Laulupidu kui nähtus ja sümbol

LAULUPIDU KUI NÄHTUS JA SÜMBOL

Laulupidu on Eesti ajaloos pikima traditsiooniga kultuurisündmus ning lisaks esteetilisele ja emotsionaalsele poolele on see alati kandnud oma rolli ka vabadusvõitluses, nii varasemal ajal kui hiljem.

Okupatsioon ja vastupanu olid meil pool sajandit kogu aeg rööbiti kulgenud.58 Lauluväljakut on nimetatud reaalseks Eesti avalikkuse tooposeks, laulupeoliikumist ja selle raames eesti asja ajamist on võrreldud sellega, mis toimus meie kirjanduses ja teatrimaailmas: „Koos laulupidudega oli eesti kirjandus 1960-ndatest kuni 1980-ndateni avalikkuse enklaav ja eestlaste corpus mysticum („müstiline keha” ehk ühisvaim). See ühisvaim andis endast märku laulupidude rongkäikudes, lauluväljaku ühislaulmistes, aga ka näiteks kultuuriheeroste matustel […] ja iseäranis teatris, kus […] aeti eesti asja”.59

Mitmed autorid on rõhutanud, et vahetult enne Eesti iseseisvuse taastamist muutus laulupidu ise ajalookäigu oluliseks suunajaks. Toonitatakse ka koorilaulu tähelepanuväärset osa Eesti iseseisvuse rahumeelses taastamises, kus laulev revolutsioon Tallinna lauluväljakul kulmineerus üldiseks võimsaks vabanemistundeks.60 Meie laulupidusid on tunnustatud ka rahvusvaheliselt – koos Läti ja Leedu omadega on Eesti laulupeod kantud 2003. aastal UNESCO kul-

58 Sarv, Enn. Juulivalimised 1940 kui rahvusliku vastupanuvõitluse algus. // Kannatuste aastad 1940–1941. 1. vihik. Sihtasutus Valge Raamat, Tallinn, 2008, lk 64. 59 Veidemann, Rein. Kirjandus sotsiaalse sidususe tegurina. Eesti juhtum. // Võim ja kultuur.

Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti kultuuriloo ja folkloristika keskus, Tartu, 2003, lk 163. 60 Kasekamp, Andres. Balti riikide ajalugu. Varrak, Tallinn, 2011, lk 204.

tuuripärandi nimistusse61. Traditsiooni ajalugu on Balti riikides võrreldav, aga 1980. aastatel toimunud pidude mõju oli siiski erineva jõuga. Eesti erisuseks on siin sündinud ja kinnistunud mõiste laulev revolutsioon, mis on oma rahvusvahelise nimetuse ja sisuseletuse saanud just Eesti ühislaulmise kaudu. See kuvand on aga sedavõrd võimas, et ajaloolises tagasivaates näib, nagu oleks laulev revolutsioon toimunud kõigis kolmes Balti riigis. Aastaid Ameerika Ühendriikides elanud lätlasest kultuurigeograaf Edmunds Valdemārs Bunkše kinnitab veendunult, et just „tänu koorimuusikale õnnestus kõigil kolmel Balti riigil laulva revolutsiooni käigus taas iseseisvaks saada ning Nõukogude Liidu kokkuvarisemisele kaasa aidata”.62

Eesti laulupidude ajaloos on lõpuni uurimata ja analüüsimata probleeme kõige enam seotud just Teise maailmasõja järgse perioodiga. Objektiivselt hinnates valitses Nõukogude võimu tingimustes olukord, mil laulupidude korraldamisega ei kaasnenud mingit avalikku ega sisulist arutelu, kogu korralduslik pool ja repertuaaripoliitika oli parteiametnike kontrolli all. Subjektiivse põhjusena tasub välja tuua, et mõnelegi kultuuritegelasele oli okupatsiooniaastatega tekkinud aupaistega ümbritsetud maine, mille tagapõhja pole uurijatel olnud mugav avada, sest muidu oleks tulnud vastata ka valusatele küsimustele.

