Poliitilise võitluse peegeldus laulupidude repertuaaris

POLIITILISE VÕITLUSE PEEGELDUS LAULUPIDUDE REPERTUAARIS

Okupatsiooni ajal kujutas laulupeoliikumine endast võõrvõimudele osutatava passiivse vastupanu olulist osa. Kuidas ja mil määral mõjutavad oma aja laulupeod rahvusliku identiteedi kujunemist lähiminevikus ja tänapäeval? Kui püsivad on mälestused kunagistest laulupidudest ja neid ümbritsevast kontekstist? Mil määral ja kas praegused loojad on sõltuvuses mineviku hoiakutest?103 Kas koorilaul või laulupeod kujunesid nõukoguliku ideoloogiaaparaadi osaks?

Parema ülevaate saamiseks muutustest ja rõhuasetustest erinevate valitsuste või ühiskondliku korra ajal analüüsisin laulupidude repertuaari läbi kogu 140 aasta104. Ülevaade on jagatud kolmeks: laulupidude repertuaar aastatel 1869–1938 (vt diagramm 1)105; 1947–1980 (diagramm 2) ja 1985–1994 (diagramm 3). Olen repertuaari iseloomustamiseks lisanud siia pikema seletuse. Samal ajal on esimene ja kolmas diagramm heaks võrdluseks, aidates paremini tajuda nii kontrastseid ajajärke kui ka üleminekuperioode aastatevahemikus 1938–1947 ja 1985–1994.

Repertuaari analüüsi mõte on näidata meetodeid, mille abil Nõukogude võim püüdis osa loomingulisest intelligentsist enda poole tõmmata ning sel viisil loomeinimeste vahele tugevaid vastuolusid külvata.

103 Barkalaja, Anzori. Identiteet ühiskondliku ja isikulise vahelülina: efektiivse keha mõiste kasutusvõimalusi. // Muutused, erinevused ja kohanemised eesti kultuuriruumis ja selle naabruses. Koostanud Madis Arukask. TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, Viljandi, 2007, lk 168. 104 Analüüsi aluseks on võetud laulupeoalbumis „130 aastat eesti laulupidusid” avaldatud kavad.

Vt album, lk 116–207; Tartu Laulupeomuuseumi kodulehekülg http://laulupidu.tartu.ee/ muuseum. 105 1869.–1938. aastate üldlaulupidude repertuaari on kaardistanud Vello Salo.

Repertuaari liigendamisel olen aluseks võtnud laulude temaatika, sõnumi ja teose loomisaja. Žanride seletus on esitatud tingmärkidega diagrammide juures. Lisaselgitust vajab mõiste Eesti algupärand – need on teosed, mis on loodud enne 1940. aastat; samuti mõiste Eesti isamaalised laulud – need on teosed, kus kõneldakse armastusest isamaa vastu.

Nagu näha, iseloomustab 19. sajandi laulupidusid suur vaimuliku muusika osakaal. Tähtsal kohal on ülistuslaulud keisrile ja tsaarile. 1895. aastal Venemaal ilmunud teataja Новѣ [Uudis]106 annab artiklis „Venemaa eestlaste pidustused” ülevaate Tartus [Jurjevis] toimunud V üldlaulupeost. Lisaks kooride ja kava kirjeldusele ei unustata rõhutamast, et pärisorjusest vabanemise 75. aastapäevaks korraldatud pidu ja eestlaste peod üldse saavad toimuda ainult tänu Venemaa suuremeelsusele ja kannatlikkusele ääremaade suhtes ning ka seepärast, et Venemaa on kõik oma ääremaad vabastanud BaltiSaksa ikkest.

Eesti algupärane koorilaul pääses võidule alates VII üldlaulupeost 1910. aastal, mil kava sisaldas peamiselt eesti heliloojate laule. Vaid kohustuslik „Keisrilaul” ja mõned pasunakooride lood polnud eesti heliloojate loodud. Kavad 1923.–1938. aastatel sisaldasid samuti peamiselt eesti heliloojate koorilaule. Tähtis on märkida, et Eesti esimese iseseisvuse aastatel ei ülistatud laulupidudel esitatavate laulude kaudu nimeliselt ei presidenti ega valitsust. Eesti laulurahva iidoliks oli isamaa – seda tunnistasid rohked isamaalise sisuga laulud repertuaaris.

Olukord kavade kokkupanekul muutus aga drastiliselt Nõukogude okupatsiooni tingimustes. 1947. aasta XII üldlaulupeo, esimese nõukogudeaegse laulupeo konkreetsed ettevalmistused algasid vahetult pärast sõja lõppu. 1945. aasta detsembris ilmus ajalehes Sirp ja Vasar Tuudur Vettiku pikem kirjutis laulupeo ettevalmistustest. Uuesti rahuaja elurütmi suubuval rahval oli tollal veel võimalik rääkida 1869. aastasse ulatuvast laulupidude traditsioonist ning sõjaeelse Eesti Vabariigi üldlaulupidudest, 1938. aastal laululaval seisnud 20 000 lauljast ja toonasest repertuaarist.

106 Торжество русских эстонцев. Отголоски народнаго певчаскаго праздника в Юръеве. //

Новь. Иллюстрированный двухнедельный Вестник. С.-Петербург-Москва, Товарищество M.O.Волъф, 1895, с 276–278.

1938

1933

1928

1923

1910

1896

1894 73,8

91,2

93,3

84,0

54,3

48,6 89,2

8,6 37,1

39,9 23,8 2,4

8,8

6,7

4,0 12,0

3,63,63,6

8,6

2,9

1891

1880 36,7 9,9

65,0 46,7

5,0 20,0 6,7

10,0

1879 40,0 6,0 52,0 2,0

1869 25,9 3,7 63,0 7,4 0% 20% 40% 60% 80% 100%

Eesti koorimuusika Rahvalaulud Vaimulik koorilooming Keisri ülistuslaulud

Diagramm 1. Aastatel 1869–1938 toimunud laulupidude repertuaari analüüs laulužanri ja päritolu alusel.

