Laulupeod ja riiklik propaganda

LAULUPEOD JA RIIKLIK PROPAGANDA

Nagu öeldud, on meie laulupidude ajaloos hulk vastamata küsimusi. Siiani ei ole täpselt sõnastatud näiteks põhjust, miks kujunes välja emotsionaalne tühimik laulupeo- ja kooriliikumises 1930. aastate keskel, mil ühiskonnas tekkis arutelu laulupeo kui sellise otstarbe üle.80 Nii väljendas Enn Võrk kartust, kas „täidavad laulupeod sel kujul, nagu neid praegusel ajal korraldatakse, täiel määral oma otstarvet ja kas neid ei tuleks hakata piirama, kui on näha huvi langust nende suhtes”.81 1930. aastatest vahest veelgi tugevamini tabas identiteedikriis meie laulupidusid 1990. aastatel. Vabadus oli taas kätte võideldud ning selgus, et pole enam tarvis kellegagi ega millegi eest võidelda. Eesti ühiskonnas, sealhulgas koorijuhtide eneste seas arutati tõemeeli, kas laulupeoliikumist on sellisena üleüldse tarvis, kui vabadus on juba käes. Ka toonane riigikogu liige Tõnis Lukas82 nimetas 2004. aastal laulupeo traditsiooni küll Eesti suurimaks kultuurifenomeniks, kuid võttis oma arutluse kokku tõdemusega, et kuigi kõik üldlaupeo kulutused kaetakse, peavad […] „nõrganärvilised raskustest meeleheitele aetuna küsima – kas tasub teha seda tohutut pingutust?!”.83

80 Võrk, E[nn]. Mõtteid laulupidude korraldamise kohta. ERK 1936, 23. mai, lk 53–56. 81 Võrk, Mõtteid laulupidude korraldamise kohta, lk 53. 82 Tõnis Lukas (1962), Eesti ajaloolane ja poliitik, valitud mitmesse Riigikogu koosseisu. EV haridusminister 1999–2002; 2007–2011; EV kultuuriminister 2019 – 2021; kirjandusmuuseumi direktor. 83 Lukas, Tõnis. Baltoskandia kultuurilugu meie enda mehelt. // http://wwx.tarbija24.ee/ 060804/esileht/kultuur/141103_2.php.

Õnneks on viimasel sajandivahetusel õhus olnud kahtlused Eesti laulupidude vajalikkusest tänaseks hajunud. Tuginedes osalejauuringu analüüsile84 sõnastab Katrin Puur, et laulupidu on eestlaste rahvusliku identiteedi jaoks jätkuvalt oluline ja ajakirjanduses kõlanud arvamused, nagu väheneks pärast iseseisvuse taastamist laulupidude roll rahvusliku identiteedi kandjana, osutusid liiga pessimistlikuks ega leidnud kinnitust. 1933. aasta X üldlaulupeo järel kirjutas Hanno Kompus85 laulupeost kui sotsiaalesteetilisest nähtusest. Ta oli veendunud, et rahvusliku ühistunde hoidjaks on ka kõige lahkhelide rohkematel aegadel olnud laulupeod. Nende tähtsus seisis Kompuse arvates selles, et need on „otsekui üldrahvuslik massimanifestatsioon, hulkasid ühendav rahvuspoliitiline ja sotsiaalne akt, kus sihiks laulukunst”; laulupidu ennast ei saa tema sõnul võtta kui kontserti, mida hinnatakse, vaid kui pidu, mida elatakse. Või „elu, mida pidutsetakse”.86 Kunstikriitik Hanno Kompusel õnnestus väga täpselt avada laulupeo tähendus – pidu on nii lauljate kui kuulajate elutunde ühendaja ja maailmavaate süvendaja.

Eesti meeskooride tolleaegset repertuaari uurinud Saari Tamm tõdeb, et veel 1930. aastatel oli lauluharrastus vähemalt lauljatele palju olulisem kui repertuaar. Ent kohe järgnevatel aastatel hakkas asi kiiresti muutuma. Kooride repertuaar sai nii muusikute kui ka muusikakriitikute jaoks ülimalt tähtsaks.87 1938. aasta XI üldlaulupidu on ajaloolase pilguga tagasi vaadates väga suures osas just Tuudur Vettiku laulupidu. Ta oli selle üldjuht ja tema taktikepi all esitati kümmekond laulu. Mart Saare, Riho Pätsi, Artur Kapi, Cyrillus Kreegi jt loomingu kõrval tulid ettekandele ka tema enda helitööd. Segakoorid laulsid toona Vettiku „Su Põhjamaa päikese kullast”,88 mida juhatas autor, lisaks esitati Vettiku käe all Pätsi, Saare ja Lüdigi laule.89 .

