Eessõna asemel

EESSÕNA ASEMEL

Hea lugeja

Tartu koorijuhist Roland Laasmäest, tema loodud meeskoorist Gaudeamus ja tema õpetajast Tuudur Vettikust kirjutasin esimest korda oma diplomitöös, mille kaitsesin 1989. aastal Tallinna Konservatooriumi lõpetades. Selline teemavalik oli tingitud asjaolust, et kokkupuuted meeskoori ja koorieluga on saatnud mind kogu mu teadliku elu. Minu isa, kes laulis Gaudeamuses aastail 1966–2018, hakkas mind varakult kooriproovidele kaasa võtma. Seal tutvusingi Roland Laasmäega, kes nimetas mind hellitavalt „oma tütrekeseks”.

Mäletan üht kontserdiproovi TRÜ aulas 1973. aastal. Istusin esimeses reas ja kuulasin suu ammuli meeskoori laulu, kui järsku keeras Roland ümber ja teatas: „Laine, teeme sinust ka dirigendi!” Ma kargasin püsti ja hüüdsin rõõmsasti: „Kas kohe?!” Olin siis kaheksa-aastane. 4. oktoobril 1975. aastal (kuu aega enne oma surma) on Roland Laasmäe kirjutanud meie perekonna külalisteraamatusse: „Laine, ära unusta muusikat!” Tema sõnad ja isiksus jäid minu elu eeskujuks ja koorijuhi ideaaliks.

Konservatooriumi lõpuaastal – 1989 – kinkis Rolandi lesk Linda Laasmäe mulle käsikirjad perekonna arhiivist. Sellest sai alguse palju aastaid kestev uurimus, mille eri faasides on olnud fookus küll kooritöö metoodikal, küll Laasmäel ja hiljem põhjalikumalt Tuudur Vettiku elul ja tegevusel.

Antud raamat sündis aga nii. Esimesed trükifailid on dateeritud aastaga 2012 ja tegemist oli Tartu Ülikooli arhiivinduse õppetooli

juures tehtud doktoritöö ettevalmistusega, mida juhendasid professor Aadu Must ja tänaseks juba mitu aastat manalamees, erakordne inimene ja õpetaja, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia emeriitprofessor Kuno Areng. Ehkki 2013. aasta kevadel sai mu uurimustöö1 ametlikult Tartu Ülikooli kirjastuse trükisena kaante vahele, ei lõppenud see kõik mitme asjaolu tõttu siiski kraadi kaitsmisega.

Praeguseks on omajagu vett merre voolanud. Koostöös mõne kolleegi ja mõttekaaslasega küpses uus mõte – avaldada uuritud ja kogutud info veidi teistsuguses vormis, raamatuna. Siin ta ongi. Osaliselt kattub see kunagise uurimustöö publikatsiooni materjaliga, aga on siiski uuesti läbi kirjutatud ja toimetatud.

Mida kaugemale jäävad nõukogude ajal toimunud kultuurisündmused, seda vähemaks jääb inimesi, kes on neist ise vahetult osa võtnud ning saavad oma mälestusi jagada. See raamat on justkui järg 2012. aastal kirjastuses SE&JS välja antud teosele „Sillad üle piiride”, kus on dirigent Tuudur Vettiku ja tema õpilase Roland Laasmäe kirjavahetus ning nende meeste kaasaegsete – sõprade, kolleegide ja tuttavate mälestused. Vettiku ja tema abikaasa Lonni hilisem kirjavahetus täiendab kenasti praegust raamatut. Ehkki vormiliselt oleks see materjal võinud avalikkuse ette jõuda ka vastupidises järjekorras, on mul lootus, et liidetavate järjekorrast summa ei muutu.

Rahvusvahelistes eelretsenseeritud teadusajakirjades on ilmunud ka selle teemaga seotud artiklid-publikatsioonid. Need põhinevad kultuurilooliste sündmuste, intervjuude, mälestuste, isikukogude2 ning ajastu arhiivimaterjalide analüüsil ühendatuna loomingu muusikateoreetilise süvavaatlusega. Loodan, et ajaloolise tausta selgitused ja olusid kirjeldavad kommentaarid aitavad lugejal lainel püsida.

Raamatu pealkiri on otseselt seotud Vettiku lauluga „Su Põhjamaa päikese kullast”, millega ta kandideeris ka Eesti Vabariigi hümni leidmiseks korraldatud konkursil. Aga sellest kõigest juba lähemalt edaspidi.

1 Randjärv, Laine. Loovisiksuse roll Eesti laulupeoliikumises aastatel 1940–1980. Tuudur

Vettiku ja Roland Laasmäe epistolaarse pärandi põhjal. Tartu, 2013. 2 Käesoleva materjali juurde kuuluvad autori koostatud Tuudur Vettiku ja Roland Laasmäe isikukogud on koondatud Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi serverisse.

Tänusõnad

Aastatepikkuses raamatuni jõudmise protsessis, põneval ja keerulisel rännakul kultuuriajaloolises minevikus oli mulle suureks toeks kogu mu pere. Eriti mu vanemad Marina ja Jüri Randjärv, kes nõustasid mind uurimistööga seotud küsimustes. Olen tänulik selle eest, et nad on mind muusika juurde toonud ja valvanud, et ma sealt ära ei jookseks.

Aitäh, Linda Laasmäe, Urve Laasmäe-Esse, Ene Üleoja, Ants Üleoja ning Tartu Meeskoor Gaudeamus ja tema dirigendid Valve Lepik, Lennart Jõela, Lauri Breede.

Aitäh, Aadu Must, Lauri Vahtre, Urmas Sutrop, Hain Rebas, Margus Pärtlas, David Vseviov, Aigi Rahi-Tamm, Anu Lepp, Kadri Tooming, Marko Tamming.

Aitäh, Mall Johanson, Ants Nilson, Madis Järv, Ragnar Siil, Elene Rüpp, Ott Valk, Harald Tikk, Aivo Aia, Deniss Poljakov, Moonika Oras, Sirje Endre, Katre Koit, Kerttu-Liina Tuju, Kirjastus SE&JS, Rahvusarhiiv, Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum, Eesti Rahvusraamatukogu, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia.

Suur tänu, Evelin Liiva ja Mart Erik, toetuse eest.

In Memoriam: Kuno Areng, Vello Salo, Urve Lippus, Aadu Regi, Peeter Lokk, Uno Uiga, Ahto Liik, Linda Bachmann-Kallikorm, Elvi Alekand.

Ja nüüd rändame laulupeoliikumise keerdkäikudesse…

Austusega Laine Randjärv

Oktoober 2021

Tartu meeskoori Gaudeamus 15. sünnipäevakontsert Tartu Riikliku Ülikooli aulas 10.02.1973. Kontserdiga tähistati ka maestro Vettiku 75. sünnipäeva. Pildil Tuudur Vettik, meeskoori Gaudeamus abidirigent Valve Lepik ja Roland Laasmäe. Foto Tartu meeskoori Gaudeamus arhiivist