Formalism, kultuuriinimeste tagakiusamise taust

FORMALISM, KULTUURIINIMESTE TAGAKIUSAMISE TAUST

Selleks et aru saada, mismoodi toimisid totalitaarse riigi vägivallamehhanismid, mille ohvriks langesid nii Vettik, Päts, Karindi kui ka teised, on vaja tunda sündmuste tausta ja tolle aja poliitilist loogikat. Üks olulisemaid lähtepunkte on see, et kõik tähtsamad otsused kujundati võimukeskuses Moskvas.

Nõukogude Liidus algas jõuline rünnak heliloojate vastu 1948. aasta veebruaris. 10. veebruaril 1948. aastal võttis ÜK(b)P Keskkomitee vastu otsuse „V. Muradeli ooperist „Suur sõprus””. See mõistab hukka formalistliku suuna nõukogude muusikas. Formalism tähistas sotsialistliku realismi kaanonitele mittevastavat kunsti. Hävitava hinnangu osaliseks said sellised vene muusika suurkujud nagu Dmitri Šostakovitš, Sergei Prokofjev, Nikolai Mjaskovski, kriitika alla langes ka Vissarion Šebalini, Aram Hatšaturjani ja Gavril Popovi looming. Muradeli ooperile heideti ette muusika ilmetust ja väljendusvaesust, kaootilisust ning disharmooniat, dissonantside ja kõrva haavavate helikombinatsioonide kasutamist. Need meloodiad ja aariad polevat meeldejäävad ning üksikud meloodilisusele pretendeerivad lõigud ja stseenid katkevat aga äkki ebaharmoonilise müraga, mis olevat täiesti võõras inimese normaalsele kuulmisele ja mõjuvat masendavalt. Veel kurdeti, et ooperis ei ole kasutatud rahvaviise.426

426 ÜK(b)P KK otsusest „Ajakirjadest Zvezda ja Leningrad”. „Draamateatrite repertuaarist ja abinõudest selle parandamiseks”. „Kinofilmist „Suur elu” ja V. Muradeli ooperist „Suur sõprus”. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 1951.

Kui helilooja Vano Muradeli mõistis, et tema teos on Stalinile täiesti vastukarva ja võib viia ta hukatusse, reageeris ta esmapilgul täiesti arusaamatult, ent nagu hiljem selgus – nõukogude olustikus isegi kavalalt. Ta asus ennast ise aktiivselt kõiges süüdistama ning suutis kannataja oreooli kandes isegi otsusest ooperi „Suur sõprus” kohta kasu lõigata. Ta esines tehaste, vabrikute ja kolhooside tööliste ees ning algatas jõulise patukahetsuste laine, mis sai koos formalistide paljastamisega pärast tema ooperi mahategemist moeasjaks. Muradeli astus inimeste ette ja seletas, et tema ongi formalist ja kosmopoliit, aga õnneks näitas partei talle kätte suuna, mille järgi tegutseda. Šostakovitši mälestusraamatust loeme mahlakat hinnangut: „Kõik olid rahul. Töölised nägid elus formalisti, neil oli midagi, millest sõpradele ja naabritele rääkida. Muradeli teenis tubli kopika ja täitis heliloojate liidu enesekriitikaplaani. […] Tõuke alustada nõukogude muusika laiaulatuslikku hävitamist andis Muradeli, ei keegi teine. 427

Kompartei keskkomitee otsuse tulemusena pidi ka muusikas, nagu varem kirjanduses, saama kohustuslikuks sotsialistlik realism – sisult sotsialistlik ja vormilt rahvuslik. Selle meelisteemaks sai Stalini ja kommunistliku partei ülistamine, lubatud olid ka kiidulaulud võidetud sõjale, sotsialistlikule ülesehitustööle, kolhoosikorrale, nõukogulikule internatsionalismile ning looduse alistamisele nõukogude inimese poolt. Soositud žanritena nähti massi-, koori- ja rahvalikke laule ning oopereid ja programmilise sisuga sümfoonilisi lühivorme.

Nii nagu Moskva kampaaniate puhul ikka, laienes see kiiresti ka okupeeritud aladele. Märtsi alguseks „avastati” formalistlik suund ka mitme Eesti helilooja loomingus. EK(b)P Keskkomiteelt said nahutada paljud heliloojad alates Heino Ellerist, kelle kogu varasem looming osutus formalismiks. Seda leiti ka Eduard Oja loomingus, Tuudur Vettiku laulus „Surematus”, Johannes Bleive viiulisonaadis, Hugo Lepnurme ja Alfred Karindi teostes. Mõneti üllatuslikult tabas kriitika isegi äsja Venemaalt saabunud Lydia Austerit. Resoluutselt mõisteti hukka estraadi- ja džässmuusika loojate lömitamine

427 Tunnistus. Dmitri Šostakovitši mälestused. Kirja pannud Solomon Volkov. Tõlkinud Liisi

Erepuu. Vagabund, 2002. Mõistagi ei olnud sellist teost võimalik tollal avaldada Nõukogude

Liidus. Raamat ilmus esmakordselt 1979. aastal ingliskeelsena, väljaandjaks Harper&Row

Publishers, London.

