Kultuurirahva poliitiline polariseerumine

KULTUURIRAHVA POLIITILINE POLARISEERUMINE

Eesti kultuuritegelaste poliitilist polariseerumist on kirjanduses üsna laialt käsitletud. Sirje Oleski artiklite kogumikust „Tõdede vankuval müüril”414 loeme uue kirjandusparadigma kehtestamisest ENSV kirjanike II kongressil 1946. aasta novembris ja sellele järgnenud 1947.–1949. aastate üleminekuajast, „kui kujunevad rindejooned nõukogude kirjanduse sees ja eristuvad tulevased kodanlikud natsionalistid, st eelneva kirjanduskogemusega inimesed, ja nende vastas eriti õigeusklikud homo novus’ed […], kes tahavad kohta Parnassil ehk institutsiooni sees ja hakkavad seda enda jaoks senistest täitjatest puhastama”.415

Ühe kriteeriumina, mille järgi kultuuriinimesi lahterdati, on nähtud mehhaanilist ja sageli juhusest tingitud põhimõtet, et need, kes oli viibinud sakslaste okupeeritud Eestis, olid halvad või vähemalt kahtlased, seevastu Nõukogude armees võidelnud või ka tagalas viibinud aga head. Asju on vaja aga näha sügavamalt – nõukogude ideoloogide suurem ja strateegiline eesmärk oli rahvusliku intelligentsi lõhestamine. See on impeeriumide vana ja tuntud printsiip – divide et impera, jaga ja valitse. Just nii oli võimalik maha suruda vastupanu võõrvõimudele. Tuudur Vettik, Riho Päts ja Alfred Karindi osalesid aktiivselt Saksa okupatsiooni aegses muusikaelus Eestis, samal ajal kui paljud edaspidi Eesti NSV-s juhtivaid positsioone hõivanud

414 Olesk, Sirje. Neljakümnendad I: murrang kodumaal. // Tõdede vankuval müüril. Artiklid ajast ja luulest. Eesti Kirjandusmuuseum, Tartu, 2002, lk 67–88. 415 Olesk, Neljakümnendad I: murrang kodumaal, lk 67–88.

kultuuritegelased olid tegutsenud Jaroslavlis Eesti NSV Riiklikes Kunstiansamblites.416

Avo Hirvesoo sõnutsi mobiliseeriti 1941. aastal Nõukogude armeesse või lihtsalt deporteeriti Venemaale 95 muusikut, kellest 65 jõudis Eestisse tagasi ja enamasti „suutis jätkata oma erialast tööd, neist mõnedki juhtivatel kohtadel (V. Alumäe, E. Kapp)”. Hirvesoo leiab, et 1942. aastal propagandistlikel eesmärkidel Jaroslavlis loodud Eesti Riiklikesse Kunstiansamblitesse koondatud kultuuritegelasi säästeti nii lahingutegevusest kui ka repressioonidest igaks juhuks, võimalike tulevaste rahvusvaheliste läbirääkimiste tarvis.417 Toomas Karjahärm on andnud Jaroslavlis tegutsenud kunstiansamblitele tõenäoliselt täpsema, poliitilise tööriista tähenduse, kinnitades, et „pärast sõja lõppu pidid neist ideeliselt karastunud töötajatest saama Moskva poliitika kuulekad elluviijad kodumaal”. 418

Moskva taotles teadlikult siinse intelligentsi lõhestamist, soovides vastandada Nõukogude tagalas olnud inimesi nendele, kes jäid kodumaale või põgenesid raja taha. See ka õnnestus. Helene Mugasto-Johani, kes oli ENSV Riiklike Kunstiansamblite inspektor aastatel 1942–1943, kirjeldab poliitkasvatuslikku töötlemist, mida viidi läbi kunstiansamblite liikmete hulgas. Näiteks korraldati süstemaatiliselt õpiringe, kus kuulati referaate, käsitleti teemasid alates Suurest Oktoobrirevolutsioonist kuni rahvusküsimuste ja marksismi alusteni. Partei ajalugu võeti läbi kommunistlike noorte õpirühmades.419 Kultuurivaldkonna loovkoosseis pidi olema ideoloogiline relv.

Vettik elas sõja-aastail Eestis, nõukogude retoorika kohaselt Saksa fašistide okupeeritud territooriumil, mis oli taunimisväärne.

416 ENSV Riiklikud Kunstiansamblid (ERKA) loodi 16. detsembril 1941 NSVL Kunstide

Komitee käskkirjaga. Nende ametlik avamine toimus 22. märtsil 1942 Jaroslavli kinoteatris

Gigant. Valitsuse otsus koondada okupeeritud Eesti kultuuritegelased sõja ajal kunstiansamblitesse tehti 1941. aasta lõpus teatavaks NSVLi Kunstide Komitees. Koosolekul Tšeljabinskis oli kohal ka ENSV valitsuse juht Johannes Vares-Barbarus ja seal viibisid mitmed väga tähtsad isikud valmivate ansamblite arengus ja Eesti kultuurielus: Paul Pinna, Ants Lauter, Nigol

Andresen, Eugen Kapp ja Vladimir Alumäe. Vt Maris Pajuste. Eesti Riiklike Kunstiansamblite sümfooniaorkester Jaroslavlis. // AegKiri 2011, 4, lk 219. ERKA-s olid tegevad ka Gustav

Ernesaks, Jüri Variste, Harri Kõrvits, Edgar Arro jt. 417 Hirvesoo, Avo. Kõik ilmalaanen laiali… Kupar, Tallinn, 1996, lk 13. 418 Karjahärm, Sirk, Kohanemine ja vastupanu, lk 193–194. 419 Johani-Mugasto, Helene. Eesti Riiklike Kunstiansamblite tegevusest. [Suure Isamaasõja perioodil] // Sõjasarv, III. Moskva, 1943, lk 131.

