SISSEJUHATUS
Kultuuriajalugu ja laulupeoliikumine Eesti pikima traditsiooniga kultuurikandja – laulupidu – on ikka ja jälle olnud ajalooliste sündmuste tulipunktis. 2019. aastal tähistasime 150 aasta möödumist esimesest Eesti üldlaulupeost, mis toimus 1869. aastal Tartus. 75 aastat hiljem, 1934. aastast alates lisandus laulupeole tantsupidu3 ning tänaseks on laulu- ja tantsupidu saanud Eestis sümboli staatuse. Keskendun siin raamatus aga peamiselt laulupeo liidrite ehk koorijuhtide tegevusele, repertuaarile ja sündmustele ning ei käsitle rahvatantsukollektiivide ega puhkpilliorkestritega seotud teemasid. Ajalookirjanduses on märgitud laulupidude olulist rolli suhteliselt plakatlikult ja katkendlikult. Laulupidude ja eriti laulupeoliikumise ajalugu kui protsess on tegelikult seni põhjalikumalt läbi analüüsimata,4 samuti pole tehtud nõukogudeaegsete üldlaulupidude repertuaari võrdlevat analüüsi. Senised nõukogude perioodi kultuuripoliitika käsitlused on nagu pealiini ajalugugi, keskendunud eraldi eelkõige kirjanduse, kunsti ja teatrielu süvavaatlusele. Koorimuusikaga seotud kultuuriajalooliste protsesside arengut, loovisikute rolli ja nende tegevuse motiive on käsitletud vaid episoodiliselt ja teaduslikke uuringuid selle kohta peaaegu pole. https://et.wikipedia.org/wiki/%C3%9Cldtantsupidu Põldmäe, Rudolf. Esimene Eesti üldlaulupidu 1869. Eesti Raamat, Tallinn, 1969; Kaks laulupidu. 1879 ja 1880. Eesti Raamat, Tallinn, 1976. Rudolf Põldmäe kirjeldab sündmuste kulgu empiiriliselt, kuid ei analüüsi laulupidu ega laulupeoliikumist kui protsessi. Samas on raamatutes esitatud üksikasjaline faktoloogia ning tuleb kindlasti silmas pidada, et sügavam analüüs oli neil nõukogude võimu aastatel ülimalt raskendatud.
3 4
13
