aastakümnete sisse jäävad stalinismi kõrgaeg 1940. aastate lõpul ja 1950. aastate algul, sellele järgnenud Hruštšovi sula ning brežnevliku stagnatsiooni aastad. Nii olen siin põgusalt välja toonud ka sel ajajärgul valitsenud vaimse okupatsiooni mõju neile loovisikutele, kes olid seotud laulupeoliikumisega ja kelle elusaatus leiab Vettiku kirjavahetustes nimetamist. Mainitud ajalised raamid ei takistanud vaadelda olulisi kultuuriloolisi sündmusi, mis eelnesid või järgnesid konkreetsele ajavahemikule. See võimaldas võrrelda laulu Männik, Maris. Tuudur Vettik. Kirjastus Eesti Raamat, Tallinn,1990.

Tuudur Vettiku kirjavahetus Roland Laasmäega aastatel 1959–1975. Originaal on autori erakogus.

30 31

24

Sissejuhatus

peoliikumisega seotud olukordi nii annekteeritud kui vabas Eestis ja luua konteksti selgem käsitlus.

Arutelus püüan avada koorijuhi rolli mitte ainult muusikakultuuri hoidja ja edasiarendajana, vaid tuua esile tema tegevuse mõju mujal ühiskonnaelus, mis jäi ametliku propaganda vaateväljast kõrvale. Nagu Roland Laasmäe on oma päevikus kirjutanud: „Koorijuhi ülesanne pole mitte ainult efektselt ja tehniliselt korrektselt kätega vehkida, vaid olla organisatsiooni juht selle sõna kõige laiemas tähenduses. Kuulata inimesi ja panna nad hingama ühes rütmis, mitte ainult muusikalises mõttes.”

1930. aastatel tõusis Eesti laulupeoliikumise etteotsa Tuudur Vettik, oma ala professionaal, andekas koorimuusika looja (mitte ainult helilooja, vaid ka tuntud ja hinnatud koorilaulusõnade autorina), silmapaistev koorijuht ja muusikapedagoog. Märkimisväärsed olid tema didaktilised oskused ja edumeelsus uute õpetamismeetodite leidmisel – lisaks õpetuste trükisõnas avaldamisele andis ta väga uudseid raadiotunde. Silmapaistev oli tema töö publitsistina, laulupidude ajaloo uurijana ja laulupeoideede kaitsjana ajakirjanduses puhkenud aruteludes. Vettiku mitmekesine tegevus oli tihedalt seotud laulupidudega, andes just laulupeoliikumises ereda sünergilise efekti. 1947. aasta XII üldlaulupidu oli Vettiku kui selle kunstilise juhi ja dirigendi loominguline kõrghetk.

Vettiku ja teiste koorijuhtide ning heliloojate kiitmisele ja ülistamisele pärast 1947. aasta üldlaulupidu järgnes mõne aja pärast võimu ideoloogiline surve, vaimne repressioon, emotsionaalne mahategemine ning ka otsene ülekohtune kriitika ja mõnitamine. See tipnes 1950. aastal Tuudur Vettiku ning tema kolleegide Alfred Karindi ja Riho Pätsi tembeldamisega kodanlikeks natsionalistideks, arreteerimisega ning sõjatribunali otsuse (25 + 5) alusel Siberi vangilaagrisse saatmisega. Poliitiline otsus isoleerida Vettik ja tema kolleegid Eesti ühiskonnast oli parteiorganites langetatud, julgeoleku- ja sõjaväeuurijate ülesanne oli selle kohta vähemalt näiliselt korrektsed toimikud vormistada.

Loovisiksusel ei olnud tollal eriti valikuid. Mistahes loomingulised liidrid, kes uue võimu poole üle ei läinud, olid režiimile potentsiaalselt ohtlikud ja neid püüti seega kõrvaldada või ohjeldada.

25

Põhjamaa päikese kullas

Roland Laasmäe ja Tuudur Vettiku parimail loomeaastail valitses poliitiline režiim, mille taustal oli väga raske elus hoida omakultuuri, selle juuri ja väge – säilitada seda tuuma, milles taas kord vabana üles ärgata. Oma teistsuguseid hoiakuid võimu suhtes ja usku rahvuskultuuri salajasse väesse rahva elujõu alleshoidmisel oli neil võimalus väljendada valitud koorilaulude repertuaari kaudu.

Nõukogude ajal üritati vahelduva eduga juurutada uusi väärtushinnanguid ning kehtestati reegleid, mis tegid loovisiksustele keeruliseks säilitada oma isikupära. Nende edulugu ei sõltunud enam andekusest ja võimekusest, vaid hoopis muudest, eelkõige poliitilistest mõjuritest. Varjatud intellektuaalse võitluse tingimustes omandas uue tähenduse ka Nõukogude Liidu muusikaelu halvanud ÜK(b) P Keskkomitee otsus „V. Muradeli ooperist „Suur sõprus””, mis käivitas kampaania formalistliku32 suuna vastu nõukogude muusikas. Tegemist ei olnud kultuurilise harimatusega, vaid osaga ideoloogilisest võitlusest. Formalismi keelamine oli kommunistliku partei sundkäik, et ideoloogilisest võitlusest välja lülitada lahinguväli, kus valitseva ideoloogia esindajad jäid paratamatult ja vältimatult oma oponentidele alla.

Eestit okupeerinud riigi jaoks polnud represseeritavate heliloojate-koorijuhtide näol tegemist mitte ainult kultuuritegelaste, vaid ka rahva mõjusate vaimsete juhtidega, ohustades nii oma isemõtlemise, allumatu loomu ja karismaatilisusega valitsevat režiimi. Võimu vaatepunktist oli loovisikluste kõrvaldamine hädavajalik samm.

Ilukirjanduslikes teostes on kombeks rääkida, et karm vangistus ei suutnud inimest murda ning võõrvõim ei saavutanud oma tahtmist. See, kui vapralt keegi seda talus, on täiesti eraldi teema. Vettiku vanglast saadetud kirjade emotsionaalset tundelisust varjutavad suur kibestumus ja jõhker släng. Siingi väljendavad need väga privaatsed kirjad ilmekalt Nõukogude süsteemi olemust ja vanglate õhustikku, mis nägi ette inimeste süstemaatilist alandamist.

Kommunistlik režiim saavutas vaatamata hilisemale sunnitud vabandamisele ja rehabiliteerimisele reeglina oma eesmärgi. Potentsiaalsed vastupanuliidrid kõrvaldati ühiskonnast ja nad ei saavutanud Formalism oli Nõukogude Liidus sõimusõna sotsialistliku realismi kaanonitele mittevastava kunsti vastu (vt võitlus formalismi vastu): wikipedia.org/wiki/Formalism

32

26

Sissejuhatus

pärast vabanemistki enam endist positsiooni ega loominguvabadust.

Vettik ja tema saatusekaaslased Karindi ning Päts rehabiliteeriti hiljem ametlikult ja ennistati tööle, ent eemalviibimine ja nende eluloo teadlik mahavaikimine teatud ajal viis selleni, et Eesti ajaloo üldkäsitlustes nende tegevus kajastamist ei leia.

Teine selle raamatu keskne tegelane on Vettiku õpilane ja hilisem kolleeg ning hea sõber Roland Laasmäe (1922–1975). Ta oli Tartu meeskoori Gaudeamus looja ja dirigent, üldlaulupidude juht ning aktiivne eestvedaja. Laasmäe sündis siis, kui Vettik oli loometegevuse tipus ja nautis juba esimesi õnnestumisi ning Laasmäe aktiivne koorijuhi elu algas ajal, mil õpetaja Vettik oli Siberisse saadetud ning pärast kodumaale naasmist kultuurielu juhtimisest ja korraldamisest kõrvale jäetud.

Laasmäe ajast, oludest ja tema loomingulisest tagapõhjast tulenevalt avaneb meile tema tegevuse kaudu laulupeoliikumise mõneti teistsugune, kuid vaieldamatult oluline tahk. Roland Laasmäe, kelle tööpõld oli Tartus, suure Nõukogude garnisoni ja strateegiliselt tähtsa sõjaväelennuväljaga kinnises linnas, paistis silma julge mõtlemise ja sõltumatute otsustega. Tema elu ja tegevus on omamoodi sümbol, mille kaudu saame paremini mõista nii sula- kui ka stagnatsiooniaja olemust ning loovinimestele pandud piire. Hruštšovi sula oli aeg, mil agressiivne ja avalikule terrorile orienteeritud stalinism oli nõrgenenud ning hoidus otsesest vägivallast. Avalik ja ametlik teisitimõtlemine oli endiselt keelatud, vähemalt formaalselt tuli muusikaelus nõukogulikest kaanonitest kinni pidada. Ent nagu ilmneb Vettiku ja Laasmäe kirjadest, oli midagi siiski juba muutunud. Võimu tegevuse uus tunnusjoon oli näilisuse eelistamine tegelikkusele ja formalism selle sõna nüüd juba otseses tähenduses.

Teadus- ja kultuurimaailmas on koolkondadel – mõtte- ja eesmärgikaaslaste ühendustel, kus õpilane kannab edasi ning rikastab õpetaja mõtteid ning loomingut – eriline tähendus. Tuudur Vettik, kelle tegevus olid kontrolli all ja piiratud, jätkas oma koolkonda kirjavahetuse kaudu. Vettiku kirjad Laasmäele kandsid edasi vanema kolleegi kogemusi ja koorijuhi ning koorimuusika teoreetiku tarkust, jagasid juhiseid konkreetsete helitööde interpreteerimiseks, sisaldasid loomingulisi ettepanekuid, ideid ja kriitikat. See kirjavahetus on 27

Põhjamaa päikese kullas

põnev ja vaimukas kahepoolne diskussioon, mis rikastas mõlemat kooriliikumise suurmeest.

Kirjavahetuses arutatakse omavahel professionaalseid teemasid, koorilaulu interpreteerimisega seonduvat, muusikaelu ja selle korraldamist ning kogu eesti kultuurielu juhtimise telgitaguseid. Kirjeldatakse nii võimude kui ka paraku kolleegide nurjatusi. Lisanduvad aktuaalsete ühiskondlike probleemide, loomeinimeste olmemurede ning lõpuks koguni intiimselt isiklike lugude jagamine. Kirjades on ka faktidel põhinevad ülevaated tsiviilühiskonnale omaste väärtuste ning moraalinormide kõrvalekalletest, mis nõukogude ajal Eestis vohasid. Samuti tuleb välja kriitika totalitaarvõimu suhtes, mida kandis irooniline või humoorikas alatoon. Kõige selle põhjal on võimalik teha järeldusi telgitagusest niitide tõmbamisest ja aimata nii mõnegi inimese isiklikust heaolust ajendatud käitumise motiive.

Kirjades on tunda sõprade omavahelise suhtlemise liigutavat emotsionaalsust ning üleolekut tollasest inimvaenulikust õhkkonnast, kus ei saanud ju kedagi ega midagi lõpuni usaldada. Mõneti üllatav on, et totaalseks hinnatud nõukogude kontrollsüsteem ei suutnud kahe muusikamehe kirjavahetust jälgida või selle olulisust mõista.

Ehk uinutasid tsensorite tähelepanu keerulised noodiread, erialane terminoloogia ning teabe fragmentaarsus? Üks kiri eraldivõetuna ei pakkunud võõrale midagi erilist – teabekandjaks sai alles kirjade seeria. Tänu sellele on meil nüüd olemas väärtuslik informatsioon.

Roland Laasmäe ja Tuudur Vettik pidid nagu teisedki tolleaegsed loojad esitama oma kooridega nõukogulikku repertuaari, sest ainult nii oli võimalik laulda seda päris repertuaari – armastatud eesti laule, mis säilisid südames vaatamata kõigele. Võimupatriootilisi teoseid esitades sai laulukoor aga tookord üldse olemas olla.

Iga kontserdikava pidi läbima mitmekordse kinnituse partei-, nõukogude- ja kontrollorganites. See neelas suure osa koorijuhtide ajast ja tekitas rohkesti närvipinget.

Muusikainimesed tegid näo, nagu nad peaksid kõigist reeglitest täpselt kinni; kontrollijad tegid näo, nagu nad kontrolliksid – mõlemal puhul oli tegemist mõningase liialdusega, aga kuni skandaale polnud, oli kumbki pool sellega rahul. Laveerides lubatu ja keelatu 28

Sissejuhatus

piirimail suudeti oma kontserdikavades esitada nii eesti klassikat, vanamuusikat kui ka klassikalise vene koorimuusika paremikku. Seda viimast hinnati üsna tänuväärseks, sest seda sai tõlgendada kohustuslikus lahtris „nõukogude rahvaste muusika”. Laasmäe ja paljude tema kolleegide komme oli kontsertidel lisapaladena esitada eesti ja lääne autorite koorilaule. Nn lisapalasid nimelt ametlikku kavasse ei trükitud ning seega ei saanud neid ju ka Glavlitis33 kooskõlastada. Jällegi kehtis vana reegel: kuni keegi ei kaevanud, oli kõik korras. Aga kuidas sa jooksed kaebama, kui EKP Tartu Linnakomitee I sekretär ise saalis istus. Seegi oli üks vastupanuliikumise vorme.

Partei korraldatud kontroll ei suutnud kunagi saavutada absoluutset taset, sest kohtas loomeinimeste varjatumat või avalikumat vastupanu. Totaalne surve tekitas nn redise efekti – pealt punane ja seest valge, mis väljendus ajastule iseloomulikus topeltmõtlemises.

Partei roll kultuuripoliitikas NLKP oli loominguliste liitude sünni initsiaatoriks. Partei huvi oli luua ühtne kogum kultuuritegelastest, kes ühelt poolt oleksid sõnakuulelikud, et edastada seatud ideoloogilist joont, ja teisalt oma loomingulises keskkonnas vajalikul määral kontrollitavad. Ehkki esmalt muutusid just kirjanikud parteinomenklatuuri eliidiks34, hakkas partei samasugust eliiti peatselt kujundama ka muusikainimestest. Heliloojad ja teised muusikaga tegelevad loovinimesed asusid täitma olulist rolli bolševistliku propaganda levitamisel, olles seejuures tihtipeale nööril kõndiva akrobaadi kombel ülimalt meisterlikud, kui see vaid parteile meelehead tooks.35 Kui NL-i muusikaelus leidsid 1930. aastate teises pooles aset radikaalsed muutused selles suunas, et teosed hakkasid jõuliselt kandma valitseva ideoloogia propagandistlikke ideid, siis Eesti NSV-sse jõudsid need tendentsid stalinistliku diktatuuri meetodite järsu karmistumisega 1940. aastate lõpus. Kulminatsioon lahvatas märtsipleenumi hukkamõistvate Glavlit (vene k: Главное управление по охране государственных тайн в печати, ГУОГТП, ГУОТ) oli 1922. aastal asutatud ametlik tsensuuri- ja riigisaladuse kaitse organ.

34 Mikkonen, Simo. State Composers and the Red Courtiers. Music, ideology and politics in the Soviet 1930s. University of Jyväskylä, 2007, lk 82.

35 Mikkonen, State Composers, lk 305.

33

29

Põhjamaa päikese kullas

otsustega tervele reale muusikutele – neile, kes sattusid põlu alla oma varasema eestimeelse tegevuse eest ning polnud n-ö uuel ajal küllaldaselt ülistanud parteid, Stalinit ja repressiivvõimu ideoloogiat.

Millisel metoodikal põhines kommunistliku partei üks kurioossemaid ideoloogilisi vahendeid inimeste meelsuse ja teadvuse mõjutamiseks? Oleme harjunud sellega, et ajalookirjanduses ning meedias on levinud seisukoht, mille kohaselt 1940. aastatel ja 1950. aastate algul olid kõik loomeinimesed verejanulise režiimi süütud ohvrid. Uurimistöö käigus tuli täheldada, et mõnelgi juhul oli tegemist ajaloo lihtsustamisega. Vaieldamatult lahknes nõukogulik karistuspoliitika kardinaalselt tsiviilühiskonna õigus- ja moraalinormidest, ent see oli vaid asja üks pool. Selline kontseptsioon seab vaimuinimesed üksnes passiivse kannataja rolli. Materjali uurides tuli mul ka kokku puutuda piinliku asjaoluga, et vahel viisid muusikud ise punast ideoloogiat agaramalt ellu kui parteitegelased. Eesti NSV-s said stalinistliku propaganda veduriteks ENSV Heliloojate Liit, keda üleliiduline Muzfond36 üsna heldelt finantseeris, ENSV Kirjanike Liit ja ENSV Kunstnike Liit37, kellest kujunesid 40. aastate lõpul kuritegeliku võimu käepikendused ja võimalike represseeritavate väljavalijad. Urve Lippus märgib: „Nõukogude süsteem nägi ette teatud professionaalse kultuuri harude olemasolu ja institutsioonide funktsioneerimise igas vabariigis, küsimata rahast.”38 Ning lisab, et „Eestis olid eelistatud organisatsioonideks muusikakoolid, konservatoorium, ooperi- ja balletiteater, filharmoonia, sümfooniaorkester, tagalas asutatud segakoor ja Ernesaksa meeskoor.”39 (Ernesaksa Muzfond (Музыкальный Фонд СССР) – 1939. aastal NSVLi Heliloojate Liidu juurde loodud institutsioon, mis korraldas muusikaorganisatsioonide rahastamist ning kontrollis rangelt nende tegevust.

37 ENSV Kunstnike Liit loodi 4.01.1943 Jaroslavlis, asutajaliikmeid 14/18, esimees AdamsonEric; ENSV Kirjanike Liit 8.–9.10.1943 Moskvas, asutajaliikmeid 20, esimees J. Vares-Barbarus; ENSV Heliloojate Liit 27.05.1944 Leningradis, asutajaliikmeid 6, esimees E. Kapp; ENSV Arhitektide Liit 10.04.1945 Moskvas, asutajaliikmeid 26, esimees A. Kotli. Nõukogulike loominguliste liitude tekkelugu on lähemalt käsitlenud Rita Peirumaa magistritöös „Hruštšovi sula ning muudatused ENSV kunstipoliitikas ja -elus 1950. aastatel”, I ptk, 3. osa, lk 32–38. Juhendaja professor Jaak Kangilaski. TÜ filosoofiateaduskond, ajaloo osakond, kunstiajaloo õppetool, Tartu, 2004; Vt ka Karjahärm, Toomas; Sirk, Väino. Kohanemine ja vastupanu: Eesti haritlaskond 1940–1987. Argo, Tallinn, 2007, lk 195.

38 Lippus, Urve. Muusika Nõukogude Eestis. http://www.okupatsioon.ee/et/eesti1940-1991/ 12-muusika.

39 Lippus, Muusika Nõukogude Eestis.

36

30

Sissejuhatus

kooriks nimetati Riiklikku Akadeemilist Meeskoori, mis on praegu Eesti Rahvusmeeskoor.)

Võõrvõimu üks järjekindlamaid ja salakavalamaid meetodeid rahvusliku haritlaskonna opositsiooni ennetamiseks oli impeeriumite vana tarkus: divide et impera – jaga ja valitse. See oli loomeinimeste lõhestamise ja tülli ajamise poliitika. Kultuuritegelaste vastandlike leeride mõtteliseks rindejooneks seati nende kunagine paiknemiskoht Teise maailmasõja ajal. Nõukogude Armees ja tagalas olnud inimesed olid n-ö meie, kellele eraldati suur usalduse limiit ning jagati heldelt privileege, toetust, tunnustust ja ametikohti. Eestisse jäänud ja Saksa okupatsiooni ajal oma erialast tegevust jätkanud isikud olid aga n-ö nemad, kellel näis siiski olevat võimalik, küll patukahetsuse ja alanduste hinnaga, võimude silmis kaotatud usaldus tagasi võita.

Etnose, meie ja mitte-meie teooriat ning etnostevahelise konkurentsivõitluse ideoloogiat on põhjalikult analüüsinud akadeemik Anatoly M. Zimichev40.

Loovisiksuste töötlemise arsenali sobis ka hirmu külvamine, millega provotseeriti inimesi üksteise peale kaebama. Mõjutusvahenditena läksid käiku šantaaž, hirm sattuda võimu hammasrataste vahele, peibutamine sooja ametikohaga jms. See pani asjaosalised raskete valikute ette. Mil määral oli võimalik või õige olukorraga kohaneda?

Oli neid, kes langesid mõjutamise ohvriks, näitasid üles teatud sõnakuulekust ja neid, kes suutsid oma hirmu ohjata.

Kollaboratsionistid ja kohandujad on valus teema paljude Euroopa riikide ajalookirjanduses. Okupantidega avalikku koostööd teinud tegelasi on alati hukka mõistetud. Balti riikides teeb probleemi aga keerulisemaks Lääne-Euroopa riikidega võrreldamatu ajaline mõõde: suhteliselt lühiajalise relvastatud okupatsiooni ning sellest väljakasvanud pikaajalise anneksiooni vahel on oluline erinevus. Kui okupatsioon muutub anneksiooniks ning võõrvõim kestab aastakümneid, peab rahvuslik intelligents paratamatult leidma oma modus vivendi, elustiili, mis tagab optimaalsed võimalused rahva ja kultuuri säilitamiseks. Sümptomaatiline on seegi, et Baltikumis Zimichev, Anatoly M. Psühholoogia. Poliitika. Võitlus. Kirjastus SE&JS, Tallinn, 2011.

40

31

Põhjamaa päikese kullas

toimunud kollaboratsiooni käsitleva ajalookonverentsi kronoloogilised raamid jäid üllatavalt kitsaks – need haarasid vaid Teise maailmasõja aegset Saksa okupatsiooni perioodi. Kas põhjuseks on asjaolu, et lähiminevik on alles liiga lähedal? Seetõttu on valulik ja probleemne tuua esile kõik üksikasjad, olukorrad, inimeste teod ning otsused, mis annaksid olnule adekvaatse hinnangu.

Kindlasti ei saa aga õigustada neid, kes võõrvõimuga mistahes okupatsiooni või anneksiooni ajal ilmselget tahtlikku koostööd tegid, eriti veel sellistel juhtudel, kui selle koostöö tulemuseks olid teiste inimeste kannatused; kui neilt võeti elu, vabadus, õigus erialasele tööle või ka vara. Üks osa neist, kes otsustasid Eestis elavate loomeinimeste üle nende teoseid tsenseerides, tegevust piirates ja neid vaimselt rõhudes, olid ise pärit siitsamast Eestist, koguni kultuuriinimeste eneste keskelt. Nad näitasid kommunistliku režiimi teenimisel üles ülipüüdlikkust ja ilmutasid kollaboratsionistlikku käitumist ad hoc.

Hoopis keerulisem on anda hinnangut teisele loovinimeste kategooriale, kohandujatele. Ellujäämisinstinkt, mis võimust võttis, oli vastureaktsioon otsestele ja vahetutele vaimsetele repressioonidele, mis avaldusid kõigis kultuurivaldkondades, olgu selleks rahvakultuur või kaunid kunstid. Tänapäevalgi õigustatakse omavahelistes aruteludes nõukogudeaegset käitumismustrit põhjendusega, et kuidagimoodi pidi ju ellu jääma, ära elama ning võimalust mööda Eesti algupärast kultuuri looma. Kui palju üldse on läbi ajaloo vaadelduna neid altruiste, kes oma põhimõtete eest võideldes n-ö tuleriidale siirdusid? Ja kui palju on neid, kelle tegevuse kaugelt ajadistantsilt hinnates võiks liigitada hoopis rahvuskultuuri säilimise eest seismiseks, hädakaitseks, jesuiitlikult väljendades põhimõtteks, et eesmärk pühitseb abinõu. Sellise tee valinud inimesi kutsutaksegi kohandujateks.

Kollaboratsioon selle ehedal kujul oli Eesti muusikaringkondades tagasihoidlikult esindatud ja piirdus eelkõige mõnede Nõukogude Eesti Heliloojate Liidu etteotsa tõusnud tegelastega. Ja nendegi kohta osutusid arhiiviallikad ja kaasaegsete mälestused mõnelgi juhul üksteisele risti vastukäivaks. Konkreetsete kollaboratsionistide ja kohandujate väljaselgitamine on väheviljakas ja ebamõistlik, sest uurijat ohustavad moonutatud faktoloogia ja võltsitud tunnistajaütlustest tulenevad riskid. Seetõttu pole võimalik siduda ühele või 32

Sissejuhatus

teisele loovisiksusele külge kollaboratsionisti silti, pealegi oleks see vaieldav iga kandi pealt. Allikmaterjalidest koorus välja veel üks kommunistliku režiimi paradoks: ka represseeritu võis olla kollaboratsionist ning kollaboratsionistist võis saada represseeritu. Neidsamu kollaboratsioniste ei pruukinud hilisemast karistusest – sama partei poolt, kelle käsku nad äsja nii innukalt olid täitnud – päästa ei ülipüüdlikkus ega ka patukahetsus.

Valdav osa laulupeoliikumisega seotud loovisiksustest, tänu kelle tegevusele jäi ellu laulupeoliikumine, olid kohandujad. Paradoksaalsel kombel oli seda mingil määral isegi Tuudur Vettik, kes on tõenäoliselt just laulupidude traditsiooni säilimise nimel ka ise kirjutanud mitu nõukogulikku laulu. Arhiivimaterjalidest võiks kooruda sedalaadi etteheiteid ka Gustav Ernesaksale, kelle võõrvõimud seadsid 1950. aastal vägivaldselt kõrvaldatud Tuudur Vettiku asemele laulupidude liidripositsioonile. Samale teemale on tähelepanu juhtinud ka Hain Rebas oma artiklis Eesti koorilaulu lõhestatusest nõukogude aastail. 41 Teise vaatenurga annab aga Ernesaksa laul – „Mu isamaa on minu arm”, mis kommunistliku partei VIII pleenumi tulemusena võeti 1950. aasta üldlaulupeo kavast välja, ehkki see oli kooridel juba ette valmistatud. 1955. ja 1960. aasta üldlaulupeol polnud seda samuti ametlikus programmis, kuid lisapalade nimekirjas oli.

Alates 1965. aastast on „Mu isamaa on minu arm” olnud kõigi laulupidude kavas ja kandnud eestlaste vabadusepüüde selget sõnumit nii sõnade kui ka helikeelega.

Kõige rängemini suruti rahvuslikku muusikakultuuri maha 1950. aastatel. Pärast EK(b)P Keskkomitee 1950. aasta märtsipleenumit toimunud üldlaulupeol oli kavas enim ideoloogilis-poliitilise suunitlusega spetsiaalselt loodud sõnade ja sõnumiga teoseid, mis olid väliselt jõulised, ülistades bolševismi ja parteijuhte, ent muusikaliselt tasemelt mannetud. Ajal, mil mitu andekat muusikategelast oli vangis, sai 1950. aasta üldlaulupeost varasemate üldlaulupidude traagiline paroodia. Inimesed olid pandud ekstreemsesse olukorda. Iga hetk oli vaja oma käitumist ja sõnu kontrollida. Moskva tahtmist oli Rebas, Hain. Eesti koorilaulu lõhestatusest nõukogude aastail. // Mäetagused 2016, 63. https://www.folklore.ee/tagused/nr63/rebas.pdf // Muusikarahva omavahelised suhted.

41

33

Põhjamaa päikese kullas

raske täita ja tihti ei aidanud ka kõige kuulekamast käsutäitmisest, et pääseda poliitilisest tagakiusamisest. Kuid üldlaulupeod toimusid ja kas just rõõmulaulu rõkatati, aga kindlasti tõid need küüditamiste ja vangistamiste vahelisel ajal rahva haavatud hingele mõningast lootust ja leevendust.

Nagu mainitud, otsustas kommunistlik partei ja selle juhtkond suhtuda Nõukogude Eestis kooridesse ja koorilaulmisesse üsna erandlikult. Kohalik võim, teades siinse pikaajalise ja tugeva laulupidude traditsiooni mõju ja populaarsust, seadis endale eesmärgi istutada just kooritöö kaudu oma ideid rahva hulka.

Olen uurinud repressiivõimu meetodeid ning laulupeo kavade koostamise põhimõtteid. Repertuaaripoliitika lähtus otseselt ülesandest, mille Glavlit oli seadnud ENSV Kunstide valitsusele: moodustada kohustusliku kava keelatud/lubatud laulude nimekirjad. Ametnikud olid kohustatud alates 1945. aastast läbi vaatama kogu esitatava repertuaari tekstid, olgu tegemist laulusõnade, kutseliste ja rahvateatrite etenduste või filmistsenaariumidega, ning otsustama nende poliitilise korrektsuse üle. Kunstide Valitsus asendus 1953. aastal Kultuuriministeeriumiga42, kus kultuuriasutuste ja kollektiivide tegevust hakkas kontrollima ENSV Kultuuriministeeriumi Kolleegium43.

20. sajandi teise poole üldlaulupidude repertuaari valikut ja sellega seotud arutelusid ja otsuseid ei ole seni kahjuks põhjalikumalt käsitletud ja nii puudub sellest süsteemne ülevaade põhjusel, et repertuaari valijate, laulude kavadesse lülitamise või neist keeldumise põhjuste, dirigentide omavaheliste töö- ja isiklike suhete tagamaade ning neist tulenenud otsustega seotud materjalid on olnud hoiul kogudes44, millele puudus pikka aega juurdepääs. Samas saab paljude inimeste mälestustele tuginedes väita, et kava koostamise ja ka üldjuhi määramise otsuseid ei protokollitudki alati – need tekkisid lihtsalt asjaosaliste suuliste kokkulepete alusel ning sellesisulit kirjalikku allikmaterjali polegi olemas.

42 43

44

Kultuuriministeeriumi hoone ja ajalugu. http://www.kul.ee/index.php?path=0x6x1351.

ERA.R-797-3-2122. [Toimik I-18/2. ENSV Kultuuriministeeriumi Kolleegiumi protokollid ja otsused koos alusmaterjalidega.]

Nt ERAF. 130-1-6456. [Tuudur Vettiku toimik].

34

Sissejuhatus

Mil määral võimaldas Nõukogude võimu periood loovisikutel säilitada oma isikupära? Kui palju sõltus nende edu võimekusest ja kuivõrd mitmesugustest muudest, eelkõige muidugi poliitilistest mõjuritest? Kas koorijuhil oli võimalik oma koori, repertuaarivaliku ja ühiskondliku tegevusega säilitada ja väärtustada rahva iseolemise tuuma, mõjutada kultuuri- või sotsiaalprotsesse ning eirata parteile nõuet külvata n-ö õigeid ideid?

Raamatus tuleb juttu sellestki, milliste meetoditega ja kui jõuliselt õnnestus parteiaparaadil loomingulist intelligentsi hirmutades sundida mõndagi neist minema kollaboratsiooni teed. Kui palju oli selles pealtnäha kollaboratsioonis hoopiski kohanemist aja ja olukorraga ning kõige tavalisema ellujäämisinstinktiga?

Kõiges selles peegeldub ilmekalt loovisiksuse positsioon ühiskonnas ning kooride ja dirigentide eluolu ajastul, mil elu Eestis käis Eero Loone ütlust45 kasutades orwellilikus46 võtmes.

Muusikud Roland Laasmäe ja Tuudur Vettik olid põnevad loojad, kelle kogu elu oli seotud laulupeoliikumisega. Nende parimail loomeaastail toimis Eestis poliitiline režiim, mis püüdis senise rahvuskultuuri asendada „sisult sotsialistliku ning vormilt rahvusliku” nõukogude kultuuriga. Selles, et meie kultuur, sealhulgas laulupeoliikumine püsis, muutus rikkamaks ja aitas kaasa iseseisvusidee hoidmisele ning ühel hetkel taasiseseisvumisele, oli kindlasti oma roll nii Tuudur Vettikul, tema õpilasel Roland Laasmäel kui ka paljudelpaljudel teistel Eesti laulupeoliikumise tegelastel. Nende omavahelised suhted võisid olla küll vastuolulised ja mitmekihiliste keerdkäikudega, kuid nad kõik aitasid elus hoida omakultuuri, rahvuse tuuma ja andsid Nõukogude okupatsiooni tingimustes endast parima, et Eesti tulevik oleks omakeelne ja omameelne. Paraku ei õnnestunud kummalgi, ei Vettikul ega Laasmäel, näha Eesti iseseisvuse taastumist.

Loone, Eero. Eesti filosoofia eesti kultuuris pärast II maailmasõda. // Eesti filosoofia: mis see on? Artiklite kogumik. Koostanud Helen Eenmaa. Kirjastus SE&JS, Tallinn, 2000.

46 Mõiste aluseks on George Orwelli (kodanikunimega Eric Arthur Blair, 1903–1950) romaan „Loomade farm”, kus kirjeldatakse allegoorilises võtmes elu totalitaarses riigis.

45

35

Põhjamaa päikese kullas

EPISTOLAARSEST PÄRANDIST KIRJAVAHETUSE VÄÄRTUSEST

Raamatus käsitletud materjal tugineb peamiselt Tuudur Vettiku ja Roland Laasmäe isiklikule kirjavahetusele aastatest 1959–197547 ning Nõukogude perioodi kajastavatele arhiivisäilikutele. Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi kogudest on uurimise alla võetud Vettikuga seotud kirjavahetus, eeskätt tema kirjad (vt lisad) abikaasa Lonnile aastatel 1955–1967, mis kirjeldavad värvikalt nõukogude ühiskonnale omaseid tunnusjooni ja võimude alatust, peamiselt on need aga vanglaelu kirjeldavad saadetised. Kirjad sisaldavad avameelseid episoode isiklikust elust, kriitilisi hinnanguid mõne inimese ja poliitilise olukorra kohta. Lisaks Vettiku ametlikud kirjad kolleegidele ja ametiasutustele, samuti Roland ja Linda Laasmäe kirjad Tuudur Vettikule. Kirjad avavad kirjutajate psüühikat, tegutsemise motiive ja eesmärke.

Laasmäe ja Vettiku kirjavahetuse erilisus peitub selle äärmiselt avatud ja siiras toonis. Lugedes tähelepanelikult nii kirju ennast kui ka seal peituvat allteksti, saame öelda, et kirjutajad annavad lisaks informatsioonile üksteisele kätte ka kammertooni ehk kooritööks vajaliku metoodika. Kooriloomingu interpretatsiooni ja kontsertide repertuaari koostamise nõuannete kõrval on soovitused, kuidas juhtida oma elu nii, et mitte kaasa minna režiimi hullustega ja mitte lasta end hirmutada. Enesestmõistetavalt on kahe muusiku, koorijuhi, õpilase ja õpetaja, kolleegi ja hea sõbra kirjavahetus siinse raamatu lisas algupärases kirjaviisis.48 Kirjavahetuse annetas Roland Laasmäe lesk Linda Laasmäe.

Randjärv, Roland Laasmäe ja Tuudur Vettiku kirjavahetus. // Sillad üle piiride, lk 80–144.

47 48

36

Epistolaarsest pärandist. Kirjavahetuse väärtusest

Kirjavahetus annab tugipunkti just vähem tuntud ja peidetud maailma – vaimuinimeste tegelike püüdluste mõistmiseks. Laasmäe ja Vettiku kirjavahetus toob mõnel juhul otse, kohati alltekstina või märkustes esile inimesi, kes oma liigse püüdlikkusega okupatsiooniaparaadi käskude täitmisel alandusid isegi võimukäskude ennetamiseni.49 Laasmäe ja Vettiku kirjavahetus oli esmakordselt teaduslikus käsitluses avalikkuse ees, kui avaldasin raamatu „Sillad üle piiride”.50 Jõudsin selle kirjavahetuseni 1989. aastal, kirjutades diplomitööd Roland Laasmäe tegevusest pedagoogi ja koorijuhina ning meeskoori Gaudeamus loomisest51. Tegemist on materjaliga, mis harmoneerub analoogiliste allikatega, luues nii sünergilise kogumi. Laasmäe ja Tuudur Vettiku kirjavahetus kordab teataval viisil – kakskümmend aastat hiljem – omaaegsete sõprade ning kolleegide Mart Saare ja Vettiku kirjavahetuse52 stiili (1930–1940), minnes aga õpetusliku sisu kõrval rohkem isiklikuks ja intiimsekski.

Ei Vettiku ja Laasmäe omavaheline kirjavahetus ega Vettiku tegevust käsitlevas peatükis analüüsitud kirjad abikaasa Lonnile polnud kirjutamise ajal mõeldud avaldamiseks. Seega polnud abikaasadel vaja neid kirju tsenseerida või ilustada. Vettiku vangilaagrist saadetud kirjad avavad täiesti uue, isikliku tahu tema loomusest nagu ka hiljem, juba kodumaal kirjutatud kirjad. Vanglast saadetud kirjavahetust iseloomustab brutaalne sõnakasutus, mis annab tunnistust keskkonna tugevast mõjust isiksusele. Seda kirjeldab oma ülevaatlikus teoses GULAGi laagrite ajaloost ka Anne Applebaum.53 Muu hulgas on Vettiku vangilaagri kirjadest abikaasale Randjärv, Roland Laasmäe ja Tuudur Vettiku kirjavahetus. // Sillad üle piiride, lk 80–144.

Tuudur Vettiku kirjad Roland Laasmäele on minu erakogus. Kirjad, millele hiljem lisandusid Laasmäe kaustikud, mustandid, töövisandid, päevikud ja kontsertide analüüsid, annetas Rolandi lesk Linda Taal-Laasmäe mulle 1988. aastal, kui hakkasin lõpetama Tallinna Konservatooriumis koorijuhtimise eriala ning kogus materjale diplomitööks.

51 Jänes, Diplomitöö, 1989. Selgitamist vajab ka meeskoori Gaudeamus nime kujunemisega seonduv. Esmalt oli kooril pikem nimi – Kõrgemate Koolide Lõpetanute (KKL) Tartu meeskoor. Kuid et liiga pikk nimi oli väljaütlemiseks tülikas, ristiti koor 1970. aastal Gaudeamuseks. Käesolevas töös kasutatakse nüüd ja edaspidi selguse mõttes nime Tartu Meeskoor Gaudeamus.

52 Põhjavaim : Valik Mart Saare ja Tuudur Vettiku kirju, mõtteid, mälestusi. Elavik, 6. raamat.

Koostanud Tiiu Tosso. ETMM, Kirjastus SE&JS, Tallinn, 2007; vt ka ETMM, M 9, Mart Saare kogu.

53 Applebaum, Anne. Gulag: a history of the Soviet camps. Random House, London, 2003, p xvi.

49 50

37

Põhjamaa päikese kullas

selgunud, et lisaks lubatud kahele kirjale aastas on vangidel õnnestunud mõnedki kirjad vabanenud inimeste kaudu kodumaale toimetada ning nende sisu on jäänud seetõttu õnnekombel võõrastest silmadest lugemata. Tsenseerimata kirjavahetusel on lisaks erakorralisele faktikogumile väärtus ajastu olme ja mentaliteedi allikana, omavaheliste suhete selgitajana ning paljude ühiskonna elu salajaste hoovuste väljaselgitajana. Isiklik kirjavahetus on unikaalne ja asendamatu teabeallikas, mis võimaldab uurida ajalugu nn rohujuure tasandil.54 Liisi Eglit märgib, et „kirjade eripära muu materjaliga võrreldes seisneb kogemuse vahetus kirjapanekus”55 ning see võimaldab uurida süvitsi sündmuste keskel viibinud inimeste mõtete kaudu ühiskonnas toimuvat.

Kirjavahetuse kõrval on tähtsal kohal loomeinimeste isiklikud dokumendid, mis seni pole veel arhiivi jõudnud. Need pakuvad samuti unikaalset informatsiooni ja aitavad lahti mõtestada Eesti koorielu tervikuna. Dokumentide hulgas on Roland Laasmäe põhjalikud muusikaelu hooaegu kirjeldavad päevikud, kus on kirjas ka meeskoor Gaudeamus tegemised, Laasmäe mõtteterad, juhatatud ja kuulatud kontsertide analüüs, õpetajatöö märkmed, ajalehtede väljalõiked, mis puudutavad nii Laasmäe juhatatud kontserte kui ka koorimuusikaelu Tartus ja laiemalt Eestis.

Arusaamist laulupidude ettevalmistamise telgitagustest ja kultuuritegelaste mõjukusest ühiskonnas avardasid Laasmäe-Vettiku kirjavahetusest inspireeritud intervjuud tuntud koorimuusika- ja kultuuritegelastega56. Intervjuude tekste on toimetatud vaid väga vähesel määral ja vastavuses intervjueeritavate palvega, et kultuuriloolise teabe kõrval säiliks nende algupärane stiil ja keelekasutus.

Neis intervjuudes meenutavad Kuno Areng, Ants Üleoja ja Valve Lepik Tuudur Vettikut ning Roland Laasmäed kui kolleege ja avavad intriige ning laulupidude korraldamisega seotud tagamaid. Meenutajad on rääkinud Vettikust kui andekast koorijuhist ja suurepärasest Dobson, Miriam. Letters, in Reading Primary Sources: The Interpretation of Texts from Modern History, co-edited with Benjamin Ziemann (Routledge, 2008), p 60.

55 Eglit, Liisi. Kirjad, päevikud, mälestused Esimeses maailmasõjas osalenud eesti sõdurite sõjakogemuse allikana. // Eesti ajaloost 19.-20. sajandil. Koostanud Tõnu Tannberg. Eesti Ajalooarhiivi toimetised 2012, 19 (26), lk 215.

56 Vt ka Randjärv, Laine. Sillad üle piiride. Kirjastus SE&JS, Tallinn, 2012.

54

38

Epistolaarsest pärandist. Kirjavahetuse väärtusest

õppejõust, aga ka kui äärmiselt vastuolulisest isiksusest. Mahlaka ja markantse sõnakasutusega torkab silma Elvi Alekandi jutustus Laasmäest57, mis annab värvikalt edasi situatsioonikoomikat ja kultuurivaldkonnas töötava inimese sisemist traagikat ning võitlust tegelikkuse ja enda tõekspidamiste vahel.

Otsides vastust küsimusele, mis võiksid olla Eesti põhiväärtused uuel aastatuhandel, on põhjust vaadata ühtaegu soosivalt, aga samas kriitiliselt minevikku. Möödunud sajandi teise poole ränga kogemuse aus analüüs võib meid nende väärtuste otsimisel ja kinnistamisel aidata.

Vt ka Randjärv, Laine. Sillad üle piiride. Kirjastus SE&JS, Tallinn, 2012.

57

39

LAULUPIDUDE SÕNUM

Põhjamaa päikese kullas

42

Laulupidude sõnum

Tallinna lauluväljak linnulennult 1938. aastal. Laulukaart, mis kaitseb lauljaid päikese ja vihma eest ning aitab luua suurepärast akustikat, polnud.

Heli tollal veel ei võimendatud. Foto Aivo Aia kollektsioonist 43

Põhjamaa päikese kullas

LAULUPIDU KUI NÄHTUS JA SÜMBOL

Laulupidu on Eesti ajaloos pikima traditsiooniga kultuurisündmus ning lisaks esteetilisele ja emotsionaalsele poolele on see alati kandnud oma rolli ka vabadusvõitluses, nii varasemal ajal kui hiljem.

Okupatsioon ja vastupanu olid meil pool sajandit kogu aeg rööbiti kulgenud.58 Lauluväljakut on nimetatud reaalseks Eesti avalikkuse tooposeks, laulupeoliikumist ja selle raames eesti asja ajamist on võrreldud sellega, mis toimus meie kirjanduses ja teatrimaailmas: „Koos laulupidudega oli eesti kirjandus 1960-ndatest kuni 1980-ndateni avalikkuse enklaav ja eestlaste corpus mysticum („müstiline keha” ehk ühisvaim). See ühisvaim andis endast märku laulupidude rongkäikudes, lauluväljaku ühislaulmistes, aga ka näiteks kultuuriheeroste matustel […] ja iseäranis teatris, kus […] aeti eesti asja”.59 Mitmed autorid on rõhutanud, et vahetult enne Eesti iseseisvuse taastamist muutus laulupidu ise ajalookäigu oluliseks suunajaks.

Toonitatakse ka koorilaulu tähelepanuväärset osa Eesti iseseisvuse rahumeelses taastamises, kus laulev revolutsioon Tallinna lauluväljakul kulmineerus üldiseks võimsaks vabanemistundeks.60 Meie laulupidusid on tunnustatud ka rahvusvaheliselt – koos Läti ja Leedu omadega on Eesti laulupeod kantud 2003. aastal UNESCO kul Sarv, Enn. Juulivalimised 1940 kui rahvusliku vastupanuvõitluse algus. // Kannatuste aastad 1940–1941. 1. vihik. Sihtasutus Valge Raamat, Tallinn, 2008, lk 64.

59 Veidemann, Rein. Kirjandus sotsiaalse sidususe tegurina. Eesti juhtum. // Võim ja kultuur.

Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti kultuuriloo ja folkloristika keskus, Tartu, 2003, lk 163.

60 Kasekamp, Andres. Balti riikide ajalugu. Varrak, Tallinn, 2011, lk 204.

58

44

Laulupidude sõnum

tuuripärandi nimistusse61. Traditsiooni ajalugu on Balti riikides võrreldav, aga 1980. aastatel toimunud pidude mõju oli siiski erineva jõuga. Eesti erisuseks on siin sündinud ja kinnistunud mõiste laulev revolutsioon, mis on oma rahvusvahelise nimetuse ja sisuseletuse saanud just Eesti ühislaulmise kaudu. See kuvand on aga sedavõrd võimas, et ajaloolises tagasivaates näib, nagu oleks laulev revolutsioon toimunud kõigis kolmes Balti riigis. Aastaid Ameerika Ühendriikides elanud lätlasest kultuurigeograaf Edmunds Valdemārs Bunkše kinnitab veendunult, et just „tänu koorimuusikale õnnestus kõigil kolmel Balti riigil laulva revolutsiooni käigus taas iseseisvaks saada ning Nõukogude Liidu kokkuvarisemisele kaasa aidata”.62 Eesti laulupidude ajaloos on lõpuni uurimata ja analüüsimata probleeme kõige enam seotud just Teise maailmasõja järgse perioodiga. Objektiivselt hinnates valitses Nõukogude võimu tingimustes olukord, mil laulupidude korraldamisega ei kaasnenud mingit avalikku ega sisulist arutelu, kogu korralduslik pool ja repertuaaripoliitika oli parteiametnike kontrolli all. Subjektiivse põhjusena tasub välja tuua, et mõnelegi kultuuritegelasele oli okupatsiooniaastatega tekkinud aupaistega ümbritsetud maine, mille tagapõhja pole uurijatel olnud mugav avada, sest muidu oleks tulnud vastata ka valusatele küsimustele.

Selleks, et mõista laulupidude kui vastupanuliikumise sügavat olemust, on tarvis selgitada ka selle väliseid ja sisulisi semantilisi märke. Kohustusliku temaatikaga piltidelt, kus punalippude all marssisid eesti rahvariietes inimesed, võis tähelepaneliku uurimise järel leida keelatud sinimustvalget värvikombinatsiooni, laulusõnades sai ridade vahelt lugeda kirjaniku valu oma kodumaa pärast, heliloomingus kasutati rahvalaulumotiive aimataval kujul, laulupidude tegelaste märkidel võis märgata ajaloolist või rahvuslikku sümboolikat. Kontrastsed nägid välja kohustusliku punarätiga lapsed, kel siiski rahvariided seljas. Erutavad ja teravad olid 1980. aastatel ise valmistatud Kristin Kuutma tegi 2003. aastal teadusliku analüüsi ja koostas ülevaate Eesti, Läti ja Leedu laulu- ja tantsupidude ning Kihnu kultuuriruumi kohta, mille tulemusena kanti need UNESCO suulise ja vaimse maailmapärandi nimekirja.

62 Bunkše, Edmunds Valdemārs. Geograafia ja elamise kunst. Kirjastus Varrak, Tallinn, 2012.

[Edmunds Valdemārs Bunkše. Geography and the Art of Life. The Johns Hopkins University Press, 2004), lk 56.

61

45

Põhjamaa päikese kullas

mitmemõttelised loosungid ja keelatud marsilaulud laulupidude rongkäikudes jne.

Peamine vastupanuliikumise sõnum peitub aga laulupidude repertuaaris, kavade koostamises. Senised kooriliikumise ajaloo uurijad on käsitlenud repertuaari valiku teemat vaid üksikute episoodide lõikes, kuid analüüs, mis puudutab selle koostamise põhimõtteid ja mitmekihiliste lugude lülitamist kavasse kommunistliku režiimi range kontrolli kiuste, pole olnud kuigi põhjalik ega terviklik. Repertuaari valiku kaudu jõuab sügavam sõnum kuulajavaatajani vaevu nähtavates, vaid süvaanalüüsil leitavates nüanssides (vt diagrammid 1–4).

Koorijuht ja helilooja Miina Härma – jõuline muusik, kes tõusis esimese naisena enne Eesti Vabariigi sündi laulupidude dirigendipulti ning oli eesti koorimuusika mehiseima laulu, „Meeste laulu” [sõnad Jakob Liiv, 1900] looja, on nimetanud 1933. aastal laulupidu „rahvuslikuks teoks ja rahvusliku mõtte eeskõndijaks, kuhu tegelased ja kuulajate tuhanded koonduvad mitte laulu, vaid aate nimel”.63 Ta kirjutas, et rasketel aegadel tulevad laulupeod rahvale appi ning et „laulul ja lauljaskonnal olnud rahvusliku mõtte tõusus ja arenemises ilus teene”.64 Läbi aegade oleme saanud välismaa külalistele uhkusetundega rääkida oma rahvuslikust ajaloost. Miina Härma tõdemus, et laulupidusid on rahvale rasketel aegadel vaja isegi rohkem kui rõõmsatel, on saanud kinnitust mitmel korral.

Laulupeoliikumise kaudu avaldus avalikult ja ridade vahel ideoloogiline ja kultuuriline vastupanu: 1869. aastal, esimesel laulupeol, oli see tegelikult esimene jõuline omakeelset kultuuri nõudev demonstratsioon. 1910. aasta laulupeo kavas65 polnud aga kõik laulud mitte ainult eestikeelsed, vaid ka eesti autorite loodud, rõhutamaks veelgi rahvuskultuuri ülistamist. Ühe jõulisema märgina on möödunud sajandi keskpaigast jäänud eesti rahva mälusse ning aidanud mitme aastakümne jooksul vaimujõudu ja lootust hoida Gustav Ernesaksa 1944. aastal uuesti Hermann (Härma), Miina. Laulupidu pole meil mitte ainult laulu pidu. // ERK [Eesti Rahvuslaste Klubi üld-, majandus- ja kultuurpoliitiline ajakiri], 1933, 7, lk 179–180.

64 Hermann (Härma), Laulupidu pole meil mitte ainult laulu pidu, lk 179.

65 130 aastat Eesti laulupidusid. Koostajad Toivo Ojaveski, Mart Puust, Alo Põldmäe. Talmar ja Põhi, Tallinn, 2002, lk 66–67.

63

46

Laulupidude sõnum

viisistatud66 laul „Mu isamaa on minu arm”. 1950.–1960. aastatel, venestamispoliitika ja represseerimiste järel, said inimesed eesti rahvariideid kandes ja oodates laulu „Mu isamaa on minu arm” taas pead tõsta ja loota vabaduse saabumist. 1955. ja 1960. aasta üldlaulupeol seda laulu ametlikult kavas polnud, küll aga oli see lülitatud lisapalade nimekirja.67 Laulupidudel osalenud Mall Johanson meenutas, et 1955. aastal ei olnud „Mu isamaa on minu arm” lauljatele ja kuulajatele veel nii oluliseks teoseks saanud, nagu seda võis täheldada alates 1960. aastatest. Kui peokava ammendudes laulud siiski lõppeda ei tahtnud, ei julgenud Ernesaks esialgu koori nõudmisel ise pulti tulla.

Koorilauljate meeleoluga hädas olnud korraldajad lükkasid ta lõpuks koori ette, et rahvarahutusi ennetada.68 Hiljem ongi laul „Mu isamaa on minu arm” muutunud laulupidudel südamehümniks. Ajakirjas Akadeemia avaldatud uuringu tulemused näitavad, et „kõige tugevam faktor eestluse säilimisel oli osavõtt laulupidudest, mis teatavasti tõi kokku sadu tuhandeid eestlasi ning kus lauldi koos selliseid isamaalisi laule nagu „Mu isamaa on minu arm””.69 Poliitik, endine diplomaat Mart Helme70 on meenutanud Moskvas Eesti saatkonnas räägitud lugu Gustav Ernesaksa viibimisest toonases ENSV esinduses 1944. aastal ja ühe hiljem legendaarseks muutunud laulu sünnist. Ernesaks oli läinud saalis oleva klaveri juurde ning alustanud Fredrik Paciuse „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” esimeste meloodiakatketega. Kõrvalseisjad olevat seepeale hirmunult hüüatanud: „Kas sa oled hulluks läinud?! Tahad, et meid kõiki Siberisse saadetakse?!” Ernesaks oli rahulikult vastanud: „Olgu, teeme siis natuke ümber… ning klaverilt hakkasid kostma sarnase intonatsiooniga uued motiivid, mis hiljem vormusidki lauluks „Mu isamaa Lydia Koidula luuletusele „Mu isamaa on minu arm” (1866) kirjutas kõigepealt viisi Aleksander Kunileid-Saebelmann (1869) ja esimesel laulupeol kõlas laul meeskooride esituses. 75 aastat hiljem sündis Gustav Ernesaksalt Koidula luuletuse uus viis.

67 Nõukogudeaegsete üldlaulupidude köögipoolelt. // Laulupeo Muusikaleht, erinumber.

Juuni, 1994. Vt ka Kuutma, Kristin. Laulupeod rahvusliku identiteedi kandjana. http:// www.folklore.ee/tagused/nr1/internet.htm.

68 Mall Johansoni meenutustest käesoleva raamatu autorile 23. jaanuaril 2012.

69 Rakfeldt-Leetmaa, Helle; Rakfeldt, Jaak. Rahvusliku identiteedi säilitamine okupeeritud Eestis. // Akadeemia, 1996, 8, lk 1574.

70 Mart Helme (s 1949), Eesti erakorraline ja täievoliline suursaadik Vene Föderatsioonis aastatel 1995–1999, aastast 2009 kirjastuse Kunst juhatuse esimees, EV siseminister (2019).

66

47

Põhjamaa päikese kullas

on minu arm”.71 Tõepoolest, analüüsides kahe laulu meloodikat ja rütmikat ning intonatsioone, võime leida viiteid praeguseks täie eluõiguse saanud Paciuse loodud Eesti hümnile.

Laulupidude ajaloos on alati olulist rolli mänginud karismaatilised isiksused nii loojate kui ka korraldajate seast. Koorijuhtide tegevuse tähtsusest on meie kultuuriloos Teise maailmasõja järgsetel aastatel, Nõukogude okupatsiooni ning rahvuskultuuri vastase sõja kulminatsiooni ehk EK(b)P Keskkomitee märtsipleenumi72 ajal ning Hruštšovi sula aastate kontekstis põhjendamatult vähe räägitud. Koorijuht on oma karisma ning vaimujõuga mõjutanud ajalugu.

Ta haarab kümneid tuhandeid inimesi oma dirigendikepi juhatuse alla ja mitte ainult muusikalises mõttes, vaid kandes samas ka vaimse liidri rolli.

Mis puudutab korraldajate rolli, siis see on mahukas ja mitmetahuline eraldi uurimistemaatika. Korralduslikud telgitagused võivad mõnikord ajaloos mängida suurematki osa, kui on inimesel, kes seisab laval. Toogem kasvõi järgmine näide: 1980. aasta üldlaulupeo ajal oli Tallinna lauluväljak ümbritsetud miilitsameestest, kes pidid korra tagama ja laulurahva kontserdi lõppedes kiiresti lavalt alla saama. Samal ajal seisis aga keegi kusagil piltlikult öeldes lava taga, kes ei andnud valvajatele korraldust rahvast vägivaldselt laiali ajada, ehkki 30 000 lauljat laulis üksmeelselt juba kolmandat korda laulu „Mu isamaa on minu arm” ega mõelnudki ära minna. See julge inimene oli keegi korraldajatest, kes võttis vastutuse mitte alluda partei käsule.

Koorikultuuri ajaloo uurimine on väga tugevasti kannatanud ühe või teise valitsuse ideoloogiliste mõjutuste all. Vabariigi algusaastail ei soovitud eriti rääkida sellest, et 1869. aastal peeti laulupidu sündmuseks, millel oli tegelikult eeskuju varasemast kultuuriloost.

Enne 1869. aastal toimunud nn priiuse laulupidu73 toimusid Liivimaal juba baltisaksa laulupeod, mida on üsna põhjalikult uurinud ka Tuudur Vettik ja millest meie rahvusliku ärkamisaja tegelased said Mart Helme meenutustest autorile 2011. aasta aprillis.

EK(b)P Keskkomitee VIII pleenumi stenogramm. I–XI. 73 1869. aastal Tartus toimunud esimene laulupidu korraldati pärisorjusest vabanemise 50. aastapäeva tähistamiseks.

71 72

48

Laulupidude sõnum

inspiratsiooni. Samas on sõjaeelse Eesti Vabariigi esimestel aastatel olnud tavaks rääkida laulupidudest eriti kõrgendatud stiilis.74 Nimed Johann Voldemar Jannsen, Lydia Koidula, Jakob Hurt, Aleksander Kunileid, Carl Robert Jakobson on meie kultuuriloos niivõrd tuttavad, et nende rahvuslike suurkujude kirjeldamisel võib piirduda ka üksnes parafraasiga Jakob Hurda sõnadest – „väikeses kultuuris saab suureks tõusta kui mitte arvult, siis vaimult”. Aegade jooksul sai sellest mõttest rahvuskultuuri väärtustamise üks ideelisi aluseid.75 Näiteks on 1923. aastal August Tammann76 oma 19. sajandil toimunud laulupidude ülevaates toonud esile korraldamisega seotud poliitilise aspekti – ta on väitnud, et J. V. Jannseni eesmärgiks ei olnud ülemaalist laulupidu korraldades ainult 1819. aastal antud priiuse mälestamine. „Tamman tõstab selleks eriti esile tõsiasja, kuidas Jannsen just laulupeoga ühenduses orjaaega teravalt piitsutab ning peab tähtsaks priiuse kasvamist ühes rahvahariduse kasvuga tulevikus. Ka keisri kiitmine, tänamine ja tema auks juubeldamine oli ainult ettekäändeks, et ametivõimudelt laulupeoks luba saada,” vahendab Karl Leichter oma artiklis.77 Täna tõdeme, et n-ö keisri kiitmist ja tema auks juubeldamist kasutati ära erinevate valitsuste ajal, olgu tegemist Vene tsaari, Eesti Vabariigi või Nõukogude omaga. „Aga mis see siis on, mis seal laulupeol tegelikult juhtub?” küsis TÜ vabade kunstide kutsutud professor Vello Salo oma loengul 5. märtsil 2012. „Selgitussõnaraamatus seisab meil võõrsõna katarsis.

Katarsis on kreeka keeles hingeline puhastumine, õilistumine. […]

Ma tahaksin eesti keeles öelda, et vaimu vihtlemine,” jätkab Salo. Samal sõnal on aga teinegi tähendus – sisemise pinge lakkamine, pingest vabanemine. Ja Salo annab laulupidudele erakordse tähenduse (tema enda rõhuasetused): „1869. aasta laulupidu oli vabanemine orjaaja taagast […]. Ja minu silmis täpselt samuti 1988. aastal – Vettik, Tuudur. 1869. a. Muusikaleht 1929, nr 5/6, lk 153–154.

Laar, Mart; Ott, Urmas; Endre, Sirje. Teine Eesti. Eesti iseseisvuse taassünd 1986–1991.

SE&JS, Tallinn, 2000, lk 61.

76 Tammann, August. Eesti üldised laulupidud XIX aastasajal. // Populäär teadus [1923?], nr 1, Tallinn, lk 52–55.

77 Leichter, Karl. Seitse sajandit eestlaste lauluteel. // Laulupidu kui üldrahvalik suursaavutus.

Selle mõju ning hilisemad hinnangud. Jannseni isiksus eesti kultuuriloos. Eesti Raamat, Tallinn, 1991, lk 98–105.

74 75

49

Põhjamaa päikese kullas

vabanemine okupatsiooniaja taagast. Mil meid oli küüditatud, igat viisi alandatud.78 Laulupeod kujutavad endast fenomenaalset sündmust, kus isiksus – dirigent ja korraldaja, helilooja või laulusõnade autor – saab oma vaimu- ja isiksuse jõuga, oma viisi ja sõna mõttega mõjutada tuhandeid lauljaid, kuulajaid ning seeläbi kogu rahvast. See omakorda annab laulupeole ülisuure tähtsuse ja paneb ka vastutuse laulupeoliikumise juhtidele – nende meelsusele, ideedele ja vaimujõule.

Eesti laulupidude ajaloos eristuvad järgmised perioodid: 1) ärkamisaeg, 19. sajandi lõpu peod: 1869, 1879, 1881, 1891,

1894, 1896; 2) 20. sajandi alguse laulupeod alates 1910 ja Eesti Vabariigi

algusaastatel: 1923, 1928, 1933, 1938; 3) Teise maailmasõja järel: 1947–1985; 4) laulva revolutsiooni ehk uue ärkamisaja laulupeod: 1988–1990; 5) taasiseseisvunud Eesti laulupidude identiteedi otsingud ja

areng alates 1994.

Koorimuusika jõud on jätkuvalt suur, mõjutades inimeste meeli nii praeguses Eestis kui ka mujal maailmas. Koorilaulmine ja paljud sellega seotud väärtushoiakud on universaalsed. Euroopa kooriliikumise uurijaid Ana María Raga on kirjutanud nii: „Koorikultuur soodustab sotsiaalset integratsiooni, tolerantsust, austust, ühtsustunnet ja solidaarsust. Koorilaulmine on ühine keel ja võitleb seega eraldamise vastu. Inimese minapilti tugevdades ehitab see ühiskonda ja osaleb isiku arengus.”79

Salo, Vello. Autoriseeritud loengumaterjal 5.03.2012. Töö autori käsutuses.

Raga, Ana María. Social Role of Choral Singing. Sounds in Europe. 2009–2010. Nr 5, lk 12–13.

78 79

50

Laulupidude sõnum

Raimund Kull ja Miina Härma. X üldlaulupidu 1933. aastal Tallinnas.

Foto Aivo Aia kollektsioonist 51

Põhjamaa päikese kullas

LAULUPEOD JA RIIKLIK PROPAGANDA

Nagu öeldud, on meie laulupidude ajaloos hulk vastamata küsimusi. Siiani ei ole täpselt sõnastatud näiteks põhjust, miks kujunes välja emotsionaalne tühimik laulupeo- ja kooriliikumises 1930. aastate keskel, mil ühiskonnas tekkis arutelu laulupeo kui sellise otstarbe üle.80 Nii väljendas Enn Võrk kartust, kas „täidavad laulupeod sel kujul, nagu neid praegusel ajal korraldatakse, täiel määral oma otstarvet ja kas neid ei tuleks hakata piirama, kui on näha huvi langust nende suhtes”.81 1930. aastatest vahest veelgi tugevamini tabas identiteedikriis meie laulupidusid 1990. aastatel. Vabadus oli taas kätte võideldud ning selgus, et pole enam tarvis kellegagi ega millegi eest võidelda.

Eesti ühiskonnas, sealhulgas koorijuhtide eneste seas arutati tõemeeli, kas laulupeoliikumist on sellisena üleüldse tarvis, kui vabadus on juba käes. Ka toonane riigikogu liige Tõnis Lukas82 nimetas 2004. aastal laulupeo traditsiooni küll Eesti suurimaks kultuurifenomeniks, kuid võttis oma arutluse kokku tõdemusega, et kuigi kõik üldlaupeo kulutused kaetakse, peavad […] „nõrganärvilised raskustest meeleheitele aetuna küsima – kas tasub teha seda tohutut pingutust?!”.83 Võrk, E[nn]. Mõtteid laulupidude korraldamise kohta. ERK 1936, 23. mai, lk 53–56.

Võrk, Mõtteid laulupidude korraldamise kohta, lk 53.

82 Tõnis Lukas (1962), Eesti ajaloolane ja poliitik, valitud mitmesse Riigikogu koosseisu. EV haridusminister 1999–2002; 2007–2011; EV kultuuriminister 2019 – 2021; kirjandusmuuseumi direktor.

83 Lukas, Tõnis. Baltoskandia kultuurilugu meie enda mehelt. // http://wwx.tarbija24.ee/ 060804/esileht/kultuur/141103_2.php.

80 81

52

Laulupidude sõnum

Õnneks on viimasel sajandivahetusel õhus olnud kahtlused Eesti laulupidude vajalikkusest tänaseks hajunud. Tuginedes osalejauuringu analüüsile84 sõnastab Katrin Puur, et laulupidu on eestlaste rahvusliku identiteedi jaoks jätkuvalt oluline ja ajakirjanduses kõlanud arvamused, nagu väheneks pärast iseseisvuse taastamist laulupidude roll rahvusliku identiteedi kandjana, osutusid liiga pessimistlikuks ega leidnud kinnitust.

1933. aasta X üldlaulupeo järel kirjutas Hanno Kompus85 laulupeost kui sotsiaalesteetilisest nähtusest. Ta oli veendunud, et rahvusliku ühistunde hoidjaks on ka kõige lahkhelide rohkematel aegadel olnud laulupeod. Nende tähtsus seisis Kompuse arvates selles, et need on „otsekui üldrahvuslik massimanifestatsioon, hulkasid ühendav rahvuspoliitiline ja sotsiaalne akt, kus sihiks laulukunst”; laulupidu ennast ei saa tema sõnul võtta kui kontserti, mida hinnatakse, vaid kui pidu, mida elatakse. Või „elu, mida pidutsetakse”.86 Kunstikriitik Hanno Kompusel õnnestus väga täpselt avada laulupeo tähendus – pidu on nii lauljate kui kuulajate elutunde ühendaja ja maailmavaate süvendaja.

Eesti meeskooride tolleaegset repertuaari uurinud Saari Tamm tõdeb, et veel 1930. aastatel oli lauluharrastus vähemalt lauljatele palju olulisem kui repertuaar. Ent kohe järgnevatel aastatel hakkas asi kiiresti muutuma. Kooride repertuaar sai nii muusikute kui ka muusikakriitikute jaoks ülimalt tähtsaks.87 1938. aasta XI üldlaulupidu on ajaloolase pilguga tagasi vaadates väga suures osas just Tuudur Vettiku laulupidu. Ta oli selle üldjuht ja tema taktikepi all esitati kümmekond laulu. Mart Saare, Riho Pätsi, Artur Kapi, Cyrillus Kreegi jt loomingu kõrval tulid ettekandele ka tema enda helitööd. Segakoorid laulsid toona Vettiku „Su Põhjamaa päikese kullast”,88 mida juhatas autor, lisaks esitati Vettiku käe all Pätsi, Saare ja Lüdigi laule.89.

Puur, Katrin. Estonian Song Festivals. Analysis of Participant Survey. Magistritöö. Juhendaja Allan Puur. Eesti Muusikaakadeemia, Tallinn, 2004.

85 Hanno Kompus (1890–1974), lavastaja, kunstikriitik, arhitekt.

86 Kompus, Hanno. Laulupidude sotsiaal-esteetiline tähtsus. // Kustumatu nälg kunsti järele…

Estoprint Ltd., Ontario, 1976, lk 180–181.

87 Tamm, Saari. Mida laulsid eesti meeskoorid enne aastat 1940? II. // Teater. Muusika. Kino 2009, 1, lk 75–76.

88 Must, Aadu. Kas Eesti väärib algupärast hümni? // Postimees 2008, 16. jaanuar.

89 Tartu Laulupeomuuseum. http://laulupidu.tartu.ee/muuseum.

84

53

Põhjamaa päikese kullas

1938. aasta Muusikaleht kirjutas XI üldlaulupeost (mis oli viimane enne Nõukogude okupatsiooni algust) kõikides oma lehenumbrites: alguses ettevalmistustest koos praktilisemate õpetustega (kooride ülesseadmine90), aasta lõpus aga tehakse nii emotsionaalseid kui ka asjalikke kokkuvõtteid91. Samas ilmub Lauljate Liidu üleskutse: „Asugem varemaist laulupidudest mälestusi koguma! Laulupeod on kui heledalt lõõmavad tunglad sellel pikal teel, mis on eestlasi viinud läbi hämaruse ning raskuste vabadusele ja iseseisvusele. Laulupeod on sütitanud paljudes uut usku, jõudu ja julgust ning nad tähistavad võimsalt ja silmapaistvalt neid aegjärke, mis oleme läbistanud järkjärgulisel tõusul.”92 Sellisena – ülendatud meeleolus ja rahvuslikest tunnetest kantud lauludega, trotsides 1930. aastate keskel Eestis hiilivalt alguse saanud demokraatiat eiravat meelsust – jäi 1938. aasta laulupidu inimeste mällu kui kõikide aegade kauneim laulupidu. Usutavasti on selle hinnangu kujunemise juures suure tähtsusega ka psühholoogiline moment ning nõukogude aja saabumisega kaasnenud negatiivne kontrast. Kui Eesti ajalugu oleks jätkunud vanaviisi ja riiklik iseseisvus oleks püsinud, oleksime kohanud hilisemateski käsitlustes kriitilisemaid toone, mis tõestanuks, et kõik polnudki ainult roosiline.

1930. aastatel oli riigis juba üsna tuntav nn vaikiva ajastu paine, mida kirjeldab oma raamatus93 nende sündmuste juures olnud inimese veenva üksikasjalikkusega William Tomingas94. Presidendi ja Eesti valitsuse hoiak ning riigis valitsev karm kord eeldasid näiteks 1938. aastal juba selgesti nähtavat riigitruuduse nõuet. Pinged poliitmaailmas andsid endast märku ka kultuurivaldkonnas. Vahetult enne sõda oli laulupidu valitsusele vahend vaikiva ajastu poliitika edendamiseks. Pidustused toimusid Konstantin Pätsi patronaaži Vettik, Tuudur. Laulukoori ülessäädmisest esinemistel. Päätükk käsikirjast „Laulukoori juhataja”. // Muusikaleht 1938, 3, lk 57.

91 Luts, E. Seletusi möödunud XI üldlaulupeo aruande juure. // Muusikaleht 1938, 12, lk 270– 271.

92 Üleskutse ja XI üldlaulupeo teateid. [Lauljate Liidu teated]. // Muusikaleht 1938, 2, lk 45.

93 Tomingas, William. Vaikiv ajastu Eestis. New York: Eesti Ajaloo Instituut, 1961.

94 William Tomingas (1895 Tallinn–1978 New York), sõjaväelane, ettevõtja, Eesti esimesi diplomaate riigi loomise järel. Oli Eesti delegatsiooni sekretärina Jaan Poska lähimaid kaastöölisi Tartu rahuläbirääkimistel. Raamatud: „Mälestused” (Toronto, 1970) ja „Vaikiv ajastu Eestis” (New York: Eesti Ajaloo Instituut, 1961).

90

54

Laulupidude sõnum

all: laulupidu algas paraadiga Vabaduse väljakul ja üliõpilased marssisid Kadrioru lossi juurde presidenti tervitama.95 1939. aasta sügisel, mil Eestisse saabus Nõukogude sõjavägi koos oma baasidega, sai vabariik totalitaarvõimu esimeste sammude jäikust iseenda nahal juba selgesti tunda. Vaevalt aasta möödudes kaotas riik oma iseseisvuse eriti võikal viisil, justnagu omaenese kätega tehtuna.96 Okupatsioonivõimu eesmärk oli hävitada potentsiaalseid majandusliku, sõjalise, poliitilise ja kultuurilise vastupanuliikumise liidreid. See uus aeg puudutas väga otseselt ka laulupeoliikumist.

Kultuur rakendati poliitilise propaganda vankri ette, esmatähtsaks sai kultuurielu väline, paraaditsev pool. Senisest laulupidude traditsioonist võeti praeguste hinnangute järgi kahjuks üle ka mõned 1930. aastate lõpus esilekerkinud negatiivsed aspektid.

Laulupidu ja selle juurde kuuluv atribuutika hakkas kohustuslikus korras ülistama võõrvõimu ja selle esindajaid. Fotodel näeme kaadreid, kus lauluväljakul ilutsevad ikka ja jälle Lenin, Stalin, NLKP-d ülistavad loosungid ja muu propagandistlik kujundus.

Kultuurielu ja selle vahetul, ehkki sunnitud toetusel leidis okupeeritud Eestis aset rahvamasside visuaalne ja vaime mõjutamine viis aastakümmet järjest.

Laulupidude sisu määrasid otsused, mis võeti vastu EK(b)P Keskkomitee büroos, kes omakorda sai juhised NLKP Keskkomiteelt. Seejärel jõudsid need otsused täitmiseks ENSV Heliloojate Liitu.97 Käsuliin pidi toimima tõrgeteta, vastuhakkajad ja pasiivsed kõrvaldati. Seda tõestavad materjalid, mis sisaldavad XII üldlaulupeo (1947) ning XIII üldlaulupeo98 (1950) ettevalmistust, läbiviimist ja järeldusi.99 Olulist informatsiooni annavad arhiivitoimikud, kus on 130 aastat eesti laulupidusid. Koostajad Toivo Ojaveski, Mart Puust, Alo Põldmäe. Talmar ja Põhi, Tallinn, 2002, lk 105.

96 XX sajandi kroonika. II osa 1940–1961, ptk Maailm // Eesti. Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn, 2004, lk 8–9.

97 ERA. R-1958-1-12–1958-1-81. Aastad 1947–1953.

98 ERA. R-1205-2-255, ERA. R-1205-2-383. [Kirjavahetus laulutekstide tellimiste ja viisistamise alal kirjanike ja heliloojatega].

99 XII üldlaulupeo teataja. Riiklik Kirjastus Ilukirjandus ja Kunst, Tallinn, 1946, 3–4; Vabariikliku laulupäeva juht. RK Ilukirjandus ja Kunst, Tallinn 1946; XII üldlaulupeo teataja. RK Ilukirjandus ja Kunst, Tallinn, 1947, 7; XII üldlaulupeo album. RK Ilukirjandus ja Kunst, Tallinn, 1948.

95

55

Põhjamaa päikese kullas

loetletud keelatud ja lubatud laulutekstid100 ning keelatud müürilehed101. Keelamine – see oli Nõukogude võim tegelikkuses.

NLKP Keskkomitee jõudemonstratsioonid väljendusid eriti selgelt 1960.–1970. aastatel, mil laulupidude kui avalike ja suuri rahvahulki kaasavate ürituste repertuaari näitel on ilmekalt näha inimeste sunniviisilist kasvatamist. Seda kinnitab 1947.–1980. aastate üldlaulupidude repertuaari analüüs (vt diagramm 2). Eesti autorite loodud algupärandeid oli mõnel aastal kavas tugevalt alla poole, samal ajal oli ohtralt ülistuslugusid suurtele juhtidele – kord Stalinile, kord Leninile, samuti Nõukogude kodumaale, Nõukogude armeele ja kommunistlikule parteile. Viimaste hulgas olid ka eesti heliloojatelt spetsiaalselt nendeks muusikalisteks suursündmusteks kommunistliku partei tellitud ja EN Heliloojate Liidu vahendatud lood: oodid, kantaadid, laulud (vt tabel 2 ja diagramm 4).

Sama puudutas iga koori kontserdikavade ülesehitust ning laulupäevade ja kultuuriürituste korraldamist. Jälgiti, millises vahekorras olid kuulekus võimule või vastuhakk, nn Lenini-laulude suuremväiksem osakaal repertuaaris. Põhimõttest ja nõudmistest kajastada ideelis-poliitilist meeleolu kultuurielus pidid lähtuma kõik muusikaja kunstiõpetajad. 1982. aastal kirjutas toonane kultuuriminister Johannes Lott: „Nõukogude kultuur on ustav parteilisuse leninlikele printsiipidele, nõukogude patriotismi ja sotsialistliku internatsionalismi ideedele. Ta on alati olnud partei efektiivne vahend töötajate kommunistlikul kasvatamisel.”102 Laulupidude sõnumit eesti rahvale on eri aegadel püütud painutada võimudele sobivas suunas. Nõukogude valitsus püüdis seda eriti jõuliselt ja metoodiliselt rakendada kommunistliku propaganda teenistusse, surudes peale võimu ülistavat repertuaari ja dekoreerides sundkorras laulupidusid poliitiliste plakatite, loosungite ning nõukogude riigitegelaste portreedega.

ERA. R-1205-2-270, 271, 273, 396...398, 502, 757, 758. [Keelatud ja lubatud laulude tekstid].

101 ERA. R-1205-2-405, ERA. R-1205-2-406. [Keelatud ja lubatud müürilehed].

102 Lott, Johannes. Õigus kultuurisaavutuste kasutamisele. Eesti Raamat, Tallinn, 1982, lk 3.

100

56

Laulupidude sõnum

POLIITILISE VÕITLUSE PEEGELDUS LAULUPIDUDE REPERTUAARIS

Okupatsiooni ajal kujutas laulupeoliikumine endast võõrvõimudele osutatava passiivse vastupanu olulist osa. Kuidas ja mil määral mõjutavad oma aja laulupeod rahvusliku identiteedi kujunemist lähiminevikus ja tänapäeval? Kui püsivad on mälestused kunagistest laulupidudest ja neid ümbritsevast kontekstist? Mil määral ja kas praegused loojad on sõltuvuses mineviku hoiakutest?103 Kas koorilaul või laulupeod kujunesid nõukoguliku ideoloogiaaparaadi osaks?

Parema ülevaate saamiseks muutustest ja rõhuasetustest erinevate valitsuste või ühiskondliku korra ajal analüüsisin laulupidude repertuaari läbi kogu 140 aasta104. Ülevaade on jagatud kolmeks: laulupidude repertuaar aastatel 1869–1938 (vt diagramm 1)105; 1947–1980 (diagramm 2) ja 1985–1994 (diagramm 3). Olen repertuaari iseloomustamiseks lisanud siia pikema seletuse. Samal ajal on esimene ja kolmas diagramm heaks võrdluseks, aidates paremini tajuda nii kontrastseid ajajärke kui ka üleminekuperioode aastatevahemikus 1938–1947 ja 1985–1994.

Repertuaari analüüsi mõte on näidata meetodeid, mille abil Nõukogude võim püüdis osa loomingulisest intelligentsist enda poole tõmmata ning sel viisil loomeinimeste vahele tugevaid vastuolusid külvata.

Barkalaja, Anzori. Identiteet ühiskondliku ja isikulise vahelülina: efektiivse keha mõiste kasutusvõimalusi. // Muutused, erinevused ja kohanemised eesti kultuuriruumis ja selle naabruses. Koostanud Madis Arukask. TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, Viljandi, 2007, lk 168.

104 Analüüsi aluseks on võetud laulupeoalbumis „130 aastat eesti laulupidusid” avaldatud kavad.

Vt album, lk 116–207; Tartu Laulupeomuuseumi kodulehekülg http://laulupidu.tartu.ee/ muuseum.

105 1869.–1938. aastate üldlaulupidude repertuaari on kaardistanud Vello Salo.

103

57

Põhjamaa päikese kullas

Repertuaari liigendamisel olen aluseks võtnud laulude temaatika, sõnumi ja teose loomisaja. Žanride seletus on esitatud tingmärkidega diagrammide juures. Lisaselgitust vajab mõiste Eesti algupärand – need on teosed, mis on loodud enne 1940. aastat; samuti mõiste Eesti isamaalised laulud – need on teosed, kus kõneldakse armastusest isamaa vastu.

Nagu näha, iseloomustab 19. sajandi laulupidusid suur vaimuliku muusika osakaal. Tähtsal kohal on ülistuslaulud keisrile ja tsaarile. 1895. aastal Venemaal ilmunud teataja Новѣ [Uudis]106 annab artiklis „Venemaa eestlaste pidustused” ülevaate Tartus [ Jurjevis] toimunud V üldlaulupeost. Lisaks kooride ja kava kirjeldusele ei unustata rõhutamast, et pärisorjusest vabanemise 75. aastapäevaks korraldatud pidu ja eestlaste peod üldse saavad toimuda ainult tänu Venemaa suuremeelsusele ja kannatlikkusele ääremaade suhtes ning ka seepärast, et Venemaa on kõik oma ääremaad vabastanud BaltiSaksa ikkest.

Eesti algupärane koorilaul pääses võidule alates VII üldlaulupeost 1910. aastal, mil kava sisaldas peamiselt eesti heliloojate laule.

Vaid kohustuslik „Keisrilaul” ja mõned pasunakooride lood polnud eesti heliloojate loodud. Kavad 1923.–1938. aastatel sisaldasid samuti peamiselt eesti heliloojate koorilaule. Tähtis on märkida, et Eesti esimese iseseisvuse aastatel ei ülistatud laulupidudel esitatavate laulude kaudu nimeliselt ei presidenti ega valitsust. Eesti laulurahva iidoliks oli isamaa – seda tunnistasid rohked isamaalise sisuga laulud repertuaaris.

Olukord kavade kokkupanekul muutus aga drastiliselt Nõukogude okupatsiooni tingimustes. 1947. aasta XII üldlaulupeo, esimese nõukogudeaegse laulupeo konkreetsed ettevalmistused algasid vahetult pärast sõja lõppu. 1945. aasta detsembris ilmus ajalehes Sirp ja Vasar Tuudur Vettiku pikem kirjutis laulupeo ettevalmistustest.

Uuesti rahuaja elurütmi suubuval rahval oli tollal veel võimalik rääkida 1869. aastasse ulatuvast laulupidude traditsioonist ning sõjaeelse Eesti Vabariigi üldlaulupidudest, 1938. aastal laululaval seisnud 20 000 lauljast ja toonasest repertuaarist. Торжество русских эстонцев. Отголоски народнаго певчаскаго праздника в Юръеве. // Новь. Иллюстрированный двухнедельный Вестник. С.-Петербург-Москва, Товарищество M.O.Волъф, 1895, с 276–278.

106

58

Laulupidude sõnum

1938

73,8

1933

23,8 91,2

4,0

89,2

1910 1896

37,1

48,6

8,6

36,7

46,7

65,0

1879

40,0 25,9

8,6

39,9

9,9

1880

5,0 6,0

3,7

12,0 3,63,6 3,6

54,3

1894

1869

6,7

84,0

1923

1891

8,8

93,3

1928

2,4

52,0 63,0

2,9 6,7

20,0

10,0 2,0 7,4

0% 20% 40% 60% 80% 100%

Eesti koorimuusika

Rahvalaulud

Vaimulik koorilooming

Keisri ülistuslaulud

Diagramm 1. Aastatel 1869–1938 toimunud laulupidude repertuaari analüüs laulužanri ja päritolu alusel.

1946. aastal ilmunud XII üldlaulupeo teatajas107 võime leida esimesi märke Eesti iseseisva kultuuriruumi kadumise kohta. Deklareeriti, et Eestis on käes uued ajad, kus lauljad ja mängijad „on õigustatud vajalikku abi saama Nõukogude võimult”. 1946. aastal teatas Nigol Andresen108, kes oli juba 1930. aastate keskel oma sammud Andresen, Nigol. Kõne 12. üldlaulupeo koorijuhtide kursuse lõppaktusel 25. VIII 1946. // XII üldlaulupeo teataja. Tallinn, 1946, lk 183.

108 Nigol Andresen (1899–1985), kirjanik, kirjandusteadlane, kriitik, tõlkija ja poliitik, tuntumaid juunikommuniste. 1940. aastal Johannes Varese valitsuse välisminister. Ministrina vallandas ta näiteks Eesti Panga presidendi Jüri Jaaksoni, kuna ta keeldus välismaal asuvaid Eesti kullavarusid Nõukogude Liidule üle andmast. 28. augustil 1940 sai Andresenist Eesti NSV hariduse rahvakomissar. Oli 1940 kuni 1946 Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu esimehe asetäitja. Andresen oli ka üks Jaroslavli kunstiansamblite loomise algatajaid. Pärast Teist maailmasõda töötas mitmel juhtival ametikohal, oli ENSV Ministrite Nõukogu aseesimees ning ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi aseesimees. 1950. aasta EK(b)P Keskkomitee VIII pleenumi (nn märtsipleenum) otsusega langes koos mitme teise juhtiva Eesti kommunistiga „kodanliku natsionalistina” põlu alla. Andresen vahistati 24. märtsil 1950. Hruštšovi sula ajal, 1955 vabanes ta Siberi vangilaagrist ja naasis Eestisse, kus elas avalikust elust tagasitõmbununa. Suri Tartus. Kirjutanud monograafiad „August Bachmann ja Hommikteater” (1966), „Friedebert Tuglas” (1968), „Hilda Gleser” (1971) jt.

107

59

Põhjamaa päikese kullas 1980 1975

6,5

52,2

9,6

32,7

25,0

1969 1965

12,5

1955

7,7

1950

5,8

8,9

46,8

12,9 16,9

17,3

10,8

19,2

10,8

5,3

17,5

35,7 6,5

30,6 41,5

13,5

53,5

19,6 30,8

8,8

32,1

23,1

2,2

1,9

68,4

1960 3,2

1947

19,5

44,2 2,3 9,3

34,9

0% 20% 40% 60% 80% 100%

Lääne ja vene klassika, vaimulik koorilooming Töö- ja kolhoositeemalised laulud

Eesti koorimuusika

Rahvaste laulud

Laulud Nõukogude kodumaast, Stalinist, Leninist, pioneeridest, Nõukogude Armeest

Diagramm 2. Aastatel 1947–1980 toimunud laulupidude repertuaari analüüs laulude žanri ja päritolu alusel.

Moskva dikteeritud vihase rütmi järgi seadnud,109 kõlavalt, et „12. üldlaulupidu peab olema massilisema osavõtjaskonnaga ja oma mõjult monumentaalsem kui eelmised peod”. Andresen väitis, et ettevalmistamisele ja korraldamisele pööravad Nõukogude valitsus ja kommunistlik partei suurt tähelepanu ning et lauljad ja mängijad koos nende juhtidega „ei ole omaette jäetud”.

On märkimisväärne, et 1947. aasta pidu kandis järjekorranumbrit XII. Algselt pidi kaheteistkümnes olema 1943. aastal, Saksa okupatsiooni ajal korraldatav laulupidu. See jäi aga sõja tõttu ära ja edasi lükkus ka järjekorranumber. Esialgu võib tunduda, et numeratsioon oli lihtsalt üks väike tähtsusetu nüanss, kuid see räägib olemuslikult ajaloolise mälu järjepidevusest. Muutmata järjekorranumber oli rahva jaoks side kadunud Eesti Vabariigiga, otsekui päästev õlekõrs, mida hiljem ei lubatud enam mäletada.

Valge, Jaak. Punasest stalinistiks. Nigol Andreseni noorusaastad. Looming 2011, 10, lk 1450.

