Põhjamaa päikese kullas
KULTUURIRAHVA POLIITILINE POLARISEERUMINE
Eesti kultuuritegelaste poliitilist polariseerumist on kirjanduses üsna laialt käsitletud. Sirje Oleski artiklite kogumikust „Tõdede vankuval müüril”414 loeme uue kirjandusparadigma kehtestamisest ENSV kirjanike II kongressil 1946. aasta novembris ja sellele järgnenud 1947.–1949. aastate üleminekuajast, „kui kujunevad rindejooned nõukogude kirjanduse sees ja eristuvad tulevased kodanlikud natsionalistid, st eelneva kirjanduskogemusega inimesed, ja nende vastas eriti õigeusklikud homo novus’ed […], kes tahavad kohta Parnassil ehk institutsiooni sees ja hakkavad seda enda jaoks senistest täitjatest puhastama”.415 Ühe kriteeriumina, mille järgi kultuuriinimesi lahterdati, on nähtud mehhaanilist ja sageli juhusest tingitud põhimõtet, et need, kes oli viibinud sakslaste okupeeritud Eestis, olid halvad või vähemalt kahtlased, seevastu Nõukogude armees võidelnud või ka tagalas viibinud aga head. Asju on vaja aga näha sügavamalt – nõukogude ideoloogide suurem ja strateegiline eesmärk oli rahvusliku intelligentsi lõhestamine. See on impeeriumide vana ja tuntud printsiip – divide et impera, jaga ja valitse. Just nii oli võimalik maha suruda vastupanu võõrvõimudele. Tuudur Vettik, Riho Päts ja Alfred Karindi osalesid aktiivselt Saksa okupatsiooni aegses muusikaelus Eestis, samal ajal kui paljud edaspidi Eesti NSV-s juhtivaid positsioone hõivanud Olesk, Sirje. Neljakümnendad I: murrang kodumaal. // Tõdede vankuval müüril. Artiklid ajast ja luulest. Eesti Kirjandusmuuseum, Tartu, 2002, lk 67–88. 415 Olesk, Neljakümnendad I: murrang kodumaal, lk 67–88. 414
176