Vettiku koolkond

VETTIKU KOOLKOND

Tuudur Vettiku ja Roland Laasmäe kirjavahetus võimaldab mõista ja mõtestada koori ning kooriliikumist kui võimsat sünergiat tekitavat kooslust kodanikuühiskonna loomisel. Nende tegevus näitab meile kultuurilise järjepidevuse ja kultuurikoolkondade püsimise võimalusi nõukogude korra tingimustes. Selleks et mõista koori vaimsuse tähendust selle liikmete ja juhtide jaoks, ei piisa ainult ajaleheväljalõigete, hooaja aruannete ega arhiivimaterjali lugemisest. Laasmäe-Vettiku kirjavahetus on sõnasse, teksti ja sümbolitesse paigutatud sõnum ühest ajastust Eestis, sisaldades mitmetahulisi arvamusi muusikaelust ja elust üldisemalt. Need sõnumid on tänapäevalgi aktuaalsed. Sellised põhimõtted või lähenemised nagu „oskus kuulata on dirigendi töö põhialus” ja „soov on mõtte isa” (Roland Laasmäe) ning „laul on hinge kõnelus” (Tuudur Vettik) on koorilaulu- ja laulupeoliikumises märgilised praegu ja ka tulevikus.

Koori ja koorijuhtide hingeelust räägivad kõige vahetumalt erakirjad ja mälestused, mida Laasmäe ja Vettik ligi paarikümne aasta jooksul vahetasid. Nende pikas ja avameelses kirjavahetuses on sees aeg oma painete, viletsuse ja rõõmuga. Pea kõigis kirjades väljendatakse otse või alltekstina ajastu muresid, elamise surutist ja ebaõiglusest tingitud hingevalu. Kirjavahetus toob ka kujukalt esile, kuivõrd suure pühendumusega mõne aasta eest Siberi vangistusest naasnud Vettik ning tema õpilane Laasmäe suhtusid kontsertide ettevalmistamisse.

Tuudur Vettiku kirjad Roland Laasmäele kannavad endas vanema kolleegi kogemusi ja koorijuhi ning koorimuusika teoreetiku tarkust ning kogemusi, mis on õpetlikud tänapäevalgi. Vettik ei olnud kitsi jagama häid õpetusi. Ta leidis aina uusi võtteid, kuidas laule nende esitamisel veelgi paremini kõlavaks ja kooripärasemaks muuta. Aastaid kestnud kirjavahetus oli viljakas kahepoolne diskussioon, mis rikastas mõlemat kooriliikumise suurmeest. Suures osas tänu sellele kirjavahetusele sai Vettiku-Laasmäe koolkond sügava ja reaalse sisu.

Tuudur Vettiku koolkond kestis ja arenes edasi ka nõukogude režiimi tingimustes. Sinna kuulusid Roland Laasmäe, Roman Toi, Ants Üleoja ja mitmed teised tuntud muusikainimesed. Laasmäe oli Tuudur Vettiku silmapaistvamaid õpilasi ja tema õpetuse edasiviija. Koolkonnad, olgu need siis muusikas, kunstis või teaduses, ei saa olla formaalsed. Koolkond eksisteerib vaid siis, kui õpetajate ja õpilaste vahel valitseb tugev intellektuaalne ja emotsionaalne side ning neid ühendavad ühised arusaamad ja eesmärgid.

Vettiku-Laasmäe kirjavahetuse analüüs avab koos üldistusega koolkonna formaalseid piire ületavad tagamaad. Just tänu isiklikele mitteametlikele kontaktidele, kirjavahetusele, sõpruskonnale ulatus Vettiku koolkond ka Tartusse. Tänu kirjavahetusele oli võimalik jätkata ja arendada koorimuusika koolkonda, mida võimud ei pruukinud sugugi soosida, aga mis kasvas ometi, allumata ideoloogiakubjaste kontrollile.

Laasmäe esimene kiri Vettikule

Esimese Laasmäe kirja põhiteema on Vettiku ja Eesti Energia meeskoori kontsertreis Tartusse 1959.349 Sellel sõidul oli korraldajate endi jaoks hoopis laiem ja sügavam tähendus kui lihtsalt esinemine. 1959. aasta suvel tähistati Tartus Eesti laulupidude 90. aastapäeva. Kui Tallinnas peeti laulupidusid tulenevalt ENSV aastapäevadest 0- ja 5-ga lõppevatel aastatel, siis Tartus õnnestus tänu julgetele eestvedajatele-koorijuhtidele, kelle hulgas olid Richard Ritsing,

349 Siin ja edaspidi viited minu valduses olevast käsikirjalisest arhiivist. Roland Laasmäe Tuudur

Vettikule Eesti Energia meeskoori eelseisvast kontserdireisist Tartusse ja Tartus tegutsevatest kooridest. 10.10.1959.

Juhan Simm ja Roland Laasmäe ning mõistlikele linnaametnikele, n-ö mäletada sündmuse ajaloolist järjepidevust, mis sai alguse 9-ga lõppeval aastal.

Vettiku sügisene kontsertreis Tartusse oma kooriga pidi olema üks uus samm laulupeoliikumise arendamisel, mille käigus loodeti kohtuda kohalike muusikainimestega, sõlmida tutvusi ja koostöösuhteid.350 See, et kontserdile järgneb vabamas vormis kohtumine kohalike laulukooride juhtide ja teiste aktiivsete inimestega, oli ka edaspidi kontsertreiside lahutamatu osa. „Pärast kontserti toimuks väike koosviibimine TRÜ kohvikus koos külaliste ja kooride juhatustega,”351 kirjutas Laasmäe ühes hilisemas kirjas Vettikule lihtsa enesestmõistetavusega. Samas andis ta Vettikule ülevaate Tartu kooridest ja tõi välja nende dirigentide nimed.