Selleks, et mõista laulupidude kui vastupanuliikumise sügavat olemust, on tarvis selgitada ka selle väliseid ja sisulisi semantilisi märke. Kohustusliku temaatikaga piltidelt, kus punalippude all marssisid eesti rahvariietes inimesed, võis tähelepaneliku uurimise järel leida keelatud sinimustvalget värvikombinatsiooni, laulusõnades sai ridade vahelt lugeda kirjaniku valu oma kodumaa pärast, heliloomingus kasutati rahvalaulumotiive aimataval kujul, laulupidude tegelaste märkidel võis märgata ajaloolist või rahvuslikku sümboolikat. Kontrastsed nägid välja kohustusliku punarätiga lapsed, kel siiski rahvariided seljas. Erutavad ja teravad olid 1980. aastatel ise valmistatud

61 Kristin Kuutma tegi 2003. aastal teadusliku analüüsi ja koostas ülevaate Eesti, Läti ja Leedu laulu- ja tantsupidude ning Kihnu kultuuriruumi kohta, mille tulemusena kanti need

UNESCO suulise ja vaimse maailmapärandi nimekirja. 62 Bunkše, Edmunds Valdemārs. Geograafia ja elamise kunst. Kirjastus Varrak, Tallinn, 2012. [Edmunds Valdemārs Bunkše. Geography and the Art of Life. The Johns Hopkins University

Press, 2004), lk 56.

mitmemõttelised loosungid ja keelatud marsilaulud laulupidude rongkäikudes jne.

Peamine vastupanuliikumise sõnum peitub aga laulupidude repertuaaris, kavade koostamises. Senised kooriliikumise ajaloo uurijad on käsitlenud repertuaari valiku teemat vaid üksikute episoodide lõikes, kuid analüüs, mis puudutab selle koostamise põhimõtteid ja mitmekihiliste lugude lülitamist kavasse kommunistliku režiimi range kontrolli kiuste, pole olnud kuigi põhjalik ega terviklik. Repertuaari valiku kaudu jõuab sügavam sõnum kuulajavaatajani vaevu nähtavates, vaid süvaanalüüsil leitavates nüanssides (vt diagrammid 1–4).

Koorijuht ja helilooja Miina Härma – jõuline muusik, kes tõusis esimese naisena enne Eesti Vabariigi sündi laulupidude dirigendipulti ning oli eesti koorimuusika mehiseima laulu, „Meeste laulu” [sõnad Jakob Liiv, 1900] looja, on nimetanud 1933. aastal laulupidu „rahvuslikuks teoks ja rahvusliku mõtte eeskõndijaks, kuhu tegelased ja kuulajate tuhanded koonduvad mitte laulu, vaid aate nimel”.63 Ta kirjutas, et rasketel aegadel tulevad laulupeod rahvale appi ning et „laulul ja lauljaskonnal olnud rahvusliku mõtte tõusus ja arenemises ilus teene”.64 Läbi aegade oleme saanud välismaa külalistele uhkusetundega rääkida oma rahvuslikust ajaloost. Miina Härma tõdemus, et laulupidusid on rahvale rasketel aegadel vaja isegi rohkem kui rõõmsatel, on saanud kinnitust mitmel korral.

Laulupeoliikumise kaudu avaldus avalikult ja ridade vahel ideoloogiline ja kultuuriline vastupanu: 1869. aastal, esimesel laulupeol, oli see tegelikult esimene jõuline omakeelset kultuuri nõudev demonstratsioon. 1910. aasta laulupeo kavas65 polnud aga kõik laulud mitte ainult eestikeelsed, vaid ka eesti autorite loodud, rõhutamaks veelgi rahvuskultuuri ülistamist.

