Roland Laasmäe – koorijuht ja pedagoog

ROLAND LAASMÄE –KOORIJUHT JA PEDAGOOG

Erinevalt juba 1930. aastatel endale nime teinud legendaarsest koorijuhist ja heliloojast Tuudur Vettikust on tema õpilane, tartlasest koorijuht ja pedagoog Roland Laasmäe praegusele lugejale üsna tundmatu.

Kujunemine muusikuks, töö Tartu Muusikakoolis

Roland Laasmäe ja tema kaksikvend Raimund sündisid 21. augustil 1922. aastal. See on kirjas Tallinna Pühavaimu koguduse sünnimeetrikas.312 Mitmes käsitluses levinud 20. august313 on hilisemas asjaajamises tekkinud ümberkirjutusviga. Rolandi isa, Tallinna puutöömeister Kustas Laasmäe (1885–1953, kuni nimede eestistamiseni Laamann, ka Lamann)314 oli pärit Vaikna vallast. Kustas Laamanni ja tema naise Katariina (neiupõlvenimega Kurrema, 1890–1969)315 peres oli neli poega: Endel Laamann (1917–1984),

312 TLA. 1463-1-24, lehed nummerdamata. Tallinna Pühavaimu koguduse sündinute ja ristitute nimekiri. 1922. 313 Jänes, Laine. Roland Laasmäe ja Tartu meeskoor „Gaudeamus”. Diplomitöö. Juhendaja professor Kuno Areng. TRK koorijuhtimise kateeder EMTA, Tallinn, 1989. 314 Urve Laasmäe-Esse (s 1953), Roland Laasmäe tütre mäletamist mööda ei võtnud vanaisa

Kustas endale eestipärast nime. Dokumendid aga tõestavad vastupidist. Vt Riigi Teataja Lisa, nr 7, 24.01.1939. 315 TLA. 1463-1-24. Tallinna Pühavaimu koguduse sündinute ja ristitute nimekiri. 1922. Dokumendis kajastub ka, et Kustas Laamann ühes naise Katariina ja poeg Rolandiga said 27. veebruaril 1939. aastal uueks perekonnanimeks Laasmäe. Vt ka Riigi Teataja Lisa, nr 7, 24.01.1939.

Tallinnas Mineraali 21–1 elav Kustas Lamann (Laamann), s 25.10.1885 Vaiknas, on koos abikaasa Katariina ja poja Rolandiga avaldanud soovi võtta uueks perekonnanimeks Laasmäe.

Riigi Teataja Lisa, nr 27, 31.03.1939. Tallinna linna perekonnaseisuametniku otsusega 27. veebruarist 1939 on perenimi Laasmäeks muudetud Kustas Laamannil, tema naisel Katariinal ja poeg Rolandil.

Roland Laasmäe 1973. aastal Viljandis meeskooride laulupäeval. Foto Valve Lepiku erakogust

Vello Laasmäe316 (1915–1942) ning kaksikud Raimund (suri neljaaastasena difteeriasse) ja Roland.

Huvi muusika vastu viis Rolandi August Topmani oreliklassi Tallinna Muusikakeskkoolis. Koori- ja orkestrijuhtimist hakkas ta õppima 1941. aastal, Teise maailmasõja alguses tuli aga minna rindele. Laasmäe tegutses sõjapäevil Eesti Laskurkorpuses reamehena, ansamblites orkestrandi ja dirigendina. Ta teenis koos Raimond Valgrega 917. polgu estraadiorkestris.317 Loomulikult tuli rindel ka sõdida. Laasmäe on meenutanud: „Saime anda mõned kontserdid ja siis läksime rindele. […] Polgu meeskoori viimase kontserdi andsime Ahja pargis kohalikele elanikele.”318

Laasmäe muusikaõpingud jätkusid 1945. aastal Tallinna muusikakoolis ja 1949. aastal Tallinna Riiklikus Konservatooriumis. Dirigeerimist õppis ta tolle aja parimate ehk Tuudur Vettiku, Enn Võrgu, kes tagandati õppejõu ametist 1950. aastal319, ja seejärel Vettiku õpilase Ants Kiilaspea juures.

Pärast konservatooriumi lõpetamist 1954. aastal suunati Roland Laasmäe tööle Tartu Muusikakooli, kus temast sai koorijuhtimisosakonna juhataja ja dirigeerimisõpetaja. H. Elleri nimelise Tartu Muusikakooli omaaegne õpetaja Aare Allikvee on kirjutanud, et 1954. aasta sügisel sai kool oma kõigi aegade suurima täienduse, kui saabusid tööle äsja Tallinna Konservatooriumi lõpetanud neli noort „vihast meest”. Need olid Roland Laasmäe, Jaan Koha, Peeter Lokk320 ja Ago Russak321, kellest kõigist said nimekad mehed Eesti muusikaelus.322

316 Rolandi vend Vello Laasmäe mobiliseeriti 1941. aastal Nõukogude armeesse ja saadeti

Udmurtiasse. Ta püüdis sealt 1942. aastal põgeneda, kuid saadi kätte ja mõisteti surma kui riigireetur. 19. veebruaril 1992. aastal rehabiliteeriti postuumselt. 317 Ojakäär, Omad viisid, lk 446. 318 Roland Laasmäe käsikirjalistest materjalidest. Autori erakogu. 319 Randjärv, meeskoor Gaudeamuse abidirigent Valve Lepiku mälestused. // Sillad üle piiride, lk 159–161. 320 Peeter Lokk (1927–2014), organist, koorijuht ja muusikaõpetaja. 321 Ago Russak (1927–1991), pianist ja pedagoog, H. Elleri nim Tartu Muusikakooli kauaaegne direktor. 322 Allikvee, Aare. Mõtteid ja meenutusi Roland Laasmäest 60. sünniaastapäeva puhul. // Sirp ja

Vasar 1982, 20. august, lk 13.

