Rahvuskultuuri edendamine ja kollaboratsioon

RAHVUSKULTUURI EDENDAMINE JA KOLLABORATSIOON

Puudutan siin õrna ja delikaatset teemat, millest on nüüdisajal eelistatud pigem vaikides mööda minna. See on rahvuskultuuri järjepidevuse kandmise teenistuses olevate nõukogudeaegsete kultuuritegelaste hindamine kollaboratsiooni teljel. Samuti vajab selles kontekstis paremat lahtikirjutamist mõiste „kohandumine”. Vaatlen seda teemat põhiliselt Tuudur Vettiku ja tema kaasaegsete koorijuhtide ning kooriheliloojate tegevusest lähtuvalt. Kollaboratsiooni teema erutab paljusid loomeinimesi, ent tavaliselt räägitakse sellest poolihääli, sest see on asi, mida on koorijuhtide ja heliloojate saatuse kirjeldamisel käsitletud vaid riivamisi. Faktid iseenesest ei kõnele, faktide tähendus aga sõltub nende tõlgendamisest.490 Mis oli kollaboratsiooni ja kohanemise vahekord ning kuidas seda keerukat teemat tõlgendada eesti loovisikute näitel?

Nõukogude korda kinnistati Eestis halastamatu järjekindlusega ja mingeid erandeid ei tehtud ka kultuurivaldkonnas. Loogika oli lihtne – mis uue korra eesmärkidega ei sobinud, tuli hävitada. Stalinism nõudis tingimusteta kuuletumist ja alistatud rahva osaks pidi saama totaalne kollaboratsioon. Normist kõrvalekaldujad kuulusid represseerimisele. Selle kavaga kaasnes paratamatult vaimueliidi täielik allutamine ja muutmine režiimi kuulekaks tööriistaks.491

Jaan Laasi kirjeldus, kuidas pärast Eesti okupeerimist 1940. aasta juunis asus NL-i keskvõim Venemaalt läkitatud, ideologiseeritud

490 Annuk, Eve. Totalitarismi ja/või kolonialismi pained: miks ja kuidas uurida nõukogude aega. // Võim & kultuur. Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti kultuuriloo ja folkloristika keskus, Tartu, 2003, lk 19. 491 Karjahärm, Luts, Kultuurigenotsiid, lk 150–152.

ning kommunistliku kasvatuse saanud eestlaste ja kohalike kommunistide-kollaborantide abil kiirkorras kogu siinset majandus- ja kultuurielu ümber korraldama,492 kõlbab väga täpselt iseloomustama raevuka punaparteilase Ksenja Aisenstadti lühiajalist innukat tegevust konservatooriumis 1940. aasta novembrist kuni 1941. aasta jaanuarini. Tuudur Vettik ja teised temasarnased olid „osa eesti „kodanlikust” minevikukultuurist ja seepärast tuli nad halastamatult heita „ajaloo prügikasti” . 493 Sarnast motiivi kohtame ka Johannes (Ivan) Käbini 1950. aasta märtsipleenumi kõnes, kus ta ütles, et tähtsaima parteilise printsiibi ehk valvsuse kaotamise tõttu hakanud juba 1940. aastast peale asutustes valitsema „risustatud kaader nõukogudevastaste elementide näol”.494

Mis aga oli see reaalsus, mil okupatsiooni tingimustes tuli rahvuskultuuri ja rahvuse ellujäämiseks-edasiviimiseks otsida ja leida erinevaid teid ja meetodeid? Selles ongi tolle aja dialektiline omapära. Uurija ülesandeks on kõiki allikaid abiks võttes „analüüsida seda perioodi ja mõista, kuidas ja miks see toimis, mitte niivõrd hukka mõista”,495 siis kindlasti tuleb vahet teha kollaboratsioonil ja konformismil ehk kohanemisel.

Selge on seegi, et nõukogudeaegsed kriteeriumid, kus inimese väärtuse otsustas asjaolu, millises mundris, olgu oma tahtel või selle vastaselt, inimene oli sõdinud, on tõsiselt võetavad ainult ühes plaanis: kui need kedagi iseloomustavad, siis ainult hindajaid endid. Selliste hinnangute sügavamaks eesmärgiks oli alistatud rahva nõrgestamine nendevaheliste vastuolude külvamise kaudu. Eesti rahva (samuti nagu impeeriumi teistes piirkondades erinevate rahvaste) loomeinimeste lõhestamise ja üksteisega tülli ajamise poliitikat saatis kohati märkimisväärne edu. Just seesama probleem, inimeste lahterdamine kas vabatahtlikult või sunniviisil kantud mundri järgi, on elujõuline veel siiamaani ning selles plaanis on väga kosutav lugeda Rein Raua artiklit, kus ta selliseid kriteeriumeid lihtsalt ja veenvalt naeruvääristab.496

492 Laas, Jaan. Teadus diktatuuri kütkeis. Argo, Tallinn, 2010, lk 7. 493 Viires, Eesti ajalugu stalinistlikus haardes, lk 42. 494 EK(b)P Keskkomitee VIII pleenumi stenogramm, lk 206. 495 Annuk, Eve. Totalitarismi ja/või kolonialismi pained: miks ja kuidas uurida nõukogude aega. // Võim & kultuur. Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti Kultuuriloo ja Folkloristika Keskus,

Tartu, 2003, lk 31. 496 Raud, Rein. Austa meest, mitte mehe mundrit. // Eesti Päevaleht 2012, 4. jaanuar.

Uurijalt oodatakse enamasti kategoorilise hinnangu andmist Eesti loovisiksustele, mis puudutab nende rahvuskultuuri edendamist ja kollaboratsiooni. See on tõstatatud Tuudur Vettikut ja temalt laulupeoliikumise liidri rolli üle võtnud Gustav Ernesaksa tegevust võrreldes.

