Carl Schmitt Poliitilisuse mõiste
Eessõna eestikeelsele väljaandele
Carl Schmitt (1888−1985) oli üks müütilisemaid ja enim kõneainet tekitanud õigusteadlasi ning poliitilisi mõtlejaid 20. sajandil. Võib öelda ka, et vastuolulisemaid − läks ta ju 1933. a aktiivselt kaasa Saksamaal võimule tulnud natsionaalsotsialistliku liikumisega ja jäi NSDAP liikmeks kuni Saksamaa kapituleerumiseni ja partei keelustamiseni 1945. a. Pärast hoiti teda Nürnbergi protsessiga seoses liitlaste vangistuses ja kuulati põhjalikult üle. Karistuseks ei saanud Schmitt, endine Berliini Ülikooli professor, Lääne-Saksamaal pärast 1945. a tudengeid õpetava professorina tegutseda ja elas sisemises eksiilis oma sünnilinnas Plettenbergis Sauerlandi piirkonnas Vestfaalimaal. Oma kirjutisi sai Schmitt siiski edasi avaldada ja näiteks tema 1950. a ilmunud monograafia Maa nomos („Der Nomos der Erde“) kuulub jätkuvalt rahvusvahelise õiguse ajaloo oluliste tõlgenduste hulka. Schmittil oli küllaltki suur mõju ka Teise maailmasõja järgsele Saksa riigiõiguslikule mõttele, eelkõige mõne oma õpilase kaudu ja seetõttu, et ta oli mõjukates konservatiivsetes Saksa juristide ning poliitiliste tegelaste ringkondades saavutanud omamoodi märtri kuulsuse.
Raamat Poliitilisuse mõiste („Der Begriff des Politischen“) ilmus esimest korda 1932, st üsna vahetult natsionaalsotsialistide
Poliitilisuse mõiste
7
võimuletuleku eel. Raamat on tuntud eelkõige teesi tõttu, et poliitika aluseks on sõbra ja vaenlase eristamine, selle eristamise vältimatus ning vajadus. Seda arusaama poliitilisusest ja ühtlasi niisiis ka riigist on kriitikud pidanud liiga konfliktseks ja antagonistlikuks. On arvatud, et see on justkui isetäituv ennustus, mis legitimeerib vaenlaseotsinguid ja vajadusel ka vaenlase kõrvaldamist. Kindlasti peegeldab see tees poliitilisusest neid olusid, mis Saksamaal 1930. aastate alguses valitsesid. Mõnikord on sellega seoses räägitud ka poliitiliste ja riigiõiguslike mõtlejate vastutusest – kas mõtlejad oma „realistlike“ mõtetega üksnes peegeldavad tegelikkust või nad muutuvad oma teesidega ka omamoodi ässitajateks, konflikti ja vastandumise legitimeerijateks?
Carl Schmitti töö eestindamist tuleb tervitada eelkõige seetõttu, et see aitab meil mõista 20. sajandi ajalugu, aga ka maailma ees 21. sajandil endiselt seisvaid väljakutseid. 20. sajandil oli kolm peamist poliitilist mõttevoolu – liberalism, kommunism ja fašism (üldnimetusena, Saksamaal oli selle liikumise nimi teadagi natsionaalsotsialism). Ei tahaks siinkohal vaielda selle üle, kas ja mil määral Schmitt oli päriselt fašist ja mil määral natsiperioodi algusaastatel eelkõige konjunkturist. Küll aga ei põhjusta vastuväiteid tõdemus, et Schmitt oli liberalismi ja parlamentarismi teadlik kriitik paremalt, poliitilise mõtte konservatiivselt tiivalt. Sellisena on ta endiselt aktuaalne, sest ka viimane aastakümme läänes ja mujalgi on näidanud, et Fukuyama viidatud ajaloo lõppu pole kätte jõudnud. Liberalismile vastanduvad poliitilised liikumised on jätkuvalt aktuaalsed ning Schmittiski on nähtud selle sõnastajat, mida oleme erinevates vormides saanud näha näiteks Donald Trumpis, Vladimir Putinis, Jair Bolsonaros jne. Näiteks Aleksandr Dugin on oma kirjutistes korduvalt väljendanud poolehoidu mõnelegi Carl Schmitti ideele. Carl Schmitti tasub lugeda terve kriitikameelega, nagu mõistagi ka kõiki teisi poliitilisi mõtlejaid. Tuleb arvesse võtta seda, et Schmitti kohta on nn sekundaarkirjandust aukartustäratavas
