Märtsipleenum

MÄRTSIPLEENUM

1949. aasta märtsi lõpus, vaid veidi pärast kirjeldatud Heliloojate Liidu üldkoosolekut, korraldati suurküüditamine, mis viis endaga palju inimesi ning pidi murdma eestlaste vastupanuvõime ja -julguse.465 Kogu traagikale lisaks olid mitmed kultuurikollektiivid, eriti maal, sellest alates määratud kiratsemisele. Kui enne seda oli inimestel veel illusioon, et Nõukogude võimu tingimustes püsivad ka mõned õigusriigile omased printsiibid – ja võim omalt poolt püüdis seda illusiooni igati toita, matkides õiglast kohtupidamist – siis nüüd see petlik pilt kadus. 1950. aasta kevadtalveks polnud küüditamise lein ja valu kusagile hajunud. Endiselt arreteeriti öö varjus inimesi, kultuuripoliitikas oli tunda kruvide kinnikeeramise märke. Selleks ajaks olid teiste seas arreteeritud Alfred Karindi (2. veebruar), Tuudur Vettik (18. veebruar) ja Riho Päts (1. märts) justkui kronoloogilise sissejuhatusena kurikuulsale märtsipleenumile.

EK(b)P Keskkomitee VIII pleenum, mis on kirjanduses tuntud märtsipleenumi nime all, toimus 21.–26. märtsil 1950. aastal Tallinnas. See oli mõneti sümboolne, et pleenumi ajal möödus täpselt aasta 1949. aasta suurküüditamisest ja pleenum jätkaski sedasama repressioonide edasiarendamise poliitikat. Arvamus, et see oli põhiliselt kommunistide endi omavaheline võimuvõitlus, on üksnes osaliselt õige. Võimatu on lahutada ühiskonnaelu poliitilisi nähtusi kultuurivaldkonnast selle sõna laiemas tähenduses.

465 Rahi-Tamm, Aigi. 1949. aasta märtsiküüditamine Tartu linnas ja maakonnas. Kleio, Tartu, 1998, lk 1–292.

Märtsipleenumit valmistati ette ilmselt juba mitu kuud, kui mitte lausa aastat.466 Suunanäitajaks olid eespool viidatud ÜK(b)P Keskkomitee otsused kirjanduse, teatri, kino ja muusika kohta. Otsus, mis puudutas heliloojaid ja koorijuhte, oli seotud Muradeli ooperi „Suur Sõprus” hukkamõistmisega. Üldine ideoloogia ütles, et nn kaootilise ja ilmetu muusikaga on nüüd igaveseks lõpp ja aktsepteeritud on üksnes ideoloogiliselt õige, sisult sotsialistlik muusika. Režiimi jõu demonstreerimiseks oli märtsipleenumil tarvis tuua kujukaid näiteid muusikavaldkonnast, rahva seas tunnustatud inimestest. Ka karistus oli siis ju mõjusam ja hästi näha. Koorijuhid ja heliloojad Vettik, Karindi ja Päts sobisid seega just hästi näidiseks. See pidi kõigile selgeks tegema, et nüüdsest on inimese ees kaks valikut: kuuletuda võimule või minna vanglasse.

Märtsipleenumi üks juhatajatest, seltsimees Johannes Käbin (1905–1999, ENSV riigi- ja parteitegelane), ütles esinedes järgmised sõnad: „Justkui väljakutsena kodanlike natsionalistide poolt sai teeneliseks kultuuritegelaseks metsavendade hümni autor Vettik, samuti Päts, Saksa okupatsiooni ajal välja antud nõukogudevastaste laulikute toimetaja. See kõik tõi kaasa nõukogude kultuuri arengu takerdumise. See pidurdas pikka aega uue nõukogude kultuuri arengut.“467 Käbin nõudis vabanemist kodanlikest natsionalistidest (kes istusidki juba tegelikult vanglas) ning käskis parteil tegeleda n-ö õige kaadrite valiku ja paigutusega.468 Vettiku, Pätsi, Karindi jt kultuuritegelaste arreteerimine ning pleenumil kõlanud räiged süüdistused pidid kõlama hoiatusena kõigile vabameelsetele. Johannes (tollal Ivan) Käbin ise aga „valiti“ pärast pleenumi sõnavõtte EKP KK esimeseks sekretäriks. 469