Tallinna Riikliku Konservatooriumi õppejõude ja üliõpilasi. Ülemine pilt on tehtud 1949. aastal. Tallinna Riikliku Konservatooriumi koori keskel istub õppejõud Tuudur Vettik. Viimases reas paremalt teine on Roland Laasmäe esimese kursuse üliõpilasena. Alumine pilt on tehtud toonases J. Tombi nimelises klubis, praeguses Mustpeade Maja Olevi saalis 1950. aastal. Esimeses reas vasakult Roland Laasmäe, Erich Loit, Paul Karp (TRK prorektor), Jüri Variste, Ants Kiilaspea. Paremalt teine Harri Otsa. Selle foto tegemise ajal oli Laasmäe õppejõud Tuudur Vettik juba põlu all ja seetõttu teda konservatooriumi töötajate hulgast enam ei leia. Fotod Laasmäe perearhiivist

Noorte koorijuhtide õpetamine oli pool Roland Laasmäe elutööst, teine pool sellest kuulus koorile. Laasmäe oli arvamusel, et koorijuhtimise õpetaja peab olema ise heas vormis professionaalne tegevinterpreet. Tema õpetamise valem oli lihtne: tahe + töö = oskus. Selle kõrval seadis ta põhitingimuseks õpetaja ja õpilase vastastikuse lugupidamise, sõbraliku suhtlusstiili. Metoodikas pidas ta tehnika õpetamisel väga tähtsaks muusika kõrval süvenemist teksti, meeleolu tunnetamist, teksti ja meloodia sobivust.323 Laasmäe ütles, et koorijuhi ülesanne „pole mitte ainult efektselt ja tehniliselt korrektselt kätega vehkida, vaid olla organisatsiooni juht selle sõna kõige laiemas tähenduses. Kuulata inimesi ja panna nad hingama ühes rütmis, mitte ainult muusikalises mõttes”. 324

Laasmäe jättis oma järeltulijatele hulgaliselt väärtuslikku õpetust. Õppejõuna lähtus ta kindlatest põhitõdedest, mida ta ei muutnud aja jooksul. Tema käsikirjalised põhjalikud märkmed on olulised nii kultuuriajaloolises kui ka muusikapedagoogilises mõttes, nii et need oleks kindlasti väärt avaldamist.

Laasmäe enda õpilased, nende hulgas Ants Üleoja, meenutavad teda kui väga põhjalikku ja taktitundelist õpetajat.325 21 aastat kestnud muusikapedagoogi töö jooksul oli tal kokku üle 50 õpilase, kellest paljud juhatavad praegugi koore ühes või teises Eesti paigas ning ka üldlaulupidudel. Laasmäe erialatund oli kõigile tema õpilastele alati püha paik.

Viljandi meeskoori Sakala kauaaegne dirigent Taimi Välba326 (endine Merzin) mäletab õpetaja Laasmäe suurepärast dirigeerimistehnikat, mis oli plastiline ja dünaamiline, erinedes kardinaalselt omakorda Laasmäe õpetaja Vettiku dirigeerimisstiilist, mis oli ju teatavasti nurgeline. Välba räägib, et Laasmäe pidas tehnikat erakordselt

323 Laasmäe, Roland. Kooridirigeerimise õpetamise metoodika muusikakoolis. Koostanud

Linda Laasmäe. ENSV Kõrg- ja Keskerihariduse Ministeeriumi Teaduslik-Metoodiline

Kabinet, Tallinn, 1982. 324 Roland Laasmäe käsikirjalised materjalid, autori erakogu. 325 Randjärv, Laine. Intervjuu Ants Üleojaga. // Sillad üle piiride, lk 187–205. 326 Taimi Välba (s 1938, ka Merzin, neiuna Rätsep), koorijuht ja muusikaõpetaja. Vt ka Randjärv, Sillad üle piiride, lk 74.

tähtsaks ja oli kindel, et ilma selleta ning dirigeerimise aluspõhimõteteta ei tee koori ees midagi. „Ei saa Shakespeare’i lugeda, kui tähti ei tunne!” oli Rolandi tarkusetera, mida talle meeldis tunnis ikka korrata.

Mõnevõrra teaduslikumalt täiendab Taimi Välba mõtet koorijuht ja pedagoog Aadu Regi327, kes oli muusikakoolis Laasmäe kolleeg. Regi sõnul püüdis Laasmäe aina leida uut lähenemist dirigeerimistehnika õpetamisel ning oli veendunud, et see peab olema allutatud muusikalise mõtte paremale avamisele.328

Tuudur Vettik on Roland Laasmäed nimetanud üheks oma kolmest andekamast õpilasest lisaks Ants Üleojale ja Arno Kallikormile.

Pärast Roland Laasmäe surma andis tema lesk Linda TaalLaasmäe välja Rolandi koostatud õpiku „Kooridirigeerimise õpetamise metoodikast muusikakoolis”329. See on tänase päevani üks põhjalikumaid metoodilisi õppevahendeid dirigeerimisõpetuse valdkonnas ning sellele toetudes on üles kasvanud mitu põlvkonda koorijuhte.

Roland Laasmäe pedagoogilisest tegevusest H. Elleri nimelises Tartu Muusikakoolis, suhetest kolleegide, õpilaste ja sõpradega ning tööst meeskooriga Gaudeamus on säilinud palju märkmeid. Siin puudutan tema pedagoogitöö detaile vaid niivõrd, kuivõrd avaldub tema kui õpetaja professionaalsuse eripära.330 .

Laasmäe julges jääda iseendaks keerulises sovetlikus ideelispoliitilise surve olukorras, toonases nn kinnises linnas Tartus, kus paiknes Nõukogude lennuvägi ning ideoloogiline kontroll oli tugev. Haiglast on Laasmäe kooli õppealajuhatajale kirjutatud järgmised read: „…arvan, et Tartu peaks olema selleks linnaks, kes hakkaks revolutsiooni tegema praeguse stereotüüpse õpetamise vastu, mis on muide üleliiduline nähtus ja seega täiesti loomulik, sest me ju ise

327 Aadu Regi (1912–2011), klarnetist, dirigent ja pedagoog, 1944–1990 (vaheaegadega) Elleri nim. Tartu Muusikakooli klarneti- ja orkestriklassi õppejõud. 328 Regi, Aadu. Muusikast ja muust. Mälestused. Humare, Tallinn, 2000, lk 217–218. 329 Laasmäe, Roland. Kooridirigeerimise õpetamise metoodika muusikakoolis. Tallinn, 1982. 330 Põhjalikumalt on Laasmäe pedagoogitööd analüüsitud L. Jänese diplomitöös. TRK, Tallinn, 1989.

õpetame neid noori nii õpetama.” 331 Selline hoiak oli talle iseloomulik. Taolise mõtteviisi ja tegevusega liigutas ta ühiskondlikku mõtet toonases ajas.