Carl Schmitt
8
koguses, igatahes palju rohkem kui „tavaliste“ sotsiaalteadlaste ja juristide puhul tavaks. Kirjanduses arutletakse ja vaieldakse selle üle, mida Schmitt ikkagi täpselt silmas pidas ja kuidas sellesse tänapäeval suhtuda. Saksamaal arutatakse tänapäeval endiselt mõnikord ka selle üle, kas Schmitti ikka üldse peaks nii palju lugema ja tsiteerima. Olen tähele pannud, et need, kes tahaksid Schmitti „tühistada“, ei kipu sama karmi standardit kasutama kommunistlike õigusmõtlejate ja riigi mõtestajate kohta. Küll aga tuleb Schmitti ideede mõistmisel ikkagi kasuks tema biograafia tundmine; ideid inimesest siiski päriselt lahutada ei saa. Näiteks ei saa Eestis mööda vaadata faktist, et Schmitt pidas 1. aprillil 1939 Kieli Ülikoolis (kuri)kuulsa loengu, milles õigustas Saksamaa nõuet suurruumile Euroopas, analoogselt sellele, millist rolli oli 1823. a mänginud Monroe doktriin USA ning Lõuna-Ameerika ajaloos (nn rahvusvahelis-õiguslik suurruumide kord; saksa keeles völkerrechtliche Großraumordnung ). Nimetatud mõte väljendas neid suundumisi, mille natsi-Saksamaa realiseeris Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollidega 23. augustil 1939; Eesti Vabariigi kui väikeriigi iseseisvusele see midagi head aga ei tähendanud.
Carl Schmitti kohta on palju arvamusi ja vähemalt sama palju eelarvamusi. Samas tema mõju 20. sajandi poliitilisele ja õigusteaduslikule mõttele on vaieldamatu; temast mööda vaadata ei saa. Sellistel juhtudel muutub vajalikuks minna algallika juurde ja kujundada iseenda arvamus. Hea, et seda saab nüüd raamatu Poliitilisuse mõiste kohta teha ka eestikeelne lugeja.
Lauri Mälksoo , Tartu Ülikooli rahvusvahelise õiguse professor ja Teaduste Akadeemia riigiõiguse sihtkapitali nõukogu liige
Poliitilisuse mõiste
9
Poliitilisuse mõiste
(tekst aastast 1932) 1.
Riigi mõiste eeldab poliitilisuse mõistet. Tänapäeva keelekasutuses on riik territoriaalselt terviklikult korraldatud rahva poliitiline staatus. Kuid sellega on antud vaid riigi esmane kirjeldus, mitte tema mõisteline määratlus. Seda pole vajagi, kuni jutt käib poliitika olemusest. Nii et me võime kõrvale jätta selle, mis riik oma olemuselt on, kas masin või organism, isik või institutsioon, ühiskond või ühing, ettevõte või mesitaru, või vahest ehk hoopis „menetlusahel“. Kõik need definitsioonid ja pildid mõjutavad sedavõrd tähendust, mõtestatust, illustreerimist ja konstrueerimist, et ei saa endast kujutada sobivat, lihtsa ja elementaarse käsitluse lähtekohta. Riik on sõnalises mõttes ja ajaloolises ilmnemises ühe rahva spetsiifiline olukord, kriitilise tähtsusega seisund ja erinevalt paljudest teistest mõeldavatest individuaalsetest ja kollektiivsetest seisunditest on ta staatus iseeneses. Rohkem polegi selle kohta praegu öelda. Kõik selle ettekujutuse – staatuse ja rahva – tunnused omandavad mõtte tulenevalt poliitika edasistest tunnustest, ja muutuvad arusaamatuks, kui poliitika olemust vääriti mõistetakse.
