Sissejuhatus

SISSEJUHATUS

Kultuuriajalugu ja laulupeoliikumine

Eesti pikima traditsiooniga kultuurikandja – laulupidu – on ikka ja jälle olnud ajalooliste sündmuste tulipunktis. 2019. aastal tähistasime 150 aasta möödumist esimesest Eesti üldlaulupeost, mis toimus 1869. aastal Tartus. 75 aastat hiljem, 1934. aastast alates lisandus laulupeole tantsupidu3 ning tänaseks on laulu- ja tantsupidu saanud Eestis sümboli staatuse. Keskendun siin raamatus aga peamiselt laulupeo liidrite ehk koorijuhtide tegevusele, repertuaarile ja sündmustele ning ei käsitle rahvatantsukollektiivide ega puhkpilliorkestritega seotud teemasid.

Ajalookirjanduses on märgitud laulupidude olulist rolli suhteliselt plakatlikult ja katkendlikult. Laulupidude ja eriti laulupeoliikumise ajalugu kui protsess on tegelikult seni põhjalikumalt läbi analüüsimata,4 samuti pole tehtud nõukogudeaegsete üldlaulupidude repertuaari võrdlevat analüüsi. Senised nõukogude perioodi kultuuripoliitika käsitlused on nagu pealiini ajalugugi, keskendunud eraldi eelkõige kirjanduse, kunsti ja teatrielu süvavaatlusele. Koorimuusikaga seotud kultuuriajalooliste protsesside arengut, loovisikute rolli ja nende tegevuse motiive on käsitletud vaid episoodiliselt ja teaduslikke uuringuid selle kohta peaaegu pole.

3 https://et.wikipedia.org/wiki/%C3%9Cldtantsupidu 4 Põldmäe, Rudolf. Esimene Eesti üldlaulupidu 1869. Eesti Raamat, Tallinn, 1969; Kaks laulupidu. 1879 ja 1880. Eesti Raamat, Tallinn, 1976. Rudolf Põldmäe kirjeldab sündmuste kulgu empiiriliselt, kuid ei analüüsi laulupidu ega laulupeoliikumist kui protsessi. Samas on raamatutes esitatud üksikasjaline faktoloogia ning tuleb kindlasti silmas pidada, et sügavam analüüs oli neil nõukogude võimu aastatel ülimalt raskendatud.

Tuleb tunnistada, et Eesti kultuuriajalugu tervikuna pole 1980.–1990. aastateni ajalooteadustes eriti tähtsustatud. Kuid üldistes ajaloouurimustes on see valdkond ääremaale jäänud ka mujal kui Eestis. Toetun siin Cambridge’i ülikooli kultuuriajaloolasest emeriitprofessori Peter Burke’i käsitlustele. Ta ütleb, et peavoolu ajalugu tugineb poliitilisele ja majandusajaloole, eirates kultuuriajaloo olemuslikku tähendust ühiskonna kui terviku arengule, ning mainib, et aastaid valitses mitmes riigis tava, et „kultuuri- ja poliitikaajalugu nähti alternatiivsetena, kui mitte koguni vastanditena”.5 Burke rõhutab, et Francis Lyons kutsus 1979. aastal oma raamatus „Kultuur ja anarhia Iirimaal. 1890–1939”6 üles „pöörama rohkem tähelepanu kultuuriajaloole, mis oli toona veel lapsekingades”, ning ütles, et „poliitilised probleemid on sügaval asuvate konfliktide või nn kokkupõrgete” suhteliselt pinnapealne väljendus”.7

Laulupidu, mida võib Eestimaal ajalooliselt pidada vaimse võitluse vormiks, on suurel määral mõjutanud kultuuriloo käiku, toetades ajast aega ka organiseeritud vastupanuliikumist, olgu tegemist pärisorjusest vabanemise, ridadevahelise vaimse võitlusega Nõukogude ajal või laulva revolutsiooniga.

Laulupeod on algusest peale olnud koorilauljate, professionaalsete muusikute ja rahva ühislooming. Paraku on senised käsitlused uurinud kitsalt laulupidusid, mitte laulupeoliikumist tervikuna. Me räägime laulupidudest, aga mõtleme selle all ju palju laiemat nähtust – rahvakultuuri ja seltsiliikumist, mille kõige olulisemaks osaks on olnud laulukoorid. Mõtleme laulupeoliikumist, mille jäämäe veepealseks osaks, süsteemi tipuks olid tõepoolest laulupeod, mille mõju kestab veel kaua pärast peo lõppemist. Laulupidude korraldamise ja läbiviimisega seotud protsess tervikuna – olgu tegemist maakondliku, noorte- ja/või üldpeoga ning selleks tehtava igakülgse ettevalmistusega, mis hõlmab kümneid eluvaldkondi – moodustabki kokku laulupeoliikumise. Laulupeoliikumine on protsess, mille

5 Burke, Peter. Mis on kultuuriajalugu? Tallinna Ülikooli kirjastus, Tallinn, 2011, lk 35. Vt ka: http://rahvusarhiiv.ra.ee/public/TUNA/Artiklid_Biblio/BurkePeter_Kultuuriajaloo_

TUNA2004_4.pdf 6 Lyons, Francis Stewart Leland. Culture and Anarchy in Ireland. 1890–1939. Oxford, 1979. 7 Burke, Mis on kultuuriajalugu? TLÜ kirjastus, Tallinn, 2011, lk 35.

juures põimuvad paljud mõjurid: lisaks idee muusikalisele teostusele on väga oluline, kuidas täidavad oma ülesandeid korraldajad – ametnikud ja kultuuritegelased, missugune on nende koostöö ja kaasarääkimise võimalused. 2013. aastal avaldatud publikatsioonis olen esmakordselt sõnastanud antud termini laulupeoliikumine8. Laiendan seda mõistet nii: laulupeoliikumine on koori-, puhkpilli-, rahvapillimuusika ja rahvatantsuliikumise terviklikuks kujundatud süsteem, mille sisu ja vorm, sealhulgas repertuaaripoliitika on selgepiiriliselt allutatud üldlaulupidude, maakondlike ja liigilaulupidude, sellest tulenevalt võistulaulmise (kategooria saamiseks) ning lõpuks ka kollektiivide hooajaliste tööplaanide tsüklile. Laulupeoliikumise üks tunnusjooni on kollektiivide tegutsemise järjepidevus laulu- ja tantsupidude vahelisel ajal ning nende juhtimises on oluline roll mitmekülgselt professionaalsetel loovisikutel.

Käesoleval ajal on Eesti laulupeoliikumise institutsionaalne keskus SA Laulu- ja Tantsupidu9, kes koordineerib kõike koostöös Eesti Kooriühingu, Eesti Koorijuhtide Liidu, Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Seltsi ning Eesti Puhkpillimuusika Ühinguga. Samasuguseid ülesandeid täitsid kuni 1998. aastani Eesti Laulupeo Peakomisjon ja Üldlaulupeo Direktsioon koostöös Eesti Kooriühinguga.

Laulupeoliikumine, sellega seotud traditsioonid, nende tähtsus ja mõju kultuuriajaloole on teemad, mis vajavad palju suuremat kultuuri uurijate tähelepanu. Vahetult enne Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamist muutus laulupeoliikumine ise ajalookäigu oluliseks suunaandjaks. Ilmar Raagilt pärineb mõte, et laulupidudest tekkiv meeleolu on olnud üks Eesti psühholoogilise kaitse nurgakividest.10 Kuidas ja tänu millele laulupeoliikumine üldse ellu jäi? Nõukogudeaegset kultuuripoliitikat on reeglina kirjeldatud ühekülgselt selles mõttes, et nähtud on vaid kultuuriinimestele pealesurutud valusaid kompromisse, ideoloogilist survet ning loomingulist vastupanu osutanud vaimuinimeste represseerimist ja hävitamist. Siiski pole

8 Randjärv, Laine. Loovisiksuse roll Eesti laulupeoliikumises aastatel 1940–1980. Tuudur

Vettiku ja Roland Laasmäe epistolaarse pärandi põhjal. Tartu Ülikooli Kirjastus, Tartu, 2013. 9 https://sa.laulupidu.ee/ 10 Raag, Ilmar. Psühholoogiline kaitse kui hingamise vorm? Postimees, Arvamus & kultuur, 2011, 28. mai.

sellel taustal põhjalikult arutletud, kas võim proovis laulupidusid ka lihtsalt ära keelata. Ja kui mitte, siis mis võis olla niisuguse hoiaku põhjus?