Kultuurilooliselt on see kiri huvitav ajalooline allikas, sest annab hetke pildi Tartu koorilaulu olukorrast ja kokku 16 koorist, mis 1959. aastal linnas tegutsesid. Tartu kooridest arvati abi olevat ka kontserdi piletimüügi korraldamisel.352 Korraldajatel olid selged kavatsused – kõikidele koorijuhtidele saadeti Tartu ülikooli aulas toimuvale kontserdile nimelised kutsed. Aukutsed otsustati lisaks Tartu koorijuhtidele saata ka ülikoolilinna teistele tähtsatele tegelastele: ülikooli rektorile Feodor Klementile abikaasaga, Eesti Põllumajanduse Akadeemia rektorile Minna Klementile (kellel abikaasat ei olnud ja kes kutsuti üksi), lisaks veel vanameister Juhan Simmile, kunstnik Kalju Pollile abikaasaga ja Tartu Linna RSN Täitevkomitee Kultuuriosakonna juhatajale Elvi Alekandile abikaasaga. Tema oli linna administratsioonist ka ainuke, kes kutse sai. „Arvan, et linnaisadele pole mõtet saata, sest nad vähe käivad kõrtsides ja kontserdil,” arvas Laasmäe, kes oma linna elu hästi tundis.353

Kirjas oli juttu veel ülikooli aula istekohtade plaanist ja koori saabumise ajast – kõik pidi olema kontrolli all, mitte midagi ei saanud jätta juhuse hooleks.354 Eesti Energia meeskoori kontserdi

350 Laasmäe Vettikule Eesti Energia meeskoori eelseisvast kontserdireisist Tartusse ja Tartus tegutsevatest kooridest. 10.10.1959. 351 Laasmäe Vettikule oma Tartu kontserdi korraldamisest 1968. aasta jaanuaris. 10.11.1967. 352 Laasmäe Vettikule Eesti Energia meeskoori eelseisvast kontserdireisist Tartusse ja Tartus tegutsevatest kooridest. 10.10.1959. 353 Laasmäe Vettikule Tartus korraldatavale kontserdile kutsete saatmisest. 1.11.1959. 354 Laasmäe Vettikule Eesti Energia meeskoori eelseisvast kontserdireisist Tartusse ja Tartus tegutsevatest kooridest. 10.10.1959.

kuupäevaks sai 21. november. Tähendusrikas teave on ka see, et Tartusse otsustati sõita 120-liikmelise koosseisuga. „Rohkem ei mahu ülikooli aulasse ära,” arvas Vettik. Solistina oli kaasas Kalmer Tennosaar. 355

Tänapäeva kontekstis polnud koori suuruse mainimine oluline mitte ainult küsimuse tõttu, kas ta mahub kontserdisaali ära, vaid see fakt räägib meile kooriharrastuse populaarsusest, massilisusest, laulupeoliikumise tähtsusest inimestele. Kooriproovide jaoks oli ju tarvis leida aega oma igapäevategemiste kõrvalt ja siin joonistuvad välja vaba aja veetmise selged prioriteedid.

Püüdlikule ettevalmistustööle vaatamata tuli koorikontsertide korraldamisel ette ka äpardusi. Vettik oli südamest pettunud, kui selgus, et ülikooliga kokkulepitud aula kasutamise ajal, 21. novembril, toimub Tallinnas suur koorijuhtide segakoori kontsert. Ta püüdis veel meeleheitlikult oma Tartu kontserdi aega muuta, ent edutult. Koorimuusikale pühendunud inimesena hindas Vettik ilmselt veidi üle Tallinnas toimuva kontserdi konkurentsivõimet. Tartu kontserdipubliku massiline Tallinnasse sõitmine polnud tegelikult reaalne, aga koorijuhtide segakoori liikmed võis see küll pealinna viia. Vettiku murelikku märkust Laasmäele tasub siiski pigem huumorina võtta: „Loodan, et siiski Tartusse jääd. /…/ Eks Tartusse ka mõned ikka jää!”356

Vettiku looming ja Gaudeamus

Nagu öeldud, oli Laasmäele ja eriti Vettikule varasemate põlvkondade eesti heliloojate ja koorijuhtide elu ning tegevuse tutvustamine üks osa nende tööst. Raamatutes ja perioodikas seda tööd nõukogude ajal ju ei tutvustatud. Nii on märgilise tähendusega nende kirjavahetuses esinev lõik, kus Laasmäe räägib Vettikule eesseisvast Konstantin Türnpu 100. sünniaastapäeva tähistamisest ning palub Vettikult, et ta räägiks Gaudeamuse lauljatele oma mälestusi ning tutvustaks Türnpu elu ja loomingut.357 Seda, et Türnpu teema

355 Vettik Laasmäele Eesti Energia meeskoori eelseisvast kontserdireisist Tartusse. 25.10.1959. 356 Samas. 357 Laasmäe Vettikule ajalehes Edasi ilmunud kriitika kohta. Taaras, 18.10.1965.

ka ajalehe, eelkõige küll väliseestlaste peibutamisele suunatud Kodumaa358 vahendusel võimalikuks saab, ei julgetud veel loota. Vettik oli ettepanekuga päri ja arvas, et koor võiks talle saata niisuguse kutse, kus koor teatab kavatsusest korraldada Tartus Türnpu 100. sünnipäeva puhul loeng-kontserdi ja palub Vettikut kõnelema – siis teda vast ka lastakse.359 Selles ei puudu ka isiklik alatoon – „laskmise” all võis ta mõelda kodustelt loa saamist Tallinnast Tartusse sõitmiseks.