Poliitilisuse mõiste
23
Poliitikat pole just tihti selgelt defineeritud. Enamasti kasutatakse seda sõna kõigest negatiivses tähenduses paljude teiste mõistete vastandina antiteesides, nagu poliitika ja majandus, poliitika ja moraal, poliitika ja õigus, õiguse enda sees jällegi poliitika ja tsiviilõigus 20 jne. Selliste negatiivsete, enamasti ka poleemiliste vastanduste kaudu on sõltuvalt seostest ja konkreetsest olukorrast võimalik miskit küllalt selget küll kirjeldada, ometi ei ole see veel selle miski definitsioon. Üldjuhul samastatakse „poliitiline“ mingil moel „riiklikuga“ või vähemalt millegi riigiga seotuga. 21 Riik näib siis millegi poliitilisena, poliitika aga millegi riiklikuna – ilmselgelt ebarahuldav ring. Õigusalases erialakirjanduses leidub palju sääraseid poliitika kirjeldusi, mis – niivõrd kui neil puudub poleemilis-poliitiline siht – on mõistetavad ainult õiguslike või haldusotsuste üksikjuhtude praktilis-tehniliste huvide pinnalt. Nad saavad tähenduse selle kaudu, et nad lähtuvad muretult olemasolevast riigist, mille
20 Õiguse ja poliitika vastandlikkus seguneb kergesti tsiviilõiguse ja avaliku õiguse vastandlikkusega: „Omand on eraõiguslik, mitte poliitiline mõiste“ (Bluntschli 1868: 219). Selle antiteesi poliitiline tähendus sai eriti ilmsiks aastail 1925–1926 seoses Saksamaal varem valitsenud vürstikodade vara võõrandamisega; olgu siinkohal näitena mainitud järgmist lauset rahvasaadik Dietrichi kõnest (Riigipäeva istung, 2.12.1925, stenogramm 4717): „Me oleme nimelt seda meelt, et need pole tsiviilõiguslikud, vaid üksnes poliitilised küsimused“ (hüüded „Väga hea!“ demokraatide ja vasakpoolsete seast). Orig. märkus.
21 Ka nendes poliitika definitsioonides, mis kasutavad määrava tunnusena mõistet „võim“, näib võim enamjaolt riikliku võimuna, nt Max Weberil: püüdlemine võimus osalemise poole või võimujaotuse mõjutamine kas riikide vahel või riigi sees riiki moodustavate inimrühmade vahel; või: „[poliitika all mõistame] mingi poliitilise ühenduse, tänapäevases tähenduses seega riigi juhtimist või juhtimise mõjutamist“ (Weber 1926: 7 [2010: 40]); või: „Poliitika olemus on –nagu veel korduvalt saab rõhutatud – võitlus, liitlaste ja vabatahtlike järgijate värbamine“ (Weber 1918: 51). H. Triepel ütleb: „Alles hiljuti mõisteti poliitika all õpetust riigist kui sellisest. [---] Nii kirjeldab näiteks Waitz poliitikat kui riigi suhete teaduslikku käsitlemist lähtuvalt nii riikide ajaloolisest arengust kui ka tänapäeva riiklikest oludest ja vajadustest“ (Triepel 1927: 16). Seejärel kritiseerib Triepel heade ja arusaadavate põhjendustega Gerberi ja Labandi koolkonna väidetavalt apoliitilist, „puhta“ õigusteaduse vaatlusviisi ning katset seda sõjajärgsel ajal jätkata (Kelsen). Ometi jäi Triepelil selle „apoliitilise puhtuse“ taotluse puhtalt poliitiline mõte märkamata, sest ta hoiab kinni võrrandist poliitiline = riiklik. Tegelikult on see – nagu allpool korduvalt näitame – üks poliitika tegemise tüüpiline ja eriti intensiivne viis, mille puhul vastast kujutatakse poliitilisena, ennast aga apoliitilisena (st siin: teadusliku, õiglase, objektiivse, erapooletuna vms). Orig. märkus
24 Carl Schmitt
