Diana Rodgers, Robb Wolf MIKS HÄSTI KASVATATUD LIHA ON HEA SULLE JA PLANEEDILE RAAMAT ( PAREMA ) LIHA KIITUSEKS
Meie lastele.
Et nemad peaksid seda maailma paremini kui need, kes tegid seda enne neid.
Tegu on eetika-, keskkonna- ja toitumisalase sasipuntraga. Me tahame toidusüsteemi, mis oleks jätkusuutlik ja kindlustaks meile suurepärase toitumuse. Enamik meist tahab järgida üllast põhimõtet teha võimalikult vähe halba. Ja kui seisame silmitsi praeguse töös tusliku toidusüsteemi tõeliste õudustega ning põhivoolu terviseeks pertide ja meedia vastuoluliste sõnumite vooga, siis ongi paljud lahen danud selle probleemi, vähendades söödava liha kogust või jättes liha üldse ära. Lihavaba dieet olevat pikas plaanis ainus kindel viis, kuidas keskkonda säästa, ja oleme kuulnud, et see on meile igal juhul kasu likum.Arusaam, et liha on ebatervislik ja keskkonnakahjulik, on teatud ringkondades „teaduslikult paika pandud“. Argumendid on lihtsad, võimsad ja veenvad: öeldakse, et liha põhjustab vähki, südamehaigusi ja diabeeti ning kahjustab ebaproportsionaalselt palju keskkonda. Need köitvalt ühemõttelised nn liftikõne stiilis sõnavõtud jõuavad meieni Hollywoodi staaride, tehnomogulite, ideoloogiliste rühmituste ja toidu ettevõtete vahendusel.
Kõigis
toidupoodides ja õhtusöögilaudades on isegi kõige teadlikumatel tarbijatel raske otsustada, kuidas süüa õigesti –eriti, mis puutub lihasse.
Sissejuhatus
Kes me oleme ja miks me seda raamatut praegu kirjutame?
Aga kui sügavamale kaevuda, avastame nüansse ja detaile, mida ei saa heliklippides või meemides edasi anda. See on keeruline lugu, mis hõlmab füüsikat, keemiat, bioloogiat ja ökoloogiat (rääkimata psüh holoogiast ja okkalisest majandusteemast). On saanud vägagi selgeks, et meile räägitakse lugu sellest, mis on meie kehale ja planeedile kõige parem. Ja see lugu võib olla parimal juhul ebatäpne ja halvimal juhul eksistentsiaalne oht. Lühidalt öeldes valitseb eelarvamus, et liha on tervisele ja keskkonnale kahjulik ning et selle söömine on moraalselt vastuvõetamatu, muutunud tõeliseks „pühaks lehmaks“. Oxfordi sõnaraamat defineerib seda järgmiselt:
10 | Püha lehm
See, mida müüakse meile säästva, eetilise ja tervislikuna, on toidusüsteem, kust puuduvad loomad või kus on vähemalt meie praegusest tarbimisest märksa vähem liha. Neid arusaamu loetakse laialdaselt faktiks. Kuid tõendid – ehkki neist on raske aru saada – ei ole nende seiskohtadega sugugi kooskõlas.
Püha lehm – idee, komme või institutsioon, mida peetakse, iseäranis põhjendamatult, kriitikast kõrgemal seisvaks.
Diana on sertifitseeritud toitumisnõustaja, kes aitab oma kliinikus inimestel päristoidu abil tervist taastada. Tema blogi „Sustainable Dish“ sai alguse tervislikele ja kohalikele toorainetele tugineva retseptisaidina, kuid sellest on välja kasvanud palju sügavam sisse vaade toidusüsteemidesse. Ta on elanud viimased kaheksateist aastat mahefarmis, kus kasvatatakse köögivilju ja rohumaaveiseliha. Robbiga kohtus ta 2011. aastal pärast seda, kui oli läbi lugenud tema raamatu „The Paleo Solution“, mida on müüdud peaaegu miljon eksemplari.