Vettiku loomingu tähtsust meeskoori Gaudeamus repertuaaris iseloomustab tabel siin all. Mõni teos on originaalis kirjutatudki meeskoorile, mõni aga ümber seatud segakoorilauludest. Ühtlasi on see nimekiri abiks Laasmäe ja Vettiku kirjavahetuse lugemisel – seal on nende laulude õppimisest ja esitamisest korduvalt juttu. Samuti on huvilistel võimalik tutvuda nende lugude ettekannetega Eesti Raadio arhiivis.

Jrk nr Laulu pealkiri Sõnade autor Aasta Märkusi

Kantaadid 1

2 „Rõkatame rõõmulaulu” (sega-, mees-, nais- ja lastekoorile) T. Vettik 1948 EMIC-is on loomise ajaks märgitud 1960, ent 13. üldlaulupeo ettevalmistamise käigus on 1948. aasta 1. okt koosoleku protokollis seda kantaati juba nimetatud.

Ood „Rõõmupäev” (nais-, mees- segakoorile ja orkestrile) T. Vettik 1967

358 Ajaleht Kodumaa oli Väliseestlastega Kultuurisidemete Arendamise Ühingu (VEKSA) häälekandja. Kui VEKSA (asutati 15. aprillil 1960) eesmärgiks oli väliseestlasi ideoloogiliselt mõjutada ja nende seas nõukogulikku propagandat levitada, siis Kodumaa oli selle propaganda kandjana just nagu nõukogude elu üks paljudest paradoksidest. Nimelt oli seal suhteliselt vabalt võimalik kirjutada pikemaid analüüse muusikast, kirjandusest, kunstist, loomeinimestest. Tagantjärele vaadates ilmus Kodumaas palju niisugust infot, mille avaldamine teistes lehtedes ei tulnud kõne allagi. VEKSA asutajate hulgas oli ka Gustav Ernesaks. 359 Vettik Laasmäele omaloodud teoste koorile õpetamise metoodikast, oma uuest eesnimest ja

Kastresse sõitmise võimalustest. 1965.

3

4

5 „Lähme lauldes laulupeole” (sega-, nais- ja meeskoorile) „Su Põhjamaa päikese kullast” T. Vettik 1969

Markus Univer 1934

„Mu sünnimaa” Jakob Liiv 1934

6

7*

8*

9* „Nokturn” Kersti Merilaas 1937

„Põhjamaa lapsed” Anna Haava 1938 Uus redaktsioon, pühendatud meeskoorile Gaudeamus

„Karjapoisi piibulugu” „Üle Toonela tumeda vee” Rahvaluule

1938/1972 Uus redaktsioon, pühendatud meeskoorile Gaudeamus T. Vettik 1939/1957 Uus redaktsioon, pühendatud Mart Saarele

10* „Virmaliste valgus” Eino Leino, 1940 1940/1969 Uus redaktsioon, pühendatud meeskoorile Gaudeamus

11 „Kuu” T. Vettik 1940

12

„Ega mina tulnud tukkumaie (koor nr 2 süidist „Virulaste tants”) 13* „Ants oli väike saunamees” J. Oengo 1946/1959

T. Vettik (rahvaluule ainetel) 1955

14* „Raudrüütlite needmine ehk Muistne võitlusvanne” 15* „Lõpulugu” 16* „Kes meist siis pampu kannab?” T. Vettik (rahvaluule ainetel) 1956

T. Vettik 1960 T. Vettik 1962

Tuudur Vettiku looming Tartu meeskoori Gaudeamus repertuaaris 1958–1975.360 Kirjadest selgub, et Vettik jälgis pidevalt Gaudeamuse kontserte, püüdis seal alati kohal olla ning kahetses väga, kui see mõnikord ei õnnestunud.

360 Tärniga tähistatud laulud 8–14 on avaldatud KKL Tartu Meeskoori (alates 1970. aastast

Gaudeamus) noodiraamatutes „Meeskoori laule I–IX aastatel 1960–1967”.

Koori auliige Tuudur Vettik oli kohal ka 1964. aasta suvises laululaagris Pangodis. 7. augustil 1964. aastal meenutab ta kirjas Laasmäele: „Oli ju päris tore sääl Pangodi järvel ja Palu mägedel. Kuid see vihm, mis oli võrdlemisi märg, see andiski mulle selle lopsu. Pühapäeva õhtul ma grambambuli ajal kuivatasin vihma käes oma särki tule kohal – ise olin ilma särgita. Noh, ime siis, et köha tuli ja õige äge!”361 Viide „Grambambulile” annab tunnistust laagri rõõmsast, vabast ja vaimukast meeleolust, osutab vanadele üliõpilastraditsioonidele ning nõukogude ajal laiali saadetud üliõpilasseltside ja korporatsioonide tavadele. Muusika, suhtlemine ja looduse ilu segunesid mõnusaks romantiliseks pildiks, mida mäletati kaua. Laululaagri mälestustest sündis uusi laule. Läks mööda mõni aasta, kui Laasmäe kirjutas 1967. aasta novembris Vettikule, et Pangodi mälestuste põhjal kirjutatud laul362 on temal ja Gaudeamusel täiesti olemas. Sakala mehed laulavad aga juba mitu aastat ja „ega see paha ei ole kui ühte laulu mitu koori laulavad”.363

Meeskoori elus oli laululaagritel eriline tähendus. Selle juurde, millal ja kuhu laagrisse minnakse ja mis kooril kavas on, pöördusid sõbrad oma kirjades aina tagasi. Kui 1968. aasta suvel käisid pingelised ettevalmistused järjekordseks laululaagriks, ootas Laasmäe sinna kindlasti ka Vettikut: „Kooriga läksime suvepuhkusele ja valmistume laagrisse sõiduks. Laager on 26., 27. ja 28. juulil kusagil Aluksne lähedal. Loodan, et saad ka sellest osa võtta.”364

Tuudur Vettiku kõne 1968. aastal meeskoor Gaudeamuse 10. aastapäeva kontserdil Tartus väärib omaette tähelepanu. Terava kriitikameele poolest tuntud Vettik lausus: „Mul on rõõm, et Roland Laasmäest on kujunenud nii silmapaistvalt hea dirigent! Seda on teinud anne ja töö. Mul on rõõm, et K.K.L. Tartu Meeskoor on kujunenud 10 aasta jooksul kõige paremaks meeskooriks vabariigis. Siin on dirigendi anne ja koorilauljate anne hää kontakti leidnud.