lääne dekadentliku kodanliku muusika ees.428 1950. aastal toimuv XIII üldlaulupidu pidi vastavalt partei suunistele kujunema vormilt rahvuslikuks ja sisult sotsialistlikuks suurürituseks. Heliloojate puhul oli selleks ajaks ideoloogiakupja rolli asunud EN Heliloojate Liit. See oli asutatud ENSV Ministrite Nõukogu määrusega 3. jaanuaril 1941, ametlik asutamiskoosolek peeti Leningradis 1944. aasta mais. Asutamiskonverents oli aga alles juulis 1946.429 Liit koondas eelkõige Nõukogude tagalas tegutsenud heliloojaid, kes olid ühtlasi juhtivatel kohtadel selles organisatsioonis. Saksa okupatsiooniaastail Eestis viibinud heliloojaid võeti küll liikmeks, kuid nende kaasarääkimise võimalused olid enam kui tagasihoidlikud. 1949. aastaks oli Eesti NSV Heliloojate Liidust kujunenud organisatsioon, mille peamine eesmärk oli jõuline kontroll heliloojate üle. Lugedes liidu juhatuse koosolekute protokolle on näha, et mitme juhtiva kultuuritegelase sõnavõtus kajastub paaniline soov olla sõnakuulelik uuele võimule ja naiivne püüe igat Moskvast saadetud suunist ellu rakendada veelgi tublimalt, kui seda tegelikult ehk kästigi.430 Nii on kirjeldanud Enn Oja ja see annab tõesti üldiselt edasi need meeleolud ja suundumused, mis siis muusikaliste ringkondade juhtide seas valitsesid. Laulude ja muusikaliste etenduste tekstide vastavuse nõue ideelis-poliitilisele kommunistliku partei ideoloogiale, kohustuslik repertuaar rahva- ja kutselistele teatritele, õppekavade politiseerimine muusikaõppeasutustes, iga takti analüüsimine heliloojate loomingus lootuses leida vihjeid formalismile, KGB stiilis ülekuulamised, mida korraldas Heliloojate Liidu juhatus; n-ö kahtlaste heliloojate väljaheitmine liidust – see kõik toimus päriselt kultuurivaldkonnas tol perioodil. Enamikule dokumentidest on alla kirjutanud Harri Kõrvits, Eesti Nõukogude Heliloojate Liidu aseesimees. Ta oli ka põhiline ülekuulaja ja süüdistaja, nagu selgub koosolekute protokollidest.

428 EK(b)P Keskkomitee otsus „Abinõudest ÜK(b)P Keskkomitee 1948. aasta 10. veebruari otsuse „V. Muradeli ooperist „Suur sõprus”” täitmise kohta”. Sirp ja Vasar 1948, 6. märts. 429 Eesti NSV Kultuuriasutuste ajaloo teatmik. V osa. Loomingulised liidud ja ühingud 1940–1970. Tallinn, 1986, lk 18. Vt ka Tiiu Kreegipuu. Nõukogude kultuuripoliitika printsiibid ja rakendused Eesti NSV-s aastatel 1944–1954 kirjanduse ja trükiajakirjanduse näitel. Magistritöö. Juhendaja Tõnu-Andrus Tannberg. TÜ kirjastus, Tartu, 2005, lk 40. 430 Oja, Enn. Transvaal XIII üldlaulupeo ümber. Laulupeo radadel. Sirp 1999, 4. juuni, lk 10.

David Vseviov on teravmeelselt märkinud, et nõukogude süsteem oli „saatanlikult kaval ja nutikalt reeglipäratu”. Ta lisab ka kurioosse seletuse: „Siberisse võidi küüditada kunstnik, kelle looming sisaldas vaid Lenini pilte, ja jätta sinna saatmata kunstnik, kes polnud kordagi Leninit maalinud. Nõukogude ajajärgu toimimise mõistmiseks tuleb sinna joonistada keeruline rägastik”.431 Ajalugu siiski näitab, et nende erandite kõrval oli repressioonide mehhanism üsna reeglipärane. Vähemalt Vettiku puhul. Kui 3. oktoobril 1948. aastal toimunud ENSV Heliloojate Liidu üldkoosolekul tabas austatud ja armastatud heliloojat kriitika ja hukkamõist, näis tegemist olevat mingi imeliku ajutise arusaamatusega. Tundus, nagu Vettik võiks oma loomingulist tegevust rahulikult jätkata. Nõukogudeaegset ajaloolist kogemust teades me muidugi enam nii ei arva.

Pärast Eesti okupeerimist 1944. aasta sügisel kujunes välja ebakindel olukord, mida on oma raamatus 1944–1949. aasta vastupanuliikumisest paljude näidete varal kirjeldanud ajaloolane Evald Laasi. „1941. aasta juuniküüditamine jäi rahvale sügavale hinge, massirepressioonid olid teinud oma töö. Illusioonid, kui need kellelgi olidki, purunesid Siberi rongirataste mürinas. Okupatsioonivõimud arreteerisid ja saatsid halastamatult vangilaagrisse kümneid tuhandeid inimesi. Metsavendadel ei olnudki liiga palju valikuid – kas jätkata võitlust-varjamist või minna Siberi vangilaagrisse.” 432

Tuudur Vettiku suhted 1940. aastal ja seejärel 1944. aastal taas Eestit valitsema asunud võõrvõimuga olid ootuspäraselt jahedad. Üheks huvitavaks episoodiks oli Eesti heliloojate õppekäik Leningradi 1940. aastal. Nimelt saadeti rühm siinseid muusikuid Leningradi sealse muusikaeluga tutvuma. Gruppi kuulusid ka heliloojad Artur Uritamm433 ja Eugen Kapp, kes olid uue režiimiga kaasa läinud, peale nende ka Tuudur Vettik ja Eduard Tubin. Vettik meenutab seda reisi oma kirjas Jüri Varistele: „Seoses uue kateedri asutamisega komandeeriti

431 Vseviov, David. Lambanahka varjunud hundid. // Aja vaimud: Kirjutisi 1996–2009. Valgus,

Tallinn, lk 186. 432 Laasi, Evald. Vastupanuliikumine Eestis aastail 1944–1949. AS Nõmm & Co, Tallinn, 1992, lk 8. 433 Artur Uritamm (1901–1982), helilooja ja pedagoog. Tegutses ka muusikaarvustajana, aastatel 1945–1946 ajalehe Sirp ja Vasar muusikatoimetaja. 1946. aastal tagandati nõukogude võimuorganite survel töölt. 1955–1961 Pärnu Lastemuusikakooli klaveri- ja muusikaajaloo õpetaja.