Tuudur Vettiku ja Gustav Ernesaksa terava vastasseisu kohta ei leia me otseseid kirjeldatud fakte. Ehkki Ernesaks on kirjutanud mitu raamatut, on tema otsustes ja tegevusmotiivides ikka veel palju selgusetut. Ta oli kindlasti Eesti patrioot, sellest räägib tema looming. 1938. aastal pärast tollase hümnikonkursi läbikukkumist oli just Ernesaks üks neist vähestest heliloojatest, kellelt president Konstantin Päts ootas vabariigi 25. sünnipäevaks 1943 uut Eesti hümni. Ent kahe suurmehe – Vettiku ja Ernesaksa – võimalused ajas olid erinevad. Ühe liidri kadumine andis teisele võimaluse tõusta. Irooniat ja sellekohaseid vihjeid leiame Vettiku kirjadest, järeldusi saame teha ka EN Heliloojate Liidu protokollide järgi, eriti 1950. aasta laulupeo materjale497 lugedes ja analüüsides. Ernesaksale oli saatus loomingulises mõttes armuline. Teise maailmasõja algusaastail tagalas Udmurdi ANSV territooriumil loodud nn Kaamakoorist498 kasvas välja hilisem ERKA meeskoor ja lõpuks RAM499, kellest sai Ernesaksale atribuut, mis tegi karismaatilise isiksuse kuulsaks nii Eestis kui ka raja taga ning kindlustas tema liidrirolli laulupeoliikumises, mille etteotsa ta tõusis 1948. aastast.500

497 ERA. R-1958-1-17. L 35–48; 49–92; 175. EN HL nõupidamiste, koosolekute, pleenumite protokollid, stenogrammid ja sõnavõtud. 18.02.–28.11.1948. 498 Gustav Ernesaksa ja Jüri Variste algatusel Udmurtias, Kaama jõe ääres Kambarkas loodud „Kaama kraavihallide meeskoor”, kelle esimene proov toimus 28. septembril 1941 ühes muldonnis. Ernesaks viibis mobiliseerituna Punaarmee tööpataljoni Kambarkas ajavahemikul 10.8.1941–16. 04.1942. Rasket elu aitas elamisväärsemaks muuta laul. Kui 1942. a märtsis asutati Jaroslavlis rinde ja tagala kunstiliseks teenindamiseks eesti kultuuritegelaste koondis –

Eesti NSV Riiklikud Kunstiansamblid (ERKA), siis aprillis kutsuti valitsuse telegrammiga sinna ka Ernesaks, kes koos Harri Kõrvitsa ja Jüri Varistega asutas (ERKA) mees- ja segakoori. Vt album Gustav Ernesaks. Mu isamaa on minu arm. ETMM, Kirjastus SE&JS, Tallinn, 2008, lk 87–88. 499 Gustav Ernesaks: „Ma ei arva sugugi, et Kaama kraavihallide meeskoor oleks minuta asutamata jäänud. Küllap oleksid seda teinud teised. Küsitav oleks aga see, kas mu mõte hiljem oleks siis nii jonnakalt kiskunud tulevase Riikliku Meeskoori asutamise poole.” Vt Ernesaks, Laine tõuseb, lk 17–18. 500 ERA. R-1958-1-17. L 94–101. EN HL üldkoosolek 30. juunil 1948. a. XIII üldlaulupeo repertuaari küsimus.

Eesti ajal legendaarseks muutunud koorijuhi Tuudur Vettiku sära sumbus aga Siberi vangilaagris. Ainult tänu suurele tahtejõule oli tal jõudu naasta 1950. aastate lõpul taas loojate ritta, kirjutades samas ka üllatavalt režiimikuulekaid lugusid.

Vaatamata erinevale saatusele ei ole Vettik ja Ernesaks põhimõttelised vastandid. Nende vaadetes, eesmärkides ja ellusuhtumises oli paljugi sarnast. Mis oleks saanud siis, kui Vettikut ei oleks Siberi vangilaagrisse saadetud, kui ta oleks jätkanud tööd oma kooriga ja juhtinud südametunnistuse järgi ka laulupeoliikumist ja repertuaaripoliitikat? Paratamatult tekib kahtlus, kas Vettik oma kompromissitu iseloomuga oleks olnud võimeline nõukogude korra tingimustes laulupeoliikumist juhtima? Osanud hoiduda avalikust vastupanust? Kas ta oleks suutnud kulutada bürokraatide uksepakke, võidelda Moskva Kunstide Valitsusega, ületamata lubatu ja keelatu vahelist piiri (mis kompartei liikmete jaoks olid vaieldamatult hoopis avaramad kui Saksa okupatsiooni ajal Eestis elanud tegelaste jaoks)? Kas ta oleks suutnud säilitada totalitaarse riigi tingimustes suurt privileegi – võimalust korraldada jätkuvalt rahvuskultuuri suurüritusi – laulupidusid? Asi polnud ju lihtsalt kontsertide korraldamises, vaid pidevas ja visas diskussioonis Moskva keskvõimu ja teda esindavate ideoloogiaorganite ning kohalike muusikaelu juhtidega, millest annavad tunnistust laulupeo peakomisjoni protokollid. Tõsi küll tihtipeale lahendati vaidlus käsu korras, mitte loomingulise arutelu teel. Ja ka sellistel juhtudel tuli osata taganeda ellujäämise nimel. Laulupidude ettevalmistamise töö oli mitmekihiline ja äärmiselt keeruline poliitiline ning psühholoogiline protsess.

Kas asi oli selles, et Siberist tagasi tulnud nn kodanliku natsionalisti ideed ei väärinud nõukogude ajal esiletõstmist? Pärast 1968. aastat, kui Vettik lõpuks rehabiliteeriti, olid mitmel laulupeoliikumisega seotud juhtival kohal juba hoopis teised inimesed. Või olid mingid tundlikud lisafaktorid, millest rääkimist Vettiku eluajal välditi? Vastutustundetu oleks siin jätta esile toomata Vettiku raske iseloom ja sellest tulenevad suhtlemisraskused, mis samuti põhjustasid tema kõrvalejäämist muusikaeluga seotud juhtimisotsustest.

