Kirjad koju

Raamatus „Sillad üle piiride”, mis ilmus 2012. aastal, olen avaldanud ka Vettiku seitse kirja oma abikaasale Lonnile, mis on kirjutatud aastatel 1955–1956 ja saadetud Eestisse Siberist Irkutski oblasti Taišeti vangilaagrist. Samuti on raamatus üks Lonni vastuskiri ja abikaasade kirjavahetus hiljem, aastatel 1957–1967.

Samuti on seal tervikuna avaldatud Tuudur Vettiku kirjavahetus oma õpilase ja kolleegi Roland Laasmäega (1959–1975) ning allpool olev selgitus põhineb minu valduses oleval käsikirjalisel arhiivil.

KIRJAD KOJU

Vettiku vangis kirjutatud kirjad344 oma naisele Lonnile annavad ülevaate elust Siberi vangilaagris ja läbilõike nõukogulikust mentaliteedist, millega Vettikul tuli vangina lähemalt kokku puutuda. Need on vastuoluliste emotsioonidega kirjutised: kohati bravuurikad, sisaldades isegi roppusi, aga samas siirad, täis hellust ja armastust. Kuid vastuseid sai ta Lonnilt harva. Säilinud on neist vaid üks345 . Ja arvatavasti ei saatnudki ta neid eriti või ei jõudnud need kohale. Sellest vähesest on aga aimata kahe inimese suurt vastastikust usaldust. See, et Lonni oli tal olemas, andis Tuudurile hingejõu üle elada kuus ebainimlikku aastat täis alandusi ja ülekohut. Kirjade sisu ja toon iseloomustavad hästi ka ajastu vaimu, kus inimeste ja asjade üle otsustas bolševistlik partei ja valitsus.

Iga Vettiku kiri sisaldab koduigatsust ja ootust, mis puuudutas uudiseid ja teateid. Ilmselt on siiski mõned väikesed read suudetud saata ka vanglast väljaminejate või töötajate kaudu, sest 1955. aasta

344 ETMM, M 347:1/107. 345 ETMM, M 347:1/108, 20–21.

4. juuli kirjast346 loeme: „Ma tean, et minu kirjad kodumaale kusagil peetakse kinni. Ei usu, et Sa mulle nii harva kirjutad. Sellepärast ma soovitasin (Kase kirjas) Sulle kirjad mitte Tallinnas posti panna, vaid kusagil mujal. Kas või Leningradi rongi postivagunisse – või mõne inimesega saata kusagile mujale, või sõitis ju üks Su tuttav Leningradi rongi saatjana jne. Siis peaks olema võimalik, et mu kirjad kätte tuleks. Nüüd on küll olukord täbar: iga postipäev arvan, nüüd ikkagi tuleb midagi – ja jälle pettumus. See lahtine kaart tuli õige ruttu mulle kätte. Saada siis ometi lahtiseid kaartegi tihemini.” (Siin ja edaspidi Vettiku rõhuasetus).

Tuudur Vettik kirjutab põhjalikult vangilaagris toimuvast ja ellujäämisvõimalustest: „Siin on ikka nii: kui inimene on oma karistuse ära istunud, siis on asumisele saatmine kindel. Küll on needmist ja vandumist. Kõigile on see Krasnojarski krai nii kui uus karistus. Vaat nii on see paradiisi säädus. Sul on kohtuotsus ette loetud, saad oma 10 või 25 aastat ja see on kõik. Asumisest ei sõnagi. Aga ilma seadusliku aluseta saadetakse siit kõik Krasnojarski kraisse asumisele. Meie laagrist lastakse koju enne tähtaega vaid niisuguseid invaliide, kes ei jaksa omal jalal enam sööklasse minna või ei suuda ennast enam riidesse panna. Siit pole ühtegi invaliidi selle seaduse alusel koju saanud, mis mineval aastal välja kuulutati. Ka 2/3 mehi on siit väga vähe lahti saanud, aga siis ka ikka asumisele. Meie laager olevat üle Liidu kõige räbalam. Olevat „eri narjadiga”, kuigi ta on nüüd tavaline ИТЛ. Muidu on kord siin isegi vabam kui oli Narvas. Elan kõige paremas sektsioonis. Olen juba üle poole aasta saanud haigla toitu, kuigi see on väga räbal – aga ikka veidi parem kui üldtoit. Kõht on alati tühi! […] Tööd pole praegu pea mingisugust. Orkester on laiali läinud. Osalt vabanenud, osalt mingi distsipliini rikkumise karistuseks ära saadetud. Nii et esimesest maist saadik meil kontserte pole olnud.”

Vettik kirjutab Lonnile oma tervisest ja hammaste väljalangemisest 25. augustil 1955. aastal347: „29. VII tulid mul siis suust need viimased hambad, mis Peltšikov mulle ette pani. Nüüd olen siis täitsa ilma. Nüüd on „kunsthambad” üleval, all aga ei ole teps midagi.