Ühe jõulisema märgina on möödunud sajandi keskpaigast jäänud eesti rahva mälusse ning aidanud mitme aastakümne jooksul vaimujõudu ja lootust hoida Gustav Ernesaksa 1944. aastal uuesti

63 Hermann (Härma), Miina. Laulupidu pole meil mitte ainult laulu pidu. // ERK [Eesti

Rahvuslaste Klubi üld-, majandus- ja kultuurpoliitiline ajakiri], 1933, 7, lk 179–180. 64 Hermann (Härma), Laulupidu pole meil mitte ainult laulu pidu, lk 179. 65 130 aastat Eesti laulupidusid. Koostajad Toivo Ojaveski, Mart Puust, Alo Põldmäe. Talmar ja

Põhi, Tallinn, 2002, lk 66–67.

viisistatud66 laul „Mu isamaa on minu arm”. 1950.–1960. aastatel, venestamispoliitika ja represseerimiste järel, said inimesed eesti rahvariideid kandes ja oodates laulu „Mu isamaa on minu arm” taas pead tõsta ja loota vabaduse saabumist. 1955. ja 1960. aasta üldlaulupeol seda laulu ametlikult kavas polnud, küll aga oli see lülitatud lisapalade nimekirja.67 Laulupidudel osalenud Mall Johanson meenutas, et 1955. aastal ei olnud „Mu isamaa on minu arm” lauljatele ja kuulajatele veel nii oluliseks teoseks saanud, nagu seda võis täheldada alates 1960. aastatest. Kui peokava ammendudes laulud siiski lõppeda ei tahtnud, ei julgenud Ernesaks esialgu koori nõudmisel ise pulti tulla. Koorilauljate meeleoluga hädas olnud korraldajad lükkasid ta lõpuks koori ette, et rahvarahutusi ennetada.68 Hiljem ongi laul „Mu isamaa on minu arm” muutunud laulupidudel südamehümniks. Ajakirjas Akadeemia avaldatud uuringu tulemused näitavad, et„kõige tugevam faktor eestluse säilimisel oli osavõtt laulupidudest, mis teatavasti tõi kokku sadu tuhandeid eestlasi ning kus lauldi koos selliseid isamaalisi laule nagu „Mu isamaa on minu arm””.69

Poliitik, endine diplomaat Mart Helme70 on meenutanud Moskvas Eesti saatkonnas räägitud lugu Gustav Ernesaksa viibimisest toonases ENSV esinduses 1944. aastal ja ühe hiljem legendaarseks muutunud laulu sünnist. Ernesaks oli läinud saalis oleva klaveri juurde ning alustanud Fredrik Paciuse „Mu isamaa, mu õnn ja rõõm” esimeste meloodiakatketega. Kõrvalseisjad olevat seepeale hirmunult hüüatanud: „Kas sa oled hulluks läinud?! Tahad, et meid kõiki Siberisse saadetakse?!” Ernesaks oli rahulikult vastanud: „Olgu, teeme siis natuke ümber… ning klaverilt hakkasid kostma sarnase intonatsiooniga uued motiivid, mis hiljem vormusidki lauluks „Mu isamaa

66 Lydia Koidula luuletusele „Mu isamaa on minu arm” (1866) kirjutas kõigepealt viisi Aleksander Kunileid-Saebelmann (1869) ja esimesel laulupeol kõlas laul meeskooride esituses. 75 aastat hiljem sündis Gustav Ernesaksalt Koidula luuletuse uus viis. 67 Nõukogudeaegsete üldlaulupidude köögipoolelt. // Laulupeo Muusikaleht, erinumber.

Juuni, 1994. Vt ka Kuutma, Kristin. Laulupeod rahvusliku identiteedi kandjana. http:// www.folklore.ee/tagused/nr1/internet.htm. 68 Mall Johansoni meenutustest käesoleva raamatu autorile 23. jaanuaril 2012. 69 Rakfeldt-Leetmaa, Helle; Rakfeldt, Jaak. Rahvusliku identiteedi säilitamine okupeeritud

Eestis. // Akadeemia, 1996, 8, lk 1574. 70 Mart Helme (s 1949), Eesti erakorraline ja täievoliline suursaadik Vene Föderatsioonis aastatel 1995–1999, aastast 2009 kirjastuse Kunst juhatuse esimees, EV siseminister (2019).

on minu arm”.71 Tõepoolest, analüüsides kahe laulu meloodikat ja rütmikat ning intonatsioone, võime leida viiteid praeguseks täie eluõiguse saanud Paciuse loodud Eesti hümnile.