Ning veel üks tõik. Paljud inimesed vaikisid pieteeditundest vanameistri suhtes. Jutt on Vettiku kirjutatud anonüümkirjadest kolleegidele. Nimetaksin seda isegi kolleegide santažeerimiseks.

Ernesaks, Ratassepp ja Verlin said temalt kirju, kus halvustati neid kui dirigente (nimetades kirja saajat karjeristiks, diletandiks, kelle koht pole konservatooriumis ega professionaalsete muusikute hulgas) ja inimesi („punetad ja ähid nigu härg”), ning kuhu oli tavaliselt alla kirjutatud „kõik koorijuhid” või „koorilauljad”. Harri Otsa on sellisest Vettikuga seonduvast episoodist põgusalt kirjutanud 1987. aastal oma mälestustes kolleeg Arvo Ratassepast ja andnud mõista, et „ilmselt ei suutnud vana lõvi taluda, et tema kõrval hakkab tekkima noorest põlvkonnast konkurente”. 501 Anonüümkirjadest konservatooriumis rääkisid oma intervjuudes ka Ants Üleoja ja Kuno Areng, lisades, et seda juhtus Vettikul ka tema juhatatavas meeskooris, kust ta oli sunnitud intriigide tõttu lahkuma. Tõepoolest, kirjade saajad korraldasid käekirja ametliku ekspertiisi ning Vettiku õpilane Arno Kallikorm kinnitas samuti, et tunneb ära õpetaja Vettiku käekirja. 1962. aastal lahkus Vettik tülide tõttu konservatooriumist õppejõu kohalt, jättis sinnapaika ka töö kooridega ning asus pensionipõlve pidama. Jõulisemalt hakkas ta tegelema rehabiliteerimistaotluste kirjutamisega.

Asjad on ikka vastastikku mõjutatud ja kibestumus, tõre hoiak ning ehk ka repressioonist põhjustatud alaväärsustunne ei lasknud Vettikut normaalselt kolleegidega suhelda. Ühe inimese teenekuse tõestamine kellegi teise väärtuste mahategemise arvel asetaks meid moraalselt samale pulgale võõrvõimude esindajate ja kollaboratsionistidega.

Õigupoolest tundubki niisuguste hinnangute andmine vägivaldsena, sest tänaseni ei ole lahti räägitud ka kollaboratsiooni sisu. Seda teemat tõstatades on teenekas ajaloolane Enn Tarvel pidanud tuginema pigem lõunanaabrite lätlaste töödele. Tavaliselt lähenetakse probleemile primitiivselt, mustvalges skaalas, mis puudutab kollaboratsiooni või vastupanu. Tegelikult on siin palju valikuid ja variante. Tuginedes oma läti kolleegile ajalooprofessor Antonijs Zundale, loetleb Tarvel kollaboratsiooni vorme: neutraalne, täielik, tinglik, taktikaline.502 Tinglik tähendab, et kollaboratsionist ei samasta oma eesmärke okupandi omadega. Kui püüda hinnata Vettikut ja

501 Otsa, Harri. Vestlusi Arvoga enne ja… nüüd. // Arvo Ratassepp meie meeltes. Mälestusteraamat koorijuhist ja pedagoogist. Koostanud August Luur ja Mall Johanson. EMLS, Tallinn, 1994, lk 63. 502 Tarvel, Enn. Kas ajalugu saab kirjutada objektiivselt? // Tuna. Ajalookultuuri Ajakiri 2005, 3, lk 7–8.

Ernesaksa Zunda kategooriate teljel, siis leiab mõlema mehe eluloost tingliku või ka taktikalise kollaboratsiooni jooni, mida võib samas iseloomustada kui poliitilist kohanemist tollase ideoloogiaga.

Eesti ja Läti olud olid eelmise sajandi okupatsioonides üsna sarnased ja seega võiks Lätis 2004. aastal väljaantud kogumik olla meilegi üsna õpetlik, seda enam, et seal räägitakse ka Eesti probleemidest.503 Tegelikult selgub, et läti ajaloolasedki on kollaboratsiooni söandanud analüüsida vaid Saksa, mitte Nõukogude okupatsiooni peeglis. Mida meie lõunanaabrid siis kirjutavad?

Heinrihs Strods selgitab, et kollaboratsiooni hindamiseks tuleb esmalt tunda riigis kujunenud ajaloolist tausta: kuidas põimus eri režiimide ülekohus, kuidas kohalikku rahvast korra huvides puhtpraktiliselt ära kasutati ja lollitati. Samuti on vaja teada etnilisest päritolust tingitud sümpaatiad ja antipaatiad, mis omakorda võisid saada paljude inimeste hävitamise ajendiks.504 Andrievs Ezergailis tõdeb, et niisama erinevad, kui olid okupatsiooni vormid, tuleks samal moel hinnata ka kollaboratsiooni.505 Lähtuda ei tohiks ainult tänasest teadmisest – sellest arengupunktist, kuhu ajalugu on hiljem jõudnud –, vaid arvestada ka mineviku olusid ning otsustajatele kättesaadavat teavet. Ei tohi unustada, et suur osa võõrvõimude alatutest plaanidest olid ju kohaliku rahva eest kiivalt varjatud ja said teatavaks alles kauges tulevikus. Samuti peab Ezergailis mõttetuks Baltikumi kollaboratsiooni kirjeldada või hinnata ainult selle järgi, mida on teada Prantsusmaa või Taani ajaloost. Ta rõhutab, et ajaloos tuli pahatihti valida halbade ja väga halbade, mitte üksnes väga halbade ja väga heade variantide vahel. Selge on tema sõnul see, et mitte

503 Kangeris, Kārlis. Estlands Selbstverwaltung vor der Reformder landeseigenen Verwaltungen (07.03.1942) –Betrachtungen vom lettischen Standpunkt. // Latvija under Nazi German

Occupation 1941–1945. Materials of International Conference 12–13 June 2003, Riga.

