Ideoloogiline kontroll

IDEOLOOGILINE KONTROLL

Vastavalt ametlikele kaanonitele pidi kultuurielu olema absoluutse ideoloogilise kontrolli all. Mistahes hälve ametlikust suunast pidi takerduma lausa ületamatutena näivate tõkete rägastikus. Tartu Linna RSN Täitevkomitee kauaaegne kultuuriosakonna juhataja Elvi Alekand on oma 28. novembril 2010. aastal mulle antud intervjuus detailselt kirjeldanud konkreetselt Tartu olusid, milles Laasmäel ja tema kolleegidel tuli töötada, samuti bürokraatlikke reegleid ning rituaale, mida tuli täita.

Sedasama räägivad laulupidude kavad. Kommunistliku partei kõigi aegade kõige äärmuslikum kontroll avaldus 1950. aastal toimunud XIII üldlaulupeo repertuaaris, kus domineeris Stalini nn suurte tegude motiiv. Kolm avalaulu olid A. Aleksandrovi „Kantaat Stalinist”, G. Ernesaksa „Laul Stalinile” ja E. Kapi kantaat „Rahva võim”. Kõiki neid juhatas Gustav Ernesaks. Alates 1955. aasta laulupeost (peale Stalini surma) kõlasid aga pidudel suurt kodumaad ülistavate laulude kõrval taas laulud „Lenini sõnadest” ja „Suurest Leninist”404 . Eesti laule oli kavas vaid 17% kogu repertuaarist.

Ideoloogiline kontroll ei piirdunud laulupidude repertuaariga. Nagu Alekand meenutab, pidid kõik koorid, teiste hulgas Gaudeamus, oma esinemiste kavad vastavates ametiasutustes kooskõlastama. Eestis toimuvate kontsertide puhul piisas Tartu Linna RSN TK kultuuriosakonnast, kaugemate esinemiste kavad tuli kooskõlastada EKP Tartu Linnakomitee propaganda- ja agitatsiooniosakonnas.

404 http://laulupidu.tartu.ee/muuseum.

Parteiorganid kontrollisid kontsertide kavu ja kirjutasid ette, et nn Lenini laulud tuleb kohustuslikus korras esitada. Heliloojate Liidu arhiivimaterjalidest võime lugeda, kuidas määratleti lubatud ja keelatud repertuaari ning püüti korraldada uute koorilaulude tellimist heliloojatelt ja kirjanikelt vastavalt Moskvast tulnud nõudmistele.405 Alekand väidab, et totaalne kontrollisüsteem kippus praktilises elus siiski murenema. Tolleks ajaks oli isegi kompartei aparaadis inimesi, kelle jaoks kommunistlik propaganda oli vaid väline kest. Käskude ultimatiivset hõredust ära kasutades oli võimalik oma südametunnistuse järgi talitada. Nii kirjeldatakse positiivsetes värvides tollast EKP Tartu Linnakomitee propaganda- ja agitatsiooniosakonna juhatajat Aino Kääni (1936–2011). Kaasaegsete jutu järgi aitas ta paljudel kultuuriinimestel parteilistest nõudmistest leebemalt mööda saada. Avalik opositsioonilisus ei tulnud aga kõne alla – see oleks kaasa toonud karmid repressioonid.

Dirigent Laasmäe, kes oli 1969. aasta juubelilaulupeo ja 1975. aasta üldlaulupeo meeskooride üldjuht, sai 1970. aastal Eesti NSV teeneliseks kunstitegelaseks. 1975. aastal (viis aastat enne õpetaja Vettikut) pälvis ta Eesti NSV rahvakunstniku tiitli. Ent hoolimata sellest välisest tunnustusest pidi temagi kõik kontserdikavad nimetatud asutustes kinnitama. See, et vaatamata rangele vennasrahvaste laulude nõudele laulsid koorid Laasmäe juhtimisel alati ka oma laule ja Gaudeamuse kontserdid mõjusid kuulajale eesti meele alalhoidjana või äratajana, on kõiki neid tagamaid teades väga suur saavutus. See lubab väita, et Laasmäe ei kasvatanud Gaudeamuses ja Tartus mitte üksnes oma lauljaid, vaid ka kuulajaid, andes neile vabaduseta elus vajalikku lootust, mõistmist ja elujõudu. Inimestele, kes mõistsid selle ajastu kaksikmoraali ning oskasid eristada, mis on sisu, mis kohustuslik pealesunnitud pakend, jõudis Gaudeamuse ja Laasmäe sõnum kohale.

Väga suureks probleemiks oli noodimaterjalide, kontserdikavade, kutsete ja kontserdiplakatite trükkimine. Nõukogude ajal võis trükikojas mistahes asju tiražeerida vaid selleks volitatud asutuste kirjalikul loal ja üldiselt oli sellega pahatihti igasuguseid probleeme,

405 ERA. R-1958-1-13 (1947); ERA. R-1958-1-17 (1948); ERA. R-1205-2-383 (1948); ERA.

R-1958-1-35 (1949); ERA. R-1958-1-36 (1949); ERA. R-1958-1-70 (1953). Lubatud ja keelatud laulude nimekirjad.

mis on tänaseks ammugi unustatud. See teema kerkib valusalt ka Tuudur Vettiku ja Roland Laasmäe kirjavahetuses.