kateedrijuhataja T. Vettik Leningradi konservatooriumi tööga tutvuma (november 1940). Sealt saadi palju vajalikke materjale ning juhtnööre uue kateedri väljaarendamiseks.”434 Või mida ta olekski saanud Varistele teistmoodi kirjutada. Seevastu Nõukogude võimu eest pagenud ja võõrsil elu veetnud helilooja Eduard Tubin meenutas seda käiku hoopis teisiti. Vettik ja Tubin hoidnud omaette ja teised kolm käinud siis „kommunistide rada”. Tubina meenutustest loeme: „Neil olid sääl tuttavad ja Goldschmidt, see oli otsekohe „tere see!” ja Uritammel olid ka kõik igasugused Anna Ivanovnad jne”.435

Ometi ei olnud Vettiku ega ülejäänud Eesti loomingulise intelligentsi suhtumisega asi nii lihtne, nagu see tagantjärele ja eriti emigratsioonist vaadatuna näib. Nõukogude propagandamasin suutis esialgu intelligentsi üsna osavasti ninapidi vedada ning neid mitmesuguste positiivsete illusioonidega toita. Eriti naiivse püüdlikkusega läks okupatsioonivõimude mesijutuga kaasa Eesti kirjanikkond. Moskvas kinnitatud kava järgi moodustatud rahvavalitsusse kuulus kolm tuntud literaati: peaminister oli Eesti Vabadusristi kavaler, Vabadussõja ajal Narva rindel teeninud Johannes Vares-Barbarus, haridusministriks sai igakülgselt haritud suurepärane Euroopa kultuuri tundja Johannes Semper, välisminister oli aga Nigol Andresen. Moskva juhiste järgi moodustatud riigikogusse valiti aga koguni kümme literaati. Pärast Eesti okupeerimist 1940. aasta augustis seati täitevvõimu etteotsa proletaarne kirjanik Johannes Lauristin. 436 1940. aasta juunis astusid tuntud literaadid Nigol Andresen, Johannes Vares-Barbarus, Johannes Semper, Mihkel Jürna, Aira Kaal, Aadu Hint, Debora Vaarandi, Karl Taev jt kommunistlikusse parteisse. Terve rida eesti kirjanikke (ka neid, kes veel ei kuulunud komparteisse) edutati juhtivatele ametikohtadele ning kunstiringkondadele seletati, et kunstielu juhtimine jääb nende enda kätesse. Eriliselt lummav oli kunstnikele, kirjanikele ja teistele loomeinimestele aga tõenäoliselt see, et nad said korraliku palgalisa.437

434 ETMM, M 347:1/50. L 32–37. 435 Ed. Tubina mälestused Tuudur Vettikust pärast viimase surma 20. mail 1982. // Teataja 1982, 4. september, lk 4. 436 Karjahärm, Kultuurigenotsiid Eestis. Kirjanikud (1940–1953), lk 142. 437 Samas, lk 142–145.

Illusioonidesse uskujaid oli teisteski valdkondades. Näiteks Riigi Keskarhiivi direktor, silmapaistev Eesti ajaloolane Otto Liiv arvas samuti, et Nõukogude võim on avanud Eesti arhiivindusele uued võimalused, ega märganudki, et arhiivide kasv ning sellega seoses lisandunud töökohad ja raha tulid kurja eest – need uued võimalused avanesid seoses võimude korraldusel suletud asutuste, sh kultuuriseltside arhiivide kokkukorjamise vajadusega.438 Märkigem, et ka Tuudur Vettik nägi esialgu mitmeid uusi võimalusi. Nimelt asutati konservatooriumi juurde muusikajuhtide kateeder, mille juhatajaks ta kutsuti.439 1940. aastal on Vettik kirjutanud palvekirja440 ENSV hariduse rahvakomissarile Andresenile. Arhiivis leitud dokumendile on pliiatsiga peale märgitud „Komparteile”. Arvatavasti sundis Vettikut tagant hirm, et uus riigikord likvideerib koore ning lõpetab laulupeod. „Ülaltoodud avaldise on põhjustanud mitmesugused kuuldused, mis lasevad mõista, nagu oleks kavatsusel põhjalikud kooride ümberkorraldused mitmesugusteks kergemasisulisteks ansambliteks Nõukogude Liidu eeskujul,” ütleb Vettik ja seletab, et Eestis on 100-aastane laulukunsti traditsioon ning a capella laul on jõudnud kõrgele tasemele; olemasolevad rahvakoorid täidavad „laialdasi ühiskondlikke ülesandeid”, kontsertkoorid aga „viljelevad tõsikunstilisi sihte”. […] „Kerge on hääd laulukoori hävitada, väga raske, keeruline, aega ja kogemusi nõudev on seda luua ja kasvatada. Siin peaks aetama alalhoidlikku joont. Seoses meie kooride tööga tuleks jätkata meie kuulsaid traditsioonilisi töötava rahva suurpidustusi – üldlaulupidusid, sisustades neid vastavalt sotsialistliku ühiskonna mentaliteedile”.

Nagu näha, sai Vettik küllaltki lühikese aja jooksul, juba 1940. aastal aru, millisele nupule uue korra esindajatega rääkides tuleb vajutada, ning omandas vastava retoorika üldised alused. Professionaalses mõttes ellujäämiseks ei olnudki loomeinimestel tollal teisi võimalusi. Kirjas kõneldakse pidulikult töötava rahva ja massikunstist, sotsialistliku ühiskonna vajadusest kõrgetasemelise koorilaulu järele

438 Miller, Voldemar. Mälestusi Otto Liivist. // Kleio. Ajaloo Ajakiri 1994, 10, lk 54–57. 439 Heliloojatega vestlemas. Jutuajamine T. Vettiku, A. Uritamme, J. Tamverki, J. Aaviku,

A. Vedro, V. Reimani, J. Jürme, G. Ernesaksa, A. Karindi, A. Kapi, C. Kreegi, H. Elleri,

R. Pätsi ja E. Kapiga. // Teater ja Muusika 1941, 5, lk 212. 440 ETMM, M347:1/105. L 8. Kirjad Tuudur Vettikult asutustele.

ning Nõukogude Liidu muusikute vaimustusest meie koorilaulukultuurist. Arvatavasti mõjus Vettiku kiri hariduse rahvakomissarile hästi, sest tõepoolest, küll väikese vaheaja järel, aga laulupidude traditsioon jätkus, rahva- ja kontsertkoorid õitsesid ning üldlaulupidudel osalejate arv ulatus kümnetesse tuhandetesse. Ja ilmselge on ka teadmine, et neid inimmasse püüti nõukoguliku idee külvamiseks ära kasutada.