109

60

Laulupidude sõnum

Kuna Vettik pidi olema selle 1943. aastaks planeeritud, kuid ärajäänud tänulaulupeo üldjuht,110 tundus 1947. aasta peoks valmistudes loomulikuna, et just tema võtab enda peale esimese sõjajärgse peo korraldamise ja sisustamise.111 Vettik ise oli kindel, et see üldlaulupidu läheb kenasti korda sel juhul, kui kõik on repertuaari selgeks õppinud, koorid tulevad täies koosseisus kohale ja peaproovid viiakse tehniliselt hästi läbi.112 Lisaks korralduslikele teemadele oli Vettiku kirjutistes liikumist ohtlikul piiril. Näiteks kirjutas ta sellest, millist kahju olid kannatanud Eesti koorid sõja ajal: „Me teame ka seda, kui palju meie koorilaul laostus sõja-aastatega, samuti seda, et sõjahaavade parandamine on nõudnud meilt väga suuri pingutusi.”113 XII üldlaulupeo toimkond eesotsas kunstilise juhi Tuudur Vettikuga sai õnnekombel esimesel sõjajärgsel laulupeol kasutada 1943. aastal ära jäänud114 laulupeo repertuaari. Sellist poliitilises mõttes paradoksaalset olukorda – nõukoguliku laulupeo kavasse suudeti viia Saksa okupatsiooniaastail ettevalmistatud kava elemente – on teatud hämminguga märkinud ka väliseesti koorijuht Harri Kiisk.115 Sarnasele hoiakule viitab ka Lauri Vahtre mälestuskild Miina Härma Gümnaasiumi ajalugu käsitlevas kogumikus „Sajandi kool”, kus on ära toodud Oktoobrirevolutisooni aastapäeva aktuse kava 1944. aastal, mis sisaldas mitmeid isamaalisi lugusid, mida „hakkas nõukogude võim hiljem lausa riigivastaseks pidama. /.../ Sõjajärgne maailm oli alles loomata ja suhted selgitamata, mistõttu NSV Liidu huvides oli, et olukord Balti riikides püsiks võimalikult rahulikuna, milleks oli kasulik teha mõned väikesed järeleandmised.”116 Eesti XII Tänu-üldlaulupeo segakoori laulud. Toimetanud Tuudur Vettik. Eesti Lauljate Liidu Toimetused nr 2. Eesti Kirjastus, Tallinn, 1942. Eesti Lauljate Liit oli juba 1939. aastal kavandanud XII üldlaulupeo 1943. aastaks. Saksa okupatsiooni päevil tõusis peo korraldamine taas päevakorrale plaaniga pidada see jaanipäeval, milleks trükiti noodid ja registreeriti koorid. Seda laulupidu ei toimunud.

111 Vettik, Tuudur. XII üldlaulupidu 1947. // Sirp ja Vasar 1945, 15. detsember, lk 6.

112 Vettik, Tuudur. XII üldlaulupeo segakooridele. // Sirp ja Vasar 1947, 21. juuni, lk 5.

113 Vettik, Tuudur. Algab XII üldlaulupeo teine segakooride eelproovide ring. // Sirp ja Vasar 1947, 12. aprill, lk 5.

114 Laulupeo ärajäämise põhjuseks oli Saksa armee lüüasaamine Stalingradi all. Vt Allandi, Marge. Laulupidu kui rituaal: Eesti üldlaulupeod rahvusliku kultuurimälu ja identiteedi kujundajate ja kandjatena. Magistritöö. Juhendajad Marek Tamm ja Marju Kõivupuu.

Tallinna Ülikool, Eesti Humanitaarinstituut, Tallinn, 2009.

115 Kiisk, Harri. Tuudur Vettiku saatusest okupatsioonide ajal. // Teataja 1982, 26. juuni, lk 6.

116 Tannberg, Ene. (Koostaja). Sajandi kool : sada aastat Miina Härma Gümnaasiumi : mälestused. Lood. Fotod. // Vahtre, Lauri. Sada aastat valgust ja varju. Momo, Tartu, 2006, lk 58.

110

61

Põhjamaa päikese kullas

1947. aastal toimus pidu küll Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni 30. aastapäeva auks, kuid kava sisaldas veel üle 53% laule eesti rahvuslikust algupärasest kooriloomingust ja eesti rahvalaule ning vaid mõni üksik teos kuulus nimetuse alla „laulud suurest juhist Stalinist/Leninist”. Sovetiseerimine polnud siis veel õiget hoogu sisse saanud ja nii õnnestuski uskumatul kombel korraldada see üks järgneva viie aastakümne eestimeelseimaid üldlaulupidusid. Ka palgatud järelevaatajad olid minetanud vajaliku valvsuse, mis maksis neile hiljem kätte.

1943. aasta kavast üle võeti näiteks Miina Härma „Tuljak”, Tuudur Vettiku „Kaera-Jaan”, Riho Pätsi „Pulmalaul”. Ehkki uues kavas olevate laulude nimistu muutus, olid esindatud siiski eesti koorimuusika algupärandid Mihkel Lüdigi, Mart Saare, Konstantin Türnpu, Aleksander Läte, Miina Härma, Enn Võrgu sulest. Esitati ka tõeliselt isamaalisi lugusid: Türnpu „Mull’ lapsepõlves rääkis”, Saare „Ihkasime ikkest lahti”, Lüdigi „Sääl nüüd kasvab” ja esmakordselt ka Ernesaksa „Mu isamaa on minu arm”.117 ENSV Kunstide Valitsuse Etenduste ja repertuaari kontrolli osakonna koostatud keelatud ja lubatud laulude toimikud118 sisaldavad huvitavat teavet Mart Saare laulu „Mis need ohjad meida hoidvad”119 kohta.

23. novembril 1945. aastal oli selle laulu esitamine esialgu ära keelatud. Hiljem lubati see siiski ette kanda, kuid originaalpealkiri tuli asendada tekstiga „Ihkasime ikkest lahti”120. Tsenseerijad tegid ka märkuse121 originaaltekstilõigu kohta: „sidemed, mis sidunud meida” asendati sõnadega „sidemed, mis hoidsid meida”.

Vaatamata esialgsele lahkusele oli teos uue pealkirjaga „Ihkasime ikkest lahti” pärast 1947. aasta laulupidu jälle keelatud koos märkusega „Kordub”. See tähendas, et vaatamata korduvatele palvetele ei

130 aastat Eesti laulupidusid, lk 114–115.

ERA. R-1205-(1)2-221. L 34,35. [Keelatud ja lubatud laulude tekstid] 1946. ERA. R-1205(1)2-269. [Keelatud ja lubatud laulude tekstid] 1947. a I kaust (lk 1902–2061).

119 Mart Saare „Mis need ohjad meida hoidvad” oli kavas VIII ja XI üldlaulupeol. Vt ka 130 aastat Eesti laulupidusid, lk 75, 107.

120 130 aastat Eesti laulupidusid, lk 116.

121 Otsuse juures oli märkus: sm Mesilane, Lubada parandatud tekstid. H. Piilmann.

117 118

62

Laulupidude sõnum

tulnud selle tekstiga loo esitamine kõne alla. Taas kõlas laul alles 1969. aasta laulupeol, nüüd juba kolmanda pealkirja all „Leelo”.122 Repertuaarivihikud, mis 1947. aasta üldlaulupeoks trükiti, kandsid veel pealkirja „XII Eesti üldlaulupidu”. Üleliidulise Poliitiliste ja Teadusalaste Teadmiste Levitamise Ühingu tegevliikme Georgi Poljanovski kategoorilises vormis esitatud soovitus artiklis „Väikese maa suur kultuur”, mis ilmus pärast seda laulupidu, ei jäta aga enam kahtlust, et elu ja loomingut on asunud jõuliselt suunama ja kontrollima Nõukogude valitsus ja kommunistlik partei. Laulupeoalbumis on Poljanovski artikkel123 ajalehes Sirp ja Vasar 2. augustil 1947. aastal, kus ta soovitab eesti heliloojatel luua järgmiseks laulupeoks üldrahvalikke laule oma rahva parematest inimestest: töökangelastest, tootmise novaatoritest, tulistest patriootidest, „kes ei säästnud oma elu Suure Isamaasõja päevil ja kes jätkavad oma kangelastegusid rahuolukorras – vabrikus, tehases, põllul, teadlaselaua või maalimisraami taga”. Selle soovituse võttis laulupidude peakomisjon 1950. aasta üldlaulupidu ette valmistades juba endale reegliks. 1948. aastal kuulutab XII laulupidu kokkuvõttev album väga selgelt võõrvõimu järjest tugevnevat ideoloogilist survet.

Samal aastal loodi XIII üldlaulupeo ettevalmistamiseks uus peakomisjon, mille juhttegelasteks said hoopis teised inimesed – juhatuses olid komparteilased Eduard Päll, Nigol Andresen, Anton Vaarandi124, Georg Abels125, Aleksander Valsiner126 ja August Saukas127. Repertuaarikomisjon, kes ideoloogilises mõttes oli valitsevale klikile kõige olulisem, asus tööle Gustav Ernesaksa juhtimisel128.

Aga 1950. aasta aprillis muudeti taas peakomisjoni koosseisu. Juhtivale positsioonile tõusid täiesti uued mehed, Venemaa eestlased, kellele eesti rahvuskultuur ja selle traditsioonid olid juba väga kaugeks 130 aastat Eesti laulupidusid, lk 174.

Poljanovski, Georgi. Väikse maa suur kultuur. // Sirp ja Vasar 1947, 2. august. // XII Üldlaulupeo album. RK Ilukirjandus ja Kunst, Tallinn, 1948, lk 132.

124 Anton Vaarandi (kuni 1940. aastani Anton Vahtmann; 1901–1979), eesti ajakirjanik ja ENSV riigitegelane.

125 Georg Abels (1898–1967), ENSV põllutöö rahvakomissar, EKP liige 1921. aastast.

126 Aleksander Valsiner (1903–1972), pedagoog ja haridustegelane, ENSV teeneline õpetaja (1945).

127 August Saukas oli 1948. aastal Tallinnas taastamistööde juhataja.

128 ERA. R-1958-1-17. L 49–62. [XIII Üldlaulupeo peakomisjoni poolt kokkukutsutud heliloojate ja luuletajate nõupidamise protokoll, 1. oktoober 1948].

122 123

63

Põhjamaa päikese kullas

jäänud. Nimetagem näiteks Aleksander Kelbergi129, Aleksander Ansbergi130, Leonid Lentsmani131. Endisest peakomisjonist jäid alles vaid Ernesaks, Leinus132 ning Vigla133.

Tuudur Vettik, Alfred Karindi ning Riho Päts, kes olid olnud XII üldlaulupeo mootorid, jäid laulupidude eestvedamisest kõrvale, sest selline oli partei plaan. Nad olid julgenud 1947. aastal korraldada liiga isamaalise ja rahvusliku laulupeo ning vangistati enne järgmise, 1950. aasta laulupeo toimumist. Vettik oli Eesti Vabariigi algusaastate aegu toimunud laulupeoliikumise liider. Ta oli isamaalane selle sõna parimas mõttes, mis tähendab, et ta oli vaba rahvuslikust piiratusest ja kitsarinnalisusest ning julges tunnistada, et Eesti kuulus kunagi ka Saksa kultuuriruumi. Võib oletada, et tema tähelend ja populaarsus oleksid jätkunud ka 1950. aastatel ning hiljemgi, kui ta oleks olnud vabaduses. Eesti okupantidele olid temasugused inimesed ohtlikud. Vettik oli tunnustatud autoriteet, tugevate isikuomadustega, tark ja kiire mõtlemisega ning kartmatu väljaütlemisega mees, kellel oli alati oma arvamus ja kes suutis jäägitult pühenduda ettevõetud üritusele. Ta oli hea organisaator, kes oleks võinud kaasata rahva. Üldjuhtide hulgast jäeti lisaks kolmikule Vettik-KarindiPäts välja ka A. Kallikorm134 ja H. Kirdelaht135, juhatama kutsuti A. Kiilaspea136, J. Kääramees137 ning A. Stepanov.

1950. aasta 15. aprillil kinnitas uus peakomisjon esimesel koosolekul muudetud laulupeo kava, ehkki selleks ajaks oli toimunud juba kaks eelprooviringi. Kui esialgu, 1947.–1949. aastal trükitud materjalidel oli nootide esikaanel tekst „XIII Eesti üldlaulupidu”, siis Aleksander Kelberg (1911–1972 Tjumen), aastatel 1946–1949 EK(b)P KK propaganda ja agitatsiooniosakonna ajakirjanduse sektori juhataja, 1951–1952 Eesti TA ajaloomuuseumi direktor. Visati aastal 1952 parteist välja.

130 Aleksander Ansberg (1909–1975), ENSV riigitegelane, aastatel 1953–1963 ENSV kultuuriminister.

131 Leonid Lentsman (1912–1996), ENSV riigitegelane. Aastatel 1950–1951 ENSV haridusminister, 1953–1964 EKP KK II sekretär ja ideoloogiaosakonna juhataja, 1964– 1971 EKP KK sekretär, 1971–1982 ENSV Ametiühingute Nõukogu esimees.

132 Karl Leinus (1889–1968), koorijuht ja muusikapedagoog.

133 Leopold Vigla (1900–1974), dirigent ja muusikapedagoog.

134 Arno Kallikorm (1915–1992), koorijuht. Tallinna Tehnikaülikooli meeskoori (TAM) üks asutajaid ja koori dirigent aastatel 1945–1962.

135 Hugo Kirdelaht [ka Kriveler] (1908–1997), organist, dirigent, muusikapedagoog.

136 Ants Kiilaspea (1909–1974), koorijuht, muusikapedagoog.

137 Jaan Kääramees (1921–1968), dirigent ja muusikapedagoog.

129

64

Laulupidude sõnum

1950. aasta aprillis valmistati kiirkorras kahe päevaga ette ja trükiti uus XIII laulupeo VI repertuaarivihik, mis koosnes peamiselt Vene autorite Nõukogude võimu ülistavatest lauludest. Lisati ka Harri Kõrvitsa, Adolf Vedro ja Mihkel Lüdigi lugusid, mis pidid asendama mõningaid Vettiku, Karindi ja Pätsi loodud ja pärast nende arreteerimist kavast kõrvaldatud laule.138 Lauliku pealkirjast oli kadunud sõna Eesti, töökorras nimetati seda lihtsalt XIII üldlaulupeoks. 12. mail tehti aga otsus, millega XIII üldlaulupidu nimetati – loomulikult lähtudes „töörahva soovidest” – ümber „Nõukogude Eesti 1950. aasta üldlaulupeoks”, mis oli pühendatud ENSV 10. aastapäevale.139 Ka edaspidi püüti laulupidude korraldamise rütmi siduda ENSV sünnipäevadega. Seetõttu peeti neid 0 ja 5-ga lõppevatel aastatel ja enamasti 21. juuli paiku, mil tähistati ka ENSV aastapäeva. Laulupidude ajalooline numeratsioon kadus ametlikus asjaajamises käibelt, kuid toimis kummalisel kombel sisuliselt edasi järgmised 40 aastat.

Uuel komisjonil oli traditsioonilisest kultuurisündmusest hoopis teistsugune arusaamine, kui Eestis seni tavaks olnud. Nüüdsest peale pidid laulupeo sisu määrama propagandistlikud, mitte aga muusikalised või koorikultuuri kategooriad, sest otsuseid tegid meie kultuurile võõrad tegelased. 3. mail visati kavast välja veel mõned heatasemelised koorilaulud ja lisati „ENSV põlevkivibasseini töötajate ühendkoori esinemine”. Tõsi, niisugust koori veel ei olnud, aga vastavalt bolševistlikule loogikale oli vaja see luua. Nii algaski kampaanialik, peamiselt venelastest koosneva kaevurite koori kokkupanek. Selleks lähetati kaevanduspiirkonda koorijuht Karl Leinus.

Eesti NSV 1950. aasta üldlaulupidu toimus 22.–23. juulil.

Nüüdsest esitati laulupidudel peamiselt suurt Nõukogude kodumaad, Nõukogude armeed, Stalinit või Leninit ülistavaid teoseid ja ka nn rahvaste laule (vt diagramm 2). 1950. aastal peetud üldlaulupidu oli nõukogude ajal toimunutest kõige punasem pidu, nii repertuaaris olnud ideoloogiliselt vajalike (n-ö õigete) laulude (u kolmveerand kogu kavast) kui ka kujunduse poolest. Värvid püüdsid jõuliselt kustutada eesti rahva mälust ja mõtetest kõik selle, mida XIII üldlaulupeo laule. VI vihik. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 1950.

ERA. R-1958-1-38. [EN HL juhatuse koosolekute protokollid] 1950–1952.

138 139

65

Põhjamaa päikese kullas

peeti rahvuslikuks ja isamaaliseks. Äsja loodud kaevurite koor esitas kolmest laulust kaks vene keeles ja lavale marssinud Nõukogude armee võitlejad kandsid mürtsuva orkestri saatel ette viis venekeelset ühe- või kahehäälset sõdurilaulu.

Ilmselt oli see meie laulupidude ajaloo igas mõttes kõige rõõmutum pidu üldse. Mall Johanson140, kes käis 15-aastase koolitüdrukuna tollel laulupeol, jagab raamatu koostajale oma emotsioone nii: „Kui praegu selle peo repertuaari vaadata, tõusevad ihukarvad püsti.

Pidu algas kolme hurraalauluga suurte juhtide kiituseks ja samas vaimus läks edasi, hullumaja!”141 Eesti algupärandeid oli kavas vaid napp viiendik. Vaatamata ideoloogilisele survele õnnestus koorijuhtidel siiski sinna lülitada vabadust ja armsat isamaad meenutavaid laule, näiteks Karl August Hermanni „Munamäel”, Friedrich Säbelmanni „Kaunimad laulud” või Johannes Kappeli „Oh, kevadine kodumaa”. On tõeline ime, et tsensuur need läbi lasi. Aga rohkem selliseid eksimusi 52 esitatava laulu seas ka polnud. Suure juhi ja õpetaja Stalini ajastu lõpuni jäi siis veidi enam kui kaks ja pool aastat.

Pärast Stalini surma 1953. aastal löödi kommunistlikkusse ideoloogiasse esimesed tugevad mõrad. Tema isikukultuse ametlik taunimine ja Hruštšovi sula tekitasid võimurites ideoloogilist ebakindlust.

Kui vaadata selle taustal laulupidude repertuaari, siis näeme, et eesti koorimuusika kujundajad suutsid väga hästi tajuda lubatavuse piiri.

Diagramm 2 kinnitab, et ka sügaval nõukogude ajal oli kavas siiski oma eesti laule. Just siin tõuseb esile loovisiksuste – rahvuslikult meelestatud koorijuhtide, heliloojate ja kindlasti ka muusikapedagoogide – tähelepanuväärne roll. Ka kõige raskematel aegadel aitasid nad koorilaulu ja laulupidude kaudu säilitada rahvuslikku identiteeti.

Alates 1960. aastast osalesid Nõukogude Eesti laulupidudel ka vene koorid, kellele anti välja eraldi vihikud – vene keeles, kus olid muu hulgas eesti laulud laulmiseks venekeelse tõlkega! 1960. ja eriti 1965. aasta üldlaulupeol valitsesid kavas parteid, Leninit, armeed,

Mall Johanson (s 1935, neiuna Rummo), bioloog, kauaaegne kirjastuse Valgus keeletoimetaja, mitmete kooride laulja, raamatute koostaja.

141 Tsiteeritud on Mall Johansoni meenutusi mulle 23. jaanuaril 2012.

140

66

Laulupidude sõnum

Rahvusvahelise koorifestivali „Tallinn-72” vabaõhukontsert lauluväljakul.

28. juuni 1972, Tallinn. Heino Kaljuste ja Tuudur Vettik. Foto: Ants Nilson

suurt nõukogude kodumaad ja rahvaste sõprust ülistavad lood.

Repertuaar pidi paratamatult arvestama suurt poliitikat.

1964. aastal kõrvaldati võimult Nikita Hruštšov ja Nõukogude Liidus võttis võimu kompartei tunduvalt konservatiivsem suund, kelle arvates ideoloogilistes järeleandmistes oli mindud liiale. Algas uus mutrite kinnikruvimise periood ideoloogias ja kultuuripoliitikas. Selle mõju kajastus selgelt ka laulupidude repertuaaripoliitikas, kus suurenes partei, nõukogude kodumaa ning suure juhi roll. Kui 1950. aastate algul kõlasid veel jõuliselt Stalinile pühendatud lood, siis pärast tema surma ja parteifunktsionääride taipamist, et stalinistlikud kurjad „vägiteod” enam õilistamist ei vajanud, pöörati ka kavades pilk esialgu Nõukogude armee ja kodumaa poole, Leonid Brežnevi tulekuga NLKP Keskkomitee etteotsa sai aga taas kord suureks iidoliks V. I. Lenin. Seega oli aastate 1965–1985 üldlaulupidude kavas eriline tähelepanu pööratud Lenini isiku ja kommunistliku partei ülistamisele.

67

Põhjamaa päikese kullas

Diagrammist 2 selgub, et eesti koorimuusika (sh isamaalised laulud, eesti algupärand, eesti nüüdisaegsed laulud ja rahvalaulud) moodustas suure osakaalu, ligi 70%, ka 1969. aasta juubelilaulupeo repertuaarist. Selle nimel tegi korraldav toimkond kõvasti tööd ja võitles ideoloogiakubjastega, et üldlaulupidude 100. aastapäeva saaks tähistada väärikalt ja oma rahva meelselt.

1975. aasta laulupeo kavasse sattus isegi üks vaimulik laul – Rudolf Tobiase „Eks teie tea” („Largo”), mida esitati ladina keeles.

Arvatavasti seetõttu ei taibanudki tsenseerijad seda keelata. Veel õnnestus eesti koorimuusikat üle poole kavast (52%) esitada 1980. aasta üldlaulupeol, mil Tallinnas toimus olümpiamängude regatt ning kohale oli saabunud suur hulk väliskülalisi.

Diagramm 3 annab ülevaate laulva revolutsiooni eelõhtust kuni Eesti taasiseseisvumisaja esimese peoni 1994. 1985.–1990. aastate peod sisaldavad endas juba revolutsioonilisi meeleolusid. Vaatame kasvõi järsku värvimuutust 1985. aasta ja 1990. aasta kavade võrdluses. Kui 1985. aastal oli veel kavas kommunistliku partei ideoloogiast lähtuvaid laule, siis viis aastat hiljem oli igasugune punane temaatika repertuaarist täiesti kadunud.

Tendents oli sama – iseseisva Eesti laulupidudel polnud ei 1920.–1930. aastatel ega ka 1990. aastate lõpust alates enam kohta 1994 1990 1985

28,9

71,1

7,7 11,5

88,5 45,9

3,8 16,4

1,6

24,6

0% 20% 40% 60% 80% 100%

Lääne ja vene klassika, vaimulik koorilooming Töö- ja kolhoositeemalised laulud

Eesti koorimuusika

Rahvaste laulud

Laulud Nõukogude kodumaast, Stalinist, Leninist, pioneeridest, Nõukogude Armeest

Diagramm 3. Aastatel 1985–1994 toimunud laulupidude repertuaar žanri ja päritolu alusel

68

Laulupidude sõnum

valitseva institutsiooni ülistamisele. Enim oli sel ajal ja on ka nüüd repertuaar seotud Eesti isamaaga, koduga ja inimestevaheliste suhetega. Ühegi isiku kultust, mis valitses näiteks kommunistliku režiimi võimuperioodil, aga ka tsaarivalitsuse ajal, iseseisev Eesti ei tunnista.

Rahvas näitas oma usku vabadusse avalikult juba 1988. aasta juunikuu kuumadel öölaulupidudel. 1990. aasta suvel kõlas isamaaline sõnum lauluväljakul võimsalt kümnetest tuhandetest laulusuudest.

Koorid ja nende juhid kinnitasid oma tahet taastada Eesti iseseisvus aastajagu päevi enne seda, kui poliitikud jõudsid juriidiliste otsusteni 1991. aasta lõpuks. Esialgu olid 1990. aasta laulupeoks trükitud kogumikud veel sõnakuulelikult kohustusliku repertuaariga, ent peo toimumise aastal otsustasid korraldajad ideoloogilise repertuaari kavast välja jätta. Koorid asusid õppima ainult isamaalisi laule, mida oli rekordiliselt 15. Sellele lisandus 19 eesti koorimuusika algupärandit, 12 rahvalauluseadet ja paar vaimulikku teost.

Kokkuvõtteks võib diagrammide võrdluse ja repertuaari analüüsimise põhjal kinnitada, et ajaloo murrangulistes sõlmpunktides ilmneb laulupeoliikumise mõju ja vägi nii ühiskondlik-poliitilises kui ka sotsiaalses tähenduses.

Esimesel vaadeldaval perioodil (1869–1938) on näha, et Eesti ühiskonnas mängis suurt rolli kirik. Keiser ja hiljem tsaar, keda lauludes ülistati, olid alles järgmisel kohal pärast kirikut. 20. sajandi algusest said oluliseks eesti heliloojate teosed, olgu siis algupärandid või uued lood. Eesti Vabariigi algusaastatel, VIII–XI üldlaulupeol, tõuseb hüppeliselt isamaaliste laulude osakaal. Kolmandal ajavahemikul (1985–1994) korduvad sarnased protsessid mis 1920. aastatel tsaari ikke puhul – 1980. aastate lõpust alates aktiivselt vabadusvõitlust pidanud ja 1991. aasta 20. augustil kommunistliku partei ikkest vabanenud Eesti Vabariik pühendub laulupidudel isamaa-armastuse väljendamisele. Samuti oli sajandivahetusel taas kavas vaimulik muusika.

Kuna varasemad aastad olid üleküllastunud kohustuslikust Nõukogude kodumaa armastuse ja isikukultuse repertuaarist, ei tahetud vabanenud Eesti laulupidudel enam laulda vene muusikat, puudus isegi klassikaline vene koorimuusika. See oli vastureaktsioon vaimse repressiooni ajastule.

69

Põhjamaa päikese kullas

XIX üldlaulupidu 5.–6. juulil 1980. Gustav Ernesaks, Vladislav Sokolov (Moskva), Tuudur Vettik, Richard Ritsing, Jüri Variste, Lembit Verlin, Uno Järvela, Arvo Ratassepp, Ants Üleoja, Kuno Areng, Olev Oja, Harald Uibo jt.

Foto: Ants Nilson.

Venekeelsed parteitegelaste ülistusloosungid laulupidude kujunduses olid kohustuslikud, seeläbi püüdsid NLKP ideoloogia eest vastutajad mõjutada osalejate ja rahva meelsust.

Diagramm 2 (1940–1980) väljendab selgelt ideoloogilist survet heliloojatele, kes pidid käsitlema kohustuslikku nõukogulikku temaatikat, ning lauljatele, kes olid sunnitud seda produktsiooni õppima ja esitama. Alternatiivseks hümniks kujunes kogu selle skisofreenilise ajaperioodi vältel aga Gustav Ernesaksa loodud „Mu isamaa on minu arm”.

Käskudele-keeldudele rajatud nõukogude ühiskonnale omane lausa totaalne kontrollsüsteem kippus praktilises elus vahel murenema. Kuigi dirigendid pidid kontserdikavade esitamiseks iga kord loa taotlema, juhtus ikka nii, et vaatamata rangele nõudele, mis puudutas vennasrahvaste laule, õnnestus kooridel ikkagi ka endale ja publikule meelepäraseid lugusid esitada. Nimelt lisapaladena, sest siis ei 70

Laulupidude sõnum

pidanud neid ametlikes kavades deklareerima. Tollastes oludes elanud inimesed oskasid eristada, mis on tegelik sisu ja mis pealesunnitud pakend. Kooride sõnum jõudis neile kohale.

Koorikultuuri kaudu avalduv vastupanuliikumine sai eriti nähtavaks üliõpilaslaulupidudel. Laulva revolutsiooni eelkäijaks võib pidada 1956. aastal Tartus esmakordselt toimunud rahvusvahelist üliõpilaslaulupidu „Gaudeamus”, mis peeti vormi poolest küll rahvaste sõpruse sildi all, aga mis kandis väga suurt sisemise vastuhaku meeleolu. Olen uurinud Gaudeamuse ajalugu konservatooriumi kursusetöö raames (1984). Toona tehtud intervjuudes märkisid pidudel osalejad, et „mitmetest maadest üliõpilaste kokkutulemine Tartusse oli emotsionaalselt ja ideoloogiliselt plahvatusohtlik, sest noored inimesed ei kartnud oma tegelikke mõtteid ja suhtumist nõukogude režiimi väljendada”.142 „Gaudeamus” toimus 1956. aasta suvel. Mõni kuu hiljem, sama aasta 23. oktoobril puhkes eestlaste hõimurahva riigis Ungaris Nõukogude-vastane jõuline rahvaülestõus. Kümned tuhanded inimesed kogunesid Budapesti tänavatele ja laulsid keelatud rahvuslikke laule.

Ungari ülestõusu tuli jäi Euroopas pikaks ajaks hõõguma, ta ei kadunud päriselt kunagi. 1956. aasta „Gaudeamus” ja Ungari meeletu vastuhakk võisid ärkvel hoida ja aastaid hiljem süüdata ka Eesti 1988. aasta öölaulupidude tulesid.

Millised olid murrangulised sündmused ajavahemikul 1950– 1990? Baltimaade üliõpilaslaulupidu „Gaudeamus”, mis oli esitletud vormiliselt suure vennalike rahvaste sõprusena, sisemiselt aga täis trotsi ja vastuhakku ühiskondlikule mõttele. Edasi Ungari ülestõus (oktoober 1956), Tartu koolipoiste (Enn Tarto jt) organisatsiooni Eesti Noorte Malev levitatud Ungari ülestõusu toetav ja Eesti vabadust nõudev lendleht (november 1956, Tartu), Nõukogude armee sissetung Tšehhoslovakkiasse (august 1968), Tartu mässumeelsed üliõpilaspäevad (oktoober 1968), eesti dissidentide memorandum ÜRO-le (1973), 40 kiri (1980), fosforiidisõda ja Tartu levimuusikapäevadel esmakordselt kõlanud Alo Mattiiseni laul „Ei ole üksi ükski maa” (mai 1987), Eesti Muinsuskaitse Seltsi asutamine (detsember Randjärv, Laine. Üliõpilaslaulupidude Gaudeamus ajaloost. Kursusetöö. Juhendaja Edgar Mattisen, Tallinna Riiklik Konservatoorium, Tallinn, 1984.

142

71

Põhjamaa päikese kullas

1987, esmane taasloomine pärast 1940. aastat), Eesti Kodanike Komiteed (EV kodanike registreerimine, 1988–1989), Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamine (august 1991). Üks ajaloofakt või sündmus kutsub esile teise, vahel isegi terve ahela. Näiteks 1988. aasta üliõpilaslaulupidu „Gaudeamus” Vilniuses tõi esmakordselt pärast maailmasõda tänavatele kolme Balti riigi lipud, seda just tänu sinimustvalgetega kohale ilmunud eestlastele!

Emotsioon Eesti, Läti ja Leedu lippude päevavalgele toomisest sisendas usku, et valitsevat jõudu on võimalik võita, ning sealt edasi ei jäänud enam kuigi palju aega Balti riikide iseseisvuse taastamiseni.

Oleks muidugi liig väita, et tänu Vilniuses toimunud üliõpilaslaulupeole said meie riigid taas vabaks, kuid laulupeo- ja kooriliikumine võimaldas inimestel väljendada algul varjatult, seejärel järjest avalikumalt oma meelsust. Ühiskonna ajaloo kujunemise kohta on Rein Veidemann öelnud, et ajalugu tekitab piirolukordi, milles omakorda tekivad valikuvõimalused, mida on võimalik kirjeldada põhjus-tagajärg teljel.143 Tihtilugu sõltub just liidrist, tema mõtteviisist, hoiakutest ja otsustest sadade tuhandete saatus ja tulevik.

Vaatamata muusikakultuuri spetsiifikale said helilooja või koorijuht repressiivvõimu ajajärgul end n-ö vabana tunda siiski üksnes rangelt ettekirjutatud raamistikus, nõukogulike reeglite järgi. Need reeglid nägid veidral kombel ette, et laulupeod ja kontserdid peavad igal juhul toimuma ja neid peab olema koguni palju. Ajaloolane John Pick iseloomustab tabavalt diktatuurirežiime, andes hinnangu ka nõukogude ajastule, kui ütleb, et juba alates ajast, mil roomlased mässulisi kodanikke leiva ja tsirkusega maha rahustasid, võib ajaloost leida näiteid, kuidas valitsus kasutab kunsti selleks, et maha suruda teisitimõtlejaid ja leevendada rahulolematust. Valitsuse survel toimub vormilt rahvuslikke tseremooniaid, soositud on muusika mängimine.144 „Nõukogude valitsus ka majanduslikult kõige viletsamal perioodil andis endiselt välja arvestataval hulgal publitsistikat, luulet Veidemann, Rein. Mälestus „Seitsmendast rahukevadest”. // Mälestus Golfi hoovusest. Artikleid, esseid, pihtimusi 1986–1993. Loomingu Raamatukogu 1993, 41–43, lk 57.

144 Pick, John. Edasijõudnud valitsuste motiivid. // Valik artikleid kultuuripoliitikast. Koostajad Anu Kivilo, Gesa Birnkraut. Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn, 2008, lk 12.

143

72

Laulupidude sõnum

ja ilukirjandust ning jagas seda sageli tasuta raudteejaamades, ostukeskustes ja elamurajoonides,” kirjutab Pick.145 Sellises võõrandunud ühiskonnas möödusidki koorijuhtideloovisikute Roland Laasmäe ja Tuudur Vettiku parimad aastad ja kujunes välja nende n-ö siilihoiak, võõrvõimu kardetud sõltumatu hoiak. See tabav mõiste on pärit eestlase loomuomadusi kirjeldanud Oskar Looritsalt, kelle arvates eestlane reageerib häirimisele enesekaitseks nagu siil, kes tõmbub kerra ja ajab okkad turtsudes laiali. Ta ei lähe koera kombel kallaletungijaga purelema, vaid tõmbub endasse ja osutab passiivset vastupanu. See aga ei tähenda põrmugi und ega allaandmist, vaid väga pingsat ärksust ja valvsust.146 Stalini surma järgsetel laulupidudel oli õige pea aru saada, et olenemata suurtest kaotustest, küüditamistest ja represseerimistest koos vara konfiskeerimisega oli eestluse elujõud siiski säilinud. Vettiku ja Laasmäe tegevuse ning nende kirjavahetuse uurimine osutab, et nad hoidsid mõlemad alal niisugust elujõudu ja vaba mõtteviisi. Kui Eesti ajalugu jäädvustades oleme uhked selle üle, et meie riigi iseseisvuse taastamine toimus veretult, ei saa siin tähelepanuta jätta tõsiasja, et rahvaliikumiste juhid oskasid edasi liikudes üsna täpselt tajuda piire, milleni ühel või teisel ajahetkel oli võimalik liikuda. Ühe osa sellest piiride kompamise kogemusest olid hankinud just laulupidude korraldajad.

Laulupeoliikumise läkitus eesti rahvale oli lihtne ja selge – see oli rahvusliku iseolemise, rahvuskultuuri ja vabaduse hindamise sõnum.

Pick, Edasijõudnud valitsuste motiivid, lk 12.

Loorits, Oskar. Eestluse elujõud. // Iseseisvuslaste kirjavara. Kirjastus Tõrvik, Stockholm, 1951, lk 132.

145 146

73

TUUDUR VETTIKU JA ROLAND LAASMÄE LOOMINGULINE TEE JA ROLL EESTI KULTUURIELUS

Põhjamaa päikese kullas

TUUDUR VETTIK – EESTI LAULUPEOLIIKUMISE JUHT, STRATEEG JA METOODIK

Tuudur Vettik oli helilooja, koorijuht, pedagoog ja koorimuusika teoreetik. Ta oli oma kooridirigeerimise koolkonna rajaja ning samal ajal paljude kooride dirigent. Vettiku üldjuhi taktikepi all lauldi 1933., 1938., 1947., 1960. ja 1969. aasta laulupeol. 1980. aasta üldlaulupeol oli ta aujuht.

Mis puudutab Vettiku sünnikohta ja -päeva, siis seni on andmed olnud ebatäpsed. Seega süvenen siin sellesse veidi põhjalikumalt. Tulevase helilooja vanemad elasid Simuna ja Väike-Maarja kihelkonnas.

Isa Peeter Reinu poeg Wettik (1869–1965) sündis Pudivere mõisa Sootiigi külas.147 Mõisal oligi kaks küla – Sootiigi ja Nadalama. Ema Kristiina (Tiina) Jüri tütar Saar sündis 1. juunil 1871 (surnud 1947) ja on abiellumise aastal, 1895, kirjutatud Väike-Maarja kogudusest Uniküla mõisa alt Simuna koguduse liikmeks.148 23. mail 1895. aastal on Simuna pastor E. Paucker laulatanud Simuna kihelkonna Käru mõisa hingekirjas oleva 26-aastase Peeter Reinu poeg Wettiku ja 23-aastase Kristiina Jüri tütar Saare Simuna kirikus.149 Tuudur Vettik, sünnijärgse nimega küll Feodor Fabian Wettik, nägi ilmavalgust vana kalendri järgi 22. detsembril 1897. aastal kell 3 öösel Pudivere mõisa Nadalama külas.150 Uue kalendri järgi EAA. 1229-1-170. L 407. EELK Simuna koguduse personaalraamat.

EAA. 1229-1-62. L 55. EELK Simuna koguduse personaalraamat.

149 EAA. 1229-1-186. L 41p–42. Simuna koguduse 1895.–1908. aasta abielumeetrika.

150 EAA. 1229-1-173. L 245. EELK Simuna koguduse 1897. aasta sünnimeetrika]; EAA. 12321-247:101. RA digikogud, EELK Väike-Maarja koguduse personaalraamat; EAA. 3585-192. L 105–106. Pudivere valla elanike nimekiri 1885–1910.

147 148

76

Tuudur Vettiku ja Roland Laasmäe loominguline tee ja roll Eesti kultuurielus

Tuudur Vettik juhatamas 1959. aasta laulupidu Tartus, Toomeorus.

Hetk enne eeltakti. Ka vähesega on võimalik tuhandete lauljate tähelepanu tõmmata. Selleks on sisemine jõud. Foto: Ants Nilson 77

Põhjamaa päikese kullas

on seega tema sünnikuupäev 3. jaanuar 1898. Senistes elulookirjeldustes, sh Vettiku omakäelistes kirjapanekutes on sünnipäevaks märgitud 4. jaanuar, mis tuleneb uue ja vana kalendri ümberarvutamisveast.151 Vettiku sünnipaigana on nimetatud Uniküla152 Väike-Maarja lähistel. See on vaid osaliselt õige: Uniküla oli tema ema kodupaik enne abiellumist. Hiljem, Tuudur Vettiku poisikeseeas, koliski perekond Unikülla ja sellest sai tema lapsepõlvekodu. Arhiivis on säilinud ka dokumendid perekonna kolimise kohta Nissi kihelkonnast Väike-Maarjasse.153 Seda, miks Tuudur Vettik Pudiveret oma sünnikohaks ei nimeta, pole sugugi raske oletada – tema isal, mõisamoonakal tuli tihti elukohta vahetada, aga need kolimised mahtusid siiski aega enne Tuuduri enda ajaarvamist ja päris koduks saigi talle just Uniküla.

Tähelepanuväärne on see, et kõik Vettikute perekonna lapsed olid silmapaistvate loominguliste võimetega, olgu see siis pärandatud isa- või emaliinist.154 Tuuduri vend Arthur (ka Artur Reinhard) Vettik oli maalikunstnik ja suri 1942. aastal Leningradis blokaadi ajal. Vend Leonhard Karlo suri lapseeas. Salme Helene Vettik oli abielus kirjanik Bernhard Kangermanniga ning sai ise tuntuks draamakirjanikuna – ta on mitmete kuuldemängude ja lastejuttude autor.

Veidi vajavad ka selgitamist Tuudur Vettiku nimekujud. Meetrikaraamatus Feodor Fabianina kirja pandud poissi kutsuti koduses ringis ikka Veedaks või Tiuks. Koolis aga kohanes see saksa kultuuriruumi tavade järgi Teodoriks. 1920. aastatel hakkas asjaosaline ise end Tuuduriks nimetama. Sellise ettepaneku olevat talle välja pakkunud helilooja Richard Päts, kes valis ise samal ajal endale uueks nimeks Riho.155 Paralleelselt käibis ka nimekuju Tuudor. Isa Peeter on poega Nähtavasti on tegemist perekonnaseisudokumentides korduvalt täheldatud arvutusveaga.

20. sajandi algul vana kalendri järgi märgitud kuupäevade arvestamiseks uude kalendrisse tuli sellele liita 13 päeva. Pahatihti unustati, et 19. sajandi kuupäevadele tuli liita vaid 12 päeva.

Nähtavasti on just sellise arvutusveaga tegemist ka T. Vettiku sünnikuupäeva puhul (tänan selle kommentaari eest TÜ doktoranti Kadri Toomingat).

152 Männik, Maris. Tuudur Vettik. Eesti Raamat, Tallinn, 1990, lk 8.

153 EAA. 1232-1-247. L 260. [EELK Väike-Maarja koguduse personaalraamat 1905–1930].

154 Merike Lepa kiri autorile. 25. detsember 2011. Artur Vettik (Arthur Reinhard, 1896–1942); Leonhard Karlo Vettik (1900–1903); Salme Helene Vettik-Kangermann (1909–1965).

155 Mälumäng. http://www.euro.postimees.ee/250805/esileht/meedia/175023.php.

151

78

Tuudur Vettiku ja Roland Laasmäe loominguline tee ja roll Eesti kultuurielus

oma kirjas veel 1941. aastal Theodoriks kutsunud.156 Kirjas Roland Laasmäele 1965. aastal on Tuurur Vettik pidanud sõbrale seletama: „Minu nimi on küll Tuudur, kõik uud! Mõni kirjutab isegi Tudor või Tudur. Üks igavene jant!”157 Ametliku kinnituse sai Vettik oma nimele alles 1981. aastal.158.

Muusikuks kujunemise lugu Tuudur Vettiku muusikutee algas 1912. aastal Väike-Maarja kihelkonnakoolis mees- ja segakoori moodustamisega kaasõpilastest.

1919.–1925. aastal õppis ta äsja avatud Tallinna Kõrgemas Muusikakoolis (hilisem Tallinna Konservatoorium), töötades samal ajal muusikaõpetajana. Esialgu oli tema eriala viiul ning õpetajad Eddy Bullerian ja Alfred Papmehl. Peagi aga valis ta muusikapedagoogika ja sai sel alal ka diplomi (õppejõud professor August Topman ja professor Juhan Aavik). Lisaks õppis Vettik Artur Kapi juures kompositsiooni ja täiendas end hiljem (1927–1932) eraviisiliselt Mart Saare juures.

Ta mäletas, et esimest korda puutus ta Saare loominguga kokku aastal 1915, mil Simmi juhatusel õpiti „Põhjavaimu”. Seejuures öelnud koorijuht Juhan Simm: „See polegi laul, see on unistus.”159 Siit sai alguse Saare ja Vettiku pikaaegne ja sügav sõprus, millest annab tunnistust ka ligi paarkümmend aastat kestnud põhjamaiselt karge vaimsusega kirjavahetus160 1930.–1940. aastatel ning paljud fotod. Kahjuks lõppes kirjavahetus 1950. aastal, kui Vettik arreteeriti ja saadeti Siberi vangilaagrisse. Ta oli küll väga solvunud, et vana sõber lakkas nüüd kirjutamast, kuid tõsiasi, et ta vangilaagris kirju ei saanud, ei pruukinud veel tähendada, et talle neid ei saadetud. Siiski

ETMM, M 347:1/108. L 24. Peeter Vettiku kiri oma lastele Theodorile ja Salmele Kulotinost Venemaal. 10. aprill 1941.

157 Randjärv, Laine. Sillad üle piiride. Vettiku kiri Laasmäele omaloodud teoste koorile õpetamise metoodikast, oma uuest eesnimest ja Kastresse sõitmise võimalustest. 1965, lk 90–92.

158 EAA.1229-1-173. L 233p–234. EELK Simuna koguduse 1897. aasta sünnimeetrika. Vettik sai eesnimele Tuudur ametliku kinnituse 17. aprillil 1981.

159 Tuudur Vettik. „Luule, see ei tule tuulest...” Mõttemõlgutusi Mart Saare 75. sünnipäeva puhul. // Sirp ja Vasar 1957, 27. september.

160 ETMM, M 347:1/106. Tuudur Vettiku kirjavahetused 1936–1978. Kirjavahetus vaibus Vettiku vangistamisega 1950. aastal.

156

79

Põhjamaa päikese kullas

on võimalik, et Saar tõepoolest ei kirjutanudki talle enam alalhoidlikkusest ja hirmust sattuda ise repressioonide ohvriks.

Tuudur Vettik, tema õpetaja Artur Kapp ja mõttekaaslane Mart Saar (kaks Suure-Jaani meest) moodustasid ühe loomingulise koolkonna. Neid ühendas suhtumine loodusesse, rahvaluulesse ja rahvuslikku muusikasse. Vettik tundis rahvalaule hästi juba lapsepõlvest, nende sisemist rikkust õpetas teda avastama ja hindama aga just Mart Saar.161 Tuudur Vettiku lähedased kaasvõitlejad ning mõttekaaslased 1930. aastate muusikaelus olid Riho Päts ja Evald Aav. Neidki ühendasid rahvuslikud taotlused tollases koorimuusikas.

Konservatooriumis õppimise ajal hakati Vettikut kui andekat koorijuhti ka laiemalt tähele panema. Juba esimeste tema juhatusel toimunud kontsertide puhul avastasid arvustajad, et tal on temperamenti, energiat ning oskust kooriga põhjalikult töötada. 1921. aastal kirjutas ajaleht Kaja 9. mail Westholmi Gümnaasiumi korraldatud koolipeost Draamateatris, mille kontserdiosa oli juhatanud „energiline lauluõpetaja härra Vettik”.162 1924. aastal ajalehes Vaba Maa ilmunud kirjutises Tallinna noorte laulupäevast, mille lõpuosas olid esinenud keskkoolide ühendatud nais- ja segakoorid T. Vettiku ja A. Kasemetsa163 juhatusel, märgitakse, et just need ettekanded pakkusid kõige suuremat kunstilist naudingut ning „mitut pala tuli kuulajate nõudmisel korrata”.164 Vettiku esimene oma koor oli 1922. aastal Noorte Ühingu „Tungal” segakoor, hiljem juhatas ta ka samanimelist meeskoori. Aastail 1924–1938 oli ta Tallinna Rahvaülikooli Seltsi (edaspidi TRS) segakoori juht. Hiljem tulid teised koorid: 1939. aastal Tallinna Koolinoorsoo Muusika Ühingu segakoor „Leelokund” ja „Eesti Laulumehed” (koorid lõpetasid tegevuse 1940. aastal). Kokku juhatas Vettik 27 koori, millest paljud olid omal ajal silmapaistvaimad Eestis.

ETMM, M 347:1/106. Tuudur Vettiku kirjavahetused 1936–1978.

Kaja 1921, 7. mai, lk 1.

163 Anton Kasemets (1890–1978 Toronto, Kanada), muusikateadlane ja koorijuht. Muusikalehe toimetaja aastatel 1925–1927, 1929–1933 Estonia teatri direktor, 1941–1944 Tallinna Konservatooriumi koorijuhtimise ja muusikaajaloo õppejõud.

164 Tallinna noorte laulupäev. Alapealkirjad: Hiilgav kordaminek. Hulk pealtvaatajaid. Õnnestunud ettekanded. Laulupäevad kujunegu traditsiooniks. // Vaba Maa 1924, 3. juuni.

161 162

80

Tuudur Vettiku ja Roland Laasmäe loominguline tee ja roll Eesti kultuurielus

Tuudur Vettikust sai laulupeoliikumise juht tänu muusikalisele andekusele ja mitmekülgsetele organisaatorivõimetele. 1928. aastal kirjutas ta artikli „Mõtteid tulevastest laulupidudest”165, mida nimetas küll ise „üksikuteks mõteteks, mitte programmiks”. Seal määratles ta nii laulupidude rahvuskultuurilise rolli, nende üldrahvalikkuse ning tõstatas repertuaari jõukohasuse, kooride ettevalmistuse, kontroll-eelproovide kui ka peo korraldusliku poolega seotud küsimusi.

Samuti võrdles ta Eesti, Läti ning Soome laulupidusid ning leidis, et Eesti laulupeokavad on liiga lihtsad, naabrite omad seevastu kunstiliselt hoopis kõrgemal tasemel. Vettik, muusika valdkonnas maksimalist, kaitses jõuliselt massilaulupeo ideed. Läti laulupeo ühendkooris olevat olnud 6000 lauljat, soomlastel aga mitte enam kui 3000.

Samal, 1928. aastal ulatus osalejate arv Eesti laulupeol aga juba 15 000ni.

Tuudur Vettiku laulupeo üldjuhi debüüt toimus Tallinnas X üldlaulupeol 1933. aastal. Tema ilmumine ühendkoori ette kutsus esile vaimustuse nii lauljate kui ka kuulajate seas. XII üldlaulupeo teatmikus (1947) on kirjutatud, et professor Tuudur Vettikut iseloomustab „tugev muusikaline isiksus, sihiteadlik tõlgitsuslik suund, kus domineerib laulus peituvate meeleolude reljeefne esiletoomine ja nende teadlik rõhutamine”.166 Vettikul oli Alfred Karindi sõnul „eksimatu muusikaline vaist, võrratu temperamendikus, järjekindlus, nõudlikkus ning resoluutsus”.167 Tugev kriitikameel ei jätnud Vettikut maha ka vanaduses.

Ta käis sageli kontsertidel ja andis koorijuhtidele pärast seda alati konkreetseid nõuandeid või tegi umbes selliseid märkusi, et „see koht ei tule sellise rabelemisega korralikult välja, mõtle mõne teise lahenduse peale”.168 Tuudur Vettiku koorijuhatamise stiil oli omapärane ning tema kaasaegsed on seda üsna põhjalikult kirjeldanud. Tema noorusaega käsitlevatest Theodor Männiku169 mälestustest saab lugeda, et kui Vettik, Tuudur. Mõtteid tulevastest laulupidudest // Muusikaleht 1928, 6/7, lk 174–181.

XII üldlaulupeo teataja. Tallinn, 1946, 3, lk 147.

167 Karindi, Alfred. Tuudur Vettik saab 50-aastaseks // XIII üldlaulupeo teataja 1947, 1, lk 18–19.

168 Randjärv, Intervjuu Ants Üleojaga. // Sillad üle piiride, lk 187–205.

169 Theodor Männik (s 1904 – surmaaeg teadmata), Westholmi Gümnaasiumi vilistlane (7. lend, 1925. a).

165 166

81

Põhjamaa päikese kullas

Vettik tõusis dirigendipulti, löönud ta harilikult paari käeviipega oma pikad juuksesalgud korralikult üle pea, et need ei tükiks koorijuhtimise ajal segama, ja seejärel andis koorile kätte hääled. Lõpuks „tõstis kindla ning energilise liigutusega oma käed üles märguandena, et peatselt läheb lahti”.170 Gustav Ernesaks kirjutas oma mälestustes noorest ja energilisest Vettikust suhteliselt napilt, kuid lugupidavalt. Ernesaks tunginud Tallinna Rahvaülikooli Seltsi segakoori harjutustele, kus teda lummanud „uus, senitundmatu, väga energiline tööstiil. Vettiku koori juhatamise stiil oli hoogne, isegi agressiivne, töö käis võimsa tempoga, millega olnud võimatu mitte kaasa minna. Tema lakoonilised, teravad, serviti repliigid aina lendasid ega talunud vastuvaidlemist”.171 Ernesaksa positiivsest suhtumisest Vettikusse räägib oma intervjuus pikemalt ka emeriitprofessor Kuno Areng.172 Mart Saar leidis, et Vettikul on tugev koorijuhi närv ja silmapaistev talent, viidates vajalikule omadusele, et lisaks häälerühmade muusikalisele kooshoidmisele „on tarvis, et laulukoor ise ka omast laulmisest tiivustatud saaks, vaimustatud saaks ning muutuks seega kui ühtseks mänguriistaks, mida osavalt käsitab kunstnik-interpretaator – koorijuht. [...] Vettiku juhatajavõimete amplituud on väga lai, sügav ja mitmekesine. Kui koorijuhile on temale omane tunnete romantiline erutus, väljendusmaneeri impulsiivsus, mis peene taidelise taktiga ja õilsa juhatamise stiiliga tasakaalustatud. Tema ei tee ilmseks mitte ainult laulude plastilisust ja konkreetset väljendust, vaid nende sügavaimat soojust ja inimeselikku mõistmist. Ta on laulupidude suurkuju”.173 Sama meelt on Vettiku õpilane Ants Üleoja, kelle hinnangul oli laulupeo ühendkooride juhatamine see valdkond, kus Vettik ennast eriti kindlana tundis. Teda mäletatakse sisendusjõulise dirigendina, kes hoidis väheste nappide žestidega koori näpu otsas. „Enneolematu temperament ja hiigelkoorile vajalik spetsiifiline žestikulatsioon – mitte pidev suur töö, vaid oluliste momentide ETMM, M 347:1/154. L 4–5. [Theodor Männiku käsikirjalised mälestused Tuudur Vettikust]. Oktoober, 1971.

171 Ernesaks, Gustav. Kutse. Eesti Raamat, Tallinn, 1980, lk 86.

172 Randjärv, Intervjuu Kuno Arenguga. // Sillad üle piiride, lk 171–186.

173 ETMM, M 347:1/155. L 18–27. [Mart Saare käsikirjalised märkmed Tuudur Vettikust].

170

82

Tuudur Vettiku ja Roland Laasmäe loominguline tee ja roll Eesti kultuurielus

õigeaegne rõhutamine – tegi maestrost koorilauljate lemmiku,” ütleb Ines Rannap.174 Ants Üleoja meenutab autorile antud intervjuus aga nii: „Eks ta olnud ütlemistega järsk ka koori ees, aga õnneks lauljad ei solvunud.”

Tuudur Vettik laulupidude mõttest Helilooja ja koorijuht Tuudur Vettik pühendas oma elu ja töö laulupidudele, tegeledes muu hulgas põhjalikult nende juurte ja ajaloolise sõnumi lahtimõtestamisega. Vettik tundis ja tunnustas ka balti-saksa kultuuri mõjutusi eesti rahvuslikule kultuurielule enne 1869. aastat. Ta kirjutas Tallinnas Kadriorus 1857. aastal peetud Baltimaade laulupühast, kus osalesid koorid Riiast, Pärnust, Tartust, Narvast ja Tallinnast, samuti 1865. aastal Jõhvis ja 1866. aastal Simunas toimunud laulupühast. Muljet avaldav on 1866. aasta Tallinna saksa laulupeo kirjeldus: „… lilledega ehitud sadamasild, Moskvast, Tverist ja Peterburist tulnud lauljate vastuvõtt sadamas, uhke laulupeorongkäik ja vanikutega kaetud auvärav, sellel Vanemuine, Koit ja Ämarik, tuhanded pealtvaatajad uulitsail ja platsidel”.175 Vettik nimetas laulupidu vaimulahinguks.176 Tema kirjutis 1929. aasta Muusikalehes on üllas ja kõrgelennuline, nagu aastapäevade puhul ikka kohane. Võib oletada, et Vettik üldistas selle metafoori kaudu laulupidude rolli ühiskonnas.

Laulupeotraditsioonide kaitsmine oli Vettikule südamelähedane teema. Järgmine näide on otsekui nüüdisajast. Ka praegu võitlevad kultuurivaldkonnad oma õiguse eest olla enim tunnustatud ja rahastajate silmis privilegeeritud. „Kas tõesti laulupidude maania?” küsis Vettik 1931. aastal Muusikalehes.177 Nimelt arvas tuntud keeleuuendaja Johannes Aavik, et Eestis korraldatakse liiga palju laulupidusid, mis neelavad palju raha. Tema meelest oleks seda otstarbekam kasutada hoopis eesti keele arendamiseks ja uudissõnade loomiseks.

Aavik loetleb, et ühe suvega on peetud üle 15 laulupäeva ning Rannap, Ines. Tuudur Vettik – 100. // Kultuurimaa 1998, 11. märts, lk 13.

Vettik, Tuudur. Laulupühi, -pidusid ja -päevi kuni aastani 1869. // Muusikaleht 1929, 5/6, lk 199–206.

176 Vettik, Tuudur. 1869. a. // Muusikaleht 1929, 5/6, lk 153.

177 Vettik, Tuudur. Laulupidude asjus. // Muusikaleht 1931, 1, lk 7–12.

174 175

83

Põhjamaa päikese kullas

nimetab seda laulupidude maaniaks.178 Etteheiteid tehti nii laulude kunstilisele tasemele kui ka helitehnilisele küündimatusele. Eriti kummaline oli Aaviku arvamus, et Eesti laulupeod edendavat „lõbukultuuri, kergemeelsust ja sugulist lodevust”.

Laulupeoliikumise eeskõnelejana üles astunud Tuudur Vettik selgitas seepeale keelemehele, et 15 laulupidu aastas olid siiski maakondlikud ja kihelkondlikud laulupäevad, mis tähendas, et igas paikkonnas peeti neid üks, mitte 15. Lõpuks pidas Vettik vajaliku olevat täpsustada, et „kadetsejad põevad väga suure liialdamise haigust”, kui arvavad, et koorimuusika edendamisse on maetud hiigelsummasid – tegelikkuses põhinevat Lauljate Liidu179 tegevus rohkem ikka tegijate entusiasmil.

Tuudur Vettik pedagoogina Tallinna Riiklikus Konservatooriumis Koorijuhtide õpetamist alustas noor koorijuht Vettik juba 1920. aastate lõpul. 1929. aasta Muusikalehes jagas ta rahvakooridele metoodilist laulude interpretatsiooni õpetust, kus võeti läbi laulude artikulatsioon ja diktsioon, meloodika, rütm ja dünaamika ning meetodid.180 Üldlaulupidude ettevalmistuste käigus jätkas Vettik innukalt dirigentide koolitamist nii kokkusaamistel kui ka Üldlaulupeo Teataja vahendusel. Juhtnöörid, mida ta andis koorijuhtidele, eristusid teiste üldjuhtide näpunäidetest oma põhjalikkuse ja sügava metoodilise läbimõelduse poolest. Hiljem kohtame Vettikule iseloomulikku laulude esitamise metoodilist selgitust nii Roland Laasmäe kui ka oma teiste õpilastega181 peetud kirjavahetuses. Ühes oma Aavik, Johannes. Laulupidude maania. // Olion 1930, 11, lk 15–17.

Eesti Lauljate Liit (ELL) loodi 1921. aasta septembris. Ettepaneku luua liit, mis juhiks kogu kooriliikumist, tegi 1919. aastal Tallinna Meestelaulu Seltsi koorijuht Konstantin Türnpu.

ELL edendas koorilaulu ja puhkpillimuusikat kümmekond aastat ning lõpetas tegevuse 1944.

See taastati omal moel 1973, mil Kanada eestlased panid aluse ühendusele Eesti Lauljate Liit Põhja-Ameerikas. 1982. aasta märtsis asutati Tallinnas Eesti NSV Kooriühing, mis oli ELL õigusjärglane ja kannab nüüd nime Eesti Kooriühing.

180 Vettik, Tuudur. Kas tunned maad. // Muusikaleht 1929, 11, lk 330–334.

181 ETMM, M 347:1/112; 116.

178 179

84

Tuudur Vettiku ja Roland Laasmäe loominguline tee ja roll Eesti kultuurielus

kirjas, kus on juttu Tartu laulukooridest ja ettevalmistustest meeskoori Gaudeamus juubeliks, tänab Laasmäe Vettikut tema saadetud nn teadustöö eest. Neis soovitustes oli läbi mõeldud iga pisimgi detail, mille abil võiks saavutada laulu kõlav ja maksimaalselt meisterlik ettekanne.

Vettiku näpunäited XIII üldlaulupeo segakooride kava õppimiseks võtsid 1. vihikus enda alla 26 lehekülge ning sisaldasid selgitusi, partituurikatkeid ja dirigeerimisjooniseid.182 Samal ajal sai Gustav Ernesaks oma saatesõnas meeskooride laulude 1. vihikule hakkama pooleteise leheküljega183 ja üsna hea pedagoogisoonega Riho Pätski piirdus lühikese käsitluse ning tuntavalt lihtsamate tehniliste võtetega.184 1940. aastal oli Vettik Tallinna Riiklikus Konservatooriumis muusikajuhtimise kateedri üks asutajaid ja kuni 1946. aastani selle esimene juhataja. Muusikajuhtimise kateeder hakkas tegelema professionaalsete koori- ja orkestrijuhtide ettevalmistamisega. Järgneval kahel aastal, 1946–1947, oli ta õppeasutuse dekaan, alates 1947. aastast aga kooridirigeerimise professor.

Tuudur Vettikut võib pidada professionaalse koorijuhtimise koolkonna rajajaks. Tema õpilased olid Roland Laasmäe, Ants Kiilaspea, Arno Kallikorm, Alma Tamm, August Lüüs, Aita Teder, Voldemar Rumessen (Vardo Rumesseni isa), Aksel Pajupuu, Ülo Pajur, Hugo Kruusmann, Eda Aulis-Kõrgemägi, Uuno Taremaa, Ants Üleoja ja mitmed teised hilisemad tunnustatud muusikapedagoogid, koorijuhid ja muusikategelased. Enne konservatooriumit, aastatel 1919–1940, oli Vettik aga Jakob Westholmi eragümnaasiumi muusikaõpetaja ja tema õpilastest tulid meie muusikaellu hiljem sellised nimekad isikud nagu Boris Kõrver, Aarne Oit, Roman Toi, Naan Põld, Endel Lippus jt.185 Vettik, Tuudur. Juhendid XIII üldlaulupeo segakooride kava I vihu laulude õppimiseks. // XIII üldlaulupeo teataja 1948, 3, lk 187–212.

183 Ernesaks, Gustav. Saateks XIII üldlaulupeo meeskooride I vihule. // XIII üldlaulupeo teataja 1948, 3, lk 213–214.

184 Päts, Riho. Juhendeid lastekoorijuhtidele XIII üldlaulupeo repertuaari läbitöötamiseks. // XIII üldlaulupeo teataja 1948, 3, lk 215–233.

185 ETMM, M 347:1/97. L 48.

182

85

Põhjamaa päikese kullas

Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi arhiivis on säilinud Vettiku kirja mustand Jüri Varistele, kus ta lahkab põhjalikult koorijuhtimise kateedri loomise lugu.186 Nimelt ilmus 1969. aastal konservatooriumi juubeli puhul raamat selle 50-aastasest ajaloost, mille olid kirjutanud peamiselt nõukogude ajal juhtivale positsioonile tõusnud ja võimude soosingu pälvinud kultuuritegelased. Konservatooriumi ajaloos oli maha salatud Tuudur Vettiku kui koorijuhtide õpetaja roll, tema töö professori ja kateedrijuhatajana. Teda masendas fakt, et midagi pole räägitud tema õpetuse koolkonnast, vaid on mainitud ainult Ernesaksa ja Variste õpilasi. Kuna Vettik oli tolleks ajaks ka ametlikult rehabiliteeritud, otsustas ta oma au kaitsta ja vähemalt osaliselt tõe jalule seada. Sama teemat käsitleb ka 1969. aasta sügisel Õhtulehes ilmunud artikkel187, kus Vettik lükkab ümber selle, mis Jüri Variste raamatus avaldas.

Antud kirjas kolleegile oli midagi hoopis palju laiemat kui kahe mehe isiklikud suhted või rahulolematus faktide kirjeldusega juubeliraamatus. Siin peegeldub kahe inimese maailmavaateline konflikt. Eelkäijate töö mahavaikimine, halvustamine või kõige sagedamini just enda arvele kirjutamine oli nõukogudeaegses teaduse- ja kultuurielus väga laialt levinud haigus, mille vohamist võim lausa mahitas, mitte ainult ei talunud. Kiri Varistele on erakordselt tõredas toonis. Vettik taunib tema süstemaatilist eneseupitamist ja ajaloolise tõe moonutamist seoses koorijuhtide ja muusikaõpetajate koolitamisega konservatooriumis (rõhuasetused originaalkirjas): „Koorijuhtimise kateeder loodi 1944. aastal, paneb imestama, et juhtivprofessor ja kateedri juhataja ei tunne oma asutuse ajalugu. Tegelikult oli asi järgmine: kui 1940. aastal Eestis kehtestati nõukogude kord, siis üheks suurimaks ja olulisemaks uuenduseks konservatooriumis oli: likvideeriti kirikumuusika osakond ja oreliosakond.

Nende kahe osakonna baasil avati uus osakond: muusikajuhtide kateeder! See oli sügisel 1940!” Vettik ironiseerib oreliosakonna ETMM, M 347:1/50. L 32–37. [Tuudur Vettiku kiri professor Jüri Varistele seoses Tallinna Riikliku Konservatooriumi 50. aastapäevaga. 1969]. Vt ka Randjärv, Intervjuu Kuno Arenguga. // Sillad üle piiride, lk 171–186: Kuno Areng meenutab oma intervjuus, et Vettiku ja Variste suhted olid halvad, üksteise aadressil olla avalikkuse ees öeldud koguni pikantseid teravusi. Ilmselgeid pingeid kolleegide vahel tõendab ka Vettiku Varistele kirjutatud kirja toon.

187 Vettik, Tuudur. Mis on praegu teisiti? // Õhtuleht 1969, 27. september.

186

86

Tuudur Vettiku ja Roland Laasmäe loominguline tee ja roll Eesti kultuurielus

kajastamise üle raamatus: „Võib-olla nüüd on orelist piinlik seda rääkida. Sellepärast vaikitakse. Marksismi-leninismi kateedri juhataja Müürsepp aga ütles siis oreli kohta: „Orel on alati teeninud kirikut ja uinutanud rahvast usule, seepärast oreliklass kinni. ””188 Vettiku kiri Varistele lõpeb selge ja jõulise arupärimisega: „Need Sinu kirjalikud avaldused, millede vastu ma siin vaidlen, on ekslikud ja minu tööd maha salgavad. Siin ma ei jää ükskõikseks. Ma ootan Sinu reageerimist minu kirjale. Sellest sõltub minu edasine tegutsemine nendes küsimustes.”189 Tuudur Vettik oli andekas ja huvitav õpetaja.

Vettiku endine õpilane Linda Bachmann-Kallikorm on meenutanud,190 et ta oli erakordselt nõudlik, kriitiline, terava keelega, kuid siiski väga südamlik õpetaja. 1940. aastate lõpul tundus Vettik õpilastele jumalusena, tema sõna maksis ja oli ka juhtumeid, mil tema rangus tõi mõnele õpilasele pisara silma. Koorijuht Uuno Taremaa191 mäletab oma õpetajat Vettikut väga südamliku inimesena, kes oli oma üliõpilaste suhtes soe ja osavõtlik. Hilisemas elus sai Taremaast saatuse tahtel Vettikule ka sõber ja autojuht. Vettik olevat naerdes öelnud, et ta on ainuke inimene maamunal, kellel on kõrgema muusikalise haridusega isiklik autojuht. Nii sõideti koos mööda Eestimaad ringi sinna, kuhu Vettik parasjagu soovis. Ta olevat küll arvanud, et õpib ise autojuhtimise ära, kuid see ei õnnestunud tal vanemas eas siiski enam. Taremaa meenutab, et Vettik tahtis teel olles ikka kirikutornide juurde sisse keerata ja kirikute juures peatust teha. Samuti armastas ta väga loodust vaadelda, eriti meeldisid talle kõrged puud. Loodusearmastus paistab ka tema laulutekstidest ja heliloomingust.

ETMM, M 347:1/50. L 32–37.

ETMM, M 347:1/50. L 32–37.

190 Linda Bachmann-Kallikormi meenutused raamatu autorile. 10. detsember 2011 ja 8. veebruar 2012.

191 Uuno Taremaa (s 1931), koorijuht ja muusikapedagoog. Meenutus töö autorile. 30. jaanuar 2012.

188 189

87

Põhjamaa päikese kullas

Vettik helilooja ja laulutekstide autorina Tuudur Vettik on kirjutanud kokku ligi 400 heliteost sega-, mees-, nais- ning lastekooridele, samuti soololaule ning palu viiulile, klaverile ja orkestrile. Tema loomingu tähtsamas osas, kooriloomingus on ligi 200 nimetust. Eesti 1930. aastate tunnustatuim koorimuusika autor Mart Saar iseloomustab Vettiku loomingut nii: „Vettiku loomingus kajastub kogu põhjamaise looduse lein ja rahuldamatuks jääv igatsus mingi kättesaamatu järele; tema teostes undab laante ääretu, muretsev üksindus”.192 Vettiku laule iseloomustab koorispetsiifika põhjalik tundmine, neis on tunnetatav omapärane, folklooriga läbi põimitud, tugev individuaalne käekiri ja põhjamaiselt karge toon. Laul „Merellä on sinine” on siin üks paremaid näiteid. On viidatud, et Vettik oli mõjutatud soome muusikast ja kooriloomingust.193 Siin kerkibki küsimus, kus algab meie muusikas soomelikkus ja lõpeb eestilikkus või vastupidi. Laulu „Mullu mina muidu karjas käisin”, mida inimesed vahepeal sageli laulsid, on Vettik tõlkinud näiteks soome rahvaluulest ja kohandanud sealse rahvaviisigi eesti lauluks nii, et vaid vähesed teavad selle algupära. Kuigi heliloojatel on igaühel oma rahvus, siis muusikal seda ei ole.

Mitmed tema koorilaulud, nagu „Nokturn”, „Kuu”, „Su Põhjamaa päikese kullast”, „Põhjamaa lapsed”, on püsinud aastakümneid meie kooride kontserdiprogrammides. „Nokturn” (sõnad Kersti Merilaas, 1937) ja „Kuu” (sõnad Tuudur Vettik, 1940) on eesti koorimuusika vaieldamatud tähtteosed. Ilmselgelt oleks Vettik oma nime heliloojana jäädvustanud meie koorimuusika ajalukku ka siis, kui poleks peale nende kahe rohkem ühtegi lugu kirjutanud. Suurvormidest nimetagem tema koorikantaate „Suur pidupäev”, „Rõkatame rõõmulaulu” ja „Rõõmupäev” ning mitmeid koorisüite.

Vettikul on väga erineva iseloomuga laule, sealhulgas ka lõbusaid ja tantsulisi uuemate rahvalaulude seadeid (nt tsüklis „Virulaste tantsud”). Ta ei häbenenud luua ka pisut sentimentaalseid laule, hea näide on rahvalik laul „Siidilipp ja hõbepurjed”. Siin kohendas Vettik ETMM, M 347:1/155. L 18–27.

Männik, Tuudur Vettik, lk 64–65.

192 193

88

Tuudur Vettiku ja Roland Laasmäe loominguline tee ja roll Eesti kultuurielus

algse rahvalaulu meloodilisemaks. Ehkki EMIC (Eesti Muusika Infokeskus) annab laulu „Siidilipp ja hõbepurjed” loomisaastaks 1960, tõestab arhiivileid muud – nimelt oli näiliselt naiivne lugu mõneks ajaks juba 1945. aastal keelatud laulude nimistusse194 pandud. (Kahjuks peab tõdema, et EMIC on mitme helilooja teoste osas puudulik, samuti pole seal kajastatud kõiki läbi aegade Eestis tegutsenud professionaalseid muusikuid.)

Kui sirvida 1940. aastate teise poole keelatud ja lubatud laulutekstide toimikuid195, siis on selgelt näha, et tsensorid kartsid pärast sõja lõppu ja Nõukogude okupatsiooni algusaastatel eriti just mereja laevateemalisi lugusid. Igasugune rändamine üle vee ja kaugeile maile, laevaga ja paadiga – see oli ametnike jaoks hirmutav ja seetõttu esinemiskavades keelatud. Paljud sellised keelatud lood said oma eluõiguse tagasi hiljem, Hruštšovi sula ajal.

Eesti juhtivate meeskooride 1930. aastate repertuaari võrrelnud Saari Tamme uurimuse järgi olid eesti autoritest kõige enam esindatud Mart Saar, Konstantin Türnpu, Artur Kapp, Aleksander Läte, Miina Härma, Richard Ritsing ja Enn Võrk ning nende järel kohe Tuudur Vettik koos Evald Aavaga, kuuludes kindlalt lauldavamate heliloojate esikümnesse.196 Vettiku meeskoorilaulude kogumikku iseloomustades kirjutas Artur Kapp, et ta loob „ilusaid laule, kui mõttelt, nii ka muusikaliselt kujunduselt. Kuigi vahest karedalt, ent ka pehmes, õrnasüdamelises väljenduses”. Kapi arvates väljendus selles Vettiku, aga ka üldisemalt eestlase iseloom: „Öeldakse, et eestlane on jonnakas. Jah on.

Ka muusikas. […] Ei rahulda pime rändamine akordist akordini, lausest lauseni. On tarvis kindel kuju – arhitektuur – mõtete joon. […] Selge mõtteviis, hää läbitöötlus ja armastus muusikale.197

ERA. R-1205-2-117. Lubatud ja keelatud laulude tekstid. 1945.

ERA. R-1958-1-13 [1947]; ERA. R-1958-1-17 [1948]; ERA. R-1205-2-383 [1948]; ERA. R-1958-1-35 [1949]; ERA. R-1958-1-36 [1949]; ERA. R-1958-1-70 [1953]. Lubatud ja keelatud laulude nimekirjad.

196 Tamm, Saari. Mida laulsid eesti meeskoorid enne aastat 1940? II. // Teater. Muusika. Kino 2009, 1, lk 75–76.

197 Kapp, Artur. T. Vettiku „12 laulu meeskoorile” (arvustus). // Muusikaleht 1931, 11, lk 290.

194 195

89

Põhjamaa päikese kullas

Just need omadused olid Kapi arvates omased Tuudur Vettikule ja samuti võrdluseks toodud Mart Saare koorilauludele.198 Seesama Vettiku koorilaulude kogumik leidis arvustamist ka Prahas ilmunud rahvusvaheliselt tuntud saksakeelses muusikaajakirjas Der Auftakt, kus tema laule nimetati põhiosas omapäraseks. Leiti nii etnograafilist eesti muusikat, arhaisme, rõhutati laulu „Lauliku kalmul” (sõnade autor Eino Leino) ülihead „komposiitorlikku tööd” ning leiti lõppkokkuvõttes, et kõik see osundab Vettiku „komposiitorlikule võimekusele ja väärtusele”. Arvustuses kurdetakse laulude teksti tõlgete puudumise üle ning arvatakse, et oma muusikalise väärtuse poolest oleks need laulud sobinud rikastama tollase Euroopa koorimuusika repertuaari, ent loomulikult ei oleks teiste riikide koorid saanud neid laule esitada neile tundmatus eesti keeles.199 Tuudur Vettik kui laulutekstide autor väärib eraldi tähelepanu.

Juba tema esimestest lauludest oli mitu loodud ta enda kirjutatud tekstile, näiteks 1917. aastal valminud koorilaulud „Vihm sajab” („Sügislaul”) ja „Laul emale”. Vettik on kirjutanud sõnad umbes 30 enda viisistatud laulule. Enamikule neist on ta sõnade autorina märkinud juurde Vettiku nime, mõne juures on aga eelistanud seda varjata, kasutades pseudonüüme A. Saarik, A. Ennok, E. Kõrend jt. Tuntumad Vettiku enda sõnadele loodud laulud on „Kuu” (1940), „Merellä on sinine” (1928), „Virmaliste valgus” (1940) ja „Noorte laul” (1945). Mõistagi ei saa neid laulutekste hinnata samade reeglite järgi kui luuletusi ja neid on peetud vanameelseks ja liiga romantiliseks. Need tekstid ei kuulu poeesia kõrgklassi, aga on orgaaniliseks osaks muusikast, pääsedes koorilauludes suurepäraselt mõjule koos just nendele loodud meloodiaga. Vettik ise on öelnud, et koorilaulu teksti „kallimaks väärtuseks on helilised konsonandid, sest need annavad mitmesuguseid helilisi efekte, rütmilisi ja koorikõlalisi peegeldumisi ning häid kõlakombinatsioone”.200 Tuudur Vettiku loomingu ettekannetest kodumaal ega võõrsil ei ole täielikku ülevaadet koostatud, sest ta oli 1950. aastatel keelatud Kapp, T. Vettiku „12 laulu meeskoorile”, lk 290.

Eesti heliloomingut välismaa arvustuses. T. Vettik. „12 meeskoorilaulu”. Väljavõte G. Krause arvustusest ajakirjas „Der Auftakt” (Praha). // Muusikaleht 1932, 4, lk 126.

200 Vettik, Tuudur. A capella Laulukoori juhataja käsiraamat. Eesti Lauljate Liidu väljaanne nr 115, Tartu, 1939, lk 186.

198 199

90

Tuudur Vettiku ja Roland Laasmäe loominguline tee ja roll Eesti kultuurielus

autor. Eesti Raadios on siiski saadaval hulgaliselt tema teoste salvestusi nii kooride kui ka ansamblite ettekandes ning laulupidudel esitatud laulude salvestusi201.

Vettik kui publitsist ja muusikakriitik 1920. aastatel tegeles Vettik aktiivselt muusikakriitikuna. Ta väljendus teravalt ja ei jätnud ütlemata, kui mõni muusik osutus tema arvates oma võimete poolest üsna keskpäraseks interpreediks.202 Tema kirjutatud ülevaadetes oli tunda professionaalsust ning oskust keerulised probleemid lihtsas ja arusaadavas keeles lahti kirjutada.

Laasmäe on öelnud, et „otsekohesus ja ausus on omadused, mis meeldivad lauljatele, kuid kohati ei meeldi kolleegidele. Elu ja muusika aga valet ei salli.203 Just see määratlus aitab mõista Tuudur Vettiku muusikaarvustusi.

1930. aastatel võis ajakirjandusest lugeda mitmeid tuliseid vaidlusi eesti keele kasutamise üle laulutekstides. Üks neist oli Vettikule väga ootamatu – seal ründas helilooja Adolf Vedro teda keele ilmekuse, arusaadavuse ja puhtuse teemadel, mille eest ta oli seni ise tuliselt sõdinud. Toimus nn sünkoobitüli.

1937. aastal kirjutas konservatooriumi rektor professor Juhan Aavik, et rütmi probleem on eesti koorilaulus veel lõplikult lahendamata. „Eesti laul oleks pidanud algusest peale tarvitama oma keele kohast rütmi, siis oleks ta võitnud oma loomulikkuses, ilus, originaalsuses ja väljenduse mõjus, ja kui meie võõra mõju tõttu selle vastu oleme patustanud, siis on ülim aeg selle vältimiseks abinõusid otsida.”204 Talle sekundeeris Adolf Vedro, kes oli hoopis radikaalsem. Vedro kirjutas, kuidas ta oli oma helilooja tee algul 1935. aastal avastanud nähtuse, mida nimetatakse sünkoobiks (rõhk takti rõhutul osal,

ERR fonoteek: Tuudur Vettiku teoste salvestused.

Tuudur Vettik. IV sümfoonia kontsert „Estonias”. 5. II 1928.( Juhatas Juhan Aavik, solist Heikki Kansanen). // Muusikaleht 1928, 3, lk 87–88.

203 Allikvee, Aare. Tallinlasest tartlane ehk 60 aastat Roland Laasmäe sünnist. // Edasi 1982, 20. august, lk 4.

204 Aavik, Juhan. Rütmi probleem meie koorilauludes. // Uus Elu 1937, 5. veebruar, lk 5.

201 202

91

Põhjamaa päikese kullas

mida tingib eesti keele grammatika, kus sõna rõhk on esimesel silbil), ning soovitas muusikateostes edaspidi sünkoopi kasutada.205 1938. aasta 7. märtsi ajalehes Uus Eesti ründas Vedro muu hulgas Vettiku laulu „Su Põhjamaa päikese kullast”, kus rütmide teadlikust keelekohasest käsitamisest ei saavat juttugi olla, sest veri kõlavat kui veeri ja meri kui meeri.206 Vedro esitas sellest kõigest kokkuvõtte ka Muusikalehes, teatades muu hulgas, et tema seisukohad „leiavad peaaegu sajaprotsendilist toetust” Tartu Ülikooli foneetika laboratooriumi juhataja magister Paul Ariste töödes ning et te peab „üleliigseks üksikasjaliselt vastata vastuväidetele”.207 Vettik asus kolleegile üsna kurjalt kallale, võttes Vedrolt sünkoobi n-ö leiutaja au ja näidates, kuidas eesti heliloojad on seda kasutanud juba alates 1909. aastast: „Eesti heliloojad on juba mitukümmend aastat tarvitanud sünkoopi kui endastmõistetavat rütmikuju.

Seda on tehtud täie teadlikkusega […] ning sobitades sünkoopi eesti keele iseloomuga ja rütmiga. Eesti keel aga võimaldab sünkoopi kasutada samuti kui teisigi rütmikujusid.”208 Vettik pidi Vedro peale väga kuri olema, sest teisal soovitab ta oponendil selle asemel, et teiste tööde rütmi kallal norida ja seejuures eksimisega sisse kukkuda, kõigepealt eesti keel selgeks õppida.209 Vaidluses lõi aktiivselt kaasa ka Eduard Visnapuu210, kelle arvates olid Vedro viited Ariste „sajast protsendist” väga kaugel.211 Sünkoobitüli polnud Vettiku ainuke võitlustanner, sellele lisandus poleemika Eesti jaoks sobiliku rahvushümni loomise teemal.

1937. aastal oli ta veendunud, et meie koorimuusika on jõulisel tõusuteel, sisaldades rahvuslikke ja isamaalisi laule.212 Samas hindas ta olemasoleva Eesti rahvushümni213 väärtust nii meloodia kui ka Vedro, Adolf. Uus vaade eesti keele sõnarõhule. // Uus Elu 1937, 5. veebruar, lk 5–6.

Vedro, Adolf. Eesti keele omapära aluseks meie muusikale ja selle rütmile. Eesti keel kaitseb sünkoopi. // Uus Eesti 1938, 7. märts, lk 6.

207 Vedro, Adolf. Arutlusi sünkoobiküsimuse ümber. Selgituseks vastuväidete puhul rütmiprobleemis. // Muusikaleht 1938, 6, lk 141.

208 Vettik, Tuudur. Järelmärkusi A. Vedro kirjutusele. // Muusikaleht 1938, 6, lk 142.

209 Vettik, Järelmärkusi, lk 143.

210 Eduard Visnapuu (1895–1969), luuletaja, muusikateadlane ja rahvamuusika uurija, eesti muusikaajakirjanduse rajajaid; luuletaja Henrik Visnapuu vend.

211 Visnapuu, Eduard. Mõningaid vastuväiteid A. Vedrole. // Muusikaleht 1938, 6, lk 144.

212 Vettik, Tuudur; Aav, Evald. Ettevalmistused üleriiklikuks laulupeoks. // Uus Eesti 1937, 3. jaanuar, lk 3.

213 Siin mõeldakse F. Paciuse „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm”.

205 206

92

Tuudur Vettiku ja Roland Laasmäe loominguline tee ja roll Eesti kultuurielus

teksti poolest üsna tagasihoidlikuks. Vettik esitas oma argumendid eriti nõudlikul kombel, kuna ta oli 1934. aastal kirjutanud Markus Univeri sõnadele laulu „Su Põhjamaa päikese kullast” kindla soovi ja teadmisega, et sellest saabki uus hümn.214 Ta planeeris algupärase hümni loomist Eesti Vabariigile, ent „Su Põhjamaa päikese kullast” ei saavutanud rahva hinges kunagi sellist mõjujõudu, mida oodatakse hümnilt. Vaatamata professionaalsule jäi Vettiku laulus puudu karismaatilisusest – lauljate ning publiku emotsionaalse mõjutamise juures on sellel aga määrav tähtsus.

Tuudur Vettiku väga oluliseks teeneks on mitmete koorijuhtidele vajalike õpikute ja käsiraamatute kirjutamine ning avaldamine.

1939. aastal nägi ilmavalgust põhjalik „Laulukoori juhataja käsiraamat” (kordustrükk 1965), seejärel „Noodiõpetus laulukooridele” (1939) ja „Diktsioon laulus” (1948), käsikirjaks jäi „Muusikaõpik laulukooridele”. Nende raamatute saatus ja nendega seotud poliitilised aktsioonid väärivad eraldi käsitlust.

Võrdleme Vettiku 1939. aastal ilmunud „A capella laulukoori juhataja käsiraamatu” esmatrükki215 1965. aasta kordustrükiga, mille nimeks sai lihtsalt „Koorijuhi käsiraamat”.216 Kohe torkab silma, et muutunud on raamatu stiil– kordustrüki sissejuhatus ja lõppsõna kannavad ajastule iseloomuliku ideoloogia pitserit ning pakatavad leninliku mõtte kiitusest ja üleskutsest seda laiemaltki teha. Kuna Vettik ise ei ole teadaolevalt neid muudatusi kommenteerinud, võime vaid oletada, kas see oli kohustuslik nn riigilõiv, mis oli selle trükkipääsemise hinnaks, või oli see hoopis autori enesekaitse meetmeks.

Meenutame, et Vettik vabanes vangistusest alles 1956. aastal ja polnud 1965. aastal veel rehabiliteeritud. Ent Nõukogude anneksiooni ajal juhtus sageli, et toimetus lisas raamatusse omal algatusel veel midagi „vajalikku”.217 Raamatu teksti analüüs viitab siiski vettiklikele elementidele ja groteski kasutamisele ning lubab arvata, et tegemist on tõepoolest tema enda tekstiga.

Vettik, Tuudur. Millal saame omale algupärase rahvushümni. // Muusikaleht 1938, 2, lk 35–38.

215 Vettik, Tuudur. A capella laulukoori juhataja käsiraamat. Eesti Lauljate Liidu väljaanne, Tartu, 1939.

216 Vettik, Tuudur. Koorijuhi käsiraamat. Kirjastus Eesti Raamat, Tallinn, 1965.

217 ERAF. 130-1-6456. L 300–311. )Tuudur Vettiku avaldus Eesti NSV Prokurörile). XX 11.

1967.

214

93

Põhjamaa päikese kullas

Kõrvutagem mõlema väljaande viimaseid ridu. Kõigepealt 1939. aastal: „Loodan sellele raamatule oma praeguste ja tulevaste kolleegide seas lahket ja häätahtlikku vastuvõttu ning ühinemist minuga selle raamatu ainukeses valmimise põhjuses, s. o. et meie eesti kodumaine koorilaul areneks, kosuks, kasvaks ja võtaks üha haaravama ja kõrgema kõla!”218 (Vettiku rõhuasetus.)

1965. aasta kordustrükis: „Loodan, et koorijuhid leiavad sellest raamatust nii mõnegi hea näpunäite oma tööks, näpunäite, mis aitaks neil saavutada seda, et meie Nõukogude Eesti koorilaul areneks, kosuks, kasvaks ja võtaks üha haaravama ja kõrgema kõla!”219 (Vettiku rõhuasetus.)

Käsiraamatus on tabatav ka üks huvitav kompositsiooni element: kordustrüki tekst algab ja lõpeb ühe ning sama Lenini tsitaadiga – „Kunst kuulub rahvale”. Selles sihilikus korduses on Vettikule omast groteski ja torget.

Tehniline dirigeerimisõpetus on mõlemas väljaandes sarnane, kuid koorijuhi organisatsioonilise töö juhendid ning krestomaatiliste näidete maht erineb. Sõjaeelse väljaande võiks lisada ka tänapäeval arvestatava organisatsiooni juhtimise põhitõdesid tutvustava lektüüri auväärsesse ritta, samal ajal kubiseb teemakäsitlus 1965. aasta raamatus punastest propagandistlikest lisanditest. Oli toimunud ideoloogiline nihe.

Kõik see ei vähenda käsiraamatu koorijuhile mõeldud õpetuse metoodilist tähtsust. Huvitav on märkida, et nõukogude ajal töötanud koorijuhte need nõukogulikud manused väga ei häirinud. Neis nähti ajale omast sunniviisilist ballasti, mida lihtsalt polnud vaja lugeda. „Koorijuhi käsiraamat” on olnud väheste omasuguste hulgas220 koorijuhtidele väga vajalik. Selle kolmas peatükk kandis pealkirja Vettik, A capella laulukoori…, lk 6.

Vettik, Koorijuhi…, lk 4.

220 Analoogilisest kirjandusest saab nimetada veel vaid Richard Ritsingu 1938. aastal ilmunud „Koori- ja orkestrijuhi käsiraamatut. Eesti Lauljate Liidu Tartumaa osakonna väljaanne, Tartu, 1938). Pärast Vettiku raamatu kordustrükki valmis Ants Kiilaspea kirjutatud õppevahend „Koori dirigeerimise alused. Eesti Raamat, Tallinn, 1969). Pärast Roland Laasmäe surma andis Linda Laasmäe tema materjalide põhjal välja dirigeerimisõpetamise metoodika käsiraamatu, Roland Laasmäe „Kooridirigeerimise õpetamise metoodikast muusikakoolis.