Selleks et 1960.–1970. aastatel saaks midagi trükkida, tuli läbida pikk bürokraatlik kadalipp. Kõigepealt pidi tööd varakult kirjastuse ja trükikoja trükiplaani kirja panema.406 Sellega kaasnesid arvukad kooskõlastamised, mistõttu võisid tellijad keerulises asjaajamises ajagraafikuga hiljaks jääda. Nii ehk teisiti tuli iga muudatus kavas jälle täitevkomitee kultuuriosakonna ja parteikomiteega kooskõlastada407, näiteks uute laulude kogumike trükkimiseks oli vajalik kultuuriministeeriumi kooskõlastus. Kirjavahetuses leidub palju vihjeid selliste lubade hankimiseks tehtud ponnistustele, mis põgusal lugemisel märkamatuks jäävad. „Pean Lindale kõige lähemate päevade sees Tallinna järele sõitma ja oma IX vihikule [meeskoori Gaudeamus repertuaarivihik] ministeeriumist ilmumise loa saama,” kirjutas Laasmäe Vettikule ühes oma paljudest kirjadest.408 Mistahes trükise ilmumiseks oli vajalik nõukogude tsensori, tollases kõnepruugis Glavliti luba (see oli Kirjanduse ja Kirjastusasjade Peavalitsus, kus otsustati esitamisele või trükis avaldamisele tulevate tekstide lubamise üle ning korraldati eel- ja järeltsenseerimist jms). 1964. aastal oli Vettik viinud trükikotta nootide uue, parandatud versiooni. Aga „trükikoda ei teinud ja lasi vana viisi, sest matriits oli olemas. Ja nii ta läkski vanamoodi”.409 Võimalik, et asi polnud siiski ainult matriitsis ja Vettik, tsensuuriasjades ilmselt vilumatu inimene, ei pruukinud taibata, et ilma tsensori loata ta lihtsalt ei tohi noodi-, tähe- või mistahes trükivigu parandada. 1967. aastal, Oktoobrirevolutsiooni juubeliaastal, aga märgiti lakooniliselt, et trükikojad on ülekoormatud – trükitakse aukirjade blankette, sest nõukogude inimesed vajasid ju tunnustust.410 Mitmel

406 Laasmäe Vettikule oma Tartu kontserdi ettevalmistamisest. Taaralinnas neljapäeval 9.09.1967. 407 Laasmäe Vettikule probleemidest nootide trükkimisel ja Riia kooriga ühise kontserdi korraldamisest Tallinnas. 26.01.1968. 408 Laasmäe Vettikule oma Tartu kontserdi ettevalmistamisest, Taaralinnas neljapäeval, 9.09.1967. 409 Vettik Laasmäe meeskoorile õpetatava repertuaari artikulatsioonist, dünaamikast ja agoogikast, 7.08.1964. 410 Laasmäe Vettikule oma Tartu kontserdi ettevalmistamisest, Taaralinnas neljapäeval, 9.09.1967.

korral kurdeti kirjavahetuses, et trükitöö läksid halvasti ja tulemus ei kannata kriitikat. 1968. aasta veebruaris kirjutaski Laasmäe Vettikule: „Tegime uued kutsed. Palju paremad ei saanud! Trükikotta mine nagu kemmergu – oma papriga!”411 Väga iseloomulik on ka Laasmäe kirjas leiduv lakooniline teade: „Tänan saadetise eest. Sain selle kätte ja süvenesin juba nendesse trükivigadesse.”412 Nootide trükkimine oli nõukogude ajal täiesti võimalik, kuid paraku oli see niivõrd suur ja keeruline ettevõtmine, et võttis suure osa koorijuhi ajast. Kõige kiuste andis meeskoor Gaudeamus Laasmäe ajal välja 14 noodivihikutkogumikku, mille originaalid valmistas käsitsi ette Roland Laasmäe kauaaegne sõber ja kolleeg Aadu Regi. Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi kogudes on ka Vettiku ja Regi omavaheline kirjavahetus413 nootide trükkimise ja ettevalmistamise teemal. Vettik jõudis Regini tõenäoliselt just Laasmäe kaudu.

Meeskoori Gaudeamus arhiivis olevad materjalid – rajoonikomitee ametnike seletuskirjad kultuuriministeeriumile ja ministeeriumi enda koosolekute protokollid – illustreerivad ilmekalt olukorda, mis valitses eriti 1970. aastatel, kus kultuurikollektiividele pandi kohustuseks rõhutada oma ideelis-poliitilist meelsust. Seda meelsust ju tegelikkuses ei olnud. Nii ametnikud ministeeriumides kui ka käsutäitjad vahelülides ning lõpuks kollektiivide juhid olid sunnitud seda mängu kaasa tegema, et siiski oleks võimalik oma rahvuskultuuri selles hulluses säilitada.

411 Laasmäe Vettikule oma Tartu kontserdi viimastest ettevalmistustest. 2.02.1968. 412 Laasmäe Vettikule juubelilaulupeo ettevalmistustest Tartus jne. 25.06.1968. 413 ETMM, M 347:1/121. L 8–10; 347: 1/106. L 1–9. Tuudur Vettiku ja Aadu Regi kirjavahetus.