Laulupidude ajaloos on alati olulist rolli mänginud karismaatilised isiksused nii loojate kui ka korraldajate seast. Koorijuhtide tegevuse tähtsusest on meie kultuuriloos Teise maailmasõja järgsetel aastatel, Nõukogude okupatsiooni ning rahvuskultuuri vastase sõja kulminatsiooni ehk EK(b)P Keskkomitee märtsipleenumi72 ajal ning Hruštšovi sula aastate kontekstis põhjendamatult vähe räägitud. Koorijuht on oma karisma ning vaimujõuga mõjutanud ajalugu. Ta haarab kümneid tuhandeid inimesi oma dirigendikepi juhatuse alla ja mitte ainult muusikalises mõttes, vaid kandes samas ka vaimse liidri rolli.

Mis puudutab korraldajate rolli, siis see on mahukas ja mitmetahuline eraldi uurimistemaatika. Korralduslikud telgitagused võivad mõnikord ajaloos mängida suurematki osa, kui on inimesel, kes seisab laval. Toogem kasvõi järgmine näide: 1980. aasta üldlaulupeo ajal oli Tallinna lauluväljak ümbritsetud miilitsameestest, kes pidid korra tagama ja laulurahva kontserdi lõppedes kiiresti lavalt alla saama. Samal ajal seisis aga keegi kusagil piltlikult öeldes lava taga, kes ei andnud valvajatele korraldust rahvast vägivaldselt laiali ajada, ehkki 30 000 lauljat laulis üksmeelselt juba kolmandat korda laulu „Mu isamaa on minu arm” ega mõelnudki ära minna. See julge inimene oli keegi korraldajatest, kes võttis vastutuse mitte alluda partei käsule.

Koorikultuuri ajaloo uurimine on väga tugevasti kannatanud ühe või teise valitsuse ideoloogiliste mõjutuste all. Vabariigi algusaastail ei soovitud eriti rääkida sellest, et 1869. aastal peeti laulupidu sündmuseks, millel oli tegelikult eeskuju varasemast kultuuriloost. Enne 1869. aastal toimunud nn priiuse laulupidu73 toimusid Liivimaal juba baltisaksa laulupeod, mida on üsna põhjalikult uurinud ka Tuudur Vettik ja millest meie rahvusliku ärkamisaja tegelased said

71 Mart Helme meenutustest autorile 2011. aasta aprillis. 72 EK(b)P Keskkomitee VIII pleenumi stenogramm. I–XI. 73 1869. aastal Tartus toimunud esimene laulupidu korraldati pärisorjusest vabanemise 50. aastapäeva tähistamiseks.

inspiratsiooni. Samas on sõjaeelse Eesti Vabariigi esimestel aastatel olnud tavaks rääkida laulupidudest eriti kõrgendatud stiilis.74

Nimed Johann Voldemar Jannsen, Lydia Koidula, Jakob Hurt, Aleksander Kunileid, Carl Robert Jakobson on meie kultuuriloos niivõrd tuttavad, et nende rahvuslike suurkujude kirjeldamisel võib piirduda ka üksnes parafraasiga Jakob Hurda sõnadest – „väikeses kultuuris saab suureks tõusta kui mitte arvult, siis vaimult”. Aegade jooksul sai sellest mõttest rahvuskultuuri väärtustamise üks ideelisi aluseid.75 Näiteks on 1923. aastal August Tammann76 oma 19. sajandil toimunud laulupidude ülevaates toonud esile korraldamisega seotud poliitilise aspekti – ta on väitnud, et J. V. Jannseni eesmärgiks ei olnud ülemaalist laulupidu korraldades ainult 1819. aastal antud priiuse mälestamine. „Tamman tõstab selleks eriti esile tõsiasja, kuidas Jannsen just laulupeoga ühenduses orjaaega teravalt piitsutab ning peab tähtsaks priiuse kasvamist ühes rahvahariduse kasvuga tulevikus. Ka keisri kiitmine, tänamine ja tema auks juubeldamine oli ainult ettekäändeks, et ametivõimudelt laulupeoks luba saada,” vahendab Karl Leichter oma artiklis.77

