Põhjamaa päikese kullas
LAULUPEOD JA RIIKLIK PROPAGANDA
Nagu öeldud, on meie laulupidude ajaloos hulk vastamata küsimusi. Siiani ei ole täpselt sõnastatud näiteks põhjust, miks kujunes välja emotsionaalne tühimik laulupeo- ja kooriliikumises 1930. aastate keskel, mil ühiskonnas tekkis arutelu laulupeo kui sellise otstarbe üle.80 Nii väljendas Enn Võrk kartust, kas „täidavad laulupeod sel kujul, nagu neid praegusel ajal korraldatakse, täiel määral oma otstarvet ja kas neid ei tuleks hakata piirama, kui on näha huvi langust nende suhtes”.81 1930. aastatest vahest veelgi tugevamini tabas identiteedikriis meie laulupidusid 1990. aastatel. Vabadus oli taas kätte võideldud ning selgus, et pole enam tarvis kellegagi ega millegi eest võidelda. Eesti ühiskonnas, sealhulgas koorijuhtide eneste seas arutati tõemeeli, kas laulupeoliikumist on sellisena üleüldse tarvis, kui vabadus on juba käes. Ka toonane riigikogu liige Tõnis Lukas82 nimetas 2004. aastal laulupeo traditsiooni küll Eesti suurimaks kultuurifenomeniks, kuid võttis oma arutluse kokku tõdemusega, et kuigi kõik üldlaupeo kulutused kaetakse, peavad […] „nõrganärvilised raskustest meeleheitele aetuna küsima – kas tasub teha seda tohutut pingutust?!”.83 Võrk, E[nn]. Mõtteid laulupidude korraldamise kohta. ERK 1936, 23. mai, lk 53–56. Võrk, Mõtteid laulupidude korraldamise kohta, lk 53. 82 Tõnis Lukas (1962), Eesti ajaloolane ja poliitik, valitud mitmesse Riigikogu koosseisu. EV haridusminister 1999–2002; 2007–2011; EV kultuuriminister 2019 – 2021; kirjandusmuuseumi direktor. 83 Lukas, Tõnis. Baltoskandia kultuurilugu meie enda mehelt. // http://wwx.tarbija24.ee/ 060804/esileht/kultuur/141103_2.php. 80 81
52