Kommunistlikul režiimil ei olnud tegelikult kultuuri üle täielikku võimu isegi stalinismiperioodil. Toonane totalitaarne võim ei saanud otse ja avalikult vastanduda rahvale. Talle oli hädavajalik luua vähemalt oma režiimi seaduslikkuse ja tegude üldrahvalikele huvidele vastavuse illusioon. Rahvamasside ideoloogilise töötlemisega saadi lõppkokkuvõttes hakkama ning kohati oli kommunistlik mõtteviis rahva ajust visa kaduma ka uutes oludes. Oma ideede levitamiseks ja neile üldrahvalike väärtuste illusiooni lisamiseks, oli aga hädavajalik saavutada võim kultuurivaldkonna üle.

Ühiskonnale olulised ideed ja mõtted võimenduvad jõuliselt läbi kunsti ja muusika, ükskõik kas tegu on riikliku iseseisvuse püüdluste, rohelise mõttelaadi levitamise, ühiskonna teadvuse mõjutamise või inimeste ühendamise vajadusega võitluses millegi poolt või vastu. Eriti just okupatsioonide ajal oli koorilaulul, üldlaulupidudel ja üle-eestilisel kooriliikumisel tähelepanuväärne osa inimeste mõtete ja lootuste ühendajana.

Kunsti ja muusika võimsuse tunnetamisest lähtusid ka kommunistlikud ideoloogid ja juhid. Kommunistliku partei ideelis-poliitiliste meetodite keskne sisu oli nii kirjanduses, kujutavas kunstis kui ka mujal edastatava sõnumi range kontrollimine. Muusikakultuuris tähendas see ideoloogiliselt kontrollitud kohustusliku repertuaari kehtestamist kooridele, lubatud ja keelatud laulude ja tekstide nimekirjade väljatöötamist ning ideoloogiliselt suunatud laulukava tellimist autoritelt.

Siin ilmnebki põhjus, miks kirjandust või näiteks laulupidu ei saanud lihtsalt ära keelata. Nimelt poleks sellistel laulupidudel, kus lauldakse ainult koledaid laule ja tehakse seda halvasti, kommunistlike ideede rahva hulka viimisega kuidagi hakkama saadud. See oligi kuulsa loosungi „Sisult sotsialistlik, vormilt rahvuslik” tegelik sisu. Teades pikaajalise laulupeotraditsiooni mõju ja populaarsust Eestis, kasutas Moskva siinseid laulupidusid ja koorilaulmist oma huvides. Kommunistliku partei eesmärk oli manipuleerida rahvast parteile tarvilike ideedega. Välised märgid – punased lipud ja loosungid ning

laulud Leninist (ja Moskvasse esitatud aruanded) – tunnistasid, et näiliselt see ka õnnestus.

Laulupeotraditsiooni püsimise eest tuli loovjuhtidel teha kompromisse ja maksta lõivu, mis seisnes kommunistliku propaganda kohustuslike elementide kaasamises programmi ja atribuutikasse. Laulupidude kavade võrdlev analüüs kinnitab, et Nõukogude okupatsiooni aegsetes laulupidudes oli läbiva joonena sees tugev, aga targalt ja alalhoidlikult varjatud vastupanuliikumise element.

Jätkuvalt on uurijatele olnud üks intrigeerivamaid teemasid laulupeoliikumise seosed riikliku propagandaga – laulupeoliikumise riigitruuduse või opositsioonilisuse teema. Ühelt poolt on mõned lääne uurijad osundanud kultuuriinimeste sõltumatule mõttemaailmale ning sellest nagu iseenesest tulenevale opositsioonilisusele. Need, kes loovad laule ja kirjutavad luuletusi, peavad end enamasti jumalate poolt väljavalituks, kuulekaks muusadele, ent mitte valitsusele.11

Rahvuslik identiteet

Laulupeoliikumist peetakse üheks eestlaste rahvusliku identiteedi kujundajaks. Mõnedki käsitlused toetavad seda12. Üks tuntumaid rahvusliku identiteedi mõiste seletusi pärineb Kaie Kotovi järgi briti sotsioloogilt Anthony D. Smithilt13, kes on toonud rahvusliku identiteedi komponentidena välja ühtse ajaloolise kodumaa (territoorium), keele, (etnilise) päritolu, sotsiaalse süsteemi, ühised väärtushoiakud ja traditsioonid, kultuuri ja sümbolsüsteemid, sealhulgas müüdid ja narratiivid ning õiguslik-poliitilise solidaarsuse. Ta ütleb, et „rahvuslik identiteet on seega paljutasandiline konstruktsioon, mis on suuresti seotud samastumisega – kujutlusega homogeensest rahvuslikust kehandist ja järjepidevusest. David Miller lisab14, et rahvuslik identiteet nõuab, et inimestel on midagi ühist, mingi omaduste kogum, mida

11 Копылев, Лев. Жандармы и музы. Госбезопасность и литература на опыте России и

Германии (СССР и ГДР). Москва: Рудомино, 1994, с 3. 12 Uurimuses on kasutatud Aili Aarelaidi, Tiia Järgi, Jaak Kangilaski, Toomas Karjahärmi, Anu

Kõlari, Urve Lippuse, Helle-Mai Lutsu, Sirje Oleski, Helju Tauki, Rein Veidemanni, Tõnu

Viiki, David Vseviovi jt töid. 13 Kotov, Kaie. Identiteedid ja enesekirjeldus. http://www.sotsioloogia.ee/vana/esso3/15/ kaie_kotov.htm 14 Miller, David. On Nationality. Clarendon Press, 1995, lk 22–25.

nimetatakse rahvuslikuks karakteriks, ning identiteet väljendab ajaloolist jätkuvust ja ajalooline rahvuslik ühtsus on kohustuste kogukond”. Ta rõhutab ka ühiste kannatuste tähtsust rahvuse ühendamisel: kui eelkäijad on valanud verd, et kaitsta rahvast, siis oleme kohustatud jätkama nende tööd. USA nimekas kultuuripsühholoog filosoofiadoktor James Wertsch, kes on uurinud identiteedi, mälu ja müüdi seaoseid endistes NL-i annekteeritud maades, kinnitab, et just kollektiivne mälu on seotud identiteediga.15 Seega on ajalugu rahvusliku identiteedi tähtsaim nurgakivi.

Nimetatud põhimõtteid on mõnel määral käsitletud ka Eesti laulupeoliikumise uurimisel. Seda on teinud näiteks Marge Allandi oma magistritöös.16 On olemas terve rida arusaamu, millele tuginevad eestlaste rahvusliku identiteedi alussambad ja mida peetakse ka ilma igasuguse tõestuseta kõigile selgeks tõeks. Teatakse, et eestlased on laulurahvas ning koorilaulul on olnud märkimisväärne osa mitte ainult meie kultuuriloos, vaid kogu ühiskonna arengus. Asjasse süvenedes aga selgub, et arusaam identiteedist piirdub üldiste ja lihtsate hinnangutega ning illusiooniga, et „seda me mäletame ju kõik”.17 2013. aastal läbi viidud sotsioloogiline uuring „Minu laulu- ja tantsupidu”18, mida juhtisid Marju Lauristin ja Peeter Vihalemm, lubab järeldada, et laulupidu on eestlaste ühismälus püsiv rahvuslik tugisammas, identiteedi kandja. Vastustest küsimusele „Kas laulu- ja tantsupidu on säilitanud oma rolli rahvusliku identiteedi kandjana või on seda kaotamas?” selgus laulu- ja tantsupeo sügavalt juurdunud normatiivne kuvand. Vaid 7% vastanutest seadis selle kuvandi mingil moel kahtluse alla, ülejäänute teadvuses on see kõige olulisem rahvusliku identiteediga seotud rituaal.19

15 James Wertschi intervjuu „Kollektiivne mälu võib olla nii positiivse identiteedi allikas kui ka võimas destruktiivne relv”. Sirp 2007, 12. jaanuar. 16 Allandi, Marge. Laulupidu kui rituaal: Eesti üldlaulupeod rahvusliku kultuurimälu ja identiteedi kujundajate ja kandjatena. Magistritöö. Juhendajad Marek Tamm ja Marju Kõivupuu.