Koostanud Linda Laasmäe. ENSV Kõrgema ja Keskerihariduse Ministeerium (rotaprindi väljaanne), Tallinn, 1982.

218 219

94

Tuudur Vettiku ja Roland Laasmäe loominguline tee ja roll Eesti kultuurielus

„Teksti hääldamisest koorilaulus”. Alfred Karindi rääkis, et enne Vettiku koolitustöö algust oli vaja laulutekstid kuulajatele trükitud kujul kätte anda, sest muidu polnud lootustki, et nad sõnadest eksimatult aru saavad. Pärast koorijuhi käsiraamatu ilmumist, kus on seda küsimust erakordse asjatundlikkuse ja põhjalikkusega käsitletud, muutus olukord väga kiiresti paremuse poole.221 1939. aastal sai Vettik oma „A capella laulukoori juhataja käsiraamatu” eest Eesti Raamatufondi 1939. aasta populaarteadusliku kirjanduse auhinna.222 Vettikule oli koorilaulu tekst, selle poeesia ja sõnumi jõudmine kuulajani erakordselt oluline. Keele ja teksti väljalaulmise ehk diktsiooni selgust taotles ta kõikidelt kooridelt. „Kui sõnad segavad laulu muusikalist külge, siis parem nad juba ära jätta. Siis ei maksa aga sõnadega laule kirjutada, vaid sõnadeta,” ironiseerib Vettik.223 Ta jälgis hoolega, kuidas ühe või teise koori laulutekstid kõlasid, ja kirjutas välja selle, mis talle ei meeldinud. Mõningaid stiilinäiteid: „kuldranage (kuldrannake), mägedel hõisataks emelist logo (mägedel hõisataks imelist lugu), mo züdames valot ja piinat (Mu südames valud ja piinad), kas pizar mino värskel kalmol (kas pisar minu värskel kalmul), kalliss, magoss...224 (kallis, magus). Lauljatele seletas ta kannatlikult, mis asi on eesti keeles välde ja mida tuleb lauldes siiski teistmoodi hääldada, kui rääkides.

Vettiku diktsiooni metoodiline käsitlemine koorilaulus sattus ka terava poliitilise rünnaku ohvriks. 1949. aasta 13. märtsil, suurküüditamise kuul Tallinnas toimunud EN Heliloojate Liidu üldkoosolekul225 võeti tema õpetus „Diktsioonist laulus” tõsiselt ette. Liidu vastutava sekretäri Harri Kõrvitsa ettekandest loeme, et „Vettik andis välja ideoloogiliselt väära raamatu. Selle asemel, et ülistada nõukogude kultuuri, oli autor otsustanud rääkida mingist diktsioonist!”226

Karindi, Alfred. Tuudur Vettik saab 50-aastaseks. // XIII üldlaulupeo teataja 1947, 1, lk 20.

Muusikaleht 1940, 5, lk 111.

223 Vettik, Tuudur. Muusika ja poeesia koorilaulus. // Muusikaleht 1929, 1, lk 5–9.

224 Vettik, Tuudur. Muusika ja poeesia, lk 5–6.

225 ERA. R-1958-1-26. EN Heliloojate Liidu üldkoosolek Muusikateaduse ja -kriitika olukorrast ENSV-s. 13. märts 1949.

226 Rahva Hääl, 1949. 19. märts. Vt ka Kuuli, Sula ja hallad Eesti NSV-s, lk 20.

221 222

95

Põhjamaa päikese kullas

REPRESSEERIMINE JA REHABILITEERIMINE

Repressioonid ja nende mõju muusikule Nii Tuudur Vettiku227, Alfred Karindi228, Riho Pätsi229 kui ka teiste loovisikute juurdlustoimikutest kooruvad välja mitmed Nõukogude julgeolekuorganeid ja nende töömeetodeid iseloomustavad vahendid, mida kasutati nende represseerimiseks.

Jälgitavate kultuuritegelaste hulgas olid ka nn õigete poolel olnud Gustav Ernesaks, Vladimir Alumäe, Aleksander Arder ja teised tagala või n-ö Jaroslavli taustaga230 mehed. Süüdimõistmise vajalikke tõendeid oli paljude kohta, aga need jäid esialgu kuni uute korralduste saamiseni tagavaraks.

Tuudur Vettik arreteeriti 18. veebruaril 1950. aastal.231 Talle endale teatavaks saanud andmetel oli selle vahetuks ajendiks tuntud intrigandi ja elukutselise pealekaebaja Nikolai Goldschmidti232 ERAF. 130-1-6456. Vettiki juurdlustoimik.

ERAF. 130-1-1423. Karindi juurdlustoimik.

229 ERAF. 130-1-6501. Pätsi juurdlustoimik.

230 Jaroslavli taustaga inimeste all mõeldakse neid, kes osalesid ühel või teisel viisil ENSV Riiklike Kunstiansamblite tegevuses või koguni asutamises Nõukogude tagalas. ERKA loomise otsustas NSVL Kunstide Valitsus, kuid see asutati ametlikult 22. märtsil 1942 Jaroslavlis. Vt nt Pajuste, Maris. Eesti Riiklike Kunstiansamblite sümfooniaorkester Jaroslavlis. // AegKiri 4, ETMM, lk 219–230.

231 ERAF. 130-1-6456. L 4–5. ENSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumi arreteerimisorder nr 166. 18.veebruar 1950.

232 Nikolai Goldschmidti on nimetatud „elukutseliseks”, kuna ta tegi uurimisorganitega koostööd juba enne Teist maailmasõda, Saksa okupatsiooni ja seejärel ka Nõukogude okupatsiooni ajal.

227 228

96

Tuudur Vettiku ja Roland Laasmäe loominguline tee ja roll Eesti kultuurielus

kaebus.233 Pärast Vettiku arreteerimist algasid tema lõputud ülekuulamised kõigepealt Tallinnas, Pagari tänavas, seejärel Tallinna Patareis ja hiljem Narvas234. Viis päeva kestnud esimene küsitlusvoor algas pühapäeval, 19. veebruaril lõuna ajal otsese küsimusega: „Mille eest teid arreteeriti?” – „Ilmselt mineviku tegevuse eest,” vastas Vettik, kes varasemast kriitikatulest läbikäinuna teadis, millises stiilis sellistele küsimustele tuleb vastata ning lisas, et on „hiljem püüdnud saada nõukogude muusikuks”. Suhteliselt kiiresti jõuti juba aimatavate küsimusteni Saksa okupatsiooni aja kohta. „Miks jäite elama Saksa vägede poolt okupeeritud Eestisse? Milles seisnes teie tollane kuritegelik tegevus (ehk küsimus „Metsavendade laulu” ning 1943. aastaks planeeritud tänulaulupeo organiseerimise kohta).235 Paar päeva pärast Vettiku arreteerimist võtsid julgeolekuministeeriumi ohvitserid tema korteri enda valdusesse. Nad ei oodanud isegi kohtuotsust, sest neile oli see juba algusest peale vaid vormistamise küsimus. Helilooja abikaasale Lonnile (1907–1968) jäeti esialgu kõige väiksem toake, kuid uute peremeeste terror sundis teda sealt „vabatahtlikult” välja kolima. Ka töölt lasti Lonni Vettik lahti nagu tema õde Salmegi, kes töötas raadio lastesaadete toimetajana.236 Tuudur Vettiku eeluurimine kestis kaua. Terve aasta jooksul pikendati tema vahi all hoidmise korraldust kuu aja kaupa237, kuna süü tõestamiseks vajalike formaalsuste täitmisega oli probleeme.

Uurimise ajal, 1950. aasta 16. juulil, võttis ENSV ülemnõukogu presiidium oma otsusega238 Tuudur Vettikult, Alfred Karindilt ja Riho Pätsilt ENSV teenelise kunstitegelase aunimetuse.239 Otsus ise oli ERAF. 130-1-4322. L 103–111. Nikolai Goldschmidti juurdlustoimik.

ERAF. 130-1-6456. L 16–166.

235 Rahi-Tamm, Aigi; Randjärv, Laine. „Omavahelised suhted on normaalsed”. Eesti koorijuhtide survestamine stalinismi tingimustes. // Tuna. Ajalookultuuri Ajakiri (ilmumisel).

236 ERAF. 130-1-6456. L300–311. [Tuudur Vettiku avaldus Eesti NSV prokurörile]. XX 11.

1967.

237 ERAF. 130-1-6456. L 22–24 [Постановление: необходимость продолжить следствие и содержания обвиняемого под стражей].11.05.1950, 14.06.1950, 15.07.1950. Samasisulised otsused järgnevad 21.08.1950 (L 30); 16.09.1950 (L 32); 14.10.1950 (L 35–36); 13.11.1950 [L 41].

238 ERA. R-1797-3-212. L 2. Toimik nr 2/187. ENSV ülemnõukogu presiidiumi otsus.

239 ERA. R-1797-3-212. L 2.

233 234

97

Põhjamaa päikese kullas

loomulikult koostatud kusagil mujal. Kurioosne on see, et 1951. aasta 24. veebruarist on säilinud ENSV julgeolekuministeeriumi polkovniku Detjuki kiri240 ENSV Heliloojate Liidu esimehele Eugen Kapile, kus kurdetakse, et kahetsusväärselt on jäänud sõjatribunali otsusest välja Tuudur Vettikult ENSV teenelise kunstitegelase tiitli äravõtmise otsus. Kirjas sisaldub palve need ametkondlikud protseduurid ette võtta, et küsimus saaks lahendatud. Kirjale on vastanud Eugen Kapp 5. märtsil 1951. aastal241, et siiski on ENSV Heliloojate Liidule laekunud õiend ENSV Kunstide Valitsuselt ning et 16. juuli 1950 otsusega on see asi juba korraldatud.

Nagu näha Vettiku juurdlustoimikust, alustasid võimud andmete kogumist tema n-ö rahvavaenuliku tegevuse kohta juba teisel aastal pärast Nõukogude korra loomist.242 Ülekuulamisel KGBs 1948. aasta novembris päriti Eduard Visnapuult aru Vettiku kodanliknatsionalistliku tegevuse kohta.243 Eesmärk oli Vettik igal juhul süüdi mõista.244 Talle pandi süüks peaaegu kogu ta loominguline tegevus, nimetades teda kodanlik-natsionalistliku ideoloogia kandjaks ja levitajaks. See hoiak ja süüdistus on just niimoodi sõnastatud enamiku tunnistajate antud ütlustes. Julgeoleku uurijate andmete järgi Tuudur Vettiku kohta on tunnistusi andnud Nikolai Goldschmidt245, Aliide Vedro246, Riho Päts247, Harri Kõrvits248, Eva-Margarete Noorma249, Bruno Lukk250, Arno Kallikorm251, Ado Velmet252, ERAF. 130-1-6456. L 216. Polkovnik Detjuki kiri Eugen Kapile] 24. veebruar 1951.

ERAF. 130-1-6456. L 216. Eugen Kapi vastus polkovnik Detjukile. 5. märts 1951.

242 ERAF. 130-1-6456. L 100–102. Eduard Visnapuu ülekuulamise protokoll. 26. november 1948.

243 ERAF. 130-1-6456. L 100–102. Eduard Visnapuu ülekuulamise protokoll. 26. november 1948.

244 ERAF. 130-1-6456. L 228–236. Vettiku kaebus süüdistuste asjus. Detsember 1953.

245 ERAF. 130-1-6456. L 103–111. Nikolai Goldschmidti ülekuulamise protokoll. 30. jaanuar 1950.

246 ERAF. 130-1-6456. L 112–115. Aliide Vedro ülekuulamise protokoll. 10. veebruar 1950.

247 ERAF. 130-1-6456. L 266–267. Riho Pätsi ülekuulamise protokoll. 18. detsember 1950.

248 ERAF. 130-1-6456. L 118–120. Harri Kõrvitsa ülekuulamise protokoll. 28. november 1950.

249 ERAF. 130-1-6456. L 123–124. Eva-Margarete Noorma ülekuulamise protokoll.

1. detsember 1950.

250 ERAF. 130-1-6456. L 121–122. Bruno Luki ülekuulamise protokoll. Bruno Lukk (1909– 1991), pianist ja pedagoog.

251 ERAF. 130-1-6456. L 125–127. Arno Kallikormi ülekuulamise protokoll. 8. detsember 1950.

252 ERAF. 130-1-6456. L 251–252. Ado Velmeti ülekuulamise protokoll. 23. november 1950.

240 241

98

Tuudur Vettiku ja Roland Laasmäe loominguline tee ja roll Eesti kultuurielus

Aron Tamarkin253 jt. Kuid kõiki loetletud tunnistajate ütlusi ei saa tänasel päeval hinnata siiski ühe mõõdupuuga. Riho Päts oli sattunud sellesse nimekirja, sest kinnitas, et avaldas Tuudur Vettiku „Metsavendade laulu” oma 1942. aasta koolilaulikus.254 Just sedasama tunnistust kasutati hiljem Pätsi enda represseerimise ettekäändena. Eduard Visnapuu kuulati üle kui mõnede Vettiku laulude sõnade autor. Jõuliste süüdistustega Vettiku vastu esines toonane Tallinna Riikliku Konservatooriumi direktori kohusetäitja Bruno Lukk255.

Toimiku materjalid256 annavad aluse järeldada, et mõne tunnistaja soov oli oma nahka päästa, mõni arvas heauskselt, et õige hõlma ei hakka keegi; mõnda ajendas kadedus andeka ja väljapaistva koorijuhi vastu ja mõni võis ehk loota, et kolleegide kõrvaldamine avab tee tema kiiremaks karjääriks.

Süüdistusotsuse kokkukirjutajad kasutasid võimalust tõlgendada kõiki ütlusi nõukogudevastasena, et kuriteokoosseisule sel viisil kaalukust lisada. Nõukogude repressiivorganite jaoks polnud detailid olulised, neile oli juba enne ülekuulamist selge, mida arreteeritutele süüks panna. Vettiku ja paljude teiste Eesti vaimuinimeste represseerimine pidi teenima n-ö kodanliku natsionalismi hävitamise ja uue, nõukoguliku mõttelaadi juurutamise eesmärki. Juurdlustoimikusse kogutud ütlused oli vaid ehitusmaterjal, millest see süüdistustemüür üles laduda.

Vettik väitis seletuskirjades, et uurimine ENSV Julgeoleku Ministeeriumis toimus terrori ja omavoli õhkkonnas: „Uurija võis sõimu, ähvarduste ja vägivalla abil protokolli panna kõik oma äranägemise järgi, sest temal oli ju vaid üks ning selge eesmärk – inimene süüdi mõista.” 257

ERAF. 130-1-6456. L 130–131. Aron Tamarkini ülekuulamise protokoll. 8. detsember 1950.

Päts, Riho [koostaja]. Lemmiklaulik. Algkooli V ja VI klassi lauluvara. Eesti Kirjastus, Tallinn, 1942.

255 ERAF. 130-1-6456. L 147. Bruno Luki antud iseloomustus Tuudur Vettiku kohta. 1950.

256 ERAF. 130-1-6456. Vt väljavõtteid Tuudur Vettiku ülekuulamise protokollidest, mis kinnitavad eriti jõhkraid meetodeid inimestele süüdistuste esitamisel ja arreteerimisel 1940.–1950. aastatel.

257 ERAF. 130-1-6456. L300–311. Tuudur Vettiku avaldus Eesti NSV prokurörile. XX 11.

1967.

253 254

99

Põhjamaa päikese kullas

15. jaanuaril 1951. aastal toimus Eesti NSV Siseministeeriumi Sõjatribunali kinnine kohtuistung Tallinnas „Sõjaväe Tribunali asukohas”. See tähendab, et kohtuistungi imitatsioon oli salajane ning isegi selle toimumist, aega ja kohta varjati avalikkuse eest sõjasaladusele viidates.258 Tuudur Vettiku „süüasja” arutati Vene NFSV kriminaalkoodeksi alusel, sõjatribunal koosnes vene rahvusest nõukogude ohvitseridest ning Vettiku asja hilisem menetlus oli samuti NSVLi Siseministeeriumi Leningradi ringkonna sõjatribunali ja 8. laevastiku sõjatribunali pädevuses.

Eino Lainvoo259 on meenutanud, kuidas 1951. aasta kevadel hakkasid Narva laagrisse „saabuma tapid suurema arvu poliitvangidega, sest väljas oli intensiivistumas võitlus nn kodanlikkude natsionalistidega”. Ta mäletab tulijate hulgas heliloojat Riho Pätsi ja Tuudur Vettikut, kirjanik Bernhard Lindet, Paide teatri direktorit Raivo Opsolat, korrektor Rein Nurkset ja teisi. „Narva laagrist oli kujunemas selekteerimispaik, kus need, keda peeti kasutamiskõlblikuks, rakendati tööle, teised aga saadeti kiiresti edasi kaugematesse laagritesse.260 Lainvoo mälestuste järgi oli heliloojatel siiski niipalju õnne, et nad paigutati kultuuritöötajate ühiselamusse, kus neile anti võimalus tegutseda oma kutsealal, mis seisnes peamiselt nootide ümberkirjutamises. Laagril oli ka oma väike orkester, kes esinenud pidulikel puhkudel. Pillimehed tervitasid näiteks õhtul värava juures kivikarjääri mehi, kui nad olid kõva protsendiga oma toodanguplaani täitnud. „Kõiki neid üritusi koordineeris „kultorg”, ametimees, kes ka ise kuulus vangide kategooriasse,” kirjutas Lainvoo.261 Ajaloolane Aigi Rahi-Tamm on näidanud, et Nõukogude võimu repressiivsed aktsioonid eesti rahva vastu olid püüdlikult, professionaalselt ja kõigi sõjapidamisreeglite järgi ette valmistatud. Need olid ERAF. 130-1-6456. L 218–219. ENSV SM Sõjatribunali kohtuotsus T. Vettiku kohta].

15. jaanuar 1951.

259 Eino Lainvoo (1921–2007), Artur Alliksaare noorpõlvesõber ja saatusekaaslane stalinistlikul ajastul, tegeles noorpõlves luuletamisega. Elas Peedul, käis sealt koolis Tartus Treffneri gümnaasiumis, mille lõpetas 1940. Kuulus koos Ain Kaalepiga Peedu omakaitserühma, kes käis Kaalepi sõnul 1941. aastal Tõravere silla valves. Oli Narva laagris koos Alliksaarega.

260 Lainvoo, Eino. Artur Alliksaare saatusekaaslasena Narva laagris. // Looming 2011, 10, lk 1394.

261 Samas.

258

100

Tuudur Vettiku ja Roland Laasmäe loominguline tee ja roll Eesti kultuurielus

üks osa sõjast Baltikumi rahvaste vastu. Ta ütleb: „Käivitatud oli võimas masinavärk, millest avalikkusele ei soovitud näidata isegi jäämäe veepealset osa.”262 See aitab mõista ka Tuudur Vettiku kohtuprotsessi. Sõjatribunali eesistuja oli justiitsmajor Maganov ja kaasistujad miilitsavanem Lunter ning vanemseersant Berezin, kohtu sekretär vanemleitnant Kuznetšenkov.263 Tõenäoliselt ei nähtud kohtuprotsessi matkimisega ka liigset vaeva (oli aasta 1951, sõja lõpust oli kõigest kuus aastat möödas) ning kasutati lihtsalt sõnastust „Tribunal vaatas toimikus esitatud süüdistused läbi.”264 Tuudur Vettiku kohta käiv ENSV Siseministeeriumi Sõjatribunali kohtuotsus on leitav mahukas toimikus süüdistuskokkuvõttena kahel lehel.265 Teda süüdistati esmalt selles, et olles „kodanlik natsionalist ja nõukogudevastaselt meelestatud isik”, jäi ta 1941. aastal ettekavatsetult elama Saksa fašistlike vallutajate poolt okupeeritud Eesti NSV territooriumile, kus ta tegi aktiivset koostööd okupantidega ja tegeles nõukogudevastase propagandaga.

See, et Vettik jäi Eestisse nagu suurem osa eesti rahvast 1941. aastal, vastab tõele. „Aktiivne koostöö okupantidega” on tüüpiline nõukogulik retoorika. Vettik jätkas Saksa okupatsiooni ajal oma tööd koorijuhina. Ta ise väitis266, et esialgu püütud talle üsna agaralt kaela määrida koostööd okupantidega ning jutt käinudki Vene NFSV kriminaalkoodeksi paragrahvi 58 punktist 3. Kui Vettik aga sellele kindlalt vastu vaidles, olevat see teema ülekuulamiste temaatikast ära kadunud. „Olen pärit töölisperekonnast, selgitas Vettik. Mina olen töötanud ainult töötava rahva hulgas, mul ei ole olnud isegi ühtegi isiklikku tuttavat rahatuusade hulgast, sest et ma neid ei sallinud ja hoidusin neist.

Vettik lootis saavutada enda mõistmist isegi sellest, et pajatas enda represseerijatele oma hingeelu, ellusuhtumist ja tõekspidamisi: Minul ei ole kalduvust varanduse kogumiseks. Ma võiksin ju omale ka „individuaali” muretseda, „Pobeeda” või „Volga” omanikuks saada, see Rahi-Tamm, Teise maailmasõja järgsed, lk 26.

ERAF. 130-1-6456. Eesnimed ja initsiaalid puuduvad.

264 ERAF. 130-1-6456. L 218–219. Vettiku suhtes tehtud kohtuotsus. 15. jaanuar 1951.

265 Samas.

266 ERAF. 130-1-6456. L 300–311. Tuudur Vettiku avaldus.

262 263

101

Põhjamaa päikese kullas

oleks aga minu põhimõtete vastu. Ei, ma ei ole kodanlik natsionalist olnud!, lõpetas Vettik.267 Vettiku kohta koostatud süüdistuskokkuvõttes esineb mitmel korral mõiste – tegi koostööd Saksa okupatsioonivõimudega. Sõjatribunali kohtuotsuse kolmas lõige ütles, et Vettik, püüdes olla kasulik Saksa okupatsioonivõimudele, võttis 1943. aastal vabatahtlikult enda peale natsionalistliku sõjalis-fašistliku relvastatud organisatsiooni „Omakaitse” koori „Põhjala” juhtimise ja dirigeerimise. Lisaks sellele üritanud Vettik Saksa okupantidele 1943. aastal tänulaulupidu korraldada.268 Ka selles süüdistuspunktis ei olnud midagi, mida helilooja oleks püüdnud oma eluloost maha vaikida. 1943. aasta septembris kirjutasid ka ajalehed Tuudur Vettiku asumisest Omakaitse Harju maleva segakoori „Põhjala” dirigendiks.269 Maestro ise kinnitas samuti, et dirigeeris segakoori „Põhjala”, mis tegutses „Omakaitse” juures. Ta pidas siiski vajalikuks lisada, et koori kontaktid „Omakaitsega” olid formaalsed, ehkki koor kasutas selle organisatsiooni ressursse. Ükski laulja ei olnud „Omakaitse” liige, rõhutas Vettik. Sama koor tegutses 1944–1947 Riikliku Filharmoonia juures. Veel leidis Vettik, et tema kui koorijuhi kohus oli töötada selle nimel, et eesti koorikultuuri säilitada.270 Süüdistuskokkuvõtte viimastes punktides väideti, et pärast Eesti NSV territooriumi vabastamist saksa fašistlikest okupantidest 1944. aastal ei öelnud Vettik lõplikult lahti oma teadvuses kodanliknatsionalistlikest ja šovinistlikest mõjutustest,271 ei lülitunud aktiivselt muusikakultuuri edasisse arendamisse ja Nõukogude Eesti laulude repertuaari rikastamisse uute nõukogude lauludega. Ta olevat püüdnud igakülgselt viia rahva laiadesse massidesse šovinistlikke mõjutusi kodanlik-natsionalistliku muusika ja laulude kaudu.272 ERAF. 130-1-6456. L 300–311.

ERAF. 130-1-6456. L 218–219. [Vettiku suhtes tehtud kohtuotsus]. 15. jaanuar 1951.

269 T. Vettik segakoor Põhjala juhiks. // Eesti Sõna 1943, 17. september, lk 6.

270 ERAF. 130-1-6456. L 300–311. [Tuudur Vettiku avaldus].

271 ERAF. 130-1-6456. L 218–219.

272 ERAF. 130-1-6456. L 218–219.

267 268

102

Tuudur Vettiku ja Roland Laasmäe loominguline tee ja roll Eesti kultuurielus

1948. aastal kirjutatud raamat laulu õpetamisest – „Diktsioon laulus” olevat läbi imbunud kodanlik-natsionalistlikust ja šovinistlikust mõjust idealismi alusel.273 Milles see Vettiku šovinism siis venelastest uurijate arvates väljendus? Süüdistuskokkuvõte annab samas ka seletuse: toodud näidetes ei ole ühegi nõukogude helilooja ja vene klassiku laulude noote. „Metsavendade laul” vs „Laul Leninist” Võim seadis eesmärgiks kõrvaldada iga inimene, kes võis segada nende režiimi kinnistumist Eestis. Üheks selliseks inimeseks peeti ka Tuudur Vettikut. Kohtuotsuse aluseks oleva süüdistuse põhitrump on kirjas otsuse teises lõigus, mis ütleb, et Vettik kirjutas 1941. aastal sõnad ja muusika nõukogudevastasele loole „Metsavendade laul”, mille ta olevat pühendanud „bandiitidele, kes hoidsid kõrvale mobilisatsioonist Nõukogude armeesse ja võitlesid relvadega Nõukogude valitsuse vastu Nõukogude armee üksuste ajutise taganemise ajal”.274 Seda laulu pidas võim valitseva korra vastu võidelnud metsavendade hümniks. Laulu neljanda salmi ridades „Me ründame raevund rüüstajaida, neid põrgupõhja paiskame”, tundsid vallutajad ilmselt ennast ära.

Vettik seletas ülekuulamistel põhjalikult laulu saamislugu. Ta oli kirjutanud selle algversiooni 1937. aastal, saanud impulsi Mait Metsanurga menukast ajaloolisest romaanist „Ümera jõel”. See raamat polnud vaatamata seal leiduvale eesti patriotismi õhutavale meelsusele nõukogudevastaseks kirjanduseks veel kuulutatud. Pealegi ilmus Metsanurga raamat ka hiljem, okupeetritud Eestis mitmes väljaandes.275 Vettiku selgituse järgi pidas ta silmas 13. sajandil tegutsenud raudrüütleid-rüüstajaid. Vana, ajaloolist muljet lõi tema ERAF. 130-1-6456. L 160. [Tuudur Vettiku kohta esitatud süüdistuskokkuvõte]. 9. detsember 1950.

274 ERAF. 130-1-6456. L 165–167. Süüdistuskokkuvõttest Tuudur Vettiku kohta. 15. detsember 1950.

275 Ümera lahing 1210. aastal kujutas eestlaste sõjalist võitu neile muidu kaotuserohketes ristisõdades. Hiljem on see väike nupukas võit omandanud sügavama sümboolse tähenduse ning asetub ühte kestvasse ritta Jüriöö ülestõusu, Mahtra sõja ning lõpuks nende lõppvaatuse Eesti Vabadussõjaga. (vt selle kohta ka Linda Kaljundi. Eesti lugu: Mait Metsanurk „Ümera jõel”.

Eesti Päevaleht 2008, 17. oktoober).

273

103

Põhjamaa päikese kullas

Tuudur Vettiku käsikirjaline „Metsavendade laul”. (Väljavõte Vettiku toimikust ERAF. 130-1-6456.) Saatuslikuks osutunud tekstivisand. Siin pole veel viimane variant täpselt selge (vt pealkiri ja 4. salm). Anno 1211 viitab ajaloolisele ammu toimunud sündmusele ja sulgudes on kirjas, et pealkirjaks võiks olla ka „Lembitlaste laul”.

arvates runolaulu stiil, kus alliteratsioon seda rõhutas. Laul rääkis vikerlastest ja sellest, kuidas paganlikud sõdalased lubasid raudrüütleid põrgupõhja lüüa. Sinnasamasse pidid ka eestlased saksa ristisõdijate hirmutuste kohaselt sattuma, kui nad ristiusku vastu ei võta. Vettiku arvates oli tema tugevaks kaitseargumendiks asjaolu, et laulu esmatrükk ilmus juba 1939. aastal, mil Nõukogude väed polnud Eestit veel okupeerinud. 1211. aasta mainimine laulu tiitlis pidi tema meelest olema ilmselge vihje, et laul on seotud eestlaste muistse vabadusvõitlusega, mis oli suunatud saksa röövvallutajate vastu.

Tuleb siiski tunnistada, et Vettiku püüd eitada laulus olevat võimuvastast hoiakut oli naiivne ja lootusetu. Nõukogude võimuritele oli täpselt teada, keda eesti rahvas 1950. aastal metsavendadest lauldes nii metsavendade kui ka rüüstajate all mõtles.

Tõepoolest, analüüsides laulus sisalduvat semantilist mitmekihilisust muusikateoreetilisest vaatevinklist ilmneb „Metsavendade laulus” sisuline jõuline allegooria. Muusika minoorse helilaadi, dünaamika ja tempomuudatuste abiga väljendub tugevasti just see ridadevaheline mõte, mida Nõukogude võim nii väga kartis – 104

Tuudur Vettiku ja Roland Laasmäe loominguline tee ja roll Eesti kultuurielus

ideelispoliitilise variserliku palge paljastamine. Tekst, kus on rõhutatud vajalikke silpe, meloodia, kus on eesti rahvaviisile omast rõhutud meeleolus kordusmotiive, lisaks jõuline meeskoori esitus – see kõik kokku annab tugeva sõnumi.

Vastukaaluks oli olemas fakt, et aastatel 1944–1950 lõi Vettik terve hulga ideoloogiliselt sobivaid laule nõukogude poeetide sõnadele, näiteks „Noorte laul”, „Laul, helise!”, „Meie tõotus”, „Laul Leninist”, „Ballaad Leninist”, „Lenini monument”, „Nõukogude armee” ning kantaat „Suur pidupäev”.276 Loodud helitööd vaadati enne käibele laskmist Heliloojate Liidu töökoosolekutel läbi. Kui nad seal heakskiitu ei pälvinud, siis nad trükki ega ettekandmisele ei pääsenud. Kontsertide programmi kinnitas alati Kunstide Valitsus.

Tänaste hindajate silmis oleks sellise võimsa komplekti nõukogulike heliteoste autoril päris raske selgitada, et ta ikkagi ei olnud nn kommunistide õuelaulik. „Noorte laul” ja „Laul, helise!” olid üldse kõige esimesed nõukogulikud koorilaulud Eestis ja esimesel nõukogulikul üldlaulupeol 1947. aastal olid need ühed lugudest, mis ei pärinenud Saksa okupatsiooni ajal, 1943. aastal toimuma pidanud laulupeo repertuaarist.

Vettik ei jäta mainimata sedagi, et Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni aastapäevaks toimunud koorilaulude võistlusel 1947. aastal sai tema „Laul Leninist” preemia. Väljapaistva juhatamise eest 1947. aasta üldlaulupeol ja heliloomingu eest andis ENSV valitsus talle teenelise kunstitegelase nimetuse277, I järgu riikliku preemia ja tasuta sõidu Moskva linna 800 aasta juubelile. Konservatooriumi dirigeerimise fakulteedi kateedrijuhataja, dekaani ja õppejõuna pälvis ta aga 1947. aastal professori tiitli.

Sellele vaatamata kaalus üks „Metsavendade laul” üles mitmed Lenini-teemalised lood ja see kaalukus viis helilooja süüdimõistmiseni. Loogilise jätkuna pöördus 1950. aastal Kunstide Valitsuse vaneminspektor muusikaasutuste alal Harri Kõrvits ENSV Kunstide ERAF. 130-1-6456. L 300–311. Tuudur Vettiku avaldus.

ERAF. 130-1-6456. Tuudur Vettikule oli omistatud ENSV teenelise kunstitegelase aunimetus 19. juulil 1947. aastal ENSV ülemnõukogu presiidiumi määrusega. (Isiklik leht kaadrite arvestamiseks). 20. veebruar 1950.

276 277

105

Põhjamaa päikese kullas

Valitsuse juhataja poole ametliku palvekirjaga278 kustutada ideoloogiliselt vastuvõetamatud teosed Kunstide Valitsuse bilansist. Avalduse lisas on kahel lehel märgitud teoste autoriteks „rahvavaenlased” Päts, Vettik, Karindi, Regi, [Erich] Kõlar, Võrk ning ENHList välja heidetud Tamverk ja Uritamm.

Sõjatribunali järgmine trafaretne süüdistus kõlas nii: „Vettik omas kodus nõukogudevastast, kodanlik-natsionalistlikku, kontrrevolutsioonilist ja fašismimeelset kirjandust.”279 Selleks oli ajakiri Muusikaleht, muusikakirjandus ning mõned võõrkeelsed, Vettiku võõrkeeleõpetajast abikaasale kuulunud ajakirjad. Hilisematest märkustest selgub, et kaduma läks kogu helilooja raamatukogu ja tema enda helitööde kollektsioon.

Niisiis olid repressiivorganite uurijad 1950. aasta lõpuks koostanud Vettiku kohta arvukalt süüdistuskokkuvõtteid.280 Uurimine lõppes 13. detsembril 1950, protokolli allkirjastasid vanemleitnant Leppik ja T. Vettik.281 ENSV Siseministeeriumi Sõjatribunal tegi 1951. aasta alguses lõpliku süüdimõistva otsuse.282 Tuudur Vettik mõisteti ENSV Siseministeeriumi Sõjatribunali otsusega 15. jaanuarist 1951 süüdi Vene NFSV kriminaalkoodeksi kurikuulsa paragrahvi 58 alapunktide 1a ja 10, lõige II alusel. Karistuseks määrati üldlevinud karistus 25 aastat paranduslikku tööd sunnitöölaagris ja 5 aastat sundasumist (rahvakeeles 25 + 5). „Ainult ime oleks lubanud niisuguse karistuse kandjal vabanemiseni ellu jääda,” märgib Karjahärm.283 Tunnistajatena viibisid otsuse teatavakstegemise ajal kohtusaalis Nikolai Goldschmidt, Aliide Vedro, Harri Kõrvits, Ado Velmet ja Aron Tamarkin.284

ETMM, M 145. Harri Kõrvitsa kiri ENSV Kunstide Valitsuse juhatajale. 1950 (täpsem kuupäev puudub).

279 ERAF. 130-1-6456. L 218.

280 ERAF. 130-1-6456. L 4, 6, 15, 155, 159, 160.

281 ERAF. 130-1-6456. L 165–167. Uurimise lõpetamist kinnitav protokoll ja lõppjäreldus.

13. detsember 1950.

282 ERAF. 130-1-6456. L 218–219. Tuudur Vettiku suhtes tehtud kohtuotsus. 15. jaanuar 1951.

283 Karjahärm, Luts, Kultuurigenotsiid Eestis, lk 128.

284 ERAF. 130-1-6456. L 183–189. Sõjatribunali istungi protokoll. 15. jaanuar 1951.

278

106

Tuudur Vettiku ja Roland Laasmäe loominguline tee ja roll Eesti kultuurielus

Vettiku vangilaagriaastad Siberis Pärast kohtuotsuse väljakuulutamist jätkus Vettiku vangistus Narva laagris ja seejärel juba Irkutski oblastis Taišeti vangilaagris285.

Tollal ehitati Siberis kuulsat Abakan-Taišeti raudteed. Eesti Riigiarhiivi286 ja Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi arhiivimaterjalidest287 selgub muu hulgas, et Tuudur Vettik ei jätnud selle kuue aasta jooksul, mis ta veetis vangilaagrites, siiski muusikat. Ta juhatas vangide koori ja orkestrit, kirjutas muusikat ja mängis viiulit. Küllap aitas see tal üle elada alusetu represseerimisega kaasnenud õudused ja kannatused, mida ta tundma pidi.

Elamistingimused olid Siberi vangilaagris ebainimlikud. Kunagine Taišeti laagri vang Ahto Liik, kes viibis mõnda aega Vettikuga samal ajal sellessamas vangilaagris ja keda mul õnnestus intervjueerida, mäletab hästi, missugune elu seal.288 Ta mainis, et metsalangetustöid Taišetis ei tehtud. Elati kuuekümnekesi umbes 10–15 meetri pikkustes barakkides, magati kahekorruselistel naridel kambrites, mis olid täiesti ülerahvastatud. Äratus toimus relsi kolkimisega laagri väravas. Sööklas käidi 100 kaupa, leiba anti väikese jupikese haaval kolm korda päevas ning plekk-kausist sai süüa veidi suppi või putru.

Igal mehel pidi oma lusikas kaasas olema.

Ahto Liik teadis Vettikut tegelikult juba Eestis elamise ajast. Ta mäletab, et Vettik saabus Taišeti laagrisse 1953. aasta lõpus. Liik rääkis, et vanad mehed ja muusikud said raskematest mullatöödest vabaks. Muusikainimestele olevat leitud tavaliselt tegevust laagri sees – põhiliselt töötati kas komandandina, veekeetjana, saunamehena, kokana vm. Vettik oli tema sõnul mänginud lõunasöögi ajal viiulit.

Liik oli tollal umbes 20-aastane noor mees, nii et tema mälestused võivad olla ka tuhmunud või ei osanudki noor inimene hinnata seda füüsilist ja emotsionaalset raskust, mida pidi taluma üks kunagine lugupeetud muusik kaugel Siberi vangistuses.

Ahto Liik meenutas sedagi, et laagrist lubati aastas välja saata vaid kaks kirja. See korraldus seletab ka ETMMi arhiivis oleva ETMM, M 347:1/107. Tuudur Vettiku kirjad Lonni Vettik-Paigalisele 1955–1966.

ERAF. 130-1-6456.

287 ETMM, M 347:1/107.

288 Autori intervjuu Ahto Liikiga 25. augustil 2011.

285 286

107

Põhjamaa päikese kullas

Vettiku kirjade vihikut289 kui sellist. Kuna kirju sai lähetada harva, kogus ta kirjad Lonnile ühte vihikusse. Sellise vastusteta monoloogiga jätab vihik suisa päeviku mulje. Kuna eraldi kirjadena polnud neid võimalik ära saata, siis polnud muidugi ka vastuste saamine ühele või teisele küsimusele mõeldav.

Tuudur Vettiku ja teiste kultuuritegelaste toimikud ja dokumendid, mida ma olen uurinud ja analüüsinud, näitavad bolševistlike jõustruktuuride küllaltki rutiinset represiivtegevuse jada, mis omakorda andis tunnistust sellest, et inimene oli vaid tühine kübe võimu küüsis. Kuriteo koosseisu puudumine, kuid samas selle jõuline külgekleepimine süütutele inimestele oli tolle aja üks norme.

Süü mõiste Nõukogude totalitaarse ühiskonna kontekstis ei ole võrreldav tsiviilühiskonna ja õigusriigi põhimõtetega. Sealtpoolt vaadates tundus iga demokraatlik tegu või mõte totalitaarriigi õõnestamisena ehk süüteona. Totalitaarset ühiskonda pole võimalik mõõta õigusriigis üldkehtivate mõõdikutega – tegemist on kahe täiesti erineva maailmaga.

Süüasja läbivaatamine ja rehabiliteerimine Inimesed, kes julgesid avaldada mõtteid, mis erinesid kehtestatud ideelis-poliitilistest normidest või mis neid suisa eirasid, olid valitseva okupatsioonivõimu kibedad vaenlased ning nad isoleeriti ühiskonnast.

Pärast Stalini surma hakkas suhtumine poliitilistesse vangidesse Nõukogude Liidus muutuma. 1954. aastal moodustati ekspertkomisjon290, kes asus analüüsima Vettiku „kuritegelikku” loomingut ja riiki õõnestavat tegevust. 24. novembri 1954. aasta Leningradi sõjaväeringkonna prokuröri otsusega määrati ühte sellisesse ekspertide rühma toonane Tallinna Riikliku Konservatooriumi direktor, Stalini preemia laureaat Eugen Kapp, EN Heliloojate Liidu juhatuse esimehe kohusetäitja Boris Kõrver, esimehe asetäitja Gustav Ernesaks, sekretär Edgar Arro, muusikafondi direktor Stepanov ja professor Vladimir Alumäe. Kõik nad olid Jaroslavli taustaga mehed. Teadmata täpselt, mida neilt oodatakse või mis suunas režiim kavatseb ETMM, M 347:1/107.

ERAF. 130-1-6456. L 269–270. [Tuudur Vettiku loomingu ekspertiisikomisjoni määramine]. 24. november 1954.

289 290

108

Tuudur Vettiku ja Roland Laasmäe loominguline tee ja roll Eesti kultuurielus

pöörduda, taunis ekspertgrupp 1954. aastal Vettiku artiklites sisalduvat kodanlik-natsionalistlikku meelsust.

Etnoloog Ants Viires selgitab inimeste toonaseid hoiakuid, julgust või argust, ausaks jäämist või valetamist sellega, et tekkis nõukogulik kaksikmoraal, kus küüniliselt põimusid valetamine, oma naha hoidmine, lömitav teesklus ja võimukandjate takkakiitmine.291 Tollele skisofreenilisele ajastule annab täpseima määratluse sotsioloog Aili Aarelaid, öeldes, et 1940. aastatel püüdsid inimesed kramplikult elada korraga kahes ajas: eraelus kehtivas ja turvalisust kindlustavas eesti ajas ja ametiasutustes toimivas vaenulikus vene ajas. 1949. aasta küüditamine ja 1950. aasta EK(b)P Keskkomitee VIII pleenum tõid kaasa selle ajavahe murenemise, mida omakorda saatis inimeste tohutu moraalne kahestumine.292 Tuudur Vettik oli aastail 1950–1956 võimudele ohtlik kurjategija. Mõni aasta hiljem on see kõik aga väliselt justkui unustatud.

Vettik jätkas aastatel 1957–1962 tööd konservatooriumi dirigeerimiskateedri professorina. 1957. aastal asus ta juhtima Tallinna Raudteelaste klubi meeskoori. Sellega pälvis ta suure tunnustuse 1958. aasta üleliidulise raudteelaste päeva puhul toimunud kontserdil Moskvas. 1960. aastal on ta juba ENSV üldlaulupeo repertuaarikomisjoni liige ning segakooride üldjuht.

Eriti kahepalgelises olukorras oli EN Heliloojate Liit, kes 1948. aastal Vettiku risti lõi, aga võttis nüüd tema suhtes aupakliku positsiooni ja kiitis teda iseloomustuses taevani.293 Isegi „Metsavendade laul” oli unustatud! Sellised vastuolulised ja vähe sellest, et ühe organisatsiooni, vaid isegi samade inimeste koostatud paberid iseloomustavad nii inimeste variserlikke hoiakuid kui ka aja meeleheitlikkust.

Aegamööda hakkas Vettiku „süü” ka ametlikes toimikutes kokku sulama. Sulaaaja saabudes otsustas NSV Liidu 8. sõjalaevastiku prokurör 26. veebruaril 1955. aastal vähendada Vettiku vangistust kaheksa aastani, kuid jäi siiski seisukohale, et helilooja süü on tõestatud.294 NSV Liidu ülemnõukogu presiidiumi 24. märtsil 1956. aastal Viires, Ants. Eesti ajalugu stalinlikus haardes. // Tuna. Ajalookultuuri Ajakiri 2003, 1, lk 38.

Aarelaid, Aili. Topeltmõtlemise kujunemine kahel esimesel nõukogulikul aastakümnel. // Akadeemia 2000, 4, lk 765.

293 ERAF. 130-1-6456. L 312–314. ENSV Heliloojate Liidu karakteristika Tuudur Vettikule.

3. jaanuar 1968.

294 ERAF. 130-1-6456. L 287–288. 8. sõjalaevastiku prokuröri protestikiri. 26. veebruar 1955.

291 292

109

Põhjamaa päikese kullas

välja antud määrus teatab ikka veel, et Vettikule määratud karistus 10 + 5 aastat oli õige otsus295. NSV Liidu Siseministeeriumi osakonna protokollis kehtivad korraga nii Vettiku vanglast vabastamise kui ka süüdimõistev otsus. Seega tekkis kurioosne olukord, kus võimuorganid lasid küll inimese vabaks, kuid ei võtnud temalt maha karistust. Nädalapäevad hiljem, 15. mail 1956. aastal, lisandus aga NSV Liidu Siseministeeriumi teatis, mis kinnitab vastupidiselt eelmisele dokumendile, et Vettik on süüdistustest vaba ja tema õigused taastatakse.296 Tuudur Vettik vabastati vangilaagrist 1956. aastal. Milline aga oli see Eesti, kuhu ta naasis?

Vettik vabanes vangilaagrist Hruštšovi sula ajal. Sellest sulast, mis Eestis valitses, ei tasu ennast siiski liialt petta lasta, vaid seda tuleks käsitleda pigem kui liberaliseerimise ajajärku.297 Sama mõistet on oma töödes kirjeldanud ka California ülikooli professor Rein Taagepera. Analüüsides olukorda Balti riikides 1950. aastate keskel, ütleb ta, et Stalini surma järel hingasid kõik kolm vabariiki pisut vabamalt. Rohkem ruumi anti kohalikule initsiatiivile, suurem osa ellujäänud küüditatuid pöördus tagasi, toimus rahvuskirjanduse ja -kultuuri taassünd ja lõpuks isegi vene immigratsiooni ajutine seismapanek.298 1956. aasta aprillis oli Eesti ajakirjanduses tõepoolest puhkenud diskussioon kultuuripärandi ja -inimeste ümberhindamise küsimustes.

Teatavasti anti 1952. aastal Gustav Naani peatoimetamisel ilmunud teoses „Eesti NSV ajalugu” Eesti Vabariigi aegsele kultuurielule hävitav hinnang – tol perioodil olevat mandunud nii eesti kirjandus kui ka kunst,299 muusikavaldkonda pole seal aga üldse mainitud.

Hruštšovi sula ajaks tundusid need negatiivsed hinnangud isegi tervele reale kompartei liikmetele ülepakutuna. Ajalehes Sirp ja Vasar toimus mõttevahetus, kus Venemaa eestlastest kõrged funktsionäärid ERAF. 130-1-6456. L 296. NSVL Ülemnõukogu Presiidiumi otsus]. 9. mai 1956.

ERAF. 130-1-6456. L 297. Tõend Tuudur Vettiku vabastamise kohta nr 027589. 15. mai 1956.

297 Kuuli, Sula ja hallad, lk 154.

298 Misiunas, R. Taagepera, R. The Baltic States: Years of Dependence 1940–1990. London Hurst & Company, London, 1993.

299 Eesti NSV ajalugu (kõige vanemast ajast tänapäevani). Toimetaja Gustav Naan. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 1952, lk 366–367.

295 296

110

Tuudur Vettiku ja Roland Laasmäe loominguline tee ja roll Eesti kultuurielus

Gustav Naan, Viktor Maamägi ja Eduard Päll üritasid jätkuvalt omaaegse Eesti Vabariigi kultuuri maha materdada, kuid said mitme avarama pilguga parteiliikmete kriitika osaliseks, mis küll püsis marksismi dogmade raamides. Sirbi ja Vasara toimetus aga paistis silma hämmastava julgusega ja kritiseeris avalikult kultuuriministeeriumi, kes püüdis diskussiooni administratiivsete meetoditega lämmatada.

Tõsi, faktiliselt Naani-vastaste võiduga lõppenud võitlus sai karmi vastulöögi kompartei keskkomitees koostatud toimetuse juhtkirja näol. Sellele ei lastud enam kellelgi ühtegi vastulauset avaldada. Sirbi ja Vasara diskussioon ei suutnud radikaalselt muuta EKP Keskkomitee senist kultuuripoliitikat, aga lõi siiski arvestatava mõra ideoloogilistesse dogmadesse.300 Ka järgmistel aastatel püsis nii Moskvas kui ka Tallinnas habras tasakaal võimul olevate stalinistide ning mõningase mõtlemisvõime säilitanud uuendusmeelsemate kommunistide vahel. Kommunistlikusse parteisse mittekuuluvatel tegelastel polnud tollal teadupärast võimalust kultuuripoliitilistes diskussioonides kaasa rääkida.

Kodus tagasi, pidi Vettik kohanema tavaeluga. Nüüd tuli tal olla erakordselt hoolas, et mitte taas otsustajatega vastuollu minna.

Vaatamata sulale ei saanud isemõtlejad Nõukogude Liidus siiski veel 1960. ja 1970. aastatel vabalt hingata. Tuudur Vettikule oli erakordselt oluline taastada oma positsioon ja staatus ühiskonnas. Paraku ei saavutanud ta kumbagi. Arusaadavalt oli tema mõttemaailm muutunud, ta hing haiget saanud, uhkus riivatud.

Lisaks probleemidele ideoloogilistel tandril on Tuudur Vettiku kaasaegsed talle süüks pannud anonüümkirjade saatmist kolleegidele ja oma koorilauljatele. Seetõttu elas Vettik suhtelises eraldatuses pärast 1962. aastat, mil skandaal lahendati tema lahkumisega Konservatooriumi õppejõu kohalt301.

Tuudur Vettik rehabiliteeriti lõplikult pärast pikki aastaid kestnud palvekirjade kirjutamist. Erilist tähelepanu pälvib tema 1967. aastal vormistatud kirjalik pöördumine ENSV prokuröri Kuuli, Diskussioon, lk 29–39.

Randjärv, Intervjuu Kuno Arenguga. // Sillad üle piiride, lk lk 171–186.

300 301

111

Põhjamaa päikese kullas

poole302, mis omal kombel kujutab endast manifesti tõest ja õigusest. Sealt saab lugeda küll juba vangistusest vabanenud, kuid mitte veel rehabiliteeritud Vettiku põhjalikku kirjeldust, kuidas okupatsioonivõimud vahendeid valimata inimesi kurjategijateks tembeldavad. Kiri oli suunatud ENSV peaprokurörile lootuses, et tema süüasi vaadatakse taas läbi ja ta inimlikud õigused taastatakse.

Siin on väljavõte sellest: „Nagu teame, oli 1950 aastal Stalini isikukultus oma kõrgpunktil. Uurimine Julgeoleku Ministeeriumis toimus terrori ja omavoli õhkkonnas [Vettiku rõhuasetus]. Uurija võis sõimu, ähvarduste ja vägivalla abil protokolli panna kõik oma äranägemise järgi, et aga inimest süüdi mõista. Kui palju süütuid inimesi pidid Siberis aastaid vaevlema, enne kui õigus jalule seati! Ma püüdsin esialgu ülekohtu vastu võidelda, ei andnud moonutatud protokollidele allkirja. Aga võim ja ähvardused näitasid minu võitluse tühisust. Lõpuks tegi uurija ettepaneku: „Et mitte määrida [Vettiku rõhuasetus] protokolle, teeme uurimise lõpetamisel veel eri protokolli, kuhu märgime kõik vajalikud puudused…”” Kuid lõpu eel vahetati uurijat, kes keeldus parandusi tegemast ja soovitas Vettikul sellest rääkida kohtus. Kohus ei pööranud sellele aga tähelepanu.303 Niisuguse taktikaga püüti hirmunud ja meeleheitel inimest näiliselt rahustada, et teda rohkem rääkima panna.304 Vettik pidi ootama rehabiliteerimise otsust pärast vangistusest tagasitulekut veel 12 aastat. Alles siis tagastati talle teenelise kunstitegelase aunimetus305. ENSV ülemnõukogu presiidiumi otsus selle kohta saabus 24. jaanuaril 1968.306 Sellele järgnes ülemkohtu presiidiumi määrus 19. veebruaril 1968.307 13. märtsil 1968 on Vettik oma allkirjaga kinnitanud, et talle on tagasi antud 17 fotot, helikunstniku diplom 1936. aastast ja Eesti preemia diplom 1948. aastast.308 Ta oli korduvalt palunud oma ERAF. 130-1-6456. L 300–311.

ERAF. 130-1-6456. L 231.

304 Rahi-Tamm, Randjärv. „Omavahelised suhted on normaalsed ”, Tuna, (ilmumisel). Vt ka ERAF. 130-1-6456. L 300–311.

305 ERAF. 130-1-6456. ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi määrus. [Isiklik leht kaadrite arvestamiseks]. 20. veebruar 1950.

306 ERA. R-1797-3-212. L 2, toimik nr 2/187. ENSV Ülemnõukogu presiidiumi otsus.

307 ERAF. 130-1-6456. L 78–81. ENSV ülemkohtu rehabiliteerimisotsus. 19. veebruar 1968.

308 ERAF. 130-1-6456. L 83. Käsikirjaline kinnitus. 13. märts 1968.

302 303

112

Tuudur Vettiku ja Roland Laasmäe loominguline tee ja roll Eesti kultuurielus

avaldustes309 need arreteerimise käigus konfiskeeritud dokumendid tagastada. Lisaks tagastatud esemetele soovis ta ka teavet muusikakirjanduse ja käsikirjade kohta, mis temalt ära võeti. Vastuseks sellele leiame toimikust väikese ja peaaegu märkamatu käsikirjalise teate: avaldajale on telefoni teel öeldud, et temalt, Vettikult, võetud käsikirjad ja raamatud on akti alusel hävitatud.310 Represseerimine lõhkus igaveseks Tuudur Vettiku elu. Muidugi saatis see aeg teda varjuna ka aastaid hiljem nii emotsionaalses kui ka karjääri mõttes. Isiklike kannatuste ja ülekohtu lood on Vettiku ja Laasmäe kirjavahetuses pidevalt sees, ent küllaltki varjatud ja hoolega peidetud kujul, millest said täielikult aru vaid need kaks. Võõras lugeja märkab seda vaid väga tähelepanelikul süvenemisel. „24. jaanuaril 1968. a. Eesti ülemkohtu presiidium annulleeris kõik need otsused ja lõpetas minu asja, kuna minu selleaegses tegevuses puuduvad kuriteo tunnused. Juba 1956. a. maikuus Liidu ülemnõukogu presiidiumi erikomisjon kustutas kohtuotsuse, taastas õigused ning vabastas minu. Nüüdne akt annab mulle ka konfiskeeritud varanduse tagasi. Kas ei ole see nagu kuri muinasjutt?”311, kirjutab Vettik Laasmäele enda rehabiliteerimisotsusest. Kahjuks ei õnnestunud tema abikaasal Lonni Vettikul selle tunnistajaks olla, sest ta oli raske haiguse tagajärjel lahkunud vaid 20 päeva enne otsuse saamist.

Vaatamata sellele, et 80. aastatel oli Nõukogude Liidus taas vaimse repressiooni tugevnemise aeg, omistati endisele vangile Tuudur Vettikule 1980. aastal ENSV rahvakunstniku tiitel. Nõukogude repressiivajastu paradoksid olid ettearvamatud.

Neil järgneval kahel fotol paistab suur emotsionaalne ja füüsiline erinevus dirigendi hoiakus. 1947. aastal oli Vettik oma kuulsuse tipul, armastatud ja tunnustatud laulupeo üldjuht. 1960. aastal oli ta aga vintsutustest läbi tulnud, alandusest taas püsti tõusnud ja uuesti laulupeo üldjuhi pulti naasnud. Vangistus pures küll Vettiku füüsist, tema vaim aga oli tagasi tulles seda karastunum.

ERAF. 130-1-6456. L 327. Vettiku avaldus ENSV Julgeoleku arhiivi ülemale major Jermolinile. 5. september 1968.

310 ERAF. 130-1-6456. L 326. Rehabiliteerimise tõend]. 12. september 1968.

311 Randjärv, Sillad üle piiride. Vettik Laasmäele enda Tartu kontserdi viimastest ettevalmistustest ning tagasivaatest enda represseerimise loole. 4.02.1968, lk 111–112.

309

113

Põhjamaa päikese kullas

XII üldaulupidu. 27.–29. juuni 1947.

Juhatab Tuudur Vettik. Foto: EFA, nr 0-30608 114

Tuudur Vettiku ja Roland Laasmäe loominguline tee ja roll Eesti kultuurielus

XV üldlaulupidu. 19.– 21. juuni 1960. Juhatab Tuudur Vettik. Foto: S. Rosenfeld, EFA, nr 0-90761 115

Põhjamaa päikese kullas

ROLAND LAASMÄE – KOORIJUHT JA PEDAGOOG

Erinevalt juba 1930. aastatel endale nime teinud legendaarsest koorijuhist ja heliloojast Tuudur Vettikust on tema õpilane, tartlasest koorijuht ja pedagoog Roland Laasmäe praegusele lugejale üsna tundmatu.

Kujunemine muusikuks, töö Tartu Muusikakoolis Roland Laasmäe ja tema kaksikvend Raimund sündisid 21. augustil 1922. aastal. See on kirjas Tallinna Pühavaimu koguduse sünnimeetrikas.312 Mitmes käsitluses levinud 20. august313 on hilisemas asjaajamises tekkinud ümberkirjutusviga. Rolandi isa, Tallinna puutöömeister Kustas Laasmäe (1885–1953, kuni nimede eestistamiseni Laamann, ka Lamann)314 oli pärit Vaikna vallast. Kustas Laamanni ja tema naise Katariina (neiupõlvenimega Kurrema, 1890–1969)315 peres oli neli poega: Endel Laamann (1917–1984), TLA. 1463-1-24, lehed nummerdamata. Tallinna Pühavaimu koguduse sündinute ja ristitute nimekiri. 1922.

313 Jänes, Laine. Roland Laasmäe ja Tartu meeskoor „Gaudeamus”. Diplomitöö. Juhendaja professor Kuno Areng. TRK koorijuhtimise kateeder EMTA, Tallinn, 1989.

314 Urve Laasmäe-Esse (s 1953), Roland Laasmäe tütre mäletamist mööda ei võtnud vanaisa Kustas endale eestipärast nime. Dokumendid aga tõestavad vastupidist. Vt Riigi Teataja Lisa, nr 7, 24.01.1939.

315 TLA. 1463-1-24. Tallinna Pühavaimu koguduse sündinute ja ristitute nimekiri. 1922. Dokumendis kajastub ka, et Kustas Laamann ühes naise Katariina ja poeg Rolandiga said 27. veebruaril 1939. aastal uueks perekonnanimeks Laasmäe. Vt ka Riigi Teataja Lisa, nr 7, 24.01.1939.

Tallinnas Mineraali 21–1 elav Kustas Lamann (Laamann), s 25.10.1885 Vaiknas, on koos abikaasa Katariina ja poja Rolandiga avaldanud soovi võtta uueks perekonnanimeks Laasmäe.

Riigi Teataja Lisa, nr 27, 31.03.1939. Tallinna linna perekonnaseisuametniku otsusega 27. veebruarist 1939 on perenimi Laasmäeks muudetud Kustas Laamannil, tema naisel Katariinal ja poeg Rolandil.

312

116

Tuudur Vettiku ja Roland Laasmäe loominguline tee ja roll Eesti kultuurielus

Roland Laasmäe 1973. aastal Viljandis meeskooride laulupäeval.

Foto Valve Lepiku erakogust

117

Põhjamaa päikese kullas

Vello Laasmäe316 (1915–1942) ning kaksikud Raimund (suri neljaaastasena difteeriasse) ja Roland.

Huvi muusika vastu viis Rolandi August Topmani oreliklassi Tallinna Muusikakeskkoolis. Koori- ja orkestrijuhtimist hakkas ta õppima 1941. aastal, Teise maailmasõja alguses tuli aga minna rindele. Laasmäe tegutses sõjapäevil Eesti Laskurkorpuses reamehena, ansamblites orkestrandi ja dirigendina. Ta teenis koos Raimond Valgrega 917. polgu estraadiorkestris.317 Loomulikult tuli rindel ka sõdida. Laasmäe on meenutanud: „Saime anda mõned kontserdid ja siis läksime rindele. […] Polgu meeskoori viimase kontserdi andsime Ahja pargis kohalikele elanikele.”318 Laasmäe muusikaõpingud jätkusid 1945. aastal Tallinna muusikakoolis ja 1949. aastal Tallinna Riiklikus Konservatooriumis.

Dirigeerimist õppis ta tolle aja parimate ehk Tuudur Vettiku, Enn Võrgu, kes tagandati õppejõu ametist 1950. aastal319, ja seejärel Vettiku õpilase Ants Kiilaspea juures.

Pärast konservatooriumi lõpetamist 1954. aastal suunati Roland Laasmäe tööle Tartu Muusikakooli, kus temast sai koorijuhtimisosakonna juhataja ja dirigeerimisõpetaja. H. Elleri nimelise Tartu Muusikakooli omaaegne õpetaja Aare Allikvee on kirjutanud, et 1954. aasta sügisel sai kool oma kõigi aegade suurima täienduse, kui saabusid tööle äsja Tallinna Konservatooriumi lõpetanud neli noort „vihast meest”. Need olid Roland Laasmäe, Jaan Koha, Peeter Lokk320 ja Ago Russak321, kellest kõigist said nimekad mehed Eesti muusikaelus.322

Rolandi vend Vello Laasmäe mobiliseeriti 1941. aastal Nõukogude armeesse ja saadeti Udmurtiasse. Ta püüdis sealt 1942. aastal põgeneda, kuid saadi kätte ja mõisteti surma kui riigireetur. 19. veebruaril 1992. aastal rehabiliteeriti postuumselt.

317 Ojakäär, Omad viisid, lk 446.

318 Roland Laasmäe käsikirjalistest materjalidest. Autori erakogu.

319 Randjärv, meeskoor Gaudeamuse abidirigent Valve Lepiku mälestused. // Sillad üle piiride, lk 159–161.

320 Peeter Lokk (1927–2014), organist, koorijuht ja muusikaõpetaja.

321 Ago Russak (1927–1991), pianist ja pedagoog, H. Elleri nim Tartu Muusikakooli kauaaegne direktor.

322 Allikvee, Aare. Mõtteid ja meenutusi Roland Laasmäest 60. sünniaastapäeva puhul. // Sirp ja Vasar 1982, 20. august, lk 13.

316

118

Tuudur Vettiku ja Roland Laasmäe loominguline tee ja roll Eesti kultuurielus

Tallinna Riikliku Konservatooriumi õppejõude ja üliõpilasi. Ülemine pilt on tehtud 1949. aastal. Tallinna Riikliku Konservatooriumi koori keskel istub õppejõud Tuudur Vettik. Viimases reas paremalt teine on Roland Laasmäe esimese kursuse üliõpilasena.

Alumine pilt on tehtud toonases J. Tombi nimelises klubis, praeguses Mustpeade Maja Olevi saalis 1950. aastal. Esimeses reas vasakult Roland Laasmäe, Erich Loit, Paul Karp (TRK prorektor), Jüri Variste, Ants Kiilaspea. Paremalt teine Harri Otsa.

Selle foto tegemise ajal oli Laasmäe õppejõud Tuudur Vettik juba põlu all ja seetõttu teda konservatooriumi töötajate hulgast enam ei leia.

Fotod Laasmäe perearhiivist

119

Põhjamaa päikese kullas

Noorte koorijuhtide õpetamine oli pool Roland Laasmäe elutööst, teine pool sellest kuulus koorile. Laasmäe oli arvamusel, et koorijuhtimise õpetaja peab olema ise heas vormis professionaalne tegevinterpreet. Tema õpetamise valem oli lihtne: tahe + töö = oskus.

Selle kõrval seadis ta põhitingimuseks õpetaja ja õpilase vastastikuse lugupidamise, sõbraliku suhtlusstiili. Metoodikas pidas ta tehnika õpetamisel väga tähtsaks muusika kõrval süvenemist teksti, meeleolu tunnetamist, teksti ja meloodia sobivust.323 Laasmäe ütles, et koorijuhi ülesanne „pole mitte ainult efektselt ja tehniliselt korrektselt kätega vehkida, vaid olla organisatsiooni juht selle sõna kõige laiemas tähenduses. Kuulata inimesi ja panna nad hingama ühes rütmis, mitte ainult muusikalises mõttes”. 324 Laasmäe jättis oma järeltulijatele hulgaliselt väärtuslikku õpetust. Õppejõuna lähtus ta kindlatest põhitõdedest, mida ta ei muutnud aja jooksul. Tema käsikirjalised põhjalikud märkmed on olulised nii kultuuriajaloolises kui ka muusikapedagoogilises mõttes, nii et need oleks kindlasti väärt avaldamist.

Laasmäe enda õpilased, nende hulgas Ants Üleoja, meenutavad teda kui väga põhjalikku ja taktitundelist õpetajat.325 21 aastat kestnud muusikapedagoogi töö jooksul oli tal kokku üle 50 õpilase, kellest paljud juhatavad praegugi koore ühes või teises Eesti paigas ning ka üldlaulupidudel. Laasmäe erialatund oli kõigile tema õpilastele alati püha paik.

Viljandi meeskoori Sakala kauaaegne dirigent Taimi Välba326 (endine Merzin) mäletab õpetaja Laasmäe suurepärast dirigeerimistehnikat, mis oli plastiline ja dünaamiline, erinedes kardinaalselt omakorda Laasmäe õpetaja Vettiku dirigeerimisstiilist, mis oli ju teatavasti nurgeline. Välba räägib, et Laasmäe pidas tehnikat erakordselt Laasmäe, Roland. Kooridirigeerimise õpetamise metoodika muusikakoolis. Koostanud Linda Laasmäe. ENSV Kõrg- ja Keskerihariduse Ministeeriumi Teaduslik-Metoodiline Kabinet, Tallinn, 1982.

324 Roland Laasmäe käsikirjalised materjalid, autori erakogu.

325 Randjärv, Laine. Intervjuu Ants Üleojaga. // Sillad üle piiride, lk 187–205.

326 Taimi Välba (s 1938, ka Merzin, neiuna Rätsep), koorijuht ja muusikaõpetaja. Vt ka Randjärv, Sillad üle piiride, lk 74.

323

120

Tuudur Vettiku ja Roland Laasmäe loominguline tee ja roll Eesti kultuurielus

tähtsaks ja oli kindel, et ilma selleta ning dirigeerimise aluspõhimõteteta ei tee koori ees midagi. „Ei saa Shakespeare’i lugeda, kui tähti ei tunne!” oli Rolandi tarkusetera, mida talle meeldis tunnis ikka korrata.

Mõnevõrra teaduslikumalt täiendab Taimi Välba mõtet koorijuht ja pedagoog Aadu Regi327, kes oli muusikakoolis Laasmäe kolleeg. Regi sõnul püüdis Laasmäe aina leida uut lähenemist dirigeerimistehnika õpetamisel ning oli veendunud, et see peab olema allutatud muusikalise mõtte paremale avamisele.328 Tuudur Vettik on Roland Laasmäed nimetanud üheks oma kolmest andekamast õpilasest lisaks Ants Üleojale ja Arno Kallikormile.

Pärast Roland Laasmäe surma andis tema lesk Linda TaalLaasmäe välja Rolandi koostatud õpiku „Kooridirigeerimise õpetamise metoodikast muusikakoolis”329. See on tänase päevani üks põhjalikumaid metoodilisi õppevahendeid dirigeerimisõpetuse valdkonnas ning sellele toetudes on üles kasvanud mitu põlvkonda koorijuhte.

Roland Laasmäe pedagoogilisest tegevusest H. Elleri nimelises Tartu Muusikakoolis, suhetest kolleegide, õpilaste ja sõpradega ning tööst meeskooriga Gaudeamus on säilinud palju märkmeid. Siin puudutan tema pedagoogitöö detaile vaid niivõrd, kuivõrd avaldub tema kui õpetaja professionaalsuse eripära.330.

Laasmäe julges jääda iseendaks keerulises sovetlikus ideelispoliitilise surve olukorras, toonases nn kinnises linnas Tartus, kus paiknes Nõukogude lennuvägi ning ideoloogiline kontroll oli tugev.

Haiglast on Laasmäe kooli õppealajuhatajale kirjutatud järgmised read: „…arvan, et Tartu peaks olema selleks linnaks, kes hakkaks revolutsiooni tegema praeguse stereotüüpse õpetamise vastu, mis on muide üleliiduline nähtus ja seega täiesti loomulik, sest me ju ise

Aadu Regi (1912–2011), klarnetist, dirigent ja pedagoog, 1944–1990 (vaheaegadega) Elleri nim. Tartu Muusikakooli klarneti- ja orkestriklassi õppejõud.

328 Regi, Aadu. Muusikast ja muust. Mälestused. Humare, Tallinn, 2000, lk 217–218.

329 Laasmäe, Roland. Kooridirigeerimise õpetamise metoodika muusikakoolis. Tallinn, 1982.

330 Põhjalikumalt on Laasmäe pedagoogitööd analüüsitud L. Jänese diplomitöös. TRK, Tallinn, 1989.

327

121

Põhjamaa päikese kullas

õpetame neid noori nii õpetama.” 331 Selline hoiak oli talle iseloomulik. Taolise mõtteviisi ja tegevusega liigutas ta ühiskondlikku mõtet toonases ajas.

Laasmäe perekond elas Tartus Riiamäel, kunagise EPA peahoone vastas, saksa sõjavangide ehitatud majas. Nende korterinaaber proua Rüpp mäletab, et Laasmäe olnud terava keelega, kuid ei solvanud isiklikult kedagi, ning et tal oli väga ehe kõrvalpilk ja soe inimlik huumor. Poliitika hoiti kodust kaugel. Laasmäele ei meeldinud rääkida raskeid lugusid oma sõjapäevade kohta – see oli tema jaoks möödanik. Naaber teadis, et Laasmäed püütud korduvalt komparteisse värvata – ta oli Tartu kultuurielus silmapaistev mees, pealegi nn korpuslane. „Roll keeldus kategooriliselt, ehkki oli mobilisatsiooni tõttu sõjaväes võitlemas nõukogude poole peal. Tema vend Endel, kes oli Saksa sõjaväes, astus aga NLKP-sse küll.”332 Sellest viimasest naljast jätkunud Laasmäel juttu elupäevade lõpuni, mäletas Elene Rüpp.

Rolandi tütar Urve Laasmäe-Esse meenutab teda erakordse inimesena, hooliva ja armastava isana, kes kasvatas abikaasa raske ja pikaajalise haiguse tõttu tütart peaaegu üksinda: „Isa oli niivõrd mõistev. Ma pole kuulnud, et tema ühtegi inimest oleks hukka mõistnud. Eks ta juures käis koorimehi oma muredega, ta kuulas kõiki kannatlikult ära. Püüdis mõista. Oli mõistev nii oma õpilaste kui koorimeeste suhtes. Oli küll nõudlik, kuid ei läinud iialgi rusikaga laua peale lööma, vaid püüdis ikka hea ütlemisega hakkama saada.”333 Gaudeamuse rajamine ja edulugu Meeskoori Gaudeamus loomise ja tegevusega seotud osa tugineb suures osas lauljate ja kolleegide meenutustele, koori ajaloo kroonikaraamatutele ja muule dokumentatsioonile, samuti minu erakogus olevatele kirjadele ja fotodele.

Roland Laasmäe käsikirjalised materjalid on autori erakogus.

Randjärv, Elene Rüppi mälestused. // Sillad üle piiride, lk 167–168.

333 Urve Laasmäe-Esse meenutused autorile. 15. juuli 2011.

331 332

122

Tuudur Vettiku ja Roland Laasmäe loominguline tee ja roll Eesti kultuurielus

Laasmäe kolleegi, tunnustatud koorijuhi Uno Uiga (1925– 2017) sõnutsi tõi Roland Laasmäe Tartusse tulek ja Kõrgemate Koolide Lõpetanute (KKL) Tartu Meeskoori asutamine, mis on alates 1970. aastast tuntud Tartu Meeskoor Gaudeamuse nime all, oma erakordselt kiire arenguga kohalikku kultuuriellu värskeid tuuli. See puudutas nii kontserdielu rikastamist kui ka kolleegidega suhtlemist. „Roland Laasmäe leidis kiiresti tunnustust oma aatekindluse ja ausa suhtumisega,”334 mäletab Uiga. 1955. aastal asutas Laasmäe juba ka Eesti Põllumajanduse Akadeemia segakoori, mida ta juhatas 1960. aastani. Seejärel pühendus ta dirigendina ainult Gaudeamusele, mille loomist ta oli alustanud juba 1957. aasta sügisel. Koori asutamise koosolekuni jõuti 1958. aasta 8. jaanuaril, mida peetaksegi Gaudeamuse sündimise päevaks.

Uudis uue koori asutamisest võeti teatud ringkondades esialgu vastu küllaltki vaenulikult. Süüdistus oli, et KKL Tartu Meeskoor lõhkuvat juba olemasolevaid koorikollektiive. Erilist vastuseisu osutasid TRÜ Akadeemilise meeskoori dirigent Richard Ritsing ning Tartu toonaste kõrgkoolide rektorid. Koori eluõigus tuli kätte võita sellistes tingimustes, kus mingist vabast konkurentsist või võrdsest suhtumisest ei saanud rääkida. Koori juhatus otsustas, et uute liikmete vastuvõtmisel järgitakse ranget liini, et lauljad ei oleks pärit akadeemilisest meeskoorist. Alusetuid süüdistusi tuli käia kummutamas koguni EKP Tartu Linnakomitee esimese sekretäri Jaroslav Raidi335 juures.

1958. aasta 2.–8. juulil toimus Riias II üliõpilaslaulupidu „Gaudeamus”. Roland Laasmäe registreeris EPA segakoori kõrval ka KKL Tartu meeskoori selle osalejaks. „Sõitis kaheksa tudengit. Repertuaari me ei jõudnud ära õppida, kuid esindasime KKL meeskoori väärikalt,” mäletab koori asutajaliige Ants Leis (s 1936), kes laulis Laasmäe koorides juba varem EPA veterinaariateaduskonna üliõpilasena.

Randjärv, Laine. Uno Uiga mälestused. // Sillad üle piiride, lk 166.

Jaroslav Raid (1919–1984), parteitegelane ja ajaloolane. EKP Tartu Linnakomitee sekretär 1955–1961, pärast ametist vabastamist kuni surmani Tartu Riikliku Ülikooli NSV Liidu ajaloo kateedri dotsent.

334 335

123

Põhjamaa päikese kullas

Marsib meeskoor Gaudeamus, Tartus aastal 1959. Vimpliga laulja Jaan Pikk, tema kõrval abidirigent Valve Lepik. Foto meeskoori Gaudeamus arhiivist

Oma esimeses Gaudeamuse dirigendipäevikus teeb Laasmäe kokkuvõtte 1958./59. aasta tööst, kus koor alustas 43 lauljaga ja repertuaaris oli 17 laulu. Dirigent pidas kõige nõudlikumaks Ernesaksa laulu „Kalamees naerab”. Proovid ja esinemised toimusid enamasti Eesti NSV Loomakasvatuse ja Veterinaaria Teadusliku Uurimise Instituudi saalis ja sügiseks kavandati suurendada koosseisu 70 lauljani. Laasmäe hinnangul möödus Gaudeamuse esimene aasta võitluses oma olemasolu eest. Ehkki sarnaste vana vormi ja uue sisuga kooride sünd oli ajalooline paratamatus, ei mõistetud seda, vähemalt esialgu. Laasmäe oli kindel, et uute kooride tekkimine ja olemasolu on eelduseks ka uue kvaliteedi tekkimisele siinses koorielus, mis oli vaja viia kiiresti rahvusvahelisele tasemele. Meeskoori 15. sünnipäeval 10. veebruaril 1973. aastal meenutas Laasmäe koori keerulist algusaega, mil meeskooril näiteks keelati osa võtta 124

Tuudur Vettiku ja Roland Laasmäe loominguline tee ja roll Eesti kultuurielus

II üliõpilaste laulupeost Riias ja võeti isegi käest ära prooviruumid Eesti Põllumajanduse Akadeemias. Kõnekas oli tema reaktsioon probleemidele: „Olime nördinud – kasvas aga meie sõber ja saatja – enthusiasm.” 1959. aasta kevadel lubati kooril lõpuks TRÜ aulas esineda ja siis oli laval kokku 60 meest. See kontsert oli Gaudeamusele ülimalt oluline enesetõestus, mis murdis Tartu koorirahva vastuseisu ja andis koorile eluõiguse.

Koori päevik tunnistab seda entusiasmi, millega Laasmäe seda rajas. Alustuseks loetleb murega puudusi koori tegevuses, märkides, et oleks vaja rohkem korraldada tööd hääleseades, sest ikka esines lauljatel „lamedat ja forsseeritud tooniandmist, vale hingamist, suuhoidu” jne. Uudne oli Laasmäe idee rakendada koori juures tööle ansamblid, kvartett või oktett ning arendada ka lauljate muusikateooria ja noodilugemise oskust. Ta leidis, et laulude õpetamise kõrval tuleb tähelepanu pöörata ka koori kroonika pidamisele ja fotoalbumi korrastamisele.

1959. aasta aulakontserdi kohta ütles Laasmäe sõnad, mis väljendavad koori kreedot: „Püsigu „KKL Tartu Meeskoori” kontserdikavades ikka kõrge kunstiväärtusega laulud, mis on tulnud südamest ja lähevad südamesse. Koori lauljate muusikalise maitse ja võimete kasvatamine olgu ka edaspidiste aastate ülesanne.” Just nii on kirjas tema päevikutes. Tuudur Vettiku tervituskõne336 koori 10. aastapäeval 1968. aastal oli kõnekas. Laasmäe ja Vettiku arvates oli iga avalik esinemine tähtis sündmus ning selles kajastav sõnum pidi olema alati hoolega viimistletud ja kaalutletud. See ei käinud nende puhul mitte ainult repertuaaris olevate laulude, vaid ka kõnede, sealhulgas sünnipäevakõnede kohta.

Roland Laasmäe osa Gaudeamuse edus oli märkimisväärne.

Tema märkmetest leidsin eesti meestelaulu suurkuju Konstantin Türnpu mõtte: „Kui sa ka tead, kui suur muusikamees sa oled, ära hakka auahnusest koorijuhiks, vaid mõtle sellele, et koorijuhina pead ka nende vaimujuht olema.” Selle vaimsuse nimel sündis Laasmäe ajal Gaudeamuse lauljatest ühine pere. Me ei leia täpseid kirjalikke allikaid selle kohta, kui paljudest parteikomitee ustest pidi Laasmäe Tuudur Vettiku kõne Kõrgemate Koolide Lõpetanute (KKL) Tartu meeskoori 10. aastapäeva kontserdil. 16. märts 1968. Meeskoor Gaudeamuse kogu, käsikirjad.

336

125

Põhjamaa päikese kullas

sisse astuma, et luua oma koor 1958. aastal. Võib oletada, et Gaudeamuse tegevus eeldas tahet ja meelekindlust, sest rahvustundelise vaimuga kavade koostamine ja kontsertide korraldamine repressiivvõimu raudse kontrolli all ja pealekaebamistest läbiimunud ühiskonnas oli keeruline. Võimukandjad noomisid ja andsid igasuguseid käske sageli vaid suusõnal, lootuses inimest hirmutada ja teelt kõrvale sundida. Laasmäe käsikirjalised märkmed, meeskoori Gaudeamus kavad ja lauljate mälestused337 oma koori juhist võimaldavad teha järelduse, et hirmutada Laasmäe ennast ei lasknud, vaid käis ikka oma missiooni rajal. Gaudeamus laulis kogu nõukogude aja nn taara tammiku sõnumit338, hoides alal rahvuskultuurilist meelsust, mida võim kartis kõige enam ja mida ta püüdis vägivallaga hävitada.

Meeskoori Gaudeamus endine laulja Ülo Vares (s 1930, Gaudeamuses alates 1958, 2. bass) kirjeldab Roland Laasmäe haruldast mälu ja delikaatset suhtumist lauljatesse isegi siis, kui mõni neist polnud partiid hästi omandanud. Enne vastutavat esinemist toimus nn luukamber, kus lasti üksikult ja kvartetina partii ette laulda.

Neile, kel polnud asjad selged, toimusid lisaproovid. Laasmäe olevat siis oma kõrva laulja lähedale pannud ja hüüdnud naljaga pooleks: „No sinul tuleb vaevalt suust sooja õhku, lase aga toru selgelt hüüdma!” meenutas Ülo Rolandit ning lisas, et tema käe all laulnud koorilauljad mäletavad Roland Laasmäed kui andekat ja emotsionaalset dirigenti, suurepärast organisaatorit, sooja südamega, ausat ja sirgjoonelist inimest, head sõpra ning muhedat semu.

Gaudeamuse kontserdid olid alati erakordselt menukad ja publikurohked. Koori loominguteed märgistasid diplomid ja aukirjad, kontserdireisid, festivalivõidud… Repertuaaris oli ligi 300 laulu, anti üle 250 kontserdi. Tänu Laasmäe järjepidevale enesearendamisele ja töökusele kasvas Tartus väga tugev meeskoor, mille kõla oli erakordne, kavad sisukad ja põnevad ning erakorralisedki oma ajas, ettekanded musikaalsed ja kaasakiskuvad.

Randjärv, Laine. Sillad üle piiride, lk 157–168.

Mõiste aluseks on Carl Robert Jakobsoni luuletuse sõnad (originaalpealkiri „Veel pole kadunud kõik”) ja kõlavad Konstantin Türnpu viisistatud laulus „Mull’ lapsepõlves rääkis”. Need räägivad ise enda eest: „Ma taara tammikutes / veel kuulen kanget häält, / kõik ennemuistsed tuuled / ei ole kadund säält!”

337 338

126

Tuudur Vettiku ja Roland Laasmäe loominguline tee ja roll Eesti kultuurielus

Meeskoor Gaudeamus oli andeka koorijuhi ja pedagoogi Roland Laasmäe elutöö. Dirigent Valve Lepik339 räägib 2010. aastal antud intervjuus, et Laasmäe usaldas oma koori väga ja püüdis igal kontserdil edasi anda midagi uut lisaks proovides õpitule. Koor oli tal näpu otsas ja abidirigent Lepik hoidnud alatasa hinge kinni, kui Laasmäe jälle improviseerima asus. Eriti sügava mulje jätnud festival Tallinn-72. „Tänu Rollile tuli koorilt korraga nii palju uut ja värsket, mida enne polnud kunagi tehtud. Ja tuli ka võit. Laasmäed kui dirigenti iseloomustas erakordne julgus ja inimeste usaldamine.

Mõnikord läks ta alt, aga enamasti tuli koor tema soovidele järele”, ütleb Valve Lepik intervjuus.

Siinkohal meenutamegi põhjalikumalt koori tähtsündmust, osalemist ja peaauhinna võitmist rahvusvahelisel koorifestivalil Tallinn-72. Väga tõetruu ülevaate meeleolust, mis valitses koorimeeste hulgas, annab meeskoori Gaudeamus kroonika. Siin on mõni ilmekam väljavõte (kirjapilt muutmata)340.

14.02.–9.03.1972 Peale esmaspäeva ja neljapäeva on proovid ka kolmapäeval. Koor otsustas osa võtta festivali „Tallinn-72” eelvoorust. Kava valiti ürituse vääriline: L. Udvardy „Laul Päikese Jumalale” (Ungari keeles); V. Tormis „Kandiline laul”; A. Kapp „Vaikne paik”; A. Södermann „Domina” ja H. Lemmik „Jäised prelüüdid”.

13.03.1972 Lõplikult kujunes kindlaks koori osavõtt festivali eelvoorust 19. märtsil. Koori etteaste kell 14.30. Õiguse eest esineda festivalil konkureerib 7 meeskoori.

15.03.1972 Asi on tõsine, sest aega on vähe.

Valve Lepik (s 1927), koorijuht ja muusikaõpetaja. Õpetas aastatel 1958–2000 Elleri-nim. muusikakoolis koorijuhtimist ja partituuri lugemist. Roland Laasmäe kolleeg meeskoori Gaudeamus dirigendina alates aastast 1959.

340 Tartu meeskoori Gaudeamus kroonika. Käsikiri.

339

127

Põhjamaa päikese kullas

19.03.1972 Tallinna jõudes saime kava vaid läbi katsuda ja oligi meie etteaste.

Erilist närvilikkust polnud tunda. Ja siis me alustasime. Esimene laul (Udvardy „Laul Päikesejumalale”) läks põhiliselt korda ja see lõi teatud esinemiskindluse. Edaspidine kulges paremini kui eelnenud proovidel.

Ju siis on kooril ikkagi tõsisteks puhkudeks teatud reservid olemas. Et neid aga vajalikul momendil kasutada osata, see on kindlasti dirigendi teene. Nii et saime maha. Tulemustest mõelda ei julgenud.

24.03.1972, ajaleht „Sirp ja Vasar” Pühapäeval, 19.märtsil 1972 oli TPI aulas koorifestivali „Tallinn-72” vabariiklik eelvoor. Võistlusest võttis osa 3 segakoori, 4 naiskoori ja 7 meeskoori. Kooride esinemist hindas žürii koos¬seisus: G. Ernesaks, E. Arro, B. Kõrver, O. Oja, A. Pajupuu, O. Sau, H. Siibak, U. Uiga, A. Vahter.

Parimateks osutusid segakooridest Tallinna Kammerkoor (K. Areng) – 189,1 p., naiskooridest TA Naiskoor (A. Ratassepp) – 182,3 p., meeskooridest ELVI mk „Gaudeamus” (R. Laasmäe) – 186,5 p. Seega said need eesti kooridest (väljavalitud) õiguse võistelda koorifestivalil „Tallinn-72”.

29.05.–9.06.1972 Jälle festivalilaulud. Alates juunikuust toimuvad proovid ainult väiksemale koosseisule. Võtsime kavva veel ühe laulu – M. Kovali „Ilmeni järv”. Kuna kava pikkus on rangelt piiratud 20 minutiga, siis üks varem kavasolnud lauludest langeb välja. Selleks on ilmselt Udvardy „Laul Päikesejumalale”.

18.06.1972. E. Brand. „Edasi”, Teie tööd ja tegemised E. Brand: Kuidas vorm on? Kas tartlased võivad oma esinduse peale loota?

R. Laasmäe: Ei julge öelda. Tööd oleme teinud kõvasti, aga kokku tulevad väga tugevad koorid. See võtab kõhedaks ja teeb araks, aga ka ülipüüdlikkus võib vembu mängida. Nii et ärme midagi prognoosime.

Ootame lihtsalt tulemused ära. Festivalil loodame palju näha ja õppida, repertuaari hankida. Mida rohkem teiste tegemistega kursis oled, seda rohkem elumahla endale juurde saad.

128

Tuudur Vettiku ja Roland Laasmäe loominguline tee ja roll Eesti kultuurielus

19.–22.06.1072 Viimased proovid Tartus enne festivali. Kava võib ju lõpmatuseni lihvida, kas laul aga vajalikul momendil 100%-liselt õnnestub, sellest ei julge enne esinemist kõvasti rääkida. Niisiis – aeg on täis, tööd sai tehtud – eks lähme vastu sellele, mis tulema peab.

24.06.1972 Kell 19.00 toimub meil proov „Estonia” kontserdisaalis. Kronometraaž näitab, et paar minutit kipub üle kontrollaja minema. Tuleb midagi välja jätta. Ohverdatakse A. Södermanni „Domine”. Seega kava lõplik kuju on järgmine: V. Tormis „Kandiline laul”; A. Kapp „Vaikne paik”; M. Koval „Ilmeni järv”; H. Lemmik „Jäised prelüüdid”.

25.06.1972 „Rahva Hääl” G. Ernesaks kirjutab: Festival on osavõtvaile kooridele erutav sündmus. Tutvumine teiste kollektiividega aitab objektiivsemalt hinnata meie kooride praegust taset ja kutsub ühtlasi plaanitsema uusi homseid teid.

Ametlike andmete järgi võttis festivalist osa 26 koori – 1600 lauljaga. Tartu „Gaudeamuse” konkurentideks olid Kaluuga kooriühingu Meeskoor, Zaleštšitski Kultuurimaja Meeskoor ja Kotkan Laulumiehet.

26.06.1972 Meie etteaste ajaks oli määratud kell 14.45. „Estonias” oleme ligi tund aega varem, et närv saaks maha jahtuda. Oleme kõige viimased esinejad. Juba me lähemegi – täis ahastust ja jonni.

Läheks see „Kandiline laul” (esimene lugu) korda, oleks järgnevate esitamine julgem. Bassid alustavad ... veidi arglikult küll, kuid läks paika. Noh, kõige raskem on vist seljataga. Kõik ülejäänu on dirigendi teha. Esimese lauluga saame hakkama keskpäraselt. Keskpäraselt selles mõttes, et oleme teda alati selliselt laulnud. Tundub, et selle laulu väljendusvõimalused on ammendatud ja paremaks ta meie käes küll enam ei lähe.