PÕLLUMAJANDUSTAASTAV
Kus nad kattuvad? Meie meelest on ilmselge, et peaksime püüd lema toidusedeli poole, mis on võimalikult sarnane sellega, mille
Oleme mõlemad kogenud raskeid seedehäireid, kipume kõiges kahtlema ja otsime pidevalt tõde, mis peitub laiatarbeuskumuste taga. Lisaks vahetule kogemusele toidutootmise valdkonnas ja süva teaduslikule taustale oleme lugenud palju raamatuid, intervjuee rinud asjatundjaid ning osalenud väga paljudel põllumajanduskon verentsidel. Kokku saades leidsime kiirelt ühise keele, mis põhines huvil inimeste tervise vastu, aga ka soovil teha kindlaks, milline toidutootmise meetod on säästlikkuse seisukohast kõige parem. Mitmel põhjusel paistab suurel osal terviseasjatundjatest olevat vähe, kui üldse teadmisi või formaalset haridust toidutootmise ja jätkusuutlikkuse valdkonnas. (Kui Diana toitumisteaduste kraadi omandas, keskendus nende ainus toidutootmise kursus üksnes sellele, kuidas toidu kojukandeteenust kõige madalama hinnaga saada – sellele ei mõeldud üldse, kus ja kuidas seda toitu tegelikult kasvatatakse.) Ja teisalt kipub suur osa põllumajandus- ja keskkonnaasjatundjaid eirama oma argumentides inimeste toitumuslikke vajadusi. Kõik maadlevad oma isiklikes suurtükitornides „tuleviku toiduga“, tundmata või oskamata hinnata süsteemi tervikuna. Seega ei ole kuigi paljud uurinud selle Venni diagrammi kattuvat ala.
INIMESELESOBIVAIMTOIT
Sissejuhatus | 11
Biokeemiku hariduse saanud Robb avastas, et inimesele sobib kõige enam toidusedel, mis järgib võimalikult täpselt meie esivane mate toitumist enne ultratöödeldud toiduainete leiutamist.
Oleme mõlemad veetnud meeletult palju aega seda teemat uurides ja püüdnud leida vigu mitte üksnes enda järeldustes, vaid ka selles raamatus tsiteeritud allikate järeldustes. Oma uurimistöö käigus avastasime, et vastupidi levinud arusaamale on punane liha kõige toitainerikkamaid toiduaineid; ligipääs toitainerikastele loom setele toodetele nagu liha on nii arenenud kui ka arengumaades üks suurimaid tegureid, mis eristab vaeseid ja rikkaid. Veelgi vastuolu lisem on see, et kui loomi õigesti kasvatada, võivad veised ja teised rohusööjad olla üheks kõige paljutõotavamaks vahendiks kliima muutuste leevendamisel.
12 | Püha lehm
Kellele see raamat on mõeldud
Ütleme otse välja: see raamat ei ole veganluse vastu. Toitu valides tulevad sageli mängu tugevad tunded ja arvukad psühholoogilised uuringud näitavad, et inimesi, kes on langetanud emotsionaalse otsuse, on peaaegu võimatu ümber veenda. Leiame aga, et kui mõista täielikult parema liha kasuks rääkivaid toitumis- ja keskkon naalaseid argumente, on võimalik alustada nüansseeritumat eetilist diskussiooni.Püüame tutvustada selle raamatuga mõningaid hädavaja likke nüansse järjest enam polariseeruvas maailmas, kus kehtib kõik-või-mitte-midagi-põhimõte. Kui olete eetiline omnivoor,
Oleme arutlenud selle raamatu ideede üle aastaid (Robbi esimene avalik arutelu liha sisaldava toidusüsteemi eetiliste, tervislike ja kesk kondlike aspektide üle toimus 2006. aastal). Kuid tööhulk, mida selle keeruka argumentatsiooni mõtestatud avamine nõudis, tundus heidutav – ja ausalt öelda heidutas see ka raamatu kirjutamise ajal!
söömiseks inimene on välja arenenud, ja põllumajandussüsteemide poole, mis matkivad võimalikult täpselt loodust ennast. Seletame selles raamatus üksipulgi lahti, kuidas nende järeldusteni jõudsime.
Ja ometi on nüüd aeg see arutelu maha pidada. Toidumaailmas kogub hoogu debatt; inimesed otsivad üha hoolikamalt toiduaineid, mis ühelt poolt toidaksid ära kasvava rahvaarvu ja teisalt säästaksid planeeti.
kellele teeb muret oma toiduvalikute keskkonnamõju, siis on see raamat teile. Kui olete taimetoitlane või vegan, aga kaalute hakata uuesti liha sööma, nagu Robb seda tegi, siis on see raamat teile. Kui teate, et kariloomad on osa taastavast toidusüsteemist, aga muret sete ikkagi, et punane liha tapab, siis on see raamat teile. Kui olete avatud teadusele, siis on see raamat kindla peale teile.
