Põhjamaa päikese kullas
MÄRTSIPLEENUM
1949. aasta märtsi lõpus, vaid veidi pärast kirjeldatud Heliloojate Liidu üldkoosolekut, korraldati suurküüditamine, mis viis endaga palju inimesi ning pidi murdma eestlaste vastupanuvõime ja -julguse.465 Kogu traagikale lisaks olid mitmed kultuurikollektiivid, eriti maal, sellest alates määratud kiratsemisele. Kui enne seda oli inimestel veel illusioon, et Nõukogude võimu tingimustes püsivad ka mõned õigusriigile omased printsiibid – ja võim omalt poolt püüdis seda illusiooni igati toita, matkides õiglast kohtupidamist – siis nüüd see petlik pilt kadus. 1950. aasta kevadtalveks polnud küüditamise lein ja valu kusagile hajunud. Endiselt arreteeriti öö varjus inimesi, kultuuripoliitikas oli tunda kruvide kinnikeeramise märke. Selleks ajaks olid teiste seas arreteeritud Alfred Karindi (2. veebruar), Tuudur Vettik (18. veebruar) ja Riho Päts (1. märts) justkui kronoloogilise sissejuhatusena kurikuulsale märtsipleenumile. EK(b)P Keskkomitee VIII pleenum, mis on kirjanduses tuntud märtsipleenumi nime all, toimus 21.–26. märtsil 1950. aastal Tallinnas. See oli mõneti sümboolne, et pleenumi ajal möödus täpselt aasta 1949. aasta suurküüditamisest ja pleenum jätkaski sedasama repressioonide edasiarendamise poliitikat. Arvamus, et see oli põhiliselt kommunistide endi omavaheline võimuvõitlus, on üksnes osaliselt õige. Võimatu on lahutada ühiskonnaelu poliitilisi nähtusi kultuurivaldkonnast selle sõna laiemas tähenduses. Rahi-Tamm, Aigi. 1949. aasta märtsiküüditamine Tartu linnas ja maakonnas. Kleio, Tartu, 1998, lk 1–292.
465
196
