Saatja: Lizzie & Dan <danjalizzieabielluvad@gmail.com>
Saajad: Effie Talbot, Anna & Steve Watson, Ben Holyoake, Charlie Bishop, <ajbr86@hotmail.com>
Teema: Uudiseid
Hei, sõbrad!
Seda pole lihtne öelda, aga jõudsime kahekesi otsusele, mis on meie arvates mõlemale kõige parem. Me ei abiellu järgmisel nädalal. Ega üldse kunagi, kui lõpuni aus olla.
Meil on väga kahju, me teame, et teil kõigil on lennud broneeritud, aga loodetavasti mõistate, et me ei teinud seda sammu mõtlematult. Me võtame teiega peagi ühendust. Praegu aga on meil vaja pisut omaette olla.
Armastusega
Lizzie ja Dan
1. Effie
Effie luges kirja uuesti läbi ning jäi siis vaatama oma arvutiklaviatuuril puhkavaid sõrmeotsi. Need olid kahvatud ja näritud, küüsi ääristasid sama punased randid nagu ta silmigi.
Kuradi uskumatu lugu. Ta oli seda puhkust kuude kaupa pikisilmi oodanud.
Kui Lizzie – õnnelik, muretu, armastusse armunud Lizzie, kelle näo pani särama valgus, mille allikaks saab olla ainult rõõm sellest, et keegi on su tasakaalu lükanud ja otsustanud, et jah, kogu oma ülejäänud eksistentsi tahab ta veeta sinu kõrval –, mainis esimest korda, et plaanib abielluda välismaal, oli Effie kuuldavale toonud hulga asjakohaseid tunnustavaid ja poolehoidvaid häälitsusi.
Õigupoolest ei olnud ta iialgi pidanud mõistlikuks abielluda riigis, mis pole kummagi poole kodumaa, kui su enda maal on peopaiku rohkem kui küll ning kõik su külalised elavad seal. Lizzie oli pärit töö- ja kodukoha vahel pendeldavast perest, kes elasid külas, kus asus puude varju peidetud põhjamaine kirik, mille ainsaks ülesandeks oli pakkuda kohalikele suurlinnas tööl käivatele imelistele karjäärinaistele võimalust tunda end ühe päeva jagu nagu Elizabeth Bennet.
Kui see võimalus paarile juhtumisi ahvatlev ei paistnud, paiknes nende elukoha läheduses Londonis küllalt linnavalitsuse hooneid, mille hulgast sobivaim välja valida. Uhked,
Harriet Walkerkodanlike punaste telliskivimüüridega äärelinna raekojad, mis nägid fotode tagapõhjana üsna kenad välja, peaasi et keegi oleks sätitud seisma avariiväljapääsu tähistavate siltide ette. Mahajäetud laohooned ja oma algsest otstarbest võõrutatud kabelid, mis olid lagunenud just õigel määral, et Instagramis head välja näha, kuid ei kujutanud endast veel tõelist ohtu tervisele ja turvalisusele, kui mitte arvestada püsivat jahedust, mida soojapuhurid õigupoolest kunagi eriti leevendada ei suutnud. Pubid, mille ülemistel korrustel olid vineervooderdisega ruumid, kuhu peigmehe kaaslased said kõnede vahepeal salamisi lipsata jalgpallimängu kõrghetki vaatama.
Või viietärnihotellide konverentsisviidid, mille eest rikkad turistid maksid, kuid kus Londoni elanikud käisid ainult teiste inimeste raha eest, täis ühesuguseid toole, mille üle laotatud katted pidid varjama kõige hullemaid plekke. Effie mõtiskles, kas toolikatted võivad olla veekindlast materjalist. Sest mis mõtet on mängu panna kaks kihti riiet, kui on teada, et pulmapeo ajal on punase veini, kastme ja seedemahlade sattumine sinna paratamatu?
Effie oli märganud, et ükski välismaal abielluv paar ei pidanud pulmi riigis, kus on külmem kui nende kodumaal. Peo toimumiskohaks oli ikka mingi kuumavereliste elanikega piirkonna château, trullo või viinamarjaistandus, ilmselt ajendatud lootusest, et paiga eriline terroir haarab endasse ka loiud keldid, kes olid peatuspaiga broneerinud sama täidlase veendumuse ja tipunootidega – võiks öelda, et lausa särtsakusega! –, millega kohalik loodus hoolitseb viinamarjade eest.