Edasi – A. Kapi „Vaikne paik”. Algus õnnestub, ka edasi läheb hästi. Selles laulus on seekord midagi uut, me pole teda selliselt varem 129

Põhjamaa päikese kullas

laulnud. Dirigendil näib musitseerimiseks aega küllalt olevat. Viimane takt, lõpp. Võib ennast kümneks sekundiks lõdvaks lasta.

Palavus hakkab liiga tegema. Pole aega sellele mõelda. Antakse hääl – M. Koval „Ilmeni järv”. On tunda kindlamat esinemist kui alguses. Selle lauluga ei saa äpardust juhtuda. Kuna tegemist on vene lauluga, siis küsimus on esitamislaadis – kuivõrd venepäraselt me suudame ta kuulajateni tuua.

Lõpuks „Jäised prelüüdid”. Algus läheb nii nagu varem oleme suutnud laulda. Ka „Koraal” heliseb rahuldavalt. Siis kolmas osa. Antakse hääl. Esimene akord ei kõla õieti. Kas katastroof ? Laulame edasi ...

Oh, veab paika. Lõpuks läheb normaalselt. Kõik! Aplaus, lilled. Meie oleme oma töö teinud, eks žürii otsusta, kui hästi või halvasti.

28.06.1972 „Edasi”. A. Luur. „Gaudeamus” võitis.

Tartu Meeskoor „Gaudeamus” ja Roland Laasmäe tegid puhta töö.

Osavasti tehtud laulude valik võimaldas koori võimeid maksimaalselt žürii ja publiku ette tuua ja ovatsioonidel ei tahtnud lõppu tulla, ehkki väsitav ülevaatuse päev oli lõppenud.

V. Sotnikov: „Tartu koor on kui ilus, võimas ja peen vokaalne instrument, kellele on jõukohane igasugune repertuaar. Ühesuguse meisterlikkusega võib ta laulda tänapäevase värvinguga muusikat ja klassikat, nõukogude ja välismaa heliloojate loomingut. Vaieldamatult on koor puhta esikoha vääriline, sest vahe järgmisega on liiga suur. Oma värvika harmooniapaleti ja ulatusliku dünaamikaskaala poolest tõuseb ta teiste hulgast tunduvalt esile. Suur laulmiskultuur, esitatavate teoste meisterlik tõlgitsemine, intensiivne loomisjõud ... neid iseloomustusi võiks veelgi lisada. Igal juhul üks eredamaid muljeid sellelt väga tugevalt konkursilt.”

28.06.1972 „Edasi”, Koorifestivali „Tallinn-72” peaauhind „Gaudeamusele” Eile tuli veelkord kokku koorifestivali „Tallinn-72” žürii, et kindlaks määrata peaauhinna – Kuldse kandle – võitja ning eriauhindade saajad. Festivali peaauhind kuulugu Tartu Meeskoorile „Gaudeamus” nii otsustas autoriteetne žürii.

130

Tuudur Vettiku ja Roland Laasmäe loominguline tee ja roll Eesti kultuurielus

Tallinn-72-le järgnenud kontserdil lauluväljakul. Paremalt: Roland Laasmäe, Ludvig Raudsepp ja Jüri Randjärv, kes hoiavad festivali peaauhinda Kannelt, Heiki Ilomets ja Valve Lepik. Foto Jüri Randjärve erakogust.

29.06.1972 „Edasi”, A. Luuri intervjuu R. Laasmäega.

AL: Millised on esimesed laureaadi tundmused?

RL: Segased. Ei oska veel selles osas olla. Väsimus on suur, sest esineda oli raske – tohutu kuumus, närv kõigil tugevasti krussis. Selle närveerimisega on lugu nii, et vahel on ta kasuks, vahel kahjuks.

AL: Millega ise rahule jäite?

RL: Ausalt öeldes A. Kapi „Vaikne paik” õnnestus üle ootuste hästi.

Ja ka Kovali „Ilmeni järvel” polnud vist viga. Üldse tahan lauljaid tänada mehise eneseületamise eest.

AL: Mida festivalist üldse arvata?

RL: Oli väga õpetlik. Kiitus orgkomiteele! Saime enam-vähem selge pildi üleliidulisest koorilaulu tasemest ja paljude rajataguste kooride 131

Põhjamaa päikese kullas

võimetest. Tohutult palju sõlmisime uusi sõprussidemeid. Oli meeldiv võimalus vahetada noote.

Kirjas 9.10.1972 Vaci segakoori „Vox Humana” dirigendile J. Makiarile meenutab Laasmäe festivali „Tallinn-72” järgmiselt: Tõttöelda oli meil vabariiklik jõuproov palju raskem, kui finaalis kulla väljalaulmine. Meil on väga palju häid meeskoore ja neid seljatada ja võita õigus suurele festivalile pääsemiseks ei olnud naljaasi. Ei uskunud ega lootnud, et tuleme festivali üldvõitjaks, kuid nii see juhtus.

Festival oli lõppenud. Festivali külalised sõitsid laiali. Jäädi ootama järgmist festivali „Tallinn-75”. Kahjuks „Gaudeamusel” polnud enam eelmise festivali võitjana võimalik sellest osa võtta. Ja nii jäi triumf 1972. aastal suurimaks ja arvata võib, et ka viimaseks sellisel tasemel olevaks saavutuseks koori elus.

Koor – kultuurilise järjepidevuse kandja Eesti iseseisvuse taastamise ajal oli ülimalt tähtis rõhutada riigi õiguslikku järjepidevust. Paralleelselt sellega räägiti väga palju kultuurilisest järjepidevusest ja sunniviisiliselt mahavaikitud sidemete taastamise vajadusest.

See teadmine sai püsida eesti rahva hinges ja meeltes suures osas ka tänu laulupeoliikumise ajaloole ja selle teadvustamisele. Laasmäele ja Vettikule oli varasemate põlvkondade eesti heliloojate ja koorijuhtide elu ning tegevuse tutvustamine kindel osa oma töös. Raamatutes ja perioodikas vaikiti ju sellest nõukogude ajal.

Vaatamata rangele ideoloogilisele kontrollile ja suunamisele kujunes Gaudeamusest silmapaistev muusikakollektiiv. Koori kontserdid mõjusid eesti meele alalhoidja ja äratajana. Nii saab öelda meeskoor Gaudeamuse säilinud kontserdikavade ja kirjavahetuse ning intervjuude ja meenutuste põhjal. Laasmäed ja Vettikut huvitas kultuurivõrgustiku loomine ja kontsert kui laulupüha. Kontserdid, kontsertreisid, laulupäevad pidid nende kujutlust mööda olema nagu suur püha rahva elus. Laasmäe tegevus koorijuhina ja tema lähenemine andis kahtlemata tooni nii Tartu kui ka Eesti koorielus.

Gaudeamuse kontsertide eestimeelse kallakuga kavad tagasid nende 132

Tuudur Vettiku ja Roland Laasmäe loominguline tee ja roll Eesti kultuurielus

populaarsuse rahva seas, sh just akadeemilise taustaga inimeste hulgas.

Gaudeamuse koor oli organisatsioon, mida juhtis omavalitsus ehk juhatus. Asutajaliikme ja koori esimese presidendi (1958–1960), omaaegse Eesti Põllumajanduse Akadeemia metsanduse professori Olev Henno (1914–1994) mälestustest loeme, et koori esimene üldkoosolek toimus 28. veebruaril 1958. aastal. Siis valiti esimene juhatus. Abiesimeheks valiti Vello Teder, sekretäriks Valfrid Treier ja koorivanemaks Kaljo Reidla.

Jüri Randjärv, meeskoori Gaudeamus laulja 1966–2018, juhatuse sekretär (1967–1969) ja esimees (1969–1971, 1979–1983 ja 2000–2002), meenutab koori juhatuse koosolekuid, mis toimusid mitu korda kuus ja kus osalesid alati ka koori dirigendid. Laasmäe võttis sõna alles pärast juhatuse esimeest või koorivanemat, oli oma esinemise hästi ette valmistanud ja oma ideed korralikult läbi mõelnud. Lauljad mäletavad, et Laasmäe ei olnud mitte ainult suurepärane dirigent, vaid väga mitmekülgne kollektiivi juht, kooriürituste eestvedaja ning paljude originaalsete ja säravate ideede autor.

Rõhutaksin siin veel kord, et lisaks muusikakultuuri edendamisele kooris suheldakse, vahetatakse teavet ja arvamusi ning elatakse kaasa ühiskonna valusatele probleemidele. Koorides toimub alati aktiivne mitteametlik suhtlemine. Selles mõttes olid tugevad koorid nõukogude ajal kodanikuühiskonna algkooliks. Kooriliikumine, nagu seda väga ilmekalt näitas Roland Laasmäe juhitud Gaudeamuse tegevus, oli mõttekaaslaste ühendus, kus vabas õhkkonnas jälgiti valvsalt ümberringi toimuvaid arenguid. Kellele rohkem, kellele vähem, kuid koorijuhi õpetus jääb enamasti meelde ja on eeskujuks.

Oma tegevuse ja suhtlemisega mõjutas ta laulukoori kui tarkade inimeste koosluse mikromaailma, kooriinimeste ja nende pereliikmete hoiakuid ja eluviisi. Koorilauljad ja nende pereliikmed moodustasid oma traditsioonide, korra ja väga suure usaldusega üksteise vastu otsekui hiigelsuure perekonna. Igasugune inimeste loodud sootsium, mis toetus vabale mõttele, töötas nõukogulike ideoloogiavalvurite tahtele vastupidises suunas.

Nii võibki kokkuvõttes öelda, et laulukoor kui vabatahtlik ühendus kujutas tol ajal vabakonna algrakukest, mis tegutses vaatamata 133

Põhjamaa päikese kullas

kommunistliku diktatuuri jäikadele tingimustele. Vettik ja Laasmäe (ükskõik, kas ja kuidas nad seda ise nimetasid) lõid tegelikult lisaks muusikale tsiviilühiskonna elemente, mis vastandusid totalitaarsele korrale. Nende roll murrangulistes sotsiaalpoliitilistes protsessides oli seega määrava tähendusega – nad hoidsid Eestis alal kodanikuühiskonda, ilma et nad ise oleksid seda tingimata teadvustanud või veel vähem avalikult väljendanud.

Gaudeamusel olid hoolimata piiratud liikumisvõimalustest siiski head rahvusvahelised sidemed paljude kollektiividega nii NSV Liidus kui ka raja taga, sõpruskoore oli Lätis, Soomes, Ungaris, Venemaal jm. Teadupärast öeldakse, et iga koor on oma dirigendi nägu.

See ei käi aga mitte ainult koorimaailma kohta, vaid igasuguse organisatsiooni ja tema juhi kohta. Päris selgelt sõltuvad kooridevahelised suhted eelkõige koorijuhtidest. Roland Laasmäe oli vaieldamatult suurepärane suhtleja. Eesti ja Läti koostöö juured tervikuna viivad meid tagasi 1930. aastatesse. Tavaarusaama kohaselt taastus koostöö Balti riikidega alles pärast Eesti iseseisvuse taastamist. Seda teadmist aga tuleb kindlasti parandada – kui kiigata poliitilisse maailma, siis leiab kinnitust vastupanukoostöö Nõukogude okupatsiooni ajast, mil Balti riikide vaheline tegevus aitas kõigil kolmel riigil taasiseseisvuda 1991. aastal.341 Nüüd on selle koostöö prioriteedid muutunud ja seatakse uusi eesmärke. Kultuurilised kontaktid ja traditsioonid Eesti-Läti-Leedu koostöös ning Euroopa protsesside mõjutamisel on aga jätkuvalt aktuaalsed.342 Rahvusvaheline üliõpilaslaulupidu „Gaudeamus”, mida on peetud 1956. aastast ja mis kestavad tänaseni, on kõik need aastad olnud parim piiriülene kultuuripoliitiline koostöövorm.

Meeskoor Gaudeamuse kõige lähemad rajatagused sõbrad olid Riias. Laasmäe oli 1958. aastal seal kohtunud oma eelmise koori, EPA segakooriga, II üliõpilaslaulupeol paljude kooride ja koorijuhtidega üle kogu Nõukogude Liidu. Lisaks Balti liiduvabariikide üliõpilaskooridele oli kohale kutsutud lauljaid nii Leningradist kui ka kaugelt Kesk-Venemaalt, Ukrainast ja Moldaaviast. Eksivad need, Goble, Paul. Balti ajaloo 100 tähtsaimat päeva. // Diplomaatia 2006, nr 35/36, juuli/august.

Randjärv, Laine. Kakskümmend aastat Balti koostööd. // Riigikogu Toimetised 2011, 24, lk 155–156.

341 342

134

Tuudur Vettiku ja Roland Laasmäe loominguline tee ja roll Eesti kultuurielus

kes arvavad, et üliõpilaste laulupeod piirdusid rahvaste sõpruse ja üliõpilasnoortele ettenähtud ideoloogiliselt õigete laulude esitamisega.

Olulisemad olid õhtused koosviibimised, arutelud ja uute tutvuste sõlmimine. Bolševismivastased meeleolud hõljusid ridade vahel kõigil intelligentsetel inimestel, ükskõik mis geograafilises paigas nad ka ei elanud. Sellistel kokkusaamistel sõlmitud sõprussuhted võisid kesta kogu elu, sest need rajanesid sarnastel huvidel ja usaldusel, samas säilitati küllaltki suur sõltumatus üksteisest.

Riia meeskooriga Absolventi ja selle dirigendi Pauls Kveldega (1927–2017), kes oli ka Läti Muusikaakadeemia professor, algasid sõpruskohtumised just 1950. aastate lõpus ja olenemata lauljate vanusest ning dirigentide vahetumisest on need kestnud tänase päevani. Laasmäe ja Vettiku kirjavahetuski sisaldab põnevaid lõike lätlastega koostööst.

Koorimeeste meenutustest selgub, et nii koorimehed kui ka nende pereliikmed ootasid alati väga sõpruskontserte ja -kohtumisi Riia meeskooriga. Gaudeamuse laulja Ants Leis jutustas, kuidas Roll (Roland Laasmäe) ja Pauls Kvelde demonstreerisid oma suurt sõprust. „Nad olid vaieldamatult [laulupeo lõpupeol] Siguldas kõige populaarsemad mehed”, ütleb ta. Ülo Varesel on meeles, et see oli just Rolandi idee korraldada suviti perelaagreid koos Absolventiga, mis lõid koorides tugeva ühtsustunde. Mõlema koori rahvas on olnud ja on siiamaani erakordselt vaimukas kooslus. Ühiste laululaagrite eestvedajad olid just sellised mehed, kes andsid nendele kogunemistele hea meeleolu ja vajaliku toonuse. Laululaagrites-kokkutulekutel valitses ühiskonnakriitiline hoiak. Mitmemõttelised kõned ja anekdoodid, öised lõkke ääres istumised ja nn maailmaparandamine olid kujunenud traditsiooniks. Arutleti avameelselt tegeliku elu üle ja kritiseeriti nõukogude korda selle inimvaenulikus absurdsuses.

Tuudur Vettiku ja Roland Laasmäe elulugu avab meile mitu varjatud kultuuriloo tahku, näidates kultuuri järjepidevuse hoidmise mehhanisme, loovisiksuste hingesugulust, suurt isiklikku sõprust ning ka problemaatilist eraelu, mis oli allutatud loomingule ja tööle rahvuskultuuri püsimise ning arengu nimel. Nad andsid loojatena oma parima keerulisel ajal, mil loomine ja looming seisid nii ohtlikult lähedal võimalusele langeda võimude vaimse vägivalla alla.

135

Põhjamaa päikese kullas

Allikad ja eelkõige nende omavaheline kirjavahetus näitab meile koorimuusika traditsioonide arendajate Tuudur Vettiku ja Roland Laasmäe visa ning tulemuslikku tööd laulupeoliikumise taastamisel, millel oli omakorda nõukogude ajal tugev olemuslik side rahvusliku eneseteadvuse alalhoidmisega.

Vabas ühiskonnas oleksid Vettik ja Laasmäe olnud küllap rahvusvaheliselt tunnustatud koorijuhid, kelle sõnum ja tegevus on mõistetav vaatamata keelele või riigipiiridele. Gaudeamuse asutaja ja dirigent Roland Laasmäe oli julge mõtlemise ja iseseisvate otsustega muusik, kes juhtis kooriliikumist kui protsessi, üritades koostada parimal võimalikul viisil kontsertide ja üldlaulupidude kavasid. Laasmäe loome- ja pedagoogiline tegevus aitasid laulurahva kogukondades ja laiemaltki alal hoida rahva ühismälu ja mõjutada seega eesti kultuuriloo kulgu võõrvõimu all.

Ajaloos on hetki, mis tulevad meelde või lähevad meelest, nagu on ka muinsusi, mis kasvavad võssa, ja teisi, mis kaevatakse alati uuesti välja. Ajalugu on hetkede jada.343 Kuni elab eesti koorilaulutraditsioon, kuuluvad Tuudur Vettik ja Roland Laasmäe nende kultuuriloo suurkujude hulka, kelle mälestust ei lasta võssa kasvada. Ka sel põhjusel, et laulupeoliikumisel ja rahvusmeelsete koorijuhtide tegevusel oli mõjukas ja tähendusväärne roll riigi iseseisvuse taastamise protsessis.

Oleks õige kui mitte viimane aeg tuua Roland Laasmäe koorijuhi, pedagoogi ja ühiskonnategelasena teiste meile hästi teada koorijuhtide, nagu Ernesaks, Vettik, Areng, Üleoja, Ratassepp ja Kaljuste, rivvi tagasi.

Vettiku ja Laasmäe tegevuse analüüsimine, mille üks lähteallikaid on just nende kirjavahetus, näitab meile rahvuskultuurilise järjepidevuse ning kultuurikoolkondade püsimise mehhanisme nõukogude ajal. Nende mõttevahetus aitab mõista ning mõtestada koori ja kooriliikumist kui võimsat sünergilist jõudu kodanikuühiskonna loomisel.

Kreem, Juhan. Kirde-Euroopa ajaloo ja kultuuri sümpoosion Tallinna Linnaarhiivis. ([Ülevaade). // Tuna. Ajalookultuuri Ajakiri 2008, 1, lk 153.

343

136

TUUDUR VETTIKU KIRJAVAHETUSED

Põhjamaa päikese kullas

Tuudur Vettik kirjutamas meeskoori Gaudeamus kroonikaraamatusse 10. veebruaril 1973.

Foto: Harald Tikk 138

Tuudur Vettiku kirjavahetused

Raamatus „Sillad üle piiride”, mis ilmus 2012. aastal, olen avaldanud ka Vettiku seitse kirja oma abikaasale Lonnile, mis on kirjutatud aastatel 1955–1956 ja saadetud Eestisse Siberist Irkutski oblasti Taišeti vangilaagrist. Samuti on raamatus üks Lonni vastuskiri ja abikaasade kirjavahetus hiljem, aastatel 1957–1967.

Samuti on seal tervikuna avaldatud Tuudur Vettiku kirjavahetus oma õpilase ja kolleegi Roland Laasmäega (1959–1975) ning allpool olev selgitus põhineb minu valduses oleval käsikirjalisel arhiivil.

KIRJAD KOJU Vettiku vangis kirjutatud kirjad344 oma naisele Lonnile annavad ülevaate elust Siberi vangilaagris ja läbilõike nõukogulikust mentaliteedist, millega Vettikul tuli vangina lähemalt kokku puutuda. Need on vastuoluliste emotsioonidega kirjutised: kohati bravuurikad, sisaldades isegi roppusi, aga samas siirad, täis hellust ja armastust.

Kuid vastuseid sai ta Lonnilt harva. Säilinud on neist vaid üks345.

Ja arvatavasti ei saatnudki ta neid eriti või ei jõudnud need kohale.

Sellest vähesest on aga aimata kahe inimese suurt vastastikust usaldust. See, et Lonni oli tal olemas, andis Tuudurile hingejõu üle elada kuus ebainimlikku aastat täis alandusi ja ülekohut. Kirjade sisu ja toon iseloomustavad hästi ka ajastu vaimu, kus inimeste ja asjade üle otsustas bolševistlik partei ja valitsus.

Iga Vettiku kiri sisaldab koduigatsust ja ootust, mis puuudutas uudiseid ja teateid. Ilmselt on siiski mõned väikesed read suudetud saata ka vanglast väljaminejate või töötajate kaudu, sest 1955. aasta ETMM, M 347:1/107.

ETMM, M 347:1/108, 20–21.

344 345

139

Põhjamaa päikese kullas

4. juuli kirjast346 loeme: „Ma tean, et minu kirjad kodumaale kusagil peetakse kinni. Ei usu, et Sa mulle nii harva kirjutad. Sellepärast ma soovitasin (Kase kirjas) Sulle kirjad mitte Tallinnas posti panna, vaid kusagil mujal. Kas või Leningradi rongi postivagunisse – või mõne inimesega saata kusagile mujale, või sõitis ju üks Su tuttav Leningradi rongi saatjana jne. Siis peaks olema võimalik, et mu kirjad kätte tuleks. Nüüd on küll olukord täbar: iga postipäev arvan, nüüd ikkagi tuleb midagi – ja jälle pettumus. See lahtine kaart tuli õige ruttu mulle kätte. Saada siis ometi lahtiseid kaartegi tihemini.”

(Siin ja edaspidi Vettiku rõhuasetus).

Tuudur Vettik kirjutab põhjalikult vangilaagris toimuvast ja ellujäämisvõimalustest: „Siin on ikka nii: kui inimene on oma karistuse ära istunud, siis on asumisele saatmine kindel. Küll on needmist ja vandumist. Kõigile on see Krasnojarski krai nii kui uus karistus. Vaat nii on see paradiisi säädus. Sul on kohtuotsus ette loetud, saad oma 10 või 25 aastat ja see on kõik. Asumisest ei sõnagi. Aga ilma seadusliku aluseta saadetakse siit kõik Krasnojarski kraisse asumisele. Meie laagrist lastakse koju enne tähtaega vaid niisuguseid invaliide, kes ei jaksa omal jalal enam sööklasse minna või ei suuda ennast enam riidesse panna. Siit pole ühtegi invaliidi selle seaduse alusel koju saanud, mis mineval aastal välja kuulutati. Ka 2/3 mehi on siit väga vähe lahti saanud, aga siis ka ikka asumisele. Meie laager olevat üle Liidu kõige räbalam. Olevat „eri narjadiga”, kuigi ta on nüüd tavaline ИТЛ. Muidu on kord siin isegi vabam kui oli Narvas. Elan kõige paremas sektsioonis. Olen juba üle poole aasta saanud haigla toitu, kuigi see on väga räbal – aga ikka veidi parem kui üldtoit. Kõht on alati tühi! […] Tööd pole praegu pea mingisugust. Orkester on laiali läinud. Osalt vabanenud, osalt mingi distsipliini rikkumise karistuseks ära saadetud. Nii et esimesest maist saadik meil kontserte pole olnud.”

Vettik kirjutab Lonnile oma tervisest ja hammaste väljalangemisest 25. augustil 1955. aastal347: „29. VII tulid mul siis suust need viimased hambad, mis Peltšikov mulle ette pani. Nüüd olen siis täitsa ilma. Nüüd on „kunsthambad” üleval, all aga ei ole teps midagi.

ETMM, M 347:1/107.

Samas.

346 347

140

Tuudur Vettiku kirjavahetused

Aga polegi nii väga hull. Siin ei ole hambaarsti, muidu laseks ka alla panna. Sa ole hea, kui Peltšikoviga juhtud kohtama, küsi, kas meie suurriigis tehakse niisugusi kunsthambaid (nii kui Ameerikas, Inglismaal jne.) mis kinnitatakse otsekohe endise hamba auku erilise tsemendiga […] Ma unistan ka siin põrgupõhjas nendest uutest hammastest.”

Ridade vahel on Vettiku kirjades irooniat ja eneseirooniat, mis aitasid tal vanglaraskused üle elada. Kuid Eestis elades võisid need iseloomujooned pinnuks silmas olla nii mõnelegi kõrge enesehinnanguga kolleegile, kellega Vettik edaspidi vabaduses olles kana kitkus.

Mõned Lonnile saadetud kirjad on aga jahmatamapanevalt ebatsensuursed. Tundub isegi uskumatu, et Vettik söandab naisele saata vanglas pruugitavaid roppe väljendeid suisa mustvalgel väljakirjutatuna. Raamatus „Sillad üle piiride” leitavad Vettiku kirjad 26. juulist 1955 on esitatud originaalsel ja tsenseerimata kujul348.

Vabaduse ootus on oluline teema kogu kirjavahetuses. 1955.– 1956. aastatel oli vabaduse lootus tõepoolest juba õhus. Esialgu vähendati Vettiku 25 + 5 aasta pikkust vangistust 10 aasta võrra ja siis veel, kuni jäi 8 aastat. Pärast Stalini surma saabunud sulaajal asuti läbi vaatama kõikide poliitvangide toimikuid. „Kõigepealt muidugi ihkan siit esmajoones vabaks saada,” kirjutab Vettik 1955. aasta juulikuus. Vabanemiseni oli siis jäänud veel üle poole aasta.

Leitmotiivina läbib kirjavahetust ka heliloomingu ja muusikateooria temaatika. Muidugi aitas vaimne tegevus sellistes keerulistes tingimustes hingejõudu hoida ja taastada. Kirjadest selgub, et vangilaagris õpiti Schilleri näidendit ja Vettikul paluti antraktidele ehk vaheaegadele muusika leida. Samuti saame teada, et ühe suve jooksul on Vettik komponeerinud 20 laulu. Teistes kirjades tulevad taas aruanded tehtust: „Nüüd tehakse näitemängu. Siia tuli üks spetsialistlavastaja. Praegu valmistavad ette Schilleri „Коварство и любовь” Sinna tuleb minul anda mõned muusikalised illustratsioonid.

Teen seda siin viiuliga, accordeoniga ja trummiga. Rohkem muusekante ei ole. Ja accord. Ja trummi mehedki on räbalad. Nii siis tuleb Randjärv, Sillad üle piiride. Tuudur Vettiku kirjavahetus abikaasa Lonni Paigaline-Vettikuga 1955–1956, lk 35–58.

348

141

Põhjamaa päikese kullas

minul kanda omal õlal see kõik. [...] Olen oma aega täitnud nüüd komponeerimisega. Olen kirjutanud 10–15 laulu. Need tahavad küll viimistlemist veel, sest siin ei ole klaverit, kõik tuleb peast kirjutada. Loodan, et kui ükskord koju tulen, siis ei tule päris tühjade kätega.”

Abikaasade omavaheline kirjavahetus aastatel 1957–1967 (vt lisad lk 222) on ülevaatlik taustamaterjal, mis annab teavet Tuudur Vettiku muusikategevuse, koorilaagrites viibimise, üldise kultuurielu, kultuuritegelaste, maailmatähtsusega sündmuste ja koduse eluolu kohta.

Selle perioodi allikmaterjali tähtsus seisneb põhiliselt Vettiku kui isiksuse avamises ja tutvustamises. Ta oli avalikkuse meelest eriti pärast vangilaagrist naasmist kinnise ja tõrksa iseloomuga inimene ja mässis ennast ka intriigidesse ning pigem on ta aktiivselt tegelenud enda rehabiliteerimise taotlemise kui koorielu korraldamisega.

Kirjadest selgub siiski, et vaatamata pingelistele suhetele kolleegidega on Vettikus säilinud sarkasmi sugemetega huumorisoon ja huvi maailmas toimuva vastu. Näiteks kommenteerib ta ühes kirjas (vt lisad lk 225 ) abikaasale lõbusalt inimese lendu kosmosesse: „Tead suurt uudist – jälle on kosmoses käidud ja juba paari kaupa – oleme uhked jne. Maa jääb kitsaks, on vaja asumaid teistelt planeetidelt – tuleb uus kolonisaatorite klass. Aga see on vist küll õige kauge küsimus.”

142

Tuudur Vettiku kirjavahetused

VETTIKU KOOLKOND

Tuudur Vettiku ja Roland Laasmäe kirjavahetus võimaldab mõista ja mõtestada koori ning kooriliikumist kui võimsat sünergiat tekitavat kooslust kodanikuühiskonna loomisel. Nende tegevus näitab meile kultuurilise järjepidevuse ja kultuurikoolkondade püsimise võimalusi nõukogude korra tingimustes. Selleks et mõista koori vaimsuse tähendust selle liikmete ja juhtide jaoks, ei piisa ainult ajaleheväljalõigete, hooaja aruannete ega arhiivimaterjali lugemisest.

Laasmäe-Vettiku kirjavahetus on sõnasse, teksti ja sümbolitesse paigutatud sõnum ühest ajastust Eestis, sisaldades mitmetahulisi arvamusi muusikaelust ja elust üldisemalt. Need sõnumid on tänapäevalgi aktuaalsed. Sellised põhimõtted või lähenemised nagu „oskus kuulata on dirigendi töö põhialus” ja „soov on mõtte isa” (Roland Laasmäe) ning „laul on hinge kõnelus” (Tuudur Vettik) on koorilaulu- ja laulupeoliikumises märgilised praegu ja ka tulevikus.

Koori ja koorijuhtide hingeelust räägivad kõige vahetumalt erakirjad ja mälestused, mida Laasmäe ja Vettik ligi paarikümne aasta jooksul vahetasid. Nende pikas ja avameelses kirjavahetuses on sees aeg oma painete, viletsuse ja rõõmuga. Pea kõigis kirjades väljendatakse otse või alltekstina ajastu muresid, elamise surutist ja ebaõiglusest tingitud hingevalu. Kirjavahetus toob ka kujukalt esile, kuivõrd suure pühendumusega mõne aasta eest Siberi vangistusest naasnud Vettik ning tema õpilane Laasmäe suhtusid kontsertide ettevalmistamisse.

143

Põhjamaa päikese kullas

Tuudur Vettiku kirjad Roland Laasmäele kannavad endas vanema kolleegi kogemusi ja koorijuhi ning koorimuusika teoreetiku tarkust ning kogemusi, mis on õpetlikud tänapäevalgi. Vettik ei olnud kitsi jagama häid õpetusi. Ta leidis aina uusi võtteid, kuidas laule nende esitamisel veelgi paremini kõlavaks ja kooripärasemaks muuta.

Aastaid kestnud kirjavahetus oli viljakas kahepoolne diskussioon, mis rikastas mõlemat kooriliikumise suurmeest. Suures osas tänu sellele kirjavahetusele sai Vettiku-Laasmäe koolkond sügava ja reaalse sisu.

Tuudur Vettiku koolkond kestis ja arenes edasi ka nõukogude režiimi tingimustes. Sinna kuulusid Roland Laasmäe, Roman Toi, Ants Üleoja ja mitmed teised tuntud muusikainimesed. Laasmäe oli Tuudur Vettiku silmapaistvamaid õpilasi ja tema õpetuse edasiviija.

Koolkonnad, olgu need siis muusikas, kunstis või teaduses, ei saa olla formaalsed. Koolkond eksisteerib vaid siis, kui õpetajate ja õpilaste vahel valitseb tugev intellektuaalne ja emotsionaalne side ning neid ühendavad ühised arusaamad ja eesmärgid.

Vettiku-Laasmäe kirjavahetuse analüüs avab koos üldistusega koolkonna formaalseid piire ületavad tagamaad. Just tänu isiklikele mitteametlikele kontaktidele, kirjavahetusele, sõpruskonnale ulatus Vettiku koolkond ka Tartusse. Tänu kirjavahetusele oli võimalik jätkata ja arendada koorimuusika koolkonda, mida võimud ei pruukinud sugugi soosida, aga mis kasvas ometi, allumata ideoloogiakubjaste kontrollile.

Laasmäe esimene kiri Vettikule Esimese Laasmäe kirja põhiteema on Vettiku ja Eesti Energia meeskoori kontsertreis Tartusse 1959.349 Sellel sõidul oli korraldajate endi jaoks hoopis laiem ja sügavam tähendus kui lihtsalt esinemine.

1959. aasta suvel tähistati Tartus Eesti laulupidude 90. aastapäeva. Kui Tallinnas peeti laulupidusid tulenevalt ENSV aastapäevadest 0- ja 5-ga lõppevatel aastatel, siis Tartus õnnestus tänu julgetele eestvedajatele-koorijuhtidele, kelle hulgas olid Richard Ritsing, Siin ja edaspidi viited minu valduses olevast käsikirjalisest arhiivist. Roland Laasmäe Tuudur Vettikule Eesti Energia meeskoori eelseisvast kontserdireisist Tartusse ja Tartus tegutsevatest kooridest. 10.10.1959.

349

144

Tuudur Vettiku kirjavahetused

Juhan Simm ja Roland Laasmäe ning mõistlikele linnaametnikele, n-ö mäletada sündmuse ajaloolist järjepidevust, mis sai alguse 9-ga lõppeval aastal.

Vettiku sügisene kontsertreis Tartusse oma kooriga pidi olema üks uus samm laulupeoliikumise arendamisel, mille käigus loodeti kohtuda kohalike muusikainimestega, sõlmida tutvusi ja koostöösuhteid.350 See, et kontserdile järgneb vabamas vormis kohtumine kohalike laulukooride juhtide ja teiste aktiivsete inimestega, oli ka edaspidi kontsertreiside lahutamatu osa. „Pärast kontserti toimuks väike koosviibimine TRÜ kohvikus koos külaliste ja kooride juhatustega,”351 kirjutas Laasmäe ühes hilisemas kirjas Vettikule lihtsa enesestmõistetavusega. Samas andis ta Vettikule ülevaate Tartu kooridest ja tõi välja nende dirigentide nimed.

Kultuurilooliselt on see kiri huvitav ajalooline allikas, sest annab hetke pildi Tartu koorilaulu olukorrast ja kokku 16 koorist, mis 1959. aastal linnas tegutsesid. Tartu kooridest arvati abi olevat ka kontserdi piletimüügi korraldamisel.352 Korraldajatel olid selged kavatsused – kõikidele koorijuhtidele saadeti Tartu ülikooli aulas toimuvale kontserdile nimelised kutsed. Aukutsed otsustati lisaks Tartu koorijuhtidele saata ka ülikoolilinna teistele tähtsatele tegelastele: ülikooli rektorile Feodor Klementile abikaasaga, Eesti Põllumajanduse Akadeemia rektorile Minna Klementile (kellel abikaasat ei olnud ja kes kutsuti üksi), lisaks veel vanameister Juhan Simmile, kunstnik Kalju Pollile abikaasaga ja Tartu Linna RSN Täitevkomitee Kultuuriosakonna juhatajale Elvi Alekandile abikaasaga. Tema oli linna administratsioonist ka ainuke, kes kutse sai. „Arvan, et linnaisadele pole mõtet saata, sest nad vähe käivad kõrtsides ja kontserdil,” arvas Laasmäe, kes oma linna elu hästi tundis.353 Kirjas oli juttu veel ülikooli aula istekohtade plaanist ja koori saabumise ajast – kõik pidi olema kontrolli all, mitte midagi ei saanud jätta juhuse hooleks.354 Eesti Energia meeskoori kontserdi Laasmäe Vettikule Eesti Energia meeskoori eelseisvast kontserdireisist Tartusse ja Tartus tegutsevatest kooridest. 10.10.1959.

351 Laasmäe Vettikule oma Tartu kontserdi korraldamisest 1968. aasta jaanuaris. 10.11.1967.

352 Laasmäe Vettikule Eesti Energia meeskoori eelseisvast kontserdireisist Tartusse ja Tartus tegutsevatest kooridest. 10.10.1959.

353 Laasmäe Vettikule Tartus korraldatavale kontserdile kutsete saatmisest. 1.11.1959.

354 Laasmäe Vettikule Eesti Energia meeskoori eelseisvast kontserdireisist Tartusse ja Tartus tegutsevatest kooridest. 10.10.1959.

350

145

Põhjamaa päikese kullas

kuupäevaks sai 21. november. Tähendusrikas teave on ka see, et Tartusse otsustati sõita 120-liikmelise koosseisuga. „Rohkem ei mahu ülikooli aulasse ära,” arvas Vettik. Solistina oli kaasas Kalmer Tennosaar.355 Tänapäeva kontekstis polnud koori suuruse mainimine oluline mitte ainult küsimuse tõttu, kas ta mahub kontserdisaali ära, vaid see fakt räägib meile kooriharrastuse populaarsusest, massilisusest, laulupeoliikumise tähtsusest inimestele. Kooriproovide jaoks oli ju tarvis leida aega oma igapäevategemiste kõrvalt ja siin joonistuvad välja vaba aja veetmise selged prioriteedid.

Püüdlikule ettevalmistustööle vaatamata tuli koorikontsertide korraldamisel ette ka äpardusi. Vettik oli südamest pettunud, kui selgus, et ülikooliga kokkulepitud aula kasutamise ajal, 21. novembril, toimub Tallinnas suur koorijuhtide segakoori kontsert. Ta püüdis veel meeleheitlikult oma Tartu kontserdi aega muuta, ent edutult. Koorimuusikale pühendunud inimesena hindas Vettik ilmselt veidi üle Tallinnas toimuva kontserdi konkurentsivõimet. Tartu kontserdipubliku massiline Tallinnasse sõitmine polnud tegelikult reaalne, aga koorijuhtide segakoori liikmed võis see küll pealinna viia. Vettiku murelikku märkust Laasmäele tasub siiski pigem huumorina võtta: „Loodan, et siiski Tartusse jääd. /…/ Eks Tartusse ka mõned ikka jää!”356 Vettiku looming ja Gaudeamus Nagu öeldud, oli Laasmäele ja eriti Vettikule varasemate põlvkondade eesti heliloojate ja koorijuhtide elu ning tegevuse tutvustamine üks osa nende tööst. Raamatutes ja perioodikas seda tööd nõukogude ajal ju ei tutvustatud. Nii on märgilise tähendusega nende kirjavahetuses esinev lõik, kus Laasmäe räägib Vettikule eesseisvast Konstantin Türnpu 100. sünniaastapäeva tähistamisest ning palub Vettikult, et ta räägiks Gaudeamuse lauljatele oma mälestusi ning tutvustaks Türnpu elu ja loomingut.357 Seda, et Türnpu teema Vettik Laasmäele Eesti Energia meeskoori eelseisvast kontserdireisist Tartusse. 25.10.1959.

Samas.

357 Laasmäe Vettikule ajalehes Edasi ilmunud kriitika kohta. Taaras, 18.10.1965.

355 356

146

Tuudur Vettiku kirjavahetused

ka ajalehe, eelkõige küll väliseestlaste peibutamisele suunatud Kodumaa358 vahendusel võimalikuks saab, ei julgetud veel loota.

Vettik oli ettepanekuga päri ja arvas, et koor võiks talle saata niisuguse kutse, kus koor teatab kavatsusest korraldada Tartus Türnpu 100. sünnipäeva puhul loeng-kontserdi ja palub Vettikut kõnelema – siis teda vast ka lastakse.359 Selles ei puudu ka isiklik alatoon – „laskmise” all võis ta mõelda kodustelt loa saamist Tallinnast Tartusse sõitmiseks.

Vettiku loomingu tähtsust meeskoori Gaudeamus repertuaaris iseloomustab tabel siin all. Mõni teos on originaalis kirjutatudki meeskoorile, mõni aga ümber seatud segakoorilauludest. Ühtlasi on see nimekiri abiks Laasmäe ja Vettiku kirjavahetuse lugemisel – seal on nende laulude õppimisest ja esitamisest korduvalt juttu. Samuti on huvilistel võimalik tutvuda nende lugude ettekannetega Eesti Raadio arhiivis.

Aasta

Märkusi

Kantaadid

Sõnade autor

1

„Rõkatame T. Vettik rõõmulaulu” (sega-, mees-, nais- ja lastekoorile)

1948

2

Ood „Rõõmupäev” T. Vettik (nais-, mees- segakoorile ja orkestrile)

1967

EMIC-is on loomise ajaks märgitud 1960, ent 13. üldlaulupeo ettevalmistamise käigus on 1948. aasta 1. okt koosoleku protokollis seda kantaati juba nimetatud.

Jrk nr

Laulu pealkiri

Ajaleht Kodumaa oli Väliseestlastega Kultuurisidemete Arendamise Ühingu (VEKSA) häälekandja. Kui VEKSA (asutati 15. aprillil 1960) eesmärgiks oli väliseestlasi ideoloogiliselt mõjutada ja nende seas nõukogulikku propagandat levitada, siis Kodumaa oli selle propaganda kandjana just nagu nõukogude elu üks paljudest paradoksidest. Nimelt oli seal suhteliselt vabalt võimalik kirjutada pikemaid analüüse muusikast, kirjandusest, kunstist, loomeinimestest. Tagantjärele vaadates ilmus Kodumaas palju niisugust infot, mille avaldamine teistes lehtedes ei tulnud kõne allagi. VEKSA asutajate hulgas oli ka Gustav Ernesaks.

359 Vettik Laasmäele omaloodud teoste koorile õpetamise metoodikast, oma uuest eesnimest ja Kastresse sõitmise võimalustest. 1965.

358

147

Põhjamaa päikese kullas

„Lähme lauldes laulupeole” (sega-, nais- ja meeskoorile) „Su Põhjamaa päikese kullast”

T. Vettik

1969

Markus Univer

1934

5

„Mu sünnimaa”

Jakob Liiv

1934

6

„Nokturn”

1937

7*

„Põhjamaa lapsed”

Kersti Merilaas Anna Haava

1938

8*

„Karjapoisi piibulugu”

Rahvaluule

1938/1972

9*

„Üle Toonela tumeda vee”

T. Vettik

1939/1957

10*

„Virmaliste valgus”

Eino Leino, 1940/1969 1940

11

„Kuu”

T. Vettik

1940

Uus redaktsioon, pühendatud meeskoorile Gaudeamus Uus redaktsioon, pühendatud meeskoorile Gaudeamus Uus redaktsioon, pühendatud Mart Saarele Uus redaktsioon, pühendatud meeskoorile Gaudeamus

12

„Ega mina tulnud tukkumaie (koor nr 2 süidist „Virulaste tants”) „Ants oli väike saunamees”

J. Oengo

1946/1959

1955 T. Vettik (rahvaluule ainetel)

„Raudrüütlite needmine ehk Muistne võitlusvanne” „Lõpulugu”

T. Vettik 1956 (rahvaluule ainetel)

T. Vettik

1960

„Kes meist siis pampu kannab?”

T. Vettik

1962

3

4

13*

14*

15* 16*

Tuudur Vettiku looming Tartu meeskoori Gaudeamus repertuaaris 1958–1975.360 Kirjadest selgub, et Vettik jälgis pidevalt Gaudeamuse kontserte, püüdis seal alati kohal olla ning kahetses väga, kui see mõnikord ei õnnestunud.

Tärniga tähistatud laulud 8–14 on avaldatud KKL Tartu Meeskoori (alates 1970. aastast Gaudeamus) noodiraamatutes „Meeskoori laule I–IX aastatel 1960–1967”.

360

148

Tuudur Vettiku kirjavahetused

Koori auliige Tuudur Vettik oli kohal ka 1964. aasta suvises laululaagris Pangodis. 7. augustil 1964. aastal meenutab ta kirjas Laasmäele: „Oli ju päris tore sääl Pangodi järvel ja Palu mägedel.

Kuid see vihm, mis oli võrdlemisi märg, see andiski mulle selle lopsu.

Pühapäeva õhtul ma grambambuli ajal kuivatasin vihma käes oma särki tule kohal – ise olin ilma särgita. Noh, ime siis, et köha tuli ja õige äge!”361 Viide „Grambambulile” annab tunnistust laagri rõõmsast, vabast ja vaimukast meeleolust, osutab vanadele üliõpilastraditsioonidele ning nõukogude ajal laiali saadetud üliõpilasseltside ja korporatsioonide tavadele. Muusika, suhtlemine ja looduse ilu segunesid mõnusaks romantiliseks pildiks, mida mäletati kaua. Laululaagri mälestustest sündis uusi laule. Läks mööda mõni aasta, kui Laasmäe kirjutas 1967. aasta novembris Vettikule, et Pangodi mälestuste põhjal kirjutatud laul362 on temal ja Gaudeamusel täiesti olemas. Sakala mehed laulavad aga juba mitu aastat ja „ega see paha ei ole kui ühte laulu mitu koori laulavad”.363 Meeskoori elus oli laululaagritel eriline tähendus. Selle juurde, millal ja kuhu laagrisse minnakse ja mis kooril kavas on, pöördusid sõbrad oma kirjades aina tagasi. Kui 1968. aasta suvel käisid pingelised ettevalmistused järjekordseks laululaagriks, ootas Laasmäe sinna kindlasti ka Vettikut: „Kooriga läksime suvepuhkusele ja valmistume laagrisse sõiduks. Laager on 26., 27. ja 28. juulil kusagil Aluksne lähedal. Loodan, et saad ka sellest osa võtta.”364 Tuudur Vettiku kõne 1968. aastal meeskoor Gaudeamuse 10. aastapäeva kontserdil Tartus väärib omaette tähelepanu. Terava kriitikameele poolest tuntud Vettik lausus: „Mul on rõõm, et Roland Laasmäest on kujunenud nii silmapaistvalt hea dirigent! Seda on teinud anne ja töö. Mul on rõõm, et K.K.L. Tartu Meeskoor on kujunenud 10 aasta jooksul kõige paremaks meeskooriks vabariigis.

Siin on dirigendi anne ja koorilauljate anne hää kontakti leidnud.

Vettik Laasmäele meeskoorile õpetatava repertuaari artikulatsioonist, dünaamikast ja agoogikast. 7.08.1964.].

362 Siin on mõeldud Tuudur Vettiku koorilaulu „Nokturn” (1937, sõnad Kersti Merilaas) põhjal tehtud versiooni meeskooridele. Laasmäe Vettikule oma Tartu kontserdi korraldamisest 1968. aasta jaanuaris. 10.11.1967.

363 Laasmäe Vettikule oma Tartu kontserdi korraldamisest 1968. aasta jaanuaris. 10.11.1967.

364 Laasmäe Vettikule juubelilaulupeo ettevalmistustest ja koori tegevusplaanidest Tartus ning ühise saun-suvila „Sanum” ehitamisest. 25.06.1968.

361

149

Põhjamaa päikese kullas

Anne, talent ja töö teevad imet! Ma soovin, et see väljapaistev meeskoor hoiaks seda kättevõidetud lippu kõrgel ega annaks seda oma käest mitte kunagi. Ma soovin, et K.K.L. Meeskoori tulevikutee oleks võituderikas, et tema motoks oleks: „Luule, see on sala tõde, õnn ja valu hinge sees. Seda pead sa ilmutama, hoolimata enesest.”

Seega külvaks ta Eesti rahva südametesse ilu, annaks rahvale mõtte – tunde – tiivad, mis vaimuelu kõrgustesse viivad. Ma olen alati teiega!”365 See kõne kinnitas kahe muusikamehe vaimset sidet ja hingesugulust. Lisaks Laasmäe kooritöö tunnustamisele oli siin tuntav ka püüd kujundada oma aja eetikat, hoiakuid ja mõtteviisi. „Eesti rahva südametesse ilu külvamise” jutt erines ju ajastu üldisest keeletarvitusest. Neid ideid sisaldas ka Tuudur Vettiku kiri meeskoori vanemale Valfrid Treierile (1929–2010, Gaudeamuse asutajaliige ja president 1965 ja 1967–1968). Roland Laasmäe 50. sünnipäeva eel. Neist kiirgub seesmist üleolekut võõrvõimu režiimist, soojust ja poolehoidu Laasmäele. Vettiku puhul oli selline suhtumine haruldane ja tähendab seda suuremat tunnustust. Vettik oli meeskoorile Gaudeamus igas mõttes oma.

Meeskoori rahvusvaheline koostöö Rahvusvahelisest koostööst ja kontserdireisidest on kirjutatud mitmes kirjas. Näiteks kirjutas Laasmäe Vettikule 6. juulil 1971. aastal: „Siberisõit sai ära tehtud ja esimesel sealsel laulupeol üldjuhti mängitud. Tomsk, Novosibirsk, Irkutsk ja Baikal on kenad kohad. Ülekaalus üliõpilased ja teadlased. Koorimuusikasse suhtumine ja vastuvõtt palju soojem kui meil. Sõit kulges väga hästi nii organisatsiooniliselt kui ka kontsertide osas. Igatahes kulu, mis iga mees pidi kandma, tasus kuhjaga.”366 Laasmäe kirjast selgus Vettiku jaoks oluline fakt, et Tomski riikliku ja üliõpilaskoori dirigent Vitali Sotnikov soovis tema „Nokturni”

Meeskoor Gaudeamuse kogud, käsikirjaline materjal.

Laasmäe Vettikule kontserdireisist Siberisse, halvenevast tervisest ja haiglast väljasaamisest.

6.07.1971.

365 366

150

Tuudur Vettiku kirjavahetused

oma koori repertuaari võtta.367 Keerulisemad olid suhtlemisvõimalused sõpruskooridega Soomest ja Ungarist. Laasmäe töötas visalt selle nimel, et koor pääseks esinema väljapoole NSV Liidu piire ning sõpruskoorid saaksid tulla külla Eestisse. Hea organisaatoritöö ja nõukogude ajal nii olulised tutvused tegid selle võimalikuks: kontserdireisidel käidi Ungaris, Soomes, Tšehhoslovakkias. Muidugi ei olnud see isegi tollaste ettekujutuste järgi päris raudsest eesriidest väljaspool olev maailm (ehkki Soome natukene ju oli).

Koori eduloos oli taolistel sõitudel tähtis koht ning Gaudeamuse veteranid hindavad veel tagantjärelegi neid reise kõrgelt kui võimalust suhelda ja vahetada kogemusi kolleegidega võõrsil. Need reisid olid heaks stiimuliks koorilauljatele ja nad olid nende nimel valmis veelgi visamalt tööd tegema. See oli püüdlus pääseda kasvõi põgusalt raudse eesriide tagant välja, näha teistsugust maailma, hingata värskemat õhku.

Parteifunktsionäärid jälgisid muidugi neid sõite valvsal pilgul – ühekorraga sõitis ju piiri taha suur hulk mõttekaaslasi. Koorilauljate mõttelaad ja vastupanuhoiakud olid aga üldiselt teada. Kontserdireisid avardasid lauljate silmaringi ja panid neid eri poliitiliste süsteemide mõju üle veelgi kriitilisemalt mõtlema kui seni. Reisidelt tagasi tulles tajuti üsna teravalt vastuolu ENSV reaalsuse ja läänelikuma elumalli vahel ja see omakorda mõjutas mitme argielus juhtival kohal töötava laulja ettevõtmisi ja otsuseid oma töökollektiivis ning ka ühiskonnas tervikuna.

Laasmäe õpetajat ja sõpra Vettikut ei lastud raudse eesriide tagant kunagi välja. Tema pidi kuus aastat oma täisjõus elust veetma tegeliku raudse ukse taga – olematu süü pärast, nagu hiljem mokaotsast öeldi – ning püsima elu lõpuni NSVLi piiride sees.

Kooriteoste interpretatsioon Vettiku ja Laasmäe kirjavahetuses on kõige väärtuslikum see osa, kus Vettik käsitleb laulude interpretatsiooni, repertuaari õpetamistõppimist, koorijuhi töö nüansse, ka lavataguseid. See osa väärib laiemat tutvustamist ja sobiks nähtavasti illustreeriva materjalina ka Laasmäe Vettikule Tomski koori soovist tema „Nokturni” oma kavasse võtta. Taaralinnas, 28.08.1968.

367

151

Põhjamaa päikese kullas

Vettiku enda „Koorijuhi käsiraamatu” võimaliku uue kordustrüki juurde, mida võiks kasutada Muusikaakadeemia ja muusikakoolide õppetöös.

1964. aasta augustis tutvustas Vettik Laasmäele üksikasjaliselt üldlaulupidude traditsioonilise avalaulu, Mihkel Lüdigi „Koidu” esitamise kunsti. „„Laulud nüüd lähevad kaunimal kõlal vägevail vooludel üle me maa” – see on lause, mida lauldakse ühe sõõmuga,” selgitab ta ja hoiatab ritardeerimise ehk aeglustamise ees – see muudaks tekstis toodud sõnumi mõtet! Vettik ei halastanud autoriteetidele ja näitas, kus Ernesaks on vigu teinud, mida teised aina kordavad. „Meie RAMi ettekandes jääb koguni Ernesaksa enda laulu „Laine tõuseb” lõpu akord ebakindlaks,” märkis Vettik lakooniliselt.

Läti helilooja Marģeris Zarińši (1910–1993) koorilaulu „Nokturn” analüüs on nagu väike põnevusjutt (koorilaul „Nokturn” on pärit oratooriumist „Võitlus sortsisooga”, tõlkinud Arvo Ratassepp). Vettik annab kirjas juhtnööre nii teksti, intonatsiooni, pauside, teksti kestvuse kui ka helitugevuse kohta. Erilist tähelepanu pöörab ta laulu lõppakordile ja pakub välja omapoolse interpretatsiooni.

Samas kirjas järgnes veel juhtnöör oma koorilaulu „Meie tõotus” ja lõpuks ka „Põhjamaa laste” ettekandmiseks.

Nähtavasti viitavad just seda laadi saadetistele Laasmäe kirjad, kus ta tänab teadusliku töö eest. Sagedane on sealjuures märge „Töötasin selle läbi”.368 Laasmäe ei häbenenud kunagi Vettikult nõu ja abi paluda ning Vettik oli talle alati ka meeleldi toeks. 1971. aasta sügisel, kui Gaudeamus hakkas õppima Jean Sibeliuse op 29 kantaati „Snöfrid”, oli Laasmäe hädas – Tartust leitud tarkadest raamatutest ei leidunud teose sisulise külje kohta tuge.369 Polnud andmeid isegi teose esmaettekande kohta. Nii tuli vanemal kolleegil, kellel sama kooriteosega töötamise kogemus olemas, appi tulla ja tartlastele teadust saata.

Huvitav on ka kirjavahetus Friedrich Säbelmanni loo „Kaunimad laulud” seade üle. Laasmäe uuris Vettikult, miks näiteks Laasmäe Vettikule Tartu laulukooridest ja ettevalmistustest juubelilaulupeoks. 13.06.1967.

Laasmäe Vettikule abipalvega Sibeliuse kantaadiga „Snöfrid” op 29 seotud andmete saamiseks. 21.09.1971.

368 369

152

Tuudur Vettiku kirjavahetused

1969. aasta laulupeol lauldi seda teost ühe seade järgi, aga nüüd on käibel Jüri Variste „Kooriloomingus” trükitud seade, ja mis siis õige on?370 Juba mõne päeva pärast tuli Vettikult vastus. Kõigepealt kirjeldab ta „Kaunimate laulude” ajalugu alates 1894. aasta V üldlaulupeost. Seejärel hoiatab, et Variste toimetusel on „väga palju parandusi” tehtud laulu kahjuks. Ja kõige lõpuks soovitab ta, kuidas kooril tuleks seda laulu esitada.371 Laasmäe-Vettiku kirjavahetus tervikuna näitab, kui peenelt viimistlesid meistrid laulude ettekandmise nüansse muusikas, iga sõna tekstis. Nad otsisid sõnade mõtet ja muusikalise fraasi täpsust.

Laasmäe püüdis Vettiku laulude ettekandmisel hoolega järgida õpetaja nõuandeid. Vettik seevastu ei väsinud selgitamast, vahel ka koos väikese huumoriga, kuidas tema teose üht või teist fraasi interpreteerida või milline on olnud laulu autori enda loominguline idee.

Mentor Vettik jagas innukalt õpetusi ka teiste heliloojate laulude paremaks mõistmiseks ja esitamiseks. Õpetussõnadele eelnes analüüs, et seejärel põhjalikult ja põhjendatult välja tuua uusi võtteid, kuidas heliteost veelgi paremini kõlavaks ja kooripärasemaks muuta.

Vettiku kaasaelamine Gaudeamuse tegemistele ja nõuanded noorele dirigendile olid väga vajalikud, sest ega Tartus Laasmäe uut koori, eriti alguses, väga ei pooldatud.

Muusikalised intriigid Lisaks Vettiku ja Laasmäe põnevale kirjavahetusele, mis puudutab ka meie kultuurielu varjatud nüansse ja millest trükisõna on seni vaikinud, leiab laulupeoliikumise valdkonnast mitmeid vaidlusaluseid ning intrigeerivaid muusikalisi teemasid. Nende kirjavahetusest võiks uurimisainet saada veel lehekülgede kaupa. Näiteks on intrigeeriv Vettiku küsimus kirjas Laasmäele, miks Ritsing kuulujutte levitab372 või Laasmäe kirjas Vettikule373 kirjeldatud Jüri Variste Laasmäe Vettikule „Kaunimate laulude” meeskoori seadest. 28.09.1974.

Vettik Laasmäele „Kaunimate laulude” seadest ja esitamise metoodikast. 3.10.1974.

372 Vettik Laasmäele oma Tartu kontserdi viimastest ettevalmistustest ning tagasivaatest oma represseerimise loole. 4.02.1968.

373 Laasmäe Vettikule juubelilaulupeo mahu piiramisest, repertuaaripoliitikast ja intriigidest.

6.08.1968.

370 371

153

Põhjamaa päikese kullas

suhtumine Vettiku loomingusse. Vettiku arreteerimine lõi valla nii Ernesaksa kui Variste karjääritee väravad. Vettiku kirjast võetud tsitaadi taga, et „Tallinna pussu-peedudele oleks pidanud siiski ütlema, et Tartu mehed ei leidnud […] laulu nõrga olevat”,374 on kümneid inimesi, igaüks oma karjääriga ja oma meetodiga selle tegemiseks.

Siin kaante vahel ei ole võimalik jõuda kõigi mainitud nüanssideni. Puudutan põhjalikumalt vaid tüli 1969. aasta juubelilaulupeo kava pärast, mille ümber toimunud võitluse kohta saab teavet Vettiku kirjadest Laasmäele. Just selles juhtumis ilmnes, kuidas represseeritud koorijuht ja helilooja oli mistahes otsustamistest jätkuvalt eemale tõrjutud ja tema looming oli ilma sisuliste põhjendusteta kergesti kõrvale heidetud. Selles võitluses põimusid nii otsustajate isiklikud huvid, millele tavaliselt osati otsida ideoloogilist katet, kui oli ka selgelt näha Tallinna kõrgete partei- ja valitsusametnike äraspidist pealinna-kolkapatriotismi ja Tartu-vaenulikkust.

1969. aasta juubelilaulupidu peeti kultuuriajaloo-teadlike koorijuhtide järjekindla selgitustöö tulemusel lõpuks ikkagi nii Tartus kui ka Tallinnas. Laasmäe kirjutas Vettikule, et juubelipidustuste alustuseks planeeritava Tartu laulupeo pidamine oli Tallinnas arutlusel. Üritus kuulutati vabariiklikuks ürituseks, mida pidid juhtima hakkama Tallinna spetsialistid. „Meil ei ole siin palju kaasa rääkida. Pealegi lähevad meie seisukohad Tallinna meestega mitmeti lahku,” tõdes Laasmäe. Selgub, et ka repertuaaris ei oldud Tartu koorijuhtide ettepanekutega nõus. „Sinu „Rõõmupäev”375 võeti kavast maha,” kirjutab ta, lisades kohe juurde, et kõik üldjuhid määratakse samuti Tallinnas. „Lood on ühesõnaga sitad. Kui nii asju aetakse, siis ei ole sealt midagi head loota! Võtab tuju ära. Ei taha sellega ülepea tegeleda.”

Nüüd oli Vettik raevus, Tartu poole läks teele kuri kiri: „Ma tahaks, et Sa kirjutaks mulle täpselt, miks „Rõõmupäev” maha võeti ja kes oli vastu. Sa vist ise käisid Tallinnas ja tead. Ma arvan, et Tartu mehed ei kaitsenud küllalt energiliselt oma õigusi ise laulupidu korraldada.376 (Vettiku rõhuasetus.)

Vettik Laasmäele kriitikaga „Rõõmupäeva” nõrga kaitsmise pärast. 28.08.1968.

Mõeldud on Vettiku oodi naiskoorile, meeskoorile, segakoorile ja orkestrile „Rõõmupäev” (sõnad T. Vettik, 1967).

376 Vettik Laasmäele juubelilaulupeo ettevalmistamise ja selle repertuaariga seotud probleemidest. 24.07.1968.

374 375

154

Tuudur Vettiku kirjavahetused

Õpilane ja õpetaja – Laasmäe ja Vettik – 29. juunil 1969. aastal, juubelilaulupeol Tallinnas üldjuhtidena. Foto: Ants Nilson

Laasmäe vastusest selgub, et juubelilaulupeo peakomisjoni esimees Arnold Green ütles isiklikult, et Tartus võib laulupeo korraldada vaid sel juhul, „kui see ei varjuta Tallinnas toimuvat suurt juubeldust”. Seetõttu peeti vajalikuks Tartu peo osavõtjate arvu piirata.

Analüüsides 1969. aastal Tartu juubelilaulupeo kava377, selgub tõepoolest, et Tallinna laulupeo toimkond kärpis Tartu laulupeokontserdi kava minimaalseks. Peol esinesid vaid poiste- ja meeskoorid ning puhkpilliorkestrid, puudusid nii laste-, nais- kui ka segakoorid. Samuti ei olnud peo alguses ega lõpus ühendkooride lauluplokki. Põhjendus oli küüniliselt lihtne – 1869. aastal, Tartus peetud esimesel Eesti laulupeol ju ka ei olnud naisi!

Olgu siin vahemärkusena öeldud, et 1969. aasta juubelilaulupeoga on mul endal samuti tugev emotsionaalne side. Suurema osa selle rongkäigust 14. juulil 1969 Vanemuise tänavalt kuni Tähtvereni läbisin isa Jüri Randjärve, Gaudeamuse laulja kukil.

Vt 130 aastat eesti laulupidusid, lk 105.

377

155

Põhjamaa päikese kullas

Peakomisjoni istungil Tallinnas võttis sõna Jüri Variste, kes luges oma hallist taskuraamatust maha, et repertuaarikomisjon ja sektsioon on „Rõõmupäeva” repertuaari võtmist arutanud ja tema, Variste, „peab oma kohuseks Peakomisjoni informeerida, et teos on nõrk”. […] „Paistab, et repertuaari tegemine on kitsa kildkonna käes ja juba ennem kooskõlastatud,” nentis Laasmäe, lisades: „Meile soovitati sisse võtta revolutsiooniline laul „Mööda mägiteid”.” ( Jutt on I. Aturovi laulust „Mööda mägiteid ja orge”.) Siiski selgub järgmistest kirjadest, et Vettiku ood „Rõõmupäev” ei tundunud ka Laasmäele kuigi kaalukas olevat.

Võib üksnes ette kujutada kulisside taga peetud võitlusi, mille tagajärjel soositud eesti laul vahetatigi välja revolutsioonilise mitteeesti lauluga. Tähelepanu tuleb pöörata ka faktile, et peo teisel päeval oli kavas Tormise „Meeste laul” (Paul-Eerik Rummo sõnadele), mille tekst meenutab väga Vettiku „Metsavendade laulu”: „Meie oleme aga mehed kui metsapullid, / Aru Jaani hallid sõnnid. / Läheme muudkui metsa möirates / Ja tammikusse tallates” jne.

Tartus peetud juubelilaulupeo sõnum oli erakordselt eestimaine.

Selle tõestuseks vaatleme kavas olnud laule: Ernesaks „Jüriöö marss”, Ritsingu „Laulmata laul”, juba nimetatud Tormise „Meeste laul”, Villem Kapi kooripoeem „Põhjarannik”. Ka selle viimase laulu tekst, mille autor on Kersti Merilaas, on väga mitmetähenduslik: „Rannik kui hüppel rünnaku hoos, / manner ja meri siin sülitsi koos, / kivine kallas, rind tuultele valla, / rahne ja rähka siit virutab alla. / Vood aga vastasel haarates jalust, / purevad järavad kaldaalust. / Seiske! Ei edasi saa! / Ei kumbki edasi saa! / Võimas on meri, veel võimsam on maa…”. Päeva ja pidustuste lõpuks kõlas Raimund Kulli „Kodumaa”.

Suurem osa Vettiku ettepanekutest, mis ta juba 1966. aasta märtsis Laasmäele saadetud kirjas378 oli teinud, viimaks siiski täitus. Esiteks oli vanameister soovinud peo alguses kuulda avalaulu, mis kirjeldaks laulupidude saja-aastast ajalugu. Selleks sai Tormise kantaat „Laulu algus”. Vettiku kurvastuseks polnud küll avalauluks valitud tema oodi „Rõõmupäev”, nagu kirjadest teada saime. Järgmiseks soovitas Vettik, et algusosas kõlaksid Härma, Türnpu, Hermanni, Läte, Vettik Laasmäele 1969. aasta juubelilaulupeo avalaulu ja kava asjus. 22.03.1966.

378

156

Tuudur Vettiku kirjavahetused

Jannseni, Säbelmanni ja/või Kunileidi lood. Ja tõepoolest – Miina Härma „Meeste laul”, Konstantin Türnpu „Mull’ lapsepõlves rääkis”, Aleksander Läte „Malemäng” ja „Pilvedele” ning Aleksander Kunileidi „Sind surmani” olidki kavas. Peaaegu nagu vanadel headel aegadel.

Laasmäe suutis Tartu laulupeo kunstilise juhina kinnises Nõukogude sõjaväelinnas läbi viia sedavõrd rahvusliku kavaga juubelipeo.

Vettik oli talle siin hea soovitaja. Parteikomiteel oli 1969. aasta Tartu juubelilaulupeo repertuaari lubamisega rohkesti probleeme.

Kavasse süvenedes võib veenduda, et Tartu koorijuhtidel eesotsas Laasmäega õnnestus kokku panna peaaegu läbivalt Eesti algupärandiga täidetud kava379. Oli vaid paar erandit: Arvo Ratassepa juhatusel kõlas Aturovi „Mööda mägiteid ja orge” ja alles teise päeva alguses lauldi Richard Ritsingu juhatusel Eugen Kapi „Lenini parteid”.

Tartus peetud 1969. aasta juubelilaulupeo eel tekkis EKP Tartu Linnakomitees suur pahandus ka laulupeoplakati pärast. Teadupärast vaatasid parteikomitee ja kultuuriosakonna inimestest koosnev komisjon kava ja peo sümboolika läbi. Probleem tekkis sellest, et kunstnik Meeri Säre oli joonistanud plakatile laulupuu koos 1928. aasta laulupeo sümboolikaga. EKP Keskkomitees vaadatud plakat läbi, keegi leidis üles mingid lubamatud paralleelid ning EKP Tartu Linnakomitee I sekretär Johannes Lott kutsuti Tallinna partei keskkomiteesse, kus ta sai kõvasti noomida. Suurte vaidluste tulemusel võeti risk, jäeti laulupeopuu ikkagi alles nagu ka 1928. aasta märk.

Pidu Tartus kestis kaks päeva ja õnnestus suurepäraselt. Elvi Alekandi meenutustest loeme, et kuigi juubelipeo komisjoni esimees Lott sai kava eestimeelsuse pärast EKP Keskkomiteest isegi pähe, olid üldkokkuvõttes ülemused siiski rahumeelsed, sest provokatsioone polnud ja pidu suudeti soliidselt korraldada. „Lõppkokkuvõttes olla Lott isegi ametikõrgendust saanud,” räägib Alekand intervjuus. Ka kompartei ametkond polnud ammu enam ühenäoline, juba oli võimalik isegi mingisugune diskussioon. Vähemalt kompartei juhtivate liikmete endi vahel.

130 aastat eesti laulupidusid, lk 105.

379

157

Põhjamaa päikese kullas

Koorijuhi ja muusikategelase Aksel Pajupuu (1926–2010) kiri, mille ta 1974. aasta 23. oktoobril Roland Laasmäele saatis, on oma iroonilise keeletarvituse poolest kujukas näide sellest, kuidas Nõukogude võim inimestega manipuleeris. Nimelt jutustab Pajupuu eraviisiliselt sõber Rolandile, missugused ideoloogilised võitlused ja heitlused käivad laulupeo repertuaari ettevalmistamisel Tallinnas laulupeokomisjonis. (Pajupuu oli 1955., 1960. ja 1965. aasta üldlaulupeol laste- ja poistekooride üldjuht ning 1969., 1975. ja 1980. aasta üldlaulupeo pealavastaja.) Kiri väärib oma sisu ja stiili tõttu äratoomist täies mahus: Lugupeetud provessor Laasmäe Võtan rõemuga teadmiseks, et jälle üks inimene on eelproovide mõttest õigesti aru saand. Sina kirjutad just nii, nagu minagi oleks kirjutanud (palun muidugi vabandust). Täpselt samuti on juba ametisse astunud Peeter Perens [senior]380,Valdo Ratassepp381 (tema hoolitseb Haapsalus kõikide kooride eest – ka meeskoorid), Silvia Mellik382 (käis juba Iiumaal ära ja tegi täpsustatud plaanid valmis kevadeni). Teised kavatsevad ka asja nii korraldada. Meie kõige suuremad JUMALAD383 (GE ja AR) pole seni veel sellest asjast aru saanud (Juhan Raudest rääkimata) – neil on irm, et nüüd aetakse laulupeo ettevalmistamine p-esse. Muuseas AR pani „Kultuur ja Elusse” et võistulaulmisel on I kategooria määramisel tuleb esitada „Lenini sõnad” [Tormise kantaat Lenini sõnad] (??). Ei mingit seletust – kas kõik või viimane koor. Ottin384 kutsus mind seda läbi lugema – sai veel viimasel hetkel maha tõmmata. Nüüd on rahu taastamiseks juhendis niisugune punkt, et žüriil on õigus paluda kooril vajaduse korral Peeter Perens (1934–1997), koorijuht ja pedagoog, Tallinna Kammerkoori (1962) asutajaliige. Raamatud: Kooriõpetus (1988), Kooritöö metoodika (1989), Võõrkeelsete muusikaterminite sõnastik (1994).

381 Valdo Ratassepp (1938–1990), koorijuht ja pedagoog, koorijuht Arvo Ratassepa vend.

382 Silvia Mellik (s 1933), koorijuht ja pedagoog, olnud aastast 1962 Tallinna G. Otsa nim Muusikakooli koorijuhtimise õppejõud. 1990 ja 1994 üldlaulupeo üks juhte.

383 Siin on mõeldud Gustav Ernesaksa ja Arvo Ratasseppa.

384 Arno Ottin, ajakirja Kultuur ja Elu ajakirjanik 1960.–1980. aastatel.

380

158

Tuudur Vettiku kirjavahetused

esitada üks laul laulupeo kavast (kas žürii ettepanekul või loosiga) – täpset redaktsiooni peast ei tea aga mõte on selline. […] Aidaku Sind Jumal Sinu ettevõtmistes.

Terwitab wend Aksel /allkiri/ Kiri vahendab nõukogude ühiskonnas valitsevat suhtumist ja meeleolusid, mis loomulikult iseloomustasid ka laulupeokomisjoni.

Tekib küsimus, kas need n-ö kohustuslikud initsiatiivid tulidki ikka alati kusagilt ülalt parteikoridoridest. Või oli allpool ka püüd meeldida kommunistlikule parteile? Karjääri tuli ehitada ju vaatamata võimule, on märkinud Enn Soosaar.385 Samasugune tendents – olla veelgi parteipüüdlikum kui parteiorganid ise – ilmnes silmnähtavalt vene heliloojate seas, nagu kirjeldab soome teadlane Simo Mikkonen386.

Kas sellist käitumisviisi tuleks mõista ja see andestada või hoopiski hukka mõista? Raske on vahet teha, millal muutsid inimesed oma kesta ja värvi hirmust, millal aga andis tooni puhas karjäärihimu.

Nõustun Olaf Mertelsmanni seisukohaga, et on aeg loobuda mustvalgest ajalookäsitlusest ning tõdeda, et „ühest küljest eksisteeris vastupanuliikumine, kuid teisest küljest ka kollaboratsioon. Enamik tegutses pigem nn hallis tsoonis, ükskõik kas siis sakslaste või nõukogude võimu ajal, pragmaatilise koostöö ja passiivse vastuseisu/ vastumeelsuse vahel”.387

Soosaar, Enn. Isa ja aeg. Loomingu Raamatukogu 2007, 5, lk 41.

Mikkonen, State Composers, lk 305.

387 Mertelsmann, Olaf. Huvitav konverents Riias [Rahvusliku eliidi kaotamine ja uuendamine Balti riikides 1939–1991]. // Tuna 2004, nr 3, lk 146–147.

385 386

159

Põhjamaa päikese kullas

Väljavõte Vettiku kirjast Laasmäele, 22. märts1966.

Kirjad on autori eraarhiivis 160

Tuudur Vettiku kirjavahetused

ERA- JA ARGIELU KIRJADES

Vettiku ja Laasmäe kirjavahetuse alusel võib teha üldistuse, et nende kahe silmapaistva loomeinimese eraelu ei olnudki nii väga eraelu. See oli väga jõuliselt allutatud tööle nagu enamiku selles valdkonnas tegutsevate inimeste puhul.

Kirjad on täis professionaalseid arutlusi muusikateoste sisu ja vormi, laulupidude repertuaari ja selle repertuaari kokkupanijateotsustajate ning igasugu nõukogulike tegelaste tegude pahatahtlikkuse ja veidruste üle. Ometi mahub kõige selle vahele ka isiklikke teemasid. Eriti südamlik on kirjade stiil siis, kui Laasmäe räägib tütar Urvest või kui Vettik räägib abikaasa Lonnist. Isiklikke teemasid käsitlevates kirjades avaneb meeste omavaheliste suhete ja hingesuguluse kogu spekter: liigutav emotsionaalsus ja usaldus, vahel sekka ka irooniat ja eneseirooniat.

Urve Laasmäe-Esse rääkis mulle 2011. aasta suvel: „Isal ja Vettiku Tutil [Vettiku hüüdnimi Laasmäe peres] oli omavahel väga isiklik suhe. Usalduslik. Isa ka rääkis seda alati, et Tuudur ja Lonni nii hoidsid teineteist. Vettik alati ütles, et minu Lonni. Tuudor oli Lonni surmast pikka aega väga löödud.”

Tütar ei mäletanud, et Vettiku Siberis olemise ajast oleks nende peres räägitud. Võib-olla ainult omavahel, kuid tema kuuldes mitte.

Isa oli lihtsalt öelnud, et Vettikul on väga raske elu olnud. Vettik tuli neile Tartusse külla tavaliselt siis, kui meeskoori kontsert oli, ja Urve meenutas, et õhtul pärast seda koos olles räägiti koori ja laulude teemadel. „Vettikust mõeldes meenub mulle esimesena must sametpael, 161

Põhjamaa päikese kullas

mis tal alati kaelas oli”, lisab Urve. Tema sõnul oli Vettik terava ja hästi kriitilise ütlemisega mees, hoogne ja noorusliku mõtlemisega.

Aga ka hoolitsev ja soe – ta võttis sõbra tütre tihti sülle, kui too veel väike oli. Kui oli välja tulnud Lloyd-Webberi rokkooper „Jesus Christ Superstar” ja tema 9. klassi tüdrukuna seda vaimustunult kuulas ning isa Roland teda selle eest sõbralikult hurjutas, siis arvas Vettik hoopis, et „ohh, Jumala äge!”.

Laasmäe ja Vettiku kirjad mõjusid mõlemale ka teraapiliselt.

Vettiku puhul ravis see tema hinge, Laasmäel leevendas aga emotsionaalses mõttes tema rasket haigust. Materjal kinnitab, et Laasmäe kirjutas Vettikule rohkem kirju kui Vettik temale. Vettik vajas samuti väga Laasmäe nõuandeid, veelgi rohkem aga inimlikku tuge pärast Nõukogude võimu ebaõiglust ja sunnitud vanglaaega.

Oma perekonnaelust, lähedaste inimeste valusatest probleemidest ning tervisemuredest kirjutati teineteisele avameelselt.

1967. aasta septembris oli Vettik haige ja Laasmäe korraldas tema sõidu Tartusse ravile. Tollal olid küll tähtsate tegelaste jaoks olemas erihaiglad, kuid Vettik, ehkki endine teeneline kunstitegelane, aga veel rehabiliteerimata, sellise haigla patsientide hulka ei kuulunud.

Nii leppiski Laasmäe asjad Tartu arstidega kokku, korraldas transpordi ja pani Vettikule hotellis Park toa kinni, et „järgmisel päeval kohe saaks raviga peale hakata”.388 1971. aastal hakkas aga Laasmäe tervis halvenema. Kirjas Vettikule rääkis ta 1971. aasta mais toimunud kontserdireisist Siberisse, mille ajal teda tabas maoverejooks. Vaatamata murelikule olukorrale jääb kirja toon mõnusalt aasivaks. „Peetrusega oli tõsine jutuajamine – andis mõneks ajaks oma käenduse peale veel välja. Eks näis kui kauaks,” suutis Laasmäe tõsisest asjast ometi talle omasel humoorikal toonil rääkida. Talle oli üle kantud üle viie liitri verd… Vaatamata südasuvele tuli tal pärast ravi kodus istuda ja kõikidest ettekirjutustest kinni hoida. Ühtlasi tunnistas ta nüüd sõbrale, et oli ennast juba paar aastat haiglasena tundnud, aga kuna „maja haigeid täis” – teistel perekonnaliikmetel tõsisemad hädad kallal –, ei saanud ta endast hoolida. „Vast selle kuuga jõuan nii kaugele, et saab inimese Laasmäe Vettikule tema Tartusse ravile sõitmise korraldamisest. Taaralinnas 24. 09.1967.

388

162

Tuudur Vettiku kirjavahetused

moodi elama hakata. Kuradima sant on, kui midagi ei lubata teha,” lõpetas ta oma tervisejutu.389 1972. aasta jaanuaris suvitas Laasmäe Narva-Jõesuus, kus tehti küll muda-, küll elektri- ja muud ravi. Ta ise lootis, et on maoga asjad enam-vähem korda saanud, aga suurest lamamisest tuli kallale kuklaradikuliit, mis nõudis omakorda ravi. „Mind siis tohterdatakse ja muljutakse ja puuakse,” kirjutas Laasmäe. Selle viimase all mõtles ta küll kaelalülide venitamist. „Eks nuheldakse tegemata jäänud pattude pärast,” arvas ta. „Ravi on tasuta, aga rohud kallid!” ütleb Laasmäe oma kirja390 lõpetades, mis kõlab küllaltki tänapäevaselt.

Urve oli 19-aastane, kui pidi matma ühel ja samal aastal ema Linda ja isa Rolandi. Isa kiri, mille ta paar päeva enne surma tütrele kirjutas ja mille Urve mulle 2011. aastal ette luges, oli erakordselt liigutav: Kallis tütrekene. Täna jätad sa hüvasti oma kõige parema sõbra – isaga. Sinu lapsepõlv pole olnud kerge, aga meie vahel valitsenud suur sõprus, austus ja armastus on meid mehiselt aidanud toime tulla oma elu raskustega – oled sirgunud täiskasvanuks. Hoidu inimestest, kes on küll vabanenud sabast, kuid mitte oskusest saba liputada. Vali sõpru.

Ole jäägitult aus. Kallista mind, nagu sa seda alati oled teinud.

Sinu ainuke isa.

1975. aasta jäi Roland Laasmäele viimaseks eluaastaks ja XVIII suvine üldlaulupidu viimaseks laulupeoks. Ta lahkus meie hulgast 12. novembril. Nõukogude aja lõpuni jäi siis veel 17 pikka aastat.

Inimesi, eriti nende rolli aja- ja kultuuriloo mõjutajana võib tihti tundma õppida alles aastate möödudes. Laasmäe legendaarsust süvendab asjaolu, et kandes endas rasket, parandamatut haigust ja tundes ette oma saatust, tõusis ta suure tahtejõu toel tõvevoodist ning hakkas end füüsiliselt treenima, et vastu pidada 1975. aasta üldlaulupeo rongkäigus ja särada viimast korda dirigendipuldis. Ta lahkus Laasmäe Vettikule kontsertreisist Siberisse, halvenevast tervisest ja haiglast välja saamisest, 6.07.1971.

390 Laasmäe Vettikule oma ravist Narva-Jõesuus, 28.01.1972.

389

163

Põhjamaa päikese kullas

elust püstipäi. Matusetalitus toimus tema enda koostatud ja peensusteni läbimõeldud stsenaariumi järgi. Laasmäe käsikirjadest, mis on minu erakogus, on hüvastijätukiri koorile: „Oleme selle 17 aastaga tugevaks teotahteliseks kollektiiviks kasvanud. Olen Teiega üle elanud raskeid koori asutamise aastaid. Kui vaja on olnud, oleme üksmeelselt läinud läbi tule ja vee. See suur üksteisemõistmine, sõprus ja seltsimehelikkus on viinud Gaudeamuse sellele tasemele, kus ta praegu on. Suurtest laululahingutest võib ainult siis võitjana välja tulla, kui koori ja dirigendi vahel valitsevad suhted, mis on rajatud aususele, lugupidamisele ja üksteise mõistmisele. Aitäh selle eest!”

Säilinud on Tuudur Vettiku käsikirjalised märkmed391, kus on kirjas tema mõtted, kui ta koostas oma noorema kolleegi ja sõbra mälestuseks matusekõnet. Mõtted on katkendlikud, nendes on tunda suurt leina ja kurbust. Põhiline on siiski selgelt välja toodud: Roland Laasmäe, meeskoori Gaudeamus dirigent, suutis koori lühikese ajaga tippvormi viia ja seeläbi ka Tartu linnale rahvusvahelisel areenil kuulsusrikkust tuua. „Laasmäe oli Gaudeamuse looja ja selle õitsele viija. Palju vaimurikastavaid hetki kinkis ta tartlastele ja mujale. Koor ja ta ise arenes jõudsasti, kontserdist kontserdini – suurmeister 1972 koorifestivalil. Oli triumf, kuldmedal! Suurim võit, mida Eesti taidluskoor on saavutanud. Laasmäe „Gaudeamus” – haritlaste koor, tõi kuulsust Tartule ja tervele Eestile. […] Koori kaudu tõusis Tartu tähtsus muusika alal oktaavi võrra kõrgemale. […] Roland oli oma saatusest suurem! […] Täna saadame tema põrmu Tartu Panteonile, kus puhkavad paljud eesti suurmeeste ja naiste põrmud. Laasmäe hing on lennanud aga muinasjutu vaimuvalda – Toonelasse – Toonela jõe taha, kus „eesti vaprad vanemad vaimustelles vaatavad”. Toonela jõel ujuvad 2 luike ja laulavad manalameestele-naistele igaviku laulu. /…/ Suur lein on langenud meie perele. On kustunud hele täht meie koorilaulu taevas. See tähelend oli sädelev silmapilk kahe igaviku vahel. Vaid 53 aastat. Kui palju elurõõmu ta võinuks veel tunda!”392

ETMM, M 347:1/62. L 27–29. Tuudur Vettiku märkmed „Mõtteid R. Laasmäe matusel 16.XI.75”.

392 ETMM, M 347:1/62. L 27–29.

391

164

Tuudur Vettiku kirjavahetused

KIRJAVAHETUSE KEEL

Kas ja mil määral peegeldab kirjade keelekasutus kirjavahetajate aja tegelikkust? See on kultuurisemiootiline teema. Tekstist rääkides võib Juri Lotmani järgi kultuuri tervikuna käsitada kui teksti. Aga väga tähtis on rõhutada, et see on keeruliselt üles ehitatud tekst, mis jaguneb „tekstid tekstides hierarhiaks ning moodustab tekstide keerukaid põiminguid”.393 Professor Lotmani kultuurisemiootilist terminoloogiat abiks võttes võib öelda, et Laasmäe-Vettiku kirjade näol avaneb tolleaegse maailma mudel, „tegelikkuse projektsioon keeletasandil”.394 Näiteks oli nii Laasmäele kui ka Vettikule omane arvamusi mitte otse välja paisata, vaid kasutada allegooriat, sest otsesõnu kirjutada oli ju riskantne. Kriitiline suhtumine nõukogude aega ja nõukoguliku deklaratiivsuse kandjatesse on siiski selgesti tajutav. Kindlasti oli eestimeelse hoiaku olulisi tagamaid selleski, et „nõukogulikke väärtusi oli keeruline külge pookida eesti haritlaskonnale, kes oli kasvanud läänelikus kultuuriruumis395”.

Kirjavahetusest jääb esialgu mulje, et tegemist on lihtsa, igapäevase keelekasutusega. Süvenemisel tulevad aga esile keerulised tekstipõimingud. Kohati on tunne, nagu oleksid need kirjad esitatud suurvormina, kus igal fraasil nagu muusikalisel teemal on kanda oluline sõnum, mida aeg-ajalt korratakse üle ja kriipsutatakse alla.

Lotman, Kultuur ja plahvatus, lk 92.

Lotman, Juri. Kultuurisemiootika. Olion, Tallinn, 2006, lk 42.

395 Karjahärm, Luts. Kultuurigenotsiid, lk 142.

393 394

165

Põhjamaa päikese kullas

Laasmäel vähem, Vettikul rohkem on sõnade kõrval vähemalt sama tähtis keeleruumiline alltekst. Kirjutades muusikast, avaldavad nad samas ka arvamust olukordade või inimeste kohta, mis või kes neid ümbritsesid.

Otse või vihjamisi on mainitud ametnikke, ülekuulajaid, parteitegelasi jpt. Kolleegidest on nimetatud näiteks Arvo Ratasseppa, Jüri Varistet, Gustav Ernesaksa, Artur Vahterit, Aksel Pajupuud, Valve Lepikut jt. Repliigid on mõnigi kord napid, kuid kujundlikud.

Laasmäe ja Vettiku kirjades on sees ka vaikimine – okupatsiooni surve all oli inimestel eriline oskus vaikida või kõneleda mõistu. Leiame nii vastastikku kokkulepitud vaikimist kui ka üksikuid mitmeti mõistetavaid repliike, vihjamisi öeldud lauseid või nimesid. Kirjade toon ja alltekst väljendavad ilmekalt aja painet. Sellest räägib ka ungari kirjanik Sándor Márai, kirjeldades Nõukogude korda režiimina, „mis ei keela ära mitte ainult vaba kõnelemise ja vaba kirjutamise, vaid ka vaba vaikimise”396. Kuid juhtus ootamatu – inimesed omandasid võime rääkida vaikides. Sotsiaalpsühholoogilised kaitsemehhanismid olid repressiivvõimu režiimi all elades hädatarvilikud.397 Nii Laasmäe kui Vettik hoolitsesid ka humoorika poole eest: „... et ikka hea, kui nalja ka saab! Kuidas keegi viru valgele kõvasti piitsa annab või ega meite linna [Tartu] tänavad hobese sitta karda,” kirjutab Laasmäe.

Küllaltki tihti on mõlemad kasutanud allegoorilisi väljendeid.

Seegi oli ajale iseloomulik: ajalehtegi lugedes püüti teksti tähendust peeglivaate abil tagurpidi ennustada, aimata autori kriitilisi vihjeid ja allteksti ning lugeda ridade vahele peidetud sõnumeid. Heaks näiteks on üks Laasmäe kiri.398 Selle esimene lause: „Browningu pühad hakkavad lõppema – koos nendega ka peapööritus edusammudest!!!”

Mõeldud on sotsialistlikke oktoobripühi, mis toimusid Nõukogude võimu plakatliku ülistamise saatel. Browning oli teatavasti tulirelv ning sobiv viitamiseks revolutsioonipühadele. Kuid on ka täiesti võimalik, et Laasmäe kasutas nii allegooriat, et sõnastada okupatsioonivõimu totalitaarset olemust. „Peapööritus edusammudest” oli eht Márai, Sándor. Maa, maa!... Kirjastus Varrak, Tallinn, 2006, lk 344.

Aarelaid, Aili. Topeltmõtlemise kujunemine sovetiajal. // Akadeemia 2000, 4, lk 759.