Laasmäe perekond elas Tartus Riiamäel, kunagise EPA peahoone vastas, saksa sõjavangide ehitatud majas. Nende korterinaaber proua Rüpp mäletab, et Laasmäe olnud terava keelega, kuid ei solvanud isiklikult kedagi, ning et tal oli väga ehe kõrvalpilk ja soe inimlik huumor. Poliitika hoiti kodust kaugel. Laasmäele ei meeldinud rääkida raskeid lugusid oma sõjapäevade kohta – see oli tema jaoks möödanik. Naaber teadis, et Laasmäed püütud korduvalt komparteisse värvata – ta oli Tartu kultuurielus silmapaistev mees, pealegi nn korpuslane. „Roll keeldus kategooriliselt, ehkki oli mobilisatsiooni tõttu sõjaväes võitlemas nõukogude poole peal. Tema vend Endel, kes oli Saksa sõjaväes, astus aga NLKP-sse küll. ”332 Sellest viimasest naljast jätkunud Laasmäel juttu elupäevade lõpuni, mäletas Elene Rüpp.

Rolandi tütar Urve Laasmäe-Esse meenutab teda erakordse inimesena, hooliva ja armastava isana, kes kasvatas abikaasa raske ja pikaajalise haiguse tõttu tütart peaaegu üksinda: „Isa oli niivõrd mõistev. Ma pole kuulnud, et tema ühtegi inimest oleks hukka mõistnud. Eks ta juures käis koorimehi oma muredega, ta kuulas kõiki kannatlikult ära. Püüdis mõista. Oli mõistev nii oma õpilaste kui koorimeeste suhtes. Oli küll nõudlik, kuid ei läinud iialgi rusikaga laua peale lööma, vaid püüdis ikka hea ütlemisega hakkama saada.”333

Gaudeamuse rajamine ja edulugu

Meeskoori Gaudeamus loomise ja tegevusega seotud osa tugineb suures osas lauljate ja kolleegide meenutustele, koori ajaloo kroonikaraamatutele ja muule dokumentatsioonile, samuti minu erakogus olevatele kirjadele ja fotodele.

331 Roland Laasmäe käsikirjalised materjalid on autori erakogus. 332 Randjärv, Elene Rüppi mälestused. // Sillad üle piiride, lk 167–168. 333 Urve Laasmäe-Esse meenutused autorile. 15. juuli 2011.

Laasmäe kolleegi, tunnustatud koorijuhi Uno Uiga (1925–2017) sõnutsi tõi Roland Laasmäe Tartusse tulek ja Kõrgemate Koolide Lõpetanute (KKL) Tartu Meeskoori asutamine, mis on alates 1970. aastast tuntud Tartu Meeskoor Gaudeamuse nime all, oma erakordselt kiire arenguga kohalikku kultuuriellu värskeid tuuli. See puudutas nii kontserdielu rikastamist kui ka kolleegidega suhtlemist. „Roland Laasmäe leidis kiiresti tunnustust oma aatekindluse ja ausa suhtumisega, ”334 mäletab Uiga. 1955. aastal asutas Laasmäe juba ka Eesti Põllumajanduse Akadeemia segakoori, mida ta juhatas 1960. aastani. Seejärel pühendus ta dirigendina ainult Gaudeamusele, mille loomist ta oli alustanud juba 1957. aasta sügisel. Koori asutamise koosolekuni jõuti 1958. aasta 8. jaanuaril, mida peetaksegi Gaudeamuse sündimise päevaks.

Uudis uue koori asutamisest võeti teatud ringkondades esialgu vastu küllaltki vaenulikult. Süüdistus oli, et KKL Tartu Meeskoor lõhkuvat juba olemasolevaid koorikollektiive. Erilist vastuseisu osutasid TRÜ Akadeemilise meeskoori dirigent Richard Ritsing ning Tartu toonaste kõrgkoolide rektorid. Koori eluõigus tuli kätte võita sellistes tingimustes, kus mingist vabast konkurentsist või võrdsest suhtumisest ei saanud rääkida. Koori juhatus otsustas, et uute liikmete vastuvõtmisel järgitakse ranget liini, et lauljad ei oleks pärit akadeemilisest meeskoorist. Alusetuid süüdistusi tuli käia kummutamas koguni EKP Tartu Linnakomitee esimese sekretäri Jaroslav Raidi335 juures.

1958. aasta 2.–8. juulil toimus Riias II üliõpilaslaulupidu „Gaudeamus”. Roland Laasmäe registreeris EPA segakoori kõrval ka KKL Tartu meeskoori selle osalejaks. „Sõitis kaheksa tudengit. Repertuaari me ei jõudnud ära õppida, kuid esindasime KKL meeskoori väärikalt,” mäletab koori asutajaliige Ants Leis (s 1936), kes laulis Laasmäe koorides juba varem EPA veterinaariateaduskonna üliõpilasena.

334 Randjärv, Laine. Uno Uiga mälestused. // Sillad üle piiride, lk 166. 335 Jaroslav Raid (1919–1984), parteitegelane ja ajaloolane. EKP Tartu Linnakomitee sekretär 1955–1961, pärast ametist vabastamist kuni surmani Tartu Riikliku Ülikooli NSV Liidu ajaloo kateedri dotsent.

Marsib meeskoor Gaudeamus, Tartus aastal 1959. Vimpliga laulja Jaan Pikk, tema kõrval abidirigent Valve Lepik. Foto meeskoori Gaudeamus arhiivist

Oma esimeses Gaudeamuse dirigendipäevikus teeb Laasmäe kokkuvõtte 1958./59. aasta tööst, kus koor alustas 43 lauljaga ja repertuaaris oli 17 laulu. Dirigent pidas kõige nõudlikumaks Ernesaksa laulu „Kalamees naerab”. Proovid ja esinemised toimusid enamasti Eesti NSV Loomakasvatuse ja Veterinaaria Teadusliku Uurimise Instituudi saalis ja sügiseks kavandati suurendada koosseisu 70 lauljani. Laasmäe hinnangul möödus Gaudeamuse esimene aasta võitluses oma olemasolu eest. Ehkki sarnaste vana vormi ja uue sisuga kooride sünd oli ajalooline paratamatus, ei mõistetud seda, vähemalt esialgu. Laasmäe oli kindel, et uute kooride tekkimine ja olemasolu on eelduseks ka uue kvaliteedi tekkimisele siinses koorielus, mis oli vaja viia kiiresti rahvusvahelisele tasemele. Meeskoori 15. sünnipäeval 10. veebruaril 1973. aastal meenutas Laasmäe koori keerulist algusaega, mil meeskooril näiteks keelati osa võtta

II üliõpilaste laulupeost Riias ja võeti isegi käest ära prooviruumid Eesti Põllumajanduse Akadeemias. Kõnekas oli tema reaktsioon probleemidele: „Olime nördinud – kasvas aga meie sõber ja saatja – enthusiasm. ” 1959. aasta kevadel lubati kooril lõpuks TRÜ aulas esineda ja siis oli laval kokku 60 meest. See kontsert oli Gaudeamusele ülimalt oluline enesetõestus, mis murdis Tartu koorirahva vastuseisu ja andis koorile eluõiguse.