Tõnu Tannberg näitab Moskva ajaloolase Jelena Zubkova uurimusele470 tuginedes, et 1950. aasta märtsipleenumis ei tasu otsida Eesti kohalike arengute tulemust, vaid see oli üks suund Moskva

466 Tannberg, Kuidas Moskvas valmistati ette…, lk 121. 467 EK(b)P KK VIII pleenumi stenogramm, lk 207. 468 Samas, lk 2246. 469 Vt ka EK(b)P Keskkomitee VIII pleenumi stenogramm. I–XI. 470 Tõnu Tannberg viitab J. Zubkova uurimusele „Baltimaad ja Kreml. 1940–1953”, mis eesti keeles ilmus 2009. aastal.

poliitikas ning Eesti kohaliku kompartei ladvikus toimunud rivaalitsemise ja võimuvõitluse väljendus: „„Eesti süüasja” puhul oli tegemist omamoodi näidispuhastusega regionaaltasandil, mille käivitamisel olid olulised kohalik initsiatiiv, sisemine võimuvõitlus ja pealekaebajad, kusjuures üks keskseid telgitaguseid niiditõmbajaid oli I. Käbin.”471 Tannbergi järeldus on karmilt lakooniline, kui ta ütleb, et märtsipleenumile aitas kaasa ka Eestis toimunud üksteise peale kaebamine juba 1949. aasta alguses.472 1950. aasta märtsipleenumi materjalidest473 loeme, kes tehti kurjategijaks, riigi- ja rahvavaenlaseks. Pleenumi mõju püsib rahva ühismälus tänase päevani, selle sisu rängim väljendus on ju see, et ühed kultuuritegelased vastandati teistele. Nii jätkas võim järjekindlalt rahvuskultuuri juhtide, võimalike vaimse ja kultuurilise opositsiooni liidrite lõhestamise poliitikat.

Enne ja pärast pleenumit eemaldati töölt kuni 15 aastaks ligi 200 teadlast, 20 kirjanikku, 15 kunstnikku, 10 heliloojat ja 20 näitlejat.474 Valusalt kannatas siinne teatrielu. Teatrist pidid lahkuma Albert Üksip, Alfred Rebane, Betty Kuuskemaa, vangistati Leo Kalmet, Ruut Tarmo, Mari Möldre. 475 Kodanliku natsionalisti sildiga pärjati Eesti teatris keskset osa täitnud Ants Lauter (1894–1973), kes tagandati teatrijuhi kohalt. Lauter oli näitleja, pedagoog, teatridirektor. Aastatel 1925–1939 Estonia” draamatrupi juht, 1942–1944 Eesti Riiklike Kunstiansamblite juht Jaroslavlis, 1944–1949 Estonia peanäitejuht, NSVL rahvakunstnik 1948, Tallinna Riikliku Draamateatri peanäitejuht, Eesti Teatriühingu juhatuse esimees. Liis Hion on ilmekalt märkinud, et sõna „kunst” ilutses küll loosungites, kuid oli ideoloogia ja majandustulemuste kõrval taandatud kolmandajärgulisse rolli.476

Kannatasid ka ülikoolid: vahetati välja kõrgkoolide juhtkond ja suur osa õppejõududest. Töölt kõrvaldati palju haritlasi, samuti