1946. aastal ilmunud XII üldlaulupeo teatajas107 võime leida esimesi märke Eesti iseseisva kultuuriruumi kadumise kohta. Deklareeriti, et Eestis on käes uued ajad, kus lauljad ja mängijad „on õigustatud vajalikku abi saama Nõukogude võimult”. 1946. aastal teatas Nigol Andresen108, kes oli juba 1930. aastate keskel oma sammud

107 Andresen, Nigol. Kõne 12. üldlaulupeo koorijuhtide kursuse lõppaktusel 25. VIII 1946. //

XII üldlaulupeo teataja. Tallinn, 1946, lk 183. 108 Nigol Andresen (1899–1985), kirjanik, kirjandusteadlane, kriitik, tõlkija ja poliitik, tuntumaid juunikommuniste. 1940. aastal Johannes Varese valitsuse välisminister. Ministrina vallandas ta näiteks Eesti Panga presidendi Jüri Jaaksoni, kuna ta keeldus välismaal asuvaid Eesti kullavarusid Nõukogude Liidule üle andmast. 28. augustil 1940 sai Andresenist Eesti NSV hariduse rahvakomissar. Oli 1940 kuni 1946 Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu esimehe asetäitja. Andresen oli ka üks Jaroslavli kunstiansamblite loomise algatajaid. Pärast Teist maailmasõda töötas mitmel juhtival ametikohal, oli ENSV Ministrite Nõukogu aseesimees ning ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi aseesimees. 1950. aasta EK(b)P Keskkomitee VIII pleenumi (nn märtsipleenum) otsusega langes koos mitme teise juhtiva Eesti kommunistiga „kodanliku natsionalistina” põlu alla. Andresen vahistati 24. märtsil 1950. Hruštšovi sula ajal, 1955 vabanes ta Siberi vangilaagrist ja naasis Eestisse, kus elas avalikust elust tagasitõmbununa. Suri Tartus. Kirjutanud monograafiad „August Bachmann ja Hommikteater” (1966), „Friedebert Tuglas” (1968), „Hilda Gleser” (1971) jt.

1980

1975

1969 6,5

9,6

1965 12,5

1960 3,2 52,2

32,7 19,5 2,2 19,6

25,0 1,9 30,8

68,4 8,8 5,3 17,5

32,1 8,9 10,8 35,7

46,8 12,9 6,5 30,6

1955

1950 7,7

5,8 23,1 16,9 10,8

17,3 19,2 13,5 41,5

44,2

1947 53,5 2,3 9,3 34,9

0% 20% 40% 60% 80% 100%

Lääne ja vene klassika, vaimulik koorilooming Eesti koorimuusika Rahvaste laulud Töö- ja kolhoositeemalised laulud Laulud Nõukogude kodumaast, Stalinist, Leninist, pioneeridest, Nõukogude Armeest

Diagramm 2. Aastatel 1947–1980 toimunud laulupidude repertuaari analüüs laulude žanri ja päritolu alusel.

Moskva dikteeritud vihase rütmi järgi seadnud,109 kõlavalt, et „12. üldlaulupidu peab olema massilisema osavõtjaskonnaga ja oma mõjult monumentaalsem kui eelmised peod”. Andresen väitis, et ettevalmistamisele ja korraldamisele pööravad Nõukogude valitsus ja kommunistlik partei suurt tähelepanu ning et lauljad ja mängijad koos nende juhtidega „ei ole omaette jäetud”.

On märkimisväärne, et 1947. aasta pidu kandis järjekorranumbrit XII. Algselt pidi kaheteistkümnes olema 1943. aastal, Saksa okupatsiooni ajal korraldatav laulupidu. See jäi aga sõja tõttu ära ja edasi lükkus ka järjekorranumber. Esialgu võib tunduda, et numeratsioon oli lihtsalt üks väike tähtsusetu nüanss, kuid see räägib olemuslikult ajaloolise mälu järjepidevusest. Muutmata järjekorranumber oli rahva jaoks side kadunud Eesti Vabariigiga, otsekui päästev õlekõrs, mida hiljem ei lubatud enam mäletada.

109 Valge, Jaak. Punasest stalinistiks. Nigol Andreseni noorusaastad. Looming 2011, 10, lk 1450.

Kuna Vettik pidi olema selle 1943. aastaks planeeritud, kuid ärajäänud tänulaulupeo üldjuht,110 tundus 1947. aasta peoks valmistudes loomulikuna, et just tema võtab enda peale esimese sõjajärgse peo korraldamise ja sisustamise.111 Vettik ise oli kindel, et see üldlaulupidu läheb kenasti korda sel juhul, kui kõik on repertuaari selgeks õppinud, koorid tulevad täies koosseisus kohale ja peaproovid viiakse tehniliselt hästi läbi.112 Lisaks korralduslikele teemadele oli Vettiku kirjutistes liikumist ohtlikul piiril. Näiteks kirjutas ta sellest, millist kahju olid kannatanud Eesti koorid sõja ajal: „Me teame ka seda, kui palju meie koorilaul laostus sõja-aastatega, samuti seda, et sõjahaavade parandamine on nõudnud meilt väga suuri pingutusi.”113