84 Puur, Katrin. Estonian Song Festivals. Analysis of Participant Survey. Magistritöö. Juhendaja

Allan Puur. Eesti Muusikaakadeemia, Tallinn, 2004. 85 Hanno Kompus (1890–1974), lavastaja, kunstikriitik, arhitekt. 86 Kompus, Hanno. Laulupidude sotsiaal-esteetiline tähtsus. // Kustumatu nälg kunsti järele…

Estoprint Ltd., Ontario, 1976, lk 180–181. 87 Tamm, Saari. Mida laulsid eesti meeskoorid enne aastat 1940? II. // Teater. Muusika. Kino 2009, 1, lk 75–76. 88 Must, Aadu. Kas Eesti väärib algupärast hümni? // Postimees 2008, 16. jaanuar. 89 Tartu Laulupeomuuseum. http://laulupidu.tartu.ee/muuseum.

1938. aasta Muusikaleht kirjutas XI üldlaulupeost (mis oli viimane enne Nõukogude okupatsiooni algust) kõikides oma lehenumbrites: alguses ettevalmistustest koos praktilisemate õpetustega (kooride ülesseadmine90), aasta lõpus aga tehakse nii emotsionaalseid kui ka asjalikke kokkuvõtteid91. Samas ilmub Lauljate Liidu üleskutse: „Asugem varemaist laulupidudest mälestusi koguma! Laulupeod on kui heledalt lõõmavad tunglad sellel pikal teel, mis on eestlasi viinud läbi hämaruse ning raskuste vabadusele ja iseseisvusele. Laulupeod on sütitanud paljudes uut usku, jõudu ja julgust ning nad tähistavad võimsalt ja silmapaistvalt neid aegjärke, mis oleme läbistanud järkjärgulisel tõusul.”92

Sellisena – ülendatud meeleolus ja rahvuslikest tunnetest kantud lauludega, trotsides 1930. aastate keskel Eestis hiilivalt alguse saanud demokraatiat eiravat meelsust – jäi 1938. aasta laulupidu inimeste mällu kui kõikide aegade kauneim laulupidu. Usutavasti on selle hinnangu kujunemise juures suure tähtsusega ka psühholoogiline moment ning nõukogude aja saabumisega kaasnenud negatiivne kontrast. Kui Eesti ajalugu oleks jätkunud vanaviisi ja riiklik iseseisvus oleks püsinud, oleksime kohanud hilisemateski käsitlustes kriitilisemaid toone, mis tõestanuks, et kõik polnudki ainult roosiline. 1930. aastatel oli riigis juba üsna tuntav nn vaikiva ajastu paine, mida kirjeldab oma raamatus93 nende sündmuste juures olnud inimese veenva üksikasjalikkusega William Tomingas94. Presidendi ja Eesti valitsuse hoiak ning riigis valitsev karm kord eeldasid näiteks 1938. aastal juba selgesti nähtavat riigitruuduse nõuet. Pinged poliitmaailmas andsid endast märku ka kultuurivaldkonnas. Vahetult enne sõda oli laulupidu valitsusele vahend vaikiva ajastu poliitika edendamiseks. Pidustused toimusid Konstantin Pätsi patronaaži

90 Vettik, Tuudur. Laulukoori ülessäädmisest esinemistel. Päätükk käsikirjast „Laulukoori juhataja”. // Muusikaleht 1938, 3, lk 57. 91 Luts, E. Seletusi möödunud XI üldlaulupeo aruande juure. // Muusikaleht 1938, 12, lk 270–271. 92 Üleskutse ja XI üldlaulupeo teateid. [Lauljate Liidu teated]. // Muusikaleht 1938, 2, lk 45. 93 Tomingas, William. Vaikiv ajastu Eestis. New York: Eesti Ajaloo Instituut, 1961. 94 William Tomingas (1895 Tallinn–1978 New York), sõjaväelane, ettevõtja, Eesti esimesi diplomaate riigi loomise järel. Oli Eesti delegatsiooni sekretärina Jaan Poska lähimaid kaastöölisi Tartu rahuläbirääkimistel. Raamatud: „Mälestused” (Toronto, 1970) ja „Vaikiv ajastu Eestis” (New York: Eesti Ajaloo Instituut, 1961).

all: laulupidu algas paraadiga Vabaduse väljakul ja üliõpilased marssisid Kadrioru lossi juurde presidenti tervitama.95 1939. aasta sügisel, mil Eestisse saabus Nõukogude sõjavägi koos oma baasidega, sai vabariik totalitaarvõimu esimeste sammude jäikust iseenda nahal juba selgesti tunda. Vaevalt aasta möödudes kaotas riik oma iseseisvuse eriti võikal viisil, justnagu omaenese kätega tehtuna.96

Okupatsioonivõimu eesmärk oli hävitada potentsiaalseid majandusliku, sõjalise, poliitilise ja kultuurilise vastupanuliikumise liidreid. See uus aeg puudutas väga otseselt ka laulupeoliikumist. Kultuur rakendati poliitilise propaganda vankri ette, esmatähtsaks sai kultuurielu väline, paraaditsev pool. Senisest laulupidude traditsioonist võeti praeguste hinnangute järgi kahjuks üle ka mõned 1930. aastate lõpus esilekerkinud negatiivsed aspektid.