raamides ise liigutakse. 22 Nii näiteks on mõistete „poliitiline ühendus“ või „poliitiline koosolek“ pinnalt mõistetud õigust ja kirjutatud nende kohta ühinguõiguses, 23 lisaks on Prantsuse haldusõiguses püütud kehtestada poliitilise motiivi ( mobile politique ) mõistet, mille abil saaks eristada „poliitilisi“ valitsusakte ( actes de gouvernements ) „apoliitilistest“ haldusaktidest ning kaotada nõnda nende üle halduskohtulik kontroll. 24
22 Jättes ära viite riigile ja riiklusele, jättes eeldatava poliitilise ühtsuse lihtsalt nimetamata ning eeldades puhtalt tehnilis-juriidiliselt menetluselt poliitilisuse „puhtalt õiguslikku“ ületamist, on see vaid näiline edusamm depolitiseerimise alal; selle kohta tabavalt: Eisenmann 1962. Depolitiseerimisest halduse ja tehnokraatia kaudu vt viidet 84 lk 98. Autori hilisem märkus
23 Vastavalt Saksa Riigi ühinguseaduse § 3 lõikele 1 (19.4.1908) on poliitiline ühing „iga ühing, mille sihiks on poliitiliste asjaolude mõjutamine“. Praktikas kirjeldatakse poliitilisi asjaolusid asjaoludena, mis puudutavad riikliku korralduse säilitamist või muutmist või riigi funktsioonide või temaga vahetult seotud avalik-õiguslike asutuste mõjutamist. Sellistes või sarnastes kirjeldustes lähevad poliitilised, riiklikud ja avalikud asjad üksteiseks üle. Kuni aastani 1906 (Õuekohtu otsus 12.2.1906, Johow, köide 31 C. 32–34) pidas Preisimaa 1850. a 13. märtsi (GesS., lk 277) ühingukorraldusest lähtuv praktika avalike asjade mõjutamiseks või käsitlemiseks ka kõikide korporatsioonitunnusteta kiriklike ja usuliste ühenduste tegevust, kaasa arvatud palvetunde; selle praktika arengu kohta vt Geffcken 1908: 287jj. Teatud usuliste, kultuuriliste ja teiste küsimuste kohtulikult mitteriiklikuks tunnustamises peitub väga tähtis asitõend selle kasuks, et siin võeti riigilt ja selle võimult ära teatud valdkonnad kui kindlate rühmade ja organisatsioonide mõju- ja huvisfäärid. 19. sajandi keeles tähendab see: „ühiskond“ astub „riigile“ iseseisvalt vastu. Kui riigiteooria, õigusteadus, valitsev kõneviis jääb ometi selle juurde, et poliitiline = riiklik, siis tuleneb siit (loogiliselt võimatu, aga praktikas ilmselgelt vältimatu) lõppjäreldus, et kõik mitteriiklik, seega kõik „ühiskondlik“, on järelikult apoliitiline! Osalt on see naiivne eksitus, mis kätkeb endas tervet rida erakordselt kõnekaid illustratsioone V. Pareto õpetuse kohta residuaalsusest ja derivatsioonidest (Pareto 1917: 450jj, 1919: 785jj); osalt aga – sellest eksitusest vaevu eristatav – on see praktikas vägagi kasutuskõlblik, äärmiselt mõjuv taktikaline vahend kehtiva riigi ja selle korraga peetava sisepoliitilise võitluse tarbeks. Orig. märkus
24 Jèze jaoks on kogu see eristus pelgalt opportunité politique [poliitiline võimalus] (Jèze 1925: 392). Vt lisaks Alibert 1926: 70jj. Edasi Smend 1923: 16, 1928: 103, 133, 154 ja ülevaade Institut International de Droit Publici väljaannetes 1930; seal ka R. Launi ja P. Duezi ülevaated. Duezi käsitlusest (lk 11) võtan ma ühe siin esitatud poliitikakriteeriumi (sõbra-vaenlase orientatsiooni) jaoks eriti põneva, spetsiifiliselt poliitilise acte de gouvernement’i definitsiooni, mille esitas Dufour („à l’époque le grand constructeur de la théorie des actes de gouverenement [sellal valitsusaktide teooria suur