Symposium of the Commissionof the Historians of Latvia, 11. Latvijas vēstures instituta apgāds,

Rīga, 2004, lk 98. 504 Strods, Heinrihs. Extermination of Activists and Supporters of the First BolshevikOccupation in 1941–1945. // Latvija under Nazi German Occupation 1941–1945. Materials of International Conference 12–13 June 2003, Riga. Symposium of the Commissionof the Historians of

Latvia, 11. Latvijas vēstures instituta apgāds, Rīga, 2004, lk 82. 505 Ezergailis, Andrievs. Collaboration in German Occupied Latvia: Offered and Rejected. //

Latvija under Nazi German Occupation 1941–1945. Materials of International Conference 12–13 June 2003, Riga. Symposium of the Commissionof the Historians of Latvia, 11. Latvijas vēstures instituta apgāds, Rīga, 2004, lk 120.

miski pole veel selge ja tegemist on probleemiga, mis vajab ikka uurimist ning süvenemist.506

Veelgi keerulisemaks teeb hinnangu andmise see, kui võõrvõimudega koostöö tegemist tuleb hinnata mitte lühiajalise sõjalise okupatsiooni, vaid pikaajalise anneksiooni tingimustes. Sellega omandas probleem uued mõõtmed – tuli leida tee, mis tagaks rahva ja tema kultuuri püsimise võimalikult väikeste kadude ja mugandumiste hinnaga. Abstraktse õigluse probleemidele lisanduvad otstarbekuse ja võimalikkuse probleemid.

Karsten Brüggemann on avaldanud arvamust Hiljar Tammela ja Olev Liiviku korraldatud vestlusringis,507 kus ta leiab, et iga juhtumi puhul tuleb hinnata individuaalse otsuse sündi ning põhjust, mitte jääda ühekülgse vaatenurga juurde, mille järgi jagatakse inimesi ohvriteks ja kannatajateks. „Süsteemiga kohandumise strateegiaid ei peaks vaatama kui oportunismi ega ka kollaboratsiooni, vaid kui individuaalseid otsuseid,” ütleb ta.

Niinimetatud tingliku kollaboratsiooni tee olid valinud mitmed Eesti kunsti- ja teaduseinimesed. Eesti Vabariigi peaminister presidendi ülesannetes eksiilis Heinrich Mark kirjeldab Tartu Ülikooli rektori ja tuntud ajaloolase Hans Kruusi positsiooni. Kruus oli talle öelnud: „Mina ajaloolasena hindan olukorda nii, et Eesti jääb Vene alla pikemaks ajaks. Meil on valida, 1) kas hakata vastu ja lasta eesti rahvas ära hävitada, või 2) panna rusikas käed püksitasku ja teha see mäng kaasa. Mina olen otsustanud valida teise variandi.”508 Selle alusel võime väita, et Kruus oli valinud just tingliku kollaboratsiooni tee. Avalik vastuhakk ja samas rahva ning kultuuri säilitamine ei olnud tollal ilmselt võimalik.

Seda on ilmekalt kirjeldanud ka kirjanik Sándor Márai: „Ühiskonna täielikul, jäägitul ja salakavalal bolševiseerimisel ei olnud võimalik minna relvaga režiimi vastu, mida kaitsesid riigi territooriumil [Nõukogude] Vene tankid ja kuulipildujad. See, mis Läänes oli iga

506 Ezergailis, Collaboration in German Occupied Latvia, lk 119–139. 507 Tammela, Liivik, Kas Eesti ajaloos on endiselt „valgeid laike”?, lk 129–135. 508 Mark, Heinrich. Ajaloolase kreedo. Mälestusi 10-päevasest koostööst Tartu Ülikooli rektori professor Hans Kruusiga. // Kleio. Ajaloo Ajakiri 1996, 1, lk 33–34.

kodaniku õigus, see oli Idas, kommunistide tõlgenduses, vandenõu, ja see viis võlla.”509

Nagu öeldud, on kollaboratsiooni teema ülimalt delikaatne ning eeldab iga vaadeldava isiku puhul enne hinnangu andmist andmepankadesse ja arhiivimaterjalidesse süvenemist. Siin on aga suur vajakajäämine. Ajaloolased on põhjalikult analüüsinud okupatsiooniaegseid sündmusi ja fakte Eestis. Kuid siiani ei ole seda eriti analüüsitud just inimesest lähtuvalt. „Aeg oleks keskenduda küsimusele: miks,” ütles David Vseviov vastuseks küsimustikus, mille koostasid Hiljar Tammela ja Olev Liivik. 510 Miks mõni inimene võttis vastu teatud ametikoha või käis kolleegide peale kaebamas? Veelgi raskem on vahet teha, kus lõpeb kohanemine ja algab kollaboratsioon.

„Õiged” laulud 1947–1980 üldlaulupidudel

Uurimistöö käigus võis leida märke kohanemisest ideoloogilise surve õhkkonnas. Ei saa jätta märkimata, et Vettik on kirjutanud näiteks segakoorilaulud „Oktoobritähistel” (1947) ja „Laulu Stalinist” (1948) ning meeskoorile „Nõukogude armee” (1949). Võiks küsida, miks ta seda tegi, kui Vettiku ja enamiku tema kolleegide elu ei annaks ise sellele vastust – arvatavasti soovist kohaneda nõukogude ideoloogiaga. Teatavas mõttes võib pidada kollaboratsiooniks ainuüksi juba elamist ennast okupatsiooni ajal.