Koori päevik tunnistab seda entusiasmi, millega Laasmäe seda rajas. Alustuseks loetleb murega puudusi koori tegevuses, märkides, et oleks vaja rohkem korraldada tööd hääleseades, sest ikka esines lauljatel „lamedat ja forsseeritud tooniandmist, vale hingamist, suuhoidu” jne. Uudne oli Laasmäe idee rakendada koori juures tööle ansamblid, kvartett või oktett ning arendada ka lauljate muusikateooria ja noodilugemise oskust. Ta leidis, et laulude õpetamise kõrval tuleb tähelepanu pöörata ka koori kroonika pidamisele ja fotoalbumi korrastamisele. 1959. aasta aulakontserdi kohta ütles Laasmäe sõnad, mis väljendavad koori kreedot: „Püsigu „KKL Tartu Meeskoori” kontserdikavades ikka kõrge kunstiväärtusega laulud, mis on tulnud südamest ja lähevad südamesse. Koori lauljate muusikalise maitse ja võimete kasvatamine olgu ka edaspidiste aastate ülesanne.” Just nii on kirjas tema päevikutes. Tuudur Vettiku tervituskõne336 koori 10. aastapäeval 1968. aastal oli kõnekas. Laasmäe ja Vettiku arvates oli iga avalik esinemine tähtis sündmus ning selles kajastav sõnum pidi olema alati hoolega viimistletud ja kaalutletud. See ei käinud nende puhul mitte ainult repertuaaris olevate laulude, vaid ka kõnede, sealhulgas sünnipäevakõnede kohta.

Roland Laasmäe osa Gaudeamuse edus oli märkimisväärne. Tema märkmetest leidsin eesti meestelaulu suurkuju Konstantin Türnpu mõtte: „Kui sa ka tead, kui suur muusikamees sa oled, ära hakka auahnusest koorijuhiks, vaid mõtle sellele, et koorijuhina pead ka nende vaimujuht olema.” Selle vaimsuse nimel sündis Laasmäe ajal Gaudeamuse lauljatest ühine pere. Me ei leia täpseid kirjalikke allikaid selle kohta, kui paljudest parteikomitee ustest pidi Laasmäe

336 Tuudur Vettiku kõne Kõrgemate Koolide Lõpetanute (KKL) Tartu meeskoori 10. aastapäeva kontserdil. 16. märts 1968. Meeskoor Gaudeamuse kogu, käsikirjad.

sisse astuma, et luua oma koor 1958. aastal. Võib oletada, et Gaudeamuse tegevus eeldas tahet ja meelekindlust, sest rahvustundelise vaimuga kavade koostamine ja kontsertide korraldamine repressiivvõimu raudse kontrolli all ja pealekaebamistest läbiimunud ühiskonnas oli keeruline. Võimukandjad noomisid ja andsid igasuguseid käske sageli vaid suusõnal, lootuses inimest hirmutada ja teelt kõrvale sundida. Laasmäe käsikirjalised märkmed, meeskoori Gaudeamus kavad ja lauljate mälestused337 oma koori juhist võimaldavad teha järelduse, et hirmutada Laasmäe ennast ei lasknud, vaid käis ikka oma missiooni rajal. Gaudeamus laulis kogu nõukogude aja nn taara tammiku sõnumit338, hoides alal rahvuskultuurilist meelsust, mida võim kartis kõige enam ja mida ta püüdis vägivallaga hävitada.

Meeskoori Gaudeamus endine laulja Ülo Vares (s 1930, Gaudeamuses alates 1958, 2. bass) kirjeldab Roland Laasmäe haruldast mälu ja delikaatset suhtumist lauljatesse isegi siis, kui mõni neist polnud partiid hästi omandanud. Enne vastutavat esinemist toimus nn luukamber, kus lasti üksikult ja kvartetina partii ette laulda. Neile, kel polnud asjad selged, toimusid lisaproovid. Laasmäe olevat siis oma kõrva laulja lähedale pannud ja hüüdnud naljaga pooleks: „No sinul tuleb vaevalt suust sooja õhku, lase aga toru selgelt hüüdma!” meenutas Ülo Rolandit ning lisas, et tema käe all laulnud koorilauljad mäletavad Roland Laasmäed kui andekat ja emotsionaalset dirigenti, suurepärast organisaatorit, sooja südamega, ausat ja sirgjoonelist inimest, head sõpra ning muhedat semu.

Gaudeamuse kontserdid olid alati erakordselt menukad ja publikurohked. Koori loominguteed märgistasid diplomid ja aukirjad, kontserdireisid, festivalivõidud… Repertuaaris oli ligi 300 laulu, anti üle 250 kontserdi. Tänu Laasmäe järjepidevale enesearendamisele ja töökusele kasvas Tartus väga tugev meeskoor, mille kõla oli erakordne, kavad sisukad ja põnevad ning erakorralisedki oma ajas, ettekanded musikaalsed ja kaasakiskuvad.

337 Randjärv, Laine. Sillad üle piiride, lk 157–168. 338 Mõiste aluseks on Carl Robert Jakobsoni luuletuse sõnad (originaalpealkiri „Veel pole kadunud kõik”) ja kõlavad Konstantin Türnpu viisistatud laulus „Mull’ lapsepõlves rääkis”. Need räägivad ise enda eest: „Ma taara tammikutes / veel kuulen kanget häält, / kõik ennemuistsed tuuled / ei ole kadund säält!”

