Halastamatu Angela
Seitsmes peatükk.
107
Kui ma 26-aastasena sain oma esimese töökoha ühes Briti kolmest kõrge turvalisusastmega haiglas, oli isiksushäire osakond, kus mina töötasin, nagu „haigla haiglas“, kuhu jõudmiseks tuli minna läbi terve asutuse ja siis mööda koridori, kust algasid kõik spetsialiseerunud tiivad, kaasa arvatud intellekti puudega patsientide ja naiste osakond. Olin olnud oma ametipostil umbes kolm nädalat, kui möödusin naisteosakonnast ning järsku paiskus uks lahti tunduvalt valjemini, kui kellegi vererõhule, eriti minu omale, kõrge turvalisusastmega haig las oleks meeldinud. Inimesed, kellega koos olin, surusid end kiiresti vastu seina (millel oli keskel paks polsterdatud osa), et vabastada maksimaalselt läbikäik ning vähendada võimalust saada pihta vehklevate jäsemetega. Uksest taganes välja õde, tehes järske liigutusi nagu sooviga püüda palli, mida tema suunas visatakse. Temale järgnes kogukas, peaaegu alasti ning tema enda, teise patsiendi või kellegi kolmanda verega määritud naine, arusaamatult kisendades ning kõigis suundades hoope jagades, koos umbes kuue igast soost, iga kujuga, igas suuruses ja ametis personaliliikme kobaraga (see oli pärast 1992. aasta Blom-Cooperi raportit, seega keegi ei kandnud vormiriietust), kes püüdsid meeleheitlikult naist kinni hoida. Nende vehklevate jäsemete ja kriiskavate helide kõrval tundusid ohjeldavad stseenid Nicolas Winding Refn’i
enda kõrval oleva inimese poole oma parima „Mida põrgut?“-pilguga – see oli Johnny, hiljuti ametitunnis tuse saanud kliiniline psühholoog, kellega olin vastuvõtmisel paar nädalat tagasi kohtunud.
„Sellest saab minu osakond,“ ütles ta häälega, mis pani mind mõtlema hukatusele vastu minevale Briti sõdurile.
Olin šokeeritud vaatepildist, mille tunnistajaks olin äsja olnud. Siiski mõistsin hiljem kuuldu põhjal, et selles, kuidas suured kinnised asutused, nagu vanglad ja turvatud haiglad, on üles ehitatud ning kuidas need toimivad, on midagi, mis tundub naispatsiente piinavat ja vaenlaseks tegevat täpselt samal moel, nagu see pakub kummalist laadi ohjeldamist Arthuri-sarnas tele meestele. Kui mehed siplevad raskustes, et sellistes asu tustes toime tulla, ning muutuvad agressiivseks ja „keeruliseks“, tundub selline suletud olek naisvangidel ja -patsientidel põhjustavat soovi rünnata iseennast, vigastada ja hävitada oma keha [2]. Minu jaoks on tegelemine sellise asjaga olnud alati emotsionaalselt palju raskem kui isikutevahelise vägivalla tagajärgedega; „tüüpilise“ füüsilise vägivalla puhul on selge piir kannatanu ja kurjategija vahel, aga enesevigastuse puhul on inimene korraga pahategija ja kannatanu ning on väga keeruline sobitada kokku viha pahategija poole vastu ja kaastunnet kannatanu poole vastu.
Võibolla ei tule asjaolu, et naistel on raskusi vangistuse talumisega, liiga suure üllatusena. Vanglad ja hullumajad
„Duši aeg,“ pomises üks õdedest tähendusrikkalt, kui pundar veel kriiskava, võitleva ja verise naise tugevasse haardesse saanud inimesi meist haigla keskel asuva taastusala poole mööda marssis. Ma polnud kindel, kas see oli selgitus või sihtkoht.Pöördusin
108 filmis „Bronson“ nagu Tomi ja Jerry tembutused – see siin oli seevastu elu ja surma küsimus.
Mõte naissoost psühhopaadist tundub võluvat kirjanike ja kunstnike kujutlusvõimet erilisel viisil. Kui valitsuse hinnang oli, et 2002. aastal oli 40 naissoost kriminaalset psühhopaati ja 2000 meessoost, siis tundub kirjandus veidi kaldu olevat. Eileen Wuornos filmis „Koletis“, Villanelle sarjast „Eve’i tapmine“ ja Marquise de Merteuil teosest „Ohtlikud mõtted“ on kõik elujõulised tegelaskujud, nagu loendamatu hulk teisi vähem tuntud filmides, raamatutes ja teleseriaalides – naissoost psühhopaat esineb konkreetsemalt meedias kui päriselus. Nagu juba esimeses peatükis mainisin, teame nõnda vähe naissoost psühhopaatidest, et tundub kummalisena, et nii paljud kirjanikud otsustavad kasutada neid oma tegelaskujuna. Naissoost psühhopaadi kujutamiseks tundub ilukirjanduses olevat kaks viisi. Kõige levinum on säilitada samad kaasaelamise ja isikutevahelise suhtluse psühhopaatia jooned kui meestel, aga jätta kõrvale „räpane“ asotsiaalne ja elustiili aspekt (impulsiivsus, parasiitlus, üldine kriminaalsus) ning asendada need kalduvusega üritada saada kontrolli teiste üle läbi võrgu tamise ja manipuleerimise. Teine lähenemine, mis minu meelest pole täpne, kuna see läheb vastuollu sellega, kuidas me naistest mõtleme, on kujutada naist nagu meespsühhopaati: räpase, brutaalse, halastamatu kriminaalina ja vaadata, kui kaugele annab minna. Mulle pakkus huvi asjaolu, et Phoebe Waller-Bridge’i sõnade kohaselt kasutas ta Villenelle’i tegelaskuju jaoks inspiratsiooniks Angela Simpsonit, mõrvarit USA-st
109 on loodud meeste poolt, meestele ning tunduvad piisavalt dehumaniseerivad isegi meeste puhul. Keegi ei mõelnud naistele neis kohtades kuni aastani 2007, kui Ühendkuningriigi terviseteenistus hakkas arendama selliseid teenuseid nagu The Orchard Unit („Puuviljaaed“) Southallis, mis on spetsiaalselt loodud, võttes arvesse vaimsete häiretega naiskurjategijate vajadusi ega ole vaid lisa meestevanglale või -haiglale.