XII üldlaulupeo toimkond eesotsas kunstilise juhi Tuudur Vettikuga sai õnnekombel esimesel sõjajärgsel laulupeol kasutada 1943. aastal ära jäänud114 laulupeo repertuaari. Sellist poliitilises mõttes paradoksaalset olukorda – nõukoguliku laulupeo kavasse suudeti viia Saksa okupatsiooniaastail ettevalmistatud kava elemente – on teatud hämminguga märkinud ka väliseesti koorijuht Harri Kiisk.115 Sarnasele hoiakule viitab ka Lauri Vahtre mälestuskild Miina Härma Gümnaasiumi ajalugu käsitlevas kogumikus „Sajandi kool”, kus on ära toodud Oktoobrirevolutisooni aastapäeva aktuse kava 1944. aastal, mis sisaldas mitmeid isamaalisi lugusid, mida „hakkas nõukogude võim hiljem lausa riigivastaseks pidama. /.../ Sõjajärgne maailm oli alles loomata ja suhted selgitamata, mistõttu NSV Liidu huvides oli, et olukord Balti riikides püsiks võimalikult rahulikuna, milleks oli kasulik teha mõned väikesed järeleandmised.”116

110 Eesti XII Tänu-üldlaulupeo segakoori laulud. Toimetanud Tuudur Vettik. Eesti Lauljate Liidu Toimetused nr 2. Eesti Kirjastus, Tallinn, 1942. Eesti Lauljate Liit oli juba 1939. aastal kavandanud XII üldlaulupeo 1943. aastaks. Saksa okupatsiooni päevil tõusis peo korraldamine taas päevakorrale plaaniga pidada see jaanipäeval, milleks trükiti noodid ja registreeriti koorid. Seda laulupidu ei toimunud. 111 Vettik, Tuudur. XII üldlaulupidu 1947. // Sirp ja Vasar 1945, 15. detsember, lk 6. 112 Vettik, Tuudur. XII üldlaulupeo segakooridele. // Sirp ja Vasar 1947, 21. juuni, lk 5. 113 Vettik, Tuudur. Algab XII üldlaulupeo teine segakooride eelproovide ring. // Sirp ja Vasar 1947, 12. aprill, lk 5. 114 Laulupeo ärajäämise põhjuseks oli Saksa armee lüüasaamine Stalingradi all. Vt Allandi,

Marge. Laulupidu kui rituaal: Eesti üldlaulupeod rahvusliku kultuurimälu ja identiteedi kujundajate ja kandjatena. Magistritöö. Juhendajad Marek Tamm ja Marju Kõivupuu.

Tallinna Ülikool, Eesti Humanitaarinstituut, Tallinn, 2009. 115 Kiisk, Harri. Tuudur Vettiku saatusest okupatsioonide ajal. // Teataja 1982, 26. juuni, lk 6. 116 Tannberg, Ene. (Koostaja). Sajandi kool : sada aastat Miina Härma Gümnaasiumi : mälestused. Lood. Fotod. // Vahtre, Lauri. Sada aastat valgust ja varju. Momo, Tartu, 2006, lk 58.

1947. aastal toimus pidu küll Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni 30. aastapäeva auks, kuid kava sisaldas veel üle 53% laule eesti rahvuslikust algupärasest kooriloomingust ja eesti rahvalaule ning vaid mõni üksik teos kuulus nimetuse alla „laulud suurest juhist Stalinist/Leninist”. Sovetiseerimine polnud siis veel õiget hoogu sisse saanud ja nii õnnestuski uskumatul kombel korraldada see üks järgneva viie aastakümne eestimeelseimaid üldlaulupidusid. Ka palgatud järelevaatajad olid minetanud vajaliku valvsuse, mis maksis neile hiljem kätte. 1943. aasta kavast üle võeti näiteks Miina Härma „Tuljak”, Tuudur Vettiku „Kaera-Jaan”, Riho Pätsi „Pulmalaul”. Ehkki uues kavas olevate laulude nimistu muutus, olid esindatud siiski eesti koorimuusika algupärandid Mihkel Lüdigi, Mart Saare, Konstantin Türnpu, Aleksander Läte, Miina Härma, Enn Võrgu sulest. Esitati ka tõeliselt isamaalisi lugusid: Türnpu „Mull’ lapsepõlves rääkis”, Saare „Ihkasime ikkest lahti”, Lüdigi „Sääl nüüd kasvab” ja esmakordselt ka Ernesaksa „Mu isamaa on minu arm”.117

ENSV Kunstide Valitsuse Etenduste ja repertuaari kontrolli osakonna koostatud keelatud ja lubatud laulude toimikud118 sisaldavad huvitavat teavet Mart Saare laulu „Mis need ohjad meida hoidvad”119 kohta. 23. novembril 1945. aastal oli selle laulu esitamine esialgu ära keelatud. Hiljem lubati see siiski ette kanda, kuid originaalpealkiri tuli asendada tekstiga „Ihkasime ikkest lahti”120. Tsenseerijad tegid ka märkuse121 originaaltekstilõigu kohta: „sidemed, mis sidunud meida” asendati sõnadega „sidemed, mis hoidsid meida”.

Vaatamata esialgsele lahkusele oli teos uue pealkirjaga „Ihkasime ikkest lahti” pärast 1947. aasta laulupidu jälle keelatud koos märkusega „Kordub”. See tähendas, et vaatamata korduvatele palvetele ei

117 130 aastat Eesti laulupidusid, lk 114–115. 118 ERA. R-1205-(1)2-221. L 34,35. [Keelatud ja lubatud laulude tekstid] 1946. ERA. R-1205(1)2-269. [Keelatud ja lubatud laulude tekstid] 1947. a I kaust (lk 1902–2061). 119 Mart Saare „Mis need ohjad meida hoidvad” oli kavas VIII ja XI üldlaulupeol. Vt ka 130 aastat Eesti laulupidusid, lk 75, 107. 120 130 aastat Eesti laulupidusid, lk 116. 121 Otsuse juures oli märkus: sm Mesilane, Lubada parandatud tekstid. H. Piilmann.

tulnud selle tekstiga loo esitamine kõne alla. Taas kõlas laul alles 1969. aasta laulupeol, nüüd juba kolmanda pealkirja all „Leelo”.122