looja]“): „ce qui fait l’acte de gouverenement, c’est le but que se propose l’auteur. L’acte qui a pour but la défense de la société prise en elle même ou personnifiée dans le gouvernement, contre ses ennemis intérieurs ou extérieurs, avoués ou cachés, présents ou à venir, voilà l’acte de gouvernement [valitsusakt teeb seda, mida autor sihiks seab. Akt, mille eesmärk on kaitsta ühiskonda iseeneses või kehastununa valitsuses tema sise- või välis-, avalike või varjatud, praeguste või tulevaste vaenlaste vastu, ongi valitsusakt]“ (Dufour 1868: 129). Actes de gouverenement’i ja actes de simple administration’i [lihtsad haldusaktid] eristamine saab lisatähenduse, kui Prantsusmaa rahvuskogu menetleb »
Poliitilisuse mõiste
25
Õiguspraktika vajadustega kohanduvad määratlused otsivad põhimõtteliselt lihtsalt sobivat tööriista mitmesuguste riigi õiguspraktikas ettetulevate asjaolude piiritlemiseks; nad ei vaeva ennast sugugi poliitika üldiste definitsioonidega. Seetõttu jõuavad nad oma järeldustes riigi või riiklikkuseni niivõrd, kui riik ja riiklikud struktuurid on midagi iseenesestmõistetavat ja kindlat. Ka poliitika üldised määratlused, mis ei sisalda mitte midagi muud peale edasi- või tagasiviitamise „riigile“, on mõistetavad ja ka teaduslikult õigustatud sedavõrd, kui riik kujutab endast tõesti selget, ühemõttelist suurust, mis seisab vastamisi mitteriiklike, just seetõttu „apoliitiliste“ rühmade ja asjaoludega, ehk siis senikaua, kuni riigil on poliitika monopol. See oli nii seal, kus riik ei tunnistanud „ühiskonda“ oma vastasmängijana (nagu näiteks 18. sajandil) või vähemalt oli stabiilse ja eristutava võimuna „ühiskonnast“ üle (nagu Saksamaa terve 19. sajandi jooksul kuni 20. sajandini välja).
Seevastu muutub võrrand riiklik = poliitiline samal määral vääraks ja eksitavaks, mil riik ja ühiskond teineteisega läbi põimuvad, kõik seni riiklikud asjaolud muutuvad ühiskondlikuks ja vastupidi: kõik senimaani „pelgalt“ ühiskondlikud asjaolud riiklikuks, nagu see demokraatlikult organiseeritud ühiselus vältimatult juhtub. Siis lakkavad seni „neutraalsed“ valdkonnad – religioon, kultuur, haridus, majandus – olemast „neutraalsed“ mitteriiklikus ja apoliitilises mõttes. Tähtsate eluvaldkondade säärase neutraliseerimise ja depolitiseerimise vastu haarab poleemilise kontramõistena riigi- ja juunis 1851 vabariigi presidendi vastutust parlamendi ees ja president soovib ise üle võtta tegeliku poliitilise, st valitsusakte puudutava vastutuse (vrd Esmein, Nézard 1921: 234). Sarnane eristus esines „kohusetäitjaministeeriumi“ volituste menetlemisel vastavalt Preisimaa põhiseaduse artikli 59 lõikele 2 seoses küsimusega, kas kohuseid täitev ministeerium tohib poliitiliste küsimuste mõttes tegeleda ainult „jooksvate“ küsimustega (vrd Stier-Somlo 1925: 233; Waldecker 1928: 167 ja riigikohtu otsus Saksa Riigi kasuks 1925. a 21. novembrist (Riigikohtu Tsiviilasjade Lahendid 112, lisa lk 5)). Siin hoidutakse jooksvate (apoliitilised) ja teiste (poliitilised) asjade eristamisest. Vastandus jooksvate asjade (= halduse) ja poliitika vahel põhineb artiklil Schäffle 1897; Karl Mannheim võttis selle vastanduse üle kui „orienteeriva lähtekoha“ (Mannheim 1929: 71jj). Sarnased on ka eristused: seadus (või õigus) on kinnistunud poliitika ja poliitika on kujunev seadus (või õigus), üks on staatika ja teine dünaamika jne. Orig. märkus