471 Tannberg, Kuidas Moskvas valmistati ette, lk 121. 472 Samas, lk 120. 473 EK(b)P VIII pleenumi stenogramm. I–XI. 474 Karjahärm, Luts, Kultuurigenotsiid, lk 116 (viidatud on Juhan Kahki raportile (1991). 475 Taarna, Inna. Vaatan ajas tagasi. Koostanud Lea Arme. Kunst, Tallinn, 2003, lk 51–73. 476 Hion, Liis. Eesti teater stalinismi ajal. Uurimisega seotud allikakriitilised ja psühholoogilised probleemid. // Kohandumise märgid. Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2002, lk 87.

umbes pooled Eesti Vabariigi ajal töötanud kooliõpetajatest, Tartu Ülikool kaotas 95% humanitaaralade õppejõududest.477 Üsna põhjalikult on uuritud, kuidas pleenumi otsused rüüstasid näiteks kirjanikkonda.478 Muusikainimeste represseerimist EK(b)P Keskkomitee VIII pleenumi kontekstis on seni aga tagasihoidlikumalt käsitletud.479

Märtsipleenumi otsus ründas otseselt Tuudur Vettikut, Alfred Karindit ja Riho Pätsi: „Teaduste Akadeemias, Välisministeeriumis, Nõukogude Kirjanike Liidus ja teistes teaduse, kultuuri ja kunsti asutustes juhtivail kohtadel asudes pidurdasid kodanlikud natsionalistid Kruus, Andresen, Semper, Vettik, Karindi, Päts, Kangro-Pool, Kleis, Laja, Oengo, Võrk480 ja mõned teised aktiivselt eesti nõukogude rahvuskultuuri arenemist, takistasid noorte andekate eesti kirjanike, kunstnike ja teiste kunsti alal töötajate kasvu ja edutamist, mõnitasid ja kiusasid taga vana intelligentsi eesrindlikke esindajaid, kes olid aktiivselt sotsialistlikusse ülesehitustöösse lülitunud, arendasid aktiivset õõnestustööd, tehes määratut kahju Nõukogude Eesti majanduslikule ja kultuurilisele ülesehitustööle.”481

Heliloojate teema oli osaliselt ka tänu varem välja kuulutatud formalismivastasele sõjakäigule pleenumil kommunistide omavahelise arveteklaarimise kõrval olulisel kohal.482 Kultuuritegelased olid väljapaistvad isiksused, neid teati ja nende saatusele elati kaasa. Pleenum sai nii juurde kaalukust ja ühiskondlikku vastukaja ning mõjus jõuliselt. Siin mõisteti hukka, nagu öeldud, juba arreteeritud Alfred Karindi, Tuudur Vettiku ja Riho Pätsi tegevus, järgnenud sündmuste põhjal võib aga järeldada, et märtsipleenumi järel toimuvat kandis ühiskonnas sama jõuline arveteklaarimise meelsus, nagu

477 Karjahärm, Kultuurigenotsiid Eestis. Kirjanikud (1940–1953), lk 164. 478 Karjahärm, Kultuurigenotsiid Eestis. Kirjanikud (1940–1953), lk 142–177; vt ka: Kreegipuu, Nõukogude kultuuripoliitika printsiibid ja rakendused Eesti NSV-s aastatel 1944–1954 kirjanduse ja trükiajakirjanduse näitel. 479 Kuuli, Olaf. Stalini-aja võimukaader; Karjahärm, Luts. Kultuurigenotsiid Eestis. 480 Siin on mõeldud helilooja Enn Võrgu venda Hans Roland Võrku (1896–1978), kes oli TPI-s elektroenergeetika kateedri professor. Vt Laas, Jaan. Kultuur. Kõrgharidus ja teadustöö. //

Valge raamat: Eesti rahva kaotustest okupatsioonide läbi 1940–1991. Eesti Entsüklopeediakirjastus, Tallinn, 2005, lk 82; http://www.lib.ttu.ee/exhs/fuajee.2010/veebruar.html (vaadatud 10. märts 2011). 481 EK(b)P KK VIII pleenumi stenogramm, lk 2246. 482 EK(b)P Keskkomitee otsus Abinõudest, Sirp ja Vasar 1948, 6. märts.

