Era- ja argielu kirjades

ERA- JA ARGIELU KIRJADES

Vettiku ja Laasmäe kirjavahetuse alusel võib teha üldistuse, et nende kahe silmapaistva loomeinimese eraelu ei olnudki nii väga eraelu. See oli väga jõuliselt allutatud tööle nagu enamiku selles valdkonnas tegutsevate inimeste puhul.

Kirjad on täis professionaalseid arutlusi muusikateoste sisu ja vormi, laulupidude repertuaari ja selle repertuaari kokkupanijateotsustajate ning igasugu nõukogulike tegelaste tegude pahatahtlikkuse ja veidruste üle. Ometi mahub kõige selle vahele ka isiklikke teemasid. Eriti südamlik on kirjade stiil siis, kui Laasmäe räägib tütar Urvest või kui Vettik räägib abikaasa Lonnist. Isiklikke teemasid käsitlevates kirjades avaneb meeste omavaheliste suhete ja hingesuguluse kogu spekter: liigutav emotsionaalsus ja usaldus, vahel sekka ka irooniat ja eneseirooniat.

Urve Laasmäe-Esse rääkis mulle 2011. aasta suvel: „Isal ja Vettiku Tutil [Vettiku hüüdnimi Laasmäe peres] oli omavahel väga isiklik suhe. Usalduslik. Isa ka rääkis seda alati, et Tuudur ja Lonni nii hoidsid teineteist. Vettik alati ütles, et minu Lonni. Tuudor oli Lonni surmast pikka aega väga löödud.”

Tütar ei mäletanud, et Vettiku Siberis olemise ajast oleks nende peres räägitud. Võib-olla ainult omavahel, kuid tema kuuldes mitte. Isa oli lihtsalt öelnud, et Vettikul on väga raske elu olnud. Vettik tuli neile Tartusse külla tavaliselt siis, kui meeskoori kontsert oli, ja Urve meenutas, et õhtul pärast seda koos olles räägiti koori ja laulude teemadel. „Vettikust mõeldes meenub mulle esimesena must sametpael,

mis tal alati kaelas oli”, lisab Urve. Tema sõnul oli Vettik terava ja hästi kriitilise ütlemisega mees, hoogne ja noorusliku mõtlemisega. Aga ka hoolitsev ja soe – ta võttis sõbra tütre tihti sülle, kui too veel väike oli. Kui oli välja tulnud Lloyd-Webberi rokkooper „Jesus Christ Superstar” ja tema 9. klassi tüdrukuna seda vaimustunult kuulas ning isa Roland teda selle eest sõbralikult hurjutas, siis arvas Vettik hoopis, et „ohh, Jumala äge!”.

Laasmäe ja Vettiku kirjad mõjusid mõlemale ka teraapiliselt. Vettiku puhul ravis see tema hinge, Laasmäel leevendas aga emotsionaalses mõttes tema rasket haigust. Materjal kinnitab, et Laasmäe kirjutas Vettikule rohkem kirju kui Vettik temale. Vettik vajas samuti väga Laasmäe nõuandeid, veelgi rohkem aga inimlikku tuge pärast Nõukogude võimu ebaõiglust ja sunnitud vanglaaega.

Oma perekonnaelust, lähedaste inimeste valusatest probleemidest ning tervisemuredest kirjutati teineteisele avameelselt. 1967. aasta septembris oli Vettik haige ja Laasmäe korraldas tema sõidu Tartusse ravile. Tollal olid küll tähtsate tegelaste jaoks olemas erihaiglad, kuid Vettik, ehkki endine teeneline kunstitegelane, aga veel rehabiliteerimata, sellise haigla patsientide hulka ei kuulunud. Nii leppiski Laasmäe asjad Tartu arstidega kokku, korraldas transpordi ja pani Vettikule hotellis Park toa kinni, et „järgmisel päeval kohe saaks raviga peale hakata”.388 1971. aastal hakkas aga Laasmäe tervis halvenema. Kirjas Vettikule rääkis ta 1971. aasta mais toimunud kontserdireisist Siberisse, mille ajal teda tabas maoverejooks. Vaatamata murelikule olukorrale jääb kirja toon mõnusalt aasivaks. „Peetrusega oli tõsine jutuajamine – andis mõneks ajaks oma käenduse peale veel välja. Eks näis kui kauaks,” suutis Laasmäe tõsisest asjast ometi talle omasel humoorikal toonil rääkida. Talle oli üle kantud üle viie liitri verd… Vaatamata südasuvele tuli tal pärast ravi kodus istuda ja kõikidest ettekirjutustest kinni hoida. Ühtlasi tunnistas ta nüüd sõbrale, et oli ennast juba paar aastat haiglasena tundnud, aga kuna „maja haigeid täis” – teistel perekonnaliikmetel tõsisemad hädad kallal –, ei saanud ta endast hoolida. „Vast selle kuuga jõuan nii kaugele, et saab inimese

388 Laasmäe Vettikule tema Tartusse ravile sõitmise korraldamisest. Taaralinnas 24. 09.1967.

moodi elama hakata. Kuradima sant on, kui midagi ei lubata teha,” lõpetas ta oma tervisejutu.389 1972. aasta jaanuaris suvitas Laasmäe Narva-Jõesuus, kus tehti küll muda-, küll elektri- ja muud ravi. Ta ise lootis, et on maoga asjad enam-vähem korda saanud, aga suurest lamamisest tuli kallale kuklaradikuliit, mis nõudis omakorda ravi. „Mind siis tohterdatakse ja muljutakse ja puuakse,” kirjutas Laasmäe. Selle viimase all mõtles ta küll kaelalülide venitamist. „Eks nuheldakse tegemata jäänud pattude pärast,” arvas ta. „Ravi on tasuta, aga rohud kallid!” ütleb Laasmäe oma kirja390 lõpetades, mis kõlab küllaltki tänapäevaselt.