Keskendun siin raamatus küll Tuudur Vettiku ja Roland Laasmäe tegevusele sotsiaalpoliitilistes protsessides, aga teema paremaks mõistmiseks vaatlen ka kooriheliloojate loomingut laiemalt laulupidudel lauldud repertuaari kontekstis. Kui vaadata ajavahemikus 1947–1980 eesti heliloojate laulupidude jaoks511 kirjutatud parteikuulekaid lugusid, saame päris intrigeeriva ülevaate. Küsime, kas üldse on mõni tol ajal Eesti NSV-s aktiivselt tegutsenud ja koorilaule kirjutanud helilooja, kes poleks loonud ideoloogiliselt n-ö õigeid laule.

509 Márai, Sándor. Maa, maa!... Kirjastus Varrak, Tallinn, 2006, lk 253–255. 510 Tammela, Liivik, Kas Eesti ajaloos on endiselt „valgeid laike”?, lk 129–135. 511 Üldlaulupidude kõikide kooriliikide – laste- ja poistekoorid, vene koorid, naiskoorid, meeskoorid, segakoorid, ühendkoorid – repertuaarivihikud.

Siin on laulud, mis olid trükitud lauluvihikutesse, kuid kõik need lood ei jõudnud lõplikkusse kontsertkavasse.

Helilooja

1947 Hugo Lepnurm „Noorusjõud” Alfred Karindi „Kodumaa kevad”, „Tagasi tulles” Riho Päts „Läheme suurele peole”, „Jõudu tööle” Tuudur Vettik „Laul, helise!”, „Noorte laul” „Sõnatu vanne” Edgar Arro „Õnn” Lydia Auster „Meie päevad” Gustav Ernesaks Eesti NSV hümn (kõigil laulupidudel kuni 1985), „Heinaliste laul”, „Jüriöö marss” Eugen Kapp „Nõukogude Eestile”, „Viisaastaku võit”, „Sind ei unustand ma ära” 1950

„Laul Stalinile”, „Lõikuse laul”, „Meie kolhoosis on pulmad”, „Randlased”, „Külvaja” Kantaat „Rahva võim”, „Töö ja võitlus”, „Oled seisnud tormikaartel”

Villem Reimann „Meil on laulda”

Villem Kapp

Ants Kiilaspea Boris Kõrver Harri Kõrvits

Mihkel Lüdig Uno Naissoo Ado Velmet Aksel Pajupuu Jüri Variste Lembit Verlin „Laul kodumaale”, „Vabal merel”, „Pioneeride laagris” „Talgulaul” „Laul Leninist” „Tõotus”, „Kuulus kangur” „Oma õnne sepad” „Tulge tehasesse” „Stalini nimega”

Helilooja Hugo Lepnurm Alfred Karindi 1955

Riho Päts Tuudur Vettik Edgar Arro „Rahulaul”, „Rahvaste sõprus”

Lydia Auster Gustav Ernesaks Kantaat „Tuhandeist südameist”, „Meie kolhoosis on pulmad” Eugen Kapp Lühikantaat „Laul Leninist”, „Pioneeridemitšuurinlaste marss”

Villem Reimann „Uueks tõusuks” 1960

„Päike paistab”, „Tiina „Las puhuda vasarad” Noorte laul „Et saaks kaunis me kolhoos”, „Heinal”

„Mahtra marss”

Koor ooperist „Vabaduse laulik”, Kantaat „Läänemeri – rahumeri”, „Lenini partei, „Kaluri laul; „Laul kodumaale”, „Sind ei unustand ma ära”

Villem Kapp „Voogavad põllud” „Laul tõuseb tervituseks”

Ants Kiilaspea Boris Kõrver „Traktoristide laul”, „Hommik kolhoosiväljadel” Harri Kõrvits „Metsaistutajate laul” Mihkel Lüdig Uno Naissoo Ado Velmet „Vendlus” Aksel Pajupuu Jüri Variste Lembit Verlin „Mis mul öelda oma kallist”

„Poiste laul” „Küllakutse” „Tervitus”

Helilooja

1965 Tuudur Vettik „Meie tõotus”, „Laul Leninist” Edgar Arro „Rahvaste sõprus” Gustav Ernesaks „Niidulaul”, „Tervitus matkal” 1969 „Laul, helise!”

„Õnn” „Jüriöö marss”, „Lõikuse laul”, „Kantaat laulu-lavalt lahkuvatele kooridele” Eugen Kapp „Põlevkivikaevurite laul” Lõpukoor kantaadist „Rahva võim”, „Lenini partei; „Sind ei unustand ma ära”, „Oled seisnud tormikaartel”

Villem Kapp „Kaluri laul”, „Nii sai laulust sõprussilda” „Laul kodumaale”, „Tänaste seppade laul”

Jaan Koha Kantaat „Laul parteist” Boris Kõrver „Tule matkama, pioneer” „Õnnelik elu” Leo Tauts Kantaat „Surematus” (ei esitatud)

Heino Kaljuste Raimond Lätte Uno Naissoo Eino Tamberg Veljo Tormis Gennadi Podelski

Helilooja Tuudur Vettik 1975 1980

Edgar Arro „Rahvaste sõprus” Gustav Ernesaks „Lõikuse laul”, „Külvaja” Eugen Kapp „Nõukogude Eestile” „Lenini partei” Villem Kapp „Laul tõuseb tervituseks”, „Pioneeride laagris”

Jaan Koha Boris Kõrver „Noorte meremeeste laul” „Viis värvilist rõngast”

Helilooja

1975 Heino Kaljuste „Laul Nõukogude Eestile” Raimond Lätte „Lapse kodumaa”, „Lenini samm” Uno Naissoo „Lenini lipp” Eino Tamberg „Kangelaskalmul” Veljo Tormis Kantaat „Lenini sõnad” Gennadi Podelski 1980

„Peolaul”

Diagramm 4. Aastatel 1947–1990 toimunud üldlaulupidudel kõlanud eesti heliloojate kirjutatud nõukogude- ja eestimeelsete teoste arvu võrdlus.