Tallinna Ülikool, Eesti Humanitaarinstituut, Tallinn, 2009. 17 Samas. 18 Lauristin, Marju; Vihalemm, Peeter. Minu laulu- ja tantsupidu. Sotsioloogilise uuringu aruanne. Tartu, 2013, lk 6–7. 19 Samas.

Eesti rahvuskultuuri ja rahvusliku identiteediga seonduvaid küsimusi on käsitlenud paljud nimekad uurijad20. Rein Raud on oma teoses „Mis on kultuur? Sissejuhatus kultuuriteooriasse.” rõhutanud, et termin identiteet on „eriti oluline Stuart Halli ja Birminghami koolkonna jaoks, kes näevad seda kui üht võimalikku võimu diskursustele vastuseismise allikat, aga ka võimu surve objekti”.21 Raud eristab identiteedi puhul varasemat arusaama, mis ütleb, et „traditsionaalne identiteet antakse inimesele kultuurikeskkonnast kaasa ning ta õpib pidama seda loomulikuks, alles modernne inimene on võimeline oma identiteeti kriitiliselt hindama ja ümber kujundama”. Uuema lähenemise kohta ütleb ta, et „identiteet on alati ja kõigis ühiskondades olnud rohkem või vähem avatud subjektiivsetele kohandustele ning sisekriitikale”.22

See, kas laulupidude näol on meil tegemist 150 aastat kestnud kultuuriürituste järjepideva ahelaga, mis on muutunud osaks eestlaste identiteedist, nõuaks täiesti eraldiseisvat uurimistööd.

Laulev revolutsioon

Kaheksakümnendate lõpul võimendus Eestis fosforiidisõda ja kujunes sündmuseks, mida me kutsume laulvaks revolutsiooniks. Fosforiidisõja ajal, 1987. aasta kevadel oli rahva meelsuse sõnumikandjaks üks Veljo Tormise meeskoorilaul „Eesti mees ja tema sugu”, mis on autori rahvaviisitöötlus ning mida ta ise nimetas hoiatuslauluks. Sõnad on kirjutanud Lea Tormis. 23 Lugu õhutas eesti inimestes julgust ja äratas neis rahvuslikku uhkust ajal, kui Nõukogude võim näi-

20 Uurimuses on kasutatud Aili Aarelaidi, Tiia Järgi, Jaak Kangilaski, Toomas Karjahärmi, Anu

Kõlari, Urve Lippuse, Helle-Mai Lutsu, Sirje Oleski, Ingrid Rüütli, Helju Tauki, Rein Veidemanni, Tõnu Viiki, David Vseviovi jt töid. 21 Raud, Rein. Mis on kultuur? Sissejuhatus kultuuriteooriasse. Eesti Keele SA. Tallinna Ülikooli Kirjastus, Tallinn, 2013, lk 63. 22 Samas, lk 64. 23 Sõnad annavad ehedalt edasi fosforiidisõja sõnumi: „Mõtle, eesti mehe sugu, miks ei peeta sinust lugu?/ Kas sa õigust taga nõuad, kurja vastu seista jõuad? / Või sa lased ennast lonti, kauges käskijas näed tonti? / Või sa mõtled: mis nüüd mina, võtad vimmas viltu nina. / Paned panti Pandivere, mängid maha maa ja mere! / Aga ammetkond ei maga, omakasu ajab taga. /

Nüüd nad näitvad oma palet, kõver jutt, kus pool on valet. / Plaanid peetud salasohki, ei neist rahvas teada tohtind. / Kuule, Eesti mehe sugu, pea siiski endast lugu! / Olgu sul selget meelt ja silma, muidu jääd sa kodust ilma. / Hoia mõnikord ka kokku, ära virise, löö lokku!

tas veel oma jõudu. Selle laulu ettekandest sai 1988. aasta juulis toimunud meeskooride laulupäeval Saaremaal suursündmus. Laulu rütmi rõhutati lokulaudadega, millele oli suurte tähtedega kirjutatud „Kabala”.24 Üldlaulupeo kavasse jõudis lugu 1994. aastal, kus eeslaulja oli helilooja Veljo Tormis ise. Kogumikus „Eesti XXII üldlaulupeo meeskoorilaulud” on laulu pealkirja selgituseks lisatud: „Kirjutatud 1987. aasta fosforiidisõja ajal.”

Eesti riikluse taastamist 1991. aastal seostatakse põhjendatult laulva revolutsiooniga – kordumatu ajaloosündmusega, mille tõlgendamiseks ei piisa üksnes ühiskondlikke murranguid käsitlevatest politoloogilistest ja sotsiaalsetest teooriatest, vaid on vaja süveneda laulupeoliikumise ja koorimuusika traditsiooni olemusse.

Ometi oleks ülekohtune seostada loomeinimeste ja rahvuskultuuri viljelejate kaalukat rolli rahvusliku identiteedi säilitamisel ning rahvahulkade inspireerimisel ainult laulva revolutsiooni perioodiga.

Analüüsides loovisiksuse rolli viimase ligi 150 aasta vältel, mis on laulupeoliikumise iga, tuleb esmalt nimetada 19. sajandi keskpaiga rahvuslikku ärkamisaega, millega seonduvad Lydia Koidula luule, Carl Robert Jakobsoni isamaalised kihutuskõned, Juhan Liivi pessimistlikud miniatuurid, Johann Voldemar Jannseni tegevus rahvusliku liikumise juhina ja tema nädalaleht Perno Postimees, meie oma laulupidude sünd ning Jakob Hurda üleskutsed koguda meie vanavara ja suulist pärimust, mille tulemusena loodi Eesti Rahva Muuseum.

Laulupidude repertuaar ja selle sõnum

Laulupeoliikumise ajalugu näitab, et laulupeod ja nende repertuaar olid ühel või teisel moel valitseva ühiskondliku korra teenistuses. Avalik vastuseis oli sellega välistatud. Sisemine opositsioonilisus ja võimule soovimatute rahvuskultuuriliste eesmärkide saavutamine oli üldreeglina kas natukene rohkem või vähem varjatud olenevalt poliitikast, selle jõulisusest ja ühiskonnaelu mõjutamise meetoditest.

24 Kabala on küla Virumaal, mis oleks fosforiidikaevanduse rajamise korral kadunud. Huvitava kokkusattumuse tõttu oli see sõna tähendusrikas ka vene rahvusest inimestele. Kabala nimelt tähendab vene keeles võlaorjust. Vene kultuuriinimesed, kes on aegade jooksul omandanud silmapaistva oskuse lugeda ridade vahelt, tõlgendasid kabalat kui mingisugust, ilmselt nõukogude orjusest vabanemise märksõna.

Kuno Arengu ilmeka väljenduse kohaselt25 „pidid laulupeoliikumise eestvedajad kasutama jannsenlikku karide vahel laveerimist”, et võiks korraldada eesti rahva jaoks nii olulisi laulupidusid.

Repertuaaripoliitikas ja laulupidude sisus pidi kommunistlik režiim taluma aga tervet rida kaotusi. Mida tugevam oli ideoloogiline kontroll ja surve, seda teravamalt õppis rahvas tajuma varjatud sõnumeid. Need võisid väljenduda võimu vihatud ja kardetud värvikompositsiooni peitmises koorivormiriietesse ja rahvariiete seelikutriipudesse või olla varjul muusikalise disharmoonia ja groteski kasutamises nõukogude süsteemi vormikohaselt ülistavates helitöödes.

Laulupidude põhisõnum on olnud isamaa ülistamine. See oli jõuline emotsionaalne reaktsioon võõrvõimu, selle sümbolitele ja kohustuslikule isikukultusele tsaari või kommunistliku partei hegemoonia ajal. Laulupeoliikumise varjatud, kuid tugevast opositsioonilisest sisust annab tunnistust veel üks tõsiasi: just Eesti riigi taasiseseisvumise perioodil on laulupeoliikumises täheldatud teatud kriisi ja uute ideede otsimise vajadust, kuna puudub vaenlane, kellele vastupanu väljendamiseks rahvast ühendada.

Üldlaulupeod, ehkki eredad ja tähtsad, olid aga eraldi võetuna siiski laulupeoliikumise üks tahke. Laulupidudele eelnes aastaid kestev visa töö, mis ei seisnenud kaugeltki ainult laulude õppimises. Kooridel oli Nõukogude võimu tingimustes ühiskonnas hoopis laiem sotsiaalne roll.