361 Vettik Laasmäele meeskoorile õpetatava repertuaari artikulatsioonist, dünaamikast ja agoogikast. 7.08.1964.]. 362 Siin on mõeldud Tuudur Vettiku koorilaulu „Nokturn” (1937, sõnad Kersti Merilaas) põhjal tehtud versiooni meeskooridele. Laasmäe Vettikule oma Tartu kontserdi korraldamisest 1968. aasta jaanuaris. 10.11.1967. 363 Laasmäe Vettikule oma Tartu kontserdi korraldamisest 1968. aasta jaanuaris. 10.11.1967. 364 Laasmäe Vettikule juubelilaulupeo ettevalmistustest ja koori tegevusplaanidest Tartus ning ühise saun-suvila „Sanum” ehitamisest. 25.06.1968.

Anne, talent ja töö teevad imet! Ma soovin, et see väljapaistev meeskoor hoiaks seda kättevõidetud lippu kõrgel ega annaks seda oma käest mitte kunagi. Ma soovin, et K.K.L. Meeskoori tulevikutee oleks võituderikas, et tema motoks oleks: „Luule, see on sala tõde, õnn ja valu hinge sees. Seda pead sa ilmutama, hoolimata enesest.” Seega külvaks ta Eesti rahva südametesse ilu, annaks rahvale mõtte – tunde – tiivad, mis vaimuelu kõrgustesse viivad. Ma olen alati teiega!”365

See kõne kinnitas kahe muusikamehe vaimset sidet ja hingesugulust. Lisaks Laasmäe kooritöö tunnustamisele oli siin tuntav ka püüd kujundada oma aja eetikat, hoiakuid ja mõtteviisi. „Eesti rahva südametesse ilu külvamise” jutt erines ju ajastu üldisest keeletarvitusest. Neid ideid sisaldas ka Tuudur Vettiku kiri meeskoori vanemale Valfrid Treierile (1929–2010, Gaudeamuse asutajaliige ja president 1965 ja 1967–1968). Roland Laasmäe 50. sünnipäeva eel. Neist kiirgub seesmist üleolekut võõrvõimu režiimist, soojust ja poolehoidu Laasmäele. Vettiku puhul oli selline suhtumine haruldane ja tähendab seda suuremat tunnustust. Vettik oli meeskoorile Gaudeamus igas mõttes oma.

Meeskoori rahvusvaheline koostöö

Rahvusvahelisest koostööst ja kontserdireisidest on kirjutatud mitmes kirjas. Näiteks kirjutas Laasmäe Vettikule 6. juulil 1971. aastal: „Siberisõit sai ära tehtud ja esimesel sealsel laulupeol üldjuhti mängitud. Tomsk, Novosibirsk, Irkutsk ja Baikal on kenad kohad. Ülekaalus üliõpilased ja teadlased. Koorimuusikasse suhtumine ja vastuvõtt palju soojem kui meil. Sõit kulges väga hästi nii organisatsiooniliselt kui ka kontsertide osas. Igatahes kulu, mis iga mees pidi kandma, tasus kuhjaga.”366

Laasmäe kirjast selgus Vettiku jaoks oluline fakt, et Tomski riikliku ja üliõpilaskoori dirigent Vitali Sotnikov soovis tema „Nokturni”

365 Meeskoor Gaudeamuse kogud, käsikirjaline materjal. 366 Laasmäe Vettikule kontserdireisist Siberisse, halvenevast tervisest ja haiglast väljasaamisest. 6.07.1971.

oma koori repertuaari võtta.367 Keerulisemad olid suhtlemisvõimalused sõpruskooridega Soomest ja Ungarist. Laasmäe töötas visalt selle nimel, et koor pääseks esinema väljapoole NSV Liidu piire ning sõpruskoorid saaksid tulla külla Eestisse. Hea organisaatoritöö ja nõukogude ajal nii olulised tutvused tegid selle võimalikuks: kontserdireisidel käidi Ungaris, Soomes, Tšehhoslovakkias. Muidugi ei olnud see isegi tollaste ettekujutuste järgi päris raudsest eesriidest väljaspool olev maailm (ehkki Soome natukene ju oli).

Koori eduloos oli taolistel sõitudel tähtis koht ning Gaudeamuse veteranid hindavad veel tagantjärelegi neid reise kõrgelt kui võimalust suhelda ja vahetada kogemusi kolleegidega võõrsil. Need reisid olid heaks stiimuliks koorilauljatele ja nad olid nende nimel valmis veelgi visamalt tööd tegema. See oli püüdlus pääseda kasvõi põgusalt raudse eesriide tagant välja, näha teistsugust maailma, hingata värskemat õhku.