Diagramm 4 näitab läbi Nõukogude anneksiooni aastate, milline oli eesti heliloojate teoste hulgas eestimeelsete lugude osakaal ja kui palju oli kirjutatud ideoloogiliselt suunatud repertuaari. Uurimise ajast küll väljaspool asuva 1990. aasta üldlaulupeo repertuaari analüüs näitab, et aasta enne Eesti iseseisvuse taastamist olid muusikud oma otsustes juba iseseisvad ja ideoloogiliselt vajalikke teoseid laulupeol enam ei eksponeeritud.

60

50

40 40

30

20

10 23 27

9 32 40

29 30 49

39

15 18 28 28

24

17 37

28 46

0

1947 1950 1955 1960 1965 1969 1975 1980 1985 1990

Nõukogude temaatika Eestimeelne temaatika

Heliloojate veerus näeme praktiliselt kõiki sellel ajaperioodil tegutsenud ja koorimuusikat kirjutanud heliloojaid. Suures plaanis võib inimesed jagada siin kolme gruppi aktiivse loomeperioodi ja ka saatuse järgi.

Tabeli alguses on heliloojad, kes viiekümnendatel aastatel sattusid ebasoosingusse – Hugo Lepnurm, Alfred Karindi, Riho Päts, Tuudur Vettik. Nende puhul on loominguline paus 1950. ja 1955. aasta üldlaulupidudel, vangistusest naasnuna püüti end rehabiliteerimisprotsessis taas abistada. Lepnurmelt ideoloogilisi laule laulupidudele enam ei laekunud.

Teises heliloojate grupis (alates Lydia Austerist) on need, kellel üldjuhul läks hästi nii Stalini, Hruštšovi kui Brežnevi ajal. Tabelist nähtub, et Harri Kõrvitsa loominguline tähetund lõppes arvatavasti Stalini surmaga.

Kolmandas grupis, alates Heino Kaljustest on uuema põlvkonna heliloojad, kes põhiliselt on oma avangu nn lenini-laulude kontekstis teinud 1975. aasta laulupeol.

Kui analüüsida seda tabelit mustvalgel põhimõttel – kas kirjutas või ei kirjutanud lenini-laule –, siis võib ideelis-poliitilise kompartei pitsati otsa ette kleepida praktiliselt igale heliloojale, kes analüüsitaval ajavahemikul 1947–1980 või ka kümmekond aastat hiljem elas ja tegutses. Ent see oleks meelevaldne hinnang. Tegelikult tuleb süveneda iga üksiku laulu loomisega seotud konkreetse taustsüsteemi olemusse, samuti väga tõsiselt lugeda ridadevahelist sõnumit nii tekstis kui muusikas. Mitmete autorite puhul täheldame erilist armastust mere-, töö- ja kolhoositeemaliste lugude suhtes. See võis olla ka päästerõngas, et täita partei poolt nõutud ideoloogiliselt õige repertuaari kvooti ning seeläbi pääseda repressioonidest.

Näiteks 1947. aasta detsembris on Johannes Semper saatnud ENSV Kunstide Valitsuse juhatajana kirja512 mitmele tekstiloojale nõudmisega, et loodavas kantaadis XIII üldlaulupeoks peaksid olema kajastatud järgmised teemad: Eesti rahva kümme nõukogulikku aastat, meie lahutamatu ühtsus kogu sotsialismimaaga, sotsialismi ja

512 ERA. R-1205-1-383. L 1. Kirjavahetus laulutekstide tellimise ja viisistamise alal kirjanike ja heliloojatega, koorilaulude võistluse žürii koosolekute protokollid. 22. detsember 1947.

kommunismi ehitamine, kommunistliku partei juhtiv osa, au seltsimees Stalinile. 15. mail 1948. aastal kirjutab513 ta nüüd juba ENSV Kirjanike Liidu juhatuse nimel kirja Kunstide Valitsusele, et soovitav oleks pöörduda allpool nimetatud kirjanike poole, sest lisaks laulupeolauludele nõutakse tekstide kirjutajatelt ka koorilaule Stalinist, nõukogulikke lastelaule ja muid nõukoguliku sisuga laule. Nii saavadki uuelt Kunstide Valitsuse juhatajalt Kaarel Irdilt kirja514 Johannes Semper, Mart Raud, Paul Viiding, Debora Vaarandi, Juhan Schmuul (Smuul), August Sang, Kersti Merilaas, Ralf Parve, Erni Hiir, Minni Nurme, Felix Kotta ja Paul Rummo. Samal ajal käis äge arutelu ka Heliloojate Liidus515, kus laulupeo peakomisjon planeeris „õiget” repertuaari ja avaldas lootust hea koostöö suhtes kirjanikega.

Heliloojate põhiarutelu käib selle ümber, kellel on õigus esitada oma lugusid laulupeole; kas nooremad heliloojad pääsevad ka jaole või valitakse ikka laule selle järgi, mis laulupeoks sobivad. „Iga laul ei lähe laulupeole,” on Vettik koosolekul öelnud.516 Andreseni sõnavõtt, kus ta rõhutab üle juba Ernesaksa sõnu, on aga eriti näitlik toonase ja ka hilisema nõukoguliku ajajärgu mentaliteedi iseloomustamiseks: „Mulle tundub, et meie üks suuremaid puudusi on laulu puudus seltsimees Stalinist – mitte puudus, vaid vähesus. Bolševikud, nõukogude inimesed ei või rahulduda saavutatuga. Kui meil on olemas ainult üks laul Stalinist, siis see näitab meie vaesust ja ainult kolmed sõnad laulule Stalinist, siis näitab ka see meie vaesust.517 Selliseid või veelgi jõulisemaid suuniseid jagas EK(b)P Keskkomitee ideoloogiline aparaat sõnameistritele ja heliloojatele. Inimestel oli valida, kas jääda ellu ja tegutseda edasi, kohandudes ja kuuletudes parteile ning luues samal ajal algupärandeid, mis on tänaseks juba meie kooriloomingu klassikaks saanud, või kaotada üldse loomise võimalus.