398 Laasmäe Vettikule oma Tartu kontserdi korraldamisest 1968. aasta jaanuaris, 10.11.1967.

396 397

166

Tuudur Vettiku kirjavahetused

irooniline vihje võimu tohututele jõupingutustele, et loosungite abil ilustada hoopis teistsugust reaalsust.

Teatud irooniana tuleb võtta näiteks Vettiku küsimust enne oma 1968. aasta Tartu kontserti. Ta nimelt arutleb kirjas, et ega Tartu mehed ometi pahanda, kui ta laseb Tartu kontserdi kava Tallinnas uuesti trükkida… Põhjuseks olevat asjaolu, et kavasse on juhtunud mõned ebatäpsused ja Vettiku „elulugu on veidi pealiskaudselt antud”,399 sest ilmselt on kavalehele kirjutamata jäetud tema Siberis vangilaagri aastad.

Kirjavahetuste analüüs, mis lähtus eelkõige Vettiku kirjades sisalduvatest seisukohtadest ja hoiakutest, võimaldas teha järeldusi tema tegutsemise motiividest poliitilistes ja kultuuriloolistes sündmustes ning hinnata tema rolli laulupeoliikumises.

Tuudur Vettiku ja Roland Laasmäe kirjavahetus kujutab endast sisutihedat allikat Nõukogude okupatsiooni aegse ühiskonna ning kultuurielu mõistmiseks. Kirjad aitavad meil aru saada ka sula olemusest – see oli aeg, mil ametlik repressioonidele tuginev režiim hakkas kaotama enesekindlust ning inimesi, kes soovisid kultuurielule, sh kooriliikumisele kaasa aidata, enam ei jälitatud ega karistatud.

Vettiku-Laasmäe erakirjavahetus ja suhtlemine mõjutas ühiskonda ja kultuuri arengut. Sellele osutavad nende ühise tööna sündinud kõnekad koorikontserdid, laulupäevad ja üldlaulupeod, mis vaatamata nõudele luua „sisult sotsialistlikku ja vormilt rahvuslikku”, suutsid säilitada suure osa nii oma rahvuslikust sisust kui ka isegi vormist.

Vettik Laasmäele oma täielikust rehabiliteerimisest ja Tartu kontserdi ettevalmistamisest.

24.01.1968.

399

167

VAIMNE OKUPATSIOON JA KOLLABORATSIOON

Põhjamaa päikese kullas

Nõukogude võimu eesmärk oli siduda Balti riigid jäävalt Nõukogude süsteemi. Ideoloogiline rünnak oli totaalne ja toimus mitme loosungi all. Rünnati kõike, mis erines kommunistlikust ideoloogiast, tembeldades selle kapitalismiks ja kodanlikuks natsionalismiks, aga samuti formalismiks, kosmopolitismiks jms. Kommunistlik partei kontrollis kogu Nõukogude Liidu elu kõiki aspekte. Stalini ajal sai suure juhi ülistamisest avalik kohustus. Pärast tema surma, mil partei ladvikus toimus võimuvõitlus ja kellelgi juhtidest polnud õnnestunud ainuliidriks tõusta, asuti hädaga jumalustama Leninit, sest juhikultus oli kommunistliku ideoloogia lahutamatu osa.400 Hruštšovi sula ajaks oli uue liidri tõusu huvides otstarbekas „minevikumees” Stalin ohverdada, pannes tema peale kõik senised Nõukogude võimu kuriteod. Nii asuti looma illusiooni, nagu oleks kommunistlik partei ja riik puhastustulest läbi käinud – kõik halb kuulutati minevikuks, ehkki seesama võim, mõneti muudetud kujul, kestis ju edasi.

Ajalugu mõistetakse eelkõige isikliku kogemuse kaudu. Taasiseseisvunud Eestis sündinud põlvkond heidab nalja sovetiaja üle ja leiab Nõukogude võimu meele järgi elanud inimeste käitumises, keeles ja nende toimingutes mõndagi koomilist. Ent Eestis kasvas üles kaks-kolm põlvkonda inimesi oludes, kus toimetulek ja edu sõltus sellest, kas suudetakse jätta mulje, et ollakse pimesi valmis kordama neid täisvalesid ja pooltõdesid, mida ametlik ideoloogia tootis.401 Kasekamp, Andres. Balti riikide ajalugu. Kirjastus Varrak, Tallinn, 2011, lk 180.

Soosaar, Isa ja aeg, lk 41.

400 401

170

Vaimne okupatsioon ja kollaboratsioon

Rääkides ühiskonnakorralduse variandist, mis tungis vabasse Eestisse kevadel 1940 ja kinnitas alates sügisest 1944 koguni 45 aastaks siin kanda, ütleb Enn Soosaar lühida selgusega, et Nõukogude võim oli üles ehitatud käibetõele, et „hierarhia redeli kõikidel astmetel, alates NLKP poliitbüroo liikmetest kuni tavaliste valge- ning sinikraedeni välja, ajasid inimesed rinna ette ja rääkisid jaburdusi roiskuva kapitalismi hukust, küpse sotsialismi võitudest, saabuva kommunismi tulevikuhelgusest”.402 See oli otsekui mingi absurdne rituaal, milles lõid kõhklematult kaasa kõigi ühiskonnakihtide esindajad: „…akadeemikud ja rahvakunstnikud, ajakirjanikud ja kõrgkoolilektorid, konstruktorid ja müüriladujad, agronoomid ja traktoristid, kõik inimesed, kes tahtsid elus edasijõudjate killas püsida või sinna pääseda.”403 Tegemist oli omalaadse teokraatliku riigiga, kus avalik ateism polnud võimalik ja selle kandjad tuli hävitada. Ellujäämiseks tuli vähemalt väliselt austada ametlikku religiooni.

Laulupeoliikumise arengu mõistmiseks on tollaste tingimuste tundmine hädavajalik. See omakorda eeldab vahetuid, rohujuure tasandil elu kajastavaid ajalooallikaid. Just selliseks allikaks, mis kirjeldab värvikalt nõukogude ühiskonnale omaste tunnusjoonte avaldumist – võimude nurjatusi ja avalikkusele teadmata fakte (sh kooriliikumise ajaloost) – ongi kirjavahetus ning kaasaegsete mälestused.

Vettiku ja Laasmäe kirjavahetus näitab ilmekalt, et otseste ja vahetute repressioonide kõrval oli nõukogude kultuurielus tähtsal kohal vaimne vägivald, mis avaldus kõigis valdkondades, olgu selleks rahvakultuur või kaunid kunstid.

Soosaar, Isa ja aeg, lk 41.

Samas.

402 403

171

Põhjamaa päikese kullas

IDEOLOOGILINE KONTROLL

Vastavalt ametlikele kaanonitele pidi kultuurielu olema absoluutse ideoloogilise kontrolli all. Mistahes hälve ametlikust suunast pidi takerduma lausa ületamatutena näivate tõkete rägastikus. Tartu Linna RSN Täitevkomitee kauaaegne kultuuriosakonna juhataja Elvi Alekand on oma 28. novembril 2010. aastal mulle antud intervjuus detailselt kirjeldanud konkreetselt Tartu olusid, milles Laasmäel ja tema kolleegidel tuli töötada, samuti bürokraatlikke reegleid ning rituaale, mida tuli täita.

Sedasama räägivad laulupidude kavad. Kommunistliku partei kõigi aegade kõige äärmuslikum kontroll avaldus 1950. aastal toimunud XIII üldlaulupeo repertuaaris, kus domineeris Stalini nn suurte tegude motiiv. Kolm avalaulu olid A. Aleksandrovi „Kantaat Stalinist”, G. Ernesaksa „Laul Stalinile” ja E. Kapi kantaat „Rahva võim”.

Kõiki neid juhatas Gustav Ernesaks. Alates 1955. aasta laulupeost (peale Stalini surma) kõlasid aga pidudel suurt kodumaad ülistavate laulude kõrval taas laulud „Lenini sõnadest” ja „Suurest Leninist”404.

Eesti laule oli kavas vaid 17% kogu repertuaarist.

Ideoloogiline kontroll ei piirdunud laulupidude repertuaariga.

Nagu Alekand meenutab, pidid kõik koorid, teiste hulgas Gaudeamus, oma esinemiste kavad vastavates ametiasutustes kooskõlastama.

Eestis toimuvate kontsertide puhul piisas Tartu Linna RSN TK kultuuriosakonnast, kaugemate esinemiste kavad tuli kooskõlastada EKP Tartu Linnakomitee propaganda- ja agitatsiooniosakonnas. http://laulupidu.tartu.ee/muuseum.

404

172

Vaimne okupatsioon ja kollaboratsioon

Parteiorganid kontrollisid kontsertide kavu ja kirjutasid ette, et nn Lenini laulud tuleb kohustuslikus korras esitada. Heliloojate Liidu arhiivimaterjalidest võime lugeda, kuidas määratleti lubatud ja keelatud repertuaari ning püüti korraldada uute koorilaulude tellimist heliloojatelt ja kirjanikelt vastavalt Moskvast tulnud nõudmistele.405 Alekand väidab, et totaalne kontrollisüsteem kippus praktilises elus siiski murenema. Tolleks ajaks oli isegi kompartei aparaadis inimesi, kelle jaoks kommunistlik propaganda oli vaid väline kest.

Käskude ultimatiivset hõredust ära kasutades oli võimalik oma südametunnistuse järgi talitada. Nii kirjeldatakse positiivsetes värvides tollast EKP Tartu Linnakomitee propaganda- ja agitatsiooniosakonna juhatajat Aino Kääni (1936–2011). Kaasaegsete jutu järgi aitas ta paljudel kultuuriinimestel parteilistest nõudmistest leebemalt mööda saada. Avalik opositsioonilisus ei tulnud aga kõne alla – see oleks kaasa toonud karmid repressioonid.

Dirigent Laasmäe, kes oli 1969. aasta juubelilaulupeo ja 1975. aasta üldlaulupeo meeskooride üldjuht, sai 1970. aastal Eesti NSV teeneliseks kunstitegelaseks. 1975. aastal (viis aastat enne õpetaja Vettikut) pälvis ta Eesti NSV rahvakunstniku tiitli. Ent hoolimata sellest välisest tunnustusest pidi temagi kõik kontserdikavad nimetatud asutustes kinnitama. See, et vaatamata rangele vennasrahvaste laulude nõudele laulsid koorid Laasmäe juhtimisel alati ka oma laule ja Gaudeamuse kontserdid mõjusid kuulajale eesti meele alalhoidjana või äratajana, on kõiki neid tagamaid teades väga suur saavutus. See lubab väita, et Laasmäe ei kasvatanud Gaudeamuses ja Tartus mitte üksnes oma lauljaid, vaid ka kuulajaid, andes neile vabaduseta elus vajalikku lootust, mõistmist ja elujõudu. Inimestele, kes mõistsid selle ajastu kaksikmoraali ning oskasid eristada, mis on sisu, mis kohustuslik pealesunnitud pakend, jõudis Gaudeamuse ja Laasmäe sõnum kohale.

Väga suureks probleemiks oli noodimaterjalide, kontserdikavade, kutsete ja kontserdiplakatite trükkimine. Nõukogude ajal võis trükikojas mistahes asju tiražeerida vaid selleks volitatud asutuste kirjalikul loal ja üldiselt oli sellega pahatihti igasuguseid probleeme, ERA. R-1958-1-13 (1947); ERA. R-1958-1-17 (1948); ERA. R-1205-2-383 (1948); ERA. R-1958-1-35 (1949); ERA. R-1958-1-36 (1949); ERA. R-1958-1-70 (1953). Lubatud ja keelatud laulude nimekirjad.

405

173

Põhjamaa päikese kullas

mis on tänaseks ammugi unustatud. See teema kerkib valusalt ka Tuudur Vettiku ja Roland Laasmäe kirjavahetuses.

Selleks et 1960.–1970. aastatel saaks midagi trükkida, tuli läbida pikk bürokraatlik kadalipp. Kõigepealt pidi tööd varakult kirjastuse ja trükikoja trükiplaani kirja panema.406 Sellega kaasnesid arvukad kooskõlastamised, mistõttu võisid tellijad keerulises asjaajamises ajagraafikuga hiljaks jääda. Nii ehk teisiti tuli iga muudatus kavas jälle täitevkomitee kultuuriosakonna ja parteikomiteega kooskõlastada407, näiteks uute laulude kogumike trükkimiseks oli vajalik kultuuriministeeriumi kooskõlastus. Kirjavahetuses leidub palju vihjeid selliste lubade hankimiseks tehtud ponnistustele, mis põgusal lugemisel märkamatuks jäävad. „Pean Lindale kõige lähemate päevade sees Tallinna järele sõitma ja oma IX vihikule [meeskoori Gaudeamus repertuaarivihik] ministeeriumist ilmumise loa saama,” kirjutas Laasmäe Vettikule ühes oma paljudest kirjadest.408 Mistahes trükise ilmumiseks oli vajalik nõukogude tsensori, tollases kõnepruugis Glavliti luba (see oli Kirjanduse ja Kirjastusasjade Peavalitsus, kus otsustati esitamisele või trükis avaldamisele tulevate tekstide lubamise üle ning korraldati eel- ja järeltsenseerimist jms). 1964. aastal oli Vettik viinud trükikotta nootide uue, parandatud versiooni. Aga „trükikoda ei teinud ja lasi vana viisi, sest matriits oli olemas. Ja nii ta läkski vanamoodi”.409 Võimalik, et asi polnud siiski ainult matriitsis ja Vettik, tsensuuriasjades ilmselt vilumatu inimene, ei pruukinud taibata, et ilma tsensori loata ta lihtsalt ei tohi noodi-, tähe- või mistahes trükivigu parandada.

1967. aastal, Oktoobrirevolutsiooni juubeliaastal, aga märgiti lakooniliselt, et trükikojad on ülekoormatud – trükitakse aukirjade blankette, sest nõukogude inimesed vajasid ju tunnustust.410 Mitmel Laasmäe Vettikule oma Tartu kontserdi ettevalmistamisest. Taaralinnas neljapäeval 9.09.1967.

407 Laasmäe Vettikule probleemidest nootide trükkimisel ja Riia kooriga ühise kontserdi korraldamisest Tallinnas. 26.01.1968.

408 Laasmäe Vettikule oma Tartu kontserdi ettevalmistamisest, Taaralinnas neljapäeval, 9.09.1967.

409 Vettik Laasmäe meeskoorile õpetatava repertuaari artikulatsioonist, dünaamikast ja agoogikast, 7.08.1964.

410 Laasmäe Vettikule oma Tartu kontserdi ettevalmistamisest, Taaralinnas neljapäeval, 9.09.1967.

406

174

Vaimne okupatsioon ja kollaboratsioon

korral kurdeti kirjavahetuses, et trükitöö läksid halvasti ja tulemus ei kannata kriitikat.

1968. aasta veebruaris kirjutaski Laasmäe Vettikule: „Tegime uued kutsed. Palju paremad ei saanud! Trükikotta mine nagu kemmergu – oma papriga!”411 Väga iseloomulik on ka Laasmäe kirjas leiduv lakooniline teade: „Tänan saadetise eest. Sain selle kätte ja süvenesin juba nendesse trükivigadesse.”412 Nootide trükkimine oli nõukogude ajal täiesti võimalik, kuid paraku oli see niivõrd suur ja keeruline ettevõtmine, et võttis suure osa koorijuhi ajast. Kõige kiuste andis meeskoor Gaudeamus Laasmäe ajal välja 14 noodivihikutkogumikku, mille originaalid valmistas käsitsi ette Roland Laasmäe kauaaegne sõber ja kolleeg Aadu Regi. Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi kogudes on ka Vettiku ja Regi omavaheline kirjavahetus413 nootide trükkimise ja ettevalmistamise teemal. Vettik jõudis Regini tõenäoliselt just Laasmäe kaudu.

Meeskoori Gaudeamus arhiivis olevad materjalid – rajoonikomitee ametnike seletuskirjad kultuuriministeeriumile ja ministeeriumi enda koosolekute protokollid – illustreerivad ilmekalt olukorda, mis valitses eriti 1970. aastatel, kus kultuurikollektiividele pandi kohustuseks rõhutada oma ideelis-poliitilist meelsust. Seda meelsust ju tegelikkuses ei olnud. Nii ametnikud ministeeriumides kui ka käsutäitjad vahelülides ning lõpuks kollektiivide juhid olid sunnitud seda mängu kaasa tegema, et siiski oleks võimalik oma rahvuskultuuri selles hulluses säilitada.

Laasmäe Vettikule oma Tartu kontserdi viimastest ettevalmistustest. 2.02.1968.

Laasmäe Vettikule juubelilaulupeo ettevalmistustest Tartus jne. 25.06.1968.

413 ETMM, M 347:1/121. L 8–10; 347: 1/106. L 1–9. Tuudur Vettiku ja Aadu Regi kirjavahetus.

411 412

175

Põhjamaa päikese kullas

KULTUURIRAHVA POLIITILINE POLARISEERUMINE

Eesti kultuuritegelaste poliitilist polariseerumist on kirjanduses üsna laialt käsitletud. Sirje Oleski artiklite kogumikust „Tõdede vankuval müüril”414 loeme uue kirjandusparadigma kehtestamisest ENSV kirjanike II kongressil 1946. aasta novembris ja sellele järgnenud 1947.–1949. aastate üleminekuajast, „kui kujunevad rindejooned nõukogude kirjanduse sees ja eristuvad tulevased kodanlikud natsionalistid, st eelneva kirjanduskogemusega inimesed, ja nende vastas eriti õigeusklikud homo novus’ed […], kes tahavad kohta Parnassil ehk institutsiooni sees ja hakkavad seda enda jaoks senistest täitjatest puhastama”.415 Ühe kriteeriumina, mille järgi kultuuriinimesi lahterdati, on nähtud mehhaanilist ja sageli juhusest tingitud põhimõtet, et need, kes oli viibinud sakslaste okupeeritud Eestis, olid halvad või vähemalt kahtlased, seevastu Nõukogude armees võidelnud või ka tagalas viibinud aga head. Asju on vaja aga näha sügavamalt – nõukogude ideoloogide suurem ja strateegiline eesmärk oli rahvusliku intelligentsi lõhestamine. See on impeeriumide vana ja tuntud printsiip – divide et impera, jaga ja valitse. Just nii oli võimalik maha suruda vastupanu võõrvõimudele. Tuudur Vettik, Riho Päts ja Alfred Karindi osalesid aktiivselt Saksa okupatsiooni aegses muusikaelus Eestis, samal ajal kui paljud edaspidi Eesti NSV-s juhtivaid positsioone hõivanud Olesk, Sirje. Neljakümnendad I: murrang kodumaal. // Tõdede vankuval müüril. Artiklid ajast ja luulest. Eesti Kirjandusmuuseum, Tartu, 2002, lk 67–88.

415 Olesk, Neljakümnendad I: murrang kodumaal, lk 67–88.

414

176

Vaimne okupatsioon ja kollaboratsioon

kultuuritegelased olid tegutsenud Jaroslavlis Eesti NSV Riiklikes Kunstiansamblites.416 Avo Hirvesoo sõnutsi mobiliseeriti 1941. aastal Nõukogude armeesse või lihtsalt deporteeriti Venemaale 95 muusikut, kellest 65 jõudis Eestisse tagasi ja enamasti „suutis jätkata oma erialast tööd, neist mõnedki juhtivatel kohtadel (V. Alumäe, E. Kapp)”. Hirvesoo leiab, et 1942. aastal propagandistlikel eesmärkidel Jaroslavlis loodud Eesti Riiklikesse Kunstiansamblitesse koondatud kultuuritegelasi säästeti nii lahingutegevusest kui ka repressioonidest igaks juhuks, võimalike tulevaste rahvusvaheliste läbirääkimiste tarvis.417 Toomas Karjahärm on andnud Jaroslavlis tegutsenud kunstiansamblitele tõenäoliselt täpsema, poliitilise tööriista tähenduse, kinnitades, et „pärast sõja lõppu pidid neist ideeliselt karastunud töötajatest saama Moskva poliitika kuulekad elluviijad kodumaal”.418 Moskva taotles teadlikult siinse intelligentsi lõhestamist, soovides vastandada Nõukogude tagalas olnud inimesi nendele, kes jäid kodumaale või põgenesid raja taha. See ka õnnestus. Helene Mugasto-Johani, kes oli ENSV Riiklike Kunstiansamblite inspektor aastatel 1942–1943, kirjeldab poliitkasvatuslikku töötlemist, mida viidi läbi kunstiansamblite liikmete hulgas. Näiteks korraldati süstemaatiliselt õpiringe, kus kuulati referaate, käsitleti teemasid alates Suurest Oktoobrirevolutsioonist kuni rahvusküsimuste ja marksismi alusteni. Partei ajalugu võeti läbi kommunistlike noorte õpirühmades.419 Kultuurivaldkonna loovkoosseis pidi olema ideoloogiline relv.

Vettik elas sõja-aastail Eestis, nõukogude retoorika kohaselt Saksa fašistide okupeeritud territooriumil, mis oli taunimisväärne.

ENSV Riiklikud Kunstiansamblid (ERKA) loodi 16. detsembril 1941 NSVL Kunstide Komitee käskkirjaga. Nende ametlik avamine toimus 22. märtsil 1942 Jaroslavli kinoteatris Gigant. Valitsuse otsus koondada okupeeritud Eesti kultuuritegelased sõja ajal kunstiansamblitesse tehti 1941. aasta lõpus teatavaks NSVLi Kunstide Komitees. Koosolekul Tšeljabinskis oli kohal ka ENSV valitsuse juht Johannes Vares-Barbarus ja seal viibisid mitmed väga tähtsad isikud valmivate ansamblite arengus ja Eesti kultuurielus: Paul Pinna, Ants Lauter, Nigol Andresen, Eugen Kapp ja Vladimir Alumäe. Vt Maris Pajuste. Eesti Riiklike Kunstiansamblite sümfooniaorkester Jaroslavlis. // AegKiri 2011, 4, lk 219. ERKA-s olid tegevad ka Gustav Ernesaks, Jüri Variste, Harri Kõrvits, Edgar Arro jt.

417 Hirvesoo, Avo. Kõik ilmalaanen laiali… Kupar, Tallinn, 1996, lk 13.

418 Karjahärm, Sirk, Kohanemine ja vastupanu, lk 193–194.

419 Johani-Mugasto, Helene. Eesti Riiklike Kunstiansamblite tegevusest. [Suure Isamaasõja perioodil] // Sõjasarv, III. Moskva, 1943, lk 131.

416

177

Põhjamaa päikese kullas

Ernesaks tegutses seevastu – pole oluline, kas omal tahtel või sunniviisiliselt – tagalas. See oli kiiduväärne. Hinnates tagantjärele neid ajaloolisi tahtlikke ja juhuslikke kokkusattumisi näeme, et loovisikute polariseerumine Teise maailmasõja sündmuste tõttu ja järel oli mõjutatud sellest saatusest, mis neile aastatel 1942–1944 osaks sai.

Nii ühed kui teised teostasid end loovisikutena, püüdes endale ja oma peredele ka elatist teenida. Siiski tõusid 40 aastate lõpus Eesti NSV Riiklikes Kunstiansamblites osalenud inimesed enamasti juhtivpositsioonidele ka Nõukogude Eesti ühiskonnas, samal ajal kui teisi ootas ees usaldamatus ja tagakiusamine. Vettik ja Ernesaks, mõlemad silmapaistvad loomeinimesed ja Eesti ajalukku läinud koorikultuuri suurmehed, olid erinevad, märgib Urve Lippus.420 Vettik oli pühendunud koorikultuuri edendamisele, koorijuhtide koolitamisele. Seda võis hinnata ehk neutraalseks. Ernesaks töötas aktiivselt Eesti NSV Heliloojate Liidus, millest oli saanud nõukogude võimu oluline atribuut loomingulise muusikaintelligentsi ohjamiseks ja ideoloogiliseks kontrollimiseks. Moskvast vaadatuna oli ta selles osas vaieldamatult hoopis kiiduväärsem kui Vettik.

Mitmeid n-ö valel poolel olnud loovisikuid otseselt küll ei represseeritud, kuid seda tehti kaudselt. Neid ei arreteeritud ega küüditatud, aga ideoloogilistel põhjustel töölt tagandatud loomeinimesed kaotasid võimaluse endale erialase tööga leiba teenida ning langesid masendusse. Hugo Lepnurm421 oli küll sõja ajal Nõukogude armees, kuid kõrvaldati usuliste tõekspidamiste pärast pedagoogiliselt töölt ja kustutati Heliloojate Liidu nimekirjast. Sama juhtus Karl Leichteri, Enn Võrgu, Aurora Semperi, Peeter Laja, Artur Uritamme ja Johan Tamverkiga, kes kustutati Heliloojate Liidu nimekirjast 1950. aastal.422 Põhjendused olid näiteks sellised: Lippus, Urve. Eesti muusika kaotused Nõukogude okupatsiooni läbi. // Kannatuste aastad 1940–1991. 1. vihik. Sihtasutus Valge Raamat, Tallinn, 2008, lk 193.

421 Hugo Lepnurm (1914–1999), helilooja, organist ja pedagoog. 1936. aastast Tallinna Konservatooriumis oreli ja solfedžo, hiljem muusikateoreetiliste ainete ja muusikaajaloo õppejõud.

Aastatel 1941–1944 tuli tal viibida algul Nõukogude Armee tööpataljonis Udmurtias, seejärel ENSV Riiklikes Kunstiansamblites Jaroslavlis. 1945. aastal sai temast konservatooriumi professor. Aastatel 1950–1958 oli ta sunnitud usulise tegevuse pärast pedagoogitööst kõrvale jääma. Sel ajal tegutses ta orelikunstniku, kirikuorganisti ja heliloojana ning Eesti Luteri kiriku Konsistooriumi kirikumuusika osakonna juhatajana.

422 ERA. R-1958-1-43. L 1–4. [Kirjavahetus Heliloojate Liidu liikmest kustutamise asjus].

12. juuli 1950 kuni 24. juuni 1952.

420

178

Vaimne okupatsioon ja kollaboratsioon

„… kodanlik-kosmopoliitsete ja natsionalistlike seisukohtade ning tegevuse tõttu, mis on vastuolus nõukoguliku loovliidu tõekspidamiste ja kohustustega [Leichter, A. Semper]; kestva loomingulise ja ühiskondliku passiivsuse tõttu ning Nõukogude Heliloojate Liidu sihtidele ja ülesannetele mittevastava tegevuse pärast [Lepnurm]; seoses tegevusega fašistliku okupatsiooni ajal Tallinna Konservatooriumi inspektorina, mil ta asus kirjutama ulatuslikumat sümfoonilist teost, mis oli pühendatud punase terrori poolt väljasaadetuile ja represseerituile [Tamverk]; kestva loomingulise ja ühiskondliku passiivsuse tõttu [Laja, Uritamm].423 1951. aastal lisandus sellesse põlualuste nimekirja Nikolai Goldschmidt, kes kustutati Heliloojate Liidu nimekirjast „seoses tema arreteerimisega NSVL organite poolt”.424 Heliloojate Liidu juhid õppisid ideoloogiakupja ja otsuste täidesaatja ameti üha paremini selgeks. Üks drastilisemaid näiteid on Enn Võrgu ülekuulamise protokoll, mida viisid läbi Eugen Kapp, Harri Kõrvits ja Edgar Arro 14. detsembril 1950. aastal Eesti Nõukogude Heliloojate Liidu juhatuse egiidi all.425 Need kolm nimetatud liidu juhtkonda kuuluvat heliloojat tegutsesid koos ka Eesti Riiklikes Kunstiansamblites Jaroslavlis.

ERA. R-1948-1-43. L 1–11.

ERA. R-1958-1-38. L 45–51. ENSV Heliloojate Liidu juhatuse koosolekute protokollid].

12. juuli 1950 kuni 24. juuni 1952.

425 ERA. R-1958-1-38. L 22–28.

423 424

179

Põhjamaa päikese kullas

FORMALISM, KULTUURIINIMESTE TAGAKIUSAMISE TAUST

Selleks et aru saada, mismoodi toimisid totalitaarse riigi vägivallamehhanismid, mille ohvriks langesid nii Vettik, Päts, Karindi kui ka teised, on vaja tunda sündmuste tausta ja tolle aja poliitilist loogikat. Üks olulisemaid lähtepunkte on see, et kõik tähtsamad otsused kujundati võimukeskuses Moskvas.

Nõukogude Liidus algas jõuline rünnak heliloojate vastu 1948. aasta veebruaris. 10. veebruaril 1948. aastal võttis ÜK(b)P Keskkomitee vastu otsuse „V. Muradeli ooperist „Suur sõprus””. See mõistab hukka formalistliku suuna nõukogude muusikas. Formalism tähistas sotsialistliku realismi kaanonitele mittevastavat kunsti.

Hävitava hinnangu osaliseks said sellised vene muusika suurkujud nagu Dmitri Šostakovitš, Sergei Prokofjev, Nikolai Mjaskovski, kriitika alla langes ka Vissarion Šebalini, Aram Hatšaturjani ja Gavril Popovi looming. Muradeli ooperile heideti ette muusika ilmetust ja väljendusvaesust, kaootilisust ning disharmooniat, dissonantside ja kõrva haavavate helikombinatsioonide kasutamist. Need meloodiad ja aariad polevat meeldejäävad ning üksikud meloodilisusele pretendeerivad lõigud ja stseenid katkevat aga äkki ebaharmoonilise müraga, mis olevat täiesti võõras inimese normaalsele kuulmisele ja mõjuvat masendavalt. Veel kurdeti, et ooperis ei ole kasutatud rahvaviise.426

ÜK(b)P KK otsusest „Ajakirjadest Zvezda ja Leningrad”. „Draamateatrite repertuaarist ja abinõudest selle parandamiseks”. „Kinofilmist „Suur elu” ja V. Muradeli ooperist „Suur sõprus”. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 1951.

426

180

Vaimne okupatsioon ja kollaboratsioon

Kui helilooja Vano Muradeli mõistis, et tema teos on Stalinile täiesti vastukarva ja võib viia ta hukatusse, reageeris ta esmapilgul täiesti arusaamatult, ent nagu hiljem selgus – nõukogude olustikus isegi kavalalt. Ta asus ennast ise aktiivselt kõiges süüdistama ning suutis kannataja oreooli kandes isegi otsusest ooperi „Suur sõprus” kohta kasu lõigata. Ta esines tehaste, vabrikute ja kolhooside tööliste ees ning algatas jõulise patukahetsuste laine, mis sai koos formalistide paljastamisega pärast tema ooperi mahategemist moeasjaks.

Muradeli astus inimeste ette ja seletas, et tema ongi formalist ja kosmopoliit, aga õnneks näitas partei talle kätte suuna, mille järgi tegutseda. Šostakovitši mälestusraamatust loeme mahlakat hinnangut: „Kõik olid rahul. Töölised nägid elus formalisti, neil oli midagi, millest sõpradele ja naabritele rääkida. Muradeli teenis tubli kopika ja täitis heliloojate liidu enesekriitikaplaani. […] Tõuke alustada nõukogude muusika laiaulatuslikku hävitamist andis Muradeli, ei keegi teine.427 Kompartei keskkomitee otsuse tulemusena pidi ka muusikas, nagu varem kirjanduses, saama kohustuslikuks sotsialistlik realism – sisult sotsialistlik ja vormilt rahvuslik. Selle meelisteemaks sai Stalini ja kommunistliku partei ülistamine, lubatud olid ka kiidulaulud võidetud sõjale, sotsialistlikule ülesehitustööle, kolhoosikorrale, nõukogulikule internatsionalismile ning looduse alistamisele nõukogude inimese poolt. Soositud žanritena nähti massi-, koorija rahvalikke laule ning oopereid ja programmilise sisuga sümfoonilisi lühivorme.

Nii nagu Moskva kampaaniate puhul ikka, laienes see kiiresti ka okupeeritud aladele. Märtsi alguseks „avastati” formalistlik suund ka mitme Eesti helilooja loomingus. EK(b)P Keskkomiteelt said nahutada paljud heliloojad alates Heino Ellerist, kelle kogu varasem looming osutus formalismiks. Seda leiti ka Eduard Oja loomingus, Tuudur Vettiku laulus „Surematus”, Johannes Bleive viiulisonaadis, Hugo Lepnurme ja Alfred Karindi teostes. Mõneti üllatuslikult tabas kriitika isegi äsja Venemaalt saabunud Lydia Austerit. Resoluutselt mõisteti hukka estraadi- ja džässmuusika loojate lömitamine Tunnistus. Dmitri Šostakovitši mälestused. Kirja pannud Solomon Volkov. Tõlkinud Liisi Erepuu. Vagabund, 2002. Mõistagi ei olnud sellist teost võimalik tollal avaldada Nõukogude Liidus. Raamat ilmus esmakordselt 1979. aastal ingliskeelsena, väljaandjaks Harper&Row Publishers, London.

427

181

Põhjamaa päikese kullas

lääne dekadentliku kodanliku muusika ees.428 1950. aastal toimuv XIII üldlaulupidu pidi vastavalt partei suunistele kujunema vormilt rahvuslikuks ja sisult sotsialistlikuks suurürituseks. Heliloojate puhul oli selleks ajaks ideoloogiakupja rolli asunud EN Heliloojate Liit.

See oli asutatud ENSV Ministrite Nõukogu määrusega 3. jaanuaril 1941, ametlik asutamiskoosolek peeti Leningradis 1944. aasta mais.

Asutamiskonverents oli aga alles juulis 1946.429 Liit koondas eelkõige Nõukogude tagalas tegutsenud heliloojaid, kes olid ühtlasi juhtivatel kohtadel selles organisatsioonis. Saksa okupatsiooniaastail Eestis viibinud heliloojaid võeti küll liikmeks, kuid nende kaasarääkimise võimalused olid enam kui tagasihoidlikud.

1949. aastaks oli Eesti NSV Heliloojate Liidust kujunenud organisatsioon, mille peamine eesmärk oli jõuline kontroll heliloojate üle. Lugedes liidu juhatuse koosolekute protokolle on näha, et mitme juhtiva kultuuritegelase sõnavõtus kajastub paaniline soov olla sõnakuulelik uuele võimule ja naiivne püüe igat Moskvast saadetud suunist ellu rakendada veelgi tublimalt, kui seda tegelikult ehk kästigi.430 Nii on kirjeldanud Enn Oja ja see annab tõesti üldiselt edasi need meeleolud ja suundumused, mis siis muusikaliste ringkondade juhtide seas valitsesid. Laulude ja muusikaliste etenduste tekstide vastavuse nõue ideelis-poliitilisele kommunistliku partei ideoloogiale, kohustuslik repertuaar rahva- ja kutselistele teatritele, õppekavade politiseerimine muusikaõppeasutustes, iga takti analüüsimine heliloojate loomingus lootuses leida vihjeid formalismile, KGB stiilis ülekuulamised, mida korraldas Heliloojate Liidu juhatus; n-ö kahtlaste heliloojate väljaheitmine liidust – see kõik toimus päriselt kultuurivaldkonnas tol perioodil. Enamikule dokumentidest on alla kirjutanud Harri Kõrvits, Eesti Nõukogude Heliloojate Liidu aseesimees. Ta oli ka põhiline ülekuulaja ja süüdistaja, nagu selgub koosolekute protokollidest.

EK(b)P Keskkomitee otsus „Abinõudest ÜK(b)P Keskkomitee 1948. aasta 10. veebruari otsuse „V. Muradeli ooperist „Suur sõprus”” täitmise kohta”. Sirp ja Vasar 1948, 6. märts.

429 Eesti NSV Kultuuriasutuste ajaloo teatmik. V osa. Loomingulised liidud ja ühingud 1940– 1970. Tallinn, 1986, lk 18. Vt ka Tiiu Kreegipuu. Nõukogude kultuuripoliitika printsiibid ja rakendused Eesti NSV-s aastatel 1944–1954 kirjanduse ja trükiajakirjanduse näitel. Magistritöö. Juhendaja Tõnu-Andrus Tannberg. TÜ kirjastus, Tartu, 2005, lk 40.

430 Oja, Enn. Transvaal XIII üldlaulupeo ümber. Laulupeo radadel. Sirp 1999, 4. juuni, lk 10.

428

182

Vaimne okupatsioon ja kollaboratsioon

David Vseviov on teravmeelselt märkinud, et nõukogude süsteem oli „saatanlikult kaval ja nutikalt reeglipäratu”. Ta lisab ka kurioosse seletuse: „Siberisse võidi küüditada kunstnik, kelle looming sisaldas vaid Lenini pilte, ja jätta sinna saatmata kunstnik, kes polnud kordagi Leninit maalinud. Nõukogude ajajärgu toimimise mõistmiseks tuleb sinna joonistada keeruline rägastik”.431 Ajalugu siiski näitab, et nende erandite kõrval oli repressioonide mehhanism üsna reeglipärane. Vähemalt Vettiku puhul. Kui 3. oktoobril 1948. aastal toimunud ENSV Heliloojate Liidu üldkoosolekul tabas austatud ja armastatud heliloojat kriitika ja hukkamõist, näis tegemist olevat mingi imeliku ajutise arusaamatusega. Tundus, nagu Vettik võiks oma loomingulist tegevust rahulikult jätkata. Nõukogudeaegset ajaloolist kogemust teades me muidugi enam nii ei arva.

Pärast Eesti okupeerimist 1944. aasta sügisel kujunes välja ebakindel olukord, mida on oma raamatus 1944–1949. aasta vastupanuliikumisest paljude näidete varal kirjeldanud ajaloolane Evald Laasi. „1941. aasta juuniküüditamine jäi rahvale sügavale hinge, massirepressioonid olid teinud oma töö. Illusioonid, kui need kellelgi olidki, purunesid Siberi rongirataste mürinas. Okupatsioonivõimud arreteerisid ja saatsid halastamatult vangilaagrisse kümneid tuhandeid inimesi. Metsavendadel ei olnudki liiga palju valikuid – kas jätkata võitlust-varjamist või minna Siberi vangilaagrisse.” 432 Tuudur Vettiku suhted 1940. aastal ja seejärel 1944. aastal taas Eestit valitsema asunud võõrvõimuga olid ootuspäraselt jahedad. Üheks huvitavaks episoodiks oli Eesti heliloojate õppekäik Leningradi 1940. aastal. Nimelt saadeti rühm siinseid muusikuid Leningradi sealse muusikaeluga tutvuma. Gruppi kuulusid ka heliloojad Artur Uritamm433 ja Eugen Kapp, kes olid uue režiimiga kaasa läinud, peale nende ka Tuudur Vettik ja Eduard Tubin. Vettik meenutab seda reisi oma kirjas Jüri Varistele: „Seoses uue kateedri asutamisega komandeeriti Vseviov, David. Lambanahka varjunud hundid. // Aja vaimud: Kirjutisi 1996–2009. Valgus, Tallinn, lk 186.

432 Laasi, Evald. Vastupanuliikumine Eestis aastail 1944–1949. AS Nõmm & Co, Tallinn, 1992, lk 8.

433 Artur Uritamm (1901–1982), helilooja ja pedagoog. Tegutses ka muusikaarvustajana, aastatel 1945–1946 ajalehe Sirp ja Vasar muusikatoimetaja. 1946. aastal tagandati nõukogude võimuorganite survel töölt. 1955–1961 Pärnu Lastemuusikakooli klaveri- ja muusikaajaloo õpetaja.

431

183

Põhjamaa päikese kullas

kateedrijuhataja T. Vettik Leningradi konservatooriumi tööga tutvuma (november 1940). Sealt saadi palju vajalikke materjale ning juhtnööre uue kateedri väljaarendamiseks.”434 Või mida ta olekski saanud Varistele teistmoodi kirjutada. Seevastu Nõukogude võimu eest pagenud ja võõrsil elu veetnud helilooja Eduard Tubin meenutas seda käiku hoopis teisiti. Vettik ja Tubin hoidnud omaette ja teised kolm käinud siis „kommunistide rada”. Tubina meenutustest loeme: „Neil olid sääl tuttavad ja Goldschmidt, see oli otsekohe „tere see!” ja Uritammel olid ka kõik igasugused Anna Ivanovnad jne”.435 Ometi ei olnud Vettiku ega ülejäänud Eesti loomingulise intelligentsi suhtumisega asi nii lihtne, nagu see tagantjärele ja eriti emigratsioonist vaadatuna näib. Nõukogude propagandamasin suutis esialgu intelligentsi üsna osavasti ninapidi vedada ning neid mitmesuguste positiivsete illusioonidega toita. Eriti naiivse püüdlikkusega läks okupatsioonivõimude mesijutuga kaasa Eesti kirjanikkond.

Moskvas kinnitatud kava järgi moodustatud rahvavalitsusse kuulus kolm tuntud literaati: peaminister oli Eesti Vabadusristi kavaler, Vabadussõja ajal Narva rindel teeninud Johannes Vares-Barbarus, haridusministriks sai igakülgselt haritud suurepärane Euroopa kultuuri tundja Johannes Semper, välisminister oli aga Nigol Andresen.

Moskva juhiste järgi moodustatud riigikogusse valiti aga koguni kümme literaati. Pärast Eesti okupeerimist 1940. aasta augustis seati täitevvõimu etteotsa proletaarne kirjanik Johannes Lauristin.436 1940. aasta juunis astusid tuntud literaadid Nigol Andresen, Johannes Vares-Barbarus, Johannes Semper, Mihkel Jürna, Aira Kaal, Aadu Hint, Debora Vaarandi, Karl Taev jt kommunistlikusse parteisse. Terve rida eesti kirjanikke (ka neid, kes veel ei kuulunud komparteisse) edutati juhtivatele ametikohtadele ning kunstiringkondadele seletati, et kunstielu juhtimine jääb nende enda kätesse. Eriliselt lummav oli kunstnikele, kirjanikele ja teistele loomeinimestele aga tõenäoliselt see, et nad said korraliku palgalisa.437 ETMM, M 347:1/50. L 32–37.

Ed. Tubina mälestused Tuudur Vettikust pärast viimase surma 20. mail 1982. // Teataja 1982, 4. september, lk 4.

436 Karjahärm, Kultuurigenotsiid Eestis. Kirjanikud (1940–1953), lk 142.

437 Samas, lk 142–145.

434 435

184

Vaimne okupatsioon ja kollaboratsioon

Illusioonidesse uskujaid oli teisteski valdkondades. Näiteks Riigi Keskarhiivi direktor, silmapaistev Eesti ajaloolane Otto Liiv arvas samuti, et Nõukogude võim on avanud Eesti arhiivindusele uued võimalused, ega märganudki, et arhiivide kasv ning sellega seoses lisandunud töökohad ja raha tulid kurja eest – need uued võimalused avanesid seoses võimude korraldusel suletud asutuste, sh kultuuriseltside arhiivide kokkukorjamise vajadusega.438 Märkigem, et ka Tuudur Vettik nägi esialgu mitmeid uusi võimalusi. Nimelt asutati konservatooriumi juurde muusikajuhtide kateeder, mille juhatajaks ta kutsuti.439 1940. aastal on Vettik kirjutanud palvekirja440 ENSV hariduse rahvakomissarile Andresenile. Arhiivis leitud dokumendile on pliiatsiga peale märgitud „Komparteile”. Arvatavasti sundis Vettikut tagant hirm, et uus riigikord likvideerib koore ning lõpetab laulupeod. „Ülaltoodud avaldise on põhjustanud mitmesugused kuuldused, mis lasevad mõista, nagu oleks kavatsusel põhjalikud kooride ümberkorraldused mitmesugusteks kergemasisulisteks ansambliteks Nõukogude Liidu eeskujul,” ütleb Vettik ja seletab, et Eestis on 100-aastane laulukunsti traditsioon ning a capella laul on jõudnud kõrgele tasemele; olemasolevad rahvakoorid täidavad „laialdasi ühiskondlikke ülesandeid”, kontsertkoorid aga „viljelevad tõsikunstilisi sihte”. […] „Kerge on hääd laulukoori hävitada, väga raske, keeruline, aega ja kogemusi nõudev on seda luua ja kasvatada. Siin peaks aetama alalhoidlikku joont. Seoses meie kooride tööga tuleks jätkata meie kuulsaid traditsioonilisi töötava rahva suurpidustusi – üldlaulupidusid, sisustades neid vastavalt sotsialistliku ühiskonna mentaliteedile”.

Nagu näha, sai Vettik küllaltki lühikese aja jooksul, juba 1940. aastal aru, millisele nupule uue korra esindajatega rääkides tuleb vajutada, ning omandas vastava retoorika üldised alused. Professionaalses mõttes ellujäämiseks ei olnudki loomeinimestel tollal teisi võimalusi. Kirjas kõneldakse pidulikult töötava rahva ja massikunstist, sotsialistliku ühiskonna vajadusest kõrgetasemelise koorilaulu järele Miller, Voldemar. Mälestusi Otto Liivist. // Kleio. Ajaloo Ajakiri 1994, 10, lk 54–57.

Heliloojatega vestlemas. Jutuajamine T. Vettiku, A. Uritamme, J. Tamverki, J. Aaviku, A. Vedro, V. Reimani, J. Jürme, G. Ernesaksa, A. Karindi, A. Kapi, C. Kreegi, H. Elleri, R. Pätsi ja E. Kapiga. // Teater ja Muusika 1941, 5, lk 212.

440 ETMM, M347:1/105. L 8. Kirjad Tuudur Vettikult asutustele.

438 439

185

Põhjamaa päikese kullas

ning Nõukogude Liidu muusikute vaimustusest meie koorilaulukultuurist. Arvatavasti mõjus Vettiku kiri hariduse rahvakomissarile hästi, sest tõepoolest, küll väikese vaheaja järel, aga laulupidude traditsioon jätkus, rahva- ja kontsertkoorid õitsesid ning üldlaulupidudel osalejate arv ulatus kümnetesse tuhandetesse. Ja ilmselge on ka teadmine, et neid inimmasse püüti nõukoguliku idee külvamiseks ära kasutada.

Veel 1947. aasta laulupeo lõppedes näis, et Vettik on vähemalt kutsetöö poolelt vaadatuna lausa saatuse pailaps. XII üldlaulupeo peakomisjoni esimees Eduard Päll (1903–1989) – ENSV riigitegelane, kirjanik ja keeleteadlane, NLKP liige, EK(b)P KK sekretär 1943–1947, ENSV ülemnõukogu presiidiumi esimees 1947–1950 – tänas oma lõpukõnes pidulikult kõiki üldjuhte. Ainult väga vilunud politoloogid või kremlinoloogid võisid tema ajalehes avaldatud kõne tekstist välja lugeda, et uutel võimudel oli laulupidude isa kohale olemas juba uus kandidaat. Päll väljendas sügavat lugupidamist neile, kelle õlul oli laulupeo kunstilise ettevalmistamise raske ülesanne, ta tänas „lugupeetud kooride, orkestrite ja rahvatantsukollektiivide juhte, millist avaldust Nõukogude võimu igat sorti miitingute kohaselt tervitati aplausiga”, nagu leht kirjutab. Ta lisas, et eriti südamliku tänu on pälvinud üldjuhid: Stalini preemia laureaat professor Gustav Ernesaks, segakooride üldjuht professor Tuudur Vettik, naiskooride üldjuht professor Alfred Karindi, lastekooride üldjuht professor Riho Päts, puhkpilliorkestrite üldjuht Leopold Vigla ja rahvakunstiõhtu üldjuht Ullo Toomi.441 Kõikide nimede järel kostis kuulajate aplaus. Laulupeojoovastus oli suur. „Võimsalt kõlas vaba rahva võiduja rõõmulaul,” kirjutas Talurahvaleht pärast pidu suure pealkirja üle terve lehe.442 Veel 1946. ja 1947. aasta ajalehtedes kiideti Vettikut kui suurepärase helikeele ja temperamendiga muusikut. Esialgu tema edulugu veel jätkus: 1947. aastal sai ta koos Alfred Karindi ja Riho Pätsiga ENSV teeneliseks kunstitegelaseks. Kultuuriinimeste ideoloogiline lahterdamine ei olnud veel selgelt välja joonistunud ja sisulises töös XII üldlaulupeo peakomisjoni esimehe sm. Ed. Pälli lõppkõne.// Rahva Hääl 1947, 1. juuli, lk 1.

442 Talurahvaleht 1947, 1. juuli, lk 3.

441

186

Vaimne okupatsioon ja kollaboratsioon

loodeti tõsimeelselt jätkata iseseisvusaegseid traditsioone. Ent juba mõne kuu möödudes kõik muutus. Pärast Muradeli ooperi „Suur sõprus” probleemi tõstatamist algasid siinseski muusikaelus suured ümberkorraldused.

Urve Lippus kirjutab, et kodumaise kooriliikumise taassünniks sai 1947. aastal toimunud XII üldlaulupidu, mille üldjuhtideks olid senised kooriliikumise juhid Tuudur Vettik (tollal vaieldamatult suurim autoriteet kooriliikumises), Alfred Karindi, Riho Päts ja Gustav Ernesaks. Ta lisab, et „laulupeojuhtide karistamise tegelikuks põhjuseks oli laulupeo ajal avaldunud rahvamasside rahvuslik meelsus”.443 Selline meelsus kooriliikumise taassündi kandval laulupeol oli võimule liig – kolm laulupeojuhti tuli eemaldada. See on igati loogiline, ent vast siiski lihtsustatud mõttekäik. Arhiivimaterjalid viitavad sellele, et rahvuskultuuri juhtivate tegelaste arreteerimine oleks toimunud ka ilma laulupeota. Punavõimu kabinettides oli Vettiku ja ta kahe kolleegi – Pätsi ja Karindi – toimikud juba avatud. Kuid selles on Lippusel tuline õigus, et laulupeo üldjuhtide austamine ei saanud tollastele ideoloogiajuhtidele meeldida – laulupeod olid neile vajalikud vaid sel juhul, kui need ülistavad kommunistlikke juhte, valitsevat võimu ja selle saavutusi ning alles lõpuks, hoopis tagasihoidlikumas plaanis kohalikke kultuuritegelasi.

Esimesi rahulolematuse märke Vettiku suhtes võime näha juba 1947. aasta aprillis, mil EKP häälekandja Rahva Hääl avaldas Mart Raua artikli, kus heliloojat süüdistati vähemalt formalismis ja oskamatuses töötada nõukogude propaganda heaks. Jutt käib Vettiku 1947. aastal loodud teosest „Surematus” („Exegi monumentum”, ld k, „Olen endale püstitanud mälestusmärgi”). Raud paljastas Vettiku kui tema, Raua kirjutatud luuletuse (mis oli mõeldud suure Lenini mälestuseks) äralörtsija. „Minu luuletuse mõte – surematut jõudu – on helides täiesti pea peale pööratud. Luuletuse viimse rea Lenini mõtte tõest ja jõust uinutab helilooja oma formalistlikus harmoniseerimises kõige vaiksemasse sosinasse”,444 halas luuletaja. Poeedi idee kuulutada Lenini ideede surematust oli sellega tapetud. Ta luges seda Lippus, Eesti muusika kaotused, lk 192–193.

Raud, Mart. Ühe laulu puhul. Mart Raua luuletuse „Surematus” viisistamisest helilooja T. Vettiku poolt. // Rahva Hääl, 1947, 5. aprill.

443 444

187

Põhjamaa päikese kullas

hoiatavaks märgiks kultuurielus.445 Juba kolm päeva hiljem, 8. aprillil, toimus ENSV Heliloojate Liidus selle küsimuse arutelu. Selle protokoll on huvitav oma ajastu dokument. Ilmneb, et erinevalt paar aastat hilisemast ajast sai tollal Heliloojate Liidus veel üsna vabalt oma mõtteid väljendada. Protokollist selgub, et enda sõnutsi oli Vettik loonud Raua sõnadele monumentaalse laulu. Vettiku põhilise liitlasena kerkis esile tema hilisem saatusekaaslane Alfred Karindi, kes keeras kriitika hoopiski Raua enda vastu: „Sm. Raua avaldus on põhjustanud õieti tänase kokkutuleku. On tarvilik selgusele jõuda kõne all oleva laulu kohta eraldi ja põhimõttelikult.” Karindi peab siin silmas, et Raud on avalikult kritiseerinud Vettiku loodud helikeelt ning rääkinud sellest kõigepealt helilooja selja taga. „Ta [Mart Raud] on löönud nö sm. Vettikut selja tagant, ilma et oleks vastavalt ette valmistanud ja ilma et sm. Vettik oleks saanud oma teose õigustamiseks midagi kaitsvat öelda, sm. Raud on selja tagant kallale tunginud, niisugune mulje jääb mulle isiklikult.”446 Karindi kaitsekõne argumendid on napid ja ei peatu probleemi sügavamal sisul. Pigem on see moraalne appikarje – lootus, et võimu ees lömitamine on omalaadne näitemäng, millega kunstiinimesed on paratamatusest kaasa läinud. Arusaam, et üks osa loomeinimestest võtab seda aga tõsiselt, ongi üle jooksnud, lüües teistele noa selga, oli Vettiku, Karindi jt jaoks ilmselt kuri üllatus.

Olen analüüsinud Mart Raua sõnadele kirjutatud Vettiku teost muusikateoreetilisest küljest. Pole kahtlust, et Vettik kirjutas helikeelde sisse semantilisi märke, mida on võimalik tõesti mitmekihiliselt tõlgendada, ent domineeriv sõnum muudab suurel määral teksti püüdlikku paatost. Laul on põhiliselt helges Sol-mažooris, algus toetub kolmkõladele, kuid sissejuhatuse lõpus on toonika koos lisaheli sekstiga, mis jätab mulje minoori ja mažoori üheaegsest kõlast. Rõõmus meel jätkub tekstis: „… kuid kindlamalt kui sesse kivipinda, on raiutud ta nimi rahva rinda” ning liigub erakordselt kõrges tessituuris lõikavalt tenorite laulduna ja isegi tahtlikult kriiskavalt lause lõppu, kus „rahva rinda” on see nimi „raiutud”. Dünaamilistest võtetest on kasutatud vastandmõtet sõnade „mõte tões ja jõus” puhul, Raud, Ühe laulu puhul.

ETMM, M 347:1/50. L 10–25. [ENSV HL koosoleku protokoll]. 8. aprill 1947.

445 446

188

Vaimne okupatsioon ja kollaboratsioon

mil muusikasse on planeeritud morendo ehk suremine. Samal ajal on laulu pealkiri ju „Surematus”. Laulu lõpuosas on pikalt madalas registris basside monotoonne hauatagune motiiv „suur sõna Lenin” ja eraldi rõhutatuna silbitatud tekst „mau-so-le-u-mi graniidirahus”.

Selline silbitamine, mis ei käi ju tavakõnega kokku, rõhutab veelgi ebaloomulikkust nende tunnete juures, mida luuletaja Raud oli püüdnud üllaks mõtteks vormida. Finaali toob Vettik aga lisateksti, mida Raual ei olnud. Ja ehkki tekstis on „olgu rahu”, jätavad helikeel ja dünaamika justnimelt „puhka rahus” mulje.

Seda, kas ja kuivõrd Vettik tahtis oma helitöös suurt Leninit ikkagi ülistada või naeruvääristada, ametlikes ringkondades siiski tõsisemalt ei arutatud. Ideoloogid ei olnud lahinguks selles valdkonnas veel valmis. Muusikute omavahelistes juttudes aga sellest loomulikult räägiti. Toonane üliõpilane Linda Bachmann-Kallikorm mäletab, et Vettik oli Mart Raua teksti laulus „Surematus” moonutanud.

Linda Bachmann-Kallikorm (s 1923, neiuna Kivisild) oli muusikaõpetaja, Vettiku õpilane alates 1946. aastast muusikapedagoogika osakonnas. Ta visati ideoloogilistel põhjustel 1950. aasta kevadel direktor Bruno Luki käskkirjaga Tallinna Riiklikust Konservatooriumist välja. Bachmann-Kallikorm kirjeldab Vettiku hoiakut selles teoses: „Lõpus oli fraas „puhka rahus”, mis ülistuse asemel oli tõlgendatav hoopis matusekõnena Leninile ja tõi talle paksu pahandust (tegelikult on „olgu rahu”, ent tänu helikeelele kõlab see tõepoolest matustelt tuttava „puhka rahus” sarnaselt). Hiljem Vettik ütles, et Eesti vanasõnal „Ära s...a puutu, see hakkab haisema” on tugev tõepõhi all!” Sellest Bachmann-Kallikormi kommentaarist näeme, et ega luuletaja Mart Raud ka ilmaasjata ei erutunud – Vettiku plaan saata kuulajatele ridadevaheline sõnum, mis oli kaugel kellegi või millegi ülistamisest – õnnestus.

Muusikalise keele võrdluseks võib tuua samale Mart Raua tekstile kirjutatud Leo Tautsi kantaadi „Surematus”, mis on loodud 1948. aastal. Leo Tauts (1914–1973) oli helilooja ja dirigent, kes lõpetas 1939. aastal kompositsiooni eriala Tartu Kõrgemas Muusikakoolis Heino Elleri juures; 1940–1947 oli ta ametis Vanemuise dirigendina, siis ERSO-s ja mõnda aega Filharmoonia orkestris.

1947. aastal alustas ta vabakutselise heliloojana, kirjutas peamiselt 189

Põhjamaa päikese kullas

koori- ja massilaule, sh laulutsükli „Kaevurite laulud” ja kõnealuse kantaadi „Surematus”. Esialgselt oli teos planeeritud 1969. aasta juubelilaulupeo kavasse, kuid jäeti sealt siiski välja. Kantaadi iseloom on veniv ja uimane. Domineerivad pikad ja rasked minoorsed akordid, mis arvatavasti taotlevad suursugusust. Polüfooniline osa on Do-mažooris ning liigub kontrastiks alguse pidulikkusele tekstil jääb igaveseks nagu päiksetõus kõrgusesse. Selles fuugaosas astuvad kõik hääled üksteise järel sisse, suundudes „päiksetõusu suunas” alt üles ja lugu lõpebki helge mažoorse 8-häälse puhta akordiga. Tauts ei kasuta lõpus hauataguseid meeleolusid ega ka „puhka rahus” stiilis tekstiosi. Harri Kõrvits ei ole 1949. aasta 28. mail Sirbis ja Vasaras ilmunud aruandes „Eesti Heliloomingu arutlustest Moskvas” siiski sajaprotsendiliselt rahul Tautsi tööga, öeldes muu hulgas: „Sõnavõttudes märgiti, et kantaadis [„Surematus”] näitab autor professionaalset oskust vokaalsümfoonilise teose tehnilisel kujundamisel, tundes hästi mõlemat komponenti – koori ja orkestrit. Mainimisväärne on polüfoonia arenduslik kasutamine teose sissejuhatuses ja finaalkooris. Puudusena märgiti, et kantaadi üldiselt pisut venitatud esimese koori leinalikkus kipub mõningal määral varjutama seda mõtet, millega nõukogude inimene tänapäeval mõistab Lenini elutöö surematut pärandit.”

Kahe sama tekstiga teose helikeele võrdlemisel selgub jõuline muusikaline võimalus anda ilma seletava lisatekstita edasi helilooja püüdlus ja soov edastada mõtteid ridade vahel. Nii muusikateoreetiline käsitlus kui ka kaasaegsete mälestused tõestavad, et Vettik ei loonud seda heliteost sugugi mitte Lenini ülistamiseks, vaid pigem oli tõepoolest tegemist groteskse sõnumi ja irooniaga.

Loomeinimesed väljendasidki oma vastuseisu Eestis kehtestatud võimule just sellisel moel. Seda tõestab ka Raua-Vettiku ühisloomingu helikeele analüüs: oma loomingu kaudu, kirjanduses ridadevahelise tekstina, muusikas aga helikeelega, väljendati oma suhtumist inimvaenulikku, vaimseid väärtusi alaväärtustavasse režiimi. See oli ebavõrdne võitlus, mõnes mõttes taganemine kaitselahingutega, mille valus hind oli mõne loomeinimese kadumine (nt Muradeli, Raud jt), nende selge üleminek teisele poolele ning kaasabi peidetud sõnumite keele paljastamisel. Nagu sündmuste areng näitas, ei lastud Vettikul ega teistel vaimuinimestel eriti pikalt 190

Vaimne okupatsioon ja kollaboratsioon

nautida oma intellektuaalset üleolekut vastaspoolest. Just sedalaadi vastupanu kõrvaldamiseks korraldatigi võitlus formalismi vastu.

Kui vaimuinimestest teistmoodi jagu ei saadud, otsustati võitlustanner muuta primitiivseks jõuks.

4. jaanuaril 1948 tähistati Tuudur Vettiku 50 aasta juubelit ENSV Riikliku Filharmoonia saalis suurejoonelise kontserdiga.447 Kuid juba aasta pärast muutus drastiliselt paljude loomeinimeste elu, keda avalikkus oli äsja ülistanud. 3. oktoobril 1948. aastal toimus Eesti NSV Heliloojate Liidu erakorraline üldkoosolek.448 Päevakorras oli vastavalt protokollile seisukohavõtt Tuudur Vettiku ja Riho Pätsi tegevuse kohta. Paatosliku sissejuhatava sõnavõtuga esines Heliloojate Liidu esimees Eugen Kapp, kes teatas talle teatavaks saanud „koletuslikust kuriteost”: kaks liidu liiget, Tuudur Vettik ja Riho Päts olid 1942. aastal kooliõpikus avaldanud nõukogudevastase rahvavaenuliku „Metsavendade laulu”. Vettik ja Päts vastasid etteheidetele ilmselt varem koostatud stsenaariumis ettenähtud patukahetsusega. Võib-olla loodeti nii pääseda tõsisematest pahandustest.

Võib-olla oli keegi kõrgemast poliitilisest juhtkonnast andnud ka vastavaid lubadusi. Vettik ja Päts vastasid igatahes rituaalis ettenähtud, võib-olla sunniviisilise, aga ehk ka kokkulepitud süütunnistuseselgitusega. Vettik teatas, et võtab seltsimees Kapi süüdistuse täielikult omaks, ja tunnistas oma teo häbiväärsust. See olevat ka talle endale suurt südamevalu teinud. Samas ei jätnud ta mainimata, et laul oli ilmunud juba 1939. aastal ning pealkirjaks oli „Metsavendade laul anno 1211”.449 Päts aga pani laulu avaldamise enda poliitilise arenematuse, mõtlematuse ning laulu autorisse sõbrameheliku suhtumise süüks. Lõpuks jõudis ta koos seltsimeestega „arusaamisele”, et tegelikuks põhjuseks oli tema enda kodanlik-natsionalistlik mõtlemisviis.

Vettiku ja Pätsi selgitused ilmusid avalike kirjadena 1949. aastal 16. oktoobri Sirbis ja Vasaras. Lõppkokkuvõttes näis, et sellega on ERA. R-130-1-6456. Tallinna Riikliku Konservatooriumi ja ENSV Riikliku Filharmoonia õnnitluskirjad Tuudur Vettikule tema 50. sünnipäeva puhul].

448 ERA. R-1958-1-17. L 35–48. EN Heliloojate Liit. Nõupidamiste, koosolekute, pleenumite, protokollid, stenogrammid ja sõnavõtud. 18. veebruar 1948.–28. november 1948.

449 Ühe muusikutee kroonikast: Tuudur Vettik aastatel 1947–1968. Koostanud ja kommenteerinud Helju Tauk. // Teater. Muusika. Kino 1988, 10, lk 75.

447

191

Põhjamaa päikese kullas

pahandused lõppenud, sest nad olevat otsustanud mineviku eksimustest vabaneda ja edaspidi täie andumusega töötada „Nõukogude riigi ja rahva hüveks.”450 Tegelikkuses oli mündil ka teine pool: Päts ja Vettik olid pärast patukahetsuskirjade avaldamist Nõukogude võimu vaenlastena nüüd markeeritud, tõendeid nende paragrahvi alla saatmiseks oli piisavalt ja mitmest väljaütlemisest kostis mõtteviis, et kui keegi süüdi mõista, jäetakse teised ehk rahule.451 Ajalookroonik Jaan Roos on neil päevil 1948. aastal oma päevikusse kirjutanud: „Viimasel ajal laseb üks eesti avalik tegelane teise järele käpuli, peksab ennast ja kahetseb oma senist tegevust, eriti omariikluse aegset. Sirbis ja Vasaras nr 42 teevad seda kaks heliloojat, T. Vettik ja R. Päts. Piinlik ja häbi on nende patukahetsusi lugeda.”452 Patukahetsuskirjadele reageeriti drastiliselt erineval moel: mõnes tekitasid need hirmu ja ta muutus sõnakuulekaks, teises tülgastust ja põlgust kirjutajate vastu. Endale tuha pähe raputamine ei kergendanud nn süüdlaste olukorda, vaid sai 1950. aastal Vettiku ja Pätsi arreteerimise üheks põhjenduseks.

1948. aasta detsembris toimunud EK(b)P Keskkomitee V kongressil muutusid „süüdistused natsionalismis igapäevaseks nähtuseks”453, mis tõi kaasa üldise rünnaku rahvuslikule haritlaskonnale, mis omakorda päädis juba halastamatu kallaletungiga EK(b)P KK 1950. aasta märtsipleenumil. 1940. aastate lõpuaastatel oli Eestis alanud eraomandi vägivaldne kollektiviseerimine. Vastuseks kolhooside tekkimisele alustasid metsavennad nüüd oma viimset võitlust.

Metsavendlus oli sisult eestlaste rahvusliku vastupanu avalik, relvastatud väljund, mis „lahvatas oma viimasesse kõrgseisu 1948–1950, vastuseks kompartei stalinistliku agraarpoliitika elluviimisele”454.

1948. aastal oli EKP-le kõige rängem probleem relvastatud vastupanuliikumine Nõukogude võimule ehk metsavendlus. Ja nii võeti sihikule ka Tuudur Vettiku loodud küllaltki süütu ja lihtsa helikeelega „Metsavendade laul”. Mitte ükski NL-i funktsionäär ei olnud ERA. R-1958-1-17. L 35–48.

Rahi-Tamm, Randjärv. „Omavahelised suhted on normaalsed” (artikkel ilmumisel).

452 Roos, Jaan. Läbi punase öö III. 1948. ja 1949. aasta päevik. Lisa: 1944. aasta lõpp. Eesti Kirjanduse Selts, Tartu, 2001, lk 145.

453 Raid, Lembit. Kas peremees või käsualune? III. Parteiarhiivi materjalidest. // Kleio. Ajaloo Ajakiri 1995, 2 (12), lk 45.

454 Samas, lk 51.

450 451

192

Vaimne okupatsioon ja kollaboratsioon

võimeline mõistma, kuidas saab okupeeritud alal vabalt elada ja töötada nõukogudevastase liikumise sümboli autor! Totalitaarse riigi loogika oli lihtne ja selge – kümneid tuhandeid inimesi oli tunduvalt tühisematel põhjustel maha lastud. Vähemalt mingi avalik seletus ja patukahetsus oli vähim, mis sai NSV Liidus üldse kõne alla tulla.

1949. aasta märtsis, vahetult suurküüditamise eel, oli võitlus seniseid traditsioone väärtustavate heliloojate vastu ägedaks läinud.

13. märtsil 1949. aastal toimunud Heliloojate Liidu üldkoosolekul, kus arutleti teemal „Muusikateaduse ja -kriitika olukorrast Eesti NSV-s”, sai Vettik koos mitme teise muusikategelasega kõvasti nahutada nii oma loomingulise kui ka publitsistliku tegevuse eest.

Põhiettekandega455 esinenud EN HL juhatuse esimehe kt Harri Kõrvits ei hoidnud emotsioone tagasi, et räigelt süüdistada loovisikuid küll formalismis, sõnakuulmatuses ja allumatuses, küll lojaalsuse puudumises nõukogude ideoloogiale ja kommunistlikule parteile, „tarkade” kolleegide „õigete teoste” mittehindamises jms. Kõrvits mõistis teravalt hukka Heino Elleri ning tema Tartu koolkonna, eriti muusikateadlase Karl Leichteri tegevuse: „Meie muusikateadlased ja heliloojad, kelle ühise tegevusena pandi kodanlikus Eestis käärima formalismi lehkav pärm (eriti teravalt silmatorkaval kujul Tartus), ei ole seni kuigi tõsiselt ja parteilise printsipiaalsusega püüdnud anda kriitilist ja endakriitilist hinnangut sellele tõvele, milles neist ainukesena Tartusse jäänud helilooja Johan Bleive siiani sipleb. […] traadid jooksevad kokku sellesse ringi, kuhu omal ajal kuulusid Eller, Leichter, Tubin, Roots jt.”456 Kõrvits nõudis ka veel Leichteri 1938. aastal koostatud kogumiku „Kakskümmend aastat eesti muusikat” ümberhindamist.457 Seda muidugi tehti. Kriitika tulemusena tagandati Leichter TRK muusikateaduse kateedri juhataja ametist ja ta töötas edaspidi teetöölise, lukksepa ja bibliograafina. Need loomeinimesed, kes Heliloojate Liidust välja heideti, olid võimudel

ERA. R-1958-1-26. EN Heliloojate Liidu üldkoosolek muusikateaduse ja -kriitika olukorrast ENSV-s. 13. märts 1949.

456 Muusikateaduse ja -kriitika olukorrast Eesti NSV-s. // Sirp ja Vasar 1949, 19. märts. Tartu koolkonna kohta vt ka: Humal, Mart. Heino Eller ja Tartu koolkond. http://www.ooper. parnu.ee/emf/EMF_tekst/HUMAL_HEINO_ELLER_JA_TARTU_KOOLKOND. 457 Muusikateaduse ja -kriitika olukorrast Eesti NSV-s.

455

193

Põhjamaa päikese kullas

mustas nimekirjas (või vastupidi: nad olid mustas nimekirjas ja heideti sellepärast liidust välja).

Samal koosolekul kahetses Kõrvits, et kiitis liiga kaunisõnaliselt Vettikut tema juubeli puhul aasta tagasi, ja raputas endale sel puhul suure kuhja tuhka pähe. Ettekande tekst on sedavõrd kujundlik ja ajastu vaimsusest kantud, et väärib muutmata kujul avaldamist. Siin aga tsitaat Kõrvitsa ettekandest: „Märgiksin siinkohal ennekõike oma kirjutatut Tuudur Vettiku 50-aastase sünnipäeva puhul, mille peokõnelik üleskiitev ja ebabolševistlik põhitoon ja üldsõnaline käsitlus on juubeliartiklite halvimaid näiteid. Minu viga on seda suurem, et ma ette annan kiitva hinnangu, tundmata ise teost – Vettiku „Diktsiooni õpikut”, viin ühe sisulise nimetaja alla X, XI ja XII üldlaulupeo ja lähen vaikides mööda Vettiku loomingu sisulisest analüüsist, eriti selle olemusest kodanlusel ajal.”458 Tuudur Vettik arreteeriti 1950. aasta 18. veebruaril ja tema kohta kasutati nüüd sõnu „klassivaenlane, kodanlik-natsionalist” jms.

Aprilli lõpus 1950 leidis aset ENSV Kunstidevalitsuse, EN Kirjanike Liidu, EN Kunstnike Liidu, EN Heliloojate Liidu ja TR Konservatooriumi EK(b)P algorganisatsioonide ühine koosolek, kus arutati põhiküsimusena, „kuidas sai klassivaenlane meil nii kaua karistamatult tegutseda”459. Vastus oli samas kohe olemas. „Nõukogude võimu kehtestamise algusest peale on Eesti NSV paljude parteiorganisatsioonide üksikute juhtivate töötajate poolt teostatud ebaõiget poliitikat kaadri valikul, paigutamisel ja kasvatamisel.”460 Koosolekul neile puudustele tähelepanu juhtinud Ksenja Aisenstadt tõi näitena, et „juba 1940/41. aastal võis […] karistamatult nõukogude võimu aktiivseid pooldajaid taga kiusata kodanlik-natsionalistide klikk eesotsas Pätsu-Vettikuga”461. (Aisenstadt oli novembrist 1940 kuni jaanuarini 1941 Tallinna Riikliku Konservatooriumi direktori kt.

Tema parteiline agarus ulatunud selleni, et lisaks kirikumuusika ja ERA. R-1958-1-26.

Tugevdada võitlust kodanlike natsionalistide ja nende käsilaste vastu. Kokkuvõttev artikkel ENSV Kunstidevalitsuse, EN Kirjanike Liidu, EN Kunstnike Liidu EN Heliloojate Liidu ja TR Konservatooriumi EK(b)P partei algorganisatsioonide ühisest koosolekust, mille päevakorras oli EK(b)P Keskkomitee VIII pleenumi otsuse arutamine. Koosolekust võtsid osa ka TR Tarbekunstiinstituudi kommunistid. // Sirp ja Vasar 1950, 6. mai, lk 4–5.

460 Tugevdada võitlust kodanlike natsionalistide ja nende käsilaste vastu, lk 4.

461 Samas.

458 459

194

Vaimne okupatsioon ja kollaboratsioon

oreliklassi likvideerimisele TRK-s kavatsenud ta koguni lasta orelid lammutada ja saata vanametalli.)

Urve Lippus on öelnud, et muusikategelastena on Vettik, Päts ja Karindi väga erinevad, nagu oli kulgenud ka nende elu ja tegevus erinevais ringkondades462, ning et neid kolme ühendabki tegelikult ainult 1947. aasta laulupidu ja seejärel figureerivad nad EK(b)P Keskkomitee VIII pleenumi kõnedes 1950. aasta märtsis kui lahutamatu tervik.463 Ma ei saa sellega päris nõus olla. Ühisosa oli väga suur ja suuri asju on mõnikord raske märgata – kõik kolm olid seotud laulupeoliikumisega, igaüks küll mõneti omal moel. Üksteise toetamist ja mõttekaaslust on leida nii koolilaulikute väljaandmises, laulupidude ettevalmistamises (mis on suur ja mahukas koostöö), kui loomingulistel teemadel üksteise eest seismises ideoloogilis-poliitilises võitluses ENSV Heliloojate Liidu koosolekutel.

Pikki aastakümneid valitses olukord, kus sündmuste hindamiseks ei olnudki väga palju teavet. Arhiivid olid suletud, teemakohased materjalid salastatud. Aadu Must on juhtinud tähelepanu Eesti ajaloo allikalise baasi eripärale: suur osa sellest on väljaspool kodumaad, siinset ala läbi ajaloo valitsenud riikide arhiivides, kusjuures tegemist ei ole pelgalt kvantitatiivse, vaid kvalitatiivse probleemiga.

Pahatihti on asjade poliitilisi tagamaid ja tegelikke eesmärke kajastavaid materjale võimalik leida vaid teiste maade keskarhiividest. Eesti arhiivides on sama teema kohta rohkem olmelise taseme materjal, ehkki räägib siiski üht-teist otsusetäitjate tegevusest.464

Lippus, Urve. Eesti muusika kaotused, lk 192.

Lippus, Eesti muusika kaotused, lk 192. Vt ka: EK(b)P Keskkomitee VIII pleenumi stenogramm.

464 See oli A. Musta loengukursuse „Estica välisarhiivides” keskne idee (minu loengukonspekti põhjal).

462 463

195

Põhjamaa päikese kullas

MÄRTSIPLEENUM

1949. aasta märtsi lõpus, vaid veidi pärast kirjeldatud Heliloojate Liidu üldkoosolekut, korraldati suurküüditamine, mis viis endaga palju inimesi ning pidi murdma eestlaste vastupanuvõime ja -julguse.465 Kogu traagikale lisaks olid mitmed kultuurikollektiivid, eriti maal, sellest alates määratud kiratsemisele. Kui enne seda oli inimestel veel illusioon, et Nõukogude võimu tingimustes püsivad ka mõned õigusriigile omased printsiibid – ja võim omalt poolt püüdis seda illusiooni igati toita, matkides õiglast kohtupidamist – siis nüüd see petlik pilt kadus.

1950. aasta kevadtalveks polnud küüditamise lein ja valu kusagile hajunud. Endiselt arreteeriti öö varjus inimesi, kultuuripoliitikas oli tunda kruvide kinnikeeramise märke. Selleks ajaks olid teiste seas arreteeritud Alfred Karindi (2. veebruar), Tuudur Vettik (18. veebruar) ja Riho Päts (1. märts) justkui kronoloogilise sissejuhatusena kurikuulsale märtsipleenumile.

EK(b)P Keskkomitee VIII pleenum, mis on kirjanduses tuntud märtsipleenumi nime all, toimus 21.–26. märtsil 1950. aastal Tallinnas. See oli mõneti sümboolne, et pleenumi ajal möödus täpselt aasta 1949. aasta suurküüditamisest ja pleenum jätkaski sedasama repressioonide edasiarendamise poliitikat. Arvamus, et see oli põhiliselt kommunistide endi omavaheline võimuvõitlus, on üksnes osaliselt õige. Võimatu on lahutada ühiskonnaelu poliitilisi nähtusi kultuurivaldkonnast selle sõna laiemas tähenduses.

Rahi-Tamm, Aigi. 1949. aasta märtsiküüditamine Tartu linnas ja maakonnas. Kleio, Tartu, 1998, lk 1–292.

465

196

Vaimne okupatsioon ja kollaboratsioon

Märtsipleenumit valmistati ette ilmselt juba mitu kuud, kui mitte lausa aastat.466 Suunanäitajaks olid eespool viidatud ÜK(b)P Keskkomitee otsused kirjanduse, teatri, kino ja muusika kohta.

Otsus, mis puudutas heliloojaid ja koorijuhte, oli seotud Muradeli ooperi „Suur Sõprus” hukkamõistmisega. Üldine ideoloogia ütles, et nn kaootilise ja ilmetu muusikaga on nüüd igaveseks lõpp ja aktsepteeritud on üksnes ideoloogiliselt õige, sisult sotsialistlik muusika.

Režiimi jõu demonstreerimiseks oli märtsipleenumil tarvis tuua kujukaid näiteid muusikavaldkonnast, rahva seas tunnustatud inimestest. Ka karistus oli siis ju mõjusam ja hästi näha. Koorijuhid ja heliloojad Vettik, Karindi ja Päts sobisid seega just hästi näidiseks. See pidi kõigile selgeks tegema, et nüüdsest on inimese ees kaks valikut: kuuletuda võimule või minna vanglasse.

Märtsipleenumi üks juhatajatest, seltsimees Johannes Käbin (1905–1999, ENSV riigi- ja parteitegelane), ütles esinedes järgmised sõnad: „Justkui väljakutsena kodanlike natsionalistide poolt sai teeneliseks kultuuritegelaseks metsavendade hümni autor Vettik, samuti Päts, Saksa okupatsiooni ajal välja antud nõukogudevastaste laulikute toimetaja. See kõik tõi kaasa nõukogude kultuuri arengu takerdumise. See pidurdas pikka aega uue nõukogude kultuuri arengut.“467 Käbin nõudis vabanemist kodanlikest natsionalistidest (kes istusidki juba tegelikult vanglas) ning käskis parteil tegeleda n-ö õige kaadrite valiku ja paigutusega.468 Vettiku, Pätsi, Karindi jt kultuuritegelaste arreteerimine ning pleenumil kõlanud räiged süüdistused pidid kõlama hoiatusena kõigile vabameelsetele. Johannes (tollal Ivan) Käbin ise aga „valiti“ pärast pleenumi sõnavõtte EKP KK esimeseks sekretäriks. 469 Tõnu Tannberg näitab Moskva ajaloolase Jelena Zubkova uurimusele470 tuginedes, et 1950. aasta märtsipleenumis ei tasu otsida Eesti kohalike arengute tulemust, vaid see oli üks suund Moskva

Tannberg, Kuidas Moskvas valmistati ette…, lk 121.

EK(b)P KK VIII pleenumi stenogramm, lk 207.

468 Samas, lk 2246.

469 Vt ka EK(b)P Keskkomitee VIII pleenumi stenogramm. I–XI. 470 Tõnu Tannberg viitab J. Zubkova uurimusele „Baltimaad ja Kreml. 1940–1953”, mis eesti keeles ilmus 2009. aastal.

466 467

197

Põhjamaa päikese kullas

poliitikas ning Eesti kohaliku kompartei ladvikus toimunud rivaalitsemise ja võimuvõitluse väljendus: „„Eesti süüasja” puhul oli tegemist omamoodi näidispuhastusega regionaaltasandil, mille käivitamisel olid olulised kohalik initsiatiiv, sisemine võimuvõitlus ja pealekaebajad, kusjuures üks keskseid telgitaguseid niiditõmbajaid oli I. Käbin.”471 Tannbergi järeldus on karmilt lakooniline, kui ta ütleb, et märtsipleenumile aitas kaasa ka Eestis toimunud üksteise peale kaebamine juba 1949. aasta alguses.472 1950. aasta märtsipleenumi materjalidest473 loeme, kes tehti kurjategijaks, riigi- ja rahvavaenlaseks. Pleenumi mõju püsib rahva ühismälus tänase päevani, selle sisu rängim väljendus on ju see, et ühed kultuuritegelased vastandati teistele. Nii jätkas võim järjekindlalt rahvuskultuuri juhtide, võimalike vaimse ja kultuurilise opositsiooni liidrite lõhestamise poliitikat.

Enne ja pärast pleenumit eemaldati töölt kuni 15 aastaks ligi 200 teadlast, 20 kirjanikku, 15 kunstnikku, 10 heliloojat ja 20 näitlejat.474 Valusalt kannatas siinne teatrielu. Teatrist pidid lahkuma Albert Üksip, Alfred Rebane, Betty Kuuskemaa, vangistati Leo Kalmet, Ruut Tarmo, Mari Möldre.475 Kodanliku natsionalisti sildiga pärjati Eesti teatris keskset osa täitnud Ants Lauter (1894–1973), kes tagandati teatrijuhi kohalt. Lauter oli näitleja, pedagoog, teatridirektor. Aastatel 1925–1939 Estonia” draamatrupi juht, 1942–1944 Eesti Riiklike Kunstiansamblite juht Jaroslavlis, 1944–1949 Estonia peanäitejuht, NSVL rahvakunstnik 1948, Tallinna Riikliku Draamateatri peanäitejuht, Eesti Teatriühingu juhatuse esimees. Liis Hion on ilmekalt märkinud, et sõna „kunst” ilutses küll loosungites, kuid oli ideoloogia ja majandustulemuste kõrval taandatud kolmandajärgulisse rolli.476 Kannatasid ka ülikoolid: vahetati välja kõrgkoolide juhtkond ja suur osa õppejõududest. Töölt kõrvaldati palju haritlasi, samuti Tannberg, Kuidas Moskvas valmistati ette, lk 121.

Samas, lk 120.

473 EK(b)P VIII pleenumi stenogramm. I–XI. 474 Karjahärm, Luts, Kultuurigenotsiid, lk 116 (viidatud on Juhan Kahki raportile (1991).

475 Taarna, Inna. Vaatan ajas tagasi. Koostanud Lea Arme. Kunst, Tallinn, 2003, lk 51–73.

476 Hion, Liis. Eesti teater stalinismi ajal. Uurimisega seotud allikakriitilised ja psühholoogilised probleemid. // Kohandumise märgid. Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2002, lk 87.

471 472

198

Vaimne okupatsioon ja kollaboratsioon

umbes pooled Eesti Vabariigi ajal töötanud kooliõpetajatest, Tartu Ülikool kaotas 95% humanitaaralade õppejõududest.477 Üsna põhjalikult on uuritud, kuidas pleenumi otsused rüüstasid näiteks kirjanikkonda.478 Muusikainimeste represseerimist EK(b)P Keskkomitee VIII pleenumi kontekstis on seni aga tagasihoidlikumalt käsitletud.479 Märtsipleenumi otsus ründas otseselt Tuudur Vettikut, Alfred Karindit ja Riho Pätsi: „Teaduste Akadeemias, Välisministeeriumis, Nõukogude Kirjanike Liidus ja teistes teaduse, kultuuri ja kunsti asutustes juhtivail kohtadel asudes pidurdasid kodanlikud natsionalistid Kruus, Andresen, Semper, Vettik, Karindi, Päts, Kangro-Pool, Kleis, Laja, Oengo, Võrk480 ja mõned teised aktiivselt eesti nõukogude rahvuskultuuri arenemist, takistasid noorte andekate eesti kirjanike, kunstnike ja teiste kunsti alal töötajate kasvu ja edutamist, mõnitasid ja kiusasid taga vana intelligentsi eesrindlikke esindajaid, kes olid aktiivselt sotsialistlikusse ülesehitustöösse lülitunud, arendasid aktiivset õõnestustööd, tehes määratut kahju Nõukogude Eesti majanduslikule ja kultuurilisele ülesehitustööle.”481 Heliloojate teema oli osaliselt ka tänu varem välja kuulutatud formalismivastasele sõjakäigule pleenumil kommunistide omavahelise arveteklaarimise kõrval olulisel kohal.482 Kultuuritegelased olid väljapaistvad isiksused, neid teati ja nende saatusele elati kaasa.

Pleenum sai nii juurde kaalukust ja ühiskondlikku vastukaja ning mõjus jõuliselt. Siin mõisteti hukka, nagu öeldud, juba arreteeritud Alfred Karindi, Tuudur Vettiku ja Riho Pätsi tegevus, järgnenud sündmuste põhjal võib aga järeldada, et märtsipleenumi järel toimuvat kandis ühiskonnas sama jõuline arveteklaarimise meelsus, nagu Karjahärm, Kultuurigenotsiid Eestis. Kirjanikud (1940–1953), lk 164.

Karjahärm, Kultuurigenotsiid Eestis. Kirjanikud (1940–1953), lk 142–177; vt ka: Kreegipuu, Nõukogude kultuuripoliitika printsiibid ja rakendused Eesti NSV-s aastatel 1944–1954 kirjanduse ja trükiajakirjanduse näitel.

479 Kuuli, Olaf. Stalini-aja võimukaader; Karjahärm, Luts. Kultuurigenotsiid Eestis.

480 Siin on mõeldud helilooja Enn Võrgu venda Hans Roland Võrku (1896–1978), kes oli TPI-s elektroenergeetika kateedri professor. Vt Laas, Jaan. Kultuur. Kõrgharidus ja teadustöö. // Valge raamat: Eesti rahva kaotustest okupatsioonide läbi 1940–1991. Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn, 2005, lk 82; http://www.lib.ttu.ee/exhs/fuajee.2010/veebruar.html (vaadatud 10. märts 2011).

481 EK(b)P KK VIII pleenumi stenogramm, lk 2246.

482 EK(b)P Keskkomitee otsus Abinõudest, Sirp ja Vasar 1948, 6. märts.

477 478

199

Põhjamaa päikese kullas

oli pleenumil. Võimude kriitika alla sattus isegi vene taustaga Vladimir Alumäe, kes oli TRK direktorina soosinud nii Karindit, Vettikut ja Pätsi kui ka kosmopoliite Karl Leichterit, Aurora Semperit ning Cyrillus Kreeki jt. Laulja Artur Rinne saadeti sundasumisele. Tallinna Riikliku Konservatooriumi õppejõududest kaotasid ametikoha C. Kreek, M. Saar, A. Topman, A. Semper, R. Päts, H. Lepnurm ja E. Võrk. Kõik represseeritud visati välja ka Heliloojate Liidust.

Nende hulka kuulusid T. Vettik, R. Päts, A. Karindi, N. Goldschmidt, H. Lepnurm, H. Ilves, E. Võrk, M. Sink, P. Laja, A. Uritamm, H. Saha, H. Meri, V. Kliimand, E. Liives (ka Johannes Eduard Liinev), J. Tamverk, A. Semper, K. Leichter, P. Karp ja A. Topman.483 Kujukamad näited, kuidas valmistati ette „vabanemist rahvavaenlastest”, on 1949. aasta märtsis toimunud Eesti Nõukogude Heliloojate Liidu juhatuse koosolekud. Materjalidest (protokollide nr 12 ja 13 stenogramm)484 ilmneb, et koosolekuid võib sisuliselt käsitleda helilooja Enn Võrgu ülekuulamisena, mida viisid läbi juhatuse liikmed Eugen Kapp, Harri Kõrvits ja Edgar Arro. Võimu püüdlus mängida loomeinimesi välja üksteise vastu oli järjekordselt vilja kandnud. Kultuuripoliitika, institutsioonid ja stiil ei ole mitte ainuüksi võimurite tehtud, vaid koosnevad mitmest mõjuteguritest nii ülevalt kui ka alt.485 Musta töö tegijaks olid sageli just n-ö omad. Eks olnud ju vähemalt Eugen Kapp ja Edgar Arro enne okupatsiooni ka Enn Võrgule, Tuudur Vettikule, Alfred Karindile ja Riho Pätsile omad inimesed.