Lisaks laulupeoliikumise olemuse ja selle protsessi lahtikirjutamisele tuleb raamatus juttu laulukoori osast meie kultuurilise järjepidevuse hoidjana, kodanikuühiskonna n-ö koolina ning intellektuaalse suhtlemise kohana. Koor oli ja on ka tänapäeval lauljatele kodanikuühiskonna mudel, mõttekaaslaste ühendus, kus lisaks laulmisele arutatakse vabas õhkkonnas kultuuri- ja ühiskonnaelu probleeme. Nõukogude ajal olid jutuks ka poliitilised teemad, millest avalikult ei räägitud. Koor tähendas usaldust ning kooriliikumist võiks võrrelda nii kunagiste üliõpilaskorporatsioonide kui tänapäevase sotsiaalvõrgustikuga.

25 Randjärv, Laine. Intervjuu Kuno Arenguga. Sillad üle piiride. Kirjastus SE&JS, Tallinn, 2012, lk 171–186.

Raamatus analüüsin pikemalt repertuaaripoliitikat ja loovisiku (koorijuhi) rolli selle kujundamises. Erineva perioodi laulupeokavade sisu võrdlev analüüs toob esile nõukogude võimu süstemaatilise vaimse repressiooni ja kultuurirahva visa vastupanu sellele. Kuivõrd ahistatud rahvas oli orienteeritud just varjatud sõnumite tabamisele, leidsid inimesed need ka kiiresti üles ning nende mõju oli palju võimsam sellest, mida pakkusid valitseva ideoloogia teenrid. On ka märkimisväärne, et 1947., 1969. ja 1980. aasta üldlaulupidudel suutsid korraldajad kavasse panna ülekaalukalt eesti algupärast kooriloomingut.

Loovisik ja tema roll

Loominguga tegelevad inimesed ja kultuurisündmused on mõjutanud igal ajal meie riigi ajalugu ning rahvuskultuuri saatust. Samal põhimõttel võib ajateljel välja tuua tähtsündmusi ja karismaatilisi loomeinimesi, kelle mõtted, ettevõtmised, tõekspidamised, vaimujõud ja tahe on olnud määravad ajalookäigu mõjutamisel nii positiivses kui ka negatiivses kontekstis. Looming ja loovisiksuse tegevuse mõju rahvamassidele on ajast aega valitsejaid häirinud. Mõnigi impeeriumi valitseja on leidnud, et parimal juhul on loomeinimesed kasutud, kuid halvemal juhul võivad nad osutuda ohtlikuks ja kahjulikuks, sest „need, kes loovad laule ja kirjutavad luuletusi, peavad end enamasti jumalate väljavalituteks, kuulekateks muusadele, kuid mitte valitsusele”26 .

Loovisiksuse rolli lahtimõtestamine pole tähtis mitte ainult Eesti kultuuriloo või taasiseseisvumisprotsessi käigu täiendaval uurimisel, vaid pakub huvi maailma kultuuriloo arengusuundade mõistmisel tervikuna. Hollandi ajaloolane, nüüdisaegse kultuuriajaloo uurija Johan Huizinga küsib, kas „ajaloo kulgu määravad isiksuste teod või kihutavad isiksusi tagant ainult keskkond ja asjaolud”27. Kui see ongi pigem filosoofiline või retooriline küsimus, tuleb siiski tõdeda, et mistahes inimrühmad koosnevadki isikutest, kes teevad otsuseid ja tegusid, mis mõjutavad ühiskonda. Minu uurimus loovisiksuse rollist

26 Копылев, Лев. Жандармы и музы. Госбезопасность и литература на опыте России и

Германии (СССР и ГДР). Москва: Рудомино, 1994, с 3. 27 Huizinga, Johan. Kultuuriajaloo ülesanne. Tallinna Ülikooli Kirjastus, Tallinn, 2013, lk 49.

muutuvas ajas tugineb samasugustele sammastele. Ideed väljendusid koorimuusika ja kooriliikumise kaudu, institutsiooniks kujunes aga laulupeoliikumine tervikuna koos oma peamiste alustalade – laulukooridega.

Seltside, ühingute, loominguliste ühenduste ja nende liidriteeestvedajate tegevuse ülisuurt tähtsust ühiskonnas tundsid ja teadsid ka nõukogude ideoloogid. Igasugune kontrollimatu loominguline ühistegevus oli valitsevale ladvikule ohtlik. See oli peamine põhjus, miks Nõukogude võim alustas 1940. aastal oma ümberkorraldusi just kodanikeühenduste kiirest likvideerimisest28 – ikka selleks, et vältida kooskäivate mõttekaaslaste vaimujõu koondumist. Selle asemel asuti looma ja toetama kommunistlikule mõtteviisile lojaalseid ja vajalikke rühmitusi, kes pidid ellu viima valitsusele sobivat ideoloogiat.

Vaadates koorijuhtide tegevuse mõju rahvuskultuurile tervikuna näeme, et see on seotud loovisiksuse tegevusega mitmesugustes mõjuväljades nagu valitsev ühiskondlik kord, ümbritsev keskkond, tema enda päritolu, koolipõlv ja tasakaal andekuse ning pingutust nõudva töö vahel. On selge, et loovisiksused ei olnud repressiivvõimu all olevas ühiskonnas oma otsustustes vabad.

Koos Vettiku looga jälgisin ka teiste muusikute, lähikondlastekolleegide loometegevust ja käitumismotiive. Lisaks nende omavahelisele kirjavahetusele moodustavad allikmaterjali kaasaegsete mälestused29 ja arhiivides talletatud dokumendid. Samuti pöörasin eraldi tähelepanu koorijuhi isiksuse fenomenile ja tema karismaatilisusele või selle puudumisele ning sellest tulenevalt koorikollektiivi n-ö olemusele või näole. Käibel on kõnekäänd „Iga koor on oma juhi nägu, iga orkester aga dirigendi nägu”. See on päris tähtis, kas koorijuht on energiline või loid, hea mäluga või hajameelne, koori hingeelu hea tundja või hoopis autokraatne. Sellest kõigest sõltub nii koorikollektiivi kunstiline tase, emotsionaalne tervis kui ka kuulajale avaldatav mõju.

28 Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu otsus nr 36. 6.07.1940. – Eesti NSV Teataja 1940, nr 6. Seltside osatähtsuse kohta eri aegade Eesti ühiskonnas vt „Seltsid ja ühiskonna muutumine.

Talupojaühiskonnast rahvusriigini.” Artiklite kogumik. Toimetajad Ea Jansen ja Jaanus Arukaevu. Eesti Ajalooarhiiv ja TA Ajaloo Instituut, Tartu-Tallinn, 1995. 29 Randjärv, Laine. Sillad üle piiride. Kirjastus SE&JS, Tallinn, 2012.

Tuudur Vettik ja Roland Laasmäe

Selles raamatus on tähelepanu keskmes peamiselt kahe muusiku, Tuudur Vettiku ja Roland Laasmäe elukäik 1938.–1980. aastatel. Juttu tuleb loovisikute mitmekihilistest ja keerulistest suhetest, Eesti koorikultuurist ning selle alusel kujunenud laulupeoliikumise, koorijuhtide loomingulise ja korraldusliku tegevuse mõjust rahvuskultuurile ja ühiskonnale tervikuna. Olen analüüsinud Vettiku ja Laasmäe iseloomuomadusi ning käsitlenud kõrvuti koorijuhtide professionaalsete oskuste-teadmistega ka psühholoogilisi ja sotsiaalseid aspekte.

Suurem rõhk on Tuudur Vettiku isikulool, tema kui loovisiksuse tähendusel kultuuriajaloos. Vaatan tema tegevust pedagoogi, dirigendi, helilooja ning muusikakriitikuna laulupeoliikumise kontekstis 30. aastatel ning nõukogudeaegsetel laulupidudel, mille üldjuht ja dirigent ta oli. Vettikust on kirjutatud mitu artiklit ja üks monograafia30, kuid tema kui loovisiku käsitluses on veel valgeid laike.