Meeskoor Gaudeamus oli andeka koorijuhi ja pedagoogi Roland Laasmäe elutöö. Dirigent Valve Lepik339 räägib 2010. aastal antud intervjuus, et Laasmäe usaldas oma koori väga ja püüdis igal kontserdil edasi anda midagi uut lisaks proovides õpitule. Koor oli tal näpu otsas ja abidirigent Lepik hoidnud alatasa hinge kinni, kui Laasmäe jälle improviseerima asus. Eriti sügava mulje jätnud festival Tallinn-72. „Tänu Rollile tuli koorilt korraga nii palju uut ja värsket, mida enne polnud kunagi tehtud. Ja tuli ka võit. Laasmäed kui dirigenti iseloomustas erakordne julgus ja inimeste usaldamine. Mõnikord läks ta alt, aga enamasti tuli koor tema soovidele järele”, ütleb Valve Lepik intervjuus.

Siinkohal meenutamegi põhjalikumalt koori tähtsündmust, osalemist ja peaauhinna võitmist rahvusvahelisel koorifestivalil Tallinn-72. Väga tõetruu ülevaate meeleolust, mis valitses koorimeeste hulgas, annab meeskoori Gaudeamus kroonika. Siin on mõni ilmekam väljavõte (kirjapilt muutmata)340 .

14.02.–9.03.1972

Peale esmaspäeva ja neljapäeva on proovid ka kolmapäeval. Koor otsustas osa võtta festivali „Tallinn-72” eelvoorust. Kava valiti ürituse vääriline: L. Udvardy „Laul Päikese Jumalale” (Ungari keeles); V. Tormis „Kandiline laul”; A. Kapp „Vaikne paik”; A. Södermann „Domina” ja H. Lemmik „Jäised prelüüdid”.

13.03.1972

Lõplikult kujunes kindlaks koori osavõtt festivali eelvoorust 19. märtsil. Koori etteaste kell 14.30. Õiguse eest esineda festivalil konkureerib 7 meeskoori.

15.03.1972 Asi on tõsine, sest aega on vähe.

339 Valve Lepik (s 1927), koorijuht ja muusikaõpetaja. Õpetas aastatel 1958–2000 Elleri-nim. muusikakoolis koorijuhtimist ja partituuri lugemist. Roland Laasmäe kolleeg meeskoori

Gaudeamus dirigendina alates aastast 1959. 340 Tartu meeskoori Gaudeamus kroonika. Käsikiri.

19.03.1972

Tallinna jõudes saime kava vaid läbi katsuda ja oligi meie etteaste. Erilist närvilikkust polnud tunda. Ja siis me alustasime. Esimene laul (Udvardy „Laul Päikesejumalale”) läks põhiliselt korda ja see lõi teatud esinemiskindluse. Edaspidine kulges paremini kui eelnenud proovidel. Ju siis on kooril ikkagi tõsisteks puhkudeks teatud reservid olemas. Et neid aga vajalikul momendil kasutada osata, see on kindlasti dirigendi teene. Nii et saime maha. Tulemustest mõelda ei julgenud.

24.03.1972, ajaleht „Sirp ja Vasar”

Pühapäeval, 19.märtsil 1972 oli TPI aulas koorifestivali „Tallinn-72” vabariiklik eelvoor. Võistlusest võttis osa 3 segakoori, 4 naiskoori ja 7 meeskoori. Kooride esinemist hindas žürii koos¬seisus: G. Ernesaks, E. Arro, B. Kõrver, O. Oja, A. Pajupuu, O. Sau, H. Siibak, U. Uiga, A. Vahter.

Parimateks osutusid segakooridest Tallinna Kammerkoor (K. Areng) – 189,1 p., naiskooridest TA Naiskoor (A. Ratassepp) – 182,3 p., meeskooridest ELVI mk „Gaudeamus” (R. Laasmäe) – 186,5 p. Seega said need eesti kooridest (väljavalitud) õiguse võistelda koorifestivalil „Tallinn-72”.

29.05.–9.06.1972

Jälle festivalilaulud. Alates juunikuust toimuvad proovid ainult väiksemale koosseisule. Võtsime kavva veel ühe laulu – M. Kovali „Ilmeni järv”. Kuna kava pikkus on rangelt piiratud 20 minutiga, siis üks varem kavasolnud lauludest langeb välja. Selleks on ilmselt Udvardy „Laul Päikesejumalale”.

18.06.1972. E. Brand. „Edasi”, Teie tööd ja tegemised

E. Brand: Kuidas vorm on? Kas tartlased võivad oma esinduse peale loota?

R. Laasmäe: Ei julge öelda. Tööd oleme teinud kõvasti, aga kokku tulevad väga tugevad koorid. See võtab kõhedaks ja teeb araks, aga ka ülipüüdlikkus võib vembu mängida. Nii et ärme midagi prognoosime. Ootame lihtsalt tulemused ära. Festivalil loodame palju näha ja õppida, repertuaari hankida. Mida rohkem teiste tegemistega kursis oled, seda rohkem elumahla endale juurde saad.

19.–22.06.1072

Viimased proovid Tartus enne festivali. Kava võib ju lõpmatuseni lihvida, kas laul aga vajalikul momendil 100%-liselt õnnestub, sellest ei julge enne esinemist kõvasti rääkida. Niisiis – aeg on täis, tööd sai tehtud – eks lähme vastu sellele, mis tulema peab.

24.06.1972

Kell 19.00 toimub meil proov „Estonia” kontserdisaalis. Kronometraaž näitab, et paar minutit kipub üle kontrollaja minema. Tuleb midagi välja jätta. Ohverdatakse A. Södermanni „Domine”. Seega kava lõplik kuju on järgmine: V. Tormis „Kandiline laul”; A. Kapp „Vaikne paik”; M. Koval „Ilmeni järv”; H. Lemmik „Jäised prelüüdid”.

25.06.1972 „Rahva Hääl”

G. Ernesaks kirjutab: Festival on osavõtvaile kooridele erutav sündmus. Tutvumine teiste kollektiividega aitab objektiivsemalt hinnata meie kooride praegust taset ja kutsub ühtlasi plaanitsema uusi homseid teid.

Ametlike andmete järgi võttis festivalist osa 26 koori – 1600 lauljaga. Tartu „Gaudeamuse” konkurentideks olid Kaluuga kooriühingu Meeskoor, Zaleštšitski Kultuurimaja Meeskoor ja Kotkan Laulumiehet.