Eesti NSV juhtkonna väljavahetamine eesotsas Nikolai Karotammega oli mingil määral seotud võimuvõitlusega NL-i juhtkonnas – üheks mõjuriks oli Ždanovi surma järel vallandunud „Leningradi süüasi”486. Kindlasti oli kursivahetuse üks eeldusi ka eri rühmituste rivaalitsemine Eesti NSV juhtkonnas. Nimelt oli Moskva oma vasallriikides (nt Ida-Euroopa sotsialismileeris) aset leidnud tülisid ikka Luts, Helle-Mai. Stalinismi ohvrid: Eesti kunstnikud ja muusikud. Magistritöö. Juhendaja Toomas Karjahärm, Tallinna Ülikool, 2004, lk 248–253.

484 ERA. R-1958-1-38. L 22–34. [EN Heliloojate Liidu juhatuse koosolekute protokollid].

12. juuli 1950–24. juuni 1952.

485 Peirumaa, Hruštšovi „sula”, lk 9.

486 Tannberg, Tõnu. 1950. aasta märtsipleenumi eel- ja järellugu. „Eesti süüasi” (1949–1952) Moskvast vaadatuna. // Tuna. Ajalookultuuri Ajakiri 2001, 3, lk 121–125.

483

200

Vaimne okupatsioon ja kollaboratsioon

kasutanud divide et impera poliitika läbiviimiseks. Nii sobis Eesti kollaboratsionistide rivaalitsemine suurepäraselt selleks, et korraldada üks näidishukkamine ning distsiplineerida seeläbi teiste NL-i piirkondade asevalitsejaid ja kohalikke võimumehi.

1950. aasta märtsipleenumile järgnes hüsteeriline nõiajaht „kodanlikele natsionalistidele”, nende paljastamine ja arreteerimine.

Võimult kõrvaldati seni juhtpositsioonil olnud vanadest poliitvangidest eesti kommunistid, nn juunikommunistid487 ja samuti juunikommunistidest kultuuriinimesed, kes olid mõneti leevendanud ümberkorralduste jõhkrust, ning asemele astusid Venemaa eestlastest ja venelastest tegelased. Samas ei tasu Karotamme ja tema kaaslaste taganutmisega siiski liiale minna. Olev Liivik väidab arhiiviainesele tuginedes, et suur osa juunikommunistide märtrioreoolist pärineb nõukogude aja lõpus loodud müütidest. Sama kordus juunikommunistidega, kes pidid eestlaste jaoks kajastama justkui omi, inimliku näoga kommuniste. Liivik näitab, et see on pigem ilus müüt. Kompartei aparaadi venestamine oli toimunud juba varem, otsused kultuuri surumiseks rangetesse nõukogulikesse vormidesse olid Moskvas enne vastu võetud ja märtsipleenumitki võib pidada ammu ette valmistatud ja osaliselt juba ka läbiviidud meetmete vormistamiseks.488 Siberisse saadeti niisiis ka kodanlikuks natsionalistiks kuulutatud Nigol Andresen, kes sattus saatuse tahtel Tuudur Vettikuga samasse vangilaagrisse Taišetis 1953. aastal. Olles küll nn rahvavaenlasena Siberisse välja saadetud, oli Andresen sügavalt veendunud nõukogude korra ülimuslikkuses ja ei jätnud hetkegi kasutamata, et oma veendumusi kaitstes tuliselt vaielda ning ähvardada teisitimõtlejate peale vangla ülemustele kaebama minna. Taišeti vangilaagris Andreseniga samal ajal viibinud Ahto Liik meenutas mulle antud intervjuus 25. augustil 2011: „Andresen oli punane mis punane. Ma tahtsin teda natuke ärritada ja küsisin, et kas ta Venemaal käis ja rääkis, et eesti lapsed on koos koertega prügikastis. Andresen tunnistas, Tannberg, Tõnu. 1950. aasta märtsipleenumi eel- ja järellugu. „Eesti süüasi” (1949–1952) Moskvast vaadatuna. // Tuna. Ajalookultuuri Ajakiri 2001, 3, lk 122.

488 Liivik, Olev. Tagasivaade 1950. aasta märtsipleenumile. Kas venelased ja Venemaa eestlased saavutasid võidu „juunikommunistide” ja „korpusemeeste” üle? // Tuna. Ajalookultuuri Ajakiri, 2010, 1, lk 55–69.

487

201

Põhjamaa päikese kullas

et „jah, sai nii öeldud – kujundlikkuse mõttes.” Aga mulle teatas ta: „Teie olete loll – mitte orgaaniliselt, vaid muljetelt. Teie olete ülerahvastatud barakis ja arvate seetõttu, et kogu maailm on kinni pandud.” Mina vastu, et: „Teie olete ise loll, nii orgaaniliselt kui muljetelt. Mina lähen nüüd oksendama!” Ma olin noor 21-aastane inimene, kui see vestlus oli, kuid ma mäletan, et tookord niimoodi mu käed värisesid. Vihast. Küll ta ajas lolli juttu. Oli oma viis aastat Eestist ära, aga kiitis ikka seda vene leiba ja ütles, et kodanlikul ajal nii maitsvat leiba Eestis ei küpsetatudki.”

Ka võitlust kodanliku natsionalismi vastu ei tasu võtta päris sõnasõnalises tähenduses. Tõnu Tannberg selgitab Jelena Zubkovale489 toetudes, et Moskva võimumeeste kõnepruugis tähendas natsionalism eelkõige kõrvalekaldumist rangest tsentraliseeritusest ning impeeriumi keskusest tulevate korralduste täitmist liialt vähese püüdlikkusega. Sellise lubamatu käitumise eest tuli asjaosalisi karistada.

Зубкова, Феномен «местного национализма», с 89–102.

489

202

Vaimne okupatsioon ja kollaboratsioon

RAHVUSKULTUURI EDENDAMINE JA KOLLABORATSIOON

Puudutan siin õrna ja delikaatset teemat, millest on nüüdisajal eelistatud pigem vaikides mööda minna. See on rahvuskultuuri järjepidevuse kandmise teenistuses olevate nõukogudeaegsete kultuuritegelaste hindamine kollaboratsiooni teljel. Samuti vajab selles kontekstis paremat lahtikirjutamist mõiste „kohandumine”. Vaatlen seda teemat põhiliselt Tuudur Vettiku ja tema kaasaegsete koorijuhtide ning kooriheliloojate tegevusest lähtuvalt. Kollaboratsiooni teema erutab paljusid loomeinimesi, ent tavaliselt räägitakse sellest poolihääli, sest see on asi, mida on koorijuhtide ja heliloojate saatuse kirjeldamisel käsitletud vaid riivamisi. Faktid iseenesest ei kõnele, faktide tähendus aga sõltub nende tõlgendamisest.490 Mis oli kollaboratsiooni ja kohanemise vahekord ning kuidas seda keerukat teemat tõlgendada eesti loovisikute näitel?

Nõukogude korda kinnistati Eestis halastamatu järjekindlusega ja mingeid erandeid ei tehtud ka kultuurivaldkonnas. Loogika oli lihtne – mis uue korra eesmärkidega ei sobinud, tuli hävitada. Stalinism nõudis tingimusteta kuuletumist ja alistatud rahva osaks pidi saama totaalne kollaboratsioon. Normist kõrvalekaldujad kuulusid represseerimisele. Selle kavaga kaasnes paratamatult vaimueliidi täielik allutamine ja muutmine režiimi kuulekaks tööriistaks.491 Jaan Laasi kirjeldus, kuidas pärast Eesti okupeerimist 1940. aasta juunis asus NL-i keskvõim Venemaalt läkitatud, ideologiseeritud Annuk, Eve. Totalitarismi ja/või kolonialismi pained: miks ja kuidas uurida nõukogude aega. // Võim & kultuur. Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti kultuuriloo ja folkloristika keskus, Tartu, 2003, lk 19.

491 Karjahärm, Luts, Kultuurigenotsiid, lk 150–152.

490

203

Põhjamaa päikese kullas

ning kommunistliku kasvatuse saanud eestlaste ja kohalike kommunistide-kollaborantide abil kiirkorras kogu siinset majandus- ja kultuurielu ümber korraldama,492 kõlbab väga täpselt iseloomustama raevuka punaparteilase Ksenja Aisenstadti lühiajalist innukat tegevust konservatooriumis 1940. aasta novembrist kuni 1941. aasta jaanuarini. Tuudur Vettik ja teised temasarnased olid „osa eesti „kodanlikust” minevikukultuurist ja seepärast tuli nad halastamatult heita „ajaloo prügikasti”.493 Sarnast motiivi kohtame ka Johannes (Ivan) Käbini 1950. aasta märtsipleenumi kõnes, kus ta ütles, et tähtsaima parteilise printsiibi ehk valvsuse kaotamise tõttu hakanud juba 1940. aastast peale asutustes valitsema „risustatud kaader nõukogudevastaste elementide näol”.494 Mis aga oli see reaalsus, mil okupatsiooni tingimustes tuli rahvuskultuuri ja rahvuse ellujäämiseks-edasiviimiseks otsida ja leida erinevaid teid ja meetodeid? Selles ongi tolle aja dialektiline omapära. Uurija ülesandeks on kõiki allikaid abiks võttes „analüüsida seda perioodi ja mõista, kuidas ja miks see toimis, mitte niivõrd hukka mõista”,495 siis kindlasti tuleb vahet teha kollaboratsioonil ja konformismil ehk kohanemisel.

Selge on seegi, et nõukogudeaegsed kriteeriumid, kus inimese väärtuse otsustas asjaolu, millises mundris, olgu oma tahtel või selle vastaselt, inimene oli sõdinud, on tõsiselt võetavad ainult ühes plaanis: kui need kedagi iseloomustavad, siis ainult hindajaid endid. Selliste hinnangute sügavamaks eesmärgiks oli alistatud rahva nõrgestamine nendevaheliste vastuolude külvamise kaudu. Eesti rahva (samuti nagu impeeriumi teistes piirkondades erinevate rahvaste) loomeinimeste lõhestamise ja üksteisega tülli ajamise poliitikat saatis kohati märkimisväärne edu. Just seesama probleem, inimeste lahterdamine kas vabatahtlikult või sunniviisil kantud mundri järgi, on elujõuline veel siiamaani ning selles plaanis on väga kosutav lugeda Rein Raua artiklit, kus ta selliseid kriteeriumeid lihtsalt ja veenvalt naeruvääristab.496 Laas, Jaan. Teadus diktatuuri kütkeis. Argo, Tallinn, 2010, lk 7.

Viires, Eesti ajalugu stalinistlikus haardes, lk 42.

494 EK(b)P Keskkomitee VIII pleenumi stenogramm, lk 206.

495 Annuk, Eve. Totalitarismi ja/või kolonialismi pained: miks ja kuidas uurida nõukogude aega. // Võim & kultuur. Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti Kultuuriloo ja Folkloristika Keskus, Tartu, 2003, lk 31.

496 Raud, Rein. Austa meest, mitte mehe mundrit. // Eesti Päevaleht 2012, 4. jaanuar.

492 493

204

Vaimne okupatsioon ja kollaboratsioon

Uurijalt oodatakse enamasti kategoorilise hinnangu andmist Eesti loovisiksustele, mis puudutab nende rahvuskultuuri edendamist ja kollaboratsiooni. See on tõstatatud Tuudur Vettikut ja temalt laulupeoliikumise liidri rolli üle võtnud Gustav Ernesaksa tegevust võrreldes.

Tuudur Vettiku ja Gustav Ernesaksa terava vastasseisu kohta ei leia me otseseid kirjeldatud fakte. Ehkki Ernesaks on kirjutanud mitu raamatut, on tema otsustes ja tegevusmotiivides ikka veel palju selgusetut. Ta oli kindlasti Eesti patrioot, sellest räägib tema looming. 1938. aastal pärast tollase hümnikonkursi läbikukkumist oli just Ernesaks üks neist vähestest heliloojatest, kellelt president Konstantin Päts ootas vabariigi 25. sünnipäevaks 1943 uut Eesti hümni.

Ent kahe suurmehe – Vettiku ja Ernesaksa – võimalused ajas olid erinevad. Ühe liidri kadumine andis teisele võimaluse tõusta. Irooniat ja sellekohaseid vihjeid leiame Vettiku kirjadest, järeldusi saame teha ka EN Heliloojate Liidu protokollide järgi, eriti 1950. aasta laulupeo materjale497 lugedes ja analüüsides. Ernesaksale oli saatus loomingulises mõttes armuline. Teise maailmasõja algusaastail tagalas Udmurdi ANSV territooriumil loodud nn Kaamakoorist498 kasvas välja hilisem ERKA meeskoor ja lõpuks RAM499, kellest sai Ernesaksale atribuut, mis tegi karismaatilise isiksuse kuulsaks nii Eestis kui ka raja taga ning kindlustas tema liidrirolli laulupeoliikumises, mille etteotsa ta tõusis 1948. aastast.500

ERA. R-1958-1-17. L 35–48; 49–92; 175. EN HL nõupidamiste, koosolekute, pleenumite protokollid, stenogrammid ja sõnavõtud. 18.02.–28.11.1948.

498 Gustav Ernesaksa ja Jüri Variste algatusel Udmurtias, Kaama jõe ääres Kambarkas loodud „Kaama kraavihallide meeskoor”, kelle esimene proov toimus 28. septembril 1941 ühes muldonnis. Ernesaks viibis mobiliseerituna Punaarmee tööpataljoni Kambarkas ajavahemikul 10.8.1941–16. 04.1942. Rasket elu aitas elamisväärsemaks muuta laul. Kui 1942. a märtsis asutati Jaroslavlis rinde ja tagala kunstiliseks teenindamiseks eesti kultuuritegelaste koondis – Eesti NSV Riiklikud Kunstiansamblid (ERKA), siis aprillis kutsuti valitsuse telegrammiga sinna ka Ernesaks, kes koos Harri Kõrvitsa ja Jüri Varistega asutas (ERKA) mees- ja segakoori. Vt album Gustav Ernesaks. Mu isamaa on minu arm. ETMM, Kirjastus SE&JS, Tallinn, 2008, lk 87–88.

499 Gustav Ernesaks: „Ma ei arva sugugi, et Kaama kraavihallide meeskoor oleks minuta asutamata jäänud. Küllap oleksid seda teinud teised. Küsitav oleks aga see, kas mu mõte hiljem oleks siis nii jonnakalt kiskunud tulevase Riikliku Meeskoori asutamise poole.” Vt Ernesaks, Laine tõuseb, lk 17–18.

500 ERA. R-1958-1-17. L 94–101. EN HL üldkoosolek 30. juunil 1948. a. XIII üldlaulupeo repertuaari küsimus.

497

205

Põhjamaa päikese kullas

Eesti ajal legendaarseks muutunud koorijuhi Tuudur Vettiku sära sumbus aga Siberi vangilaagris. Ainult tänu suurele tahtejõule oli tal jõudu naasta 1950. aastate lõpul taas loojate ritta, kirjutades samas ka üllatavalt režiimikuulekaid lugusid.

Vaatamata erinevale saatusele ei ole Vettik ja Ernesaks põhimõttelised vastandid. Nende vaadetes, eesmärkides ja ellusuhtumises oli paljugi sarnast. Mis oleks saanud siis, kui Vettikut ei oleks Siberi vangilaagrisse saadetud, kui ta oleks jätkanud tööd oma kooriga ja juhtinud südametunnistuse järgi ka laulupeoliikumist ja repertuaaripoliitikat? Paratamatult tekib kahtlus, kas Vettik oma kompromissitu iseloomuga oleks olnud võimeline nõukogude korra tingimustes laulupeoliikumist juhtima? Osanud hoiduda avalikust vastupanust?

Kas ta oleks suutnud kulutada bürokraatide uksepakke, võidelda Moskva Kunstide Valitsusega, ületamata lubatu ja keelatu vahelist piiri (mis kompartei liikmete jaoks olid vaieldamatult hoopis avaramad kui Saksa okupatsiooni ajal Eestis elanud tegelaste jaoks)? Kas ta oleks suutnud säilitada totalitaarse riigi tingimustes suurt privileegi – võimalust korraldada jätkuvalt rahvuskultuuri suurüritusi – laulupidusid? Asi polnud ju lihtsalt kontsertide korraldamises, vaid pidevas ja visas diskussioonis Moskva keskvõimu ja teda esindavate ideoloogiaorganite ning kohalike muusikaelu juhtidega, millest annavad tunnistust laulupeo peakomisjoni protokollid. Tõsi küll tihtipeale lahendati vaidlus käsu korras, mitte loomingulise arutelu teel. Ja ka sellistel juhtudel tuli osata taganeda ellujäämise nimel.

Laulupidude ettevalmistamise töö oli mitmekihiline ja äärmiselt keeruline poliitiline ning psühholoogiline protsess.

Kas asi oli selles, et Siberist tagasi tulnud nn kodanliku natsionalisti ideed ei väärinud nõukogude ajal esiletõstmist? Pärast 1968. aastat, kui Vettik lõpuks rehabiliteeriti, olid mitmel laulupeoliikumisega seotud juhtival kohal juba hoopis teised inimesed. Või olid mingid tundlikud lisafaktorid, millest rääkimist Vettiku eluajal välditi?

Vastutustundetu oleks siin jätta esile toomata Vettiku raske iseloom ja sellest tulenevad suhtlemisraskused, mis samuti põhjustasid tema kõrvalejäämist muusikaeluga seotud juhtimisotsustest.

Ning veel üks tõik. Paljud inimesed vaikisid pieteeditundest vanameistri suhtes. Jutt on Vettiku kirjutatud anonüümkirjadest kolleegidele. Nimetaksin seda isegi kolleegide santažeerimiseks.

206

Vaimne okupatsioon ja kollaboratsioon

Ernesaks, Ratassepp ja Verlin said temalt kirju, kus halvustati neid kui dirigente (nimetades kirja saajat karjeristiks, diletandiks, kelle koht pole konservatooriumis ega professionaalsete muusikute hulgas) ja inimesi („punetad ja ähid nigu härg”), ning kuhu oli tavaliselt alla kirjutatud „kõik koorijuhid” või „koorilauljad”. Harri Otsa on sellisest Vettikuga seonduvast episoodist põgusalt kirjutanud 1987. aastal oma mälestustes kolleeg Arvo Ratassepast ja andnud mõista, et „ilmselt ei suutnud vana lõvi taluda, et tema kõrval hakkab tekkima noorest põlvkonnast konkurente”.501 Anonüümkirjadest konservatooriumis rääkisid oma intervjuudes ka Ants Üleoja ja Kuno Areng, lisades, et seda juhtus Vettikul ka tema juhatatavas meeskooris, kust ta oli sunnitud intriigide tõttu lahkuma. Tõepoolest, kirjade saajad korraldasid käekirja ametliku ekspertiisi ning Vettiku õpilane Arno Kallikorm kinnitas samuti, et tunneb ära õpetaja Vettiku käekirja. 1962. aastal lahkus Vettik tülide tõttu konservatooriumist õppejõu kohalt, jättis sinnapaika ka töö kooridega ning asus pensionipõlve pidama. Jõulisemalt hakkas ta tegelema rehabiliteerimistaotluste kirjutamisega.

Asjad on ikka vastastikku mõjutatud ja kibestumus, tõre hoiak ning ehk ka repressioonist põhjustatud alaväärsustunne ei lasknud Vettikut normaalselt kolleegidega suhelda. Ühe inimese teenekuse tõestamine kellegi teise väärtuste mahategemise arvel asetaks meid moraalselt samale pulgale võõrvõimude esindajate ja kollaboratsionistidega. Õigupoolest tundubki niisuguste hinnangute andmine vägivaldsena, sest tänaseni ei ole lahti räägitud ka kollaboratsiooni sisu.

Seda teemat tõstatades on teenekas ajaloolane Enn Tarvel pidanud tuginema pigem lõunanaabrite lätlaste töödele. Tavaliselt lähenetakse probleemile primitiivselt, mustvalges skaalas, mis puudutab kollaboratsiooni või vastupanu. Tegelikult on siin palju valikuid ja variante. Tuginedes oma läti kolleegile ajalooprofessor Antonijs Zundale, loetleb Tarvel kollaboratsiooni vorme: neutraalne, täielik, tinglik, taktikaline.502 Tinglik tähendab, et kollaboratsionist ei samasta oma eesmärke okupandi omadega. Kui püüda hinnata Vettikut ja Otsa, Harri. Vestlusi Arvoga enne ja… nüüd. // Arvo Ratassepp meie meeltes. Mälestusteraamat koorijuhist ja pedagoogist. Koostanud August Luur ja Mall Johanson. EMLS, Tallinn, 1994, lk 63.

502 Tarvel, Enn. Kas ajalugu saab kirjutada objektiivselt? // Tuna. Ajalookultuuri Ajakiri 2005, 3, lk 7–8.

501

207

Põhjamaa päikese kullas

Ernesaksa Zunda kategooriate teljel, siis leiab mõlema mehe eluloost tingliku või ka taktikalise kollaboratsiooni jooni, mida võib samas iseloomustada kui poliitilist kohanemist tollase ideoloogiaga.

Eesti ja Läti olud olid eelmise sajandi okupatsioonides üsna sarnased ja seega võiks Lätis 2004. aastal väljaantud kogumik olla meilegi üsna õpetlik, seda enam, et seal räägitakse ka Eesti probleemidest.503 Tegelikult selgub, et läti ajaloolasedki on kollaboratsiooni söandanud analüüsida vaid Saksa, mitte Nõukogude okupatsiooni peeglis. Mida meie lõunanaabrid siis kirjutavad?

Heinrihs Strods selgitab, et kollaboratsiooni hindamiseks tuleb esmalt tunda riigis kujunenud ajaloolist tausta: kuidas põimus eri režiimide ülekohus, kuidas kohalikku rahvast korra huvides puhtpraktiliselt ära kasutati ja lollitati. Samuti on vaja teada etnilisest päritolust tingitud sümpaatiad ja antipaatiad, mis omakorda võisid saada paljude inimeste hävitamise ajendiks.504 Andrievs Ezergailis tõdeb, et niisama erinevad, kui olid okupatsiooni vormid, tuleks samal moel hinnata ka kollaboratsiooni.505 Lähtuda ei tohiks ainult tänasest teadmisest – sellest arengupunktist, kuhu ajalugu on hiljem jõudnud –, vaid arvestada ka mineviku olusid ning otsustajatele kättesaadavat teavet. Ei tohi unustada, et suur osa võõrvõimude alatutest plaanidest olid ju kohaliku rahva eest kiivalt varjatud ja said teatavaks alles kauges tulevikus. Samuti peab Ezergailis mõttetuks Baltikumi kollaboratsiooni kirjeldada või hinnata ainult selle järgi, mida on teada Prantsusmaa või Taani ajaloost. Ta rõhutab, et ajaloos tuli pahatihti valida halbade ja väga halbade, mitte üksnes väga halbade ja väga heade variantide vahel. Selge on tema sõnul see, et mitte Kangeris, Kārlis. Estlands Selbstverwaltung vor der Reformder landeseigenen Verwaltungen (07.03.1942) –Betrachtungen vom lettischen Standpunkt. // Latvija under Nazi German Occupation 1941–1945. Materials of International Conference 12–13 June 2003, Riga.

Symposium of the Commissionof the Historians of Latvia, 11. Latvijas vēstures instituta apgāds, Rīga, 2004, lk 98.

504 Strods, Heinrihs. Extermination of Activists and Supporters of the First BolshevikOccupation in 1941–1945. // Latvija under Nazi German Occupation 1941–1945. Materials of International Conference 12–13 June 2003, Riga. Symposium of the Commissionof the Historians of Latvia, 11. Latvijas vēstures instituta apgāds, Rīga, 2004, lk 82.

505 Ezergailis, Andrievs. Collaboration in German Occupied Latvia: Offered and Rejected. // Latvija under Nazi German Occupation 1941–1945. Materials of International Conference 12–13 June 2003, Riga. Symposium of the Commissionof the Historians of Latvia, 11. Latvijas vēstures instituta apgāds, Rīga, 2004, lk 120.

503

208

Vaimne okupatsioon ja kollaboratsioon

miski pole veel selge ja tegemist on probleemiga, mis vajab ikka uurimist ning süvenemist.506 Veelgi keerulisemaks teeb hinnangu andmise see, kui võõrvõimudega koostöö tegemist tuleb hinnata mitte lühiajalise sõjalise okupatsiooni, vaid pikaajalise anneksiooni tingimustes. Sellega omandas probleem uued mõõtmed – tuli leida tee, mis tagaks rahva ja tema kultuuri püsimise võimalikult väikeste kadude ja mugandumiste hinnaga. Abstraktse õigluse probleemidele lisanduvad otstarbekuse ja võimalikkuse probleemid.

Karsten Brüggemann on avaldanud arvamust Hiljar Tammela ja Olev Liiviku korraldatud vestlusringis,507 kus ta leiab, et iga juhtumi puhul tuleb hinnata individuaalse otsuse sündi ning põhjust, mitte jääda ühekülgse vaatenurga juurde, mille järgi jagatakse inimesi ohvriteks ja kannatajateks. „Süsteemiga kohandumise strateegiaid ei peaks vaatama kui oportunismi ega ka kollaboratsiooni, vaid kui individuaalseid otsuseid,” ütleb ta.

Niinimetatud tingliku kollaboratsiooni tee olid valinud mitmed Eesti kunsti- ja teaduseinimesed. Eesti Vabariigi peaminister presidendi ülesannetes eksiilis Heinrich Mark kirjeldab Tartu Ülikooli rektori ja tuntud ajaloolase Hans Kruusi positsiooni. Kruus oli talle öelnud: „Mina ajaloolasena hindan olukorda nii, et Eesti jääb Vene alla pikemaks ajaks. Meil on valida, 1) kas hakata vastu ja lasta eesti rahvas ära hävitada, või 2) panna rusikas käed püksitasku ja teha see mäng kaasa. Mina olen otsustanud valida teise variandi.”508 Selle alusel võime väita, et Kruus oli valinud just tingliku kollaboratsiooni tee. Avalik vastuhakk ja samas rahva ning kultuuri säilitamine ei olnud tollal ilmselt võimalik.

Seda on ilmekalt kirjeldanud ka kirjanik Sándor Márai: „Ühiskonna täielikul, jäägitul ja salakavalal bolševiseerimisel ei olnud võimalik minna relvaga režiimi vastu, mida kaitsesid riigi territooriumil [Nõukogude] Vene tankid ja kuulipildujad. See, mis Läänes oli iga

Ezergailis, Collaboration in German Occupied Latvia, lk 119–139.

Tammela, Liivik, Kas Eesti ajaloos on endiselt „valgeid laike”?, lk 129–135.

508 Mark, Heinrich. Ajaloolase kreedo. Mälestusi 10-päevasest koostööst Tartu Ülikooli rektori professor Hans Kruusiga. // Kleio. Ajaloo Ajakiri 1996, 1, lk 33–34.

506 507

209

Põhjamaa päikese kullas

kodaniku õigus, see oli Idas, kommunistide tõlgenduses, vandenõu, ja see viis võlla.”509 Nagu öeldud, on kollaboratsiooni teema ülimalt delikaatne ning eeldab iga vaadeldava isiku puhul enne hinnangu andmist andmepankadesse ja arhiivimaterjalidesse süvenemist. Siin on aga suur vajakajäämine. Ajaloolased on põhjalikult analüüsinud okupatsiooniaegseid sündmusi ja fakte Eestis. Kuid siiani ei ole seda eriti analüüsitud just inimesest lähtuvalt. „Aeg oleks keskenduda küsimusele: miks,” ütles David Vseviov vastuseks küsimustikus, mille koostasid Hiljar Tammela ja Olev Liivik.510 Miks mõni inimene võttis vastu teatud ametikoha või käis kolleegide peale kaebamas? Veelgi raskem on vahet teha, kus lõpeb kohanemine ja algab kollaboratsioon. „Õiged” laulud 1947–1980 üldlaulupidudel Uurimistöö käigus võis leida märke kohanemisest ideoloogilise surve õhkkonnas. Ei saa jätta märkimata, et Vettik on kirjutanud näiteks segakoorilaulud „Oktoobritähistel” (1947) ja „Laulu Stalinist” (1948) ning meeskoorile „Nõukogude armee” (1949). Võiks küsida, miks ta seda tegi, kui Vettiku ja enamiku tema kolleegide elu ei annaks ise sellele vastust – arvatavasti soovist kohaneda nõukogude ideoloogiaga. Teatavas mõttes võib pidada kollaboratsiooniks ainuüksi juba elamist ennast okupatsiooni ajal.

Keskendun siin raamatus küll Tuudur Vettiku ja Roland Laasmäe tegevusele sotsiaalpoliitilistes protsessides, aga teema paremaks mõistmiseks vaatlen ka kooriheliloojate loomingut laiemalt laulupidudel lauldud repertuaari kontekstis. Kui vaadata ajavahemikus 1947–1980 eesti heliloojate laulupidude jaoks511 kirjutatud parteikuulekaid lugusid, saame päris intrigeeriva ülevaate. Küsime, kas üldse on mõni tol ajal Eesti NSV-s aktiivselt tegutsenud ja koorilaule kirjutanud helilooja, kes poleks loonud ideoloogiliselt n-ö õigeid laule.

Márai, Sándor. Maa, maa!... Kirjastus Varrak, Tallinn, 2006, lk 253–255.

Tammela, Liivik, Kas Eesti ajaloos on endiselt „valgeid laike”?, lk 129–135.

511 Üldlaulupidude kõikide kooriliikide – laste- ja poistekoorid, vene koorid, naiskoorid, meeskoorid, segakoorid, ühendkoorid – repertuaarivihikud.

509 510

210

Vaimne okupatsioon ja kollaboratsioon

Siin on laulud, mis olid trükitud lauluvihikutesse, kuid kõik need lood ei jõudnud lõplikkusse kontsertkavasse.

Helilooja

1947

1950

Hugo Lepnurm

„Noorusjõud”

Alfred Karindi

„Kodumaa kevad”, „Tagasi tulles”

Riho Päts

„Läheme suurele peole”, „Jõudu tööle”

Tuudur Vettik

„Laul, helise!”, „Noorte laul” „Sõnatu vanne”

Edgar Arro

„Õnn”

Lydia Auster

„Meie päevad”

Gustav Ernesaks

Eesti NSV hümn (kõigil laulupidudel kuni 1985), „Heinaliste laul”, „Jüriöö marss”

„Laul Stalinile”, „Lõikuse laul”, „Meie kolhoosis on pulmad”, „Randlased”, „Külvaja”

Eugen Kapp

„Nõukogude Eestile”, „Viisaastaku võit”, „Sind ei unustand ma ära”

Kantaat „Rahva võim”, „Töö ja võitlus”, „Oled seisnud tormikaartel”

Villem Reimann

„Meil on laulda”

Villem Kapp

„Laul kodumaale”, „Vabal merel”, „Pioneeride laagris”

Ants Kiilaspea

„Talgulaul”

Boris Kõrver

„Laul Leninist”

Harri Kõrvits

„Tõotus”, „Kuulus kangur”

Mihkel Lüdig

„Oma õnne sepad”

Uno Naissoo

„Tulge tehasesse”

Ado Velmet

„Stalini nimega”

Aksel Pajupuu Jüri Variste Lembit Verlin

211

Põhjamaa päikese kullas

Helilooja

1955

1960

Hugo Lepnurm Alfred Karindi

„Päike paistab”, „Tiina

Riho Päts

„Las puhuda vasarad”

Tuudur Vettik

Noorte laul

Edgar Arro

„Rahulaul”, „Rahvaste sõprus”

„Et saaks kaunis me kolhoos”, „Heinal”

Gustav Ernesaks

Kantaat „Tuhandeist südameist”, „Meie kolhoosis on pulmad”

„Mahtra marss”

Eugen Kapp

Lühikantaat „Laul Leninist”, „Pioneeridemitšuurinlaste marss”

Koor ooperist „Vabaduse laulik”, Kantaat „Läänemeri – rahumeri”, „Lenini partei, „Kaluri laul; „Laul kodumaale”, „Sind ei unustand ma ära”

Villem Reimann

„Uueks tõusuks”

Villem Kapp

„Voogavad põllud”

Lydia Auster

„Laul tõuseb tervituseks”

Ants Kiilaspea Boris Kõrver

„Traktoristide laul”, „Mis mul öelda oma kallist” „Hommik kolhoosiväljadel”

Harri Kõrvits

„Metsaistutajate laul”

Mihkel Lüdig Uno Naissoo Ado Velmet

„Vendlus”

Aksel Pajupuu

„Poiste laul”

Jüri Variste

„Küllakutse”

Lembit Verlin

„Tervitus”

212

Vaimne okupatsioon ja kollaboratsioon

Helilooja

1965

1969

Tuudur Vettik

„Meie tõotus”, „Laul Leninist”

„Laul, helise!”

Edgar Arro

„Rahvaste sõprus”

„Õnn”

Gustav Ernesaks

„Niidulaul”, „Tervitus matkal”

„Jüriöö marss”, „Lõikuse laul”, „Kantaat laulu-lavalt lahkuvatele kooridele”

Eugen Kapp

„Põlevkivikaevurite laul”

Lõpukoor kantaadist „Rahva võim”, „Lenini partei; „Sind ei unustand ma ära”, „Oled seisnud tormikaartel”

Villem Kapp

„Kaluri laul”, „Nii sai laulust sõprussilda”

„Laul kodumaale”, „Tänaste seppade laul”

Jaan Koha

Kantaat „Laul parteist”

Boris Kõrver

„Tule matkama, pioneer”

Leo Tauts

„Õnnelik elu” Kantaat „Surematus” (ei esitatud)

Heino Kaljuste Raimond Lätte Uno Naissoo Eino Tamberg Veljo Tormis Gennadi Podelski

Helilooja

1975

1980

Tuudur Vettik Edgar Arro

„Rahvaste sõprus”

Gustav Ernesaks Eugen Kapp

„Lõikuse laul”, „Külvaja” „Nõukogude Eestile”

„Lenini partei”

Villem Kapp

„Laul tõuseb tervituseks”, „Pioneeride laagris”

Jaan Koha

„Viis värvilist rõngast”

Boris Kõrver

„Noorte meremeeste laul”

213

Põhjamaa päikese kullas

Helilooja

1975

1980

Heino Kaljuste

„Laul Nõukogude Eestile”

Raimond Lätte

„Lapse kodumaa”, „Lenini samm”

Uno Naissoo

„Lenini lipp”

Eino Tamberg

„Kangelaskalmul”

Veljo Tormis

Kantaat „Lenini sõnad”

Gennadi Podelski

„Peolaul”

Diagramm 4. Aastatel 1947–1990 toimunud üldlaulupidudel kõlanud eesti heliloojate kirjutatud nõukogude- ja eestimeelsete teoste arvu võrdlus.

Diagramm 4 näitab läbi Nõukogude anneksiooni aastate, milline oli eesti heliloojate teoste hulgas eestimeelsete lugude osakaal ja kui palju oli kirjutatud ideoloogiliselt suunatud repertuaari. Uurimise ajast küll väljaspool asuva 1990. aasta üldlaulupeo repertuaari analüüs näitab, et aasta enne Eesti iseseisvuse taastamist olid muusikud oma otsustes juba iseseisvad ja ideoloogiliselt vajalikke teoseid laulupeol enam ei eksponeeritud.

60

49

50

40

46 40

40

39

32 30

29

27

30

37

28

28 24

23 20

18 15

10

28

17

9

0 1947 1950 1955 1960 1965 1969 1975 1980 1985 1990

Nõukogude temaatika

Eestimeelne temaatika 214

Vaimne okupatsioon ja kollaboratsioon

Heliloojate veerus näeme praktiliselt kõiki sellel ajaperioodil tegutsenud ja koorimuusikat kirjutanud heliloojaid. Suures plaanis võib inimesed jagada siin kolme gruppi aktiivse loomeperioodi ja ka saatuse järgi.

Tabeli alguses on heliloojad, kes viiekümnendatel aastatel sattusid ebasoosingusse – Hugo Lepnurm, Alfred Karindi, Riho Päts, Tuudur Vettik. Nende puhul on loominguline paus 1950. ja 1955. aasta üldlaulupidudel, vangistusest naasnuna püüti end rehabiliteerimisprotsessis taas abistada. Lepnurmelt ideoloogilisi laule laulupidudele enam ei laekunud.

Teises heliloojate grupis (alates Lydia Austerist) on need, kellel üldjuhul läks hästi nii Stalini, Hruštšovi kui Brežnevi ajal. Tabelist nähtub, et Harri Kõrvitsa loominguline tähetund lõppes arvatavasti Stalini surmaga.

Kolmandas grupis, alates Heino Kaljustest on uuema põlvkonna heliloojad, kes põhiliselt on oma avangu nn lenini-laulude kontekstis teinud 1975. aasta laulupeol.

Kui analüüsida seda tabelit mustvalgel põhimõttel – kas kirjutas või ei kirjutanud lenini-laule –, siis võib ideelis-poliitilise kompartei pitsati otsa ette kleepida praktiliselt igale heliloojale, kes analüüsitaval ajavahemikul 1947–1980 või ka kümmekond aastat hiljem elas ja tegutses. Ent see oleks meelevaldne hinnang. Tegelikult tuleb süveneda iga üksiku laulu loomisega seotud konkreetse taustsüsteemi olemusse, samuti väga tõsiselt lugeda ridadevahelist sõnumit nii tekstis kui muusikas. Mitmete autorite puhul täheldame erilist armastust mere-, töö- ja kolhoositeemaliste lugude suhtes.

See võis olla ka päästerõngas, et täita partei poolt nõutud ideoloogiliselt õige repertuaari kvooti ning seeläbi pääseda repressioonidest.

Näiteks 1947. aasta detsembris on Johannes Semper saatnud ENSV Kunstide Valitsuse juhatajana kirja512 mitmele tekstiloojale nõudmisega, et loodavas kantaadis XIII üldlaulupeoks peaksid olema kajastatud järgmised teemad: Eesti rahva kümme nõukogulikku aastat, meie lahutamatu ühtsus kogu sotsialismimaaga, sotsialismi ja ERA. R-1205-1-383. L 1. Kirjavahetus laulutekstide tellimise ja viisistamise alal kirjanike ja heliloojatega, koorilaulude võistluse žürii koosolekute protokollid. 22. detsember 1947.

512

215

Põhjamaa päikese kullas

kommunismi ehitamine, kommunistliku partei juhtiv osa, au seltsimees Stalinile. 15. mail 1948. aastal kirjutab513 ta nüüd juba ENSV Kirjanike Liidu juhatuse nimel kirja Kunstide Valitsusele, et soovitav oleks pöörduda allpool nimetatud kirjanike poole, sest lisaks laulupeolauludele nõutakse tekstide kirjutajatelt ka koorilaule Stalinist, nõukogulikke lastelaule ja muid nõukoguliku sisuga laule. Nii saavadki uuelt Kunstide Valitsuse juhatajalt Kaarel Irdilt kirja514 Johannes Semper, Mart Raud, Paul Viiding, Debora Vaarandi, Juhan Schmuul (Smuul), August Sang, Kersti Merilaas, Ralf Parve, Erni Hiir, Minni Nurme, Felix Kotta ja Paul Rummo. Samal ajal käis äge arutelu ka Heliloojate Liidus515, kus laulupeo peakomisjon planeeris „õiget” repertuaari ja avaldas lootust hea koostöö suhtes kirjanikega.

Heliloojate põhiarutelu käib selle ümber, kellel on õigus esitada oma lugusid laulupeole; kas nooremad heliloojad pääsevad ka jaole või valitakse ikka laule selle järgi, mis laulupeoks sobivad. „Iga laul ei lähe laulupeole,” on Vettik koosolekul öelnud.516 Andreseni sõnavõtt, kus ta rõhutab üle juba Ernesaksa sõnu, on aga eriti näitlik toonase ja ka hilisema nõukoguliku ajajärgu mentaliteedi iseloomustamiseks: „Mulle tundub, et meie üks suuremaid puudusi on laulu puudus seltsimees Stalinist – mitte puudus, vaid vähesus. Bolševikud, nõukogude inimesed ei või rahulduda saavutatuga. Kui meil on olemas ainult üks laul Stalinist, siis see näitab meie vaesust ja ainult kolmed sõnad laulule Stalinist, siis näitab ka see meie vaesust.517 Selliseid või veelgi jõulisemaid suuniseid jagas EK(b)P Keskkomitee ideoloogiline aparaat sõnameistritele ja heliloojatele. Inimestel oli valida, kas jääda ellu ja tegutseda edasi, kohandudes ja kuuletudes parteile ning luues samal ajal algupärandeid, mis on tänaseks juba meie kooriloomingu klassikaks saanud, või kaotada üldse loomise võimalus.

ERA. R-1205-1-383. L 13. Kirjavahetus laulutekstide tellimise ja viisistamise alal. 22. detsember 1947.

514 ERA. R-1205-1-383. L 14.

515 ERA. R-1958-1-17. L 49–92. XIII üldlaulupeo peakomisjoni poolt kokku kutsutud heliloojate ja luuletajate nõupidamise protokoll. 1. oktoober 1948.

516 ERA. R-1958-1-17. L 48. EN HL üldkoosolek. 30. juuni 1948.

517 ERA. R-1958-1-17. L 49–92.

513

216

Vaimne okupatsioon ja kollaboratsioon

Intrigeeriv on aga asjaolu, et aastatel 1947–1949 valmistati juba ette 1950. aastal toimuva XIII üldlaulupeo laulikuid just Tuudur Vettiku toimetamisel. Esialgselt oli planeeritud kavasse ka tema enda neli laulu („Mingem merda mõõtemaie”, „Laul Stalinist”, „Mina aga tantsin”, „Rõkatame rõõmulaulu”), Riho Pätsi kuus laulu („Ühte laulu tahaks laulda”, „Lepalind”, „Eideratas”, „Kevad”, „Laul mesilasest”, „Rummutants”), Alfred Karindilt üks („Kevade laul”) ja Hugo Lepnurmelt üks lugu („Minu vellel hää elo”)518. Pärast „soovimatute isikute” arreteerimist või tagandamist 1950. aasta märtsis ei saanud aga arusaadavatel põhjustel nende teoseid eesseisval üldlaulupeol esitada. Kiirkorras oli tarvis seega täita kava „õigete” lauludega ja selleks puhuks pani Harri Kõrvits selleks laulupeoks isiklikult kokku VI vihiku suurt juhti ülistavate teostega vene autoritelt ning lisati ka mõned eesti heliloojate, Kõrvitsa enda, Lüdigi ja Vedro laulud. Asenduslugudega laulik sai trükivalmis kõigest paari päeva jooksul – ladumisele anti see 20. aprillil ja trükki saadeti 22. aprillil 1950. aastal. Oli kiire, kooridele jäi lugude ettevalmistamiseks vaid paar kuud. Kui Vettiku toimetatud laulikutel oli pealkirjaks nii 1947. kui 1950. aastal „Eesti XII…” või „Eesti XIII üldlaulupeo laulud”, siis Kõrvitsa koostatud VI vihikul polnud sõna „Eesti” enam pealkirjas. Alates 1955. aastast oli laulikute juures juba ettevalmistusprotsessi algusest peale selge, et tegemist on Nõukogude Eesti laulupidudega.

Allikakriitiline lähenemine võimaldab järeldada, et rahvuskultuuri säilimise seisukohalt tuleb hinnata kõigi nende inimeste tööd, kes tagasid kultuuri ellujäämise. Tegemist oli ajaga, kus heade ja halbade lahenduste asemel tuligi tihti leida vaid tee ellujäämiseks. Tuleb mõista loovisikute püüdlust modus vivendi järele ülimalt keerulistes suhetes okupatsioonivõimudega. Tuli kasutada mitmeid teid, et leida võimalusi rahva ja kultuuri säilitamiseks.

Samal ajavahemikul tegutsesid aga ka hoopis teistsuguse mõtteviisiga inimesed, kes ei mõelnud sugugi rahvuskultuuri säilimisele, vaid üksnes enda päästmisele ja heaolule. Selliseid juhtumeid, kus loovisikud on püüdnud enda naha päästmiseks kolleege materdada, Eesti XIII üldlaulupeo segakoori laulud I–II. Ilukirjandus ja Kunst, Tallinn, 1947–1948; Eesti XIII üldlaulupeo meeskoori laulud I–III. Ilukirjandus ja Kunst, Tallinn, 1948; Eesti XIII üldlaulupeo lastekoori laulud II. Ilukirjandus ja Kunst, Tallinn, 1948; Eesti XIII üldlaulupeo naiskoori laulud I–II. Ilukirjandus ja Kunst, Tallinn, 1948.

518

217

Põhjamaa päikese kullas

leidub kahjuks meie kultuuriloos. Väga raske on otsustada, kas sedalaadi konfliktis saab rääkida kollaboratsioonist, kohanemisest võimuga või on hoopiski tegemist veidra segavariandiga, nagu see oli tüüpiline repressiivajastule. Lõppude lõpuks püsib ju tänase päevani ülal küsimus, kas eesti soost küüditajad olid rahvuskaaslasi konvoeerivad halastamatud timukad või olid nad ka ise ohvrid saatanliku süsteemi raudses haardes.

Inimesed muutsid oma meelsust ja veendumusi nagu kameeleonid. 40. aastate lõpul aitas 1950. aasta üldlaulupeo üldjuhi Ado Velmeti tunnistus519 Nõukogude julgeolekuorganites Tuudur Vettiku vastast poliitilist süüdistust üles ehitada. Kunagine Saksa okupatsioonivõimude repressioonide ohvri okaskroon tundus Velmetile nüüd, nõukogude korra tingimustes, pigem ihaldusväärse kaunistuse ja kaitsekilbina. Nõukogude võimuaparaadi käepikendus ja usin tallalakkuja oli kauaaegne Heliloojate Liidu tegevsekretär, hilisem juhatuse esimehe kohusetäitja Harri Kõrvits, kes ei säästnud vaeva, et sepistada oma kolleegide loometegevuse ja igapäevaelu kohta kokku jõhkraid süüdistusi. Nende tegelik sisu oli täiesti ülekohtune ja teenis Kõrvitsa isiklikku eesmärki pääseda, sest temalgi oli oma taak režiimi silmis – töötamine kirikus köstrina.520 Dmitri Šostakovitš ütleb oma raamatus „Tunnistus” kaasaegsete heliloojate kohta nii: „Koguti kokku heliloojad, kes hakkasid teineteist üles andma. See oli haletsusväärne pilt, mida ma parema meelega ei meenutaks. […] Heliloojad järasid teineteist suure rõõmuga.

Keegi ei soovinud sattuda nimekirja. […] Ja kodanikud heliloojad tegid kõik, et sellest nimekirjast pääseda ja sokutada sinna oma seltsimehed. Nad olid tõelised kurjategijad, kelle filosoofia oli: sina sured täna, mina homme.”521 Kõrvalepõikena võib tuua ka näite filmimaailmast. Nimelt on hästi teada kultusfilm „Vallatud kurvid”, mille eelkäijaks oli Leo Normeti ja Boris Kõrveri 1946. aastal kirjutatud muusikal „Hermese kannul”. See jõudis küll proovideni Estonia teatris, kuid keelati ära nõukogude inimesele ebasobiva sisu pärast. Kümmekond aastat hiljem sai selle muusikali libreto stsenaariumiks filmile „Vallatud ERAF. 130-1-6456. L 251–252. [Ado Velmeti ülekuulamise protokoll]. 23. november 1950.

ETMM, M 145. Harri Kõrvits töötas Koeru ja Tallinna kogudustes organisti ja köstrina.

521 Tunnistus. Dmitri Šostakovitši mälestused, lk 144–145.

519 520

218

Vaimne okupatsioon ja kollaboratsioon

kurvid”, mis liikus pikalt mööda Eesti NSV filmiametkondi. Ametnikud olid tõrjuval seisukohal ja lükkasidki 29. detsembril 1958 Tallinnfilmi kunstinõukogu stsenaariumi lõplikult tagasi. Põhjendus oli lihtne: pole nõukogulik. Seejärel ilmusid aga Moskvast Goskino paberid, mis lubasid lahkelt Tallinnfilmil „Vallatud kurvid” töösse võtta. See näide tõestab, et Moskvale kuulekaid ametnikke oli Tallinnas küllaga ja mitte alati polnud tõene arvamus, et „küll Eestis oleks tehtud, aga Moskva keelas ära, tõene”.522 Kollaboratsiooni üks veidraid tahke oli avalik patukahetsus.

Kuigi mitte iga patukahetsus ei ole seotud kollaboratsiooniga. Isegi end formalismis süüdi tunnistanud loovisikud ei pruukinud olla kollaboratsionistid, sest see oleks eeldanud sihipäraselt teadlikku koostööd valitseva võimuga. Nagu ütleb Karjahärm, tehti patukahetsuslike sugemetega enesekriitikat mitmel moel – piitsutati ennast ja raputati endale tuhka pähe loomeliidu või parteialgorganisatsiooni koosolekul. „Süüdlased” pidid patukahetsuskirjadega esinema vabariiklikes ajakirjandusväljaannetes.523 See oli aja nõue.

Kas Vettik ja Päts olid aga oma avalike kirjadega 1948. aasta oktoobris Sirbis ja Vasaras lihtsalt süütud patukahetsejad või oli nende tegevuses ka kollaboratsiooni? Ühest hinnangut on raske anda. Kui arvestada asjaoluga, et 1947. aasta laulupeol oli Vettikulgi parteikuulekaid laule kavas ning ta osales Heliloojate Liidus toimunud 1950. aasta üldlaulupeo ettevalmistuskoosolekutel, kus arutleti uute samasisuliste teoste loomise teemal, siis päris kindlalt seda eitada ei saa. 1949. aasta Loomingus märkame juba patukahetsejate erirubriiki, nii et Vettiku ja Pätsi käitumine polnud erandlik. Näiteks ajakirja veebruarinumbris nuhtlevad ennast ägedalt kirjanikud Mait Metsanurk ning Hugo Raudsepp ja pisut vähema innuga Peet Vallak.524

Laasik, Andres. Vallatud kurvid, mis polnud nõukogulikud. http://www.epl.ee/news/ kultuur/vallatud-kurvid-mis-polnud-noukogulikud.d?id=64543524 (vaadatud 6. oktoober 2012).

523 Karjahärm, Kultuurigenotsiid Eestis. Kirjanikud (1940–1953), lk 142.

524 Samas.

522

219

Põhjamaa päikese kullas

Kokkuvõtteks saab öelda, et muusikakultuur oli nagu kultuurivaldkond tervikuna lahutamatult seotud poliitikaga. Koori ja koorijuhi tegemisi jälgiti pingsalt, sest võimud mõistsid väga hästi koorilaulu, võimsa ühislaulmise suurt mõju rahva meelsusele ja meeleolule. Lähtudes mõistusest, südametunnistusest ning elust ja õpetustest püüdsid koorijuhid enamasti sellises raudse eesriide taga suletud maailmas normaalselt tööd teha ja pakkuda õpilastele, koorilauljatele ja kolleegidele võimalust osa saada maailma muusikapärandist. Seda vaatamata süsteemile, millega kontrolliti ideoloogilist meelsust igal sammul ja moel.

Venient, qui sine offensa, sine gratia iudicent Kord tulevad need, kes otsustavad vaenu ja soosinguta 525 Loodan, et raamat korrigeerib mõningaid mustvalgeid hinnanguid nõukogude kultuurioludele ja tol ajal elanud loomeinimestele.

Tuleb päev, mil peidetu ja oma ajajärgu pahatahtlusest maharõhutu muutub üldtuntuks. Väheste jaoks on sündinud see, kes peab silmas vaid oma kaasaegseid. Paljud aastatuhanded, paljud rahvad tulevad hiljem, pea silmas neid. Ka siis, kui kadedus kõiki su kaasaegseid vaikima sunnib, tulevad need, kes otsustavad vihast ja erapoolikusest vabaneda. Vt: Seneca, Lucius Annaeus.

Moraalikirjad Luciliusele. Tõlkinud Ilmar Vene. Ilmamaa, Tartu, 2008, lk 262.

525

220

LISAD

Põhjamaa päikese kullas

TUUDUR VETTIKU JA LONNI PAIGALINE-VETTIKU KIRJAVAHETUS 1957–1967 (kirjaviis muutmata) Vettiku kiri Lonnile koorijuhtide kursustest ja eelseisvast esinemisest Kurgjal Kirjutatud 22. juulil 1957 juba Eestis Lontu!

Miks Sa siis mulle ühtegi rida ei kirjuta? Olen Sulle siit 2 kirja saatnud – aga mitte sõnagi ei saa vastu. Ei tea millega Sind oleks võinud pahandada.

Tööd on mul siin umbes nii: enne lõunat 4 tundi dirigeerimist ja pääle lõunat 2 tundi kooriharjutust. Rahvast on 120 ümber. Kooris on siis 50 meest ja 70 naist keskelt läbi. Naiskooriga töötab Päts, meeskooriga Ratassepp.

On jäänud veel tööd 1½ nädalat. Täna, pühapäeval sõitsid kursandid Kihnu.

Tuleval pühapäeval 28.VII on meid kutsutud Kurgjale C. R. Jakobsoni surmaastapäeva ja memoriaalmuuseumi pidustustele.

Meie koorid, kui üle eestilise koosseisuga sümboliseeriksid siis tervet rahva esindust. Siis tuleb minul ka kaasa sõita, et juhatada.

Sinna sõitvat ka veel Viljandi „Koidu” segakoor ja Järvakandi klaasivabriku meeskoor. Nii siis laulupidu.

Meie kursuste lõpu kontsert on 30.VII ja 31 lõpetamine.

Ma mõtlesin, et võib olla Sind ehk huvitaks Kurg ja sõit. Siis võiksid siia tulla ja selle sõidu kaasa teha. Sõidame omnibussidega. Siis võiksid ka meie lõpukontserte kuulata. Siis võiksime ju peale kursuste lõppu 222

Lisad

mõne päeva siin veel logeleda, enne kui koju minna. Minu tuppa saaks ehk teise koiku juurde selleks puhuks. See mis mul on, on kitsas üheinimese koiku (ikka raudvoodi, madratsiga).

Sa siis kirjuta sellest kohe. Siis ma tean koikut hankima hakata.

Siin on üks kunstnike abielupaar – Polli – mõlemad maalikunstnikud. Tahavad mind maalima hakata. Esmaspäeval hakkavad peale. On juba 3 x kooriharjutusel käinud mind jälgimas.

Ma ei tea, kas nad on nimekad või algajad? Kas Tartu või Tallinna saksad? Sa küsi seda eesti kõige paremalt klaassepalt.

Siin on iga päev piksevihma. Kliima on päris troopiline. Täna olin mere ääres kella 10 – 3ni. Oli pilvevinas taevas – ja ultraviolettkiired võtvat siis hästi pruuniks. Tunnen end päris mõnusasti juba. Ihu on parasjagu pruun ja soojust täis. Kas sina ka Pirital käid päikest võtmas?

Päts tuleb 23 sanatooriumist ära ja asub Muusikakooli, kus minagi olen. Kui sõidad, siis saate jälle üksteisega kokku! Ära mulle enam „Sirp ja Vasarat” saada, saan siit osta nii palju kui kulub.

Kuidas Täpi vaenekene küll ilma minuta elab? Tross tal oli vist räbal.

Tee talle pai.

Kõike head T[uudur] Ma arvan, et „Loomingus” trükitud Smuuli luuletusele sobiks hästi ühte kohta vahele järgmised salmid: Ma nägin neitsi tagumikku ja musta märki imelikku.

Mis parata ma sain küll sinna, et t.... tõusis täitsa vinna.

Nüüd oli otsustet mu saatus, võis alata see viimne vaatus: ja algas hirmus nikkumine ja neitsikoha rikkumine.

Mis Sa arvad?

223

Põhjamaa päikese kullas

Lonnilt Tuudur Vettikule elust-olust Tallinnas Tallinn, 24. juuli 1957 Lontu, Täpi ja mamma ja papa tervitavad Sind!

Aitäh kirjade eest! Ega ma polekski Sulle kirjutanud, sest tahtsin end Sinule nii vähe, kui võimalik meelde tuletada. Nüüd aga tuleb seda siiski teha.

Tänan Sind lahke kutse eest, kuid ma siiski ei sõida praegu Pärnu.

Kahju muidugi, nagu Sa ütled, et Rihoga koos olla ei saa. Kuid, arvestan praegusel juhul siiski rohkem Sinu, kui Rihoga.

Meie elame siin päris kenasti. Käin peaaegu iga päev Meriväljal, ent merevesi on siin nii külm, et jalad krampi võtab. Sellep ongi nii, et päevitajaid on rand täis, meres aga mõni üksik. Mina olen siiski iga kord oma väikse ujumise ära teinud. Täpi elab hästi. Alul muidugi sõi pahasti ja silmnähtavalt igatses Sinu järgi. Nüüd on aga loomakene olukorraga leppinud ja on minu väga hea koer.

Pollid on noored kunstnikud, ent niipalju kui mina neist tean, andekad ja head portretistid. Matiga pole mul võimalik olnud ses suhtes konsulteerida. Istusime küll ühel õhtul nende juures, ent see oli enne Sinu kirja saabumist. Kuulsin jälle kord kogu õhtu ainult temast, meie andekaimast kunstnikust. „Õndsad on need, kes vaimust vaesed”, muud ei oska ma öelda.

Sinu papa on meil väga sagedane külaline. Käisin temaga ka raekojas, tema personaalpensioni asjus. Nüüd on ses suhtes viimane instants – Ministrite Nõukogu.

Tore, et Sul Pärnus meeldib, veel parem aga, et tunned end tervena ja jõulisena.

Need värsid, mida mulle läkitasid, on väga „meeleolurikkad”.

Trumpad Smuuli üle oma sotsialistliku realismiga. Ela hästi ja nägemiseni! Lonni.

Palun tervita Rihot. L.

224

Lisad

Vettikult Lonnile Pärnumaale – kosmosesse lennust, olukorrast Tallinnas, oma tervisest, viiulimängu harjutamisest ja Kerese-Gelleri malematšist 1. august 1962 Tead suurt uudist – jälle on kosmoses käidud ja juba paari kaupa – oleme uhked jne. Maa jääb kitsaks, on vaja asumaid teistelt planeetidelt – tuleb uus kolonisaatorite klass. Aga see on vist küll õige kauge küsimus.

Ega siingi ilmad suuremad asjad ole. Täna oli juba ilma tuuleta, muidu on tuul olnud äärmiselt tugev. Meie hoovis noored puud olid lookas. Ei tea mis sellel ajal oli. Oleks pidanud vaatama minema.

Kui sääl WC rike on, eks käi siis heinamaa peal, küll viimaks ära parandatakse. See WC rike on vist tüüpiline meie elule. See on igal pool.

Mamma ütleb, et kui head sinki Pärnus on, siis võiks seda tuua. Muud kraami olevat siingi, kui ainult käia ja luurata. Ma vaatan aknast välja (on ju kuulda kui veoauto tuleb) ja ütlen siis mammale. Mamma läheb siis kohe maad kuulama. Ükspäev ütlesin, et tassitakse liha poe keldrisse.

Suured käntsakad. Mamma kohe jaole – olid aga lehma udarad. Aga eile keetis mamma sülti – ja väga hea sült tuli.

Mõnel ööl magan hästi – siis aga jälle halvasti. Närvid on väga rikkes – ja ega nad parane. Valu kurgus, kole nohu, aga mõnikord on niisugune tunne, et tahaks karjuda. Viiul on nüüd küll hea asi – harjutan õige tublisti – on ka isu seda teha. Näpud hakkavad juba mõnusasti käima. Õppisin „Obertess” mazurka selgeks (õieti kordasin või taastasin mida 40 aastat tagasi mängisin vabalt). Täna anti raadios Wieniawsky viiulipalasid – ja oli see ka (Obertess). Ega ma väga palju viletsamini mängigi.

Ega sahtlites pole midagi, milleks neid koguda. Aga ega neid keegi ära ka ei hävita. Ega sääl pole midagi. Krokodillid ja Pikkerid on alles.

Ja ka „Mузыкальная жизнь”. Viimases numbris oli teade, et Bruno Walter on surnud.

See kiri mis 14 kirjutatud on käes. Ega ära ole nui, kirjuta veel.

Tervitusi. Mamma saadab ka. T[uudur] Keres – Geller 2: 1 225

Põhjamaa päikese kullas

Vettikult Lonnile oma elu-olust, Antsu pulmadest ja murest Lonni hakkamasaamise pärast kodust kaugel 6. august 1962 Lonni. Oleksid võinud ikka kirjutada ka. Ei maksa nii jonnakas olla. Käisin kolmapäeval suuremal jalutuskäigul: läksin Pelgulinna ja sääl kus üle raudtee on sild tehtud – säält läksin üle ja siis kõmpisin Koplisse. Tahtsin näha kuidas Kopli park (endine kalmistu) välja näeb.

Park oli nagu ikka park. Nigel kõlakoda jne. Siis tulin tagasi Pelguranna kaudu. Umbes 15 kilomeetrit käisin maha.

Neljapäev oli vihmane. Oleks olnud paras saunapäev. Aga käisin ikka reedel saunas.

Laupäev käisin Kalamaja kalmistut vaatamas. Ikka endises purustatud seisukorras. Pühapäev jalutasin paar tundi Tondi kandis. Pilv oli üleval ja ähvardas vihma, nii et ei usaldanud kaugemale minna.

Muidu olen kõik aeg kodus. Nüüd mängin iga päev viiulit.

Sain Antsult kirja, kus teatab, et laupäev s.o 11. augustil on tema „pühasse abiellu registreerimine” kell 13.15 ja palub osa võtta. Abiellub Ene-Juta Kaasikuga, kes lõpetas kevadel konservatooriumi koorijuhtimise eriala. Nii see on. Ja mina soovitasin ikka Edat. Nähtavasti siis EneJuta on parem. Nii on siis Antsul ka sarve maha jookstud.

Kuidas Sa ära sõitsid ja ei võtnud hommikumantlit? Kuidas Sa siis nüüd meres said käia?

Kas Sa ei saaks juhatada, kus minu viiuli noodid on? Neid mõni üksik ikkagi on. Pole midagi mängida. Leidsin Kreisleri „Ilus Rosmarin” – aga pool palast. Ma Siberis kirjutasin selle maha – siis oli küll kõik.

Kahest söögikorrast pole seni midagi välja tulnud. Ainult mineval kolmapäeval kui selle pika käigu tegin, siis jäi õhtusöök tulemata. Peaks iga päev kauaks kodust ära minema, siis ehk saaks kahe korra peale üle minna. Aga ilmad on halvad – ja ei oska ka kuhugi kavatsedagi. Üksi on hull hulkuda pikemat otsa.

Täna lõunaks oli soolatud sealiha ja kartulid ja paks hea soust.

Tuletasime Täpit meelde. Tema olla seda sousti väga isuga söönud.

See maitseb tõepoolest hästi minulegi.

226

Lisad

Kuidas Sa korda tulid tuusikuga? Läks libedasti? Sa võiks ju südame pehmeks teha ja kirjutada. T[uudur].

Mamma käis röntgeni all. Olla söödetud mingit valget putru enne.

See pudru siis liigub mööda soolikaid – ja siis need targad tohtrid vahivad röntgeniga. Sai üht väga kanget rohtu. Muidu roogib ikka „sõnnikut” nagu alati.

Vettikult Lonnile rahakaartidest, Paul ja Kristjan Raua hauaplatsidest 21. august 1962 Lontu!

Ei tule Sult kirja ega kedagi! Täna tõi postiljon siis rahakaartid.

Läks seiklustega. Oli üks vene poiss. Sinu summa maksmisega läks kõik libedalt (85.24). Andsime allkirjad ära jne. Minu summa oli 201 rbl 29 k. Läks raha maksmiseks: poiss andis enne peenraha 29 kop ja siis paberiraha. Loeb mulle kaks kümnelist ja ühe rublalise – see oli tema arust siis 201 rubla (sest nähtavasti null ei lugenud temal). Ma siis juhtisin tähelepanu eksitusele. Tema aga hakkas vaidlema ja seletas et üks 10 rublane olevatki 100 rubla. Tegi isegi mulle märkuse, et ma ei oskavat raha lugeda. Kui mamma siis ütles et minu summa on 2000 – siis jäi mõtlema ning luges mulle 200 rubla kätte. Kui asi oli korras, siis ma ütlesin, et ta peaks ikka õppima raha õigesti lugema, kui talle on usaldatud niisugune vastutav ülesanne. Ta ütles, et ta ei taha õppida, tahab tööd teha. „A вы получили деньги и заманитe!” Ütles, et ma võivat kaevata, kui tahan.

Niisugused on siis ametnikud! Kas tahtis mind koorida või oli tõepoolest niisugune loll?!

Mamma võttis Sinu summa kohe kiiresti oma kätte ja viis kööki.

Vist minul puudub mamma usaldus. Muidu saame väga hästi läbi. Käis täna jälle röntgeni all ja homme hommikul läheb veel.

Olin ammu tahtnud Kristjan Raua hauda leida ega teadnud, kust otsida. Kõlistasin Kunstimuuseumi – seal ei teatud. Kõlistasin Kunstnike Liitu – ka ei teatud. Käisin kalmistu komandandi juures – ka ei teadnud. Kummaline küll! Nii tähtis kunstnik – ja ei teata.

227

Põhjamaa päikese kullas

Siis üks mees piiras kääridega hekki – igaks juhuks küsisin sellelt. See teadis. Viis mu kohe haua juurde (mehe nimi oli Meesak). Haud on päris kalmistu servas, raudteelt on näha, kui Nõmmele sõita, siis (enne viadukti) paistab. Must graniit blokk. Sinna on maetud mõlemad vennad Paul ja Kristjan. Nad olid kaksikud, aga Kristjani sünnipäev on üks päev varem kui Paulil. Paul (1865–1930) Kristjan (1865–1943). See oli siis varsti peale selle kui me tema juures käisime.

Hauakivi on ühine. Epitaaf on järgmine: On mitmesuguseid andeid, kuid on üks vaim ja on mitmesuguseid jõude aga on üks jumal, kes teeb kõike kõiges.

Temas me elame, liigume, oleme.

Ei tea kust see on võetud? Väga ilus!

Samas on maetud ka Kristjan Raua poeg Kristjan-Paul Raud.

Maetud 1941.

Kui Sa varem ei kirjuta, siis teata vähemalt millal Sa ära sõidad, siis tean jaama vastu tulla. Su aeg lõpeb 26. See on pühapäev. Kas tuled siis samal õhtul, või järgmisel päeval? Käi hästi palju meres – ära jäta ka vihmaga vahele. Loodetavasti on nüüd seeria ilusaid ilmu.

Palju tervitusi T[uudur] Midagi uudist pole.

Vettikult Lonnile Paralepa laululaagrist 20. juuli 1966 Väga armas, kallis jne Lonni Jõudsin kohale. Laager asub hoopis Haapsalu külje all, kolm kilomeetrit, Paralepa metsas. Esimene mulje on päris räbal. Päris mere ääres. Niiske ja külm. Täna magasin Laasmäe ja Urvega ühes telgis. Oli väga räbal tunne. Oleks hea meelega kohe ära sõitnud, aga ei sobi. Heinu üldse ei ole seni. Ka puid ei ole. Lubatakse tuua, võib olla siis läheb ehk veidi mugavamaks. Õnneks on ilm väga ilus. Käisin täna proua Kreegi 228

Lisad

juures ja nüüd lähen hauda otsima. Võib olla et sõidan varem ära, siis vähemalt see ülesanne täidetud. Arvan, et päris hea, et Sa ei tulnud.

Aga kui ma varem ära ei ole tulnud, siis võiksid laupäeva õhtul kontserdile sõita. Siis võiksime pühapäeval koos tagasi sõita. Rong jõuab siia ½1. Kontsert on algusega kell 8 – aga hilineb muidugi. „Kodumaa” sain siin ka juba osta.

Hakkan siis laagrisse tagasi kõmpima.

Parimaid tervitusi T[uudur]

Vettikult Lonnile ja ämmale Riia sõidust 25. november 1967 Tere, südamest armastatud naisukene ja hellahingeline ämmakene!

Kui ma esmaspäeva õhtul suure südamevaluga teist lahkuma pidin, et siirduda kaugele võõra rahva hulka, kus on võõras keel ja võõrad kombed, siis valasin ma trepist alla minnes valupisaraid. Aga saatus on juba niisugune, et sa ei saa alati olla koos kõige armsamatega.

Ja kui ma läksin trammi ootama, et jaama sõita, siis hakkas sadama. Kaua, kaua kalkuleerisin: kas teen vihmavarju märjaks või mitte.

Lõpuks kui ise juba märg olin, otsustasin siiski vihmavarju märjaks teha.

Ootasin ja ootasin. Trammi ei tule ega tule. Kuradi raisk. Mõtlesin, et nüüd jään küll rongist maha. Siis tuli kaks naist ja küsisid, ega ma ometi trammi ei oota? Oli suur trammi avarii, enne 3–4 tundi tramm käima ei hakka. No nüüd on kõik persses, mõtlesin. Aga kus häda kõige suurem, siis abi kõige lähem. Tuli omnibuss (buss muljeerimata) mis viis mind „Estonia” juurde. Säält edasi ahvi kiirusega jaama. Sain siiski 10 min. varem kohale. Kuradi raisk!

Magamiskoht oli all. Tubli koht. Ümberringi kõik meie armsad hõimuvelled – venelased. Rongis ei saanud silmagi kinni. Riias oli ka Karindi kohal. Meile oli vastu tulnud Läti heliloojate liidu esimees Sekratov ja Musfondi direktor Riias Stepanov. Viidi meid autoga „Riga” võõrastemajja. (Sääl olime 1957. a ka koos Pätsiga). Saime toa 211.

Päeval tuli ka Tartust Bleive juurde.

229

Põhjamaa päikese kullas

Teisipäeva õhtul oli esimene kontsert (kokku on neid 8). Laulis Riikl. Akad. Segakoor.

Kolmapäeval käisime omal käel Zoopargis. Sääl oli üks ahv väga sinu moodi – ja üks teine ahv oli väga mamma moodi. Nii muuseas. Õhtul oli II kontsert. Laulis Raadio Segakoor.

Täna, neljap. 25 nov. on III kontsert, kus laulavad kolm „Rahvakoori”.

26 on kaks kontserti ja 27 ka kaks kontserti, kus laulavad igas kontserdis 3 koori („Rahvakoorid”). Nii siis maailmatu palju laule.

Lähen mõnikord õhtul välja ja vaatan kodumaa poole ja mõtlen: sääl kaugel on mu armsad omaksed. Kuidas nad küll nüüd saavad läbi ilma minuta. Kellega Sina küll nüüd pragad ja kellele nüüd mamma ütleb, et „Sa oled mu tütre elu nahka pannud”. Aga pea tulen ma tagasi, otse linnu tiivul lendan ma teie juurde! Siis läheb jälle vanas vaimus edasi. Võib olla tuleme pühapäeva öösel rongile, siis oleme esmaspäeva hommikul kell 7 Tallinnas. Aga kui siin kontsertide arutlus kõige lõpuks on, siis vast jääb tulek veidi hiljemaks.

Aga üks asi on kindel, mida võid uskuda: Tulen siis kui tulen!

Kuradi raisk!

Teie Jonni Jurakas 25.XI [1967] Riia linnas

230

Lisad

TUUDUR VETTIKU KIRJAD AMETKONDLIKUS ASJAAJAMISES (kirjaviis muutmata) Hariduse Rahvakomissarile Nigol Andresenile 1940 V. a. Hariduse Rahvakomissar.

Eesti laulukunst on saja aasta jooksul /1840–1940/ teinud läbi suure arenemistee ning jõudnud välja tänapäeva kõrgele a capella koorilaulu tasemele, s. o. koorilaulu kõrgeima vormini.

Koorilaulul on olnud Eestis laiade rahvakultuurilises arenemises väga silmapaistev koht. Koorilaul on olnud eranditult töötava rahva kunst, massikunst.

Meie tänapäeva laulukooride tüübid on: 1. rahvakoorid, väiksemad laulukoorid üle maa ja 2. kontsertkoorid, paremad asjaarmastajate koorid linnades ja suuremates keskustes. Esimesed on täitnud igasuguseid laialdasi ühiskondlikke ülesandeid, teised on viljelenud tõsikunstilisi sihte, andes kavakindlalt kontserte meie kooriliteratuuri tippsaavutusist.

Kunstilise koorilaulu massiline harrastus on kujunenud eestlaste juures üheks sügavamaks kultuuriliseks omapärasuseks ja tema hingele tõsiseks vajaduseks.

Kui meil praegusel momendil nii mõneski asjas püütakse eeskuju võtta Nõukogude Liidust, siis asjaarmastajate poolt harrastatav koorilaul on meil võrratult kõrgemal tasemel. Punalaevastiku muusikajuht oma referaadis mainis seda, et Nõukogude Liidus kahjuks pole jõutud veel a capella koorilauluni, vaid nende laialdaste rahvahulkadekoorid on alles vähenõudlikud ansamblid klaveri või muu instrumentaalsaatega, kes 231

Põhjamaa päikese kullas

harrastavad kerget, rahvalikku löök- ja ajaviite laulu. Seejuures on aga mitmed Nõukogude Liidu muusikud imetlenud meie kõrgeklassilist kooriliteratuuri ja koorikultuuri.

Meie kooride kunsti vajab sotsialistlik ühiskond kahtlemata suuremal määral, kui seda vajas kapitalistlik ühiskond, seepärast peaksime kõige jõuga säilitama meie laulukooride senist väljakujunenud struktuuri, igati soodustama kooride tööd ja tegevust ja neid tihedalt rakendama ühiskondliku kultuuri arendamistööle, kuid mitte mingil tingimusel neid kergel käel hävitama, nende tööd häirima või põhjendamatult ümberkorraldusi tegema. Kerge on hääd laulukoori hävitada, väga raske, keeruline, aega ja kogemusi nõudev on seda luua ja kasvatada.

Siin peaks aetama alalhoidlikku joont.

Seoses meie kooride tööga tuleks jätkata meie kuulsaid traditsioonilisi töötava rahva suurpidustusi – üldlaulupidusid, sisustades neid vastavalt sotsialistliku ühiskonna mentaliteedile. Laulupeod on olnud meie massikultuuri omapäraseimaks näheteks ja suursündmusiks, mis sisaldavad tähelpandavaid väärtusi, millega võime ka tulevases ühiskonnas suurt tähelepanu ja imetlust võita, veel rohkemgi kui minevikus. Ülaltoodud avaldise on põhjustanud mitmesugused kuuldused, mis lasevad mõista, nagu oleks kavatsusel põhjalikud kooride ümberkorraldused mitmesugusteks kergemasisulisteks ansambliteks Nõukogude Liidu eeskujul. Uute, vähenõudlike ansamblite juureloomise vastu ei saa kellelgi midagi olla, kuid seda ei tohiks teha seniste tüsedate a capella kooride arvel.

Loodame Teilt, lugupeetud Hariduse Rahvakomissar, meie suurearvulisele laulukooride perele nende säilitamiseks kaitset ja meie koorilaulukultuuri edaspidisele arengule tõhusat ja tõsikunstilist toetust.

Lugupidavalt T. Vettik

232

Lisad

TUUDUR VETTIKU KIRJAD KOLLEEGIDELE–KOORIJUHTIDELE

Jüri Varistele koorijuhtide kateedri loomise ja raamatu „Tallinna Riiklik Konservatoorium 1919–1969” asjus V. a. Jüri Variste!

Seoses konservatooriumi 50 aastapäevaga ilmus „Õhtulehes” Nr 226, 27. sept. 1969 artikkel „Mis on praegu teisiti?”, kus on Sinu sõnavõtt sees. Sinu sõnavõtt sisaldab aga ebaõigeid andmeid (kas kogemata või meelega?), mis vajavad selgitamist. Lause: „Koorijuhtimise kateeder loodi 1944. a” /paneb imestama, et juhtivprofessor ja kateedri juhataja ei tunne oma asutuse ajalugu./ Tegelikult oli asi järgmine: kui 1940 aastal Eestis kehtestati nõukogude kord, siis üheks suurimaks ja olulisemaks uuenduseks konservatooriumis oli: likvideeriti kirikumuusika osakond ja oreliosakond. Nende kahe osakonna baasil avati uus osakond: Muusikajuhtide kateeder! See oli sügisel 1940! Kui Konsi direktoriks oli Riho Päts. Kateedri juhatajaks määrati T. Vettik. Kateeder koosnes 1) koorijuhtidest ja 2) orkestrijuhtidest. Me nimetasime siis koorijuhtide klass ja orkestrijuhtide klass. Koorijuhtide klassi eriala õppejõuks oli T. Vettik, orkestrijuhtidel A. Topman ja J. Vaks. Praktikumi teostamiseks asutati õppekoor (34 lauljat – maksulised) ja keelpillide (Olav Roots) ning puhkpillide orkester. Seoses uue kateedri asutamisega komandeeriti kateedrijuhataja T.Vettik Leningradi konservatooriumi tööga tutvuma (november 1940). Sealt saadi palju vajalikke materjale ning juhtnööre uue kateedri väljaarendamiseks. See kateeder jätkas tööd ka okupatsiooni ajal ja kujunes vähehaaval. 1944 aastal jätkas kateeder tööd juba väljakujunenud kujul, nii kui alguski: 233

Põhjamaa päikese kullas

1) koorijuhid ja 2) orkestrijuhid. (1944. a. avati ka veel uue õpilaskoosseisuga koolimuusika kateeder).

Kevadel 1941. a. 28. mail andis koorijuhtide klass ja õppekoor ka oma esimese kontserdi (õpilasõhtu). Õnneks on mul isegi kava säilinud.

Selle tiitel on järgmine: Muusikajuhtimise kateeder Koorijuhtide klassi õpilasõhtu 28 mail 1941. a.

ENSV Tallinna Riikliku Konservatooriumi saalis Esinevad: koorijuhtide klassi õpilased ja õppesegakoor ning solistid.

Koori kavas: Eesti rahvalaulud ja töötlused.

Järgneb kaheosaline kava, mida juhatavad I kursuse üliõpilased: A. Kallikorm, V. Rumessen ja R. Midri (+) ning II kursuse üliõpilased: N. Metsoja (+), M. Saariste, V. Riispapp ja H. Kõrvits (ka orkestrijuhtimine).

Kavas olid K.A. Hermanni, M. Härma, M. Saare, R. Pätsi ja T. Vettiku rahvaviisi transkriptsioonid/töötlused koorile. Solistideks olid N. Shura (nüüd Sillar-Anniko) ja A. Gurjeva, kes laulsid vene rahvalaule ja duette.

Ka on säilinud mul õppekoori foto selle kontserdi puhul 1941.a.

Pildil on näha üliõpilased, kes kooris kaasa laulsid, nagu A. Kallikorm, H. Kõrvits, R. Laasmäe, N. Metsoja, V. Riispapp, R. Midri, V. Rumessen. Siis veel O. Pärtelpoeg, proua Rumessen, Noodapera, Heele SiimaTeder, Leida Paluoja-Viiralt, Nelli Palis-Janson jne.

Omaette osakonnana töötas 1940–1941 koolimuusika klass (2-aastane kursus), mis lõpetas oma töö 1941 aastal. Lõpetajad olid: J. Variste, A. Vahter, A. Treimuth ja H. Moik. See peaks Sul teada olema.

Uuesti avati see kateeder 1944. aastal uute õpilastega ja laiema programmiga. [Nimi loetamatu], H. Voore, N. Palis, E. Kern, J. Poom, V. Rumessen).

Niisiis, Sinu lause: „Koorijuhtimise kateeder loodi 1944” ei ole tõele vastav, on täiesti ekslik.

Loodi 1940 aastal. Seda võivad tõendada kõik mõistlikud isikud, eesotsas selleaegse direktori Riho Pätsiga.

Huvitav on kõige selle juures asjaolu, et raamat „Tallinna Riiklik Konservatoorium 1919–1969” samuti ebaõigete andmetega opereerib.

234

Lisad

Lk 19 on „Likvideeriti kirikumuusika eriala, koolimuusika aga muudeti tunduvalt laiendatuna muusikapedagoogiliseks erialaks”. Tõele vastab selles lauses ainult 3 esimest sõna „Likvideeriti kirikumuusika eriala”, muu on kõik võlts. Orelieriala likvideerimist ei mainita?! Võib olla on piinlik seda tagantjärele kinnitada, seepärast räägitakse surnuks. Mul on selgesti meeles selleaegse marksismi-leninismi kateedri juhataja Müürsepa ütlus: „Orel on alati teeninud kirikut ja uinutanud oma mänguga rahvast usule (usulise tunde idanemise taimelava), seepärast pole meil seda vaja”.

Koolimuusika aga töötas endises vaimus edasi (viimane kursus) ja andis kevadel 1941 oreli lõpetajad (Variste, Vahter, Treimuth ja Moik).

Ei olnud mingisugust laiendamisarutust enne kui 1944. aastal, kui see kateeder uuesti avati. Imestama paneb see, et selles raamatus ei räägita sõnagagi Muusikajuhtide kateedrist! Ometi oli see Nõukogude korra üks kaalukamaid ja ühtlasi demokraatlikumaid muudatusi konservatooriumi struktuuris, mis oli meie oludes väga vajalik ja mis pani laulupidude kaudu aluse kõige laiemate rahvahulkade muusikalise hariduse tõusule (koori- ja orkestrijuhtide kaudu). Miks see maha vaikitakse?

See raamat „Tall R.K” sisaldab niipalju ebaõigeid andmeid, et õige oleks see makulatuuriks tunnistada ja uus, täpsete andmetega raamat trükkida. Eriti vigu täis on lõpetajate nimekirjad. Isegi professuuri lõigus (lk 24), kus räägitakse teaduslikkute nimetuste andmisest on professorite hulgast välja jäetud Alfred Karindi (1946) ja Eugen Kapp (1947), dotsentide hulgast aga Riho Päts (1947) ja Karl Leichter (1946)!!!

Kuna raamat on koostatud muusikateadlase M. Topmani poolt, siis ei tee see au muusika-teaduse kateedrile, nagu ei tee au muusika= teaduse kateedrile. „Eesti heliloojad ja muusikateadlased”, mis on koostatud muusikateadlaste kollektiivi poolt, mis aga kubiseb vigadest ja näidete puudulikkusest.

Selles „Õhtulehe” kirjutuses on veel: „Kuna kõige staažikamad koorijuhtimise kat õppejõududest oleme meie prof Gustav Ernesaksaga, siis enamik lõpetanutest on tulnud meie käe alt – U. Järvela, H. Uibo, E. Klas, O. Oja ja K. Areng G. Ernesaksa klassist, L. Verlin, A. Ratassepp, H. Kaljuste, A. Sööt ja H. Rannap minu klassist.”

Ega siin pole midagi millega nõus ei saaks olla. Ainult võõrastav on asjaolu, et kõigepealt ennast nähtavale upitatakse, aga teiste tööd ei 235

Põhjamaa päikese kullas

taheta märgata. Olete Ernesaksaga seni töötanud selles kateedris 25 aastat, T. Vettik on aga töötanud selles kateedris ca 10 aastat, ometi võiks temagi kirja panna: A. Kiilaspea, A. Kallikorm, A. Üleoja, U. Taremaa, A. Lüüs, A. Tamm, Ü. Pajur, H. Rannap (õppis minu juures 2 aastat, aga millegipärast salgab seda), V. Rumessen, Sina, Pajupuu, A. Teder jne. Tänapäeva Tallinna juhtivas muusikaelus on ju minu õpilastel kaunis suur osatähtsus ja kaal. Seda oleks võidud ka juubeli puhul mainida! Aga see on juba maitse asi, taktika ja vaimse kultuuri küsimus.

Tõin seda esile nii muuseas, tänapäeva elu iseloomustamiseks.

Veel üks väike õiendus: Põhja-Eesti segakooride laulupäev kavalehel (23. juunil 1968) on kirjutus „Jüri Variste – Virumaa mees” öeldud, et „J. Variste määrati vabastatud Eestis Konservatooriumi dir asetäitjaks ja koorijuhtimise kateedri juhatajaks”. Selle lause esimene pool on õige, lõpp aga mitte.

Minu tööraamat ütleb: Vettik on määratud 21 nov 1944 a käskkirja N 19 koorijuhtimise kateedri juhatajaks. Selles ametis mina ka olin ja ma ei tea, et minu kõrval veel teine kateedrijuhataja oleks tegutsenud.

Tean, et Jüri Variste määrati kateedri juhatajaks hiljem, siis kui mind dekaaniks määrati (1946 10. jaan, Käskkiri N 23). Mina olin kateedri juhatajaks 1940. a. sept kuni 1946. a jaanuarini!

Raamatus „Tallinna Riikl Konservat 1919–1969 lk 61 on öeldud, et Jüri Variste ja Artur Vahter lõpetasid 1941. a. koolimuusika. Kuidas aga mõista Põhja-Eesti segakooride laulupäeva kavas (23 juunil 1968) artiklis „Jüri Variste – Virumaa mees” lauset „Huvi muusika ja laulu vastu viis noore pedagoogi Tallinna Konservatooriumi koorimuusika klassi. Koorijuhtimises oli tema õpetajaks G. Ernesaks.”

Kas Konsis 1) „Likvideeriti kirikumuusika eriala, koolimuusika aga muudeti tunduvalt laiendatuna muusikapedagoogiliseks erialaks”.

See lause ei vasta tõele. See ei vasta tõele!

Likvideeriti kirikumuusika ja oreli eriala. Võib olla nüüd on orelist piinlik seda rääkida. Sellepärast vaikitakse. Marksismi leninismi kateedri juhataja Müürsepp aga ütles siis oreli kohta: „Orel on alati teeninud kirikut ja uinutanud rahvast usule, seepärast oreliklass kinni! Panna!

Koolimuusika aga töötas endisel kujul kuni 1941 aasta kevadeni ning andis 4 lõpetajat (vaata lk 20, 23 rida). Ei olnud mingisugust muudatust. See küsimus oleks tõstetud muidugi hiljem ülesse – aga sõda tuli peale ja kõik jäi pooleli.

236

Lisad

Imestama paneb aga see, et raamatus ei räägita midagi Muusikajuhtide kateedrist!! Ometi oli see üks demokraatlikumaid muudatusi konservat[ooriumi] elus, mis pani aluse kõige laiemate rahvahulkade muusikahariduse tõusule. See vaigitakse maha. Miks?

[Need Sinu avaldused kirjutatus puudutavad mind isiklikult ja on minu tööd maha tegevad ja mis on faktide ilmsed moonutused. Kas meelega või kogemata – need on minu pretensioonid Sinu vastu isiklikult.

Ma ootan Sinu reageerimist nendes küsimustes. Sellest sõltub minu edaspidine tegevus nendes küsimustes.]

Lgp T.V. Vettik Lp Jüri Variste! Need Sinu kirjalikud avaldused, millede vastu ma siin vaidlen, on ekslikud ja minu tööd maha salgavad. Siin ma ei jää ükskõikseks. Ma ootan Sinu reageerimist minu kirjale. Sellest sõltub minu edasine tegutsemine nendes küsimustes.

Lgp T.V. T. Vettik

Tuudur Vettikult Valve Lepikule puhkelaagrist puudumise põhjustest Armas kooliõde Valve!

Tänan Gaudeamust kutse eest osa võtta laulupuhkelaagrist. Vabandan ka, et ma ei teatanud midagi – olin mõned päevad Tallinnast ära.

Osa võtta ma laagrist muidugi ei oleks saanud, sest et mul pole telki ja muud vajalikku. Varem hoolitsesid selle eest Roland L. ja Lätti. Nüüd pole neid kumbagi enam. Teisi lähemaid sõpru mul aga kooris pole. Loodan, et laagerdamine läks lõbusalt!