Veel 1947. aasta laulupeo lõppedes näis, et Vettik on vähemalt kutsetöö poolelt vaadatuna lausa saatuse pailaps. XII üldlaulupeo peakomisjoni esimees Eduard Päll (1903–1989) – ENSV riigitegelane, kirjanik ja keeleteadlane, NLKP liige, EK(b)P KK sekretär 1943–1947, ENSV ülemnõukogu presiidiumi esimees 1947–1950 –tänas oma lõpukõnes pidulikult kõiki üldjuhte. Ainult väga vilunud politoloogid või kremlinoloogid võisid tema ajalehes avaldatud kõne tekstist välja lugeda, et uutel võimudel oli laulupidude isa kohale olemas juba uus kandidaat. Päll väljendas sügavat lugupidamist neile, kelle õlul oli laulupeo kunstilise ettevalmistamise raske ülesanne, ta tänas „lugupeetud kooride, orkestrite ja rahvatantsukollektiivide juhte, millist avaldust Nõukogude võimu igat sorti miitingute kohaselt tervitati aplausiga”, nagu leht kirjutab. Ta lisas, et eriti südamliku tänu on pälvinud üldjuhid: Stalini preemia laureaat professor Gustav Ernesaks, segakooride üldjuht professor Tuudur Vettik, naiskooride üldjuht professor Alfred Karindi, lastekooride üldjuht professor Riho Päts, puhkpilliorkestrite üldjuht Leopold Vigla ja rahvakunstiõhtu üldjuht Ullo Toomi. 441 Kõikide nimede järel kostis kuulajate aplaus. Laulupeojoovastus oli suur. „Võimsalt kõlas vaba rahva võidu- ja rõõmulaul,” kirjutas Talurahvaleht pärast pidu suure pealkirja üle terve lehe.442

Veel 1946. ja 1947. aasta ajalehtedes kiideti Vettikut kui suurepärase helikeele ja temperamendiga muusikut. Esialgu tema edulugu veel jätkus: 1947. aastal sai ta koos Alfred Karindi ja Riho Pätsiga ENSV teeneliseks kunstitegelaseks. Kultuuriinimeste ideoloogiline lahterdamine ei olnud veel selgelt välja joonistunud ja sisulises töös

441 XII üldlaulupeo peakomisjoni esimehe sm. Ed. Pälli lõppkõne.// Rahva Hääl 1947, 1. juuli, lk 1. 442 Talurahvaleht 1947, 1. juuli, lk 3.

loodeti tõsimeelselt jätkata iseseisvusaegseid traditsioone. Ent juba mõne kuu möödudes kõik muutus. Pärast Muradeli ooperi „Suur sõprus” probleemi tõstatamist algasid siinseski muusikaelus suured ümberkorraldused.

Urve Lippus kirjutab, et kodumaise kooriliikumise taassünniks sai 1947. aastal toimunud XII üldlaulupidu, mille üldjuhtideks olid senised kooriliikumise juhid Tuudur Vettik (tollal vaieldamatult suurim autoriteet kooriliikumises), Alfred Karindi, Riho Päts ja Gustav Ernesaks. Ta lisab, et „laulupeojuhtide karistamise tegelikuks põhjuseks oli laulupeo ajal avaldunud rahvamasside rahvuslik meelsus”.443 Selline meelsus kooriliikumise taassündi kandval laulupeol oli võimule liig – kolm laulupeojuhti tuli eemaldada. See on igati loogiline, ent vast siiski lihtsustatud mõttekäik. Arhiivimaterjalid viitavad sellele, et rahvuskultuuri juhtivate tegelaste arreteerimine oleks toimunud ka ilma laulupeota. Punavõimu kabinettides oli Vettiku ja ta kahe kolleegi – Pätsi ja Karindi – toimikud juba avatud. Kuid selles on Lippusel tuline õigus, et laulupeo üldjuhtide austamine ei saanud tollastele ideoloogiajuhtidele meeldida – laulupeod olid neile vajalikud vaid sel juhul, kui need ülistavad kommunistlikke juhte, valitsevat võimu ja selle saavutusi ning alles lõpuks, hoopis tagasihoidlikumas plaanis kohalikke kultuuritegelasi.

Esimesi rahulolematuse märke Vettiku suhtes võime näha juba 1947. aasta aprillis, mil EKP häälekandja Rahva Hääl avaldas Mart Raua artikli, kus heliloojat süüdistati vähemalt formalismis ja oskamatuses töötada nõukogude propaganda heaks. Jutt käib Vettiku 1947. aastal loodud teosest „Surematus” („Exegi monumentum”, ld k, „Olen endale püstitanud mälestusmärgi”). Raud paljastas Vettiku kui tema, Raua kirjutatud luuletuse (mis oli mõeldud suure Lenini mälestuseks) äralörtsija. „Minu luuletuse mõte – surematut jõudu – on helides täiesti pea peale pööratud. Luuletuse viimse rea Lenini mõtte tõest ja jõust uinutab helilooja oma formalistlikus harmoniseerimises kõige vaiksemasse sosinasse”,444 halas luuletaja. Poeedi idee kuulutada Lenini ideede surematust oli sellega tapetud. Ta luges seda

443 Lippus, Eesti muusika kaotused, lk 192–193. 444 Raud, Mart. Ühe laulu puhul. Mart Raua luuletuse „Surematus” viisistamisest helilooja