26.06.1972

Meie etteaste ajaks oli määratud kell 14.45. „Estonias” oleme ligi tund aega varem, et närv saaks maha jahtuda. Oleme kõige viimased esinejad. Juba me lähemegi – täis ahastust ja jonni.

Läheks see „Kandiline laul” (esimene lugu) korda, oleks järgnevate esitamine julgem. Bassid alustavad ... veidi arglikult küll, kuid läks paika. Noh, kõige raskem on vist seljataga. Kõik ülejäänu on dirigendi teha. Esimese lauluga saame hakkama keskpäraselt. Keskpäraselt selles mõttes, et oleme teda alati selliselt laulnud. Tundub, et selle laulu väljendusvõimalused on ammendatud ja paremaks ta meie käes küll enam ei lähe.

Edasi – A. Kapi „Vaikne paik”. Algus õnnestub, ka edasi läheb hästi. Selles laulus on seekord midagi uut, me pole teda selliselt varem

laulnud. Dirigendil näib musitseerimiseks aega küllalt olevat. Viimane takt, lõpp. Võib ennast kümneks sekundiks lõdvaks lasta.

Palavus hakkab liiga tegema. Pole aega sellele mõelda. Antakse hääl – M. Koval „Ilmeni järv”. On tunda kindlamat esinemist kui alguses. Selle lauluga ei saa äpardust juhtuda. Kuna tegemist on vene lauluga, siis küsimus on esitamislaadis – kuivõrd venepäraselt me suudame ta kuulajateni tuua.

Lõpuks „Jäised prelüüdid”. Algus läheb nii nagu varem oleme suutnud laulda. Ka „Koraal” heliseb rahuldavalt. Siis kolmas osa. Antakse hääl. Esimene akord ei kõla õieti. Kas katastroof? Laulame edasi ... Oh, veab paika. Lõpuks läheb normaalselt. Kõik! Aplaus, lilled. Meie oleme oma töö teinud, eks žürii otsusta, kui hästi või halvasti.

28.06.1972 „Edasi”. A. Luur. „Gaudeamus” võitis.

Tartu Meeskoor „Gaudeamus” ja Roland Laasmäe tegid puhta töö. Osavasti tehtud laulude valik võimaldas koori võimeid maksimaalselt žürii ja publiku ette tuua ja ovatsioonidel ei tahtnud lõppu tulla, ehkki väsitav ülevaatuse päev oli lõppenud.

V. Sotnikov: „Tartu koor on kui ilus, võimas ja peen vokaalne instrument, kellele on jõukohane igasugune repertuaar. Ühesuguse meisterlikkusega võib ta laulda tänapäevase värvinguga muusikat ja klassikat, nõukogude ja välismaa heliloojate loomingut. Vaieldamatult on koor puhta esikoha vääriline, sest vahe järgmisega on liiga suur. Oma värvika harmooniapaleti ja ulatusliku dünaamikaskaala poolest tõuseb ta teiste hulgast tunduvalt esile. Suur laulmiskultuur, esitatavate teoste meisterlik tõlgitsemine, intensiivne loomisjõud ... neid iseloomustusi võiks veelgi lisada. Igal juhul üks eredamaid muljeid sellelt väga tugevalt konkursilt.”

28.06.1972 „Edasi”, Koorifestivali „Tallinn-72” peaauhind „Gaudeamusele”

Eile tuli veelkord kokku koorifestivali „Tallinn-72” žürii, et kindlaks määrata peaauhinna – Kuldse kandle – võitja ning eriauhindade saajad. Festivali peaauhind kuulugu Tartu Meeskoorile „Gaudeamus” - nii otsustas autoriteetne žürii.

Tallinn-72-le järgnenud kontserdil lauluväljakul. Paremalt: Roland Laasmäe, Ludvig Raudsepp ja Jüri Randjärv, kes hoiavad festivali peaauhinda Kannelt, Heiki Ilomets ja Valve Lepik. Foto Jüri Randjärve erakogust.

29.06.1972 „Edasi”, A. Luuri intervjuu R. Laasmäega.

AL: Millised on esimesed laureaadi tundmused?

RL: Segased. Ei oska veel selles osas olla. Väsimus on suur, sest esineda oli raske – tohutu kuumus, närv kõigil tugevasti krussis. Selle närveerimisega on lugu nii, et vahel on ta kasuks, vahel kahjuks.

AL: Millega ise rahule jäite?

RL: Ausalt öeldes A. Kapi „Vaikne paik” õnnestus üle ootuste hästi. Ja ka Kovali „Ilmeni järvel” polnud vist viga. Üldse tahan lauljaid tänada mehise eneseületamise eest.

AL: Mida festivalist üldse arvata?

RL: Oli väga õpetlik. Kiitus orgkomiteele! Saime enam-vähem selge pildi üleliidulisest koorilaulu tasemest ja paljude rajataguste kooride

võimetest. Tohutult palju sõlmisime uusi sõprussidemeid. Oli meeldiv võimalus vahetada noote.

Kirjas 9.10.1972 Vaci segakoori „Vox Humana” dirigendile J. Makiarile meenutab Laasmäe festivali „Tallinn-72” järgmiselt: Tõttöelda oli meil vabariiklik jõuproov palju raskem, kui finaalis kulla väljalaulmine. Meil on väga palju häid meeskoore ja neid seljatada ja võita õigus suurele festivalile pääsemiseks ei olnud naljaasi. Ei uskunud ega lootnud, et tuleme festivali üldvõitjaks, kuid nii see juhtus.

Festival oli lõppenud. Festivali külalised sõitsid laiali. Jäädi ootama järgmist festivali „Tallinn-75”. Kahjuks „Gaudeamusel” polnud enam eelmise festivali võitjana võimalik sellest osa võtta. Ja nii jäi triumf 1972. aastal suurimaks ja arvata võib, et ka viimaseks sellisel tasemel olevaks saavutuseks koori elus.

Koor – kultuurilise järjepidevuse kandja

Eesti iseseisvuse taastamise ajal oli ülimalt tähtis rõhutada riigi õiguslikku järjepidevust. Paralleelselt sellega räägiti väga palju kultuurilisest järjepidevusest ja sunniviisiliselt mahavaikitud sidemete taastamise vajadusest.