Repertuaarivihikud, mis 1947. aasta üldlaulupeoks trükiti, kandsid veel pealkirja „XII Eesti üldlaulupidu”. Üleliidulise Poliitiliste ja Teadusalaste Teadmiste Levitamise Ühingu tegevliikme Georgi Poljanovski kategoorilises vormis esitatud soovitus artiklis „Väikese maa suur kultuur”, mis ilmus pärast seda laulupidu, ei jäta aga enam kahtlust, et elu ja loomingut on asunud jõuliselt suunama ja kontrollima Nõukogude valitsus ja kommunistlik partei. Laulupeoalbumis on Poljanovski artikkel123 ajalehes Sirp ja Vasar 2. augustil 1947. aastal, kus ta soovitab eesti heliloojatel luua järgmiseks laulupeoks üldrahvalikke laule oma rahva parematest inimestest: töökangelastest, tootmise novaatoritest, tulistest patriootidest, „kes ei säästnud oma elu Suure Isamaasõja päevil ja kes jätkavad oma kangelastegusid rahuolukorras – vabrikus, tehases, põllul, teadlaselaua või maalimisraami taga”. Selle soovituse võttis laulupidude peakomisjon 1950. aasta üldlaulupidu ette valmistades juba endale reegliks. 1948. aastal kuulutab XII laulupidu kokkuvõttev album väga selgelt võõrvõimu järjest tugevnevat ideoloogilist survet.

Samal aastal loodi XIII üldlaulupeo ettevalmistamiseks uus peakomisjon, mille juhttegelasteks said hoopis teised inimesed – juhatuses olid komparteilased Eduard Päll, Nigol Andresen, Anton Vaarandi124, Georg Abels125, Aleksander Valsiner126 ja August Saukas127. Repertuaarikomisjon, kes ideoloogilises mõttes oli valitsevale klikile kõige olulisem, asus tööle Gustav Ernesaksa juhtimisel128 . Aga 1950. aasta aprillis muudeti taas peakomisjoni koosseisu. Juhtivale positsioonile tõusid täiesti uued mehed, Venemaa eestlased, kellele eesti rahvuskultuur ja selle traditsioonid olid juba väga kaugeks

122 130 aastat Eesti laulupidusid, lk 174. 123 Poljanovski, Georgi. Väikse maa suur kultuur. // Sirp ja Vasar 1947, 2. august. // XII

Üldlaulupeo album. RK Ilukirjandus ja Kunst, Tallinn, 1948, lk 132. 124 Anton Vaarandi (kuni 1940. aastani Anton Vahtmann; 1901–1979), eesti ajakirjanik ja

ENSV riigitegelane. 125 Georg Abels (1898–1967), ENSV põllutöö rahvakomissar, EKP liige 1921. aastast. 126 Aleksander Valsiner (1903–1972), pedagoog ja haridustegelane, ENSV teeneline õpetaja (1945). 127 August Saukas oli 1948. aastal Tallinnas taastamistööde juhataja. 128 ERA. R-1958-1-17. L 49–62. [XIII Üldlaulupeo peakomisjoni poolt kokkukutsutud heliloojate ja luuletajate nõupidamise protokoll, 1. oktoober 1948].

jäänud. Nimetagem näiteks Aleksander Kelbergi129, Aleksander Ansbergi130, Leonid Lentsmani131. Endisest peakomisjonist jäid alles vaid Ernesaks, Leinus132 ning Vigla133 .

Tuudur Vettik, Alfred Karindi ning Riho Päts, kes olid olnud XII üldlaulupeo mootorid, jäid laulupidude eestvedamisest kõrvale, sest selline oli partei plaan. Nad olid julgenud 1947. aastal korraldada liiga isamaalise ja rahvusliku laulupeo ning vangistati enne järgmise, 1950. aasta laulupeo toimumist. Vettik oli Eesti Vabariigi algusaastate aegu toimunud laulupeoliikumise liider. Ta oli isamaalane selle sõna parimas mõttes, mis tähendab, et ta oli vaba rahvuslikust piiratusest ja kitsarinnalisusest ning julges tunnistada, et Eesti kuulus kunagi ka Saksa kultuuriruumi. Võib oletada, et tema tähelend ja populaarsus oleksid jätkunud ka 1950. aastatel ning hiljemgi, kui ta oleks olnud vabaduses. Eesti okupantidele olid temasugused inimesed ohtlikud. Vettik oli tunnustatud autoriteet, tugevate isikuomadustega, tark ja kiire mõtlemisega ning kartmatu väljaütlemisega mees, kellel oli alati oma arvamus ja kes suutis jäägitult pühenduda ettevõetud üritusele. Ta oli hea organisaator, kes oleks võinud kaasata rahva. Üldjuhtide hulgast jäeti lisaks kolmikule Vettik-KarindiPäts välja ka A. Kallikorm134 ja H. Kirdelaht135, juhatama kutsuti A. Kiilaspea136, J. Kääramees137 ning A. Stepanov. 1950. aasta 15. aprillil kinnitas uus peakomisjon esimesel koosolekul muudetud laulupeo kava, ehkki selleks ajaks oli toimunud juba kaks eelprooviringi. Kui esialgu, 1947.–1949. aastal trükitud materjalidel oli nootide esikaanel tekst „XIII Eesti üldlaulupidu”, siis