Parteifunktsionäärid jälgisid muidugi neid sõite valvsal pilgul – ühekorraga sõitis ju piiri taha suur hulk mõttekaaslasi. Koorilauljate mõttelaad ja vastupanuhoiakud olid aga üldiselt teada. Kontserdireisid avardasid lauljate silmaringi ja panid neid eri poliitiliste süsteemide mõju üle veelgi kriitilisemalt mõtlema kui seni. Reisidelt tagasi tulles tajuti üsna teravalt vastuolu ENSV reaalsuse ja läänelikuma elumalli vahel ja see omakorda mõjutas mitme argielus juhtival kohal töötava laulja ettevõtmisi ja otsuseid oma töökollektiivis ning ka ühiskonnas tervikuna.

Laasmäe õpetajat ja sõpra Vettikut ei lastud raudse eesriide tagant kunagi välja. Tema pidi kuus aastat oma täisjõus elust veetma tegeliku raudse ukse taga – olematu süü pärast, nagu hiljem mokaotsast öeldi – ning püsima elu lõpuni NSVLi piiride sees.

Kooriteoste interpretatsioon

Vettiku ja Laasmäe kirjavahetuses on kõige väärtuslikum see osa, kus Vettik käsitleb laulude interpretatsiooni, repertuaari õpetamistõppimist, koorijuhi töö nüansse, ka lavataguseid. See osa väärib laiemat tutvustamist ja sobiks nähtavasti illustreeriva materjalina ka

367 Laasmäe Vettikule Tomski koori soovist tema „Nokturni” oma kavasse võtta. Taaralinnas, 28.08.1968.

Vettiku enda „Koorijuhi käsiraamatu” võimaliku uue kordustrüki juurde, mida võiks kasutada Muusikaakadeemia ja muusikakoolide õppetöös. 1964. aasta augustis tutvustas Vettik Laasmäele üksikasjaliselt üldlaulupidude traditsioonilise avalaulu, Mihkel Lüdigi „Koidu” esitamise kunsti. „„Laulud nüüd lähevad kaunimal kõlal vägevail vooludel üle me maa” – see on lause, mida lauldakse ühe sõõmuga,” selgitab ta ja hoiatab ritardeerimise ehk aeglustamise ees – see muudaks tekstis toodud sõnumi mõtet! Vettik ei halastanud autoriteetidele ja näitas, kus Ernesaks on vigu teinud, mida teised aina kordavad. „Meie RAMi ettekandes jääb koguni Ernesaksa enda laulu „Laine tõuseb” lõpu akord ebakindlaks,” märkis Vettik lakooniliselt.

Läti helilooja Marģeris Zarińši (1910–1993) koorilaulu „Nokturn” analüüs on nagu väike põnevusjutt (koorilaul „Nokturn” on pärit oratooriumist „Võitlus sortsisooga”, tõlkinud Arvo Ratassepp). Vettik annab kirjas juhtnööre nii teksti, intonatsiooni, pauside, teksti kestvuse kui ka helitugevuse kohta. Erilist tähelepanu pöörab ta laulu lõppakordile ja pakub välja omapoolse interpretatsiooni. Samas kirjas järgnes veel juhtnöör oma koorilaulu „Meie tõotus” ja lõpuks ka „Põhjamaa laste” ettekandmiseks.

Nähtavasti viitavad just seda laadi saadetistele Laasmäe kirjad, kus ta tänab teadusliku töö eest. Sagedane on sealjuures märge „Töötasin selle läbi”.368 Laasmäe ei häbenenud kunagi Vettikult nõu ja abi paluda ning Vettik oli talle alati ka meeleldi toeks. 1971. aasta sügisel, kui Gaudeamus hakkas õppima Jean Sibeliuse op 29 kantaati „Snöfrid”, oli Laasmäe hädas – Tartust leitud tarkadest raamatutest ei leidunud teose sisulise külje kohta tuge.369 Polnud andmeid isegi teose esmaettekande kohta. Nii tuli vanemal kolleegil, kellel sama kooriteosega töötamise kogemus olemas, appi tulla ja tartlastele teadust saata.

Huvitav on ka kirjavahetus Friedrich Säbelmanni loo „Kaunimad laulud” seade üle. Laasmäe uuris Vettikult, miks näiteks

368 Laasmäe Vettikule Tartu laulukooridest ja ettevalmistustest juubelilaulupeoks. 13.06.1967. 369 Laasmäe Vettikule abipalvega Sibeliuse kantaadiga „Snöfrid” op 29 seotud andmete saamiseks. 21.09.1971.

1969. aasta laulupeol lauldi seda teost ühe seade järgi, aga nüüd on käibel Jüri Variste „Kooriloomingus” trükitud seade, ja mis siis õige on?370 Juba mõne päeva pärast tuli Vettikult vastus. Kõigepealt kirjeldab ta „Kaunimate laulude” ajalugu alates 1894. aasta V üldlaulupeost. Seejärel hoiatab, et Variste toimetusel on „väga palju parandusi” tehtud laulu kahjuks. Ja kõige lõpuks soovitab ta, kuidas kooril tuleks seda laulu esitada.371

Laasmäe-Vettiku kirjavahetus tervikuna näitab, kui peenelt viimistlesid meistrid laulude ettekandmise nüansse muusikas, iga sõna tekstis. Nad otsisid sõnade mõtet ja muusikalise fraasi täpsust. Laasmäe püüdis Vettiku laulude ettekandmisel hoolega järgida õpetaja nõuandeid. Vettik seevastu ei väsinud selgitamast, vahel ka koos väikese huumoriga, kuidas tema teose üht või teist fraasi interpreteerida või milline on olnud laulu autori enda loominguline idee. Mentor Vettik jagas innukalt õpetusi ka teiste heliloojate laulude paremaks mõistmiseks ja esitamiseks. Õpetussõnadele eelnes analüüs, et seejärel põhjalikult ja põhjendatult välja tuua uusi võtteid, kuidas heliteost veelgi paremini kõlavaks ja kooripärasemaks muuta.