See teadmine sai püsida eesti rahva hinges ja meeltes suures osas ka tänu laulupeoliikumise ajaloole ja selle teadvustamisele. Laasmäele ja Vettikule oli varasemate põlvkondade eesti heliloojate ja koorijuhtide elu ning tegevuse tutvustamine kindel osa oma töös. Raamatutes ja perioodikas vaikiti ju sellest nõukogude ajal.

Vaatamata rangele ideoloogilisele kontrollile ja suunamisele kujunes Gaudeamusest silmapaistev muusikakollektiiv. Koori kontserdid mõjusid eesti meele alalhoidja ja äratajana. Nii saab öelda meeskoor Gaudeamuse säilinud kontserdikavade ja kirjavahetuse ning intervjuude ja meenutuste põhjal. Laasmäed ja Vettikut huvitas kultuurivõrgustiku loomine ja kontsert kui laulupüha. Kontserdid, kontsertreisid, laulupäevad pidid nende kujutlust mööda olema nagu suur püha rahva elus. Laasmäe tegevus koorijuhina ja tema lähenemine andis kahtlemata tooni nii Tartu kui ka Eesti koorielus. Gaudeamuse kontsertide eestimeelse kallakuga kavadtagasid nende

populaarsuse rahva seas, sh just akadeemilise taustaga inimeste hulgas.

Gaudeamuse koor oli organisatsioon, mida juhtis omavalitsus ehk juhatus. Asutajaliikme ja koori esimese presidendi (1958–1960), omaaegse Eesti Põllumajanduse Akadeemia metsanduse professori Olev Henno (1914–1994) mälestustest loeme, et koori esimene üldkoosolek toimus 28. veebruaril 1958. aastal. Siis valiti esimene juhatus. Abiesimeheks valiti Vello Teder, sekretäriks Valfrid Treier ja koorivanemaks Kaljo Reidla.

Jüri Randjärv, meeskoori Gaudeamus laulja 1966–2018, juhatuse sekretär (1967–1969) ja esimees (1969–1971, 1979–1983 ja 2000–2002), meenutab koori juhatuse koosolekuid, mis toimusid mitu korda kuus ja kus osalesid alati ka koori dirigendid. Laasmäe võttis sõna alles pärast juhatuse esimeest või koorivanemat, oli oma esinemise hästi ette valmistanud ja oma ideed korralikult läbi mõelnud. Lauljad mäletavad, et Laasmäe ei olnud mitte ainult suurepärane dirigent, vaid väga mitmekülgne kollektiivi juht, kooriürituste eestvedaja ning paljude originaalsete ja säravate ideede autor.

Rõhutaksin siin veel kord, et lisaks muusikakultuuri edendamisele kooris suheldakse, vahetatakse teavet ja arvamusi ning elatakse kaasa ühiskonna valusatele probleemidele. Koorides toimub alati aktiivne mitteametlik suhtlemine. Selles mõttes olid tugevad koorid nõukogude ajal kodanikuühiskonna algkooliks. Kooriliikumine, nagu seda väga ilmekalt näitas Roland Laasmäe juhitud Gaudeamuse tegevus, oli mõttekaaslaste ühendus, kus vabas õhkkonnas jälgiti valvsalt ümberringi toimuvaid arenguid. Kellele rohkem, kellele vähem, kuid koorijuhi õpetus jääb enamasti meelde ja on eeskujuks. Oma tegevuse ja suhtlemisega mõjutas ta laulukoori kui tarkade inimeste koosluse mikromaailma, kooriinimeste ja nende pereliikmete hoiakuid ja eluviisi. Koorilauljad ja nende pereliikmed moodustasid oma traditsioonide, korra ja väga suure usaldusega üksteise vastu otsekui hiigelsuure perekonna. Igasugune inimeste loodud sootsium, mis toetus vabale mõttele, töötas nõukogulike ideoloogiavalvurite tahtele vastupidises suunas.

Nii võibki kokkuvõttes öelda, et laulukoor kui vabatahtlik ühendus kujutas tol ajal vabakonna algrakukest, mis tegutses vaatamata

kommunistliku diktatuuri jäikadele tingimustele. Vettik ja Laasmäe (ükskõik, kas ja kuidas nad seda ise nimetasid) lõid tegelikult lisaks muusikale tsiviilühiskonna elemente, mis vastandusid totalitaarsele korrale. Nende roll murrangulistes sotsiaalpoliitilistes protsessides oli seega määrava tähendusega – nad hoidsid Eestis alal kodanikuühiskonda, ilma et nad ise oleksid seda tingimata teadvustanud või veel vähem avalikult väljendanud.

Gaudeamusel olid hoolimata piiratud liikumisvõimalustest siiski head rahvusvahelised sidemed paljude kollektiividega nii NSV Liidus kui ka raja taga, sõpruskoore oli Lätis, Soomes, Ungaris, Venemaal jm. Teadupärast öeldakse, et iga koor on oma dirigendi nägu. See ei käi aga mitte ainult koorimaailma kohta, vaid igasuguse organisatsiooni ja tema juhi kohta. Päris selgelt sõltuvad kooridevahelised suhted eelkõige koorijuhtidest. Roland Laasmäe oli vaieldamatult suurepärane suhtleja. Eesti ja Läti koostöö juured tervikuna viivad meid tagasi 1930. aastatesse. Tavaarusaama kohaselt taastus koostöö Balti riikidega alles pärast Eesti iseseisvuse taastamist. Seda teadmist aga tuleb kindlasti parandada – kui kiigata poliitilisse maailma, siis leiab kinnitust vastupanukoostöö Nõukogude okupatsiooni ajast, mil Balti riikide vaheline tegevus aitas kõigil kolmel riigil taasiseseisvuda 1991. aastal.341 Nüüd on selle koostöö prioriteedid muutunud ja seatakse uusi eesmärke. Kultuurilised kontaktid ja traditsioonid Eesti-Läti-Leedu koostöös ning Euroopa protsesside mõjutamisel on aga jätkuvalt aktuaalsed.342 Rahvusvaheline üliõpilaslaulupidu „Gaudeamus”, mida on peetud 1956. aastast ja mis kestavad tänaseni, on kõik need aastad olnud parim piiriülene kultuuripoliitiline koostöövorm.