T. Vettiku poolt. // Rahva Hääl, 1947, 5. aprill.

hoiatavaks märgiks kultuurielus.445 Juba kolm päeva hiljem, 8. aprillil, toimus ENSV Heliloojate Liidus selle küsimuse arutelu. Selle protokoll on huvitav oma ajastu dokument. Ilmneb, et erinevalt paar aastat hilisemast ajast sai tollal Heliloojate Liidus veel üsna vabalt oma mõtteid väljendada. Protokollist selgub, et enda sõnutsi oli Vettik loonud Raua sõnadele monumentaalse laulu. Vettiku põhilise liitlasena kerkis esile tema hilisem saatusekaaslane Alfred Karindi, kes keeras kriitika hoopiski Raua enda vastu: „Sm. Raua avaldus on põhjustanud õieti tänase kokkutuleku. On tarvilik selgusele jõuda kõne all oleva laulu kohta eraldi ja põhimõttelikult.” Karindi peab siin silmas, et Raud on avalikult kritiseerinud Vettiku loodud helikeelt ning rääkinud sellest kõigepealt helilooja selja taga. „Ta [Mart Raud] on löönud nö sm. Vettikut selja tagant, ilma et oleks vastavalt ette valmistanud ja ilma et sm. Vettik oleks saanud oma teose õigustamiseks midagi kaitsvat öelda, sm. Raud on selja tagant kallale tunginud, niisugune mulje jääb mulle isiklikult.”446

Karindi kaitsekõne argumendid on napid ja ei peatu probleemi sügavamal sisul. Pigem on see moraalne appikarje – lootus, et võimu ees lömitamine on omalaadne näitemäng, millega kunstiinimesed on paratamatusest kaasa läinud. Arusaam, et üks osa loomeinimestest võtab seda aga tõsiselt, ongi üle jooksnud, lüües teistele noa selga, oli Vettiku, Karindi jt jaoks ilmselt kuri üllatus.

Olen analüüsinud Mart Raua sõnadele kirjutatud Vettiku teost muusikateoreetilisest küljest. Pole kahtlust, et Vettik kirjutas helikeelde sisse semantilisi märke, mida on võimalik tõesti mitmekihiliselt tõlgendada, ent domineeriv sõnum muudab suurel määral teksti püüdlikku paatost. Laul on põhiliselt helges Sol-mažooris, algus toetub kolmkõladele, kuid sissejuhatuse lõpus on toonika koos lisaheli sekstiga, mis jätab mulje minoori ja mažoori üheaegsest kõlast. Rõõmus meel jätkub tekstis: „… kuid kindlamalt kui sesse kivipinda, on raiutud ta nimi rahva rinda” ning liigub erakordselt kõrges tessituuris lõikavalt tenorite laulduna ja isegi tahtlikult kriiskavalt lause lõppu, kus „rahva rinda” on see nimi „raiutud”. Dünaamilistest võtetest on kasutatud vastandmõtet sõnade „mõte tões ja jõus” puhul,

445 Raud, Ühe laulu puhul. 446 ETMM, M 347:1/50. L 10–25. [ENSV HL koosoleku protokoll]. 8. aprill 1947.

mil muusikasse on planeeritud morendo ehk suremine. Samal ajal on laulu pealkiri ju „Surematus”. Laulu lõpuosas on pikalt madalas registris basside monotoonne hauatagune motiiv „suur sõna Lenin” ja eraldi rõhutatuna silbitatud tekst „mau-so-le-u-mi graniidirahus”. Selline silbitamine, mis ei käi ju tavakõnega kokku, rõhutab veelgi ebaloomulikkust nende tunnete juures, mida luuletaja Raud oli püüdnud üllaks mõtteks vormida. Finaali toob Vettik aga lisateksti, mida Raual ei olnud. Ja ehkki tekstis on „olgu rahu”, jätavad helikeel ja dünaamika justnimelt „puhka rahus” mulje.

Seda, kas ja kuivõrd Vettik tahtis oma helitöös suurt Leninit ikkagi ülistada või naeruvääristada, ametlikes ringkondades siiski tõsisemalt ei arutatud. Ideoloogid ei olnud lahinguks selles valdkonnas veel valmis. Muusikute omavahelistes juttudes aga sellest loomulikult räägiti. Toonane üliõpilane Linda Bachmann-Kallikorm mäletab, et Vettik oli Mart Raua teksti laulus „Surematus” moonutanud. Linda Bachmann-Kallikorm (s 1923, neiuna Kivisild) oli muusikaõpetaja, Vettiku õpilane alates 1946. aastast muusikapedagoogika osakonnas. Ta visati ideoloogilistel põhjustel 1950. aasta kevadel direktor Bruno Luki käskkirjaga Tallinna Riiklikust Konservatooriumist välja. Bachmann-Kallikorm kirjeldab Vettiku hoiakut selles teoses: „Lõpus oli fraas „puhka rahus”, mis ülistuse asemel oli tõlgendatav hoopis matusekõnena Leninile ja tõi talle paksu pahandust (tegelikult on „olgu rahu”, ent tänu helikeelele kõlab see tõepoolest matustelt tuttava „puhka rahus” sarnaselt). Hiljem Vettik ütles, et Eesti vanasõnal „Ära s...a puutu, see hakkab haisema” on tugev tõepõhi all!” Sellest Bachmann-Kallikormi kommentaarist näeme, et ega luuletaja Mart Raud ka ilmaasjata ei erutunud – Vettiku plaan saata kuulajatele ridadevaheline sõnum, mis oli kaugel kellegi või millegi ülistamisest – õnnestus.