Vettiku kaasaelamine Gaudeamuse tegemistele ja nõuanded noorele dirigendile olid väga vajalikud, sest ega Tartus Laasmäe uut koori, eriti alguses, väga ei pooldatud.

Muusikalised intriigid

Lisaks Vettiku ja Laasmäe põnevale kirjavahetusele, mis puudutab ka meie kultuurielu varjatud nüansse ja millest trükisõna on seni vaikinud, leiab laulupeoliikumise valdkonnast mitmeid vaidlusaluseid ning intrigeerivaid muusikalisi teemasid. Nende kirjavahetusest võiks uurimisainet saada veel lehekülgede kaupa. Näiteks on intrigeeriv Vettiku küsimus kirjas Laasmäele, miks Ritsing kuulujutte levitab372 või Laasmäe kirjas Vettikule373 kirjeldatud Jüri Variste

370 Laasmäe Vettikule „Kaunimate laulude” meeskoori seadest. 28.09.1974. 371 Vettik Laasmäele „Kaunimate laulude” seadest ja esitamise metoodikast. 3.10.1974. 372 Vettik Laasmäele oma Tartu kontserdi viimastest ettevalmistustest ning tagasivaatest oma represseerimise loole. 4.02.1968. 373 Laasmäe Vettikule juubelilaulupeo mahu piiramisest, repertuaaripoliitikast ja intriigidest. 6.08.1968.

suhtumine Vettiku loomingusse. Vettiku arreteerimine lõi valla nii Ernesaksa kui Variste karjääritee väravad. Vettiku kirjast võetud tsitaadi taga, et „Tallinna pussu-peedudele oleks pidanud siiski ütlema, et Tartu mehed ei leidnud […] laulu nõrga olevat”,374 on kümneid inimesi, igaüks oma karjääriga ja oma meetodiga selle tegemiseks.

Siin kaante vahel ei ole võimalik jõuda kõigi mainitud nüanssideni. Puudutan põhjalikumalt vaid tüli 1969. aasta juubelilaulupeo kava pärast, mille ümber toimunud võitluse kohta saab teavet Vettiku kirjadest Laasmäele. Just selles juhtumis ilmnes, kuidas represseeritud koorijuht ja helilooja oli mistahes otsustamistest jätkuvalt eemale tõrjutud ja tema looming oli ilma sisuliste põhjendusteta kergesti kõrvale heidetud. Selles võitluses põimusid nii otsustajate isiklikud huvid, millele tavaliselt osati otsida ideoloogilist katet, kui oli ka selgelt näha Tallinna kõrgete partei- ja valitsusametnike äraspidist pealinna-kolkapatriotismi ja Tartu-vaenulikkust. 1969. aasta juubelilaulupidu peeti kultuuriajaloo-teadlike koorijuhtide järjekindla selgitustöö tulemusel lõpuks ikkagi nii Tartus kui ka Tallinnas. Laasmäe kirjutas Vettikule, et juubelipidustuste alustuseks planeeritava Tartu laulupeo pidamine oli Tallinnas arutlusel. Üritus kuulutati vabariiklikuks ürituseks, mida pidid juhtima hakkama Tallinna spetsialistid. „Meil ei ole siin palju kaasa rääkida. Pealegi lähevad meie seisukohad Tallinna meestega mitmeti lahku,” tõdes Laasmäe. Selgub, et ka repertuaaris ei oldud Tartu koorijuhtide ettepanekutega nõus. „Sinu „Rõõmupäev”375 võeti kavast maha,” kirjutab ta, lisades kohe juurde, et kõik üldjuhid määratakse samuti Tallinnas. „Lood on ühesõnaga sitad. Kui nii asju aetakse, siis ei ole sealt midagi head loota! Võtab tuju ära. Ei taha sellega ülepea tegeleda.” Nüüd oli Vettik raevus, Tartu poole läks teele kuri kiri: „Ma tahaks, et Sa kirjutaks mulle täpselt, miks „Rõõmupäev” maha võeti ja kes oli vastu. Sa vist ise käisid Tallinnas ja tead. Ma arvan, et Tartu mehed ei kaitsenud küllalt energiliselt oma õigusi ise laulupidu korraldada. 376 (Vettiku rõhuasetus.)

374 Vettik Laasmäele kriitikaga „Rõõmupäeva” nõrga kaitsmise pärast. 28.08.1968. 375 Mõeldud on Vettiku oodi naiskoorile, meeskoorile, segakoorile ja orkestrile „Rõõmupäev” (sõnad T. Vettik, 1967). 376 Vettik Laasmäele juubelilaulupeo ettevalmistamise ja selle repertuaariga seotud probleemidest. 24.07.1968.

Õpilane ja õpetaja – Laasmäe ja Vettik – 29. juunil 1969. aastal, juubelilaulupeol Tallinnas üldjuhtidena. Foto: Ants Nilson

Laasmäe vastusest selgub, et juubelilaulupeo peakomisjoni esimees Arnold Green ütles isiklikult, et Tartus võib laulupeo korraldada vaid sel juhul, „kui see ei varjuta Tallinnas toimuvat suurt juubeldust”. Seetõttu peeti vajalikuks Tartu peo osavõtjate arvu piirata.

Analüüsides 1969. aastal Tartu juubelilaulupeo kava377, selgub tõepoolest, et Tallinna laulupeo toimkond kärpis Tartu laulupeokontserdi kava minimaalseks. Peol esinesid vaid poiste- ja meeskoorid ning puhkpilliorkestrid, puudusid nii laste-, nais- kui ka segakoorid. Samuti ei olnud peo alguses ega lõpus ühendkooride lauluplokki. Põhjendus oli küüniliselt lihtne – 1869. aastal, Tartus peetud esimesel Eesti laulupeol ju ka ei olnud naisi!