Ernesaks tegutses seevastu – pole oluline, kas omal tahtel või sunniviisiliselt – tagalas. See oli kiiduväärne. Hinnates tagantjärele neid ajaloolisi tahtlikke ja juhuslikke kokkusattumisi näeme, et loovisikute polariseerumine Teise maailmasõja sündmuste tõttu ja järel oli mõjutatud sellest saatusest, mis neile aastatel 1942–1944 osaks sai. Nii ühed kui teised teostasid end loovisikutena, püüdes endale ja oma peredele ka elatist teenida. Siiski tõusid 40 aastate lõpus Eesti NSV Riiklikes Kunstiansamblites osalenud inimesed enamasti juhtivpositsioonidele ka Nõukogude Eesti ühiskonnas, samal ajal kui teisi ootas ees usaldamatus ja tagakiusamine. Vettik ja Ernesaks, mõlemad silmapaistvad loomeinimesed ja Eesti ajalukku läinud koorikultuuri suurmehed, olid erinevad, märgib Urve Lippus. 420 Vettik oli pühendunud koorikultuuri edendamisele, koorijuhtide koolitamisele. Seda võis hinnata ehk neutraalseks. Ernesaks töötas aktiivselt Eesti NSV Heliloojate Liidus, millest oli saanud nõukogude võimu oluline atribuut loomingulise muusikaintelligentsi ohjamiseks ja ideoloogiliseks kontrollimiseks. Moskvast vaadatuna oli ta selles osas vaieldamatult hoopis kiiduväärsem kui Vettik.

Mitmeid n-ö valel poolel olnud loovisikuid otseselt küll ei represseeritud, kuid seda tehti kaudselt. Neid ei arreteeritud ega küüditatud, aga ideoloogilistel põhjustel töölt tagandatud loomeinimesed kaotasid võimaluse endale erialase tööga leiba teenida ning langesid masendusse. Hugo Lepnurm421 oli küll sõja ajal Nõukogude armees, kuid kõrvaldati usuliste tõekspidamiste pärast pedagoogiliselt töölt ja kustutati Heliloojate Liidu nimekirjast. Sama juhtus Karl Leichteri, Enn Võrgu, Aurora Semperi, Peeter Laja, Artur Uritamme ja Johan Tamverkiga, kes kustutati Heliloojate Liidu nimekirjast 1950. aastal.422 Põhjendused olid näiteks sellised:

420 Lippus, Urve. Eesti muusika kaotused Nõukogude okupatsiooni läbi. // Kannatuste aastad 1940–1991. 1. vihik. Sihtasutus Valge Raamat, Tallinn, 2008, lk 193. 421 Hugo Lepnurm (1914–1999), helilooja, organist ja pedagoog. 1936. aastast Tallinna Konservatooriumis oreli ja solfedžo, hiljem muusikateoreetiliste ainete ja muusikaajaloo õppejõud.

Aastatel 1941–1944 tuli tal viibida algul Nõukogude Armee tööpataljonis Udmurtias, seejärel ENSV Riiklikes Kunstiansamblites Jaroslavlis. 1945. aastal sai temast konservatooriumi professor. Aastatel 1950–1958 oli ta sunnitud usulise tegevuse pärast pedagoogitööst kõrvale jääma. Sel ajal tegutses ta orelikunstniku, kirikuorganisti ja heliloojana ning Eesti Luteri kiriku Konsistooriumi kirikumuusika osakonna juhatajana. 422 ERA. R-1958-1-43. L 1–4. [Kirjavahetus Heliloojate Liidu liikmest kustutamise asjus]. 12. juuli 1950 kuni 24. juuni 1952.

„… kodanlik-kosmopoliitsete ja natsionalistlike seisukohtade ning tegevuse tõttu, mis on vastuolus nõukoguliku loovliidu tõekspidamiste ja kohustustega [Leichter, A. Semper]; kestva loomingulise ja ühiskondliku passiivsuse tõttu ning Nõukogude Heliloojate Liidu sihtidele ja ülesannetele mittevastava tegevuse pärast [Lepnurm]; seoses tegevusega fašistliku okupatsiooni ajal Tallinna Konservatooriumi inspektorina, mil ta asus kirjutama ulatuslikumat sümfoonilist teost, mis oli pühendatud punase terrori poolt väljasaadetuile ja represseerituile [Tamverk]; kestva loomingulise ja ühiskondliku passiivsuse tõttu [Laja, Uritamm]. 423 1951. aastal lisandus sellesse põlualuste nimekirja Nikolai Goldschmidt, kes kustutati Heliloojate Liidu nimekirjast „seoses tema arreteerimisega NSVL organite poolt”.424 Heliloojate Liidu juhid õppisid ideoloogiakupja ja otsuste täidesaatja ameti üha paremini selgeks. Üks drastilisemaid näiteid on Enn Võrgu ülekuulamise protokoll, mida viisid läbi Eugen Kapp, Harri Kõrvits ja Edgar Arro 14. detsembril 1950. aastal Eesti Nõukogude Heliloojate Liidu juhatuse egiidi all.425 Need kolm nimetatud liidu juhtkonda kuuluvat heliloojat tegutsesid koos ka Eesti Riiklikes Kunstiansamblites Jaroslavlis.

423 ERA. R-1948-1-43. L 1–11. 424 ERA. R-1958-1-38. L 45–51. ENSV Heliloojate Liidu juhatuse koosolekute protokollid]. 12. juuli 1950 kuni 24. juuni 1952. 425 ERA. R-1958-1-38. L 22–28.