129 Aleksander Kelberg (1911–1972 Tjumen), aastatel 1946–1949 EK(b)P KK propaganda ja agitatsiooniosakonna ajakirjanduse sektori juhataja, 1951–1952 Eesti TA ajaloomuuseumi direktor. Visati aastal 1952 parteist välja. 130 Aleksander Ansberg (1909–1975), ENSV riigitegelane, aastatel 1953–1963 ENSV kultuuriminister. 131 Leonid Lentsman (1912–1996), ENSV riigitegelane. Aastatel 1950–1951 ENSV haridusminister, 1953–1964 EKP KK II sekretär ja ideoloogiaosakonna juhataja, 1964–1971 EKP KK sekretär, 1971–1982 ENSV Ametiühingute Nõukogu esimees. 132 Karl Leinus (1889–1968), koorijuht ja muusikapedagoog. 133 Leopold Vigla (1900–1974), dirigent ja muusikapedagoog. 134 Arno Kallikorm (1915–1992), koorijuht. Tallinna Tehnikaülikooli meeskoori (TAM) üks asutajaid ja koori dirigent aastatel 1945–1962. 135 Hugo Kirdelaht [ka Kriveler] (1908–1997), organist, dirigent, muusikapedagoog. 136 Ants Kiilaspea (1909–1974), koorijuht, muusikapedagoog. 137 Jaan Kääramees (1921–1968), dirigent ja muusikapedagoog.

1950. aasta aprillis valmistati kiirkorras kahe päevaga ette ja trükiti uus XIII laulupeo VI repertuaarivihik, mis koosnes peamiselt Vene autorite Nõukogude võimu ülistavatest lauludest. Lisati ka Harri Kõrvitsa, Adolf Vedro ja Mihkel Lüdigi lugusid, mis pidid asendama mõningaid Vettiku, Karindi ja Pätsi loodud ja pärast nende arreteerimist kavast kõrvaldatud laule.138

Lauliku pealkirjast oli kadunud sõna Eesti, töökorras nimetati seda lihtsalt XIII üldlaulupeoks. 12. mail tehti aga otsus, millega XIII üldlaulupidu nimetati – loomulikult lähtudes „töörahva soovidest” – ümber „Nõukogude Eesti 1950. aasta üldlaulupeoks”, mis oli pühendatud ENSV 10. aastapäevale.139 Ka edaspidi püüti laulupidude korraldamise rütmi siduda ENSV sünnipäevadega. Seetõttu peeti neid 0 ja 5-ga lõppevatel aastatel ja enamasti 21. juuli paiku, mil tähistati ka ENSV aastapäeva. Laulupidude ajalooline numeratsioon kadus ametlikus asjaajamises käibelt, kuid toimis kummalisel kombel sisuliselt edasi järgmised 40 aastat.

Uuel komisjonil oli traditsioonilisest kultuurisündmusest hoopis teistsugune arusaamine, kui Eestis seni tavaks olnud. Nüüdsest peale pidid laulupeo sisu määrama propagandistlikud, mitte aga muusikalised või koorikultuuri kategooriad, sest otsuseid tegid meie kultuurile võõrad tegelased. 3. mail visati kavast välja veel mõned heatasemelised koorilaulud ja lisati „ENSV põlevkivibasseini töötajate ühendkoori esinemine”. Tõsi, niisugust koori veel ei olnud, aga vastavalt bolševistlikule loogikale oli vaja see luua. Nii algaski kampaanialik, peamiselt venelastest koosneva kaevurite koori kokkupanek. Selleks lähetati kaevanduspiirkonda koorijuht Karl Leinus.

Eesti NSV 1950. aasta üldlaulupidu toimus 22.–23. juulil. Nüüdsest esitati laulupidudel peamiselt suurt Nõukogude kodumaad, Nõukogude armeed, Stalinit või Leninit ülistavaid teoseid ja ka nn rahvaste laule (vt diagramm 2). 1950. aastal peetud üldlaulupidu oli nõukogude ajal toimunutest kõige punasem pidu, nii repertuaaris olnud ideoloogiliselt vajalike (n-ö õigete) laulude (u kolmveerand kogu kavast) kui ka kujunduse poolest. Värvid püüdsid jõuliselt kustutada eesti rahva mälust ja mõtetest kõik selle, mida

138 XIII üldlaulupeo laule. VI vihik. Eesti Riiklik Kirjastus, Tallinn, 1950. 139 ERA. R-1958-1-38. [EN HL juhatuse koosolekute protokollid] 1950–1952.

peeti rahvuslikuks ja isamaaliseks. Äsja loodud kaevurite koor esitas kolmest laulust kaks vene keeles ja lavale marssinud Nõukogude armee võitlejad kandsid mürtsuva orkestri saatel ette viis venekeelset ühe- või kahehäälset sõdurilaulu.

Ilmselt oli see meie laulupidude ajaloo igas mõttes kõige rõõmutum pidu üldse. Mall Johanson140, kes käis 15-aastase koolitüdrukuna tollel laulupeol, jagab raamatu koostajale oma emotsioone nii: „Kui praegu selle peo repertuaari vaadata, tõusevad ihukarvad püsti. Pidu algas kolme hurraalauluga suurte juhtide kiituseks ja samas vaimus läks edasi, hullumaja!”141

Eesti algupärandeid oli kavas vaid napp viiendik. Vaatamata ideoloogilisele survele õnnestus koorijuhtidel siiski sinna lülitada vabadust ja armsat isamaad meenutavaid laule, näiteks Karl August Hermanni „Munamäel”, Friedrich Säbelmanni „Kaunimad laulud” või Johannes Kappeli „Oh, kevadine kodumaa”. On tõeline ime, et tsensuur need läbi lasi. Aga rohkem selliseid eksimusi 52 esitatava laulu seas ka polnud. Suure juhi ja õpetaja Stalini ajastu lõpuni jäi siis veidi enam kui kaks ja pool aastat.