Sissejuhatus | 13
On väidetud, et kirjutasime selle raamatu, toetamaks oma eelmises töös esitatud seisukohti; Robb on paleodieedi asjatundja ja Diana on kirjutanud kaks paleo-kokaraamatut. Aga te näete, et paljud meie järeldused on esivanemate tervisekogukonnas sügavalt juurdunud arusaamadega tugevas vastuolus. Kõige silmatorkavam on vahest see: ehkki rohumaaloomaliha võib olla jätkusuutlikkuse vaatenurgast parem, näitavad uuemad uuringud, et tervislikkuse ja toitainete poolest erineb see tavameetodil kasvatatud lihast väga vähe. Veganluse ja paleotoitumise pooldajatele on paljud meie väited vastukarva ning see seab meid kui autoreid ebamugavasse positsiooni. Meil oleks kergem, kui meie leiud mõne sellise maail mavaatega kenasti sobiksid, aga nagu näete, ei pruugi tõde ühtegi ettekirjutatud dieedireeglistikku täpselt sobida.
Mida te teada saate
Mitu aastat tagasi tahtis Bostoni telekanal PBS korraldada lihadebati. Lihavastaste poolel pidid seisma Whole Foodsi tegevjuht John Mackey ja veganlust pooldav arst John McDougall. Robbilt küsiti, kas tema oleks nõus esindama lihapooldajaid. Robb küsis, millised on formaat ja teemad. PBS-i esindaja ütles, et tuleb diskussioon liha sisaldava ja vegandieedi suhtelisest mõjust tervisele. Robb ütles, et see on vastuvõetamatu. Sellistes diskussioonides kipuvad vära vapostid väga laialt liikuma: harilikult alustatakse terviseteemadel (ehkki nüüdsel ajal on nende asemele tulnud vististi keskkond ja kliimamuutus), ja niipea kui vegandieedi paljud puudused ilmseks saavad, nihkub arutelu paratamatult keskkonnale. Kui loomadeta toidusüsteemi usutavus on piisavalt kahtluse alla seatud, nihkub
• Kas liha saab olla osa säästvast toidusüsteemist?
„Püha lehm“ järgib sama formaati, mille Robb PBS-i lihadeba tiks pakkus, sest raamat sellest, miks me vajame oma toidusüsteemis paremat liha, peab vastama ka kolmele peamisele lihavastasele kriiti kanoolele, mis puudutavad toitumist, keskkonda ja eetikat.
arutelu eetikale. Kui vähima kahju põhimõte ja toidutootmise põhialused on paika pandud, nihkub teema paratamatult maailma äratoitmisele.Robbkäis peale, et mõlemad pooled peavad esitama antud teemadel oma kokkuvõtted ja siis laskma vastaspoolel end ristküsit leda. Ta ei olnud nõus osalema formaadis, kus vastased võivad ühelt teemalt teisele hüpata ja kõnealust teemat hägustada. PBS-i esindaja leidis, et see on hea mõte ja muudaks arutelu palju tugevamaks. Üksnes neile teada põhjustel loobusid Mackey ja McDougall nende reeglite kehtestamise järel arutelust.
• Kui tähtis on eetika inimeste toitumises ja kestlikkuses?
Nendest tähtsatest teemadest tuleneb mitu küsimust:
• Kas me peaksime üldse liha sööma?
• Kas inimeste jaoks on mingi „parim“ toidusedel? Või sobivaim toitumus?
14 | Püha lehm
• Kas säästev toidusüsteem saab eksisteerida ilma liha ja loomse sisendita, nii toitumuslikust kui ka keskkondlikust aspektist?
Leidub põhjapanevaid argumente, et toidusüsteem, mis sisaldab rohusööjaid loomi, on meie keskkonnale ja organismile parim valik ning et suurte rohusööjate nagu veiste söömine võib olla eetika seisukohast vähem halb valik. Meie eesmärk on tuua kokku tõelise toidu ja jätkusuutlikkuse maailm. On aeg vaadata tagasi looduse poole, et õppida, kuidas parandada tulevikku.
8. Kas kariloomad ei tekitagi liiga palju metaani? Lk 144.
3. Kas me ei söö liiga palju liha? Lk 39.
lugeda „Püha lehma“ algusest lõpuni, samas mõista me, et mõni teist võib tahta kiireid vastuseid oma kõige paki lisematele küsimustele veiseliha teemal. Et kasutada raamatut ka sel moel, anname nimekirja kõige levinumatest küsimustest, et saaksite hüpata endale kõige huvipakkuvama osa juurde:
12. Kas kariloomad ei joogi liiga palju vett? 12. peatükk (lk 181).
11. Kas kariloomad ei võtagi liiga palju ruumi? 11. peatükk (lk 168).
13. Milleks süüa loomi, kui jääksime ellu ka üksnes taimi süües? 6. peatükk (lk 94) ja 11. peatükk (lk 168).
15. Öelge lihtsalt, mida süüa, et inimene ja planeet jääksid ter veks! Lk 257.