26 Carl Schmitt
ühiskonna identiteedi mitte ühegi eluala suhtes ükskõiksust ilmutav, potentsiaalselt igast valdkonnast huvituv totaalne riik . Temas on kõik vähemalt võimalust mööda poliitiline ja riigile osutamine ei aita enam „poliitikat“ eraldi ära tunda. 25
Areng on käinud 18. sajandi absoluutsest riigist 19. sajandi neutraalse (mittesekkuva) riigi kaudu 20. sajandi totaalse riigini (vt Schmitt 1931: 78–79). Demokraatia peab kõik liberaalsele 19. sajandile tüüpilised eristused ja depolitiseerimised lõpetama ning koos vastandusega riik vs ühiskond (= poliitilisus sotsiaalsuse vastu) kõrvaldama ka 19. sajandile omased vastandused ja eristused, nimelt järgmised:
usk (konfessioon) kui poliitika vastand, kultuur kui poliitika vastand, majandus kui poliitika vastand, õigus kui poliitika vastand, teadus kui poliitika vastand
ja arvukad teised igati poleemilised ja seetõttu jällegi ka ise poliitilised antiteesid. 19. sajandi sügavamad mõtlejad said sellest varakult aru. Jacob Burckhardti Maailmaajaloolistes vaatlustes (1870. aasta paiku) on kirjas järgnevad laused: „Demokraatia, st tuhandest vastavalt oma tunnistajate kihtidele erakordselt erinevast allikast kokku voolanud maailmavaade, mis on aga ühes järjekindel, nimelt selles, et riigi võim üksikisiku üle ei tohi kunagi olla nii suur, et see pühiks minema piirid riigi ja ühiskonna vahelt , et riik julgeks midagi, mida ühiskond eeldatavasti ei teeks, aga kõige üle võib pidevalt arutleda ja kõike võib liikumas hoida ning
Totaalse riigi kohta vt Schmitt 1958b: 366, gloss 3; lisaks Buchheim 1962. Autori hilisem märkus
25
Poliitilisuse mõiste
27
viimaks peab üksikutel kastidel olema tagatud eriline õigus tööle ja materiaalsele kindlustatusele“. Hästi märkis Burckhardt ära ka demokraatia ja liberaalse põhiseadusriigi sisemise vastuolu: „Ühelt poolt peaks riik niisiis olema iga partei kultuuriidee teostus ja väljendus, teisalt aga vaid kodanliku elu nähtav rüü ja kõikvõimas ainult ad hoc ! Ta peab kõikvõimalikku suutma , aga ei tohi midagi teha, ka mitte oma kehtivat vormi ühegi kriisi vastu kaitsta – ja lõpuks tahetakse ometi üle kõige saada osa tema võimu teostamisest. Nii muutub riigikord aina vaieldavamaks ja võimu täius aina suuremaks“ (Burckhardt 1905: 133, 135, 197).
Saksa riigiõpetus jääb esialgu veel (Hegeli riigifilosoofilise süsteemi järelmõjul) selle juurde, et võrreldes ühiskonnaga on riik midagi kvalitatiivselt erinevat ja kõrgemat. Ühiskonna kohal seisvat riiki võiks nimetada universaalseks, aga mitte tänases mõistes totaalseks, nimelt (kultuuri ja majanduse suhtes) neutraalse riigi – mille jaoks majandus ja tema õigus olid eo ipso apoliitilised –poleemi liseks eituseks. Samas kaotab riigi ja ühiskonna kvalitatiivne erinevus, millest Lorenz von Stein ja Rudolf Gneist veel kinni hoiavad, pärast 1848. aastat oma varasema selguse. Saksa riigi õiguse areng, mille põhijooned toon ma ära käsitluses Schmitt 1930a, järgib erinevatele kitsendustele, eranditele ja kompromissidele vaatamata siiski ajaloolist arengut riigi ja ühiskonna demokraatliku identiteedi suunas.