Pärast Stalini surma 1953. aastal löödi kommunistlikkusse ideoloogiasse esimesed tugevad mõrad. Tema isikukultuse ametlik taunimine ja Hruštšovi sula tekitasid võimurites ideoloogilist ebakindlust. Kui vaadata selle taustal laulupidude repertuaari, siis näeme, et eesti koorimuusika kujundajad suutsid väga hästi tajuda lubatavuse piiri. Diagramm 2 kinnitab, et ka sügaval nõukogude ajal oli kavas siiski oma eesti laule. Just siin tõuseb esile loovisiksuste – rahvuslikult meelestatud koorijuhtide, heliloojate ja kindlasti ka muusikapedagoogide – tähelepanuväärne roll. Ka kõige raskematel aegadel aitasid nad koorilaulu ja laulupidude kaudu säilitada rahvuslikku identiteeti.

Alates 1960. aastast osalesid Nõukogude Eesti laulupidudel ka vene koorid, kellele anti välja eraldi vihikud – vene keeles, kus olid muu hulgas eesti laulud laulmiseks venekeelse tõlkega! 1960. ja eriti 1965. aasta üldlaulupeol valitsesid kavas parteid, Leninit, armeed,

140 Mall Johanson (s 1935, neiuna Rummo), bioloog, kauaaegne kirjastuse Valgus keeletoimetaja, mitmete kooride laulja, raamatute koostaja. 141 Tsiteeritud on Mall Johansoni meenutusi mulle 23. jaanuaril 2012.

Rahvusvahelise koorifestivali „Tallinn-72” vabaõhukontsert lauluväljakul. 28. juuni 1972, Tallinn. Heino Kaljuste ja Tuudur Vettik. Foto: Ants Nilson

suurt nõukogude kodumaad ja rahvaste sõprust ülistavad lood. Repertuaar pidi paratamatult arvestama suurt poliitikat. 1964. aastal kõrvaldati võimult Nikita Hruštšov ja Nõukogude Liidus võttis võimu kompartei tunduvalt konservatiivsem suund, kelle arvates ideoloogilistes järeleandmistes oli mindud liiale. Algas uus mutrite kinnikruvimise periood ideoloogias ja kultuuripoliitikas. Selle mõju kajastus selgelt ka laulupidude repertuaaripoliitikas, kus suurenes partei, nõukogude kodumaa ning suure juhi roll. Kui 1950. aastate algul kõlasid veel jõuliselt Stalinile pühendatud lood, siis pärast tema surma ja parteifunktsionääride taipamist, et stalinistlikud kurjad „vägiteod” enam õilistamist ei vajanud, pöörati ka kavades pilk esialgu Nõukogude armee ja kodumaa poole, Leonid Brežnevi tulekuga NLKP Keskkomitee etteotsa sai aga taas kord suureks iidoliks V. I. Lenin. Seega oli aastate 1965–1985 üldlaulupidude kavas eriline tähelepanu pööratud Lenini isiku ja kommunistliku partei ülistamisele.

Diagrammist 2 selgub, et eesti koorimuusika (sh isamaalised laulud, eesti algupärand, eesti nüüdisaegsed laulud ja rahvalaulud) moodustas suure osakaalu, ligi 70%, ka 1969. aasta juubelilaulupeo repertuaarist. Selle nimel tegi korraldav toimkond kõvasti tööd ja võitles ideoloogiakubjastega, et üldlaulupidude 100. aastapäeva saaks tähistada väärikalt ja oma rahva meelselt. 1975. aasta laulupeo kavasse sattus isegi üks vaimulik laul – Rudolf Tobiase „Eks teie tea” („Largo”), mida esitati ladina keeles. Arvatavasti seetõttu ei taibanudki tsenseerijad seda keelata. Veel õnnestus eesti koorimuusikat üle poole kavast (52%) esitada 1980. aasta üldlaulupeol, mil Tallinnas toimus olümpiamängude regatt ning kohale oli saabunud suur hulk väliskülalisi.

Diagramm 3 annab ülevaate laulva revolutsiooni eelõhtust kuni Eesti taasiseseisvumisaja esimese peoni 1994. 1985.–1990. aastate peod sisaldavad endas juba revolutsioonilisi meeleolusid. Vaatame kasvõi järsku värvimuutust 1985. aasta ja 1990. aasta kavade võrdluses. Kui 1985. aastal oli veel kavas kommunistliku partei ideoloogiast lähtuvaid laule, siis viis aastat hiljem oli igasugune punane temaatika repertuaarist täiesti kadunud.

Tendents oli sama – iseseisva Eesti laulupidudel polnud ei 1920.–1930. aastatel ega ka 1990. aastate lõpust alates enam kohta

1994

1990 7,7 28,9

88,5 71,1

3,8

1985 11,5 45,9 16,4 1,6 24,6

0% 20% 40% 60% 80% 100%

Lääne ja vene klassika, vaimulik koorilooming Eesti koorimuusika Rahvaste laulud Töö- ja kolhoositeemalised laulud Laulud Nõukogude kodumaast, Stalinist, Leninist, pioneeridest, Nõukogude Armeest

Diagramm 3. Aastatel 1985–1994 toimunud laulupidude repertuaar žanri ja päritolu alusel

valitseva institutsiooni ülistamisele. Enim oli sel ajal ja on ka nüüd repertuaar seotud Eesti isamaaga, koduga ja inimestevaheliste suhetega. Ühegi isiku kultust, mis valitses näiteks kommunistliku režiimi võimuperioodil, aga ka tsaarivalitsuse ajal, iseseisev Eesti ei tunnista.

Rahvas näitas oma usku vabadusse avalikult juba 1988. aasta juunikuu kuumadel öölaulupidudel. 1990. aasta suvel kõlas isamaaline sõnum lauluväljakul võimsalt kümnetest tuhandetest laulusuudest. Koorid ja nende juhid kinnitasid oma tahet taastada Eesti iseseisvus aastajagu päevi enne seda, kui poliitikud jõudsid juriidiliste otsusteni 1991. aasta lõpuks. Esialgu olid 1990. aasta laulupeoks trükitud kogumikud veel sõnakuulelikult kohustusliku repertuaariga, ent peo toimumise aastal otsustasid korraldajad ideoloogilise repertuaari kavast välja jätta. Koorid asusid õppima ainult isamaalisi laule, mida oli rekordiliselt 15. Sellele lisandus 19 eesti koorimuusika algupärandit, 12 rahvalauluseadet ja paar vaimulikku teost.