Miks on valitud ajavahemik1938–1980? Esiteks leidis sel ajal aset murranguliste sündmuste jada: omariikluse kaotamine, okupatsioonid, Teine maailmasõda, Nõukogude okupatsioon ning elu raudse eesriide taga. Teisalt oli see siinse uurimuse kesksete tegelaste aktiivseim loomeaeg. Lisaks jääb antud ajavahemikku Vettiku ja Laasmäe omavaheline kirjavahetus31 (1959–1975), millest räägin siin seoses kultuurilooliste sündmustega ning lähtudes muusikateoreetilisest aspektist. 1938. aasta laulupidu võib pidada Vettiku tõusu alguseks laulupidude üldjuhina, 1980. aasta laulupeo aujuhi koht jäi talle aga luigelauluks.

Nende aastakümnete sisse jäävad stalinismi kõrgaeg 1940. aastate lõpul ja 1950. aastate algul, sellele järgnenud Hruštšovi sula ning brežnevliku stagnatsiooni aastad. Nii olen siin põgusalt välja toonud ka sel ajajärgul valitsenud vaimse okupatsiooni mõju neile loovisikutele, kes olid seotud laulupeoliikumisega ja kelle elusaatus leiab Vettiku kirjavahetustes nimetamist. Mainitud ajalised raamid ei takistanud vaadelda olulisi kultuuriloolisi sündmusi, mis eelnesid või järgnesid konkreetsele ajavahemikule. See võimaldas võrrelda laulu-

30 Männik, Maris. Tuudur Vettik. Kirjastus Eesti Raamat, Tallinn,1990. 31 Tuudur Vettiku kirjavahetus Roland Laasmäega aastatel 1959–1975. Originaal on autori erakogus.

peoliikumisega seotud olukordi nii annekteeritud kui vabas Eestis ja luua konteksti selgem käsitlus.

Arutelus püüan avada koorijuhi rolli mitte ainult muusikakultuuri hoidja ja edasiarendajana, vaid tuua esile tema tegevuse mõju mujal ühiskonnaelus, mis jäi ametliku propaganda vaateväljast kõrvale. Nagu Roland Laasmäe on oma päevikus kirjutanud: „Koorijuhi ülesanne pole mitte ainult efektselt ja tehniliselt korrektselt kätega vehkida, vaid olla organisatsiooni juht selle sõna kõige laiemas tähenduses. Kuulata inimesi ja panna nad hingama ühes rütmis, mitte ainult muusikalises mõttes.” 1930. aastatel tõusis Eesti laulupeoliikumise etteotsa Tuudur Vettik, oma ala professionaal, andekas koorimuusika looja (mitte ainult helilooja, vaid ka tuntud ja hinnatud koorilaulusõnade autorina), silmapaistev koorijuht ja muusikapedagoog. Märkimisväärsed olid tema didaktilised oskused ja edumeelsus uute õpetamismeetodite leidmisel – lisaks õpetuste trükisõnas avaldamisele andis ta väga uudseid raadiotunde. Silmapaistev oli tema töö publitsistina, laulupidude ajaloo uurijana ja laulupeoideede kaitsjana ajakirjanduses puhkenud aruteludes. Vettiku mitmekesine tegevus oli tihedalt seotud laulupidudega, andes just laulupeoliikumises ereda sünergilise efekti. 1947. aasta XII üldlaulupidu oli Vettiku kui selle kunstilise juhi ja dirigendi loominguline kõrghetk.

Vettiku ja teiste koorijuhtide ning heliloojate kiitmisele ja ülistamisele pärast 1947. aasta üldlaulupidu järgnes mõne aja pärast võimu ideoloogiline surve, vaimne repressioon, emotsionaalne mahategemine ning ka otsene ülekohtune kriitika ja mõnitamine. See tipnes 1950. aastal Tuudur Vettiku ning tema kolleegide Alfred Karindi ja Riho Pätsi tembeldamisega kodanlikeks natsionalistideks, arreteerimisega ning sõjatribunali otsuse (25 + 5) alusel Siberi vangilaagrisse saatmisega. Poliitiline otsus isoleerida Vettik ja tema kolleegid Eesti ühiskonnast oli parteiorganites langetatud, julgeoleku- ja sõjaväeuurijate ülesanne oli selle kohta vähemalt näiliselt korrektsed toimikud vormistada.

Loovisiksusel ei olnud tollal eriti valikuid. Mistahes loomingulised liidrid, kes uue võimu poole üle ei läinud, olid režiimile potentsiaalselt ohtlikud ja neid püüti seega kõrvaldada või ohjeldada.

Roland Laasmäe ja Tuudur Vettiku parimail loomeaastail valitses poliitiline režiim, mille taustal oli väga raske elus hoida omakultuuri, selle juuri ja väge – säilitada seda tuuma, milles taas kord vabana üles ärgata. Oma teistsuguseid hoiakuid võimu suhtes ja usku rahvuskultuuri salajasse väesse rahva elujõu alleshoidmisel oli neil võimalus väljendada valitud koorilaulude repertuaari kaudu.

Nõukogude ajal üritati vahelduva eduga juurutada uusi väärtushinnanguid ning kehtestati reegleid, mis tegid loovisiksustele keeruliseks säilitada oma isikupära. Nende edulugu ei sõltunud enam andekusest ja võimekusest, vaid hoopis muudest, eelkõige poliitilistest mõjuritest. Varjatud intellektuaalse võitluse tingimustes omandas uue tähenduse ka Nõukogude Liidu muusikaelu halvanud ÜK(b) P Keskkomitee otsus „V. Muradeli ooperist „Suur sõprus””, mis käivitas kampaania formalistliku32 suuna vastu nõukogude muusikas. Tegemist ei olnud kultuurilise harimatusega, vaid osaga ideoloogilisest võitlusest. Formalismi keelamine oli kommunistliku partei sundkäik, et ideoloogilisest võitlusest välja lülitada lahinguväli, kus valitseva ideoloogia esindajad jäid paratamatult ja vältimatult oma oponentidele alla.

Eestit okupeerinud riigi jaoks polnud represseeritavate heliloojate-koorijuhtide näol tegemist mitte ainult kultuuritegelaste, vaid ka rahva mõjusate vaimsete juhtidega, ohustades nii oma isemõtlemise, allumatu loomu ja karismaatilisusega valitsevat režiimi. Võimu vaatepunktist oli loovisikluste kõrvaldamine hädavajalik samm.

Ilukirjanduslikes teostes on kombeks rääkida, et karm vangistus ei suutnud inimest murda ning võõrvõim ei saavutanud oma tahtmist. See, kui vapralt keegi seda talus, on täiesti eraldi teema. Vettiku vanglast saadetud kirjade emotsionaalset tundelisust varjutavad suur kibestumus ja jõhker släng. Siingi väljendavad need väga privaatsed kirjad ilmekalt Nõukogude süsteemi olemust ja vanglate õhustikku, mis nägi ette inimeste süstemaatilist alandamist.

Kommunistlik režiim saavutas vaatamata hilisemale sunnitud vabandamisele ja rehabiliteerimisele reeglina oma eesmärgi. Potentsiaalsed vastupanuliidrid kõrvaldati ühiskonnast ja nad ei saavutanud

32 Formalism oli Nõukogude Liidus sõimusõna sotsialistliku realismi kaanonitele mittevastava kunsti vastu (vt võitlus formalismi vastu): wikipedia.org/wiki/Formalism

pärast vabanemistki enam endist positsiooni ega loominguvabadust. Vettik ja tema saatusekaaslased Karindi ning Päts rehabiliteeriti hiljem ametlikult ja ennistati tööle, ent eemalviibimine ja nende eluloo teadlik mahavaikimine teatud ajal viis selleni, et Eesti ajaloo üldkäsitlustes nende tegevus kajastamist ei leia.

Teine selle raamatu keskne tegelane on Vettiku õpilane ja hilisem kolleeg ning hea sõber Roland Laasmäe (1922–1975). Ta oli Tartu meeskoori Gaudeamus looja ja dirigent, üldlaulupidude juht ning aktiivne eestvedaja. Laasmäe sündis siis, kui Vettik oli loometegevuse tipus ja nautis juba esimesi õnnestumisi ning Laasmäe aktiivne koorijuhi elu algas ajal, mil õpetaja Vettik oli Siberisse saadetud ning pärast kodumaale naasmist kultuurielu juhtimisest ja korraldamisest kõrvale jäetud.