Muusikalise keele võrdluseks võib tuua samale Mart Raua tekstile kirjutatud Leo Tautsi kantaadi „Surematus”, mis on loodud 1948. aastal. Leo Tauts (1914–1973) oli helilooja ja dirigent, kes lõpetas 1939. aastal kompositsiooni eriala Tartu Kõrgemas Muusikakoolis Heino Elleri juures; 1940–1947 oli ta ametis Vanemuise dirigendina, siis ERSO-s ja mõnda aega Filharmoonia orkestris. 1947. aastal alustas ta vabakutselise heliloojana, kirjutas peamiselt

koori- ja massilaule, sh laulutsükli „Kaevurite laulud” ja kõnealuse kantaadi „Surematus”. Esialgselt oli teos planeeritud 1969. aasta juubelilaulupeo kavasse, kuid jäeti sealt siiski välja. Kantaadi iseloom on veniv ja uimane. Domineerivad pikad ja rasked minoorsed akordid, mis arvatavasti taotlevad suursugusust. Polüfooniline osa on Do-mažooris ning liigub kontrastiks alguse pidulikkusele tekstil jääb igaveseks nagu päiksetõus kõrgusesse. Selles fuugaosas astuvad kõik hääled üksteise järel sisse, suundudes „päiksetõusu suunas” alt üles ja lugu lõpebki helge mažoorse 8-häälse puhta akordiga. Tauts ei kasuta lõpus hauataguseid meeleolusid ega ka „puhka rahus” stiilis tekstiosi. Harri Kõrvits ei ole 1949. aasta 28. mail Sirbis ja Vasaras ilmunud aruandes „Eesti Heliloomingu arutlustest Moskvas” siiski sajaprotsendiliselt rahul Tautsi tööga, öeldes muu hulgas: „Sõnavõttudes märgiti, et kantaadis [„Surematus”] näitab autor professionaalset oskust vokaalsümfoonilise teose tehnilisel kujundamisel, tundes hästi mõlemat komponenti – koori ja orkestrit. Mainimisväärne on polüfoonia arenduslik kasutamine teose sissejuhatuses ja finaalkooris. Puudusena märgiti, et kantaadi üldiselt pisut venitatud esimese koori leinalikkus kipub mõningal määral varjutama seda mõtet, millega nõukogude inimene tänapäeval mõistab Lenini elutöö surematut pärandit.”

Kahe sama tekstiga teose helikeele võrdlemisel selgub jõuline muusikaline võimalus anda ilma seletava lisatekstita edasi helilooja püüdlus ja soov edastada mõtteid ridade vahel. Nii muusikateoreetiline käsitlus kui ka kaasaegsete mälestused tõestavad, et Vettik ei loonud seda heliteost sugugi mitte Lenini ülistamiseks, vaid pigem oli tõepoolest tegemist groteskse sõnumi ja irooniaga.

Loomeinimesed väljendasidki oma vastuseisu Eestis kehtestatud võimule just sellisel moel. Seda tõestab ka Raua-Vettiku ühisloomingu helikeele analüüs: oma loomingu kaudu, kirjanduses ridadevahelise tekstina, muusikas aga helikeelega, väljendati oma suhtumist inimvaenulikku, vaimseid väärtusi alaväärtustavasse režiimi. See oli ebavõrdne võitlus, mõnes mõttes taganemine kaitselahingutega, mille valus hind oli mõne loomeinimese kadumine (nt Muradeli, Raud jt), nende selge üleminek teisele poolele ning kaasabi peidetud sõnumite keele paljastamisel. Nagu sündmuste areng näitas, ei lastud Vettikul ega teistel vaimuinimestel eriti pikalt

nautida oma intellektuaalset üleolekut vastaspoolest. Just sedalaadi vastupanu kõrvaldamiseks korraldatigi võitlus formalismi vastu. Kui vaimuinimestest teistmoodi jagu ei saadud, otsustati võitlustanner muuta primitiivseks jõuks.

4. jaanuaril 1948 tähistati Tuudur Vettiku 50 aasta juubelit ENSV Riikliku Filharmoonia saalis suurejoonelise kontserdiga.447 Kuid juba aasta pärast muutus drastiliselt paljude loomeinimeste elu, keda avalikkus oli äsja ülistanud. 3. oktoobril 1948. aastal toimus Eesti NSV Heliloojate Liidu erakorraline üldkoosolek.448 Päevakorras oli vastavalt protokollile seisukohavõtt Tuudur Vettiku ja Riho Pätsi tegevuse kohta. Paatosliku sissejuhatava sõnavõtuga esines Heliloojate Liidu esimees Eugen Kapp, kes teatas talle teatavaks saanud „koletuslikust kuriteost”: kaks liidu liiget, Tuudur Vettik ja Riho Päts olid 1942. aastal kooliõpikus avaldanud nõukogudevastase rahvavaenuliku „Metsavendade laulu”. Vettik ja Päts vastasid etteheidetele ilmselt varem koostatud stsenaariumis ettenähtud patukahetsusega. Võib-olla loodeti nii pääseda tõsisematest pahandustest. Võib-olla oli keegi kõrgemast poliitilisest juhtkonnast andnud ka vastavaid lubadusi. Vettik ja Päts vastasid igatahes rituaalis ettenähtud, võib-olla sunniviisilise, aga ehk ka kokkulepitud süütunnistuseselgitusega. Vettik teatas, et võtab seltsimees Kapi süüdistuse täielikult omaks, ja tunnistas oma teo häbiväärsust. See olevat ka talle endale suurt südamevalu teinud. Samas ei jätnud ta mainimata, et laul oli ilmunud juba 1939. aastal ning pealkirjaks oli „Metsavendade laul anno 1211”.449 Päts aga pani laulu avaldamise enda poliitilise arenematuse, mõtlematuse ning laulu autorisse sõbrameheliku suhtumise süüks. Lõpuks jõudis ta koos seltsimeestega „arusaamisele”, et tegelikuks põhjuseks oli tema enda kodanlik-natsionalistlik mõtlemisviis.