Meeskoor Gaudeamuse kõige lähemad rajatagused sõbrad olid Riias. Laasmäe oli 1958. aastal seal kohtunud oma eelmise koori, EPA segakooriga, II üliõpilaslaulupeol paljude kooride ja koorijuhtidega üle kogu Nõukogude Liidu. Lisaks Balti liiduvabariikide üliõpilaskooridele oli kohale kutsutud lauljaid nii Leningradist kui ka kaugelt Kesk-Venemaalt, Ukrainast ja Moldaaviast. Eksivad need,

341 Goble, Paul. Balti ajaloo 100 tähtsaimat päeva. // Diplomaatia 2006, nr 35/36, juuli/august. 342 Randjärv, Laine. Kakskümmend aastat Balti koostööd. // Riigikogu Toimetised 2011, 24, lk 155–156.

kes arvavad, et üliõpilaste laulupeod piirdusid rahvaste sõpruse ja üliõpilasnoortele ettenähtud ideoloogiliselt õigete laulude esitamisega. Olulisemad olid õhtused koosviibimised, arutelud ja uute tutvuste sõlmimine. Bolševismivastased meeleolud hõljusid ridade vahel kõigil intelligentsetel inimestel, ükskõik mis geograafilises paigas nad ka ei elanud. Sellistel kokkusaamistel sõlmitud sõprussuhted võisid kesta kogu elu, sest need rajanesid sarnastel huvidel ja usaldusel, samas säilitati küllaltki suur sõltumatus üksteisest.

Riia meeskooriga Absolventi ja selle dirigendi Pauls Kveldega (1927–2017), kes oli ka Läti Muusikaakadeemia professor, algasid sõpruskohtumised just 1950. aastate lõpus ja olenemata lauljate vanusest ning dirigentide vahetumisest on need kestnud tänase päevani. Laasmäe ja Vettiku kirjavahetuski sisaldab põnevaid lõike lätlastega koostööst.

Koorimeeste meenutustest selgub, et nii koorimehed kui ka nende pereliikmed ootasid alati väga sõpruskontserte ja -kohtumisi Riia meeskooriga. Gaudeamuse laulja Ants Leis jutustas, kuidas Roll (Roland Laasmäe) ja Pauls Kvelde demonstreerisid oma suurt sõprust. „Nad olid vaieldamatult [laulupeo lõpupeol] Siguldas kõige populaarsemad mehed”, ütleb ta. Ülo Varesel on meeles, et see oli just Rolandi idee korraldada suviti perelaagreid koos Absolventiga, mis lõid koorides tugeva ühtsustunde. Mõlema koori rahvas on olnud ja on siiamaani erakordselt vaimukas kooslus. Ühiste laululaagrite eestvedajad olid just sellised mehed, kes andsid nendele kogunemistele hea meeleolu ja vajaliku toonuse. Laululaagrites-kokkutulekutel valitses ühiskonnakriitiline hoiak. Mitmemõttelised kõned ja anekdoodid, öised lõkke ääres istumised ja nn maailmaparandamine olid kujunenud traditsiooniks. Arutleti avameelselt tegeliku elu üle ja kritiseeriti nõukogude korda selle inimvaenulikus absurdsuses.

Tuudur Vettiku ja Roland Laasmäe elulugu avab meile mitu varjatud kultuuriloo tahku, näidates kultuuri järjepidevuse hoidmise mehhanisme, loovisiksuste hingesugulust, suurt isiklikku sõprust ning ka problemaatilist eraelu, mis oli allutatud loomingule ja tööle rahvuskultuuri püsimise ning arengu nimel. Nad andsid loojatena oma parima keerulisel ajal, mil loomine ja looming seisid nii ohtlikult lähedal võimalusele langeda võimude vaimse vägivalla alla.

Allikad ja eelkõige nende omavaheline kirjavahetus näitab meile koorimuusika traditsioonide arendajate Tuudur Vettiku ja Roland Laasmäe visa ning tulemuslikku tööd laulupeoliikumise taastamisel, millel oli omakorda nõukogude ajal tugev olemuslik side rahvusliku eneseteadvuse alalhoidmisega.

Vabas ühiskonnas oleksid Vettik ja Laasmäe olnud küllap rahvusvaheliselt tunnustatud koorijuhid, kelle sõnum ja tegevus on mõistetav vaatamata keelele või riigipiiridele. Gaudeamuse asutaja ja dirigent Roland Laasmäe oli julge mõtlemise ja iseseisvate otsustega muusik, kes juhtis kooriliikumist kui protsessi, üritades koostada parimal võimalikul viisil kontsertide ja üldlaulupidude kavasid. Laasmäe loome- ja pedagoogiline tegevus aitasid laulurahva kogukondades ja laiemaltki alal hoida rahva ühismälu ja mõjutada seega eesti kultuuriloo kulgu võõrvõimu all.

Ajaloos on hetki, mis tulevad meelde või lähevad meelest, nagu on ka muinsusi, mis kasvavad võssa, ja teisi, mis kaevatakse alati uuesti välja. Ajalugu on hetkede jada.343 Kuni elab eesti koorilaulutraditsioon, kuuluvad Tuudur Vettik ja Roland Laasmäe nende kultuuriloo suurkujude hulka, kelle mälestust ei lasta võssa kasvada. Ka sel põhjusel, et laulupeoliikumisel ja rahvusmeelsete koorijuhtide tegevusel oli mõjukas ja tähendusväärne roll riigi iseseisvuse taastamise protsessis.

Oleks õige kui mitte viimane aeg tuua Roland Laasmäe koorijuhi, pedagoogi ja ühiskonnategelasena teiste meile hästi teada koorijuhtide, nagu Ernesaks, Vettik, Areng, Üleoja, Ratassepp ja Kaljuste, rivvi tagasi.

Vettiku ja Laasmäe tegevuse analüüsimine, mille üks lähteallikaid on just nende kirjavahetus, näitab meile rahvuskultuurilise järjepidevuse ning kultuurikoolkondade püsimise mehhanisme nõukogude ajal. Nende mõttevahetus aitab mõista ning mõtestada koori ja kooriliikumist kui võimsat sünergilist jõudu kodanikuühiskonna loomisel.

343 Kreem, Juhan. Kirde-Euroopa ajaloo ja kultuuri sümpoosion Tallinna Linnaarhiivis. ([Ülevaade). // Tuna. Ajalookultuuri Ajakiri 2008, 1, lk 153.

TUUDUR VETTIKU KIRJAVAHETUSED

Tuudur Vettik kirjutamas meeskoori Gaudeamus kroonikaraamatusse 10. veebruaril 1973. Foto: Harald Tikk