Täna tõdeme, et n-ö keisri kiitmist ja tema auks juubeldamist kasutati ära erinevate valitsuste ajal, olgu tegemist Vene tsaari, Eesti Vabariigi või Nõukogude omaga. „Aga mis see siis on, mis seal laulupeol tegelikult juhtub?” küsis TÜ vabade kunstide kutsutud professor Vello Salo oma loengul 5. märtsil 2012. „Selgitussõnaraamatus seisab meil võõrsõna katarsis. Katarsis on kreeka keeles hingeline puhastumine, õilistumine. […] Ma tahaksin eesti keeles öelda, et vaimu vihtlemine,” jätkab Salo. Samal sõnal on aga teinegi tähendus – sisemise pinge lakkamine, pingest vabanemine. Ja Salo annab laulupidudele erakordse tähenduse (tema enda rõhuasetused): „1869. aasta laulupidu oli vabanemine orjaaja taagast […]. Ja minu silmis täpselt samuti 1988. aastal –

74 Vettik, Tuudur. 1869. a. Muusikaleht 1929, nr 5/6, lk 153–154. 75 Laar, Mart; Ott, Urmas; Endre, Sirje. Teine Eesti. Eesti iseseisvuse taassünd 1986–1991.

SE&JS, Tallinn, 2000, lk 61. 76 Tammann, August. Eesti üldised laulupidud XIX aastasajal. // Populäär teadus [1923?], nr 1,

Tallinn, lk 52–55. 77 Leichter, Karl. Seitse sajandit eestlaste lauluteel. // Laulupidu kui üldrahvalik suursaavutus.

Selle mõju ning hilisemad hinnangud. Jannseni isiksus eesti kultuuriloos. Eesti Raamat,

Tallinn, 1991, lk 98–105.

vabanemine okupatsiooniaja taagast. Mil meid oli küüditatud, igat viisi alandatud.78

Laulupeod kujutavad endast fenomenaalset sündmust, kus isiksus – dirigent ja korraldaja, helilooja või laulusõnade autor – saab oma vaimu- ja isiksuse jõuga, oma viisi ja sõna mõttega mõjutada tuhandeid lauljaid, kuulajaid ning seeläbi kogu rahvast. See omakorda annab laulupeole ülisuure tähtsuse ja paneb ka vastutuse laulupeoliikumise juhtidele – nende meelsusele, ideedele ja vaimujõule.

Eesti laulupidude ajaloos eristuvad järgmised perioodid: 1) ärkamisaeg, 19. sajandi lõpu peod: 1869, 1879, 1881, 1891, 1894, 1896; 2) 20. sajandi alguse laulupeod alates 1910 ja Eesti Vabariigi algusaastatel: 1923, 1928, 1933, 1938; 3) Teise maailmasõja järel: 1947–1985; 4) laulva revolutsiooni ehk uue ärkamisaja laulupeod: 1988–1990; 5) taasiseseisvunud Eesti laulupidude identiteedi otsingud ja areng alates 1994.

Koorimuusika jõud on jätkuvalt suur, mõjutades inimeste meeli nii praeguses Eestis kui ka mujal maailmas. Koorilaulmine ja paljud sellega seotud väärtushoiakud on universaalsed. Euroopa kooriliikumise uurijaid Ana María Raga on kirjutanud nii: „Koorikultuur soodustab sotsiaalset integratsiooni, tolerantsust, austust, ühtsustunnet ja solidaarsust. Koorilaulmine on ühine keel ja võitleb seega eraldamise vastu. Inimese minapilti tugevdades ehitab see ühiskonda ja osaleb isiku arengus. ”79

78 Salo, Vello. Autoriseeritud loengumaterjal 5.03.2012. Töö autori käsutuses. 79 Raga, Ana María. Social Role of Choral Singing. Sounds in Europe. 2009–2010. Nr 5, lk 12–13.

Raimund Kull ja Miina Härma. X üldlaulupidu 1933. aastal Tallinnas. Foto Aivo Aia kollektsioonist