oli pleenumil. Võimude kriitika alla sattus isegi vene taustaga Vladimir Alumäe, kes oli TRK direktorina soosinud nii Karindit, Vettikut ja Pätsi kui ka kosmopoliite Karl Leichterit, Aurora Semperit ning Cyrillus Kreeki jt. Laulja Artur Rinne saadeti sundasumisele. Tallinna Riikliku Konservatooriumi õppejõududest kaotasid ametikoha C. Kreek, M. Saar, A. Topman, A. Semper, R. Päts, H. Lepnurm ja E. Võrk. Kõik represseeritud visati välja ka Heliloojate Liidust. Nende hulka kuulusid T. Vettik, R. Päts, A. Karindi, N. Goldschmidt, H. Lepnurm, H. Ilves, E. Võrk, M. Sink, P. Laja, A. Uritamm, H. Saha, H. Meri, V. Kliimand, E. Liives (ka Johannes Eduard Liinev), J. Tamverk, A. Semper, K. Leichter, P. Karp ja A. Topman.

483

Kujukamad näited, kuidas valmistati ette „vabanemist rahvavaenlastest”, on 1949. aasta märtsis toimunud Eesti Nõukogude Heliloojate Liidu juhatuse koosolekud. Materjalidest (protokollide nr 12 ja 13 stenogramm)484 ilmneb, et koosolekuid võib sisuliselt käsitleda helilooja Enn Võrgu ülekuulamisena, mida viisid läbi juhatuse liikmed Eugen Kapp, Harri Kõrvits ja Edgar Arro. Võimu püüdlus mängida loomeinimesi välja üksteise vastu oli järjekordselt vilja kandnud. Kultuuripoliitika, institutsioonid ja stiil ei ole mitte ainuüksi võimurite tehtud, vaid koosnevad mitmest mõjuteguritest nii ülevalt kui ka alt.485 Musta töö tegijaks olid sageli just n-ö omad. Eks olnud ju vähemalt Eugen Kapp ja Edgar Arro enne okupatsiooni ka Enn Võrgule, Tuudur Vettikule, Alfred Karindile ja Riho Pätsile omad inimesed.

Eesti NSV juhtkonna väljavahetamine eesotsas Nikolai Karotammega oli mingil määral seotud võimuvõitlusega NL-i juhtkonnas – üheks mõjuriks oli Ždanovi surma järel vallandunud „Leningradi süüasi”486. Kindlasti oli kursivahetuse üks eeldusi ka eri rühmituste rivaalitsemine Eesti NSV juhtkonnas. Nimelt oli Moskva oma vasallriikides (nt Ida-Euroopa sotsialismileeris) aset leidnud tülisid ikka

483 Luts, Helle-Mai. Stalinismi ohvrid: Eesti kunstnikud ja muusikud. Magistritöö. Juhendaja

Toomas Karjahärm, Tallinna Ülikool, 2004, lk 248–253. 484 ERA. R-1958-1-38. L 22–34. [EN Heliloojate Liidu juhatuse koosolekute protokollid]. 12. juuli 1950–24. juuni 1952. 485 Peirumaa, Hruštšovi „sula”, lk 9. 486 Tannberg, Tõnu. 1950. aasta märtsipleenumi eel- ja järellugu. „Eesti süüasi” (1949–1952)

Moskvast vaadatuna. // Tuna. Ajalookultuuri Ajakiri 2001, 3, lk 121–125.