Laasmäe ajast, oludest ja tema loomingulisest tagapõhjast tulenevalt avaneb meile tema tegevuse kaudu laulupeoliikumise mõneti teistsugune, kuid vaieldamatult oluline tahk. Roland Laasmäe, kelle tööpõld oli Tartus, suure Nõukogude garnisoni ja strateegiliselt tähtsa sõjaväelennuväljaga kinnises linnas, paistis silma julge mõtlemise ja sõltumatute otsustega. Tema elu ja tegevus on omamoodi sümbol, mille kaudu saame paremini mõista nii sula- kui ka stagnatsiooniaja olemust ning loovinimestele pandud piire. Hruštšovi sula oli aeg, mil agressiivne ja avalikule terrorile orienteeritud stalinism oli nõrgenenud ning hoidus otsesest vägivallast. Avalik ja ametlik teisitimõtlemine oli endiselt keelatud, vähemalt formaalselt tuli muusikaelus nõukogulikest kaanonitest kinni pidada. Ent nagu ilmneb Vettiku ja Laasmäe kirjadest, oli midagi siiski juba muutunud. Võimu tegevuse uus tunnusjoon oli näilisuse eelistamine tegelikkusele ja formalism selle sõna nüüd juba otseses tähenduses.

Teadus- ja kultuurimaailmas on koolkondadel – mõtte- ja eesmärgikaaslaste ühendustel, kus õpilane kannab edasi ning rikastab õpetaja mõtteid ning loomingut – eriline tähendus. Tuudur Vettik, kelle tegevus olid kontrolli all ja piiratud, jätkas oma koolkonda kirjavahetuse kaudu. Vettiku kirjad Laasmäele kandsid edasi vanema kolleegi kogemusi ja koorijuhi ning koorimuusika teoreetiku tarkust, jagasid juhiseid konkreetsete helitööde interpreteerimiseks, sisaldasid loomingulisi ettepanekuid, ideid ja kriitikat. See kirjavahetus on

põnev ja vaimukas kahepoolne diskussioon, mis rikastas mõlemat kooriliikumise suurmeest.

Kirjavahetuses arutatakse omavahel professionaalseid teemasid, koorilaulu interpreteerimisega seonduvat, muusikaelu ja selle korraldamist ning kogu eesti kultuurielu juhtimise telgitaguseid. Kirjeldatakse nii võimude kui ka paraku kolleegide nurjatusi. Lisanduvad aktuaalsete ühiskondlike probleemide, loomeinimeste olmemurede ning lõpuks koguni intiimselt isiklike lugude jagamine. Kirjades on ka faktidel põhinevad ülevaated tsiviilühiskonnale omaste väärtuste ning moraalinormide kõrvalekalletest, mis nõukogude ajal Eestis vohasid. Samuti tuleb välja kriitika totalitaarvõimu suhtes, mida kandis irooniline või humoorikas alatoon. Kõige selle põhjal on võimalik teha järeldusi telgitagusest niitide tõmbamisest ja aimata nii mõnegi inimese isiklikust heaolust ajendatud käitumise motiive.

Kirjades on tunda sõprade omavahelise suhtlemise liigutavat emotsionaalsust ning üleolekut tollasest inimvaenulikust õhkkonnast, kus ei saanud ju kedagi ega midagi lõpuni usaldada. Mõneti üllatav on, et totaalseks hinnatud nõukogude kontrollsüsteem ei suutnud kahe muusikamehe kirjavahetust jälgida või selle olulisust mõista. Ehk uinutasid tsensorite tähelepanu keerulised noodiread, erialane terminoloogia ning teabe fragmentaarsus? Üks kiri eraldivõetuna ei pakkunud võõrale midagi erilist – teabekandjaks sai alles kirjade seeria. Tänu sellele on meil nüüd olemas väärtuslik informatsioon.

Roland Laasmäe ja Tuudur Vettik pidid nagu teisedki tolleaegsed loojad esitama oma kooridega nõukogulikku repertuaari, sest ainult nii oli võimalik laulda seda päris repertuaari – armastatud eesti laule, mis säilisid südames vaatamata kõigele. Võimupatriootilisi teoseid esitades sai laulukoor aga tookord üldse olemas olla. Iga kontserdikava pidi läbima mitmekordse kinnituse partei-, nõukogude- ja kontrollorganites. See neelas suure osa koorijuhtide ajast ja tekitas rohkesti närvipinget.

Muusikainimesed tegid näo, nagu nad peaksid kõigist reeglitest täpselt kinni; kontrollijad tegid näo, nagu nad kontrolliksid – mõlemal puhul oli tegemist mõningase liialdusega, aga kuni skandaale polnud, oli kumbki pool sellega rahul. Laveerides lubatu ja keelatu

piirimail suudeti oma kontserdikavades esitada nii eesti klassikat, vanamuusikat kui ka klassikalise vene koorimuusika paremikku. Seda viimast hinnati üsna tänuväärseks, sest seda sai tõlgendada kohustuslikus lahtris „nõukogude rahvaste muusika”. Laasmäe ja paljude tema kolleegide komme oli kontsertidel lisapaladena esitada eesti ja lääne autorite koorilaule. Nn lisapalasid nimelt ametlikku kavasse ei trükitud ning seega ei saanud neid ju ka Glavlitis33 kooskõlastada. Jällegi kehtis vana reegel: kuni keegi ei kaevanud, oli kõik korras. Aga kuidas sa jooksed kaebama, kui EKP Tartu Linnakomitee I sekretär ise saalis istus. Seegi oli üks vastupanuliikumise vorme.

Partei korraldatud kontroll ei suutnud kunagi saavutada absoluutset taset, sest kohtas loomeinimeste varjatumat või avalikumat vastupanu. Totaalne surve tekitas nn redise efekti – pealt punane ja seest valge, mis väljendus ajastule iseloomulikus topeltmõtlemises.

Partei roll kultuuripoliitikas

NLKP oli loominguliste liitude sünni initsiaatoriks. Partei huvi oli luua ühtne kogum kultuuritegelastest, kes ühelt poolt oleksid sõnakuulelikud, et edastada seatud ideoloogilist joont, ja teisalt oma loomingulises keskkonnas vajalikul määral kontrollitavad. Ehkki esmalt muutusid just kirjanikud parteinomenklatuuri eliidiks34, hakkas partei samasugust eliiti peatselt kujundama ka muusikainimestest. Heliloojad ja teised muusikaga tegelevad loovinimesed asusid täitma olulist rolli bolševistliku propaganda levitamisel, olles seejuures tihtipeale nööril kõndiva akrobaadi kombel ülimalt meisterlikud, kui see vaid parteile meelehead tooks.35 Kui NL-i muusikaelus leidsid 1930. aastate teises pooles aset radikaalsed muutused selles suunas, et teosed hakkasid jõuliselt kandma valitseva ideoloogia propagandistlikke ideid, siis Eesti NSV-sse jõudsid need tendentsid stalinistliku diktatuuri meetodite järsu karmistumisega 1940. aastate lõpus. Kulminatsioon lahvatas märtsipleenumi hukkamõistvate

33 Glavlit (vene k: Главное управление по охране государственных тайн в печати, ГУОГТП,

ГУОТ) oli 1922. aastal asutatud ametlik tsensuuri- ja riigisaladuse kaitse organ. 34 Mikkonen, Simo. State Composers and the Red Courtiers. Music, ideology and politics in the Soviet 1930s. University of Jyväskylä, 2007, lk 82. 35 Mikkonen, State Composers, lk 305.

otsustega tervele reale muusikutele – neile, kes sattusid põlu alla oma varasema eestimeelse tegevuse eest ning polnud n-ö uuel ajal küllaldaselt ülistanud parteid, Stalinit ja repressiivvõimu ideoloogiat.