Laulupidu ja selle juurde kuuluv atribuutika hakkas kohustuslikus korras ülistama võõrvõimu ja selle esindajaid. Fotodel näeme kaadreid, kus lauluväljakul ilutsevad ikka ja jälle Lenin, Stalin, NLKP-d ülistavad loosungid ja muu propagandistlik kujundus. Kultuurielu ja selle vahetul, ehkki sunnitud toetusel leidis okupeeritud Eestis aset rahvamasside visuaalne ja vaime mõjutamine viis aastakümmet järjest.

Laulupidude sisu määrasid otsused, mis võeti vastu EK(b)P Keskkomitee büroos, kes omakorda sai juhised NLKP Keskkomiteelt. Seejärel jõudsid need otsused täitmiseks ENSV Heliloojate Liitu.97 Käsuliin pidi toimima tõrgeteta, vastuhakkajad ja pasiivsed kõrvaldati. Seda tõestavad materjalid, mis sisaldavad XII üldlaulupeo (1947) ning XIII üldlaulupeo98 (1950) ettevalmistust, läbiviimist ja järeldusi.99 Olulist informatsiooni annavad arhiivitoimikud, kus on

95 130 aastat eesti laulupidusid. Koostajad Toivo Ojaveski, Mart Puust, Alo Põldmäe. Talmar ja

Põhi, Tallinn, 2002, lk 105. 96 XX sajandi kroonika. II osa 1940–1961, ptk Maailm // Eesti. Eesti Entsüklopeediakirjastus,

Tallinn, 2004, lk 8–9. 97 ERA. R-1958-1-12–1958-1-81. Aastad 1947–1953. 98 ERA. R-1205-2-255, ERA. R-1205-2-383. [Kirjavahetus laulutekstide tellimiste ja viisistamise alal kirjanike ja heliloojatega]. 99 XII üldlaulupeo teataja. Riiklik Kirjastus Ilukirjandus ja Kunst, Tallinn, 1946, 3–4; Vabariikliku laulupäeva juht. RK Ilukirjandus ja Kunst, Tallinn 1946; XII üldlaulupeo teataja. RK Ilukirjandus ja Kunst, Tallinn, 1947, 7; XII üldlaulupeo album. RK Ilukirjandus ja Kunst,

Tallinn, 1948.

loetletud keelatud ja lubatud laulutekstid100 ning keelatud müürilehed101. Keelamine – see oli Nõukogude võim tegelikkuses.

NLKP Keskkomitee jõudemonstratsioonid väljendusid eriti selgelt 1960.–1970. aastatel, mil laulupidude kui avalike ja suuri rahvahulki kaasavate ürituste repertuaari näitel on ilmekalt näha inimeste sunniviisilist kasvatamist. Seda kinnitab 1947.–1980. aastate üldlaulupidude repertuaari analüüs (vt diagramm 2). Eesti autorite loodud algupärandeid oli mõnel aastal kavas tugevalt alla poole, samal ajal oli ohtralt ülistuslugusid suurtele juhtidele – kord Stalinile, kord Leninile, samuti Nõukogude kodumaale, Nõukogude armeele ja kommunistlikule parteile. Viimaste hulgas olid ka eesti heliloojatelt spetsiaalselt nendeks muusikalisteks suursündmusteks kommunistliku partei tellitud ja EN Heliloojate Liidu vahendatud lood: oodid, kantaadid, laulud (vt tabel 2 ja diagramm 4).

Sama puudutas iga koori kontserdikavade ülesehitust ning laulupäevade ja kultuuriürituste korraldamist. Jälgiti, millises vahekorras olid kuulekus võimule või vastuhakk, nn Lenini-laulude suuremväiksem osakaal repertuaaris. Põhimõttest ja nõudmistest kajastada ideelis-poliitilist meeleolu kultuurielus pidid lähtuma kõik muusika- ja kunstiõpetajad. 1982. aastal kirjutas toonane kultuuriminister Johannes Lott: „Nõukogude kultuur on ustav parteilisuse leninlikele printsiipidele, nõukogude patriotismi ja sotsialistliku internatsionalismi ideedele. Ta on alati olnud partei efektiivne vahend töötajate kommunistlikul kasvatamisel.”102

Laulupidude sõnumit eesti rahvale on eri aegadel püütud painutada võimudele sobivas suunas. Nõukogude valitsus püüdis seda eriti jõuliselt ja metoodiliselt rakendada kommunistliku propaganda teenistusse, surudes peale võimu ülistavat repertuaari ja dekoreerides sundkorras laulupidusid poliitiliste plakatite, loosungite ning nõukogude riigitegelaste portreedega.

100 ERA. R-1205-2-270, 271, 273, 396...398, 502, 757, 758. [Keelatud ja lubatud laulude tekstid]. 101 ERA. R-1205-2-405, ERA. R-1205-2-406. [Keelatud ja lubatud müürilehed]. 102 Lott, Johannes. Õigus kultuurisaavutuste kasutamisele. Eesti Raamat, Tallinn, 1982, lk 3.