Vettiku ja Pätsi selgitused ilmusid avalike kirjadena 1949. aastal 16. oktoobri Sirbis ja Vasaras. Lõppkokkuvõttes näis, et sellega on

447 ERA. R-130-1-6456. Tallinna Riikliku Konservatooriumi ja ENSV Riikliku Filharmoonia õnnitluskirjad Tuudur Vettikule tema 50. sünnipäeva puhul]. 448 ERA. R-1958-1-17. L 35–48. EN Heliloojate Liit. Nõupidamiste, koosolekute, pleenumite, protokollid, stenogrammid ja sõnavõtud. 18. veebruar 1948.–28. november 1948. 449 Ühe muusikutee kroonikast: Tuudur Vettik aastatel 1947–1968. Koostanud ja kommenteerinud Helju Tauk. // Teater. Muusika. Kino 1988, 10, lk 75.

pahandused lõppenud, sest nad olevat otsustanud mineviku eksimustest vabaneda ja edaspidi täie andumusega töötada „Nõukogude riigi ja rahva hüveks.”450 Tegelikkuses oli mündil ka teine pool: Päts ja Vettik olid pärast patukahetsuskirjade avaldamist Nõukogude võimu vaenlastena nüüd markeeritud, tõendeid nende paragrahvi alla saatmiseks oli piisavalt ja mitmest väljaütlemisest kostis mõtteviis, et kui keegi süüdi mõista, jäetakse teised ehk rahule.451 Ajalookroonik Jaan Roos on neil päevil 1948. aastal oma päevikusse kirjutanud: „Viimasel ajal laseb üks eesti avalik tegelane teise järele käpuli, peksab ennast ja kahetseb oma senist tegevust, eriti omariikluse aegset. Sirbis ja Vasaras nr 42 teevad seda kaks heliloojat, T. Vettik ja R. Päts. Piinlik ja häbi on nende patukahetsusi lugeda.”452 Patukahetsuskirjadele reageeriti drastiliselt erineval moel: mõnes tekitasid need hirmu ja ta muutus sõnakuulekaks, teises tülgastust ja põlgust kirjutajate vastu. Endale tuha pähe raputamine ei kergendanud nn süüdlaste olukorda, vaid sai 1950. aastal Vettiku ja Pätsi arreteerimise üheks põhjenduseks. 1948. aasta detsembris toimunud EK(b)P Keskkomitee V kongressil muutusid „süüdistused natsionalismis igapäevaseks nähtuseks”453, mis tõi kaasa üldise rünnaku rahvuslikule haritlaskonnale, mis omakorda päädis juba halastamatu kallaletungiga EK(b)P KK 1950. aasta märtsipleenumil. 1940. aastate lõpuaastatel oli Eestis alanud eraomandi vägivaldne kollektiviseerimine. Vastuseks kolhooside tekkimisele alustasid metsavennad nüüd oma viimset võitlust. Metsavendlus oli sisult eestlaste rahvusliku vastupanu avalik, relvastatud väljund, mis „lahvatas oma viimasesse kõrgseisu 1948–1950, vastuseks kompartei stalinistliku agraarpoliitika elluviimisele”454 . 1948. aastal oli EKP-le kõige rängem probleem relvastatud vastupanuliikumine Nõukogude võimule ehk metsavendlus. Ja nii võeti sihikule ka Tuudur Vettiku loodud küllaltki süütu ja lihtsa helikeelega „Metsavendade laul”. Mitte ükski NL-i funktsionäär ei olnud

450 ERA. R-1958-1-17. L 35–48. 451 Rahi-Tamm, Randjärv. „Omavahelised suhted on normaalsed” (artikkel ilmumisel). 452 Roos, Jaan. Läbi punase öö III. 1948. ja 1949. aasta päevik. Lisa: 1944. aasta lõpp. Eesti

Kirjanduse Selts, Tartu, 2001, lk 145. 453 Raid, Lembit. Kas peremees või käsualune? III. Parteiarhiivi materjalidest. // Kleio. Ajaloo

Ajakiri 1995, 2 (12), lk 45. 454 Samas, lk 51.

võimeline mõistma, kuidas saab okupeeritud alal vabalt elada ja töötada nõukogudevastase liikumise sümboli autor! Totalitaarse riigi loogika oli lihtne ja selge – kümneid tuhandeid inimesi oli tunduvalt tühisematel põhjustel maha lastud. Vähemalt mingi avalik seletus ja patukahetsus oli vähim, mis sai NSV Liidus üldse kõne alla tulla. 1949. aasta märtsis, vahetult suurküüditamise eel, oli võitlus seniseid traditsioone väärtustavate heliloojate vastu ägedaks läinud. 13. märtsil 1949. aastal toimunud Heliloojate Liidu üldkoosolekul, kus arutleti teemal „Muusikateaduse ja -kriitika olukorrast Eesti NSV-s”, sai Vettik koos mitme teise muusikategelasega kõvasti nahutada nii oma loomingulise kui ka publitsistliku tegevuse eest.

Põhiettekandega455 esinenud EN HL juhatuse esimehe kt Harri Kõrvits ei hoidnud emotsioone tagasi, et räigelt süüdistada loovisikuid küll formalismis, sõnakuulmatuses ja allumatuses, küll lojaalsuse puudumises nõukogude ideoloogiale ja kommunistlikule parteile, „tarkade” kolleegide „õigete teoste” mittehindamises jms. Kõrvits mõistis teravalt hukka Heino Elleri ning tema Tartu koolkonna, eriti muusikateadlase Karl Leichteri tegevuse: „Meie muusikateadlased ja heliloojad, kelle ühise tegevusena pandi kodanlikus Eestis käärima formalismi lehkav pärm (eriti teravalt silmatorkaval kujul Tartus), ei ole seni kuigi tõsiselt ja parteilise printsipiaalsusega püüdnud anda kriitilist ja endakriitilist hinnangut sellele tõvele, milles neist ainukesena Tartusse jäänud helilooja Johan Bleive siiani sipleb. […] traadid jooksevad kokku sellesse ringi, kuhu omal ajal kuulusid Eller, Leichter, Tubin, Roots jt.”456 Kõrvits nõudis ka veel Leichteri 1938. aastal koostatud kogumiku „Kakskümmend aastat eesti muusikat” ümberhindamist.457 Seda muidugi tehti. Kriitika tulemusena tagandati Leichter TRK muusikateaduse kateedri juhataja ametist ja ta töötas edaspidi teetöölise, lukksepa ja bibliograafina. Need loomeinimesed, kes Heliloojate Liidust välja heideti, olid võimudel

455 ERA. R-1958-1-26. EN Heliloojate Liidu üldkoosolek muusikateaduse ja -kriitika olukorrast

ENSV-s. 13. märts 1949. 456 Muusikateaduse ja -kriitika olukorrast Eesti NSV-s. // Sirp ja Vasar 1949, 19. märts. Tartu koolkonna kohta vt ka: Humal, Mart. Heino Eller ja Tartu koolkond. http://www.ooper. parnu.ee/emf/EMF_tekst/HUMAL_HEINO_ELLER_JA_TARTU_KOOLKOND. 457 Muusikateaduse ja -kriitika olukorrast Eesti NSV-s.

mustas nimekirjas (või vastupidi: nad olid mustas nimekirjas ja heideti sellepärast liidust välja).