9. Kuidas kariloomad süsinikku seovad? Lk 152.
2. Kas liha söömine suurendab vähiriski? Lk 64.
5. Kas rohumaaveiseliha on tervislikum kui harilik veiseliha? Lk 81.
14. Kas meil on piisavalt maad, et rahuldada nõudlust rohumaa veiseliha järele? Lk 241.
4. Kui palju tuleks süüa valku? Lk 41.
6. Kas taimedest on võimalik kõik toitained kätte saada? 6. pea tükk (lk 94).
10. Kas kilo liha kasvatamiseks ei kulugi 12 kilo teravilja? Lk 159.
1. Kas taimetoitlased elavad kauem kui lihasööjad? Lk 69.
7. Kas laboriliha ja hüdropoonika on hea viis toitu kasvatada? Lk 139.
„Püha lehma“ kiirjuhend Soovitame
„Püha lehma“ autorid hindavad kriitiliselt liha kohta käivaid oletusi ja valeinformatsiooni ning juhivad tähelepanu puudustele praeguses toidusüsteemis ja pakutud lahendustes. Rodgers ja Wolf toovad esile vastuolulised, kuid teaduspõhised tõdemused:
• Taastav veisekasvatus on inimkonna parimaid vahendeid, et leevendada kliimamuutuste mõju.
WolfRobbRodgers,DianaÖeldakse, et kui hoolime oma tervisest või planeedist, on ülioluline punane liha toidulaualt kõrvale. Veiseliha teeb halba ja ekasvatus mõjub keskkonnale laastavalt. Kuid teadus ütleb iti. Hoolimata sellest, mida räägivad lihavastased rühmitused, lsad veganid ja mõni terviseekspert, pole taimne põllumajandus kaugeltki täiuslik. Toitumisnõustaja Diana Rodgers ja New York Timesi teadlase taga menuautor Robb Wolf uurivad probleeme, millega omade kasvatamisel ja söömisel kokku puututakse – keskendudes ele, suurimale (ja kõige kurikuulsamale) põllumajandusloomale. ha lehma“ autorid hindavad kriitiliselt liha kohta käivaid oletusi valeinformatsiooni ning juhivad tähelepanu puudustele praeguses idusüsteemis ja pakutud lahendustes. Rodgers ja Wolf toovad vastuolulised, kuid teaduspõhised tõdemused:
• Säästev toidusüsteem ei saa eksisteerida ilma loomadeta.
Liha ja loomsed rasvad on inimese jaoks hädavajalikud Säästev toidusüsteem ei saa eksisteerida ilma loomadeta.
Rodgers ja Wolf väidavad tõsiteaduslikult, vaimukalt ja sügava empaatiaga, et heal lihal peaks olema söögilaual oma koht.
• Liha ja loomsed rasvad on inimese jaoks hädavajalikud
• Veganlus võib hävitada rohkem elusid kui jätkusuutlik veisekasvatus.
Veganlus võib hävitada rohkem elusid kui jätkusuutlik Tveisekasvatus.aastavveisekasvatus on inimkonna parimaid vahendeid, et leevendada kliimamuutuste mõju.
Rodgers ja Wolf väidavad tõsiteaduslikult, vaimukalt ja sügava empaatiaga, et heal lihal peaks olema söögilaual oma koht.
Öeldakse, et kui hoolime oma tervisest või planeedist, on ülioluline jätta punane liha toidulaualt kõrvale. Veiseliha teeb halba ja veisekasvatus mõjub keskkonnale laastavalt. Kuid teadus ütleb teisiti. Hoolimata sellest, mida räägivad lihavastased rühmitused, kuulsad veganid ja mõni terviseekspert, pole taimne põllumajandus kaugeltki täiuslik.
Raamatus on praktilisi juhiseid säästvate majandite toetuseks ja 30päevane programm, mille abil üle minna tervislikule ja vastutustundlikule toitumisele.
Raamatus on praktilisi juhiseid säästvate majandite toetuseks ja 30päevane programm, mille abil üle minna tervislikule ja vastutustundlikule toitumisele.
po s t i mehe k i rj as tu s.e e
lehmPüha
po s t i mehe k i rj as tu s.e e
Toitumisnõustaja Diana Rodgers ja New York Timesi teadlase taustaga menuautor Robb Wolf uurivad probleeme, millega loomade kasvatamisel ja söömisel kokku puututakse – keskendudes veisele, suurimale (ja kõige kurikuulsamale) põllumajandusloomale.