Kokkuvõtteks võib diagrammide võrdluse ja repertuaari analüüsimise põhjal kinnitada, et ajaloo murrangulistes sõlmpunktides ilmneb laulupeoliikumise mõju ja vägi nii ühiskondlik-poliitilises kui ka sotsiaalses tähenduses.

Esimesel vaadeldaval perioodil (1869–1938) on näha, et Eesti ühiskonnas mängis suurt rolli kirik. Keiser ja hiljem tsaar, keda lauludes ülistati, olid alles järgmisel kohal pärast kirikut. 20. sajandi algusest said oluliseks eesti heliloojate teosed, olgu siis algupärandid või uued lood. Eesti Vabariigi algusaastatel, VIII–XI üldlaulupeol, tõuseb hüppeliselt isamaaliste laulude osakaal. Kolmandal ajavahemikul (1985–1994) korduvad sarnased protsessid mis 1920. aastatel tsaari ikke puhul – 1980. aastate lõpust alates aktiivselt vabadusvõitlust pidanud ja 1991. aasta 20. augustil kommunistliku partei ikkest vabanenud Eesti Vabariik pühendub laulupidudel isamaa-armastuse väljendamisele. Samuti oli sajandivahetusel taas kavas vaimulik muusika.

Kuna varasemad aastad olid üleküllastunud kohustuslikust Nõukogude kodumaa armastuse ja isikukultuse repertuaarist, ei tahetud vabanenud Eesti laulupidudel enam laulda vene muusikat, puudus isegi klassikaline vene koorimuusika. See oli vastureaktsioon vaimse repressiooni ajastule.

XIX üldlaulupidu 5.–6. juulil 1980. Gustav Ernesaks, Vladislav Sokolov (Moskva), Tuudur Vettik, Richard Ritsing, Jüri Variste, Lembit Verlin, Uno Järvela, Arvo Ratassepp, Ants Üleoja, Kuno Areng, Olev Oja, Harald Uibo jt. Foto: Ants Nilson. Venekeelsed parteitegelaste ülistusloosungid laulupidude kujunduses olid kohustuslikud, seeläbi püüdsid NLKP ideoloogia eest vastutajad mõjutada osalejate ja rahva meelsust.

Diagramm 2 (1940–1980) väljendab selgelt ideoloogilist survet heliloojatele, kes pidid käsitlema kohustuslikku nõukogulikku temaatikat, ning lauljatele, kes olid sunnitud seda produktsiooni õppima ja esitama. Alternatiivseks hümniks kujunes kogu selle skisofreenilise ajaperioodi vältel aga Gustav Ernesaksa loodud „Mu isamaa on minu arm”.

Käskudele-keeldudele rajatud nõukogude ühiskonnale omane lausa totaalne kontrollsüsteem kippus praktilises elus vahel murenema. Kuigi dirigendid pidid kontserdikavade esitamiseks iga kord loa taotlema, juhtus ikka nii, et vaatamata rangele nõudele, mis puudutas vennasrahvaste laule, õnnestus kooridel ikkagi ka endale ja publikule meelepäraseid lugusid esitada. Nimelt lisapaladena, sest siis ei

pidanud neid ametlikes kavades deklareerima. Tollastes oludes elanud inimesed oskasid eristada, mis on tegelik sisu ja mis pealesunnitud pakend. Kooride sõnum jõudis neile kohale.

Koorikultuuri kaudu avalduv vastupanuliikumine sai eriti nähtavaks üliõpilaslaulupidudel. Laulva revolutsiooni eelkäijaks võib pidada 1956. aastal Tartus esmakordselt toimunud rahvusvahelist üliõpilaslaulupidu „Gaudeamus”, mis peeti vormi poolest küll rahvaste sõpruse sildi all, aga mis kandis väga suurt sisemise vastuhaku meeleolu. Olen uurinud Gaudeamuse ajalugu konservatooriumi kursusetöö raames (1984). Toona tehtud intervjuudes märkisid pidudel osalejad, et „mitmetest maadest üliõpilaste kokkutulemine Tartusse oli emotsionaalselt ja ideoloogiliselt plahvatusohtlik, sest noored inimesed ei kartnud oma tegelikke mõtteid ja suhtumist nõukogude režiimi väljendada”.142 „Gaudeamus” toimus 1956. aasta suvel. Mõni kuu hiljem, sama aasta 23. oktoobril puhkes eestlaste hõimurahva riigis Ungaris Nõukogude-vastane jõuline rahvaülestõus. Kümned tuhanded inimesed kogunesid Budapesti tänavatele ja laulsid keelatud rahvuslikke laule. Ungari ülestõusu tuli jäi Euroopas pikaks ajaks hõõguma, ta ei kadunud päriselt kunagi. 1956. aasta „Gaudeamus” ja Ungari meeletu vastuhakk võisid ärkvel hoida ja aastaid hiljem süüdata ka Eesti 1988. aasta öölaulupidude tulesid.

Millised olid murrangulised sündmused ajavahemikul 1950–1990? Baltimaade üliõpilaslaulupidu „Gaudeamus”, mis oli esitletud vormiliselt suure vennalike rahvaste sõprusena, sisemiselt aga täis trotsi ja vastuhakku ühiskondlikule mõttele. Edasi Ungari ülestõus (oktoober 1956), Tartu koolipoiste (Enn Tarto jt) organisatsiooni Eesti Noorte Malev levitatud Ungari ülestõusu toetav ja Eesti vabadust nõudev lendleht (november 1956, Tartu), Nõukogude armee sissetung Tšehhoslovakkiasse (august 1968), Tartu mässumeelsed üliõpilaspäevad (oktoober 1968), eesti dissidentide memorandum ÜRO-le (1973), 40 kiri (1980), fosforiidisõda ja Tartu levimuusikapäevadel esmakordselt kõlanud Alo Mattiiseni laul „Ei ole üksi ükski maa” (mai 1987), Eesti Muinsuskaitse Seltsi asutamine (detsember

142 Randjärv, Laine. Üliõpilaslaulupidude Gaudeamus ajaloost. Kursusetöö. Juhendaja Edgar

Mattisen, Tallinna Riiklik Konservatoorium, Tallinn, 1984.