Millisel metoodikal põhines kommunistliku partei üks kurioossemaid ideoloogilisi vahendeid inimeste meelsuse ja teadvuse mõjutamiseks? Oleme harjunud sellega, et ajalookirjanduses ning meedias on levinud seisukoht, mille kohaselt 1940. aastatel ja 1950. aastate algul olid kõik loomeinimesed verejanulise režiimi süütud ohvrid. Uurimistöö käigus tuli täheldada, et mõnelgi juhul oli tegemist ajaloo lihtsustamisega. Vaieldamatult lahknes nõukogulik karistuspoliitika kardinaalselt tsiviilühiskonna õigus- ja moraalinormidest, ent see oli vaid asja üks pool. Selline kontseptsioon seab vaimuinimesed üksnes passiivse kannataja rolli. Materjali uurides tuli mul ka kokku puutuda piinliku asjaoluga, et vahel viisid muusikud ise punast ideoloogiat agaramalt ellu kui parteitegelased. Eesti NSV-s said stalinistliku propaganda veduriteks ENSV Heliloojate Liit, keda üleliiduline Muzfond36 üsna heldelt finantseeris, ENSV Kirjanike Liit ja ENSV Kunstnike Liit37, kellest kujunesid 40. aastate lõpul kuritegeliku võimu käepikendused ja võimalike represseeritavate väljavalijad. Urve Lippus märgib: „Nõukogude süsteem nägi ette teatud professionaalse kultuuri harude olemasolu ja institutsioonide funktsioneerimise igas vabariigis, küsimata rahast.”38 Ning lisab, et „Eestis olid eelistatud organisatsioonideks muusikakoolid, konservatoorium, ooperi- ja balletiteater, filharmoonia, sümfooniaorkester, tagalas asutatud segakoor ja Ernesaksa meeskoor.”39 (Ernesaksa

36 Muzfond (Музыкальный Фонд СССР) – 1939. aastal NSVLi Heliloojate Liidu juurde loodud institutsioon, mis korraldas muusikaorganisatsioonide rahastamist ning kontrollis rangelt nende tegevust. 37 ENSV Kunstnike Liit loodi 4.01.1943 Jaroslavlis, asutajaliikmeid 14/18, esimees Adamson-

Eric; ENSV Kirjanike Liit 8.–9.10.1943 Moskvas, asutajaliikmeid 20, esimees J. Vares-Barbarus; ENSV Heliloojate Liit 27.05.1944 Leningradis, asutajaliikmeid 6, esimees E. Kapp;

ENSV Arhitektide Liit 10.04.1945 Moskvas, asutajaliikmeid 26, esimees A. Kotli. Nõukogulike loominguliste liitude tekkelugu on lähemalt käsitlenud Rita Peirumaa magistritöös „Hruštšovi sula ning muudatused ENSV kunstipoliitikas ja -elus 1950. aastatel”, I ptk, 3. osa, lk 32–38. Juhendaja professor Jaak Kangilaski. TÜ filosoofiateaduskond, ajaloo osakond, kunstiajaloo õppetool, Tartu, 2004; Vt ka Karjahärm, Toomas; Sirk, Väino. Kohanemine ja vastupanu: Eesti haritlaskond 1940–1987. Argo, Tallinn, 2007, lk 195. 38 Lippus, Urve. Muusika Nõukogude Eestis. http://www.okupatsioon.ee/et/eesti1940-1991/ 12-muusika. 39 Lippus, Muusika Nõukogude Eestis.

kooriks nimetati Riiklikku Akadeemilist Meeskoori, mis on praegu Eesti Rahvusmeeskoor.)

Võõrvõimu üks järjekindlamaid ja salakavalamaid meetodeid rahvusliku haritlaskonna opositsiooni ennetamiseks oli impeeriumite vana tarkus: divide et impera – jaga ja valitse. See oli loomeinimeste lõhestamise ja tülli ajamise poliitika. Kultuuritegelaste vastandlike leeride mõtteliseks rindejooneks seati nende kunagine paiknemiskoht Teise maailmasõja ajal. Nõukogude Armees ja tagalas olnud inimesed olid n-ö meie, kellele eraldati suur usalduse limiit ning jagati heldelt privileege, toetust, tunnustust ja ametikohti. Eestisse jäänud ja Saksa okupatsiooni ajal oma erialast tegevust jätkanud isikud olid aga n-ö nemad, kellel näis siiski olevat võimalik, küll patukahetsuse ja alanduste hinnaga, võimude silmis kaotatud usaldus tagasi võita. Etnose, meie ja mitte-meie teooriat ning etnostevahelise konkurentsivõitluse ideoloogiat on põhjalikult analüüsinud akadeemik Anatoly M. Zimichev40 .

Loovisiksuste töötlemise arsenali sobis ka hirmu külvamine, millega provotseeriti inimesi üksteise peale kaebama. Mõjutusvahenditena läksid käiku šantaaž, hirm sattuda võimu hammasrataste vahele, peibutamine sooja ametikohaga jms. See pani asjaosalised raskete valikute ette. Mil määral oli võimalik või õige olukorraga kohaneda? Oli neid, kes langesid mõjutamise ohvriks, näitasid üles teatud sõnakuulekust ja neid, kes suutsid oma hirmu ohjata.

Kollaboratsionistid ja kohandujad on valus teema paljude Euroopa riikide ajalookirjanduses. Okupantidega avalikku koostööd teinud tegelasi on alati hukka mõistetud. Balti riikides teeb probleemi aga keerulisemaks Lääne-Euroopa riikidega võrreldamatu ajaline mõõde: suhteliselt lühiajalise relvastatud okupatsiooni ning sellest väljakasvanud pikaajalise anneksiooni vahel on oluline erinevus. Kui okupatsioon muutub anneksiooniks ning võõrvõim kestab aastakümneid, peab rahvuslik intelligents paratamatult leidma oma modus vivendi, elustiili, mis tagab optimaalsed võimalused rahva ja kultuuri säilitamiseks. Sümptomaatiline on seegi, et Baltikumis

40 Zimichev, Anatoly M. Psühholoogia. Poliitika. Võitlus. Kirjastus SE&JS, Tallinn, 2011.

toimunud kollaboratsiooni käsitleva ajalookonverentsi kronoloogilised raamid jäid üllatavalt kitsaks – need haarasid vaid Teise maailmasõja aegset Saksa okupatsiooni perioodi. Kas põhjuseks on asjaolu, et lähiminevik on alles liiga lähedal? Seetõttu on valulik ja probleemne tuua esile kõik üksikasjad, olukorrad, inimeste teod ning otsused, mis annaksid olnule adekvaatse hinnangu.

Kindlasti ei saa aga õigustada neid, kes võõrvõimuga mistahes okupatsiooni või anneksiooni ajal ilmselget tahtlikku koostööd tegid, eriti veel sellistel juhtudel, kui selle koostöö tulemuseks olid teiste inimeste kannatused; kui neilt võeti elu, vabadus, õigus erialasele tööle või ka vara. Üks osa neist, kes otsustasid Eestis elavate loomeinimeste üle nende teoseid tsenseerides, tegevust piirates ja neid vaimselt rõhudes, olid ise pärit siitsamast Eestist, koguni kultuuriinimeste eneste keskelt. Nad näitasid kommunistliku režiimi teenimisel üles ülipüüdlikkust ja ilmutasid kollaboratsionistlikku käitumist ad hoc.

Hoopis keerulisem on anda hinnangut teisele loovinimeste kategooriale, kohandujatele. Ellujäämisinstinkt, mis võimust võttis, oli vastureaktsioon otsestele ja vahetutele vaimsetele repressioonidele, mis avaldusid kõigis kultuurivaldkondades, olgu selleks rahvakultuur või kaunid kunstid. Tänapäevalgi õigustatakse omavahelistes aruteludes nõukogudeaegset käitumismustrit põhjendusega, et kuidagimoodi pidi ju ellu jääma, ära elama ning võimalust mööda Eesti algupärast kultuuri looma. Kui palju üldse on läbi ajaloo vaadelduna neid altruiste, kes oma põhimõtete eest võideldes n-ö tuleriidale siirdusid? Ja kui palju on neid, kelle tegevuse kaugelt ajadistantsilt hinnates võiks liigitada hoopis rahvuskultuuri säilimise eest seismiseks, hädakaitseks, jesuiitlikult väljendades põhimõtteks, et eesmärk pühitseb abinõu. Sellise tee valinud inimesi kutsutaksegi kohandujateks.

Kollaboratsioon selle ehedal kujul oli Eesti muusikaringkondades tagasihoidlikult esindatud ja piirdus eelkõige mõnede Nõukogude Eesti Heliloojate Liidu etteotsa tõusnud tegelastega. Ja nendegi kohta osutusid arhiiviallikad ja kaasaegsete mälestused mõnelgi juhul üksteisele risti vastukäivaks. Konkreetsete kollaboratsionistide ja kohandujate väljaselgitamine on väheviljakas ja ebamõistlik, sest uurijat ohustavad moonutatud faktoloogia ja võltsitud tunnistajaütlustest tulenevad riskid. Seetõttu pole võimalik siduda ühele või

teisele loovisiksusele külge kollaboratsionisti silti, pealegi oleks see vaieldav iga kandi pealt. Allikmaterjalidest koorus välja veel üks kommunistliku režiimi paradoks: ka represseeritu võis olla kollaboratsionist ning kollaboratsionistist võis saada represseeritu. Neidsamu kollaboratsioniste ei pruukinud hilisemast karistusest – sama partei poolt, kelle käsku nad äsja nii innukalt olid täitnud – päästa ei ülipüüdlikkus ega ka patukahetsus.