Ma mõistan, miks Angela Simpson on hea juhtum, et uurida päriselu naissoost psühhopaati. Tema kuritegu oli asjatult brutaalne ja karm, mõnda aega andis ta lõputuid teleintervjuusid, milles ta peaaegu tundub avavat reporteritele oma tundetut empaatiat ja kuriteokahetsuse puudumist. Ta tundub mitmeski mõttes koletisena – sellise mõrtsukana, kellest sarimõrvadest vaimustuses olevad lugejad oleksid raamatuid kogunud, kui teda nii vara tabatud poleks. Kuna see juhtum on leidnud nii palju avalikku kajastamist ning kuna ta esindab psühhopaati nõnda „klassikalisel“ viisil, on Angela juhtumis aspekte, mis illustreerivad mõningaid väga tähtsaid tegureid psühhopaatia ja inimese arengu juures. Küsimus, millele ma siin vastust otsin, on – kuidas kujuneb välja psühhopaat? Ja millega eristub tõeline naissoost psühhopaat?
Simpsoni kuritegu pole eriti keeruline, kuigi see on üks minu kogemuse pinnal brutaalsemaid mõrvu. Keerulisem on aga Simpsoni kohtulik ja arenguline ajalugu – detailid on pealiskaudsed ning Simpson ise räägib eri intervjueerijatele erinevaid ja vastukäivaid lugusid oma eluloost, motivatsioonidest, kuriteo üksikasjadest ja isegi ohvrite arvust.
Teame seda, et Simpson sündis 1975. aastal Phoenixis Arizonas. Väidetavalt oli tema lapsepõlv „kaootiline“, kuna ta saadeti lapsena pidevalt füüsilise ja seksuaalse kuritarvitamise pärast perekonnas hoolekandeasutusse [3]; Simpsoni sõnade kohaselt kümneaastaselt ta „hospidaliseeriti“ psühhiaatri liste probleemide pärast. Küllap selle tulemusena kujunes tal nooremas täiskasvanueas välja narkosõltuvus [4] ning kui ta oli
110 Arizonasest. Kuna naissoost psühhopaadid on nii haruldased, puudub mul suur kogemus nendega töötamises, aga ausalt öeldes on teine põhjus see, et nad tunduvad palju rohkem hirmuäratavad kui mehed. Tihti äratavad meie huvi asjad, mis meid ka kõige rohkem hirmutavad, seega – siin ma nüüd olengi.
Simpson oli juba tuttav 46-aastase Terry Neely nimelise mehega, endise süüdimõistetuga, kellele naine oli meeldima hakanud, võibolla seksuaalse külgetõmbe pärast, võibolla põhjusel, nagu spekuleeriti dokumentides, et Simpson oli tugev naine, kes tundis tülgastust politsei vastu. Neely oli Simpsonile mulje avaldamiseks öelnud, et ta oli kaevanud oma kambri kaaslase peale, ning andis mõista (tundub, et alusetult), et ta oli ka politsei informaator. See oli siiski vale asi öelda, kuna Simpson oli otsustanud, et pealekaebajad olid tema ohvrite nimekirjas esikohal, isegi eespool seksvägivallatsejaid ja polit seid.Mõni
111 sünnitanud neli last, otsustas kohus tema kriminaalse mineviku tõttu, et ta pole sobilik emaks, ning andis vanemlikud õigused vanaemale. Narkosõltuvuse rahastamiseks hakkas Simpson osutama seksuaalteenuseid ning nagu teame, oli see tema põhiline sissetulekuallikas.
Miks Simpson otsustas järsku hakata narkosõltlasest sekstöötajast, keda tõenäoliselt kasutasid ära nii narkodiilerid kui ka vägivaldsed kliendid, isekujundatud „kättemaksuingliks“, pole selge. Selge on aga see, et 2009. aasta juunis, 33 aasta vanu sena, otsis ta üles naabruskonna tuntud seksvägivallatseja ning koos kaasosalise, Edward McFarlandi nimelise skinhead’iga, murdsid nad sisse mehe majja, sidusid ta kinni, peksid ja röövisid teda ning hoiatasid, et tulevad tagasi. Esialgu ei seostanud politsei Simpsonit selle kuriteoga.
päev hiljem, augustis 2009, kohtus Neely jälle Simpsoniga ning naine pakkus talle narkootikume ja seksi, kui ta temaga korterisse kaasa tuleb. Ratastoolis Neely nõustus ning pärast sisenemist sidus naine ta tooli külge, asetas peegli ette ning temast sai kaks päeva kestva kohutava piinamise objekt. Simpson peksis teda korduvalt teadvuse kaotuseni rehvivahetuskangiga ning pussitas üle 50 korra mitme eri noaga.