Samal koosolekul kahetses Kõrvits, et kiitis liiga kaunisõnaliselt Vettikut tema juubeli puhul aasta tagasi, ja raputas endale sel puhul suure kuhja tuhka pähe. Ettekande tekst on sedavõrd kujundlik ja ajastu vaimsusest kantud, et väärib muutmata kujul avaldamist. Siin aga tsitaat Kõrvitsa ettekandest: „Märgiksin siinkohal ennekõike oma kirjutatut Tuudur Vettiku 50-aastase sünnipäeva puhul, mille peokõnelik üleskiitev ja ebabolševistlik põhitoon ja üldsõnaline käsitlus on juubeliartiklite halvimaid näiteid. Minu viga on seda suurem, et ma ette annan kiitva hinnangu, tundmata ise teost – Vettiku „Diktsiooni õpikut”, viin ühe sisulise nimetaja alla X, XI ja XII üldlaulupeo ja lähen vaikides mööda Vettiku loomingu sisulisest analüüsist, eriti selle olemusest kodanlusel ajal.”458

Tuudur Vettik arreteeriti 1950. aasta 18. veebruaril ja tema kohta kasutati nüüd sõnu „klassivaenlane, kodanlik-natsionalist” jms. Aprilli lõpus 1950 leidis aset ENSV Kunstidevalitsuse, EN Kirjanike Liidu, EN Kunstnike Liidu, EN Heliloojate Liidu ja TR Konservatooriumi EK(b)P algorganisatsioonide ühine koosolek, kus arutati põhiküsimusena, „kuidas sai klassivaenlane meil nii kaua karistamatult tegutseda”459. Vastus oli samas kohe olemas. „Nõukogude võimu kehtestamise algusest peale on Eesti NSV paljude parteiorganisatsioonide üksikute juhtivate töötajate poolt teostatud ebaõiget poliitikat kaadri valikul, paigutamisel ja kasvatamisel.”460 Koosolekul neile puudustele tähelepanu juhtinud Ksenja Aisenstadt tõi näitena, et „juba 1940/41. aastal võis […] karistamatult nõukogude võimu aktiivseid pooldajaid taga kiusata kodanlik-natsionalistide klikk eesotsas Pätsu-Vettikuga”461. (Aisenstadt oli novembrist 1940 kuni jaanuarini 1941 Tallinna Riikliku Konservatooriumi direktori kt. Tema parteiline agarus ulatunud selleni, et lisaks kirikumuusika ja

458 ERA. R-1958-1-26. 459 Tugevdada võitlust kodanlike natsionalistide ja nende käsilaste vastu. Kokkuvõttev artikkel

ENSV Kunstidevalitsuse, EN Kirjanike Liidu, EN Kunstnike Liidu EN Heliloojate Liidu ja

TR Konservatooriumi EK(b)P partei algorganisatsioonide ühisest koosolekust, mille päevakorras oli EK(b)P Keskkomitee VIII pleenumi otsuse arutamine. Koosolekust võtsid osa ka

TR Tarbekunstiinstituudi kommunistid. // Sirp ja Vasar 1950, 6. mai, lk 4–5. 460 Tugevdada võitlust kodanlike natsionalistide ja nende käsilaste vastu, lk 4. 461 Samas.

oreliklassi likvideerimisele TRK-s kavatsenud ta koguni lasta orelid lammutada ja saata vanametalli.)

Urve Lippus on öelnud, et muusikategelastena on Vettik, Päts ja Karindi väga erinevad, nagu oli kulgenud ka nende elu ja tegevus erinevais ringkondades462, ning et neid kolme ühendabki tegelikult ainult 1947. aasta laulupidu ja seejärel figureerivad nad EK(b)P Keskkomitee VIII pleenumi kõnedes 1950. aasta märtsis kui lahutamatu tervik.463 Ma ei saa sellega päris nõus olla. Ühisosa oli väga suur ja suuri asju on mõnikord raske märgata – kõik kolm olid seotud laulupeoliikumisega, igaüks küll mõneti omal moel. Üksteise toetamist ja mõttekaaslust on leida nii koolilaulikute väljaandmises, laulupidude ettevalmistamises (mis on suur ja mahukas koostöö), kui loomingulistel teemadel üksteise eest seismises ideoloogilis-poliitilises võitluses ENSV Heliloojate Liidu koosolekutel.

Pikki aastakümneid valitses olukord, kus sündmuste hindamiseks ei olnudki väga palju teavet. Arhiivid olid suletud, teemakohased materjalid salastatud. Aadu Must on juhtinud tähelepanu Eesti ajaloo allikalise baasi eripärale: suur osa sellest on väljaspool kodumaad, siinset ala läbi ajaloo valitsenud riikide arhiivides, kusjuures tegemist ei ole pelgalt kvantitatiivse, vaid kvalitatiivse probleemiga. Pahatihti on asjade poliitilisi tagamaid ja tegelikke eesmärke kajastavaid materjale võimalik leida vaid teiste maade keskarhiividest. Eesti arhiivides on sama teema kohta rohkem olmelise taseme materjal, ehkki räägib siiski üht-teist otsusetäitjate tegevusest.464

462 Lippus, Urve. Eesti muusika kaotused, lk 192. 463 Lippus, Eesti muusika kaotused, lk 192. Vt ka: EK(b)P Keskkomitee VIII pleenumi stenogramm. 464 See oli A. Musta loengukursuse „Estica välisarhiivides” keskne idee (minu loengukonspekti põhjal).