Olgu siin vahemärkusena öeldud, et 1969. aasta juubelilaulupeoga on mul endal samuti tugev emotsionaalne side. Suurema osa selle rongkäigust 14. juulil 1969 Vanemuise tänavalt kuni Tähtvereni läbisin isa Jüri Randjärve, Gaudeamuse laulja kukil.

377 Vt 130 aastat eesti laulupidusid, lk 105.

Peakomisjoni istungil Tallinnas võttis sõna Jüri Variste, kes luges oma hallist taskuraamatust maha, et repertuaarikomisjon ja sektsioon on „Rõõmupäeva” repertuaari võtmist arutanud ja tema, Variste, „peab oma kohuseks Peakomisjoni informeerida, et teos on nõrk”. […] „Paistab, et repertuaari tegemine on kitsa kildkonna käes ja juba ennem kooskõlastatud,” nentis Laasmäe, lisades: „Meile soovitati sisse võtta revolutsiooniline laul „Mööda mägiteid”.” (Jutt on I. Aturovi laulust „Mööda mägiteid ja orge”.) Siiski selgub järgmistest kirjadest, et Vettiku ood „Rõõmupäev” ei tundunud ka Laasmäele kuigi kaalukas olevat.

Võib üksnes ette kujutada kulisside taga peetud võitlusi, mille tagajärjel soositud eesti laul vahetatigi välja revolutsioonilise mitteeesti lauluga. Tähelepanu tuleb pöörata ka faktile, et peo teisel päeval oli kavas Tormise „Meeste laul” (Paul-Eerik Rummo sõnadele), mille tekst meenutab väga Vettiku „Metsavendade laulu”: „Meie oleme aga mehed kui metsapullid, / Aru Jaani hallid sõnnid. / Läheme muudkui metsa möirates / Ja tammikusse tallates” jne.

Tartus peetud juubelilaulupeo sõnum oli erakordselt eestimaine. Selle tõestuseks vaatleme kavas olnud laule: Ernesaks „Jüriöö marss”, Ritsingu „Laulmata laul”, juba nimetatud Tormise „Meeste laul”, Villem Kapi kooripoeem „Põhjarannik”. Ka selle viimase laulu tekst, mille autor on Kersti Merilaas, on väga mitmetähenduslik: „Rannik kui hüppel rünnaku hoos, / manner ja meri siin sülitsi koos, / kivine kallas, rind tuultele valla, / rahne ja rähka siit virutab alla. / Vood aga vastasel haarates jalust, / purevad järavad kaldaalust. / Seiske! Ei edasi saa! / Ei kumbki edasi saa! / Võimas on meri, veel võimsam on maa…”. Päeva ja pidustuste lõpuks kõlas Raimund Kulli „Kodumaa”.

Suurem osa Vettiku ettepanekutest, mis ta juba 1966. aasta märtsis Laasmäele saadetud kirjas378 oli teinud, viimaks siiski täitus. Esiteks oli vanameister soovinud peo alguses kuulda avalaulu, mis kirjeldaks laulupidude saja-aastast ajalugu. Selleks sai Tormise kantaat „Laulu algus”. Vettiku kurvastuseks polnud küll avalauluks valitud tema oodi „Rõõmupäev”, nagu kirjadest teada saime. Järgmiseks soovitas Vettik, et algusosas kõlaksid Härma, Türnpu, Hermanni, Läte,

378 Vettik Laasmäele 1969. aasta juubelilaulupeo avalaulu ja kava asjus. 22.03.1966.

Jannseni, Säbelmanni ja/või Kunileidi lood. Ja tõepoolest – Miina Härma „Meeste laul”, Konstantin Türnpu „Mull’ lapsepõlves rääkis”, Aleksander Läte „Malemäng” ja „Pilvedele” ning Aleksander Kunileidi „Sind surmani” olidki kavas. Peaaegu nagu vanadel headel aegadel.

Laasmäe suutis Tartu laulupeo kunstilise juhina kinnises Nõukogude sõjaväelinnas läbi viia sedavõrd rahvusliku kavaga juubelipeo. Vettik oli talle siin hea soovitaja. Parteikomiteel oli 1969. aasta Tartu juubelilaulupeo repertuaari lubamisega rohkesti probleeme. Kavasse süvenedes võib veenduda, et Tartu koorijuhtidel eesotsas Laasmäega õnnestus kokku panna peaaegu läbivalt Eesti algupärandiga täidetud kava379. Oli vaid paar erandit: Arvo Ratassepa juhatusel kõlas Aturovi „Mööda mägiteid ja orge” ja alles teise päeva alguses lauldi Richard Ritsingu juhatusel Eugen Kapi „Lenini parteid”.

Tartus peetud 1969. aasta juubelilaulupeo eel tekkis EKP Tartu Linnakomitees suur pahandus ka laulupeoplakati pärast. Teadupärast vaatasid parteikomitee ja kultuuriosakonna inimestest koosnev komisjon kava ja peo sümboolika läbi. Probleem tekkis sellest, et kunstnik Meeri Säre oli joonistanud plakatile laulupuu koos 1928. aasta laulupeo sümboolikaga. EKP Keskkomitees vaadatud plakat läbi, keegi leidis üles mingid lubamatud paralleelid ning EKP Tartu Linnakomitee I sekretär Johannes Lott kutsuti Tallinna partei keskkomiteesse, kus ta sai kõvasti noomida. Suurte vaidluste tulemusel võeti risk, jäeti laulupeopuu ikkagi alles nagu ka 1928. aasta märk.

