Vaimne okupatsioon ja kollaboratsioon
RAHVUSKULTUURI EDENDAMINE JA KOLLABORATSIOON
Puudutan siin õrna ja delikaatset teemat, millest on nüüdisajal eelistatud pigem vaikides mööda minna. See on rahvuskultuuri järjepidevuse kandmise teenistuses olevate nõukogudeaegsete kultuuritegelaste hindamine kollaboratsiooni teljel. Samuti vajab selles kontekstis paremat lahtikirjutamist mõiste „kohandumine”. Vaatlen seda teemat põhiliselt Tuudur Vettiku ja tema kaasaegsete koorijuhtide ning kooriheliloojate tegevusest lähtuvalt. Kollaboratsiooni teema erutab paljusid loomeinimesi, ent tavaliselt räägitakse sellest poolihääli, sest see on asi, mida on koorijuhtide ja heliloojate saatuse kirjeldamisel käsitletud vaid riivamisi. Faktid iseenesest ei kõnele, faktide tähendus aga sõltub nende tõlgendamisest.490 Mis oli kollaboratsiooni ja kohanemise vahekord ning kuidas seda keerukat teemat tõlgendada eesti loovisikute näitel? Nõukogude korda kinnistati Eestis halastamatu järjekindlusega ja mingeid erandeid ei tehtud ka kultuurivaldkonnas. Loogika oli lihtne – mis uue korra eesmärkidega ei sobinud, tuli hävitada. Stalinism nõudis tingimusteta kuuletumist ja alistatud rahva osaks pidi saama totaalne kollaboratsioon. Normist kõrvalekaldujad kuulusid represseerimisele. Selle kavaga kaasnes paratamatult vaimueliidi täielik allutamine ja muutmine režiimi kuulekaks tööriistaks.491 Jaan Laasi kirjeldus, kuidas pärast Eesti okupeerimist 1940. aasta juunis asus NL-i keskvõim Venemaalt läkitatud, ideologiseeritud Annuk, Eve. Totalitarismi ja/või kolonialismi pained: miks ja kuidas uurida nõukogude aega. // Võim & kultuur. Eesti Kirjandusmuuseum, Eesti kultuuriloo ja folkloristika keskus, Tartu, 2003, lk 19. 491 Karjahärm, Luts, Kultuurigenotsiid, lk 150–152. 490
203