513 ERA. R-1205-1-383. L 13. Kirjavahetus laulutekstide tellimise ja viisistamise alal. 22. detsember 1947. 514 ERA. R-1205-1-383. L 14. 515 ERA. R-1958-1-17. L 49–92. XIII üldlaulupeo peakomisjoni poolt kokku kutsutud heliloojate ja luuletajate nõupidamise protokoll. 1. oktoober 1948. 516 ERA. R-1958-1-17. L 48. EN HL üldkoosolek. 30. juuni 1948. 517 ERA. R-1958-1-17. L 49–92.

Intrigeeriv on aga asjaolu, et aastatel 1947–1949 valmistati juba ette 1950. aastal toimuva XIII üldlaulupeo laulikuid just Tuudur Vettiku toimetamisel. Esialgselt oli planeeritud kavasse ka tema enda neli laulu („Mingem merda mõõtemaie”, „Laul Stalinist”, „Mina aga tantsin”, „Rõkatame rõõmulaulu”), Riho Pätsi kuus laulu („Ühte laulu tahaks laulda”, „Lepalind”, „Eideratas”, „Kevad”, „Laul mesilasest”, „Rummutants”), Alfred Karindilt üks („Kevade laul”) ja Hugo Lepnurmelt üks lugu („Minu vellel hää elo”)518. Pärast „soovimatute isikute” arreteerimist või tagandamist 1950. aasta märtsis ei saanud aga arusaadavatel põhjustel nende teoseid eesseisval üldlaulupeol esitada. Kiirkorras oli tarvis seega täita kava „õigete” lauludega ja selleks puhuks pani Harri Kõrvits selleks laulupeoks isiklikult kokku VI vihiku suurt juhti ülistavate teostega vene autoritelt ning lisati ka mõned eesti heliloojate, Kõrvitsa enda, Lüdigi ja Vedro laulud. Asenduslugudega laulik sai trükivalmis kõigest paari päeva jooksul – ladumisele anti see 20. aprillil ja trükki saadeti 22. aprillil 1950. aastal. Oli kiire, kooridele jäi lugude ettevalmistamiseks vaid paar kuud. Kui Vettiku toimetatud laulikutel oli pealkirjaks nii 1947. kui 1950. aastal „Eesti XII…” või „Eesti XIII üldlaulupeo laulud”, siis Kõrvitsa koostatud VI vihikul polnud sõna „Eesti” enam pealkirjas. Alates 1955. aastast oli laulikute juures juba ettevalmistusprotsessi algusest peale selge, et tegemist on Nõukogude Eesti laulupidudega.

Allikakriitiline lähenemine võimaldab järeldada, et rahvuskultuuri säilimise seisukohalt tuleb hinnata kõigi nende inimeste tööd, kes tagasid kultuuri ellujäämise. Tegemist oli ajaga, kus heade ja halbade lahenduste asemel tuligi tihti leida vaid tee ellujäämiseks. Tuleb mõista loovisikute püüdlust modus vivendi järele ülimalt keerulistes suhetes okupatsioonivõimudega. Tuli kasutada mitmeid teid, et leida võimalusi rahva ja kultuuri säilitamiseks.

Samal ajavahemikul tegutsesid aga ka hoopis teistsuguse mõtteviisiga inimesed, kes ei mõelnud sugugi rahvuskultuuri säilimisele, vaid üksnes enda päästmisele ja heaolule. Selliseid juhtumeid, kus loovisikud on püüdnud enda naha päästmiseks kolleege materdada,

518 Eesti XIII üldlaulupeo segakoori laulud I–II. Ilukirjandus ja Kunst, Tallinn, 1947–1948;

Eesti XIII üldlaulupeo meeskoori laulud I–III. Ilukirjandus ja Kunst, Tallinn, 1948; Eesti

XIII üldlaulupeo lastekoori laulud II. Ilukirjandus ja Kunst, Tallinn, 1948; Eesti XIII üldlaulupeo naiskoori laulud I–II. Ilukirjandus ja Kunst, Tallinn, 1948.

leidub kahjuks meie kultuuriloos. Väga raske on otsustada, kas sedalaadi konfliktis saab rääkida kollaboratsioonist, kohanemisest võimuga või on hoopiski tegemist veidra segavariandiga, nagu see oli tüüpiline repressiivajastule. Lõppude lõpuks püsib ju tänase päevani ülal küsimus, kas eesti soost küüditajad olid rahvuskaaslasi konvoeerivad halastamatud timukad või olid nad ka ise ohvrid saatanliku süsteemi raudses haardes.

Inimesed muutsid oma meelsust ja veendumusi nagu kameeleonid. 40. aastate lõpul aitas 1950. aasta üldlaulupeo üldjuhi Ado Velmeti tunnistus519 Nõukogude julgeolekuorganites Tuudur Vettiku vastast poliitilist süüdistust üles ehitada. Kunagine Saksa okupatsioonivõimude repressioonide ohvri okaskroon tundus Velmetile nüüd, nõukogude korra tingimustes, pigem ihaldusväärse kaunistuse ja kaitsekilbina. Nõukogude võimuaparaadi käepikendus ja usin tallalakkuja oli kauaaegne Heliloojate Liidu tegevsekretär, hilisem juhatuse esimehe kohusetäitja Harri Kõrvits, kes ei säästnud vaeva, et sepistada oma kolleegide loometegevuse ja igapäevaelu kohta kokku jõhkraid süüdistusi. Nende tegelik sisu oli täiesti ülekohtune ja teenis Kõrvitsa isiklikku eesmärki pääseda, sest temalgi oli oma taak režiimi silmis – töötamine kirikus köstrina.520