Pidu Tartus kestis kaks päeva ja õnnestus suurepäraselt. Elvi Alekandi meenutustest loeme, et kuigi juubelipeo komisjoni esimees Lott sai kava eestimeelsuse pärast EKP Keskkomiteest isegi pähe, olid üldkokkuvõttes ülemused siiski rahumeelsed, sest provokatsioone polnud ja pidu suudeti soliidselt korraldada. „Lõppkokkuvõttes olla Lott isegi ametikõrgendust saanud,” räägib Alekand intervjuus. Ka kompartei ametkond polnud ammu enam ühenäoline, juba oli võimalik isegi mingisugune diskussioon. Vähemalt kompartei juhtivate liikmete endi vahel.

379 130 aastat eesti laulupidusid, lk 105.

Koorijuhi ja muusikategelase Aksel Pajupuu (1926–2010) kiri, mille ta 1974. aasta 23. oktoobril Roland Laasmäele saatis, on oma iroonilise keeletarvituse poolest kujukas näide sellest, kuidas Nõukogude võim inimestega manipuleeris. Nimelt jutustab Pajupuu eraviisiliselt sõber Rolandile, missugused ideoloogilised võitlused ja heitlused käivad laulupeo repertuaari ettevalmistamisel Tallinnas laulupeokomisjonis. (Pajupuu oli 1955., 1960. ja 1965. aasta üldlaulupeol laste- ja poistekooride üldjuht ning 1969., 1975. ja 1980. aasta üldlaulupeo pealavastaja.) Kiri väärib oma sisu ja stiili tõttu äratoomist täies mahus:

Lugupeetud provessor Laasmäe

Võtan rõemuga teadmiseks, et jälle üks inimene on eelproovide mõttest õigesti aru saand. Sina kirjutad just nii, nagu minagi oleks kirjutanud (palun muidugi vabandust). Täpselt samuti on juba ametisse astunud Peeter Perens [senior]380,Valdo Ratassepp381 (tema hoolitseb Haapsalus kõikide kooride eest – ka meeskoorid), Silvia Mellik382 (käis juba Iiumaal ära ja tegi täpsustatud plaanid valmis kevadeni). Teised kavatsevad ka asja nii korraldada. Meie kõige suuremad JUMALAD383 (GE ja AR) pole seni veel sellest asjast aru saanud (Juhan Raudest rääkimata) – neil on irm, et nüüd aetakse laulupeo ettevalmistamine p-esse. Muuseas AR pani „Kultuur ja Elusse” et võistulaulmisel on I kategooria määramisel tuleb esitada „Lenini sõnad” [Tormise kantaat Lenini sõnad] (??). Ei mingit seletust – kas kõik või viimane koor. Ottin384 kutsus mind seda läbi lugema – sai veel viimasel hetkel maha tõmmata. Nüüd on rahu taastamiseks juhendis niisugune punkt, et žüriil on õigus paluda kooril vajaduse korral

380 Peeter Perens (1934–1997), koorijuht ja pedagoog, Tallinna Kammerkoori (1962) asutajaliige. Raamatud: Kooriõpetus (1988), Kooritöö metoodika (1989), Võõrkeelsete muusikaterminite sõnastik (1994). 381 Valdo Ratassepp (1938–1990), koorijuht ja pedagoog, koorijuht Arvo Ratassepa vend. 382 Silvia Mellik (s 1933), koorijuht ja pedagoog, olnud aastast 1962 Tallinna G. Otsa nim

Muusikakooli koorijuhtimise õppejõud. 1990 ja 1994 üldlaulupeo üks juhte. 383 Siin on mõeldud Gustav Ernesaksa ja Arvo Ratasseppa. 384 Arno Ottin, ajakirja Kultuur ja Elu ajakirjanik 1960.–1980. aastatel.

esitada üks laul laulupeo kavast (kas žürii ettepanekul või loosiga) –täpset redaktsiooni peast ei tea aga mõte on selline.

[…] Aidaku Sind Jumal Sinu ettevõtmistes. Terwitab wend Aksel /allkiri/

Kiri vahendab nõukogude ühiskonnas valitsevat suhtumist ja meeleolusid, mis loomulikult iseloomustasid ka laulupeokomisjoni. Tekib küsimus, kas need n-ö kohustuslikud initsiatiivid tulidki ikka alati kusagilt ülalt parteikoridoridest. Või oli allpool ka püüd meeldida kommunistlikule parteile? Karjääri tuli ehitada ju vaatamata võimule, on märkinud Enn Soosaar. 385 Samasugune tendents – olla veelgi parteipüüdlikum kui parteiorganid ise – ilmnes silmnähtavalt vene heliloojate seas, nagu kirjeldab soome teadlane Simo Mikkonen386 .

Kas sellist käitumisviisi tuleks mõista ja see andestada või hoopiski hukka mõista? Raske on vahet teha, millal muutsid inimesed oma kesta ja värvi hirmust, millal aga andis tooni puhas karjäärihimu.

Nõustun Olaf Mertelsmanni seisukohaga, et on aeg loobuda mustvalgest ajalookäsitlusest ning tõdeda, et „ühest küljest eksisteeris vastupanuliikumine, kuid teisest küljest ka kollaboratsioon. Enamik tegutses pigem nn hallis tsoonis, ükskõik kas siis sakslaste või nõukogude võimu ajal, pragmaatilise koostöö ja passiivse vastuseisu/ vastumeelsuse vahel”.387

385 Soosaar, Enn. Isa ja aeg. Loomingu Raamatukogu 2007, 5, lk 41. 386 Mikkonen, State Composers, lk 305. 387 Mertelsmann, Olaf. Huvitav konverents Riias [Rahvusliku eliidi kaotamine ja uuendamine

Balti riikides 1939–1991]. // Tuna 2004, nr 3, lk 146–147.

Väljavõte Vettiku kirjast Laasmäele, 22. märts1966. Kirjad on autori eraarhiivis