T. Vettik, 22.07.1978. a

237

Põhjamaa päikese kullas

ALLIKATE KIRJELDUS

Eesti muusikakultuuri ja selle naabervaldkondade, kirjanduse ning kunsti arengut käsitlev kirjandus jaguneb kolme eriilmelisse rühma: kõigepealt Eesti Vabariigi aegsed (1918–1940), seejärel Nõukogude võimu ajal ja lõpuks Eesti iseseisvuse taastamise järel ilmunud käsitlused. Samuti uurisin mujalgi maailmas ilmunud kirjandust.

Nõukogude massirepressioonide ajalugu käsitlevat kirjandust on tohutult palju. Halastamatu avameelsusega kirjeldab represseeritute olukorda Juri Stetsovski kaheosaline teos.526 Eesti ajaloolased on sellest samuti üsna põhjalikult kirjutanud.527 Seda laia teemat ma üksikasjalikumalt oma uurimisteema ja selle raamatu tarbeks ei analüüsinud. Küll on aga väga oluline ära märkida uurimused, mis käsitlevad just kultuuriinimeste represseerimist 1940. aastate teisel poolel ning 1950. aastate algul. Selle kohta on teaduskäibelises mõttes paraku vähe arvestatavaid uurimusi. Seda kinnitab ka Karsten Brüggemann, öeldes, et Eesti ajalooteadus on liialt keskendunud poliitilise ajaloo või kitsaste nišiteemade uurimisele ning kõikvõimalikud uue kultuuriajaloo (new cultural history) teemad, Стецовский, Юрий. История советских репрессии. Том 1 и 2. Общественный фонд «Гласность», 1997.

527 Vt nt Karjahärm, Toomas; Luts, Helle-Mai. Kultuurigenotsiid Eestis. Kunstnikud ja muusikud 1940–1953. Argo, Tallinn, 2005; Rahi-Tamm, Aigi. Teise maailmasõjajärgsed massirepressioonid Eestis. Allikad ja uurimisseis. Doktoritöö. Juhendaja Aadu Must. TÜ Kirjastus, Tartu, 2004; Rahi-Tamm, Aigi. 1949. aasta märtsiküüditamine Tartu linnas ja maakonnas. // Kleio. Ajaloo Ajakiri 1998; Kross, Jaan; Varju, Peep; Sarv, Enn; Olesk, Sirje; Krikk, Mai; Lippus, Urve; Lindmäe, Herbert; Kornel, Eenok; Oja, Egon. Kannatuste aastad 1940–1941.

1. vihik. Sihtasutus Valge Raamat, Tallinn, 2008; jt.

526

238

Lisad

sealhulgas laulupeokultuur, on leidnud käsitlemist üksnes muude distsipliinide raames.528 Vene ajalookirjanduses on väga põhjalikult käsitletud poliitilisi massirepressioone üldisemas plaanis529, samuti natsirežiimi tõttu kannatanud heliloojate saatust, kuid muusikute kannatused stalinlike repressioonide ajal on esitatud tagasihoidlikult530. Kahjuks on asjatu loota, nagu peituks mõnes juba ilmunud käsitluses ammendav võti, mis stalinismiaja kultuuripoliitika küsimused lõplikult lahendaks. Levinud on müüt, nagu oleks muusikud Stalini režiimi ajal olnud üsna kaitstud seltskond, kellele repressioonid justkui ei laienenudki. Seda seisukohta on jõuliselt kritiseerinud Šostakovitš: „Hiljem ütlevad: mida sa kartsid? Muusikuid ju ei puututud. Sellele pean ma vastama: see on vale!”531 Soome muusikateadlane ja ajaloolane Simo Mikkonen selgitab, miks võimud ei pidanud vajalikuks Heliloojate Liitude üle nii karmi kontrolli kehtestada kui konservatooriumide puhul: võimalik et repressioonide kartuses hakkasid heliloojad ise liidust aktiivselt vormima nõukogulike kampaaniate esivedurit, mida toetas propagandistlikult ka ajakirjandus, eriti Sovetskaja Muzõka.532 Eesti koorimaailma lõhestatusest tol ajal on põhjalikumalt kirjutanud Hain Rebas533, kes avab ka selle tahu, kuidas väliseestlased Nõukogude Eestis toimuvale kaasa elasid. Välis-Eesti kultuuritegelaste hinnangud tol ajal peetud laulupidude repertuaarile ja omavahelistele suhetele on oluline teabeallikas.

Vt Tammela, Hiljar; Liivik, Olev. Kas Eesti lähiajaloos on endiselt „valgeid laike”? // Tuna.

Ajalookultuuri Ajakiri 2010, 4, lk 131.

529 Vt nt Лунеев, В.В. Статистика политических репрессии. // Опубликовано в преступности XX века: мировые, региональные и российские тенденции. Издание 2-e, переработанное и дополненное M. Волтерс Клувер, 2005, с 365–372. Vt ka http://www.abai.kz/ node/2128.

530 Vt nt Я давно уже умер. Композиторы в ГУЛАГ-е: Всеволод Задерацкий и Александр Веприк. http://shalamov.ru/research/61/14.html.

531 Tunnistus. Dmitri Šostakovitši mälestused. Kirja pannud Solomon Volkov. Tõlkinud Liisi Erepuu. Vagabund, 2002. [Originaal: Wolkow, Solomon (Hg.); Die Memoiren des Dmitrij Schostakowitsch. Berlin, München, 2000], lk 205.

532 Mikkonen, State Composers, p 229 –231.

533 Rebas, Hain. Eesti koorilaulu lõhestatusest nõukogude aastail. // Mäetagused 2016, 63. https://www.folklore.ee/tagused/nr63/rebas.pdf 528

239

Põhjamaa päikese kullas

Venemaal on korraldatud konverents-festivale, mälestamaks 20. sajandil poliitilistel põhjustel represseeritud muusikuid.534 Eesti muusikateadlased on ülalmainitud müüdi petlikkusest rääkinud juba 1980. aastatel. Näiteks Tiia Järg rääkis Tallinna Konservatooriumis peetud vene muusika ajaloo loengutes juba sügaval nõukogude ajal julgelt ja ausalt Sergei Prokofjevi ja Dmitri Šostakovitši elust ja loomingust ning inimlikust võitlusest totalitaarrežiimiga, hiljem on ta seda teinud ka kirjasõnas.535 Eestis toimunud protsesside ning meie loomeinimeste tegevuse hindamiseks on tähtis võrrelda, kuivõrd erines nõukogulik kultuuripoliitika ning selle ellurakendamine Eestis teiste NSV Liidu piirkondade omast. Läti ajaloolaste uurimused ja ettekanded teaduskonverentsidel annavad vaatenurga kollaboratsiooni teemale meie naaberriigis.536 Paraku julgeti neil teemadel arutleda üksnes Saksa okupatsiooni kontekstis aastail 1941–1944, edasi muutus see nähtavasti liiga valusaks. Samasugust tendentsi täheldame ka meie teadlaste puhul, sest analüütilisi uurimusi kollaboratsiooni ilmnemisest okupatsiooniaastate Eestis meil peaaegu pole.537 Kui Enn Sarv ütleb oma 1997. aastal ilmunud raamatus, et pole kokku lepitud, keda ikkagi lugeda endiseks kollaborandiks, ja et see teema on häbelikult maha vaikitud538, siis tuleb tõdeda, et Титаренко, Елена. Памяти композиторов, подвергшихся в ХХ веке политическим и национальным гонениям, посвящен музыкально-просветительский проект «Репрессированная музыка». //Корр РИА Новости, Москва, 11.04.2002.

535 Vt nt Järg, Tiia. Sergei Prokofjev 23. IV 1891–5. III 1953. // Teater. Muusika. Kino, 2003, 3. http://www.temuki.ee/arhiiv/2003/03/03marts_m07.htm; Kirjad sõpradele I. Dmitri Šostakovitš (1906–1975). // Teater. Muusika. Kino 2006, 11. http://www.temuki.ee/arhiiv/2006/11/lugu14.pdf.

536 Kangeris, Kārlis. Estlands Selbstverwaltung vor der Reformder landeseigenen Verwaltungen (07.03.1942) –Betrachtungen vom lettischen Standpunkt. // Latvija under Nazi German Occupation 1941–1945; Strods, Heinrihs. Extermination of Activists and Supporters of the First Bolshevik Occupation in 1941–1945. // Latvija under Nazi German Occupation 1941–1945; Ezergailis, Andrievs. Collaboration in German Occupied Latvia: Offered and Rejected. Materials of International Conference 12–13 June 2003, Riga. Symposium of the Commission of the Historians of Latvia, Volume 11. Riga: Latvijas vēstures instituta apgāds, 2004.

537 Vähese erandina võib nimetada Enn Tarveli ülevaatlikku käsitlust vastavast temaatikast: Tarvel, Enn. Kas ajalugu saab kirjutada objektiivselt? // Tuna. Ajalookultuuri Ajakiri 2005, 3; sellekohast tähelepanu pälvib ka Enn Sarve kokkuvõtlik ülevaade: Sarv, Enn. Õiguse vastu ei saa ükski. Eesti taotlused ja rahvusvaheline õigus. ORURK, Tartu, 1997. Vastavat temaatikat käsitletakse tema raamatu peatükis 10.4. Kollaborantide probleemist, lk 259–266.

538 Sarv, Õiguse vastu ei saa, lk 264.

534

240

Lisad

hiljemgi pole siinses ajalooteabes märgatavat muutust selles suhtes toimunud.539 Saksa kultuuriuurijad on võrrelnud stalinismi- ja natsismiajastu semantikat kunstis. Käsitledes muusikaajalugu 20. sajandi diktatuuride kontekstis, väidab Dorothea Redepenning ettekandes „Musik im Stalinismus”540, et stalinismi ajal kasutatud kultuurivaldkonna terminoloogiat võiks semantilises mõttes võrrelda ka fašistliku ideoloogiaga.

Stalinismi võidukäigu kõige olulisemaks verstapostiks Eesti NSV kultuuripoliitikas loetakse 21.–26. märtsil 1950. aastal toimunud EK(b)P Keskkomitee VIII pleenumit, mis on tuntud märtsipleenumi nime all. Just see mõjutas ka Eesti laulupeoliikumist ja ilma selle tagamaid tundmata ei ole võimalik mõista, mis ja miks Eesti muusikakultuuris ikkagi muutus. Sel teemal on taasiseseisvumise järel Eestis ilmunud uurimusi, tänu millele tollase kultuuripoliitika kontseptsiooni tõlgendamine on suurel määral ümber hinnatud.

Ajakirjas Akadeemia on avaldatud ülimalt oluline allikas, kommunistlike võimurite kultuuripoliitikat ning selle ümber toimunud intriige ning heitlusi kajastav märtsipleenumi stenogramm.541 Ent ainult sellest oleks nõukogude kultuuripoliitika mõistmiseks ikkagi väheks jäänud, seda tõestab ka sellesama pleenumi näitel Moskva ajaloolane Jelena Zubkova.542 Tõnu Tannberg on väga jõuliselt uurimist edasi arendanud ja lahti seletanud märtsipleenumi laiemad

Randjärv, Laine. Intellectual Occupation and Collaborationism in the Cultural Life of Estonia: reflected in the Epistolary Communication between Tuudur Vettik and Roland Laasmäe. Trames, 2013, 17(67/62), 1, 3–34.

540 Redepenning, Dorothea. Musik im Stalinismus. // Musik in Diktaturen des 20. Jahrhunderts. Hrsg. von Michaela G. Grochulski, Oliver Kautny, Helmke Jan Keden. Internationales Symposion an der Bergischen Universität Wuppertal vom 28./29.2.2004. Tagungsband.

Musik im Metrum der Macht, Band 3. Are Musik Verlags, Mainz 2006, s 234–251.

541 EK(b)P Keskkomitee VIII pleenumi stenogramm. I–XI. Tõlkinud Mart Arold. Saatetekst Jaan Isotamm. Allmärkused: Viktor Niitsoo. // Akadeemia, 1998, 12, lk 2655–2686; Akadeemia, 1999, 1, lk 191–222; 2, lk 415–446; 3, lk 639–670; 4, lk 863–894; 5, lk 1087–1118; 6, lk 1311– 1342; 7, lk 1535–1566; 8, lk 1759–1790; 9, lk 2017–2048; 10, lk 2221–2256.

542 Zubkova, Jelena. Baltimaad ja Kreml 1940–1953. Tõlkinud Margus Leemets; teaduslik toimetaja ja järelsõna: Tõnu Tannberg. Varrak, Tallinn, 2009; Зубкова, Елена. Феномен «местного национализма»: «Эстонское дело» 1949–1952 годов в контексте советизации Балтии. Отечественная история, 2001, 3, с 89–102 jt.

539

241

Põhjamaa päikese kullas

poliitilised tagamaad.543 Ta on analüüsinud nõukogude võimumehhanismide ja ideoloogia juurutamist, st sovetiseerimise taktikat mitmes okupeeritud riigis eri eluvaldkondades. Ta iseloomustab protsessi alates „ettevaatlikust sovetiseerimisest” kuni jõumeetodite rakendamiseni kui just Balti vabariikides rakendatud spetsiifilist mudelit ning näitab seejuures, et oluliseks lüliks olid kohapealsed, otse Moskva juhtkonnale alluvad organid (ÜK(b)P vabariiklikud bürood 1945–1947) ja nende keskusest saadetud bolševistliku meelelaadiga juhid.

Vaatamata taasiseseisvumise järel ajalookirjanduses avaldatud kvalitatiivselt uutele käsitlustele, on 1950. aastate parteipoliitilise võitluse käsitluses lünki ja faktivigu, mida ajaloolased oma töödes järk-järgult parandavad-täiendavad. Nii näiteks on sovetiseerimise käiku ja toimimismehhanismi Balti riikides üksikasjalult käsitlenud Olaf Mertelsmann.544 Kogu Märtsipleenumi-eelse ja -järgse poliitilise võitluse tervikpildi põhjalikuma avamise juures on mainimist väärt ka Tõnu Tannbergi õpilase Olev Liiviku 2010. aastal ilmunud artikkel.545 Ta kummutab seal mitmed senised poolrahvusromantilised müüdid ning hindab kiretumalt neid, keda peeti režiimi märtriteks (selle raamatu sisu seisukohalt Nikolai Karotamme, aga samuti Nigol Andreseni kiretum hindamine).546 Märtsipleenumist ja sulaaja kultuuripoliitikast on kirjutanud Olaf Kuuli, sidudes tervikpildiks üleliidulised ja kohalikud kultuuripoliitilised diskussioonid.

Nagu ta näitab, toimus kultuuriküsimustes, sh ka rahvuskultuuride eluõigust puudutaval teemal sisuline diskussioon, millel oli siiski terve rida spetsiifilisi jooni: neis said osaleda vaid kompartei Tannberg, Tõnu. Moskva poliitika Balti liiduvabariikides sõjajärgsetel aastatel 1944–1956.

TÜ Kirjastus, 2008; Tannberg, Tõnu. Kuidas Moskvas valmistati ette 1950. aasta märtsipleenumit. ÜK(b)P Keskkomitee otsus „puudustest ja vigadest” EK(b)P KK töös. // Tuna.

Ajalookultuuri Ajakiri 2010, 1, lk 121; Tannberg, Tõnu. 1950. aasta märtsipleenumi eel- ja järellugu. „Eesti süüasi” (1949–1952) Moskvast vaadatuna. // Tuna. Ajalookultuuri Ajakiri 2001, 3, lk 122.

544 Mertelsmann, Olaf. Sovietization of the Baltic States 1940–1956. Kleio, Tartu, 2003.

545 Liivik, Olev. Tagasivaade 1950. aasta märtsipleenumile. Kas venelased ja Venemaa eestlased saavutasid võidu „juunikommunistide” ja „korpusemeeste” üle? // Tuna. Ajalookultuuri Ajakiri 2010, 1, lk 55–69.

546 Olev Liiviku hinnang läheb kokku raamatu üheks allikaks olnud Ahto Liiki mälestustes Nigol Andresenile antud hinnanguga: vt Randjärv, Laine. Sillad üle piiride. Ahto Liiki intervjuu. // Kirjastus SE&JS, Tallinn, 2012, lk 207–213.

543

242

Lisad

liikmed ning hoolega tuli jälgida samalaadsete arutelude kulgemist üleliidulisel tasandil, kuna just seal määrati piirid lubatu ja lubamatu vahel.

Eesti NSV-s kujunes välja võitlus siin juhtivatesse ametitesse ülendatud Venemaa eestlaste ning kohaliku kaadri, sh juunikommunistidele lähedaste tegelaste vahel.547 Lembit Raid on lahti seletanud sõjajärgsete aastate parteipoliitika ja nn kodanlike natsionalistide tegutsemise tagamaid.548 Eesti rahvuskultuuri ja rahvusliku identiteediga seotud küsimusi on käsitlenud oma töödes paljud uurijad549. Siinse muusikaelu ja koorikultuuri kajastamisel on ajalookirjanduses aga omalaadi vastuolu. Ühelt poolt on uurijad, eriti Rudolf Põldmäe550, aga varasemast ajast ka näiteks Karl August Hermann551 või muusikaarvustaja ja 21 raamatu autor Artur Vahter552 käsitlenud küllaltki ülevaatlikult meie rahvusliku muusikakultuuri ja koorilaulu algusaegu, selle seoseid seltsiliikumise ja laulupidudega, samuti on üht-teist ilmunud ühe või teise paikkonna muusikakultuuri ajalugu käsitlevates koduloolistes kirjutistes. Ent teisalt puudub meil tänaseni ammendav ja ülevaatlik Eesti muusikaajalugu, mis sisaldaks laulupeoliikumise ülevaadet tervikuna. Eriti puudutab see anneksiooniaastaid 1944– 1991. Seda tühimikku püüab osaliselt täita ka seesama raamat.

Kuuli, Olaf. Sula ja hallad Eesti NSV-s. Kultuuripoliitikast aastail 1953–1969. O. Kuuli, Tallinn, 2002; Kuuli, Olaf. Stalini-aja võimukaader ja kultuurijuhid Eesti NSV-s (1940–1954).

O. Kuuli, Tallinn, 2007; Kuuli, Olaf. Diskussioon eesti kultuuripärandist Hruštšovi „sula” ajal. // Kleio. Ajaloo Ajakiri 1995, 4 (14), lk 29–39; Kuuli, Olaf. Sulaaegsest kultuuripoliitikast Eestis. Aasta 1958. // Kleio. Ajaloo Ajakiri 1997, 1 (19), lk 30–31.

548 Raid, Lembit. Kas peremees või käsualune? III. Parteiarhiivi materjalidest. // Kleio. Ajaloo Ajakiri 1995, 2 (12), lk 45–51.

549 Töös on kasutatud Aili Aarelaidi, Tiia Järgi, Jaak Kangilaski, Toomas Karjahärmi, Anu Kõlari, Urve Lippuse, Helle-Mai Lutsu, Sirje Oleski, Helju Taugi, Rein Veidemanni, Tõnu Viiki, David Vseviovi jt töid allikatena.

550 Rudolf Põldmäe on käsitlenud Eesti esimesi üldlaulupidusid kahes raamatus: vt: Põldmäe, Esimene Eesti üldlaulupidu, Tallinn, 1969; Kaks laulupidu, Tallinn, 1976.

551 Karl August Hermann andis aastail 1885–1897 välja esimest eesti noodilisaga muusikaajakirja Laulu ja mängu leht ja koorilaulukogumikke Eesti kannel (I, 1875; II, 1883; III 1884).

Temalt ilmusid ka raamatud Noodiõpetus (1892), Noodiõpetus ja komponeerimise õpetus (1893).

552 Artur Vahter (1913–2004), muusikateadlane, koorijuht ja pedagoog. Teise maailmasõja ajal oli Eesti laskurkorpuse kapellmeister ja koorijuht. On kirjutanud mitmeid monograafiad ja muusikateoreetilisi uurimusi.

547

243

Põhjamaa päikese kullas

Sõdadevahelise Eesti Vabariigi (1918–1940) muusikakultuuri ja laulupeoliikumise ajalugu oli veel liiga noor, et tollased uurijad oleksid soovinud ja saanud sellest põhjalikult kirjutada. Sedasama võib öelda ka Tuudur Vettiku, laulupeoliikumise liidriga seoses – mees oli oma võimete tipul, kuid uurijatele oli aeg veel varane, et tema elutööle hinnangut anda. Seejärel saabus aga võõrvõimu periood ning helilooja sattus põlu alla. See seletabki, miks Vettiku elu ja tegevuse kohta ei ole kuni 1990. aastani ühtegi monograafilist käsitlust ilmunud.553 Väga ilmekas näide Tuudur Vettiku ja Roland Laasmäe elutöö käsitlemise sügavuse hindamise juures on nende elulooliste andmete kõrvutamine arhiividokumentidega554 – senises kirjanduses on vigu nii muusikute sünniajas kui ka -kohas. Õnneks võimaldab seda lünka (1918–1940) täita tolleaegne vaba ajakirjandus: artiklid, arvustused ning kroonika ajalehtedes-ajakirjades. Perioodika kasutamine meie kultuuriloo, sh muusikakultuuri uurimisel, on just viimasel kümnendil sagenenud (palju on sellele kaasa aidanud ajakirjanduse digiteerimine ning kättesaadavaks tegemine internetis (vt http://dea.nlib.ee).

Eriti oluline on Muusikaleht555, millest tollal kujunes laulupeoliikumise häälekandja. Just seal tutvustati laulupeoliikumise ideoloogiat ning toimusid tõsised ja põhimõttelised diskussioonid Eesti koorimuusika arengusuundade üle ning artiklites joonistusid selgelt välja siinses muusikakultuuris väljakujunenud koolkonnad ja nende piirid. Samas võime Muusikalehte pidada peaaegu Tuudur Vettiku n-ö koduajakirjaks. Ta oli ise oluline tegelane mitmesuguste muusikaürituste kirjeldustes ja arvustustes ning tähelepanu all laulupeoliikumise ülevaadetes, lisaks aga Muusikalehe artiklite tunnustatud autor. Vettik on selle ajakirja vahendusel jätnud endast ereda jälje muusikakriitiku, koorijuhi ja pedagoogi, koorimuusika teooria Esimene selleteemaline raamat ilmus 1990. aastal Maris Männiku autorluses. Vt Männik, Maris. Tuudur Vettik. Eesti Raamat, Tallinn, 1990.

554 EAA. 1229 – EELK Simuna kogudus; 1232 – EELK Väike-Maarja kogudus; 3585 – Pudivere valla elanike nimekiri 1885–1910; TLA. 1463-1-24 – Tallinna Pühavaimu koguduse sündinute ja ristitute nimekiri 1922.

555 1924. aasta 23. veebruaril ilmuma hakanud Muusikaleht oli Eesti tähtsaim muusikaväljaanne.

See ilmus Eesti Lauljate Liidu väljaandena, aastas ilmus 10 numbrit ajakirja, vt selle kohta ka Tomson, Maret. Riho Pätsi tegevus muusikaajakirjanikuna. // Teater. Muusika. Kino 2000, 2, lk 59–64. On väga kahju, et seni ei ole digiteeritud Muusikalehte, mis on kõige tähtsam allikas Eesti 1920.–1930. aastate koorimuusika ajaloo uurimisel.

553

244

Lisad

metoodika tutvustajana556, samuti laulupeoliikumise ajaloo uurija, laulupeoliikumise kaitsja ning kultuuriteoreetikuna.557 1940. aastatest peale leiame kirjandusest valdavalt üldisi loosunglikke kirjutisi laulupidude tähtsusest. Vähegi sisukamad muusikakriitilised artiklid sattusid formalismisüüdistuste rahe alla ning nende kirjutajatele seati tõkkeid teadustegevuse jätkamisel. 1960. aastatest hakkas siiski ilmuma üksikuid ülevaateid Eesti koorikultuuriga seotud loovisikutest ja nende loomingust, autoriteks või koostajateks näiteks 1940. aastate lõpul nõukogude võimu põlu all olnud Karl Leichter558, samuti ka nooremad Leelo Kõlar559, August Luur560 jt.

Nõukogude perioodil ilmunud käsitluste puhul tuleb arvestada nende ilmumise aegseid tingimusi – tugevat ideoloogilist kontrolli ning tsensuuri.

Siin tasub veel nimetada Helju Tauki561 ja Mare Põldmäe562 artikleid, eriti aga Maris Männik-Kirme tööd, tänu millele algas Tuudur Vettiku tagasitoomine Eesti kultuurilugu kajastavasse kirjasõnasse. Eesti taasiseseisvumise künnisel avaldas Männik Vettiku eluloo ülevaate ja tema loomingu loetelu.563 Lisaks sellele on ta käsitlenud Vettiku ja Saare tegevust Eesti koorimuusika rikastamisel.564 Loomulikult ei olnud Männiku raamatu ilmumise ajal veel võimalik süveneda Vettiku elu paljudesse olulistesse tahkudesse, eriti tema

Vt nt Tuudur Vettiku artiklid: Uusi teid koori kompositsiooni arenemises. // Muusikaleht 1928, 12, lk 348–349; 1869. a. // Muusikaleht 1929, 5/6, lk 1 9853–154; Muusika ja poeesia koorilaulus. // Muusikaleht 1929, 1, lk 5–9 jpt.

557 Vt Tamm, Saari. Mida laulsid eesti meeskoorid enne aastat 1940? // Teater. Muusika Kino 2009, 1, lk 75–76.

558 Leichter, Karl. Mart Saar. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 1964.

559 Riho Päts sõnas ja pildis. Mälestuste kogumik. Koostanud Leelo Kõlar. Eesti Raamat, Tallinn, 1981.

560 Vt nt Juhan Simm sõnas ja pildis. Koostanud August Luur. Eesti Raamat, Tallinn, 1975.

561 Tauk, Helju [koostaja ja kommenteerija]. Ühe muusikutee kroonikast: Tuudur Vettik aastatel 1947–1968. // Teater. Muusika. Kino 1988, 10, lk 74–89; Tauk, Helju (koostaja ja kommenteerija). Ühe muusikutee kroonikast: Riho Päts. Teater. Muusika. Kino 1989, 6, lk 80–91.

562 Põldmäe, Mare [valik ja kommentaarid]. Ühe muusikutee kroonikast: Enn Võrk. // Teater.

Muusika. Kino 1988, 11, lk 57–61.

563 Männik, Tuudur Vettik, Tallinn, 1990.

564 Vt nt Männik-Kirme, Maris. Mart Saare ja Tuudur Vettiku koostöö eesti koorikultuuri rikastamisel. // Hüpassaare laulik Mart Saar. Toimetanud Johannes Jürisson. Eesti Raamat, Tallinn, 1982, lk 219–234.

556

245

Põhjamaa päikese kullas

represseerimise asjaoludesse. Paraku on sellesse käsitlusse kandunud ka varasemates kirjutistes leiduvaid ebatäpsusi.

Laulupeoliikumist kui tervikut käsitlevaid teadustöid nõukogude ajal ei avaldatud ning laulupidude tegeliku sisu avamiseni poleks uurijad tollal saanud ka minna. Mingil määral täidab seda lünka memuaarkirjandus, eelkõige Gustav Ernesaksa mälestusteraamatud565, kus laulupidude teema kajastamine on siiski pigem kirjeldav, sisaldab romantilisi stampe ja hämmastavat lihtsustamist ning ei ava ühiskondlikke tagamaid. Samas oleks autorilt ülekohtune ka midagi enamat nõuda – tsensuur oli nende raamatute kirjutamise ajal veel täies elujõus.

Pärast Eesti taasiseseisvumist on Eesti muusikakultuuri ajaloost rohkem kirjutatud. Muusikavaldkonna ajaloo uurimise silmapaistvateks keskusteks on kujunenud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ning Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum. Esile tuleb tõsta Tiia Järgi teadustöid muusikategelaste elu ja loomingu uurimisel,566 Urve Lippuse uurimistööd, kus on jõuliselt seotud eesti omakultuuri, muusika ja rahvuslikkuse ideed.567 Raamatus „Muutuste kümnend” rõhutab Lippus muu hulgas isiklike märkmete, eraviisiliste vestluste ja mälestuste erilist väärtust arhiiviallikate kõrval. Kuna nõukogudeaegne ajakirjandus tegutses range tsensuuri all, siis on mälestused, „mis on juba loomu poolest subjektiivsed, samasugune ajalooallikas nagu objektiivsemana paistvad ametlikud dokumendid”,568 kirjutab Lippus.

Urve Lippus on uurinud ka repressioonide ohvriks langenud muusikainimeste saatust.569 1930. aastate eesti koorimuusika arengut käsitlevatest töödest toon välja veel Saari Tamme ja Maret Tomsoni Ernesaks, Gustav. Suu laulab, süda muretseb. Eesti Raamat, Tallinn, 1971; Ernesaks, Gustav.

Nii ajaratas ringi käib. Eesti Raamat, Tallinn, 1977; Ernesaks, Gustav. Kutse. Eesti Raamat, Tallinn, 1980; Ernesaks, Gustav. Laine tõuseb. Eesti Raamat, Tallinn, 1983. Ernesaks, Gustav.

Laul, ava tiivad. Eesti Raamat, Tallinn, 1985.

566 Tiia Järg on uurinud põhjalikumalt Cyrillus Kreegi, Mart Saare, Peeter Süda elu ja loomingut.

Vt nt http://www.temuki.ee/arhiiv/2003/01/03jaan_m05.htm.

567 Rahvuslikkuse idee ja eesti muusika 20. sajandi algupoolel. Koostanud Urve Lippus. Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn, 2002, lk 7–78.

568 Lippus, Urve. Muutuste kümnend. EV Tallinna Konservatooriumi lõpp ja TRK algus. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, Tallinn, 2011, lk 9.

569 Lippus, Urve. Eesti muusika kaotused Nõukogude okupatsiooni läbi. Valge Raamat, Tallinn, 2008; Lippus, Muutuste kümnend, Tallinn, 2011.

565

246

Lisad

uurimused570, kus on lahatud nii kooride repertuaariprobleeme kui ka koorimuusika kajastamist ajakirjanduses ning selle ümber toimunud võitlust. Muusika ja muusikainimeste tegevuse, samuti kooriliikumise teemat on käsitlenud Avo Hirvesoo, Anu Kõlar, Valter Ojakäär571 jpt. Hirvesoo ülevaade muusikute saatusest okupatsiooniaastatel ja kirjeldused Venemaa vangilaagris hukkunutest või läände pagulusse läinud muusikutest on andmepanga mõttes olulised nii erialaliselt kui ka isikulugude jäädvustamise mõttes.572 Kõlari väitekiri Cyrillus Kreegist573 avab süvitsi helilooja loomingu teoste kaupa ja kirjeldab samas ka meie muusikaelu dramaatilist kujunemislugu tol ajastul. Need tööd on toonud teaduskäibesse rohkesti uut ja empiirilist materjali. Katrin Puuri 2004. aastal Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias kaitstud magistritöö574 sisaldab osalejauuringu analüüsi, mille kaudu ta uuris koorirahva arvamusi, ootusi ning eelistusi laulupidude tuleviku ja korralduse põhiküsimuste kohta.

Viimaste aastate jooksul on laulupidude ajaloo uurimisel aktiviseerunud ka 2007. aastal Tartu Linnamuuseumi filiaalina rajatud Tartu Laulupeomuuseum, kes on alustanud laulupidudes osalenute mälestuste kogumist, süstematiseerib laulupidude repertuaari ning jätkab info kättesaadavaks tegemist veebis. Tunnustusväärne on olnud kunagise TÜ kutsutud professori Vello Salo teadustegevus I–XI üldlaulupidude repertuaari uurimisel ning selleteemaliste loengute pidamisel.

Kultuurilooliste uurimuste autorid on läbi aegade tuginenud perioodikas avaldatud teemakohastele kirjutistele. Eespool oli juba juttu 1920.–1930. aastatel ilmunud artiklitest Tuudur Vettiku tegevuse uurimisel. Täiendavaks abiks on olnud Rahvusraamatukogu Tamm, Saari. Eesti meeskooride repertuaari kujunemisest kuni 1940. aastani. Magistritöö (muusikateadus). Juhendaja Maris Kirme. Tallinna Ülikool, 2008; Tamm, Saari. Mida laulsid eesti meeskoorid enne aastat 1940? II. // Teater, Muusika, Kino 2008, 11, lk 93–98; 2009, 1, lk 75–76; Tomson, Maret. Riho Pätsi tegevus muusikaajakirjanikuna. // Teater. Muusika.

Kino 2000, 2, lk 59–64. Tomson, Maret. 1930. aastate Eesti üldlaulupeod muusikaajakirjanduse peeglis. // AegKiri. Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum, 2009, 3, lk 113–120.

571 Ojakäär, Valter. Omad viisid võõras väes. 1940–1945. Kirjastus Ilo, 2003.

572 Hirvesoo, Avo. Kõik ilmalaanen laiali… Kupar, Tallinn, 1996.

573 Kõlar, Anu. Cyrillus Kreek ja Eesti muusikaelu. Väitekiri muusikaajaloos. Juhendaja Urve Lippus. EMTA, 2010.

574 Puur, Katrin. Estonian song festivals. Analysis of participant survey. Magistritöö. Juhendaja Allan Puur. Eesti Muusikaakadeemia, 2004.

570

247

Põhjamaa päikese kullas

temaatilised kartoteegid ja andmebaasid, huvitavat faktoloogilist materjali pakkusid ülevaated kontsertidest ja kontserdireisidest, laulupidudest ja nende ettevalmistustöödest jms. Siiski on mitmed kirjutised sündinud ideoloogiliselt survestatud ajas, mistõttu olen andmeid kõrvutanud mitmete allikatega.

Palju on kirjutatud sellest, mida tõi kaasa sulaaeg. Lühim kokkuvõte pärineb Olaf Kuulilt: „[…] NSV Liidu tippfiguurid mõistsid, et valitsev süsteem ei ole endisel kujul enam elujõuline, et seda tuleb reformida.575 Samas on ühiskonda selle üldises arengus alati kergem analüüsida kui seda, mis toimus inimestes või inimestega. Nagu juba mainitud, ei räägi Roland Laasmäe ja Tuudur Vettiku kirjavahetus (mis käis osalt ka sulaajal) sugugi mitte ainult koorilaulust või interpretatsiooniküsimustest. Kas vihjamisi öelduna või lausa otse toovad need kirjad esile tollesama sotsiaalpsühholoogiliselt keeruka külje – nende mõlema ja nende lähedaste kolleegide olemusliku käitumise.

Eestis on kirjutatud okupatsiooniajast mälestusi ja raamatuid ning seda ajajärku on käsitletud teadustöödes. Hea argumentatsiooniga varustatud käsitluse poolest saab eriti esile tuua Toomas Karjahärmi, Helle-Mai Lutsu576 ja Jaan Laasi577 uurimusi, mis käsitlevad kunstirahva ja teadlaste represseerimist. Professor Urve Lippus annab muusikute-interpreetide saatusest põhjaliku ülevaate artiklis „Eesti muusika kaotused Nõukogude okupatsiooni läbi”578.

Koorijuhtide üleelamistest ja elukäigust on kahjuks vähem kirjutatud. Kokkuvõtteks võib sama öelda kogu kunstirahva kirjavahetuse kohta. Erinevalt 19. sajandist või ka 20. sajandi algusest on möödunud sajandi teine pool erakordselt vaene loovisikute avalikustatud erakirjavahetuse poolest. Enim on sellega tegelenud Eesti Kirjandusmuuseumi teadurid (nt Eve Annuk, Rutt Hinrikus, Kristi Metste, Sirje Olesk), Eesti Rahva Muuseumi jt kultuurivaldkonna teadusasutuste töötajad.

Kuuli, Sula ja hallad, lk 155.

Karjahärm, Toomas; Luts, Helle-Mai. Kultuurigenotsiid Eestis. Kunstnikud ja muusikud 1940–1953. Kirjastus Argo, Tallinn, 2005.

577 Laas, Jaan. Teadus diktatuuri kütkeis: Eesti teadusest ja kõrgharidusest natsionaalsotsialistliku ja sovetliku teaduspoliitika raames. Kirjastus Argo, Tallinn, 2010.

578 Lippus, Urve. Eesti muusika kaotused, lk 175–213.

575 576

248

Lisad

Eesti ning samuti Läti ja Leedu laulupidude unikaalset kultuuriloolist tähendust on käsitlenud Kristin Kuutma, kes aitas oma ülevaadete ja uurimustega väga palju kaasa Balti riikidele nii olulise traditsiooni lülitamisele UNESCO kultuuripärandi nimekirja.579 Tuudur Vettiku ja Roland Laasmäe aegne poliitiline ja loominguline keskkond on valdkond, millest nõukogudeaegsed käsitlused annavad tugevasti moonutatud ja ilustatud pildi. Eriti käib see loomeinimeste aktiivse tagakiusamise kohta. Ent veelgi raskem on toonasest ametlikust kirjasõnast leida andmeid tagakiusamise passiivsemate vormide, näiteks töötingimuste ahendamise, loomevabaduse piiramise ning loomingu käibest kõrvaldamise kohta. Kord juba põlu alla sattunud loomeinimeste mahavaikimise tava ajalookirjanduses on visa kaduma. Selle tõestuseks on näiteks Seppo Zetterbergi mahukas Eesti ajalugu580, kus seoses Teise maailmasõja eelse Eesti muusikaelu ja 1938. aasta üldlaulupeoga on juttu mitmest silmapaistvast heliloojast (Eduard Tubin, Artur Kapp, Evald Aav), kuid Tuudur Vettikut selles raamatus ei mainita. Veelgi enam, 1938. aasta üldlaulupeo juures nimetatakse hiljem, juba sügaval Nõukogude ajal Vettikult laulupeoliikumise liidri sümboli üle võtnud Ernesaksa, mitte aga selle kõige olulisemat meest, XI üldlaulupeo kunstilist juhti Vettikut.

Lisaks otsestele tagakiusamistele, tsensuurile ja uurimisvabaduse puudumisele oli just meie kultuuriloo uurijate nappus nõukogude ajal põhjuseks, miks selles valdkonnas ringleb siiani rohkesti pooltõdesid ja legende.581 Vältimaks ideoloogilist survet ja teades, kui tugev on tsensuur ja kontroll, valisid ajaloouurijad teemasid pigem n-ö ohututest ajajärkudest, olgu selleks keskaaeg või 19. sajand.

Seega on vaja Eesti laulupeoliikumise ajaloo uurimisel veel ära teha suur töö.

Arhiivimaterjalidest (kunagise julgeolekuministeeriumi dokumendid) on kahtlemata tähtsaimad Tuudur Vettiku, aga samuti tema Kuutma, Kristin. Teadusliku analüüsi ja ülevaate koostamine Eesti, Läti ja Leedu laulu- ja tantsupidude ning Kihnu kultuuriruumi kohta, mille tulemusena kanti need UNESCO suulise ja vaimse maailmapärandi nimekirja. Tallinn, 2003.

580 Zetterberg, Seppo. Eesti ajalugu. Tänapäev, Tallinn, 2010, lk 463.

581 Metste, Kristi. Miks Faehlmannist ei saanud arstiteaduskonna professorit? // Keel ja Kirjandus 2009, 5, lk 325.

579

249

Põhjamaa päikese kullas

represseeritud kolleegide juurdlustoimikud. Kuna Vettiku toimikud said uurijatele täies mahus kättesaadavaks alles 2008. aastal, on need veel põhjalikult läbi uurimata ja avaldamata. Juurdepääsupiirangud on kehtinud ka teiste arhiiviallikate suhtes. Avalikkuse juurdepääs arhiividokumentidele ongi seadusega määratletud ja piirangud kõikides Euroopa riikides, et kaitsta isikute, ettevõtete ja riigi huve. Piirangute kehtestamiseks kasutatakse üldist viivitus- ehk ooteperioodi või spetsiaalset ooteperioodi eri dokumendiliikidele.

Tuudur Vettiku kohta koostatud julgeolekuministeeriumi juurdlustoimik dokumenteerib represseerimisega seotud olud, esitab detailselt maestrole esitatud süüdistused, markeerib ülekuulamised, kohtuotsuse, kassatsioonikaebuse ning lõpuks ka rehabiliteerimise käigu. Siin on fikseeritud paljud faktid, mis annavad tunnistust jõhkrate uurimismeetoditega läbi viidud informatsiooni väljapressimisest ning mida kannab tunnistajate ilmselge hirm langeda ise repressioonide ohvriks. Mõned protokollid seevastu näitavad tunnistajate püüdlikku koostöötahet võõrvõimudega. Loomulikult peab toimikus esitatud andmetesse suhtuma allikakriitiliselt – tuleb lähtuda tõsiasjast, et tihtipeale on seal esitatud vaid repressiivorganite ettekujutus ja ettekäänded, mis on kantud kindlast eesmärgist muusik kurjategijaks mõista, selle asemel et teada saada tõsiasju.

Samasse seeriasse kuuluvad ka Tuudur Vettiku kolleegide, temaga samaaegselt represseeritud muusikute Riho Pätsi ja Alfred Karindi isiklikud toimikud. Kultuuritegelase Nikolai Goldschmidti toimikust leitud teave avas aga eriti ilmekalt tema elu varjatud mitmekihilisuse.

Materjale uurides jõudsin paratamatult tõdemuseni, kuhu koondusid varasemate uurijate tulemused: toimikutes leitavad dokumendid on tendentslikud, sest sõltusid koostaja meelevallast.

Seega nõuab nende kasutamine tõsist allikakriitikat ning üldistuste tegemiseks on vaja leida täiendavat informatsiooni. Lisaks pole ka kõikide toimikute seisukord ja vormistus selline, et vastata uurija elementaarsetele vajadustele. Siin peaks kasutama professionaalsete arhivaaride abi, kes korrastaksid materjali nõuetekohaselt ning kirjeldaksid seda.

250

Lisad

Isikutoimikute kõrval olen analüüsinud Eesti Riigiarhiivis ja Eesti Ajalooarhiivis, samuti Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi kogudes ning Eesti Vabariigi Kultuuriministeeriumi arhiivis leiduvaid materjale ning omaaegses perioodikas avaldatud artikleid, mis on kas ammu unustatud või pole siiani uurijate tähelepanu köitnudki.

Repressioonidega seotud allikate, mälestuste ja intervjuude ning kirjades leiduva ainese kasutamisel olen tuginenud ka Aigi Rahi-Tamme doktoritöös esitatud seisukohtadele. Nõukogulike massirepressioonide tunnustatud uurija Rahi-Tamm näitab, et ametlikud dokumendid ja trükised annavad sündmustest ühekülgse ning sageli tugevasti moonutatud pildi. Seetõttu on vaja ka koguda sündmuste tunnistajate mälestusi, leida inimeste käes olevaid kirju ja märkmeid ning teha seda võimalikult kiiresti, et saada vahetut tagasisidet inimestelt, kes seda aega veel isiklikult mäletavad või on seda omalgi nahal kogenud. Üksnes paljudest allikatest ammutatud teabe kriitiline analüüs saab avada meile sündmuste ja protsesside tegeliku olemuse.

Uut ja märkimisväärset infot sain veel foto- ja videomaterjalidest. Siin raamatus toodud fotod ei ole pelgalt illustreerimivad, vaid annavad oma deitailide, inimeste näoilme ja kehakeelega ning laulupidudel kasutatava sümboolikaga väärtuslikku lisainformatsiooni.

Fotod võivad anda ajastu ja ajaloolise olukorra kohta vahel rohkemgi teavet kui pikad sõnalised kirjeldused. Ajaloolane Lauri Vahtre on foto osatähtsust ajaloo jäädvustamisel tabavaimalt iseloomustanud, kirjeldades nõukogudeaegset loomevabadust piinana582, mille ühe väljendusena näeme Dmitri Šostakovitši valulist ilmet peaaegu kõigil temast tol ajal tehtud ülesvõtetel.

Ja muidugi ei saa märkimata jätta koolilaule, nende sõnades ja helikeeles sisalduvat infot ja selle muusikateoreetilist analüüsi. Helikeeles avaldub autori suhtumine ja see võis muuta sõnalise apoloogia terviklikuks paroodiaks.

Vahtre, Lauri. Absurdi impeerium. Tammerraamat, Tallinn, 2012, lk 150.

582

251

Lisad

KIRJANDUSE LOETELU

AUTORILT SAMAL TEEMAL VAREM ILMUNUD Laine Randjärv. Estonian Song Celebration Movement and its Leaders: the Story of Tuudur Vettik. Trames, 2017, 21(71/66), 1, 79–94.

Laine Randjärv. Estonian Song Celebrations as Drivers for Political and Social Change (CSP 2014) (Info Choral Singing : Histories and Practices. Geisler, Ursula; Johansson, Karin) Publisher: Cambridge Scholars Publishing.

Location: Cambridge, GBR, Choral singing – History. pp 65–86.

Laine Randjärv. Across the Borders: Unfolding the Personality of Creative Intellectuals through their Correspondence – the Epistolary Heritage of Tuudur Vettik. Trames, 2012, 16(66/61), 2, 97–123.

Laine Randjärv. Intellectual Occupation and Collaborationism in the Cultural Life of Estonia: reflected in the Epistolary Communication between Tuudur Vettik and Roland Laasmäe. Trames, 2013, 17(67/62), 1, 3–34.

ARHIIVIMATERJALID Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum (ETMM) M 9 – Mart Saare kogu M 104 – Alfred Karindi kogu [Karin Karindi mälestused abikaasast] M 145 – Harri Kõrvitsa kogu M 347 – Tuudur Vettiku kogu EV Kultuuriministeeriumi arhiiv Vladimir Riisi toimik Rahvusarhiiv (RA) EAA, 1229 EELK Simuna kogudus EAA, 1232 EELK Väike-Maarja kogudus 253

Põhjamaa päikese kullas

EAA, 3585 ERA, R-3 ERA, R-1205 ERA, R-1797 ERA, R-1958 ERA, 3635 ERAF, 130SM

Avanduse vallavalitsus Eesti Vabariigi Ülemnõukogu esimehe kantselei ENSV Ministrite Nõukogu juures asuv Kunstide Valitsus ENSV Kultuuriministeerium ENSV Heliloojate Liit Tallinna Konservatoorium ENSV Riikliku Julgeoleku Komitee lõpetatud uurimis toimikute kollektsioon

Tallinna Linnaarhiiv (TLA) 52 – Tallinna Linna Haridusosakond 1463 – Tallinna Pühavaimu kogudus (1877–1926)

KIRJANDUS, TEADUSARTIKLID, UURIMUSED 130 aastat eesti laulupidusid. Koostanud Toivo Ojaveski, Mart Puust, Alo Põldmäe. Talmar ja Põhi, Tallinn, 2002.

Aarelaid, Aili. Topeltmõtlemise kujunemine kahel esimesel nõukogulikul aastakümnel. // Akadeemia 2000, 4.

Aarelaid, Aili. Topeltmõtlemise kujunemine sovetiajal. // Akadeemia. Tartu, 2000, 4.

Aaskivi, Ülle. Pärnaste, Eve [koostajad]. Põhiseaduse tulek. Kogumik.

SE&JS, Tallinn, 2002.

Aavik, Johannes. Laulupidude maania. Olion 1930, 11.

Annuk, Eve. Tekstid ja vastutekstid: kirjavahetused stalinismi kontekstis. // Keel ja Kirjandus, Tallinn, 2003, 11.

Annuk, Eve. Totalitarismi ja/või kolonialismi pained: miks ja kuidas uurida nõukogude aega. // Võim & kultuur. Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti Kultuuriloo ja Folkloristika Keskus, Tartu, 2003.

Annuk, Eve. Uurija rollist ja eetikast biograafilise uurimise kontekstis Ilmi Kolla kirjavahetuse näitel. // Võim & kultuur 2. Koostanud Mare Kõiva.

Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti Kultuuriloo ja Folkloristika Keskus, Tartu, 2006.

Applebaum, Anne. Gulag: a history of the Soviet camps. London, Random House, 2003.

Arendt, Hannah. Mineviku ja tuleviku vahel: harjutusi poliitilise mõtte vallas. Tlk Liisi Keedus ja Ene-Reet Soovik. Ilmamaa, Tartu, 2012.

Armstrong, John. A. Collaboration in World War II: the integral nationalist variant in Eastern Europe. // Journal of Modern History 1968, 40, 3.

Arukask, Madis [koostaja]. Muutused, erinevused ja kohanemised eesti kultuuriruumis ja selle naabruses. TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, Viljandi, 2007.

254

Lisad

Arvo Ratassepp meie meeltes. Mälestusteraamat koorijuhist ja pedagoogist.

Koostanud August Luur ja Mall Johanson. EMLS, Tallinn, 1994.

Barkalaja, Anzori. Identiteet ühiskondliku ja isikulise vahelülina: efektiivse keha mõiste kasutusvõimalusi. // Muutused, erinevused ja kohanemised eesti kultuuriruumis ja selle naabruses. Koostanud Madis Arukask.

TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, Viljandi, 2007.

Barton, David; Hall, Nigel [toimetajad]. Letter-writing as a social practice.

Amsterdam ja Philadelphia: Benjamins, 2000.

Bunkše, Edmunds Valdemārs. Geograafia ja elamise kunst. Inglise keelest tõlkinud Martin Küttim. Varrak, Tallinn, 2012.

Burke, Peter. Mis on kultuuriajalugu? TLÜ kirjastus, Tallinn, 2011.

Dauphin, Cécile. Les Correspondances comme objet historique: un travail sur les Limites. // Sociétés et représentations, Publications de la Sorbonne, 2002, 13.

Davies, Peter. Dangerous liaisons: collaboration and World War Two. Harlow: Pearson Education Limited, 2004.

Dobson, Miriam. Reading Primary Sources. The Interpretation of Texts from Modern History. Kaastoimetaja Benjamin Ziemann. Routledge, London & New York, 2008.

Eesti XII Tänu-üldlaulupeo segakoori laulud. Toimetanud Tuudur Vettik.

Eesti Lauljate Liidu Toimetused Nr 2. Eesti Kirjastus, Tallinn, 1942.

Eesti XIII üldlaulupeo lastekoori laulud II. Ilukirjandus ja Kunst, Tallinn, 1948.

Eesti XIII üldlaulupeo meeskoori laulud I–II. Ilukirjandus ja Kunst, Tallinn, 1948.

Eesti XIII üldlaulupeo naiskoori laulud I–II. Ilukirjandus ja Kunst, Tallinn, 1948.

Eesti XIII üldlaulupeo segakoori laulud I–II. Ilukirjandus ja Kunst, Tallinn, 1947–1948.

Eesti NSV ajalugu (kõige vanemast ajast tänapäevani). Toimetanud Gustav Naan. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 1952.

Eesti NSV Kultuuriasutuste ajaloo teatmik. V osa. Loomingulised liidud ja ühingud 1940–1970. Tallinn, 1986.

Eesti Riiklike Kunstiansamblite tegevusest Suure Isamaasõja perioodil. // Sõjasarv III, Moskva, 1943.

Eesti Vabariigi põhiseadus. Riigi Teataja, Tallinn, 1994.

Eesti Vabariigi põhiseaduse 28. juuni 1992 referendumil heakskiidetud rakendusakt. // Riigi Teataja. Tallinn, 1994.

255

Põhjamaa päikese kullas

Eglit, Liisi. Kirjad, päevikud, mälestused Esimeses maailmasõjas osalenud eesti sõdurite sõjakogemuse allikana. // Eesti ajaloost 19.-20. sajandil.

Koostanud Tõnu Tannberg. Eesti Ajalooarhiivi toimetised 2012, 19 (26).

EK(b)P Keskkomitee VIII pleenumi stenogramm. I–XI. Tõlkinud Mart Arold. Saatetekst Jaan Isotamm. Allmärkused: Viktor Niitsoo. // Akadeemia 1998, 12; Akadeemia 1999, 1–10.

ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi seadlus heliloojatele aunimetuse andmise kohta. [T. Vettik : ENSV teeneline kunstitegelane, 19. juuli 1947]. // XII üldlaulupeo album. Tallinn, 1948.

Ernesaks, Gustav. Kutse. Eesti Raamat, Tallinn, 1980.

Ernesaks, Gustav. Laine tõuseb. Eesti Raamat, Tallinn, 1983.

Ernesaks, Gustav. Laul, ava tiivad. Eesti Raamat, Tallinn, 1985.

Ernesaks, Gustav. Mu isamaa on minu arm. Album G. Ernesaksa 100. sünniaastapäevaks. ETMM, Kirjastus SE&JS, Tallinn, 2008.

Ernesaks, Gustav. Nii ajaratas ringi käib. Eesti Raamat, Tallinn, 1977.

Ernesaks, Gustav. Suu laulab, süda muretseb. Eesti Raamat, Tallinn, 1971.

Ezergailis, Andrievs. Collaboration in German Occupied Latvia: Offered and Rejected. // Latvia under Nazi German Occupation 1941–1945.

Materials of International Conference 12–13 June 2003, Riga. Symposium of the Commission of the Historians of Latvia, 11. Latvijas vēstures instituta apgāds, Rīga, 2004.

Fulcher Jane F. The composer as intellectual: music and ideology in France 1914–1940. New York: Oxford University Press, 2005.

Fătu-Tutoveanu, Andrada. Soviet cultural colonialism: culture and political domination in the late 1940s-early 1950s Romania. Trames, 2012, 16 1, 77–93.

Geertz, Clifford. The Interpretation of Cultures: Selected Essays. New York: Basic Books, 1973.

Glenny, Misha. The fall of Yugoslavia: the third Balkan war. London: Penguin, 1992.

Goble, Paul. Balti ajaloo 100 tähtsaimat päeva. // Diplomaatia 2006, 35/36, juuli/august.

Heliloojatega vestlemas. [ Jutuajamine T. Vettiku, A. Uritamme, J. Tamverki, J. Aaviku, A. Vedro, V. Reimani, J. Jürme, G. Ernesaksa, A. Karindi, A. Kapi, C. Kreegi, H. Elleri, R. Pätsi ja E. Kapiga]. // Teater ja Muusika 1941, 5.

Hermann, Karl August. Eesti kannel I. Koorilaulukogumik. Tartu, 1875.

Hermann, Karl August. Eesti kannel II. Koorilaulukogumik Tartu, 1883.

Hermann, Karl August. Eesti kannel III. Koorilaulukogumik Tartu, 1884.

Hermann, Karl August. Laulu ja mängu leht. Muusikaajakiri. Tartu, 1885– 1897, 1908.

Hermann, Karl August. Noodiõpetus. Tartu, 1892.

256

Lisad

Hermann, Karl August. Noodiõpetus ja komponeerimise õpetus. Tartu, 1893.

Hermann (Härma), Miina. Laulupidu pole meil mitte ainult laulu pidu. // ERK [Eesti Rahvuslaste Klubi üld-, majandus- ja kultuurpoliitiline ajakiri], 1933, 7.

Hinrikus, Rutt. Under ja Tuglas. Marie Underi ja Friedebert Tuglase kirjavahetus. Tänapäev, Tallinn, 2006.

Hinrikus, Rutt; Kirss, Tiina. Mälu narratiivi ämblikuvõrgus. // Võim ja kultuur 2. Eesti Kultuuriloo ja Folkloristika Keskus, Tartu, 2007.

Hion, Liis. Eesti teater stalinismi ajal. Uurimisega seotud allikakriitilised ja psühholoogilised probleemid. // Kohandumise märgid. Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, Tallinn, 2002.

Hirschfeld, Gerhard ja Louise Wilmot [toimetajad]. Nazi rule and Dutch collaboration: The Netherlands under German Occupation, 1940–45.

London: Berg Publishers, 1992.

Hirvesoo, Avo. Kõik ilmalaanen laiali… Kupar, Tallinn, 1996.

Hoffmann, Stanley. Collaborationism in France during World War II. // The Journal of Modern History, 1968, 40, 3.

Huizinga, Johan. Kultuuriajaloo ülesanne. Tallinna Ülikooli Kirjastus, Tallinn, 2013.

Jansen, Ea. Eestlane muutuvas ajas. Seisusühiskonnast kodanikuühiskonda.

Eesti Ajalooarhiiv, Tartu, 2007.

Jansen, Ea; Arukaevu, Jaanus [kogumiku toimetajad]. Seltsid ja ühiskonna muutumine. // Talupojaühiskonnast rahvusriigini. Artiklite kogumik.

Eesti Ajalooarhiiv ja TA Ajaloo Instituut, Tartu-Tallinn, 1995.

Jefferies, Richard. Life of the Fields. London: Chatto & Windus, 1884.

Johani-Mugasto, Helene. Eesti Riiklike Kunstiansamblite tegevusest. // Sõjasarv (Moskva) III, 1943.

Jones, Jeffrey W. Every family has its freak: perceptions of collaboration in Occupied Soviet Russia, 1943–48. // Slavic Review, 2005, 64, 4.

Järg, Tiia. Artiklid Cyrillus Kreegi, Mart Saare ja Peeter Süda elust ja loomingust. // Teater. Muusika. Kino 2003, 1.

Järg, Tiia. Kirjad sõpradele I: Dmitri Šostakovitš (1906–1975). // Teater.

Muusika. Kino 2006, 11.

Järg, Tiia. Sergei Prokofjev 23. IV 1891–5. III 1953. // Teater. Muusika.

Kino 2003, 3.

Kangeris, Kārlis. Estlands Selbstverwaltung vor der Reformder landeseigenen Verwaltungen (07.03.1942) – Betrachtungen vom lettischen Standpunkt. // Latvia under Nazi German Occupation 1941–1945. Materials of International Conference 12–13 June 2003, Riga. Symposium of the Commission of the Historians of Latvia, 11. Latvijas vēstures instituta apgāds, Rīga, 2004.

257

Põhjamaa päikese kullas

Kangilaski, Jaak; Lamp, Ene. Eesti kunstielu ja okupatsioonide repressiivpoliitika. ORURK, Tallinn, 1994.

Kannike, Anu. Creating cultural continuity in the domestic realm: in case of Soviet Estonia. // Acta Historica Tallinnensia, 2006, 10.

Karjahärm, Toomas. Kultuurigenotsiid Eestis. Kirjanikud (1940–1953). // Acta Historica Tallinensia, 2006, 10.

Karjahärm, Toomas; Luts, Helle-Mai. Kultuurigenotsiid Eestis. Kunstnikud ja muusikud 1940–1953. Argo, Tallinn, 2005.

Karjahärm, Toomas; Sirk, Väino. Kohanemine ja vastupanu. Eesti haritlaskond 1940–1987. Argo, Tallinn, 2007.

Kasekamp, Andres. Balti riikide ajalugu. Kirjastus Varrak, Tallinn, 2011.

Kasekamp, Andres. The Ideological Roots of Estonian Collaboration during the Nazi Occupation. // The Baltic countries under occupation, Soviet and Nazi rule 1939–1991, 85–95. // Kõll, Anu-Mai (toim). Acta Universitatis Stockholmiensis, Studia Baltica Stockholmiensia, 23. Stockholm, 2003.

Kibal, Birgit; Pirsko, Priit; Tannberg, Tõnu; Valge, Jaak. Juurdepääsupiirangutest arhivaalidele Euroopas ja Venemaal. Ajalooline kujunemine ja tänapäev. // Eesti Ajalooarhiivi Toimetised, Tartu, 2005.

Kiilaspea, Ants. Koori dirigeerimise alused. Eesti Raamat, Tallinn, 1969.

Kitson, Simon; Diamond, Hanna. Vichy, resistance, liberation: essays in honour of Rod Kedward. Oxford: Berg, 2005.

Kivilo, Anu; Birnkraut, Gesa [koostajad]. Valik artikleid kultuuripoliitikast.

Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn, 2008.

Kivilo, Anu; Herkül, Kadi [koostajad]. Kuidas korraldada kultuuri? Managing the Arts. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, Tallinn, 2006.

Klotiņš, Arnolds (edit) Music under Occupation: Latvia’s Musical Life and Creativity. 1940–1945. Rīga: LU LFMI, 2011.

Klotiņš, Arnolds. Laulupidu kui probleem. Teater. Muusika. Kino 1990, 3, 20.

Kompus, Hanno. Laulupidude sotsiaal-esteetiline tähtsus. // Kustumatu nälg kunsti järele…, 180–181. Ontario: Estoprint Ltd, 1976.

Kompus, Hanno. Kustumatu nälg kunsti järele… Estoprint Ltd., Monreal, Ontario, 1976.

Kreem, Juhan. Kirde-Euroopa ajaloo ja kultuuri sümpoosion Tallinna Linnaarhiivis. [Ülevaade]. // Tuna. Ajalookultuuri Ajakiri 2008, 1.

Kross, Jaan; Varju, Peep; Sarv, Enn; Olesk, Sirje; Krikk, Mai; Lippus, Urve; Lindmäe, Herbert; Kornel, Eenok; Oja, Egon; Palmiste, Endel. Kannatuste aastad 1940–1991. 1. vihik. SA Valge Raamat, Tallinn, 2008.

Kuljus, Ene [koostaja]. Hulkuja Miina: Valik kirju ja mälestusi. Elavik, 9. raamat. ETMM, Kirjastus SE&JS, Tallinn, 2009.

258

Lisad

Kuljus, Ene [koostaja]. Kirjad Moskvast. Lilian Semperi kirjavahetus vanematega aastatel 1958–1961. Sarja Elavik 19. Raamat. ETMM, Kirjastus SE&JS, 2017.

Kuuli, Olaf. Diskussioon eesti kultuuripärandist Hruštšovi „sula” ajal. // Kleio. Ajaloo Ajakiri 1995, 4.

Kuuli, Olaf. Stalini-aja võimukaader ja kultuurijuhid Eesti NSV-s (1940– 1954). O. Kuuli, Tallinn, 2007.

Kuuli, Olaf. Sulaaegsest kultuuripoliitikast Eestis. Aasta 1958. // Kleio.

Ajaloo Ajakiri 1997, 1.

Kuuli, Olaf. Sula ja hallad Eesti NSV-s. Kultuuripoliitikast aastail 1953– 1969. O. Kuuli, Tallinn, 2002.

Kuutma, Kristin. Teadusliku analüüsi ja ülevaate koostamine Eesti, Läti ja Leedu laulu- ja tantsupidude ning Kihnu kultuuriruumi kohta. Tallinn, 2003.

Kõlar, Anu. Cyrillus Kreek ja Eesti muusikaelu. Väitekiri muusikaajaloost.

Juhendaja Urve Lippus. EMTA, 2010.

Kõlar, Leelo [koostaja]. Riho Päts sõnas ja pildis. [Mälestuste kogumik].

Eesti Raamat, Tallinn, 1981.

Kõll, Anu-Mai [toimetaja]. The Baltic countries under occupation, Soviet and Nazi rule 1939–1991. // Acta Universitatis Stockholmiensis, Studia Baltica Stockholmiensia, 23. Stockholm, 2003.

Kõrvits, Harri [toimetaja]. XIII üldlaulupeo laule. VI vihik. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 1950.

Laar, Mart; Ott, Urmas; Endre, Sirje. Teine Eesti. Eesti iseseisvuse taassünd 1986–1991. Kirjastus SE&JS, Tallinn, 2000.

Laas, Jaan. Kultuur. Kõrgharidus ja teadustöö. // Valge raamat : eesti rahva kaotustest okupatsioonide läbi 1940–1991. Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn, 2005.

Laas, Jaan. Teadus diktatuuri kütkeis: Eesti teadusest ja kõrgharidusest natsionaal-sotsialistliku ja sovetliku teaduspoliitika raames. Kirjastus Argo, Tallinn, 2010.

Laasi, Evald. Vastupanuliikumine Eestis aastail 1944–1949. AS Nõmm & Co, Tallinn, 1992.

Laasmäe, Roland. Kooridirigeerimise õpetamise metoodika muusikakoolis.

Koostanud Linda Laasmäe. ENSV Kõrgema ja Keskerihariduse Ministeerium, Tallinn, 1982.

Lainvoo, Eino. Artur Alliksaare saatusekaaslasena Narva laagris. // Looming 2011, 10.

Lauristin, Marju; Vihalemm, Peeter. Minu laulu- ja tantsupidu. Sotsioloogilise uuringu aruanne, Eesti Laulu- ja Tantsupeo SA, Tartu, 2013.

Leichter, Karl. Mart Saar. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 1964.

259

Põhjamaa päikese kullas

Leichter, Karl. Meie muusikalise loomingu tippsaavutusi juubelilaulupeol ja muusikapidustusil saadud muljeil. // Valik artikleid. Eesti Raamat, Tallinn, 1982.

Leichter, Karl. Seitse sajandit eestlaste lauluteel. Kultuuriloolisi andmeid aastaist 1172–1871. Eesti Raamat, Tallinn, 1991.

Liivik, Olev. Tagasivaade 1950. aasta märtsipleenumile. Kas venelased ja Venemaa eestlased saavutasid võidu „juunikommunistide” ja „korpusemeeste” üle? // Tuna. Ajalookultuuri Ajakiri 2010, 1.

Lippus, Urve. Eesti muusika kaotused Nõukogude okupatsiooni läbi. //Kannatuste aastad 1940–1991. 1. vihik. Sihtasutus Valge Raamat, Tallinn, 2008.

Lippus, Urve. Muutuste kümnend. EV Tallinna Konservatooriumi lõpp ja TRK algus. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, Tallinn, 2011.

Lippus, Urve. Oma kultuur ja muusika: muusika ja rahvuslikkuse idee Eestis.

I. Rahvuslikkuse idee ja eesti muusika 20. sajandi algupoolel, 7–78. Eesti Muusikaakadeemia, Tallinn, 2002.

Lippus, Urve. Transformation of an Institution – the First Soviet Estonian Song Festival. // Musik in Diktaturen des 20. Jahrhunderts. Hrsg. von Michaela G. Grochulski, Oliver Kautny, Helmke Jan Keden. Internationales Symposion an der Bergischen Universität Wuppertal vom 28./29.2.2004. Tagungsband. Musik im Metrum der Macht, Band 3. Are Musik Verlags, Mainz, 2006.

Loone, Eero. Eesti filosoofia eesti kultuuris pärast II maailmasõda. // Eesti filosoofia: mis see on? Artiklite kogumik. Koostanud Helen Eenmaa.

Kirjastus SE&JS, Tallinn, 2000.

Loorits, Oskar. Eestluse elujõud. Iseseisvuslaste kirjavara. Kirjastus Tõrvik, Stockholm, 1951.

Lotman, Juri. Culture and Explosion. (Semiotics, Communication and Cognition, 1.) Berlin & New York: Mouton de Gruyter, 2009.

Lotman, Juri. Kultuur ja plahvatus. Varrak. Tallinn, 2005.

Lotman, Juri. Kultuurisemiootika. Olion, Tallinn, 2006.

Lott, Johannes. Õigus kultuurisaavutuste kasutamisele. Eesti Raamat, Tallinn, 1982.

Luur, August [koostaja]. Juhan Simm sõnas ja pildis. Eesti Raamat, Tallinn, 1975.

Lyons, Francis Stewart Leland. Culture and Anarchy in Ireland. 1890–1939.

Oxford: New York: Clarendon Press, 1979.

Malcolm, Noel. Bosnia: a short history. London: Macmillian, 1996.

Márai, Sándor. Maa, maa…! Mälestusi. Tõlkinud ungari keelest Edvin Hiedel. Varrak, Tallinn, 2006.

Mark, Heinrich. Ajaloolase kreedo. Mälestusi 10-päevasest koostööst Tartu Ülikooli rektori professor Hans Kruusiga. // Kleio. Ajaloo Ajakiri 1996, 1.

260

Lisad

Mertelsmann, Olaf. Huvitav konverents Riias [Rahvusliku eliidi kaotamine ja uuendamine Balti riikides 1939–1991]. // Tuna. Ajalookultuuri Ajakiri 2004, 3.

Mertelsmann, Olaf. The Sovietization of the Baltic States 1940–1956. Kleio, Tartu, 2003.

Metste, Kristi. Miks Faehlmannist ei saanud arstiteaduskonna professorit? // Keel ja Kirjandus 2009, 5.

Mikkonen, Simo. Music and Power in the Soviet 1930s: A History of Composers’ Bureaucracy. Lewiston, Edwin Mellen Press, 2009.

Mikkonen, Simo. State Composers and the Red Courtiers. Music, Ideology, and Politics in the Soviet 1930s. Jyväskylä Studies in Humanities, 78.

University of Jyväskylä (Press), 2007.

Miller, David. On Nationality. Oxford: Clarendon Press, 1995.

Miller, Voldemar. Mälestusi Otto Liivist. // Kleio. Ajaloo Ajakiri 1994, 10.

Mugasto-Johani, Helene. Eesti Riiklike Kunstiansamblite tegevusest Suure Isamaasõja perioodil. // Sõjasarv III, Moskva, 1943.

Must, Aadu. Eestlaste perekonnaloo allikad. Kleio, Tartu, 2000.

Mälksoo, Lauri. Nõukogude anneksioon ja riigi järjepidevus: Eesti, Läti ja Leedu staatus rahvusvahelises õiguses 1940–1991 ja pärast 1991. aastat.

Uurimus pingest normatiivsuse ja faktide vahel rahvusvahelises õiguses.

Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu, 2005.

Männik, Maris. Tuudur Vettik. Eesti Raamat, Tallinn, 1990.

Männik, Maris [valik ja kommentaarid]. Tuudur Vettiku kirjad Mart Saarele. // Teater. Muusika. Kino 1983, 3.

Männik-Kirme, Maris. Mart Saare ja Tuudur Vettiku koostöö eesti koorikultuuri rikastamisel. // Hüpassaare laulik Mart Saar. Toimetanud Johannes Jürisson. Eesti Raamat, Tallinn, 1982.

Niglas, Aivar. Üks NSV Liidu repressioonide süstematiseerimise võimalusi. // Tuna 2011, 4.

Ojakäär, Valter. Omad viisid võõras väes. 1940–1945. Kirjastus Ilo, Tallinn, 2003.

Olesk, Sirje. Kirjandus ja kirjanduselu Eestis okupatsioonide ajal. // Kannatuste aastad 1940 – 1991. 1. vihik. Sihtasutus Valge Raamat, Tallinn, 2008.

Olesk, Sirje. Neljakümnendad I: murrang kodumaal. // Tõdede vankuval müüril. Artiklid ajast ja luulest. Eesti Kirjandusmuuseum, Tartu, 2002.

Olesk, Sirje. Pagulased ja „punane kirjanduslugu”. // Tuna. Ajalookultuuri Ajakiri 2002, 3.

Otsa, Harri. Vestlusi Arvoga enne… // Arvo Ratassepp meie meeltes. EMLS, 1994.

261

Põhjamaa päikese kullas

Pajur, Ago; Tannberg, Tõnu; Vahtre, Lauri; Ant, Jüri; Laar, Mart; Jaanson, Kaido; Nutt, Mart; Raag, Raimo; Vahtre, Sulev; Kasekamp, Andres.

Eesti ajalugu. 6 osa: Vabadussõjast taasiseseisvumiseni. Toimetanud Sulev Vahtre, Ago Pajur ja Tõnu Tannberg. Tartu, 2005.

Pajuste, Maris. Eesti Riiklike Kunstiansamblite sümfooniaorkester Jaroslavlis. // AegKiri, ETMM, Tallinn, 2011, 4.

Pick, John. Edasijõudnud valitsuste motiivid. // Valik artikleid kultuuripoliitikast. Koostajad Anu Kivilo, Gesa Birnkraut. Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn, 2008.

Pillak, Peep. Eestimaa Kommunistliku Partei arhiivist ja selle „natsionaliseerimisest”. // Kleio. Ajaloo Ajakiri 1992, 5/6.

Puderbaugh, David John. My Fatherland is my Love: National Identity and Creativity and the Pivotal 1947 Soviet Estonian National Song Festival.

A thesis submitted in partial fulfilment of the requirements for the Doctor of Musical Arts degree in the Graduate College of the University of Iova. Thesis Supervisor: Associate Professor Christine Getz. July 2006.

Põldmäe, Mare [koostaja, kommenteerija]. Ühe muusikutee kroonikast: Enn Võrk. // Teater. Muusika. Kino 1988, 11.

Põldmäe, Mare. Muusikaelu kroonikast. Hooaeg 1940–41. // Teater. Muusika. Kino 1989, 5.

Põldmäe, Rudolf. Esimene Eesti üldlaulupidu 1869. Eesti Raamat, Tallinn, 1969.

Põldmäe, Rudolf. Kaks laulupidu. 1879 ja 1880. Eesti Raamat, Tallinn, 1976.

Päts, Riho [koostaja]. Laulik. VI klassi lauluvara. Eesti Riiklik Kirjastus.

Tallinn, 1958.

Päts, Riho [koostaja]. Lauluvara III ja IV klassile. Kirjastus Pedagoogiline kirjandus. Tallinn, 1946.

Päts, Riho [koostaja]. Lemmiklaulik. Algkooli V ja VI klassi lauluvara. Eesti Kirjastus. Tallinn, 1942.

Rahi-Tamm, Aigi. 1949. aasta märtsiküüditamine Tartu linnas ja maakonnas. // Kleio: Ajaloo Ajakiri 1998.

Rahi-Tamm, Aigi. Teise maailmasõjajärgsed massirepressioonid Eestis.

Allikad ja uurimisseis. Doktoritöö. Juhendaja Aadu Must. Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu, 2004.

Rahi-Tamm, Aigi; Kahar, Andres. Deportation operation Priboy in 1949. // Estonia since 1944. Reports of the Estonian international commission for the investigation of crimes against humanity, 429–460. Toimetajad T. Hiio, M. Maripuu ja I. Paavle. Tallinn, 2009.

Rahvuslikkuse idee ja eesti muusika 20. sajandi algupoolel. Koostanud Urve Lippus. Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn, 2002.

Raid, Lembit. Kas peremees või käsualune? III. [Parteiarhiivi materjalidest]. // Kleio. Ajaloo Ajakiri 1995, 2 (12).

262

Lisad

Rakfeldt-Leetmaa, Helle; Rakfeldt Jaak. Rahvusliku identiteedi säilitamine okupeeritud Eestis. // Akadeemia, 1996, 8.

Randjärv, Laine. Intervjuud: Ants Üleoja. // Randjärv, Laine. Sillad üle piiride. Kirjastus SE&JS, Tallinn, 2012.

Randjärv, Laine. Kakskümmend aastat Balti koostööd. // Riigikogu Toimetised 2011, 24.

Randjärv, Laine. Loovisiksuse roll sotsiaalpoliitilistes protsessides laulupeoliikumise ning Tuudur Vettiku ja Roland Laasmäe loometegevuse analüüsi põhjal ajavahemikus 1940–1980. Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu, 2012.

Randjärv, Laine. Sillad üle piiride. Kirjastus SE&JS, Tallinn, 2012.

Raud, Rein. Mis on kultuur? Sissejuhatus kultuuriteooriasse. Eesti Keele SA, Tallinna Ülikooli Kirjastus, Tallinn, 2013.

Rebas, Hain. Eesti koorilaulu lõhestatusest nõukogude aastail. // Mäetagused 2016, 63.

Redepenning, Dorothea. Musik im Stalinismus. // Musik in Diktaturen des 20. Jahrhunderts. Hrsg. von Michaela G. Grochulski, Oliver Kautny, Helmke Jan Keden. Internationales Symposion an der Bergischen Universität Wuppertal vom 28./29.2.2004. Tagungsband. Musik im Metrum der Macht, Band 3. Are Musik Verlags, Mainz, 2006.

Regi, Aadu. Muusikast ja muust. Humare. Tallinn, 2000.

Ritsing, Richard. Koori- ja orkestrijuhi käsiraamat. Eesti Lauljate Liidu Tartumaa osakonna väljaanne, Tartu, 1938.

Roos, Jaan. Läbi punase öö III. 1948. ja 1949. aasta päevik. Lisa: 1944. aasta lõpp. Eesti Kirjanduse Selts, Tartu, 2001.

Rumessen, Vardo [koostaja ja kommenteerija]. Tubin, Eduard. Kirjad I (1929–1961). Rahvusvaheline Eduard Tubina Ühing / Kirjastus Koolibri, Tallinn, 2006.

Salo, Vello. Laulupidude armastuslaulud. // Tartu Linnamuuseumi aastaraamat, 18, Tartu, 2012.

Sarapik, Virve; Kalda, Maie; Veidemann, Rein [koostajad ja toimetajad].

Kohandumise märgid. Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, Tallinn, 2002.

Sarv, Enn. Juulivalimised 1940 kui rahvusliku vastupanuvõitluse algus. // Kannatuste aastad 1940–1991. 1. vihik. Sihtasutus Valge Raamat, Tallinn, 2008.

Sarv, Enn. Õiguse vastu ei saa ükski. Eesti taotlused ja rahvusvaheline õigus.

ORURK, Tartu, 1997.

Saukas, A.; Kõrvits, H. [koostajad]. Rahva laulik. Eesti NSV Rahvaloomingu Keskmaja toimetus, RK Ilukirjandus ja Kunst, Tallinn, 1949.

Seneca, Lucius Annaeus. Moraalikirjad Luciliusele. Tõlkinud Ilmar Vene.

Ilmamaa, Tartu, 2008.

Soosaar, Enn. Isa ja aeg. // Loomingu Raamatukogu 2007, 5.

263

Põhjamaa päikese kullas

Strods, Heinrihs. Extermination of Activists and Supporters of the First Bolshevik Occupation in 1941–1945. // Latvia under Nazi German Occupation 1941–1945. Materials of International Conference 12–13 June 2003, Riga. Symposium of the Commission of the Historians of Latvia, Volume 11. Riga: Latvijas vēstures instituta apgāds, 2004.

Zetterberg, Seppo. Eesti ajalugu. Tänapäev, Tallinn, 2010.

Zimichev, Anatoly M. Psühholoogia. Poliitika. Võitlus. Tõlkinud Toomas Kall. Kirjastus SE&JS, Tallinn, 2011.

Zubkova, Jelena. Baltimaad ja Kreml 1940–1953. Vene keelest tõlkinud Margus Leemets, teaduslik toimetaja ja järelsõna: Tõnu Tannberg. Varrak, Tallinn, 2009.

Taagepera, Rein. Nationalism, collaborationism, and new-leftism. / / A case study of a Soviet republic: the Estonian SSR, 75–103. Tõnu Parming and Elmar Järvesoo, eds. Boulder, Colo.: Westview Press, 1978.

Taarna, Inna. Vaatan ajas tagasi. Koostanud Lea Arme. Kunst, Tallinn, 2003.

Tall, Johannes. Estonian Song Festivals and the Nationalism in Music toward the End of the Nineteenth Century. // National Movements during the 19th Century, vol 2. Toimetaja Aleksander Loit. Stockholm, Sweden: Centre for Baltic Studies at the University of Stockholm, 1985, lk 449–460.

Tamarkin, A. Lauluga läbi aegade. Laulupidude ajaloost. Eesti Raamat, Tallinn, 1965.

Tamm, Saari. Mida laulsid eesti meeskoorid enne aastat 1940? II. // Teater.

Muusika. Kino 2008, 11; 2009, 1.

Tammela, Hiljar; Liivik, Olev. Kas Eesti ajaloos on endiselt „valgeid laike”? // Tuna. Ajalookultuuri Ajakiri 2010, 4.

Tannberg, Tõnu. 1950. aasta märtsipleenumi eel- ja järellugu. „Eesti süüasi” (1949–1952) Moskvast vaadatuna. // Tuna. Ajalookultuuri Ajakiri 2001, 3.

Tannberg, Tõnu. Kuidas Moskvas valmistati ette 1950. aasta märtsipleenumit. [ÜK(b)P Keskkomitee otsus „puudustest ja vigadest” EK(b)P KK töös]. // Tuna. Ajalookultuuri Ajakiri 2010, 1.

Tannberg, Tõnu. Moskva poliitika Balti liiduvabariikides sõjajärgsetel aastatel 1944–1956. Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu, 2008.

Tartu Meeskoori Gaudeamus (kuni aastani 1970 Kõrgemate Koolide Lõpetanute Tartu Meeskoor) repertuaarivihikud I–XVI, 1960–1974.

Tarvel, Enn. Kas ajalugu saab kirjutada objektiivselt? // Tuna. Ajalookultuuri Ajakiri 2005, 3.

Tauk, Helju [koostaja]. Ühe muusikutee kroonikast: Riho Päts. // Teater.

Muusika. Kino 1989, 6.

Tauk, Helju [koostaja ja kommenteerija]. Ühe muusikutee kroonikast: Tuudur Vettik aastatel 1947–1968. // Teater. Muusika. Kino 1988, 10.

264

Lisad

Toi, Roman. Tuudur Vettik 1898–1982. Mees kuldse käe ja sirge seljaga. // Per aspera ad astra. II. Jakob Westholm ja tema kool. Tallinn; Toronto, 1992.

Tomingas, William. Vaikiv ajastu Eestis. Eesti Ajaloo Instituut, New York, 1961.

Tomoff, Kiril. Creative Union: The Professional Organization of Soviet Composers 1939–1953. Cornell University Press, London, 2006.

Tomson, Maret. 1930. aastate Eesti üldlaulupeod muusikaajakirjanduse peeglis. // AegKiri, ETMM, Tallinn, 2009, 3.

Tomson, Maret. Riho Pätsi tegevus muusikaajakirjanikuna. // Teater. Muusika. Kino 2000, 2.

Tosso, Tiiu [koostaja]. Põhjavaim: Valik Mart Saare ja Tuudur Vettiku kirju, mõtteid, mälestusi. // Elavik, 6. raamat. ETMM, Kirjastus SE&JS, Tallinn, 2007.

Tosso, Tiiu [koostaja]. Tüdruk helesinises kleidis : Valik Villem Kapi kirju. // Elavik, 7. raamat. ETMM, Kirjastus SE&JS, Tallinn, 2008.

Tubin, Eduard. Kirjad II (1962–1982). Koostanud ja kommenteerinud Vardo Rumessen. Rahvusvaheline Eduard Tubina Ühing / Kirjastus Koolibri, Tallinn, 2006.

Vahtre, Lauri. Absurdi impeerium. Tammerraamat, Tallinn, 2012.

Valge, Jaak. Punasest stalinistiks: Nigol Andreseni noorusaastad. // Looming 2011, 10.

Veidemann, Rein. Kirjandus sotsiaalse sidususe tegurina. Eesti juhtum. // Võim & kultuur. 1. Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti Kultuuriloo ja Folkloristika Keskus. Tartu, 2003.

Veidemann, Rein. Mälestus „Seitsmendast rahukevadest”. // Mälestus Golfi hoovusest. Artikleid, esseid, pihtimusi 1986–1993. // Loomingu Raamatukogu 1993.

Vettik, Tuudur. A capella laulukoori juhataja käsiraamat. Eesti Lauljate Liit, Tartu, 1939.

Vettik, Tuudur. Diktsioon laulus. Käsiraamat laulukoorijuhtidele, lauljailesolistidele, koolide laulu-muusikaõpetajaile ja konservatooriumi laulukateedri üliõpilastele. Ilukirjandus ja Kunst, Tallinn, 1948.

Vettik, Tuudur. Kaheteistkümnendast ja kolmeteistkümnendast. // XII üldlaulupeo album. Tallinn, 1948.

Vettik, Tuudur. Kooridirigeerimise tehnikast ja dirigeerimisest. TRK, Tallinn, 1958.

Vettik, Tuudur. Koorijuhi käsiraamat. Tallinn, 1965.

Vettik, Tuudur. Koorijuhid, muretsege endile kooriliteratuuri, koorid, laulge trükitud nootidest! // Laulupeo album. Tallinn, 1928.

265

Põhjamaa päikese kullas

Vettik, Tuudur. Mõnda meie uuemast muusikast. // Koguteos ühistegelastele 1. Tallinn, 1929.

Viik, Tõnu. Kultuuriline pööre. // Keel ja Kirjandus. Eesti Teaduste Akadeemia; Kirjanike Liit. 2008, 8/9.

Viires, Ants. Eesti ajalugu stalinistlikus haardes. // Tuna. Ajalookultuuri Ajakiri 2003, 1.

Volkov, Solomon [kirja pannud]. Tunnistus. Dmitri Šostakovitši mälestused.

Tõlkinud Liisi Erepuu. Vagabund, 2002. [Originaal: Wolkow, Solomon (Hg.); Die Memoiren des Dmitrij Schostakowitsch. Berlin, München, 2000].

Vseviov, David. Kas Nõukogude aeg on uuritav? // Tuna. Ajalookultuuri Ajakiri 2003, 4.

Vseviov, David. Lambanahka varjunud hundid. // Aja vaimud. Kirjutisi 1996–2009. Kirjastus Valgus, Tallinn, 2009.

Vseviov, David. Repatrieerimisretoorika kui abivahend kohandumiseks tagasipöördumis-ideega (1945–1953). // Kohandumise märgid. Koostanud ja toimetanud Virve Sarapik, Maie Kalda, Rein Veidemann. Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, Tallinn, 2002.

Võrk, Enn. Mõtteid laulupidude korraldamise kohta. // ERK: üld-, majandus- ja kultuuripoliitiline ajakiri, 1936, 3.

Weiner, Amir and Aigi Rahi-Tamm. Getting to know you: the Soviet surveillance system, 1939–1957. // Kritika: Explorations in Russian and Eurasian History. Slavica publishers, 2012, 13, 1.

Weiss-Wendt, Anton. Murdered without hatred: Estonians and the Holocaust. (Religion, Theology, and the Holocaust.) Syracuse, NY: Syracuse University Press, 2009. ÜK(b)P KK otsused „Ajakirjadest Zvezda ja Leningrad”, „Draamateatrite repertuaarist ja abinõudest selle parandamiseks”, „Kinofilmist „Suur elu” ja „V. Muradeli ooperist „Suur sõprus””. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 1951. Зубкова, Елена. Феномен „местного национализма”: „Эстонское дело” 1949–1952 годов в контексте советизации Балтии. Отечественная история. 2001, 3. Копылев, Лев. Жандармы и музы. Госбезопасность и литература на опыте России и Германии (СССР и ГДР). Москва: Рудомино, 1994. Лунеев, В. В. Статистика политических репрессии. // Опубликовано в преступности XX века: мировые, региональные и российские тенденции. Издание 2-e, переработанное и дополненное M. Волтерс Клувер, 2005. Стецовский, Юрий. История советских репрессии. Том 1 и 2. Общественный фонд „Гласность”, 1997.

266

Lisad

Торжество русских эстонцев. Отголоски народнаго певчаскаго праздника в Юръеве. // Новь. Иллюстрированный двухнедельный Вестник. С.-Петербург-Москва, Товарищество M. O. Волъф, 1895.

ARTIKLID AJAKIRJANDUSES Aavik, Juhan. Rütmi probleem meie koorilauludes. // Uus Elu 1937, 5. veebruar.

Allikvee, Aare. Mõtteid ja meenutusi Roland Laasmäest 60. sünniaastapäeva puhul. // Sirp ja Vasar 1982, 20. august.

Allikvee, Aare. Tallinlasest tartlane ehk 60 aastat Roland Laasmäe sünnist. // Edasi 1982, 20. august.

Andresen, Nigol. Kõne 12. üldlaulupeo koorijuhtide kursuse lõppaktusel.

25. VIII 1946. // XII üldlaulupeo teataja. RK Ilukirjandus ja Kunst, Tallinn, 1946.

Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi seadlus heliloojaile aunimetuse andmise kohta. [ENSV teenelised kunstitegelased T. Vettik, A. Karindi, R. Päts]. // Rahva Hääl 1947, 20. juuli; Noorte Hääl 1947, 20. juuli; Sirp ja Vasar 1947, 21. juuli.

EK(b)P Keskkomitee otsus „Abinõudest ÜK(b)P Keskkomitee 1948. aasta 10. veebruari otsuse „V. Muradeli ooperist „Suur sõprus”” täitmise kohta”.

Sirp ja Vasar 1948, 6. märts.

Ernesaks, Gustav. Laulu ja rahvakunsti huvides. // Sirp ja Vasar 1957, 17. mai.

Ernesaks, Gustav. Saateks XIII üldlaulupeo meeskooride I vihule. // XIII üldlaulupeo teataja.