Dmitri Šostakovitš ütleb oma raamatus „Tunnistus” kaasaegsete heliloojate kohta nii: „Koguti kokku heliloojad, kes hakkasid teineteist üles andma. See oli haletsusväärne pilt, mida ma parema meelega ei meenutaks. […] Heliloojad järasid teineteist suure rõõmuga. Keegi ei soovinud sattuda nimekirja. […] Ja kodanikud heliloojad tegid kõik, et sellest nimekirjast pääseda ja sokutada sinna oma seltsimehed. Nad olid tõelised kurjategijad, kelle filosoofia oli: sina sured täna, mina homme.”521

Kõrvalepõikena võib tuua ka näite filmimaailmast. Nimelt on hästi teada kultusfilm „Vallatud kurvid”, mille eelkäijaks oli Leo Normeti ja Boris Kõrveri 1946. aastal kirjutatud muusikal „Hermese kannul”. See jõudis küll proovideni Estonia teatris, kuid keelati ära nõukogude inimesele ebasobiva sisu pärast. Kümmekond aastat hiljem sai selle muusikali libreto stsenaariumiks filmile „Vallatud

519 ERAF. 130-1-6456. L 251–252. [Ado Velmeti ülekuulamise protokoll]. 23. november 1950. 520 ETMM, M 145. Harri Kõrvits töötas Koeru ja Tallinna kogudustes organisti ja köstrina. 521 Tunnistus. Dmitri Šostakovitši mälestused, lk 144–145.

kurvid”, mis liikus pikalt mööda Eesti NSV filmiametkondi. Ametnikud olid tõrjuval seisukohal ja lükkasidki 29. detsembril 1958 Tallinnfilmi kunstinõukogu stsenaariumi lõplikult tagasi. Põhjendus oli lihtne: pole nõukogulik. Seejärel ilmusid aga Moskvast Goskino paberid, mis lubasid lahkelt Tallinnfilmil „Vallatud kurvid” töösse võtta. See näide tõestab, et Moskvale kuulekaid ametnikke oli Tallinnas küllaga ja mitte alati polnud tõene arvamus, et „küll Eestis oleks tehtud, aga Moskva keelas ära, tõene”.522

Kollaboratsiooni üks veidraid tahke oli avalik patukahetsus. Kuigi mitte iga patukahetsus ei ole seotud kollaboratsiooniga. Isegi end formalismis süüdi tunnistanud loovisikud ei pruukinud olla kollaboratsionistid, sest see oleks eeldanud sihipäraselt teadlikku koostööd valitseva võimuga. Nagu ütleb Karjahärm, tehti patukahetsuslike sugemetega enesekriitikat mitmel moel – piitsutati ennast ja raputati endale tuhka pähe loomeliidu või parteialgorganisatsiooni koosolekul. „Süüdlased” pidid patukahetsuskirjadega esinema vabariiklikes ajakirjandusväljaannetes.523 See oli aja nõue. Kas Vettik ja Päts olid aga oma avalike kirjadega 1948. aasta oktoobris Sirbis ja Vasaras lihtsalt süütud patukahetsejad või oli nende tegevuses ka kollaboratsiooni? Ühest hinnangut on raske anda. Kui arvestada asjaoluga, et 1947. aasta laulupeol oli Vettikulgi parteikuulekaid laule kavas ning ta osales Heliloojate Liidus toimunud 1950. aasta üldlaulupeo ettevalmistuskoosolekutel, kus arutleti uute samasisuliste teoste loomise teemal, siis päris kindlalt seda eitada ei saa. 1949. aasta Loomingus märkame juba patukahetsejate erirubriiki, nii et Vettiku ja Pätsi käitumine polnud erandlik. Näiteks ajakirja veebruarinumbris nuhtlevad ennast ägedalt kirjanikud Mait Metsanurk ning Hugo Raudsepp ja pisut vähema innuga Peet Vallak.

524

522 Laasik, Andres. Vallatud kurvid, mis polnud nõukogulikud. http://www.epl.ee/news/ kultuur/vallatud-kurvid-mis-polnud-noukogulikud.d?id=64543524 (vaadatud 6. oktoober 2012). 523 Karjahärm, Kultuurigenotsiid Eestis. Kirjanikud (1940–1953), lk 142. 524 Samas.

Kokkuvõtteks saab öelda, et muusikakultuur oli nagu kultuurivaldkond tervikuna lahutamatult seotud poliitikaga. Koori ja koorijuhi tegemisi jälgiti pingsalt, sest võimud mõistsid väga hästi koorilaulu, võimsa ühislaulmise suurt mõju rahva meelsusele ja meeleolule. Lähtudes mõistusest, südametunnistusest ning elust ja õpetustest püüdsid koorijuhid enamasti sellises raudse eesriide taga suletud maailmas normaalselt tööd teha ja pakkuda õpilastele, koorilauljatele ja kolleegidele võimalust osa saada maailma muusikapärandist. Seda vaatamata süsteemile, millega kontrolliti ideoloogilist meelsust igal sammul ja moel.

Venient, qui sine offensa, sine gratia iudicent

Kord tulevad need, kes otsustavad vaenu ja soosinguta 525

Loodan, et raamat korrigeerib mõningaid mustvalgeid hinnanguid nõukogude kultuurioludele ja tol ajal elanud loomeinimestele.

525 Tuleb päev, mil peidetu ja oma ajajärgu pahatahtlusest maharõhutu muutub üldtuntuks. Väheste jaoks on sündinud see, kes peab silmas vaid oma kaasaegseid. Paljud aastatuhanded, paljud rahvad tulevad hiljem, pea silmas neid. Ka siis, kui kadedus kõiki su kaasaegseid vaikima sunnib, tulevad need, kes otsustavad vihast ja erapoolikusest vabaneda. Vt: Seneca, Lucius Annaeus.

Moraalikirjad Luciliusele. Tõlkinud Ilmar Vene. Ilmamaa, Tartu, 2008, lk 262.