346 ETMM, M 347:1/107. 347 Samas.

Aga polegi nii väga hull. Siin ei ole hambaarsti, muidu laseks ka alla panna. Sa ole hea, kui Peltšikoviga juhtud kohtama, küsi, kas meie suurriigis tehakse niisugusi kunsthambaid (nii kui Ameerikas, Inglismaal jne.) mis kinnitatakse otsekohe endise hamba auku erilise tsemendiga […] Ma unistan ka siin põrgupõhjas nendest uutest hammastest.”

Ridade vahel on Vettiku kirjades irooniat ja eneseirooniat, mis aitasid tal vanglaraskused üle elada. Kuid Eestis elades võisid need iseloomujooned pinnuks silmas olla nii mõnelegi kõrge enesehinnanguga kolleegile, kellega Vettik edaspidi vabaduses olles kana kitkus.

Mõned Lonnile saadetud kirjad on aga jahmatamapanevalt ebatsensuursed. Tundub isegi uskumatu, et Vettik söandab naisele saata vanglas pruugitavaid roppe väljendeid suisa mustvalgel väljakirjutatuna. Raamatus „Sillad üle piiride” leitavad Vettiku kirjad 26. juulist 1955 on esitatud originaalsel ja tsenseerimata kujul348 .

Vabaduse ootus on oluline teema kogu kirjavahetuses. 1955.–1956. aastatel oli vabaduse lootus tõepoolest juba õhus. Esialgu vähendati Vettiku 25 + 5 aasta pikkust vangistust 10 aasta võrra ja siis veel, kuni jäi 8 aastat. Pärast Stalini surma saabunud sulaajal asuti läbi vaatama kõikide poliitvangide toimikuid. „Kõigepealt muidugi ihkan siit esmajoones vabaks saada,” kirjutab Vettik 1955. aasta juulikuus. Vabanemiseni oli siis jäänud veel üle poole aasta.

Leitmotiivina läbib kirjavahetust ka heliloomingu ja muusikateooria temaatika. Muidugi aitas vaimne tegevus sellistes keerulistes tingimustes hingejõudu hoida ja taastada. Kirjadest selgub, et vangilaagris õpiti Schilleri näidendit ja Vettikul paluti antraktidele ehk vaheaegadele muusika leida. Samuti saame teada, et ühe suve jooksul on Vettik komponeerinud 20 laulu. Teistes kirjades tulevad taas aruanded tehtust: „Nüüd tehakse näitemängu. Siia tuli üks spetsialistlavastaja. Praegu valmistavad ette Schilleri „Коварство и любовь” Sinna tuleb minul anda mõned muusikalised illustratsioonid. Teen seda siin viiuliga, accordeoniga ja trummiga. Rohkem muusekante ei ole. Ja accord. Ja trummi mehedki on räbalad. Nii siis tuleb

348 Randjärv, Sillad üle piiride. Tuudur Vettiku kirjavahetus abikaasa Lonni Paigaline-Vettikuga 1955–1956, lk 35–58.

minul kanda omal õlal see kõik. [...] Olen oma aega täitnud nüüd komponeerimisega. Olen kirjutanud 10–15 laulu. Need tahavad küll viimistlemist veel, sest siin ei ole klaverit, kõik tuleb peast kirjutada. Loodan, et kui ükskord koju tulen, siis ei tule päris tühjade kätega.”

Abikaasade omavaheline kirjavahetus aastatel 1957–1967 (vt lisad lk 222) on ülevaatlik taustamaterjal, mis annab teavet Tuudur Vettiku muusikategevuse, koorilaagrites viibimise, üldise kultuurielu, kultuuritegelaste, maailmatähtsusega sündmuste ja koduse eluolu kohta.

Selle perioodi allikmaterjali tähtsus seisneb põhiliselt Vettiku kui isiksuse avamises ja tutvustamises. Ta oli avalikkuse meelest eriti pärast vangilaagrist naasmist kinnise ja tõrksa iseloomuga inimene ja mässis ennast ka intriigidesse ning pigem on ta aktiivselt tegelenud enda rehabiliteerimise taotlemise kui koorielu korraldamisega.

Kirjadest selgub siiski, et vaatamata pingelistele suhetele kolleegidega on Vettikus säilinud sarkasmi sugemetega huumorisoon ja huvi maailmas toimuva vastu. Näiteks kommenteerib ta ühes kirjas (vt lisad lk 225 ) abikaasale lõbusalt inimese lendu kosmosesse: „Tead suurt uudist – jälle on kosmoses käidud ja juba paari kaupa – oleme uhked jne. Maa jääb kitsaks, on vaja asumaid teistelt planeetidelt – tuleb uus kolonisaatorite klass. Aga see on vist küll õige kauge küsimus.”