Valdav osa laulupeoliikumisega seotud loovisiksustest, tänu kelle tegevusele jäi ellu laulupeoliikumine, olid kohandujad. Paradoksaalsel kombel oli seda mingil määral isegi Tuudur Vettik, kes on tõenäoliselt just laulupidude traditsiooni säilimise nimel ka ise kirjutanud mitu nõukogulikku laulu. Arhiivimaterjalidest võiks kooruda sedalaadi etteheiteid ka Gustav Ernesaksale, kelle võõrvõimud seadsid 1950. aastal vägivaldselt kõrvaldatud Tuudur Vettiku asemele laulupidude liidripositsioonile. Samale teemale on tähelepanu juhtinud ka Hain Rebas oma artiklis Eesti koorilaulu lõhestatusest nõukogude aastail. 41 Teise vaatenurga annab aga Ernesaksa laul – „Mu isamaa on minu arm”, mis kommunistliku partei VIII pleenumi tulemusena võeti 1950. aasta üldlaulupeo kavast välja, ehkki see oli kooridel juba ette valmistatud. 1955. ja 1960. aasta üldlaulupeol polnud seda samuti ametlikus programmis, kuid lisapalade nimekirjas oli. Alates 1965. aastast on „Mu isamaa on minu arm” olnud kõigi laulupidude kavas ja kandnud eestlaste vabadusepüüde selget sõnumit nii sõnade kui ka helikeelega.

Kõige rängemini suruti rahvuslikku muusikakultuuri maha 1950. aastatel. Pärast EK(b)P Keskkomitee 1950. aasta märtsipleenumit toimunud üldlaulupeol oli kavas enim ideoloogilis-poliitilise suunitlusega spetsiaalselt loodud sõnade ja sõnumiga teoseid, mis olid väliselt jõulised, ülistades bolševismi ja parteijuhte, ent muusikaliselt tasemelt mannetud. Ajal, mil mitu andekat muusikategelast oli vangis, sai 1950. aasta üldlaulupeost varasemate üldlaulupidude traagiline paroodia. Inimesed olid pandud ekstreemsesse olukorda. Iga hetk oli vaja oma käitumist ja sõnu kontrollida. Moskva tahtmist oli

41 Rebas, Hain. Eesti koorilaulu lõhestatusest nõukogude aastail. // Mäetagused 2016, 63. https://www.folklore.ee/tagused/nr63/rebas.pdf // Muusikarahva omavahelised suhted.

raske täita ja tihti ei aidanud ka kõige kuulekamast käsutäitmisest, et pääseda poliitilisest tagakiusamisest. Kuid üldlaulupeod toimusid ja kas just rõõmulaulu rõkatati, aga kindlasti tõid need küüditamiste ja vangistamiste vahelisel ajal rahva haavatud hingele mõningast lootust ja leevendust.

Nagu mainitud, otsustas kommunistlik partei ja selle juhtkond suhtuda Nõukogude Eestis kooridesse ja koorilaulmisesse üsna erandlikult. Kohalik võim, teades siinse pikaajalise ja tugeva laulupidude traditsiooni mõju ja populaarsust, seadis endale eesmärgi istutada just kooritöö kaudu oma ideid rahva hulka.

Olen uurinud repressiivõimu meetodeid ning laulupeo kavade koostamise põhimõtteid. Repertuaaripoliitika lähtus otseselt ülesandest, mille Glavlit oli seadnud ENSV Kunstide valitsusele: moodustada kohustusliku kava keelatud/lubatud laulude nimekirjad. Ametnikud olid kohustatud alates 1945. aastast läbi vaatama kogu esitatava repertuaari tekstid, olgu tegemist laulusõnade, kutseliste ja rahvateatrite etenduste või filmistsenaariumidega, ning otsustama nende poliitilise korrektsuse üle. Kunstide Valitsus asendus 1953. aastal Kultuuriministeeriumiga42, kus kultuuriasutuste ja kollektiivide tegevust hakkas kontrollima ENSV Kultuuriministeeriumi Kolleegium43 . 20. sajandi teise poole üldlaulupidude repertuaari valikut ja sellega seotud arutelusid ja otsuseid ei ole seni kahjuks põhjalikumalt käsitletud ja nii puudub sellest süsteemne ülevaade põhjusel, et repertuaari valijate, laulude kavadesse lülitamise või neist keeldumise põhjuste, dirigentide omavaheliste töö- ja isiklike suhete tagamaade ning neist tulenenud otsustega seotud materjalid on olnud hoiul kogudes44, millele puudus pikka aega juurdepääs. Samas saab paljude inimeste mälestustele tuginedes väita, et kava koostamise ja ka üldjuhi määramise otsuseid ei protokollitudki alati – need tekkisid lihtsalt asjaosaliste suuliste kokkulepete alusel ning sellesisulit kirjalikku allikmaterjali polegi olemas.

42 Kultuuriministeeriumi hoone ja ajalugu. http://www.kul.ee/index.php?path=0x6x1351. 43 ERA.R-797-3-2122. [Toimik I-18/2. ENSV Kultuuriministeeriumi Kolleegiumi protokollid ja otsused koos alusmaterjalidega.] 44 Nt ERAF. 130-1-6456. [Tuudur Vettiku toimik].

Mil määral võimaldas Nõukogude võimu periood loovisikutel säilitada oma isikupära? Kui palju sõltus nende edu võimekusest ja kuivõrd mitmesugustest muudest, eelkõige muidugi poliitilistest mõjuritest? Kas koorijuhil oli võimalik oma koori, repertuaarivaliku ja ühiskondliku tegevusega säilitada ja väärtustada rahva iseolemise tuuma, mõjutada kultuuri- või sotsiaalprotsesse ning eirata parteile nõuet külvata n-ö õigeid ideid?

Raamatus tuleb juttu sellestki, milliste meetoditega ja kui jõuliselt õnnestus parteiaparaadil loomingulist intelligentsi hirmutades sundida mõndagi neist minema kollaboratsiooni teed. Kui palju oli selles pealtnäha kollaboratsioonis hoopiski kohanemist aja ja olukorraga ning kõige tavalisema ellujäämisinstinktiga?

Kõiges selles peegeldub ilmekalt loovisiksuse positsioon ühiskonnas ning kooride ja dirigentide eluolu ajastul, mil elu Eestis käis Eero Loone ütlust45 kasutades orwellilikus46 võtmes.

Muusikud Roland Laasmäe ja Tuudur Vettik olid põnevad loojad, kelle kogu elu oli seotud laulupeoliikumisega. Nende parimail loomeaastail toimis Eestis poliitiline režiim, mis püüdis senise rahvuskultuuri asendada „sisult sotsialistliku ning vormilt rahvusliku” nõukogude kultuuriga. Selles, et meie kultuur, sealhulgas laulupeoliikumine püsis, muutus rikkamaks ja aitas kaasa iseseisvusidee hoidmisele ning ühel hetkel taasiseseisvumisele, oli kindlasti oma roll nii Tuudur Vettikul, tema õpilasel Roland Laasmäel kui ka paljudelpaljudel teistel Eesti laulupeoliikumise tegelastel. Nende omavahelised suhted võisid olla küll vastuolulised ja mitmekihiliste keerdkäikudega, kuid nad kõik aitasid elus hoida omakultuuri, rahvuse tuuma ja andsid Nõukogude okupatsiooni tingimustes endast parima, et Eesti tulevik oleks omakeelne ja omameelne. Paraku ei õnnestunud kummalgi, ei Vettikul ega Laasmäel, näha Eesti iseseisvuse taastumist.

45 Loone, Eero. Eesti filosoofia eesti kultuuris pärast II maailmasõda. // Eesti filosoofia: mis see on? Artiklite kogumik. Koostanud Helen Eenmaa. Kirjastus SE&JS, Tallinn, 2000. 46 Mõiste aluseks on George Orwelli (kodanikunimega Eric Arthur Blair, 1903–1950) romaan „Loomade farm”, kus kirjeldatakse allegoorilises võtmes elu totalitaarses riigis.