Urve oli 19-aastane, kui pidi matma ühel ja samal aastal ema Linda ja isa Rolandi. Isa kiri, mille ta paar päeva enne surma tütrele kirjutas ja mille Urve mulle 2011. aastal ette luges, oli erakordselt liigutav:

Kallis tütrekene. Täna jätad sa hüvasti oma kõige parema sõbra – isaga. Sinu lapsepõlv pole olnud kerge, aga meie vahel valitsenud suur sõprus, austus ja armastus on meid mehiselt aidanud toime tulla oma elu raskustega – oled sirgunud täiskasvanuks. Hoidu inimestest, kes on küll vabanenud sabast, kuid mitte oskusest saba liputada. Vali sõpru. Ole jäägitult aus. Kallista mind, nagu sa seda alati oled teinud.

Sinu ainuke isa.

1975. aasta jäi Roland Laasmäele viimaseks eluaastaks ja XVIII suvine üldlaulupidu viimaseks laulupeoks. Ta lahkus meie hulgast 12. novembril. Nõukogude aja lõpuni jäi siis veel 17 pikka aastat.

Inimesi, eriti nende rolli aja- ja kultuuriloo mõjutajana võib tihti tundma õppida alles aastate möödudes. Laasmäe legendaarsust süvendab asjaolu, et kandes endas rasket, parandamatut haigust ja tundes ette oma saatust, tõusis ta suure tahtejõu toel tõvevoodist ning hakkas end füüsiliselt treenima, et vastu pidada 1975. aasta üldlaulupeo rongkäigus ja särada viimast korda dirigendipuldis. Ta lahkus

389 Laasmäe Vettikule kontsertreisist Siberisse, halvenevast tervisest ja haiglast välja saamisest, 6.07.1971. 390 Laasmäe Vettikule oma ravist Narva-Jõesuus, 28.01.1972.

elust püstipäi. Matusetalitus toimus tema enda koostatud ja peensusteni läbimõeldud stsenaariumi järgi. Laasmäe käsikirjadest, mis on minu erakogus, on hüvastijätukiri koorile: „Oleme selle 17 aastaga tugevaks teotahteliseks kollektiiviks kasvanud. Olen Teiega üle elanud raskeid koori asutamise aastaid. Kui vaja on olnud, oleme üksmeelselt läinud läbi tule ja vee. See suur üksteisemõistmine, sõprus ja seltsimehelikkus on viinud Gaudeamuse sellele tasemele, kus ta praegu on. Suurtest laululahingutest võib ainult siis võitjana välja tulla, kui koori ja dirigendi vahel valitsevad suhted, mis on rajatud aususele, lugupidamisele ja üksteise mõistmisele. Aitäh selle eest!”

Säilinud on Tuudur Vettiku käsikirjalised märkmed391, kus on kirjas tema mõtted, kui ta koostas oma noorema kolleegi ja sõbra mälestuseks matusekõnet. Mõtted on katkendlikud, nendes on tunda suurt leina ja kurbust. Põhiline on siiski selgelt välja toodud: Roland Laasmäe, meeskoori Gaudeamus dirigent, suutis koori lühikese ajaga tippvormi viia ja seeläbi ka Tartu linnale rahvusvahelisel areenil kuulsusrikkust tuua. „Laasmäe oli Gaudeamuse looja ja selle õitsele viija. Palju vaimurikastavaid hetki kinkis ta tartlastele ja mujale. Koor ja ta ise arenes jõudsasti, kontserdist kontserdini – suurmeister 1972 koorifestivalil. Oli triumf, kuldmedal! Suurim võit, mida Eesti taidluskoor on saavutanud. Laasmäe „Gaudeamus” – haritlaste koor, tõi kuulsust Tartule ja tervele Eestile. […] Koori kaudu tõusis Tartu tähtsus muusika alal oktaavi võrra kõrgemale. […] Roland oli oma saatusest suurem! […] Täna saadame tema põrmu Tartu Panteonile, kus puhkavad paljud eesti suurmeeste ja naiste põrmud. Laasmäe hing on lennanud aga muinasjutu vaimuvalda – Toonelasse – Toonela jõe taha, kus „eesti vaprad vanemad vaimustelles vaatavad”. Toonela jõel ujuvad 2 luike ja laulavad manalameestele-naistele igaviku laulu. /…/ Suur lein on langenud meie perele. On kustunud hele täht meie koorilaulu taevas. See tähelend oli sädelev silmapilk kahe igaviku vahel. Vaid 53 aastat. Kui palju elurõõmu ta võinuks veel tunda!”392

391 ETMM, M 347:1/62. L 27–29. Tuudur Vettiku märkmed „Mõtteid R. Laasmäe matusel 16.XI.75”. 392 ETMM, M 347:1/62. L 27–29.