A. Haeneli puhul võib märgata selle tee ühte huvitavat rahvusliberaalset vahestaadiumi; ta ütleb, et on „ilmne viga üldistada riigi mõiste üleüldise inimühiskonna mõisteks“; ta näeb riigis muudele ühiskondlikele organisatsioonidele lähenevat, aga „nende kohal kõrguvat ja neid koondavat omanäolist ühiskondlikku organisatsiooni“, mille
28 Carl Schmitt
ühine eesmärk on küll „universaalne“, aga ainult erilises ülesandes piiritleda ja koondada ühiskondlikult toimekaid jõude, st õ iguse spetsiifilises funktsioonis; ka seisukohta, et kõigis riigi ühiskondlikes eesmärkides on potentsiaalselt peidus ka inimkonna eesmärgid, kirjeldab Haenel selgesõnaliselt väärana; riik on tema jaoks küll universaalne, aga mitte mingil juhul totaalne (Haenel 1888: 219, 1892: 110). Otsustava sammu teeb Gierke oma ühistuteooriaga (tema Saksa ühistuõiguse esimene köide ilmus 1868), kus ta käsitab riiki teiste ühendustega olemussamase ühistuna. Kuid ühistuliste elementide kõrval peavad riigi juurde kuuluma ka võimuga seotud elemendid ning neid toonitatakse kord tugevamalt, kord nõrgemalt. Aga et see on ühistuteooria, mitte riigi võimuteooria, olid demokraatlikud järelmid vältimatud. Saksamaal jõudsid nendeni Hugo Preuss ja K. Wolzendorff, samas kui Inglismaal viisid nad pluralistlike teooriateni (sellest allpool lk 45). Rudolf Smendi õpetus riigi integratsioonist näib minu meelest – pikemaid selgitusi kõrvale jättes – vastavat poliitilisele olukorrale, kus mitte enam ühiskond ei integreeri end eksisteerivasse riiki (nagu saksa kodanlus monarhistlikku riiki 19. sajandil), vaid ühiskond ise integreerub riigiks. Et selline olukord nõuab totaalset riiki, väljendub kõige selgemalt ühes Smendi märkuses (Smend 1928: 97, märkus 2) H. Trescheri dissertatsioonist pärit Montesquieu ja Hegeli kohta käivale lausele (1918), kus Hegeli võimude lahususe õpetuse kohta öeldakse, et see tähendavat „riigi tungimist läbi kõigi ühiskondlike sfääride ainsa ülesandega võita rahva kehandi kõik elujõulised jõud riigitervikule“. Selle kohta ütleb Smend, et see olla „täpselt“ tema põhiseadusest rääkiva raamatu „integratsioonimõiste“. Tegelikkuses on see siis totaalne riik, mis
Poliitilisuse mõiste
29
ei tunne enam mitte midagi absoluutselt apoliitilist ning peab kõrvaldama 19. sajandi depolitiseerumise ja tegema lõpu aksioomile riigita (apoliitilisest) majandusest ja majanduseta riigist. 26
2.
Poliitilisuse määratluseni saab jõuda ainult spetsiifiliste poliitiliste kategooriate tuvastamise ja väljaselgitamise kaudu. Poliitilisusel on nimelt oma kriteeriumid, mis avaldavad omal moel mõju inimmõtte ja -tegevuse erinevatele, üsnagi sõltumatutele valdkondadele, eriti moraalile, esteetikale ja majandusele. Poliitilisus peab seega peituma iseomastes otsustustes, millele on kogu spetsiifilises mõttes poliitiline tegevus taandatav. Eeldame näiteks, et moraali valdkonnas peituvad hea ja kurja lõplikud otsustused; esteetikas ilu ja inetuse omad; majanduses kasuliku ja kahjuliku või näiteks rentaabli ja ebarentaabli omad. Sellisel juhul on küsimus, kas leidub ka lihtne poliitilisuse kriteerium, mis oleks eriline, muude otsustuste suhtes kõike muud kui samasugune ja analoogne, aga neist ometi sõltumatu, iseseisev ja sellisena iseenesest arusaadav vahetegu, ning milles see siis seisneb.
Spetsiifiliselt poliitiline vahetegu, millele poliitilised teod ja motiivid saab taandada, on sõbra ja vaenlase eristamine. Mõiste määratlemiseks annab see küll kriteeriumi, mitte aga ammendava definitsiooni või sisukirjelduse. Kuivõrd see pole tuletatav teistest kriteeriumidest, on see poliitiliseks vasteks teistele suhteliselt sõltumatutele vastandpaaridest kriteeriumidele: hea ja kuri moraalis, ilus ja inetu esteetikas jne. Igal juhul pole see sõltumatu mitte uue omaette valdkonna mõttes, vaid selles mõttes, et ta ei toetu ühele või mitmele neist teistest vastanditest ega ole ka taandatav ühelegi neist.
26
Tekstis tsiteeritud koht on avaldatud raamatus Smend 1955: 206; selle kohta vt Mayer 1931; integratsiooniõpetust jätkab Smend 1956. Autori hilisem märkus
30 Carl Schmitt