1987, esmane taasloomine pärast 1940. aastat), Eesti Kodanike Komiteed (EV kodanike registreerimine, 1988–1989), Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamine (august 1991).

Üks ajaloofakt või sündmus kutsub esile teise, vahel isegi terve ahela. Näiteks 1988. aasta üliõpilaslaulupidu „Gaudeamus” Vilniuses tõi esmakordselt pärast maailmasõda tänavatele kolme Balti riigi lipud, seda just tänu sinimustvalgetega kohale ilmunud eestlastele! Emotsioon Eesti, Läti ja Leedu lippude päevavalgele toomisest sisendas usku, et valitsevat jõudu on võimalik võita, ning sealt edasi ei jäänud enam kuigi palju aega Balti riikide iseseisvuse taastamiseni. Oleks muidugi liig väita, et tänu Vilniuses toimunud üliõpilaslaulupeole said meie riigid taas vabaks, kuid laulupeo- ja kooriliikumine võimaldas inimestel väljendada algul varjatult, seejärel järjest avalikumalt oma meelsust.

Ühiskonna ajaloo kujunemise kohta on Rein Veidemann öelnud, et ajalugu tekitab piirolukordi, milles omakorda tekivad valikuvõimalused, mida on võimalik kirjeldada põhjus-tagajärg teljel.143 Tihtilugu sõltub just liidrist, tema mõtteviisist, hoiakutest ja otsustest sadade tuhandete saatus ja tulevik.

Vaatamata muusikakultuuri spetsiifikale said helilooja või koorijuht repressiivvõimu ajajärgul end n-ö vabana tunda siiski üksnes rangelt ettekirjutatud raamistikus, nõukogulike reeglite järgi. Need reeglid nägid veidral kombel ette, et laulupeod ja kontserdid peavad igal juhul toimuma ja neid peab olema koguni palju. Ajaloolane John Pick iseloomustab tabavalt diktatuurirežiime, andes hinnangu ka nõukogude ajastule, kui ütleb, et juba alates ajast, mil roomlased mässulisi kodanikke leiva ja tsirkusega maha rahustasid, võib ajaloost leida näiteid, kuidas valitsus kasutab kunsti selleks, et maha suruda teisitimõtlejaid ja leevendada rahulolematust. Valitsuse survel toimub vormilt rahvuslikke tseremooniaid, soositud on muusika mängimine.144 „Nõukogude valitsus ka majanduslikult kõige viletsamal perioodil andis endiselt välja arvestataval hulgal publitsistikat, luulet

143 Veidemann, Rein. Mälestus „Seitsmendast rahukevadest”. // Mälestus Golfi hoovusest. Artikleid, esseid, pihtimusi 1986–1993. Loomingu Raamatukogu 1993, 41–43, lk 57. 144 Pick, John. Edasijõudnud valitsuste motiivid. // Valik artikleid kultuuripoliitikast. Koostajad

Anu Kivilo, Gesa Birnkraut. Eesti Keele Sihtasutus, Tallinn, 2008, lk 12.

ja ilukirjandust ning jagas seda sageli tasuta raudteejaamades, ostukeskustes ja elamurajoonides,” kirjutab Pick. 145

Sellises võõrandunud ühiskonnas möödusidki koorijuhtideloovisikute Roland Laasmäe ja Tuudur Vettiku parimad aastad ja kujunes välja nende n-ö siilihoiak, võõrvõimu kardetud sõltumatu hoiak. See tabav mõiste on pärit eestlase loomuomadusi kirjeldanud Oskar Looritsalt, kelle arvates eestlane reageerib häirimisele enesekaitseks nagu siil, kes tõmbub kerra ja ajab okkad turtsudes laiali. Ta ei lähe koera kombel kallaletungijaga purelema, vaid tõmbub endasse ja osutab passiivset vastupanu. See aga ei tähenda põrmugi und ega allaandmist, vaid väga pingsat ärksust ja valvsust.146 Stalini surma järgsetel laulupidudel oli õige pea aru saada, et olenemata suurtest kaotustest, küüditamistest ja represseerimistest koos vara konfiskeerimisega oli eestluse elujõud siiski säilinud. Vettiku ja Laasmäe tegevuse ning nende kirjavahetuse uurimine osutab, et nad hoidsid mõlemad alal niisugust elujõudu ja vaba mõtteviisi. Kui Eesti ajalugu jäädvustades oleme uhked selle üle, et meie riigi iseseisvuse taastamine toimus veretult, ei saa siin tähelepanuta jätta tõsiasja, et rahvaliikumiste juhid oskasid edasi liikudes üsna täpselt tajuda piire, milleni ühel või teisel ajahetkel oli võimalik liikuda. Ühe osa sellest piiride kompamise kogemusest olid hankinud just laulupidude korraldajad.

Laulupeoliikumise läkitus eesti rahvale oli lihtne ja selge – see oli rahvusliku iseolemise, rahvuskultuuri ja vabaduse hindamise sõnum.

145 Pick, Edasijõudnud valitsuste motiivid, lk 12. 146 Loorits, Oskar. Eestluse elujõud. // Iseseisvuslaste kirjavara. Kirjastus Tõrvik, Stockholm, 1951, lk 132.