kasutanud divide et impera poliitika läbiviimiseks. Nii sobis Eesti kollaboratsionistide rivaalitsemine suurepäraselt selleks, et korraldada üks näidishukkamine ning distsiplineerida seeläbi teiste NL-i piirkondade asevalitsejaid ja kohalikke võimumehi. 1950. aasta märtsipleenumile järgnes hüsteeriline nõiajaht „kodanlikele natsionalistidele”, nende paljastamine ja arreteerimine. Võimult kõrvaldati seni juhtpositsioonil olnud vanadest poliitvangidest eesti kommunistid, nn juunikommunistid487 ja samuti juunikommunistidest kultuuriinimesed, kes olid mõneti leevendanud ümberkorralduste jõhkrust, ning asemele astusid Venemaa eestlastest ja venelastest tegelased. Samas ei tasu Karotamme ja tema kaaslaste taganutmisega siiski liiale minna. Olev Liivik väidab arhiiviainesele tuginedes, et suur osa juunikommunistide märtrioreoolist pärineb nõukogude aja lõpus loodud müütidest. Sama kordus juunikommunistidega, kes pidid eestlaste jaoks kajastama justkui omi, inimliku näoga kommuniste. Liivik näitab, et see on pigem ilus müüt. Kompartei aparaadi venestamine oli toimunud juba varem, otsused kultuuri surumiseks rangetesse nõukogulikesse vormidesse olid Moskvas enne vastu võetud ja märtsipleenumitki võib pidada ammu ette valmistatud ja osaliselt juba ka läbiviidud meetmete vormistamiseks.488

Siberisse saadeti niisiis ka kodanlikuks natsionalistiks kuulutatud Nigol Andresen, kes sattus saatuse tahtel Tuudur Vettikuga samasse vangilaagrisse Taišetis 1953. aastal. Olles küll nn rahvavaenlasena Siberisse välja saadetud, oli Andresen sügavalt veendunud nõukogude korra ülimuslikkuses ja ei jätnud hetkegi kasutamata, et oma veendumusi kaitstes tuliselt vaielda ning ähvardada teisitimõtlejate peale vangla ülemustele kaebama minna. Taišeti vangilaagris Andreseniga samal ajal viibinud Ahto Liik meenutas mulle antud intervjuus 25. augustil 2011: „Andresen oli punane mis punane. Ma tahtsin teda natuke ärritada ja küsisin, et kas ta Venemaal käis ja rääkis, et eesti lapsed on koos koertega prügikastis. Andresen tunnistas,

487 Tannberg, Tõnu. 1950. aasta märtsipleenumi eel- ja järellugu. „Eesti süüasi” (1949–1952)

Moskvast vaadatuna. // Tuna. Ajalookultuuri Ajakiri 2001, 3, lk 122. 488 Liivik, Olev. Tagasivaade 1950. aasta märtsipleenumile. Kas venelased ja Venemaa eestlased saavutasid võidu „juunikommunistide” ja „korpusemeeste” üle? // Tuna. Ajalookultuuri

Ajakiri, 2010, 1, lk 55–69.

et „jah, sai nii öeldud – kujundlikkuse mõttes.” Aga mulle teatas ta: „Teie olete loll – mitte orgaaniliselt, vaid muljetelt. Teie olete ülerahvastatud barakis ja arvate seetõttu, et kogu maailm on kinni pandud.” Mina vastu, et: „Teie olete ise loll, nii orgaaniliselt kui muljetelt. Mina lähen nüüd oksendama!” Ma olin noor 21-aastane inimene, kui see vestlus oli, kuid ma mäletan, et tookord niimoodi mu käed värisesid. Vihast. Küll ta ajas lolli juttu. Oli oma viis aastat Eestist ära, aga kiitis ikka seda vene leiba ja ütles, et kodanlikul ajal nii maitsvat leiba Eestis ei küpsetatudki.”

Ka võitlust kodanliku natsionalismi vastu ei tasu võtta päris sõnasõnalises tähenduses. Tõnu Tannberg selgitab Jelena Zubkovale489 toetudes, et Moskva võimumeeste kõnepruugis tähendas natsionalism eelkõige kõrvalekaldumist rangest tsentraliseeritusest ning impeeriumi keskusest tulevate korralduste täitmist liialt vähese püüdlikkusega. Sellise lubamatu käitumise eest tuli asjaosalisi karistada.

489 Зубкова, Феномен «местного национализма», с 89–102.