RK Ilukirjandus ja Kunst, Tallinn, 1948, 3.

Hirvlaane, Milvi. Kultuuriloolisi tähtpäevi. Kanepi Teataja 2008, 4. september.

Järjekindlamalt võidelda formalismi vastu meie heliloomingus. [M. Raua tekstile loodud T. Vettiku laulu „Surematus” arutelult EN Heliloojate Liidus]. // Rahva Hääl 1947, 11. aprill – Lisa: Resolutsioon.

Kapp, Artur. T. Vettiku „12 laulu meeskoorile” [Arvustus]. // Muusikaleht 1931, 11.

Karindi, Alfred. Tuudur Vettik saab 50-aastaseks. // XIII üldlaulupeo teataja 1947, 1.

Kasemets, A[nton]. Rahvaülikooli segakoori kontsert. // Vaba Maa 1936, 7. aprill.

Kiisk, H. Tuudur Vettiku saatusest okupatsioonide ajal. Teataja, 26. juuni 1982, 6.

Kõresaar, Ene; Võsu, Ester. Kollektiivne mälu võib olla nii positiivse identiteedi allikas kui ka võimas destruktiivne relv. Intervjuu USA kultuuripsühholoogi James Wertschiga. Sirp, 2007, 12. jaanuar.

267

Põhjamaa päikese kullas

Luts, E. Seletusi möödunud XI üldlaulupeo aruande juure. // Muusikaleht 1938, 12.

Must, Aadu. Kas Eesti väärib algupärast hümni? Postimees 2008, 16. jaanuar.

Muusikateaduse ja -kriitika olukorrast Eesti NSV-s. Tartu koolkonna kohta. // Sirp ja Vasar 1949, 19. märts.

Nõukogudeaegsete üldlaulupidude köögipoolelt. // Laulupeo Muusikaleht, erinumber. Juuni, 1994.

Oja, Enn. Laulupeo radadel. 1960. aasta üldlaulupeo meenutusi. // Sirp 1999, 18. juuni.

Oja, Enn. Transvaal XIII üldlaulupeo ümber. [Laulupeo radadel]. // Sirp 1999, 4. juuni.

Olesk, Sirje. Head õnne, mu kallid, head õnne! [Lydia Koidula kirjad]. // Õpetajate Leht 2003, 24. detsember.

Poljanovski, Georgi. Väikse maa suur kultuur. // Sirp ja Vasar 1947, 2. august. // XII üldlaulupeo album. RK Ilukirjandus ja Kunst, Tallinn, 1948.

[Päll, Eduard] XII Üldlaulupeo peakomisjoni esimehe sm. Ed. Pälli lõppkõne. // Rahva Hääl 1947, 1. juuli.

Päts, Riho. Juhendeid lastekoorijuhtidele XIII üldlaulupeo repertuaari läbitöötamiseks. // XIII üldlaulupeo teataja. RK Ilukirjandus ja Kunst, Tallinn, 1948, 3.

[Päts, Riho]. Tuudur Vettiku ja Riho Pätsi avalikud kirjad. [Selgituskirjad seoses nende tegevusega saksa okupatsiooni ajal]. // Sirp ja Vasar 1948, 16. oktoober.

Raag, Ilmar. Psühholoogiline kaitse kui hingamise vorm? // Postimees, 2011, 28. mai.

Raga, Ana María. Social Role of choral singing. // Sounds in Europe. 2009– 2010. Nr 5.

Rannap, Ines. Tuudur Vettik – 100. [Oma õpilase Ants Üleoja meenutusi]. // Kultuurimaa, 1998, 11. märts.

Raud, Mart. Ühe laulu puhul. [Mart Raua luuletuse „Surematus” viisistamisest helilooja T. Vettiku poolt]. // Rahva Hääl 1947, 5. aprill.

Raud, Rein. Austa meest, mitte mehe mundrit. // Eesti Päevaleht 2012, 4. jaanuar.

Taavas, Ü[lo]. Täpne, napp, ilmekas. // Edasi 1965, 10. oktoober.

Tallinna noorte laulupäev. Alapealkirjad: Hiilgav kordaminek. – Hulk pealtvaatajaid. – Õnnestunud ettekanded. – Laulupäevad kujunegu traditsiooniks [Keskkoolide nais- ja segakoore juhatasid T. Vettik ja A. Kasemets]. // Vaba Maa 1924, 3. juuni.

Tugevdada võitlust kodanlike natsionalistide ja nende käsilaste vastu [Ajalehe juhtkiri-artikkel]. // Sirp ja Vasar 1950, 6. mai.

268

Lisad

Tuudur Vettik [ühendatud segakooride üldjuht]. // XII üldlaulupeo teataja 1947, 3.

T. Vettik koorijuht ja helilooja. Täna õhtul „Estonia” kontsertsaalis oma helitööde kontserdiga. // Vaba Maa 1926, 14. november. – Allkiri: U. T. Vettik segakoor Põhjala juhiks. // Eesti Sõna 1943, 17. september.

T. Vettiku muusikalisest lahendusest M. Raua luuletusele „Surematus”. // Sirp ja Vasar 1947, 19. aprill.

Vedro, Adolf. Arutlusi sünkoobiküsimuse ümber. Selgituseks vastuväidete puhul rütmiprobleemis. // Muusikaleht 1938, 6.

Vedro, Adolf. Eesti keele omapära aluseks meie muusikale ja selle rütmile.

Eesti keel kaitseb sünkoopi. // Uus Eesti 1938, 7. märts.

Vedro, Adolf. Uus vaade eesti keele sõnarõhule. // Uus Elu 1937, 5. veebruar.

Vettik, Tuudur. IV sümfoonia kontsert „Estonias”. 5. II 1928. a. [ Juhatas Juhan Aavik, solist Heikki Kansanen]. // Muusikaleht 1928, 3.

Vettik, Tuudur. IX laulupeo kontserdid. // Muusikaleht 1928, 6/7.

Vettik, Tuudur. IX üldlaulupeo tegelased. [Üleskutse lauljatele laulupeo ajal toimuvatel muusikaüritustel osalemiseks]. // Muusikaleht 1928, 3.

Vettik, Tuudur. XII üldlaulupeo hiiglakoor asub tööle. // XII üldlaulupeo teataja 1945, 1.

Vettik, Tuudur. XII üldlaulupeo segakooridele. // Sirp ja Vasar 1947, 21. juuni.

Vettik, Tuudor [Tuudur]. XII üldlaulupidu 1947. a. // Sirp ja Vasar 1945, 15. detsember.

Vettik, Tuudur. 12 meeskoorilaulu [Eesti heliloomingut välismaa arvustuses]. // Muusikaleht 1932, 4 – (Mitmesugust). – Väljavõte G. Krause arvustusest ajakirjas „Der Auftakt” (Praha).

Vettik, Tuudur. Algab XII üldlaulupeo teine segakooride eelproovide ring. // Sirp ja Vasar 1947, 12. aprill.

Vettik, Tuudur. Esimene X üldlaulupeo tund. Raadioringhäälingus 11. jaanuaril 1931. a. [Demonstreeris Tallinna Rahvaülikoolide Seltsi laulukoor T. Vettiku juhatusel]. // Muusikaleht 1931, 1.

Vettik, Tuudur. Et kuulda laulu hiilgust. Teemal „Missugust lauluväljakut vajame?” // Sirp ja Vasar 1957, 17. mai.

Vettik, Tuudur. Juhendeid XII üldlaulupeo segakooride kava õppimiseks. // XII üldlaulupeo teataja 1947, 5.

Vettik, Tuudur. Juhendeid XII üldlaulupeo segakooride kava õppimiseks. // XII üldlaulupeo teataja 1947, 8.

Vettik, Tuudur. Juhendeid XIII üldlaulupeo segakooride kava I vihu laulude õppimiseks. // XIII üldlaulupeo teataja 1948, 3.

Vettik, Tuudur. Järelmärkusi A. Vedro kirjutusele. // Muusikaleht 1938, 6.

Vettik, Tuudur. Kaks pilku Läti kooriellu. // Sirp ja Vasar 1967, 7. juuli.

269

Põhjamaa päikese kullas

Vettik, Tuudur (Teodor). Kas tunned maad. // Muusikaleht 1929, 6, 11.

Vettik, Tuudur. Kokkupuuteid Juhan Simmiga. // Sirp ja Vasar 1960, 12. august.

Vettik, Tuudur. Koorijuhtide töö küsimusi: partituur olgu peas – aga mitte pea partituuris! // XII üldlaulupeo teataja 1946, 2.

Vettik, Tuudur. Laulu algus. Eesti laulupühadest enne I üldlaulupidu. //Kodumaa 1969, 26. märts.

Vettik, Tuudur. Laulu algus. Koorijuht ja helilooja M. Körber. // Kodumaa 1969, 5. märts.

Vettik, Tuudur. Laulukoori ülessäädmisest esinemistel. Päätükk käsikirjast „Laulukoori juhataja”. // Muusikaleht 1938, 3.

Vettik, Tuudur. Laulupidude asjus. // Muusikaleht 1931, 1. – Vastukaja artiklile: Aavik, Juhan. Laulupidude maania (Olion 1930, 11).

Vettik, Tuudur. Laulupühi, -pidusid ja -päevi kuni aastani 1869. // Muusikaleht 1929, 5/6.

Vettik, Tuudur. Lauluväljakud ja laululavad. // XIII üldlaulupeo teataja 1947, 1.

Vettik, Tuudur. „Luule, see ei tule tuulest...”. Mõttemõlgutusi Mart Saare 75. a. sünnipäeva puhul. // Sirp ja Vasar 1957, 27. september.

Vettik, Tuudur. Millal saame omale algupärase rahvushümni. // Muusikaleht 1938, 2.

Vettik, Tuudur. Mis on praegu teisiti? // Õhtuleht 1969, 27. september.

Vettik, Tuudur. Muusika ja poeesia koorilaulus. // Muusikaleht 1929, 1.

Vettik, Tuudur. Mõtteid ja mälestuskilde K. Türnpu 100 a. sünnipäeval. // Kodumaa 1966, 11. august.

Vettik, Tuudur. Mõtteid tulevastest laulupidudest. // Muusikaleht 1928, 6/7.

Vettik, Tuudur. Seisukohti meie rahvushümni küsimuses. // Muusikaleht 1932, 1.

Vettik, Tuudur. Tervitus lauljatele enne XII üldlaulupidu. // Talurahvaleht 1947, 28. juuni.

[Vettik, Tuudur]. Tuudur Vettiku ja Riho Pätsi avalikud kirjad. [Selgituskirjad seoses nende tegevusega saksa okupatsiooni ajal]. // Sirp ja Vasar 1948, 16. oktoober.

Vettik, Tuudur. Uusi keeli vanal kandlel. // Talurahvaleht 1947, 28. juuni.

Vettik, Tuudur. Uusi teid koori kompositsiooni arenemises. // Muusikaleht 1928, 12.

Vettik, Tuudur. Vestlus T. Vettikuga. Intervjueerinud Raivo Kursk. // Muusikaleht 1936, 12.

Vettik, Tuudur. Väike-Maarja I laulupäevast. // Muusikaleht 1929, 5/6.

Vettik, Tuudur [ühendatud segakooride üldjuht]. Tervitus. // XII üldlaulupeo teataja 1947, 3.

270

Lisad

Vettik, Tuudur; Aav, Evald. Ettevalmistused üleriiklikuks laulupeoks. Vestlusi T. Vettiku ja E. Aavaga. [Eesti muusikaelu sammub tõusuteed]. // Uus Eesti 1937, 3. jaanuar.

Visnapuu, Eduard. Mõningaid vastuväiteid A. Vedrole. // Muusikaleht 1938, 6.

Võimsalt kõlas vaba rahva võidu- ja rõõmulaul. [Kollektiivne ülevaade laulupeost]. // Talurahvaleht 1947, 1. juuli. Üleskutse ja XI üldlaulupeo teateid. [Lauljate Liidu teated]. // Muusikaleht 1938, 2. Титаренко, Елена. Памяти композиторов, подвергшихся в ХХ веке политическим и национальным гонениям, посвящен музыкальнопросветительский проект „Репрессированная музыка”. //Корр РИА Новости, Москва, 11.04.2002.

AJAKIRJANDUS, PERIOODILISED VÄLJAANDED Acta Historica Tallinnensia (2006) Akadeemia (1996, 1998, 1999, 2000) Diplomaatia (2006) Edasi (1965, 1968, 1972, 1974, 1982) Eesti Kirjandus (1938) Eesti Päevaleht 2008, 2012) Eesti Sõna (1943) ERK (1933, 1936) Kanepi Teataja (2008) Keel ja Kirjandus (2009) Kleio. Ajaloo Ajakiri (1992, 1994, 1995, 1996, 1997, 1998) Kritika: Explorations in Russian and Eurasian History (2012) Kultuur ja Elu (1988) Kultuurimaa (1998) Laulu ja mängu leht (1885–1897, 1908) Laulupeo Muusikaleht (1994) Linna Teataja (1941) Looming (1997, 2011) Loomingu Raamatukogu (1993, 2007) Maaleht (2005) Muusika (1999) Muusikaleht (1928, 1929, 1931, 1932, 1935, 1936, 1938, 1940) Mäetagused (2016) Noorte Hääl (1946, 1947, 1968, 1969, 1972) Postimees (1938, 1997, 1998, 1999, 2005, 2006, 2008, 2011) Rahva Hääl (1947, 1949) Riigikogu Toimetised (2011) Riigi Teataja (1994) 271

Põhjamaa päikese kullas

Riigi Teataja Lisa (1939) Olion (1930) Sirp (1999, 2006) Sirp ja Vasar (1945, 1947, 1948, 1949, 1950, 1957, 1960, 1967, 1968, 1972) Slavic Review (2005) Sociétés et représentations (2002) Talurahvaleht (1947) Teataja (1982) Teater. Muusika. Kino (1983, 1988, 1989, 1990, 1994, 2000, 2003, 2006, 2008, 2009) Teater ja Muusika (1941) The Journal of Modern History (1968) Trames (2012, 2013) Tuna. Ajalookultuuri Ajakiri (2001, 2003, 2004, 2005, 2008, 2010) Uus Eesti (1937, 1938) Uus Elu (1937) Vaba Maa (1926) Õhtuleht (1969) Õpetajate Leht (2003) XIII üldlaulupeo teataja (1947, 1948) KÄSIKIRJALINE MATERJAL Allandi, Marge. Laulupidu kui rituaal: Eesti üldlaulupeod rahvusliku kultuurimälu ja identiteedi kujundajate ja kandjatena. Magistritöö. Juhendajad Marek Tamm ja Marju Kõivupuu. Tallinna Ülikool, Eesti Humanitaarinstituut, Tallinn, 2009.

Henno, Olev. Meenutused Roland Laasmäest. 1988. Autori erakogu.

Jänes, Laine. Roland Laasmäe ja Tartu meeskoor „Gaudeamus”. Diplomitöö.

Juhendaja professor Kuno Areng. TRK koorijuhtimise kateeder, Tallinn, 1989. (EMTA).

Klause, Inna. Komponistinnen und Komponisten im Gulag. Der Versuch einer Übersicht. // International Conference Composers in the Gulag under Stalin. University of Göttingen, 16–19 June 2010.

Kreegipuu, Tiiu. Nõukogude kultuuripoliitika printsiibid ja rakendused Eesti NSV-s aastatel 1944–1954 kirjanduse ja trükiajakirjanduse näitel. Magistritöö. Juhendaja Tõnu-Andrus Tannberg. Tartu, 2005.

Laasmäe, Roland. Aksiomaatseid tõdesid pedagoogidele ja dirigentidele.

Autori erakogu.

Laasmäe, Roland. Kontserdihooaegade analüüsivihikud aastatel 1959–1975.

Autori erakogu.

Laasmäe (Taal), Linda. Kirjad Tuudur Vettikule. Linda Laasmäe (Taal) ja autori erakogud.

272

Lisad

Leis, Ants. Meenutused Roland Laasmäest. 1988. Autori erakogu.

Lippus, Urve. The Sovietization of the Tallinn Conservatoire and the campaign against „formalism and bourgeois nationalism” in the Estonian musical life in 1948–1950. // International Conference Composers in the Gulag under Stalin. University of Göttingen, 16–19 June 2010.

Luts, Helle-Mai. Stalinismi ohvrid: Eesti kunstnikud ja muusikud. Magistritöö. Juhendaja Toomas Karjahärm. Tallinna Ülikool, 2004.

Must, Aadu. Loengukursus Tartu Ülikoolis: Estica välisarhiivides. 2008.

Peirumaa, Rita. Hruštšovi „sula” ning muudatused ENSV kunstipoliitikas ja -elus 1950. aastate teisel poolel. Magistritöö. Juhendaja prof Jaak Kangilaski. Tartu Ülikooli filosoofia teaduskonna ajaloo osakonna kunstiajaloo õppetool, Tartu, 2004.

Puur, Katrin. Estonian song festivals. Analysis of participant survey. Magistritöö. Juhendaja Allan Puur. Eesti Muusikaakadeemia, 2004.

Rahi-Tamm, Aigi; Randjärv, Laine. Omavahelised suhted on normaalsed.

Eesti koorijuhtide survestamine stalinismi tingimustes. 2012, Autorite valduses.

Randjärv, Jüri. Meenutused Roland Laasmäest. 2010. Autori erakogu.

Randjärv, Laine. Üliõpilaslaulupidude Gaudeamus ajaloost. Kursusetöö.

Juhendaja Edgar Mattisen, Tallinna Riiklik Konservatoorium (EMTA), 1984.

Roland Laasmäe kirjad Tuudur Vettikule aastatel 1959–1975. Autori erakogu.

Salo, Vello. Autoriseeritud loengumaterjal (FLKU.01.154; 6. loeng): „Laulupidude armastuslaulud”. 5.03.2012. Autori valduses.

Tamm, Saari. Eesti meeskooride repertuaari kujunemisest kuni 1940. aastani.

Magistritöö (muusikateadus). Juhendaja Maris Kirme. Tallinna Ülikool, 2008.

Tartu meeskoori Gaudeamus kroonika 1958–1975. Tartu meeskoori Gaudeamus kogu.

Tuudur Vettiku kiri Jüri Varistele koorijuhtide kateedri loomise ja raamatu „Tallinna Riiklik Konservatoorium 1919–1969” asjus. Sügis, 1969.

ETMM, M 347:1/50.

Tuudur Vettiku kirjad Roland Laasmäele aastatel 1959–1975. Autori erakogu Tuudur Vettiku kirjad Valfrid Treierile. 1972. Käsikiri. Tartu meeskoori Gaudeamus kogu.

Tuudur Vettiku käsikiri artiklile „Lauluväljakud ja laululavad”. 1947. ETMM, M 347:1/58. L 1–11.

Tuudur Vettiku märkmed „Mõtteid Roland Laasmäe matusel” 16. XI. 75.

ETMM, M 347:1/62. L 27–29.

273

Põhjamaa päikese kullas

Uiga, Uno. Meenutused Roland Laasmäest. 2011. Autori erakogu.

Vares, Ülo. Meenutused Roland Laasmäest. 2010. Autori erakogu.

Weiss, Stefan. Was der Westen wusste. Informationen über die Verfolgung von Musikern der Stalin-Zeit im deutsch- und englischsprachigen Musikschrifttum bis 1965. // International Conference Composers in the Gulag under Stalin. University of Göttingen, 16–19 June 2010.

INTERVJUUD JA MÄLESTUSED (AUTORI ERAKOGU) Alekand, Elvi (2010) Areng, Kuno (2006) Bachmann-Kallikorm, Linda (2011) Henno, Olev (1988) Johanson, Mall (2012) Jõela, Lennart (2011) Laasmäe-Esse, Urve (2011) Leis, Ants (1988) Lepik, Valve

(2010, 2011) Liik, Ahto (2011) Lokk, Peeter (2005, 2006) Randjärv, Jüri (2010) Reidla, Kaljo (2011) Rüpp, Elene (2011) Uiga, Uno (2011) Vares, Ülo (2010) Üleoja, Ants (2006) INTERNETILEHEKÜLJED Collaborator (traitor). // Memidex. Free online dictionary/thesaurus and more. http://www.memidex.com/collaborator+traitor [vaadatud 28.01.2013].

Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum. Tuudur Vettik ja Roland Laasmäe. http://vettik.tmm.ee ja http://laasmae.tmm.ee Heliloojad. Tuudur Vettik. http://www.emic.ee/?sisu=heliloojad&mid= 32&id=109&lang=est&action=view&method=biograafia [vaadatud 20.01.2011].

Hoffman, Stanley. Collaboration. // VGuide: your online video guide. http://www.ovguide.com/collaborationism-9202a8c04000641f8000000000aa0966# [vaadatud 28.01.2013].

Humal, Mart. Heino Eller ja Tartu koolkond. http://www.ooper.parnu.ee/ emf/EMF_tekst/HUMAL_HEINO_ELLER_JA_TARTU_KOOLKOND.htm#_ftn25 [vaadatud 15.10. 2011 ja 28.01.2013].

274

Lisad

Ilves, Toomas Hendrik. Eesti ei kirjuta oma ajalugu ümber. [Eesti vabariigi presidendi kõne Tartu rahu aastapäeval, 2. veebruaril 2007 Estonia kontserdisaalis]. // Eesti Päevaleht 3. veebruar 2007. http://www.epl.ee/news/arvamus/toomas-hendrik-ilves-eesti-ei-kirjutaoma-ajalugu-umber.d?id=51074026 [vaadatud 28.01.2013].

Johann Köleri kirjad [Elektrooniline teavik]. Koostanud Kristi Metste, Marju Mikkel. Eesti Kirjandusmuuseum, Tartu, 2001. www.kirmus.ee [vaadatud 4.08.2012].

Järg, Tiia. Cyrillus Kreegi, Mart Saare, Peeter Süda elu ja looming. http://www.temuki.ee/arhiiv/2003/01/03jaan_m05.htm [vaadatud 15.07.2007].

Kotov, Kaie. Identiteedid ja enesekirjeldus. [Ettekanne konverentsil]. http://www.sotsioloogia.ee/vana/esso3/15/kaie_kotov.htm [vaadatud 28.12.2012].

Kuutma, Kristin. Laulupeod rahvusliku identiteedi kandjana. Mäetagused 1996, 1-2. http://www.folklore.ee/tagused/nr1/internet.htm [vaadatud 8.01.2012].

Laasik, Andres. Vallatud kurvid, mis polnud nõukogulikud. http:// www.epl.ee/news/kultuur/vallatud-kurvid-mis-polnudnoukogulikud.d?id=64543524 [vaadatud 6.10.2012 ja 28.01.2013].

Laulupidude noodilehed 1947–1990. Eesti Rahvusraamatukogu digiarhiiv http://digar.nlib.ee/digar/esileht.

Lippus, Urve. Muusika nõukogude Eestis. http://www.okupatsioon.ee/et/ eesti-1940-1991/12-muusika [vaadatud 15.01.2012].

Lukas, Tõnis. Baltoskandia kultuurilugu meie enda mehelt. http://www.postimees.ee/060804/esileht/kultuur/141103.php [vaadatud 22.04.2011].

Mattiisen, Alo; Leesment, Jüri. Ei ole üksi ükski maa. http://et.wikipedia. org/wiki/Viis_isamaalist_laulu ja http://www.cfe.ee/cantusbook?code=515&l=25&filter=2 [vaadatud 23.01.2010].

Must, Aadu. Onomastika http://www.ra.ee/apps/onomastika/ [vaadatud 19.08.2016] Mälumäng. http://www.euro.postimees.ee/250805/esileht/meedia/175023. php [vaadatud 22.12.2011].

Puderbaugh, David John. My fatherland is my love: National identity and creativity and the pivotage 1947 Soviet Estonian national song festival. http://gradworks.umi.com/32/29/3229719.html [vaadatud 8.01.2012].

Saguier, Eduardo R. Collaborationism with state terrorism in Argentine culture during the last dictatorship (1976–83). 9 September 2003. http://www.youdebate.com/cgi-bin/scarecrow/topic. cgi?forum=17&topic=454 [vaadatud 28.01.2013].

SA Laulu- ja Tantsupidu. https://sa.laulupidu.ee/ [vaadatud 12.06.2020] 275

Põhjamaa päikese kullas

Schrag, Zachary M. (s.a.) How to read a primary source. http://historyprofessor.org [vaadatud 13.03.2012].

Stowe, Steven. Making sense of letters and diaries. // History Matters: The U.S. Survey Course on the Web. 2002. http://historymatters.gmu.edu/ mse/letters/letters.pdf,3 [vaadatud 13.03.2012].

Tangenes, Gisle. Culture: the world according to Quisling. // Bits of News.

2006. http://www.bitsofnews.com/content/view/3965/42/ [vaadatud 28.01.2013].

Tartu Laulupeomuuseumi materjalid. http://laulupidu.tartu.ee/muuseum/ [vaadatud 3.09.2010].

Teder, Eerik. A. H. Tammsaare epistolaarne pärand. [Ettekanne konverentsil „Kreutzwaldi päevad”. 1988.] http://kreutzwald.kul.ee [vaadatud 16.12.2011].

TTÜ professorid Eesti Vabadussõjas. http://www.lib.ttu.ee/exhs/ fuajee.2010/veebruar.html [vaadatud 10.03.2011].

Using Primary Sources. Wisconsin Historical Society. http://www.wisconsinhistory.org [vaadatud 13.03.2012].

Walbert, Kathryn (s.a.) Reading primary sources: Letters. http://www.learnnc.org> [vaadatud 13.03.2012].

War letters. http://www.war-letters.com [vaadatud 26.02.2012]. Üldlaulupeod http://laulupidu.tartu.ee/muuseum/index_en.php [vaadatud 28.01.2013]. Üldlaulupidude repertuaarilehed 1947–1990. Eesti Rahvusraamatukogu digikollektsioon. http://digar.nlib.ee/digar/esileht [vaadatud 14.02.2013]. Статистика политических репрессии. http://www.abai.kz/node/2128 [vaadatud 22.01.2012]. Я давно уже умер. Композиторы в ГУЛАГе: Всеволод Задерацкий и Александр Веприк. http://shalamov.ru/research/61/14.html [vaadatud 22.01.2012].

276

Lisad

MUUSIKATEOSTE REGISTER

Aleksandrov, Aleksander [Injuškin, M.] „Kantaat Stalinist” Arro, Edgar [Dolmatovski, J.] Rahulaul Arro, Edgar [Kangur, K.] Rahvaste sõprus Arro, Edgar [Liives, E.] Et saaks kaunis me kolhoosi Arro, Edgar [Niit, E.] Õnn Arro, Edgar [Uudelepp, I.] Heinal Aturov, I. [Alõmov, S.] Revolutsiooniline laul „Mööda mägiteid ja orge” Auster, Lydia [Semper, J.] Meie päevad Ernesaks, Gustav [Barbarus, J.] Jüriöö marss Ernesaks, Gustav [Kaalep, A.] Niidulaul Ernesaks, Gustav [Koidula, L.] Mu isamaa on minu arm Ernesaks, Gustav [Laanepõld, N.] Tervitus matkal Ernesaks, Gustav [Raud, M. vene k] Laul Stalinile Ernesaks, Gustav [Raud, M.] Kantaat „Laululavalt lahkuvatele kooridele” Ernesaks, Gustav [Rummo, P.] Kantaat „Tuhandeist südameist” Ernesaks, Gustav [Rummo, P.] Mahtra marss Ernesaks, Gustav [Semper, J.] Eesti NSV hümn Ernesaks, Gustav [Smuul, J.] Kalamees naerab. IV osa tsüklist „Kuidas kalamehed elavad” Ernesaks, Gustav [Smuul, J.] Laine tõuseb, laine vaob. V osa tsüklist „Kuidas kalamehed elavad?”

Ernesaks, Gustav [Smuul, J.] Meie kolhoosis on pulmad Ernesaks, Gustav [Smuul, J.] Randlased Ernesaks, Gustav [Vaarandi, D.] Lõikuse laul Ernesaks, Gustav [Viiding, P.] Külvaja Ernesaks, Gustav [Visnapuu, E.] Heinaliste laul Hermann, Karl August [Kunder, J.] Munamäel Härma, Miina [Karlson, K.F.] Tuljak Härma, Miina [Liiv, Jakob] Meeste laul 277

Põhjamaa päikese kullas

Kaljuste, Heino [Kärner, J.] Laul „Nõukogude Eestile” Kapp, Eugen [Hiir, E.] Lenini partei Kapp, Eugen [Kesamaa, M.] Kaluri laul Kapp, Eugen [Kärner, J.] Oled seisnud tormikaartel Kapp, Eugen [Parve, R.] Kantaat „Läänemeri-rahumeri” Kapp, Eugen [Raud, M.] Nõukogude Eestile Kapp, Eugen [Rummo, P.] Kantaat „Rahva võim” Kapp, Eugen [Rummo, P.] Koor ooperist „Vabaduse laulik” „Õekesed-hellakesed” Kapp, Eugen [Rummo, P.] Töö ja võitlus Kapp, Eugen [Rummo, P.] Viisaastaku võit Kapp, Eugen [Smuul, J.] Lühikantaat „Laul Leninist” Kapp, Eugen [Smuul, J.] Pioneeride-mitšuurinlaste marss Kapp, Eugen [Sumakov, J.] Põlevkivikaevurite laul Kapp, Eugen [Tormis, L.] Laul kodumaale Kapp, Eugen [Viiding, P.] Sind ei unustand ma ära Kapp, Villem [Laanepõld, N.] Laul tõuseb tervituseks Kapp, Villem [Merilaas, K.] Kooripoeem „Põhjarannik” Kapp, Villem [Otto, A.] Pioneeride laagris Kapp, Villem [Pirn, A.] Nii sai laulust sõprussilda Kapp, Villem [Rummo, P.] Vabal merel Kapp, Villem [Siig, A.] Tänaste seppade laul Kapp, Villem [Smuul, J.] Kaluri laul Kapp, Villem [Smuul, J.] Voogavad põllud Kapp, Villem [Süvalepp, K.] Laul kodumaale Kappel, Johannes [Willigerode, A.H.] Oh, kevadine kodumaa Karindi, Alfred [Kotta, F.] Tiina Karindi, Alfred [Paavel, P.] Päike paistab Karindi, Alfred [Smuul, J.] Tagasi tulles Karindi, Alfred [Sööt, K.E.] Kevade laul Karindi, Alfred [Vaarandi, D.] Kodumaa kevad Kiilaspea, Ants [Laanepõld, N.] Talgulaul Koha, Jaan [Roots, O.] Kantaat „Laul parteist” Koha, Jaan [Roots, O.] Viis värvilist rõngast Kreisler, Fritz; Ilus Rosmarin Kull, Raimund [Veske, M.] Kodumaa Kunileid, Aleksander [Koidula, L.] Mu isamaa on minu arm Kunileid, Aleksander [Koidula, L.] Sind surmani Kõrver, Boris [Hainsalu, L.] Õnnelik elu Kõrver, Boris [Kesamaa, M.] Noorte meremeeste laul (ka „Noored meremehed”) Kõrver, Boris [Kesamaa, M.] Tule matkama, pioneer Kõrver, Boris [Korsen, K.] Hommik kolhoosiväljadel Kõrver, Boris [Korsen, K.] Mis mul öelda oma kallist Kõrver, Boris [Sikemäe, I.] Traktoristide laul 278

Lisad

Kõrver, Boris [Smuul, J.] Laul Leninist Kõrvits, Harri [Laanepõld, N.] Metsaistutajate laul Kõrvits, Harri [Raud, M.] Tõotus Kõrvits, Harri [Vaarandi, D.] Kuulus kangur Lepnurm, Hugo [rahvaluule] Minu vellel hää elo Lepnurm, Hugo [Rummo, P.] Noorusjõud Läte, Aleksander [Sööt, K. E.] Malemäng Läte, Aleksander [Sööt, K. E.] Pilvedele Lätte, Raimond [Becher, J. Tõlkinud Kross, J.] Lenini samm Lätte, Raimond [Linnamägi, M.] Lapse kodumaa Lüdig, Mihkel [Haava, A.] Sääl nüüd kasvab Lüdig, Mihkel [Kuhlbars, F.] Koit Lüdig, Mihkel [Rummo, P.] Oma õnne sepad Mattiisen, Alo [Leesment, J.] Ei ole üksi ükski maa Muradeli, Vano; Ooper „Suur sõprus” Naissoo, Uno [Karmo, H.] Tulge tehasesse Naissoo, Uno [Rõlski, M.] Lenini lipp Pacius, Fredrik [ Jannsen, J. V.] Mu isamaa, mu õnn ja rõõm Pacius, Fredrik [Quanten, E.]. Suomen laulu Pajupuu, Aksel [Korsen, K.] Poiste laul Podelski, Gennadi [Karmo, H.] Peolaul Päts, Riho [eesti tantsuviis] Rummutants Päts, Riho [Korsen, K.] Laul mesilasest Päts, Riho [Oro, J.] Eideratas Päts, Riho [rahvaluule] Lepalind Päts, Riho [rahvaluule] Pulmalaul Päts, Riho [Rummo, P.] Jõudu tööle Päts, Riho [Suits, G.] Ühte laulu tahaks laulda Päts, Riho; Kevad Päts, Riho; Las puhuda vasarad Päts, Riho; Läheme suurele peole Reimann, Villem [Raud, M.] Meil on laulda Reimann, Villem [Sütiste, J.] Uueks tõusuks Ritsing, Richard [Liiv, Jakob] Tulease Ritsing, Richard [Sööt, K.E.] Laulmata laul Saar, Mart [Heiberg, M.] Põhjavaim Saar, Mart [rahvaluule] Ihkasime ikkest lahti (ka „Leelo” ja „Mis need ohjad”) Sibelius, Jean Kantaat „Snöfrid, op 29” Säbelmann, Friedrich [Ruubel, P.] Kaunimad laulud Zarinš, Margeris [Zarin, M. Tõlkinud Ratassepp, A.] Nokturn oratooriumist „Võitlus sortsisooga?”

Tamberg, Eino [Parve, R.] Kangelaskalmul Tauts, Leo [Raud, M.] Kantaat „Surematus” Tobias, Rudolf [Nelipühilaul] Eks teie tea (Largo) 279

Põhjamaa päikese kullas

Tormis, Veljo [Runnel, H] Kantaat „Laulu algus” Tormis, Veljo [Lenini teostest] Kantaat „Lenini sõnad” Tormis, Veljo [Rummo, P. E.] Meeste laul Tormis, Veljo [Tormis, L.] Eesti mees ja tema sugu Türnpu, Konstantin [ Jakobson, C.R.] Mull’ lapsepõlves rääkis Variste, Jüri [Kolla, I.] Küllakutse Velmet, Ado [Raud, M.] Vendlus Velmet, Ado [Vaarandi, D.] Stalini nimega Verlin, Lembit [Roots, O.] Tervitus Vettik, Tuudur (Lembitlaste laul) Metsavendade laul anno 1211 Vettik, Tuudur [Haava, A.] Põhjamaa lapsed Vettik, Tuudur [Hiir, E.] Laul Leninist Vettik, Tuudur [Leino, E.] Lauliku kalmul Vettik, Tuudur [Liiv, Jakob] Mu sünnimaa Vettik, Tuudur [Merilaas, K.] Nokturn / pühendusega oma naisele Lonnile Vettik, Tuudur [Oengo, J.] Kaera-Jaan tsüklist „Virulaste tantsud?”

Vettik, Tuudur [rahvalik laul] Siidilipp ja hõbepurjed Vettik, Tuudur [rahvaluule ainetel] Muistne võitlusvanne Vettik, Tuudur [rahvaluule] Ants oli väike saunamees Vettik, Tuudur [rahvaluule] Karjapoisi piibulugu Vettik, Tuudur [rahvaluule] Kes meist siis pampu kannab?

Vettik, Tuudur [Raud, M.] Surematus Vettik, Tuudur [Ridala, V.] Põhjamaa kevadlaul Vettik, Tuudur [Rummo, P.] Laul, helise!

Vettik, Tuudur [Rummo, P.] Meie tõotus Vettik, Tuudur [Rummo, P.] Nõukogude Armee Vettik, Tuudur [Rummo, P.] Suur pidupäev Vettik, Tuudur [Rünk, K.] Lenini monument Vettik, Tuudur [Smuul, J.] Ballaad Leninist Vettik, Tuudur [Smuul, J.] Laul Stalinist Vettik, Tuudur [soome rahvaluulest] Mullu mina muidu karjas käisin Vettik, Tuudur [Univer, M.] Su Põhjamaa päikese kullast Vettik, Tuudur [Vaarandi, D.] Sõnatu vanne Vettik, Tuudur [Vettik, T.] ballaad „Üle Toonela tumeda vee” / pühendusega Mart Saarele Vettik, Tuudur [Vettik, T.] „Ega mina tulnud tukkumaie” tsüklist „Virulaste tantsud?”

Vettik, Tuudur [Vettik, T.] Kaevurite laul Vettik, Tuudur [Vettik, T.] Kantaat „Rõkatame rõõmulaulu” Vettik, Tuudur [Vettik, T.] Kuu Vettik, Tuudur [Vettik, T.] Laul emale Vettik, Tuudur [Vettik, T.] Lõpulugu Vettik, Tuudur [Vettik, T.] Lähme lauldes laulupeole Vettik, Tuudur [Vettik, T.] Merellä on sinine Vettik, Tuudur [Vettik, T.] Mina aga tantsin 280

Lisad

Vettik, Tuudur [Vettik, T.] Mingem merda mõõtemaie Vettik, Tuudur [Vettik, T.] Noorte laul Vettik, Tuudur [Vettik, T.] Ood „Rõõmupäev” Vettik, Tuudur [Vettik, T.] Piibulugu / pühendusega meeskoorile Gaudeamus Vettik, Tuudur [Vettik, T.] Vihm sajab (ka Sügislaul) Vettik, Tuudur [Vettik, T.] Virmaliste valgus Wieniawski, Henryk Kujawiak-Obertess; Mazurkas, op 19

281

Põhjamaa päikese kullas

ISIKUNIMEDE REGISTER

*Tuudur Vettiku ja Roland Laasmäe nimi esineb raamatus läbivalt ja pole eraldi registris välja toodud.

Aarelaid, Aili 17, 18, 109, 166, 243 Aav, Evald 80, 89, 92, 249 Aavik, Johannes 83, 84, Aavik, Juhan 79, 91, 185 Abels, Georg 63 Aia, Aivo 9, 43 Aisenstadt, Ksenja 194, 204 Alekand, Elvi 145, 157, 172, 173 Aleksandrov, Aleksander 172 Allikvee, Aare 91, 118 Alumäe, Vladimir 96, 108, 177, 200 Andresen, Nigol 59, 60, 63, 177, 184, 185, 199, 201, 216, 231, 242 Annuk, Eve 203, 204, 248 Ansberg, Aleksander 64 Applebaum, Anne 37 Arder, Aleksander 96 Areng, Kuno 8, 9, 20, 38, 70, 82, 86, 111, 116, 128, 136, 207, 235 Ariste, Paul 92 Arro, Edgar 108, 128, 177, 179, 200, 211–213 Aturov, I 156, 157 Aulis-Kõrgemägi, Eda 85 Auster, Lydia 181, 211, 212, 215

Bachmann-Kallikorm, Linda 9, 87, 189 Barkalaja, Anzori 57 Berezin [vanemseersant] 101 Bleive, Johannes 181, 193, 229 Brežnev, Leonid 67, 215 Brüggemann, Karsten 209, 238 Bullerian, Eddy 79 Bunkše, Edmunds Valdemārs 45 Burke, Peter 14 Detjuk [polkovnik] 98 Eglit, Liisi 38 Eller, Heino 181, 185, 189, 193 Ennok, A [Vettiku pseudonüüm] 90 Erik, Mart 9 Ernesaks, Gustav 30, 33, 46, 47, 96, 108, 124, 128, 129, 136, 147, 152, 154, 156, 158, 166, 172, 177, 178, 185–187, 205–208, 211–213, 216, 235, 236, 246, 249 Ezergailis, Andrievs 208, 209, 240 Faehlmann, Friedrich Robert 249

282

Lisad

Goldschmidt, Nikolai 96–98, 106, 179, 184, 200, 250 Green, Arnold 155 Hatšaturjan, Aram 180 Helme, Mart 47, 48 Henno, Olev 133 Hermann, Karl August 46, 47, 66, 156, 234, 243 Hiir, Erni 216 Hinrikus, Rutt 248 Hint, Aadu 184 Hion, Liis 198 Hirvesoo, Avo 177, 247 Hruštšov, Nikita 67, 215 Hurt, Jakob 20, 49 Härma, Miina 46, 47, 62, 89, 156, 157, 234 Ilves, Heimar 200 Ilomets, Heiki 131 Ird, Kaarel 216 Jakobson, Carl Robert 20, 49, 126, 222 Jannsen, Johann Voldemar 20, 49, 50, 157 Johanson, Mall 9, 47, 66, 207 Jõela, Lennart 9 Järg, Tiia 17, 18, 240, 243, 246 Järvela, Uno 70, 235 Jürna, Mihkel 184 Kaal, Aira 184 Kaljuste, Heino 67, 136, 213, 215, 235 Kallikorm, Arno 64, 85, 98, 121, 234, 236 Kalmet, Leo 198 Kangermann, Bernhard 78 Kangilaski, Jaak 17, 18, 30, 243 Kangro-Pool, Rasmus 199 Kapp, Artur 249

Kapp, Eugen 200, 211, 212, 213, 235 Kapp, Villem 211, 212, 213 Kappel, Johannes 66 Karindi, Alfred 25, 26, 64, 65, 81, 95–97, 106, 176, 180, 181, 185–188, 195–197, 199, 200, 211, 212, 215, 217, 229, 235, 250 Karjahärm, Toomas 17, 18, 30, 106, 165, 177, 184, 198–200, 203, 219, 238, 243, 248 Karotamm, Nikolai 200, 201, 242 Karp, Paul 119, 200 Kasekamp, Andres 44, 170 Kasemets, Anton 80 Kelberg, Aleksander 64 Kiilaspea, Ants 64, 85, 94, 118, 119, 211, 212, 236 Kirdelaht, Hugo 64 Kleis, Richard 199 Klement, Feodor 145 Klement, Minna 145 Kliimand, Voldemar 200 Koha, Jaan 213 Koidula, Lydia 20, 47, 49 Kompus, Hanno 59 Kotta, Felix 216 Kreek, Cyrillus 200, 247 Kruus, Hans 199, 209 Kruusmann, Hugo 85 Kull, Raimund 156 Kunileid, Aleksander 47, 49, 157 Kuznetšenkov [kohtu sekretär, leitnant] 101 Kuuli, Olaf 95, 110, 111, 199, 242, 243, 248 Kuuskemaa, Betty 198 Kuutma, Kristin 45, 49, 157 Kvelde, Pauls 135 Kõlar, Anu 17, 18, 243, 247 Kõlar, Erich 106 Kõlar, Leelo 245 Kõrend, E [Vettiku pseudonüüm] 90 283

Põhjamaa päikese kullas

Kõrver, Boris 85, 108, 128, 211–213, 219 Kõrvits, Harri 65, 95, 98, 105, 106, 177, 179, 182, 190, 193, 194, 200, 205, 211, 212, 215, 217, 218, 234 Käbin, Johannes [ka Ivan] 197, 198, 204 Kään, Aino 173 Kääramees, Jaan 64 Laamann, Endel 118 Laas, Jaan 119, 203, 204, 248 Laasi, Evald 183 Laasmäe, Katariina 116 Laasmäe [ka Laamann], Kustas 116 Laasmäe [ka Taal], Linda 7, 9, 36, 37, 94, 120, 121 Laasmäe, Raimund 116, 118 Laasmäe, Vello 118 Laasmäe-Esse, Urve 9,116, 122, 161 Lainvoo, Eino 100 Laja, Peeter 178, 179, 199, 200 Lauristin, Johannes 184 Lauristin, Marju 18 Lauter, Ants 177, 198 Leichter, Karl 50, 179, 193, 200, 235, 245 Leino, Eino 90, 148 Leinus, Karl 63, 65 Leis, Ants 123, 135 Lenin, Vladimir 55, 67, 94, 183, 187, 189, 190 Lentsman, Leonid 64 Lepik, Valve 9, 11, 38, 117, 118, 127, 131 Lepnurm, Hugo 178, 179, 181, 200, 211, 212, 215 Leppik [vanemleitnant] 106 Liik, Ahto 9, 107, 201, 242 Liinev, Johannes Eduard 200 Liiv, Jakob 46, 148 Liiv, Juhan 20 Liiv, Otto 185

Liiva, Evelin 9 Liives, Eero 200 Liivik, Olev 201, 209, 210, 239, 242 Linde, Bernhard 100 Lippus, Endel 85 Lippus, Urve 9, 17, 18, 30, 178, 187, 195, 238, 243, 246, 247, 248 Lloyd-Webber, Andrew 162 Loit, Erich 119 Lokk, Peeter 9, 118 Loone, Eero 35 Loorits, Oskar 73 Lotman, Juri 165 Lott, Johannes 56, 157 Lukas, Tõnis 52 Lukk, Bruno 98, 99 Lunter [miilitsavanem] 101 Luts, Helle-Mai 106, 165, 198–200, 203, 238, 243, 248 Luur, August 130, 131, 207, 245, 253 Läte, Aleksander 62, 89, 156, 157 Lätte, Raimond 213, 214 Lüdig, Mihkel 53, 62, 65, 152, 211, 212, 217 Lüüs, August 85, 236 Lyons, Francis Stewart Lelan 14 Maamägi, Viktor 111 Maganov [major] 101 Márai, Sándor 166, 210 Mark, Heinrich 209 Mattiisen, Alo 71 Mellik, Silvia 158 Meri, H 200 Merilaas, Kersti 88, 148, 149, 156, 216 Mertelsmann, Olaf 159, 242 Metsanurk, Mait 103, 220 Metste, Kristi 248, 249 Mikkonen, Simo 29, 159, 239 Miller, David 17 Miller, Voldemar 185

284

Lisad

Polli, Kalju 145, 223, 224 Popov, Gavril 180 Prokofjev, Sergei 180, 240 Puur, Allan 53 Puur, Katrin 53, 247 Põld, Naan 85 Põldmäe, Alo 47, 55 Põldmäe, Mare 245 Põldmäe, Rudolf 13, 243 Päll, Eduard 63, 111, 186 Päts, Konstantin 54 Päts, Riho 25, 26, 53, 62, 64, 65, 78, 80, 85, 96–100, 106, 176, 180, 185–187, 191, 192, 194–196, 199, 200, 205, 211, 212, 215, 217, 219, 220, 222, 223, 229, 233–235, 244, 245, 247, 250

Mjaskovski, Nikolai 180 Mugasto-Johani, Helene 177 Muradeli, Vano 25, 180–182, 187, 190, 197 Must, Aadu 8, 9, 53, 196, 238 Männik [ka Kirme], Maris 24, 78, 88, 244, 245 Männik, Theodor 81, 82 Möldre, Mari 198 Naan, Gustav 110, 111 Naissoo, Uno 211–214 Nilson, Ants 9, 67, 70, 77 Noorma, Eva-Margarete 98 Nurkse, Rein 100 Nurme, Minni 216 Oengo, Hugo 199 Oengo, J 148 Oit, Aarne 85 Oja, Egon 238 Oja, Olev 235 Ojakäär, Valter 247 Olesk, Sirje 17, 18, 176, 238, 243, 248 Opsola, Raivo 100 Otsa, Harri 119, 207 Ottin, Arno 158 Pacius, Fredrik 48, 92 Paigaline-Vettik, Lonni 8, 36, 37, 97, 107, 108, 113, 139, 140, 141, 161, 222, 224–229 Pajupuu, Aksel 85, 128, 158, 166, 211, 212, 236 Pajur, Ülo 85, 236 Papmehl, Alfred 79 Parve, Ralf 216 Paucker, E 77 Perens, Peeter [sen] 158 Pick, John 73, Podelski, Gennadi 213, 214 Poljanovski, Georgi 63

Raag, Ilmar 15 Rahi-Tamm, Aigi 9, 97, 100, 101, 112, 192, 196, 238, 251 Raid, Jaroslav 123 Raid, Lembit 192, 243 Randjärv, Jüri 9, 131, 133, 155 Randjärv, Marina 9 Ratassepp, Arvo 70, 128, 136, 152, 157, 158, 166, 207, 222, 235 Ratassepp, Valdo 158 Raud, Kristjan 228 Raud, Kristjan-Paul 228 Raud, Mart 187–190, 216 Raud, Paul 228 Raud, Rein 18, 19, 204 Raude, Juhan 158 Raudsepp, Hugo 220 Raudsepp, Ludvig 131 Rebane, Alfred 198 Rebas, Hain 9, 33, 239 Redepenning, Dorothea 241 Regi, Aadu 9, 106, 121, 175 Reidla, Kaljo 133 Reimann, Villem 211, 212 Riispap, V 234

285

Põhjamaa päikese kullas

Strods, Heinrihs 208, 240 Säbelmann, Friedrich 66, 152, 157 Säre, Meeri 157 Šebalin, Vissarion 180 Šostakovitš, Dmitri 180, 181, 218, 239, 240, 251

Rinne, Artur 200 Ritsing, Richard 70, 89, 94, 123, 144, 153, 156, 157 Roots, Olav 193, 233 Rumessen, Vardo 85 Rumessen, Voldemar 85, 234, 236 Rummo, Paul 216 Rummo, Paul-Eerik 156 Russak, Ago 118 Ruut, Tarmo 198 Rüpp, Elene 9, 122 Rüütel, Ingrid 18

Zarińš, Marģeris 152 Zetterberg, Seppo 249 Zimichev, Anatoly M 31 Zubkova, Jelena 197, 202, 241 Zunda, Antonijs 208

Saar, Mart 37, 53, 62, 79, 80, 82, 88–90, 148, 200, 245, 246 Saarik, A [Vettiku pseudonüüm] 90 Saariste, M 234 Saar-Vettik, Kristiina 77 Saha, Hillar 200 Salo, Vello 9, 50, 57, 247 Sang, August 216 Sarv, Enn 14, 44, 238, 240 Saukas, August 63 Schiller, Friedrich 141 Seneca, Lucius Annacus 34 Semper, Aurora 178, 179, 200 Semper, Johannes 184, 199, 215, 216 Shakespeare, William 12 Sibelius, Jean 152 Siima-Teder, Heele 234 Simm, Juhan 79, 145, 245 Smith, Anthony, D 17 Smuul [ka Schmuul], Juhan 216, 223, 224 Sokolov, Vladislav 70 Soosaar, Enn 159, 170, 171 Sotnikov, Vitali 130, 150 Stalin, Jossif 29, 55, 56, 60, 62, 65–68, 73, 108, 110, 112, 141, 170, 172, 181, 186, 199, 210, 211, 215, 216, 217, 239, 243 Stepanov, Aleksei 64, 108 Stetsovski, Juri 238

Taagepera, Rein 110 Taev, Karl 184 Tamarkin, Aron 99, 106 Tamberg, Eino 213, 214 Tamm, Alma 85 Tamm, Saari 53, 89, 245–247 Tammann [ka Tamman], August 49 Tammela, Hiljar 209, 210, 239 Tamming, Marko 9 Tamverk, Johan 106, 178, 179, 185, 200 Tannberg, Tõnu 38, 61, 182, 197, 198, 202, 241, 242 Taremaa, Uuno 85, 87, 236 Tarto, Enn 71 Tarvel, Enn 207, 208, 240 Tauk, Helju 17, 18, 191, 245 Tauts, Leo 189, 190, 213 Teder, Aita 85, 236 Teder, Vello 133 Tennosaar, Kalmer 146 Tobias, Rudolf 68 Toi, Roman 85, 144 Tomingas, William 54 Tomson, Maret 244, 247 Toomi, Ullo 186 Topman, August 79, 118, 200, 233 Topman, Monika 235 Tormis, Lea 19 Tormis, Veljo 19, 20, 127, 129, 156, 158, 213, 214 Treier, Valfrid 133, 150

286

Lisad

Tubin, Eduard 183, 184, 193, 249 Tuglas, Friedebert 59 Türnpu, Konstantin 62, 84, 89, 125, 126, 146, 147, 156, 157 Uibo, Harald 70, 235 Uiga, Uno 9, 123, 128 Under, Marie 198 Uritamm, Artur 106, 178, 179, 183–185, 200 Vaarandi, Anton 63 Vaarandi, Debora 184, 216 Vahter, Artur 128, 166, 234–236, 243 Vahtre, Lauri 9, 61, 251 Valgre, Raimond 118 Vallak, Peet 220 Valsiner, Aleksander 63 Vares, Ülo 126, 135 Vares-Barbarus, Johannes 30, 59, 177, 184 Variste, Jüri 70, 86, 87, 119, 153, 154, 156, 166, 177, 183, 184, 205, 211, 212, 233–237 Vedro, Adolf 65, 91, 92, 98, 185, 217 Vedro, Aliide 106

Veidemann, Rein 17, 18, 44, 72, 243 Velmet, Ado 98, 106, 211, 212, 218 Verlin, Lembit 70, 207, 211, 212, 235 Vettik, Artur 78 Vettik, Feodor Fabian 77, 78 Vettik, Leonhard 78 Vettik, Peeter 79 Vettik-Kangermann, Salme 78 Vigla, Leopold 64, 186 Vihalemm, Peeter 18 Viiding, Paul 216 Viik, Tõnu 17, 18, 243 Viires, Ants 109, 204 Visnapuu, Eduard 92, 98, 99 Vseviov, David 9, 17, 18, 183, 210, 243 Võrk, Enn 52, 89, 106, 199, 200, 243 Välba [Merzin], Taimi 120, 121 Wertsch, James 17, 18 Üksip, Albert 198 Üleoja, Ants 9, 38, 70, 81–83, 85, 120, 121, 136, 144 Üleoja [Kaasik], Ene-Juta 9, 226

287

Põhjamaa päikese kullas

LÜHENDID

EAA Eesti Ajalooarhiiv EFA Eesti Filmiarhiiv EK(b)P Eestimaa Kommunistlik (bolševike) Partei EKP Eestimaa Kommunistlik Partei ELL Eesti Lauljate Liit EMA Eesti Muusikaakadeemia EMIC Eesti Muusika Infokeskus (Estonian Music

Information Centre) EMLS Eesti Meestelaulu Selts EMTA Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ENSV Eesti Nõukogude Sotsialistlik Vabariik EN Eesti Nõukogude EN HL Eesti Nõukogude Heliloojate Liit EPA Eesti Põllumajanduse Akadeemia ERA Riigiarhiiv ERK Eesti Rahvuslaste Klubi ERKA Eesti Riiklikud Kunstiansamblid ERAF Riigiarhiivi Filiaal ETMM Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum EV Eesti Vabariik GULAG NSV Liidu Siseasjade Rahvakomissariaadi Laagrite

Peavalitsus (Главное Управление Лагерей)

288

Lisad

ITL (ИТЛ) NSV Liidu Siseministeeriumi alluvuses olev

parandus- ja töölaager (Исправительно-Трудовой Лагерь) KGB NSVL Riikliku Julgeoleku Komitee (Комитет

Государственной Безопасности СССР) KK Keskkomitee KKL Kõrgemate Koolide Lõpetanute [Tartu meeskoor] KKP Kirjanduse ja Kirjastusasjade Peavalitsus MN Ministrite Nõukogu MGB Julgeolekuministeerium (Министерство

Государственной Безопасности СССР) NKVD NSVL Siseasjade Rahvakomissariaat (Народный

Комиссариат Внутренних Дел СССР) NLKP Nõukogude Liidu Kommunistlik Partei NSVL Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit ORURK Okupatsioonide repressiivpoliitika uurimise riiklik komisjon RAM Riiklik Akadeemiline Meeskoor (praegu Eesti Rahvusmeeskoor) RSN TK Rahvasaadikute Nõukogu Täitevkomitee SD Saksa julgeolekuteenistus aastatel 1931–1945

(Sicherheitsdienst des Reichsführers SS) SM Siseministeerium SSOR Suur Sotsialistlik Oktoobrirevolutsioon TLA Tallinna Linnaarhiiv TRK Tallinna Riiklik Konservatoorium TRS Tallinna Rahvaülikooli Selts TRÜ Tartu Riiklik Ülikool TÜ Tartu Ülikool UNESCO ÜRO eriorganisatsioon (United Nations Educational,

Scientific and Cultural Organization) ÜN Ülemnõukogu ÜK(b)P Üleliiduline Kommunistlik (bolševike) Partei

289

Lisad

SUMMARY

In the Gold of the Nordic Sun: The Role of Tuudur Vettik and Roland Laasmäe in the Process of Estonian Song Celebrations in the Period of 1938–1980 Estonia’s Song Celebration Tradition

In the memory of our people, Estonia’s top event of the past decades – the regaining of independence – is closely related to the Singing Revolution. One needn’t be a rocket scientist to gather that knowing the revolution theory is not enough to understand this phenomenon. It is essential to have a deeper understanding of singing, the song celebrations movement and the Estonian choral tradition in general.

The tradition of Estonia’s song celebrations has continued uninterrupted for over 140 years and all those milestones have become part of our self-identity. The role of song celebrations cannot be seen separately from its foundation – the Estonian choral tradition. Bearing this in mind, this paper will analyze Estonian Song Celebration Tradition – a cultural civic movement with a long history that stemmed from the movement of fellowships.

The song celebration tradition plays an important role in Estonian national identity: before the first Nationwide Song Celebration, the Estonians used to refer to themselves as the country folk, whereas contemporary Estonians of the 21st century now like to call themselves as the singing nation, often making an extra reference to the song celebrations. Historians agree that throughout centuries, Estonian song celebrations have played a crucial role in the involvement of masses, therefore appearing as a powerful 291

Põhjamaa päikese kullas

stimulant for social processes. Moreover – the tradition played a crucial role in the resistance movement and the consolidation of the nation. Shortly before the restitution of independence of the Republic of Estonia, the song celebration became a crucial influencer of the course of history.

This research ”The Role of Creative Intellectuals in the Process of Estonian Song Celebrations based on the Analysis of the Epistolary Heritage of Tuudur Vettik and Roland Laasmäe in the Period of 1940–1980” focuses on the role and fate of creative intellectuals-choir leaders and composers in 1940–1980. The position of song celebrations and that of the creative intellectuals-choir leaders in socio-political processes are observed in this research, looking at the first years of the Soviet annexation, the postWWII period, and the so-called Khruschtschev thaw and – comparatively – also the years of Brezhnev stagnation.

The system of the Estonian choral culture, the ideas thereby conveyed into society, the leaders of the Estonian song celebration tradition and the importance of their activities to Estonian culture and society in the Soviet period have been observed. The topic is viewed through the work of two outstanding figures of the tradition, Tuudur Vettik and Roland Laasmäe.

This approach has helped to fill a gap in the research of Estonian postWWII cultural history, since the cultural policy of the period has, so far, been studied mostly from the aspects of literature, theatre and art. The modest role of music as a research topic is fairly surprising, since the attacks of the Soviet regimen undertaken prior to the climax of the war against Estonian national culture – the 1950 March PlFenary Session of the Estonian Communist Party (ECP) – were targeted mostly at choir conductors (Vettik, Päts, and Karindi). Their repressing was displayed as a ”good” example of purging the ”bourgeois nationalist” element. On those grounds it is somewhat surprising that the Estonian post-WWII choral culture and the song celebration tradition are reflected mostly in memoirs, most of them published a long time ago, well under Soviet censorship.

Sources

The main source of this research is the correspondence between two outstanding figures of the Estonian song celebration tradition – Tuudur Vettik and Roland Laasmäe – published by the author. Part of it, the letters written by Vettik, are still in the private possession of the author. The source publication of this correspondence serves as an appendix to the paper.

Correspondence is not a popular source in researching 20th century Estonian history. Estonian archives do not retain much correspondence 292

Lisad

from the period. After WWII Estonian archives were subordinated to the notorious Ministry of Internal Affairs – the main governmental system organizing mass repressions – hence the intellectuals were not interested in archiving their correspondence. Doing so would have been the same as taking your letters straight to the KGB. Peculiarities of the era affected the informative value of private correspondence – messages were often conveyed in allegories to make them difficult to decipher for the outsiders. The privacy of correspondence was an unknown category in the Soviet period and it was common knowledge that written thoughts could be read by an evil eye.

This research is also based on the archive data, special literature and source publications, plus the data gathered from the periodicals. The most important archive data include the KGB investigation files of Tuudur Vettik and his repressed colleagues (Riho Päts, Alfred Karindi and others) that became available to the researchers only in 2008. Soviet archive data and periodicals are characterized by extreme ideological disposition – no objective facts were reproduced but rather the Soviet dream.

In order to understand the nuances of the correspondence, additional information became necessary. This situation imposed a task to expand the source base of this research – find new sources and introduce them to the scientific purpose. I interviewed most of the surviving contemporaries. It was high time to do so, as they were all elderly people, many of whom did not survive the completion of this thesis.

Tuudur Vettik and his working methods are characterized by the great figures of the Estonian song celebration tradition – Areng, Üleoja and conductor Lepik, the latter being a colleague and family friend to Vettik.

They shed light on a number of intrigues behind the organisation of the song celebrations. Singers’ and friends’ recollections of the personality and private life of Roland Laasmäe help to understand the conductor’s work and experiences.

Certain compositions and their tone language serve as another basis of this research, illustrating the composers’ attitude towards the topic. The pathos, grotesque, even parody expressed in the compositions vividly show their personality and attitude. However, historians have usually neglected such information.

A good example is the presentation of Veljo Tormis’s cantata ”Lenin’s Words” at the 1975 Nationwide Song Celebration. The lyrics were taken from Lenin’s article and the cantata opened with words: ”What is Soviet power? What is the essence of the new order?” Reading the lyrics, one 293

Põhjamaa päikese kullas

might think the composer wanted to captivate the essence of the Soviet order and has therefore used the ”right” source to do so. The tone colour and sound of the cantata, however, convey a reverse message.

Repertoire of the Song Celebrations

In order to understand the message of the song celebrations, the repertoire of 140 years and in more detail, the repertoire of the post-WWII celebrations has been analysed. Our national culture was most harshly suppressed at the nationwide song celebration that took place soon after the notorious March 1950 plenary meeting of the ECP. The artistic level and repertoire made it sound more like a travesty of the former nationwide celebrations.

From the aspect of intellectual resistance, the three most powerful song celebrations date back to 1947, 1969 and 1980, when more than half of the programme was made up of original Estonian compositions despite of some communist orientation. The gems of 1947 were Konstantin Türnpu’s song „Mull’ lapsepõlves rääkis” and Mart Saar’s „Ihkasime ikkest lahti”, openly speaking of the loss of freedom. Later on, Saar’s song was renamed as „Leelo” and the lyrics were modified. Türnpu’s next song appeared in the song celebration programme only in 1969.

Wrapped in Soviet propaganda, Estonia’s freedom aspiration was the real focal message of all nationwide celebrations in the 1960’s, most vividly expressed by Gustav Ernesaks’s song „Mu isamaa on minu arm”, both in the lyrics and the tone colour. The song celebrations served as a prelude to our Singing Revolution and the restitution of independence.

Creative freedom and imminence in Soviet society

One popular trend in Estonian history books is referring to the Soviet imminence. Based on the historic knowledge of today, it has been claimed that some processes could take only the course that they took. A number of Estonian historians (Olaf Kuuli, Olev Liivik and others) have shown expressively that by making clever use of the rivalry between the different groups inside the Communist Party, the fragile balance sometimes reached between them, and by making use of some communist rhetoric, our cultural circles could actually enjoy considerable free hand.

The relations between the Estonian song celebrations and the Soviet power were difficult and contradictory; the leaders of the song celebration movement had to make compromises in order to sustain the tradition, and pay the so-called ”state-tax”, consisting in the involvement of the 294

Lisad

mandatory elements of communist propaganda in the programme and in the symbols of the song celebrations. The analysis of the repertoire of the song celebrations clearly shows the tradition as a form of concealed resistance movement and confirms that it was possible to fight Soviet propaganda and the cultural policy serving it. Intellectual dominance and professionalism played a substantial role in it.

On the surface, communist propaganda seemed to be the winner – red banners and communist slogans were showing everywhere. However, the Estonians managed to score points even here – sometimes people could conceal our national colours in or ridicule the Soviet propaganda on the song celebration placards. In the selection of repertoire, on the other hand, the leaders of the song celebration tradition were victorious and able to minimise the losses. Formally, the song celebrations were subjected to Soviet ideology, producing, however, the so-called radish-effect: red on the surface, white inside. Concealed messages were more powerful than the open ones; this encouraged double-thinking and people wholeheartedly welcomed hidden messages. Passive resistance was also found in messages concealed in visual arts, be it in the well-hidden blue-black-white colour combinations, equally resented and feared by the Soviet authorities, or the use of dissonance and grotesque in the compositions formally praising the Soviet regimen.

The role of Tuudur Vettik in Estonian Song Celebration Tradition

In order to analyse the role and fate of a creative intellectual in Soviet society, the author of this paper studied the life and work of Tuudur Vettik (1898–1982). Vettik was arrested by Soviet authorities in 1950 and sentenced to a Siberian prison camp by a war tribunal. His direct repressing was followed by the indirect – some of his achievements were hushed, others were attributed to other people by the Soviet propaganda. Although Vettik was officially vindicated and reinstated to his job later on, the traces of his indirect repression are difficult to erase. His name is left out from many important Estonian history books (where less outstanding people of his walk of life have been mentioned). Poor knowledge of his biographic data was symptomatic in reference literature. Based on the archive data, the author has proved that even some basic biographic dates published about him were inaccurate: the time and place of birth, the time of arresting etc.

Tuudur Vettik had achieved an outstanding position among the Estonian composers by the 1930’s; he had composed over 60 works and 295

Põhjamaa päikese kullas

published 5 books. He had written lyrics to 30 of his compositions. He was a renowned choir conductor, music pedagogue and educationalist, who used both printed material and wireless broadcasts for his work. He was a prolific columnist, researcher of the history and protector of the idea of the song celebration movement in press discussions. All the different aspects of his work matched wonderfully together in the song celebration tradition and he became the undisputed leader of the movement in the 1930’s. He was the leader of the song celebration movement at the time of the Republic of Estonia and after WWII, until his arrest in 1950. Tuudur Vettik is a great figure of Estonian song celebrations; his position is right next to Johann Voldemar Jannsen and Gustav Ernesaks.

The reasons, unlawfulness and imminence of repressing creative intellectuals: Vettik’s example

Tuudur Vettik was arrested as a ”bourgeois nationalist” by the Soviet authorities in 1950 and was fully vindicated on January 24, 1968. His status as a merited artist was restored only on May 8, 1968. Formally, the most powerful accusation against him was his composition ”Song of Guerrillas” (Metsavendade laul). Although the song was written and published before the Soviet occupation, the KGB interpreted it as an anti-Soviet song, because of the words ‘conquerors’ and ‘robbers’ in the lyrics. Moreover, the song was the hymn of the Estonian armed guerrilla resistance – the forest brothers, as they were called.

Returning to the above mentioned concept of ”Soviet predestination” we must agree that the repression of Tuudur Vettik was really inevitable in occupied Estonia because of his merits and importance, but his formal and well-staged trial was a full farce. Some authors have come up with a standpoint, according to which the repression of Vettik and his fellowmen was illegal. Emotionally speaking, such claims certainly sound nice, being, however, fully incompetent. Speaking of a totalitarian country that had annexed Estonia, one cannot speak of ”illegal” repressions, as it gives an implication of possible ”legal” repressions. The same goes with the idea that Vettik and other intellectuals were ”actually innocent”. They were indeed Estonian patriots who hadn’t violated the civil law. But for a country that had occupied and annexed Estonia, Vettik was a potential leader, not just an intellectual, but also people’s leader, if need should be, and as such, indeed genuinely dangerous.

296

Lisad

Harsh dilemma for creative intellectuals under foreign power. Issues of resistance and collaboration

In this paper some black-and-white common notions about Soviet reality and the intellectuals having lived under these conditions have been redefined. In the European tradition open collaboration with occupants has always been condemned. The problem of the Estonian common notion and radical nationalism is that they cannot make a difference between a relatively short-term armed occupation and a long-term annexation that stemmed from it. A logical question emerged during the research: how can we judge intellectuals who, by the stealthy methods and means of the Soviet regimen, or simply by means of threatening, were made to incriminate one another? Blackmail, fear to become discredited, or baiting with a soft job were all used for manipulation. Tuudur Vettik has said that all protocols of his prosecution were false, deliberately distorted to incriminate the accused. It is only a logical guess that the same may also apply to other persons interrogated. However, there were other intellectuals, who with supreme diligence showed loyalty to the Soviet power. Their pinpointing is not the task of this research. The author believes that today, when the near past is still very near, it would be painful and problematic to bluntly spotlight all details, situations and the actions and decisions of people, as this judges the past and explains the role of creative intellectuals in the complicated socio-political processes of the previous century. But it is unavoidable and will take place, at some point.

Relations with foreign authorities become more complicated when occupation turns into annexation and the foreign power stays for decades.

In this situation national intelligential must find its own modus vivendi, optimum ways to sustain the nation and its culture. This is the main conclusion of the chapter, where the lives of Tuudur Vettik and Gustav Ernesaks – the former leader and the one who achieved this position by the support of the Soviet power – were compared. The man who was set by the Soviet power to replace Vettik as the leader of the song celebration movement, achieved a lot to keep the tradition, most of its subject matter, and vigorously supported the independence efforts of his fellow countrymen.

Soviet power dividing national intelligentsia and cultural intellectuals

The principal source of this research – correspondence between Tuudur Vettik and Roland Laasmäe – vividly describes many characteristics of the Soviet society, its deviation from normal and the depravity of the 297

Põhjamaa päikese kullas

Soviet authorities. One thing they quite well achieved was the splitting up of intelligentsia and causing disagreement among them in Estonia and elsewhere in the empire. Where one had fought or stayed during WWII, was used as a mental watershed. Those who joined the Soviet army and stayed in the Soviet rear, were ours, those who remained in Estonia were the enemies i.e. them. Such contradiction was not organic i.e. caused by basic contradictions. On a personal level, it is quite remarkable that Tuudur Vettik and Roland Laasmäe who, according to this Soviet yardstick, should have been on opposite sides, were in fact two links of the same school, a teacher and a student, but first of all, they were friends and like minds.

The Activities of Choir Conductor Roland Laasmäe in Tartu at the Time of ”Thaw” and ”Stagnation”.

Another focal figure of this research is the conductor Roland Laasmäe. Through his life the role of choir conductors and the song celebration movement in the Estonian cultural history and society during the Khruschtschev thaw and the Brezhnev stagnation policy has been analysed. Roland Laasmäe was a musician with a bold frame of mind and independent thinking; his creative and pedagogic activities had considerable impact on Estonian culture history. He worked valiantly in Tartu – an old-established university town that also accommodated a Soviet army division and a military airport and was therefore a ”closed town”.

Laasmäe is a symbolic figure, he helps us better understand the essence of thaw and stagnation, but also see the limitations the creative intellectuals working in Estonia had to face. It was a time when aggressive and terror-oriented Stalinism had weakened considerably and was abstaining from direct violence, although the society was still steered by the same people who had orchestrated the repressions. The situation of relative balance enabled those, who so wished, to support the development of culture, choir culture included, following – at least formally – certain Soviet canons. But the movement could only be as strong as was its leader. Roland Laasmäe became one of the leaders.

Continuity of Culture. Schools as Bearers of Continuity

One of the main issues that could be studied by means of analysing the correspondence of Tuudur Vettik and Roland Laasmäe was the survival of cultural schools and the survival mechanisms in the Soviet period. In the area of science and culture, schools – the alliances of like minds and pursuits, where a student carries on and enriches his teacher’s heritage – play a special role. The battle of the Soviet regimen against ”bourgeois 298

Lisad

nationalism” was targeted primarily at uprooting this continuity. Yet the achievements of the Republic of Estonia survived – in a concealed manner – the years of the Soviet occupation.

This research has managed to show one attribute of continuity – personal correspondence between creative intellectuals. Tuudur Vettik’s letters conveyed to Roland Laasmäe the experience of an older colleague and the wisdom and know-how of an excellent choir conductor and a music theorist. Tuudur Vettik generously shared instructions on how to better perform his and other composers’ songs. He kept finding new ways how to make songs sound better and more choral. This correspondence wasn’t a ”one way street” but a fruitful dialogue that enriched both great figures of the Estonian choral music. Vettik and Laasmäe cherished their friendship and considered it very important. After tasting the bitter consequences of Soviet injustice and imprisonment, Vettik got human support from Laasmäe. Their friendly correspondence demonstrates moving emotionality and mutual trust, irony and self-irony.

We have to admit that the total Soviet control system was not so profoundly total after all, like it has sometimes been depicted. It was unable to check and realise the importance of the correspondence between those musicians. Apparently this was due to their intellectual superiority from their possible intellectual guards.

Choral singing and politics

Back in those days music culture was inseparable from politics.

Roland Laasmäe and Tuudur Vettik, like other music figures of those days, had to perform ”Soviet repertoire” with their choirs, as this was the only way to real repertoire – beloved Estonian songs that were living in people’s hearts, no matter what. Any choir was able to exist only this way, by including ideologically prescribed compositions in their repertoire. The choirs and the conductors were under tense observation; each concert programme had to be approved by a number of departments of the Communist Party Committee first.

Roland Laasmäe’s convictions towards choral music, music history and the resolutions of his contemporaries were shaped by the convinced and unshaken attitudes of his mentor Tuudur Vettik. Laasmäe did not bend under the ideological pressure of the Soviet occupation. Dodging between the possible and the impossible, he managed to perform both Estonian classical music and early music with his choirs. Plus Russian classical choral music. The latter was performed upon need as mandatory ”songs of the (happy Soviet) nations”.

299

Põhjamaa päikese kullas

Choir as a school of civic society (by the example of the Tartu male choir Gaudeamus)

Joint cultural activities (including the song celebrations) have acted as shapers of socio-political processes and catalysts of changes in the history of culture throughout history. The same applies to the history of Estonian culture, even at the time of occupation and annexation. The role of a creative intellectual as the bearer of the core values of national culture plays a crucial role in social development. Ideas and conceptions important for the society multiply through art and music, be it the independence aspiration, the spreading of ”green” mentality or the influencing and uniting of social consciousness.

In the days of occupation, choral singing, nationwide song celebrations and the choral movement in general were the bearers of the core values of national culture. Analysing the spirit of national culture that a choir bore and bread among its members, it is important to underline that this spirit of national culture by no means expressed national insularity or isolation, but was targeted at cooperation between musicians of various national background. A good example is the cooperation of Gaudeamus with Riga male choir Absolventi. A critical attitude towards totalitarian governmental system did not mean negative attitude towards Russian culture, the contacts of choirs reached as far as Tomsk, Siberia.

An important outcome of this research was the opening of the role of choral movement not only as the keeper and developer of music culture, but also in the spheres of social life that were left alone by the official propaganda. The choral movement, like it was represented by Gaudeamus, directed by Roland Laasmäe, was an association of like minds, where social developments were keenly followed in an informal atmosphere. The choir was a school of culture and civic society for its members.

Roland Laasmäe’s and Tuudur Vettik’s best years passed under a political system that made it nearly impossible to nurture Estonia’s own culture, its roots and vitality, in order to keep the kernel that would allow the rise of new life. Vettik and Laasmäe had an opportunity to express their differing attitude towards the regimen and their belief in the well-concealed power of national culture to sustain the viability of the nation. Regrettably they did not live long enough to see the restoration of the sovereignty of the Republic of Estonia. However, they did all they could to enable Estonia’s future be Estonian. The life and work of the notable Estonian intellectuals Vettik and Laasmäe nourished the social capital required by all nations for the development of own future.

300

Lisad

Creative intellectuals and Soviet stagnation

Having analysed the correspondence of Vettik and Laasmäe and studied the history of Estonian song celebrations, the author concludes that the role of creative intellectuals as the bearers of the core values of national culture was significant and far reaching even under foreign power.

Assessing the spirit of national culture the choir and its leader bore and cultivated, it must be underlined that it never contained the element of national narrow mindedness or isolation, but was always focused on cooperation with musicians of diverse nationalities. There are times when different ways must be used to preserve a nation and its culture. This is the main conclusion of the chapter comparing the choir leaders.

301

Põhjamaa päikese kullas

AUTORIST

Olen sündinud 30. juulil 1964. aastal Moskvas. Selles linnas said kokku mu vanemad – isa oli läinud Moskvasse geodeesiat tudeerima pärast maakorralduse õpinguid Saku tehnikumis ja ema otsustas aerofotogeodeesia kasuks keskkooli lõpetamise järel Moskvas.

Eestisse, täpsemalt Tartusse tulid noored insenerid 1966. aasta jaanuaris ja sinna on nad ka tänaseni jäänud. Isa laulis kohe samast aastast alates Tartu meeskooris Gaudeamus – sealt saingi oma armastuse koorielu ja koorimuusika vastu.

Käisin muusikakallakuga klassis Tartu 10. Keskkoolis, mille muusikaja spordipeod olid üle linna kuulsad. Võib naljatlevalt öelda, et just neil pidudel sain minagi oma käe valgeks. Nimelt on eredalt meeles üks 1972. aasta kevadel toimunud kontsert, kus esinesime mudilaskooriga ja meie laulmisõpetaja Helju Hakkaja tegi täiesti saatusliku otsuse – ta pani mind juhatama laulu „Minu isamajakene”, millega ma loomulikult kohe nõus olin. Esineda mulle meeldis.

Nii algaski mu koorijuhi karjäär tegelikult jubas algkoolipõlvest ja kestab tänaseni. Koorijuhi kutse sain Tartu H. Elleri nimelisest Muusikakoolist, Valve Lepiku klassist (1983), seejärel õppisin Tallinna Konservatooriumis professor Kuno Arengu käe all (1989) ning käisin läbi ka magistrikoolituse juba Eesti Muusikaakadeemias (1996).

Olen läbi aastate laulnud ise paljudes koorides ja mitmeidki juhatanud. Dirigendina olen asutanud kaks koori: 1989. aastal lõin Tartus Tarmeko kammerkoori ja 2015. aastal tuli Tallinnas kokku meeskoor Akadeemiline Meeste Lauluselts. Võin uhkusega öelda, et olen oma kooridega osalenud kõigil vahepeal toimunud laulupidudel.

302

Lisad

Aga lauljana olin päris esimest korda laulupeol 10. keskkooli lastekooriga 1975. aastal.

Olen tegutsenud päris mitmes ametkondlikus ja poliitilises positsioonis, ent alati on esikohal siiski mu koorijuhi ja muusikapedagoogi kutse.

Seepärast tahtsingi kirjutada laulupidude ajaloost – sest see ongi minu KUTSE!

Oma esimesel laulupeol – 1969. aasta juubelipeol Tartus (rahvariided on ema Marina Randjärve õmmeldud).

Koos oma õpetaja, professor Kuno Arenguga, pärast 2004. aasta laulupidu Tartus. Tammepärjad – võimas sümbol igale koorijuhile.

Fotod perearhiivist

303

Laine Randjärv In the Gold of the Nordic Sun The Role of Tuudur Vettik and Roland Laasmäe in the Process of Estonian Song Celebrations in the Period of 1938–1980 Edited and issued by KVART Publishing, Estonia 2021

A JATELG TUUDUR VETTIK

ROLAND LAASMÄE

Feodor Fabian Wettik sündis vana kalendri järgi 22. detsembril 1897. aastal, uue kalendri järgi (3.) 4. jaanuaril 1898

1898

Algas muusikatee Väike-Maarja kihelkonnakoolis mees- ja segakoori moodustamisega kaasõpilastest

1912

SÜNDMUSED MAAILMAS

1910

VII Laulupidu Tallinnas

1914–1918

Esimene Maailmasõda

1917 1919.–1925. aastal õppis äsja avatud Tallinna Kõrgemas Muusikakoolis (hilisem Tallinna Riiklik Konservatoorium)

1919–1925

Noorte Ühingu „Tungal” segakoor oli tema esimene oma koor

1922

Laulupeo üldjuhi debüüt Tallinnas X üldlaulupeol

1933

Eesti Vabariigi sünd

1920

Tartu Rahu

1924

V. I. Lenini surm

1934

Algas vaikiv ajastu Eestis

Roland Laasmäe sündis 20. (21). augustil 1922

1939–1945 Oli 1940. aastal Tallinna Riiklikus Konservatooriumis muusikajuhtimise kateedri üks asutajaid ja kuni 1946. aastani selle esimene juhataja. 1946–1947 dekaan, alates 1947. aastast kooridirigeerimise professor

1940

Asus õppima August Topmani oreliklassis Tallinna Muusikakeskkoolis, koori- ja orkestrijuhtimist hakkas õppima 1941. aastal

Tegutses sakslaste okupeeritud Eestis, valmistas ette XII üldlaulupidu, mis planeeritud ajal, 1943. aastal, ei toimunud

1942

Läks rindele, võitles Nõukogude vägede poolel

Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni 30. aastapäeva auks korraldatud XII üldlaulupeo ühendatud segakooride juht, omistati ENSV teenelise kunstitegelase aunimetus

1947

Esimene kriitika, poliitilised rünnakud 1949. aasta 13. märtsil, suurküüditamise kuul Tallinnas toimunud EN Heliloojate Liidu üldkoosolekul võeti tema õpetus „Diktsioonist laulus” tõsiselt ette

1949

Arreteeriti 18. veebruaril 1950. aastal ja võeti ära ENSV teenelise kunstitegelase aunimetus

1950

Mõisteti süüdi ENSV Siseministeeriumi Sõjatribunali otsusega 15. jaanuarist 1951. Karistuseks 25 aastat paranduslikku tööd sunnitöölaagris ja 5 aastat sundasumist (rahvakeeles 25 + 5)

1951

Vabanes Siberi vangilaagrist

Alustas õpinguid Tallinna Riiklikus Konservatooriumis

1954

Lõpetas TRK ja asus tööle H. Elleri nim Tartu Muusikakooli kooridirigeerimise õpetajana

1956

Osales EPA segakooriga I Baltimaade Üliõpilaslaulupeol „Gaudeamus” Tartus

Jätkas 1957–1962 tööd konservatooriumi dirigeerimiskateedri professorina

1957–1962 Lõi 1958. aastal Tartu Meeskoori Gaudeamus

Asus juhtima Tallinna Raudteelaste klubi meeskoori

1957–1958

Algas meeste kirjavahetus, mis kestis kuni 1975. aastani

1959

ENSV üldlaulupeo repertuaarikomisjoni liige ning segakooride üldjuht

1960

Lahkus tülide tõttu konservatooriumist, tõmbub ühiskondlikust elust tagasi

1962

Suur Sotsialistlik Oktoobrirevolutioon

1918

Algas meeste kirjavahetus, mis kestis kuni 1975. aastani

Teine maailmasõda

1940

Eesti Vabariik annekteeriti NSVLi poolt

1945

Saksamaa kapituleerumine 8. mail

1949

Märtsiküüditamine ja massiprepressioonid

1953

J. V. Stalini surm

1956

Hruštšovi sula algus.

Ungari ülestõus

1959

Üldlaulupidu Tartus, mis tähistas 90 aasta möödumist laulupidude algusest

1961

Esimene inimene kosmoses

1964

L. I. Brežnev sai NLKP peasekretäriks

1968

Nõukogude armee sissetung Tšehhoslovakkiasse – Praha keva.

Rehabiliteeriti pärast pikka võitlust oma õiguste eest

1968

Juubelilaulupeo üldjuht Tartus ja Tallinnas

1969

Juubelilaulupeo üldjuht Tartus ja Tallinnas

1969

Esimesed inimesed Kuul.

1970

Sai ENSV teeneliseks kunstitegelaseks

1970

Ansambli The Beatles viimane stuudioalbum „Let It Be”

1972

Saavutas rahvusvahelisel koorifestivalil Tallinn-72 võidu Tartu Meeskooriga Gaudeamus

1972

Taliolümpiamängud Sapporos ja olümpiamängud Münchenis

1973

Meeskoori Gaudeamus 15. sünnipäev TRÜ aulas 1974

VI Baltimaade Üliõpilaslaulupidu „Gaudeamus” Tartus

1975

Surid Eesti suurkujud Paul Keres (1916–1975), Georg Ots (1920–1975)

Tuudur Vettiku 75. sünnipäeva tähistamine TRÜ aulas

1975

Pälvis Eesti NSV rahvakunstniku tiitli. XVIII üldlaulupidu meeskooride üldjuhina jäi tema viimaseks peoks.

Laasmäe suri 12. novembril 1975. aastal

XIX üldlaulupeo aujuht, omistati ENSV rahvakunstniku aunimetus

1980

1980

Olümpiamängud Moskva ja Olümpiaregatt Tallinnas. Ilmus „Avalik kiri Eesti NSVst” ehk 40 kiri

Vettik suri 20.mail 1982. aastal

1982

1982

Eestis tähistati suurejooneliselt Mart Saare 100. sünniaastapäeva.

L. I. Brežnevi surm

—Hain Rebas, ajaloolane, emeriitprofessor, ohvitser ja meeskoorilaulja

* * * Raamat pakub laia ülevaate Eesti koorikultuuri arendajate tegevusest, nende töö avalikkuse eest varjule jäänud tahkudest ja muusikakultuuri vaevadest nõukoguliku surutise tingimustes. Koorimuusika rolli meie rahvuskultuuris ning selle seoseid poliitilise ajalooga analüüsitaksegi eeskätt läbi silmapaistvate muusikategelaste ja pedagoogide tegevuse. Raamatu olulisi väärtusi on kirjavahetuse toomine kultuuriajaloost huvitatud lugejani. Kõik kokku kaasahaarav lugemine!

—Lauri Vahtre, ajaloolane

—Aadu Must, ajaloolane, Tartu Ülikooli arhiivinduse professor, poliitik

* * * Professor Kuno Arengu õpilase Laine Randjärve uurimuslik teos on pühendatud eesti muusikaajaloo epistolaarsele küsimuste ringile. Raamatu väärtuseks võib ennekõike pidada Eestile ainuomase nähtuse – laulupeoliikumise – igakülgset analüüsi.

Sel teemal leidis autor mõttekaaslase dr. Vello Salo näol, kes on põhjalikult uurinud laulupidude repertuaari lugu.

Et Eesti laulupidusid on seni vähe uuritud, annab Randjärve monograafia lugejale ilmeka ning akadeemiliselt usaldusväärse sissevaate.

—Ivar Tröner, kultuuriloolane

Käesolev teos on sümboolne järg 2012. aastal Kirjastuses SE&JS ilmunud raamatule SILLAD ÜLE PIIRIDE, kus sai tutvuda muusikute Tuudur Vettiku ja Roland Laasmäe omavahelise originaalkirjavahetusega. Nüüd on vaatluse alla võetud laulupeoliikumisega seotud loovisikute roll ja saatus ajalooliselt keerulisel perioodil. Põnevat avastusretke!

—Laine Randjärv, raamatu autor, koorijuht ja muusikamagister

ISBN 978-9916-9644-1-5

P Õ H JA M A A P Ä IK ES E KU L L A S

* * * Raamatu teeb eriti väärtuslikuks selle laiahaardelisus ja metoodiline mitmekülgsus: autori poolt on defineeritud mõiste „laulupeoliikumine”, seda on käsitletud alates suurmeeste elu isiklikust tasandist ning jõutud laiemate üldistusteni. Tähtis on koorimuusika professionaalsete, üldkultuuriliste probleemide selgitamine Eesti kultuuriloolises, osaliselt ka poliitilise ajaloo kontekstis.

LAINE RANDJÄRV

Raamatus on arvukalt esile toodud väärtuslikke muusikaajaloo fakte, mis on meie lähiajaloos tänaseni tundmatud või vähe uuritud ja mis valgustavad olulisi, isegi valusaid momente meie kultuuriloos – eriti muidugi laulupeoliikumisse puutuvat.

L

A

I N

E

R

A

N

D J

Ä

R V

PÕHJAMAA PÄIKESE KULLAS Tuudur Vettiku ja Roland Laasmäe roll Eesti laulupeoliikumises aastatel 1938–1980