Ei, Effie oli alati arvanud, et kui see aeg lõpuks kätte jõuab, läheb tema sama teed, nagu paistis minevat enamik inimestest: broneerib aja perekonnaseisuametis, kus tõhusa, ilma nõretava sõnamulinata kulgeva tseremoonia üle valvavad
pankurite ülikondadesse ja kostüümidesse riietatud viksid mehed ja naised ning iga tunni aja tagant vupsavad uksest sisse ja välja paarid, justnagu kellakäod seinakellast.
Muidugi, et see võimalus üldse kõne alla tuleks, on Effiel vaja kedagi, kes oleks huvitatud temaga abiellumisest. Selle mõtte peale sulges ta silmad, korraks, kuid siiski kauemaks kui silmapilguks, juhuks kui ta peaks oma töölaua taga nutma hakkama. Jälle. Tal oli õnnestunud terve kuu ilma läbi ajada, see oli rekord, ja ta tahtis samamoodi jätkata.
Eriti nüüd, kui asjad võivad viimaks ometi hakata jälle paremuse poole liikuma.
Hoolimata halvast eelaimusest, mis Effiet alguses oli vallanud, osutus tema parima sõbra päevselge ja kõikehõlmav rõõm piisavaks, et ka Effie lepiks võõrsil toimuva pulma mõttega.
Mõne kuu jooksul oli pulmast tema silmis saanud puhkusereisi kõige vähem oluline osa – seda ta loomulikult Lizziele ei öelnud.
Effie plaanis veeta ülejäänud osa nädalast lamamistoolil lesides ning oma vaest räsitud hinge ja teerulli alla jäänud eneseväärikust poputades, tal oli kavas välja mõelda, kelleks ta suudaks saada koju naastes – loodetavasti inimeseks, kes ei ole nii üksildane –, kui keerab lahti ukse, et astuda korterisse, kus ükski asi pole tema eemaloleku ajal paigalt liikunud ja teda ei oota mitte keegi.
Täpselt kuue kuu pärast, sel ajal, kui tema lennuki rattad jälle Heathrow’s maad puudutavad. Peaaegu pool aastat meeleheitlikku valu, troostitut ja tarbetut viha ning kahetsusi. Ta oli otsustanud, et see puhkus Provence’is tuleb omamoodi nagu kooda: pärast seda pöörab ta elus uue lehekülje.
Ei mingit hullust enam. Ei mingit segadust enam. Lõpp joomisele õhtu ja öö ning öö ja koidiku vahel, et vaigistada valu,
ning ärgata mõni tund hiljem tundega, et taevas kukub talle kaela.
Viimastel nädalatel oli Effie viimsepäevakartus järele andnud. Ta tundis endas lausa energiatulva. Teda valdas elevus. Temas oli tärganud lootus, et pulm võib olla sobiv aeg selleks, et jagada sõpradega selle tunde põhjust.
Effie teadis isegi, et reageerib isekalt. Ikka uuesti meili lugedes ja vaikseks jäädes tajus ta sõnadesse kätketud väärikat valu, tema enda nördimus ja pettumus taganesid silme ette kerkinud Lizzie piinatud näoilme ees.
Effie oli isegi arvanud, et ta parimal sõbral, kes oli tema kõrval olnud juba kümme aastat, olid tekkinud väikesed kahtlused, kas abielluda mehega, kellega ta oli koos olnud viimased poolteist aastat. Vaikne mõistlik Dan oli olnud rahupaik keset tormi pärast seda, kui Lizzie viimane pikaajaline kallim, kes oli hull jahtide järele ja viibis pidevalt justkui mingil vaheaastal, oli naisest sõna otseses mõttes keset merd lahku läinud. Aga mis siis, oli Effie muret tundnud, kui Dan on liiga vaikne, liiga mõistlik?
Effie oli mõtisklenud selle üle, kas ta sõber mitte ei püüa kaelamurdva kiiruse ja tavapärase innukusega pulmi korraldades oma kahtlustest läbi liuelda, kuid ta teadis ka seda, et Lizzie elujanu võib mõnikord olla üsna väsitav. Kas polnud mitte tõsi, et selles asjas oli Effie juba aastaid löögi enda peale võtnud? Rikkalikud kodused hilised hommikusöögid, „seikluslikud“ puhkusereisid, kuhu Lizzie veenis oma sõpru minema, teatrikülastused, lugematud raamatuklubid, kuhu ta püüdis neid värvata – Effie küll armastas Lizzie suurepärast korraldusannet, aga tänas jumalat, et ei pea enam selle mõjuväljas elama. Lizzie oli talle rääkinud, et Dani meelest pole neil tegelikult suurt pulmapidu vaja, kui just naine seda ei taha.
Aga Effie ei näidanud välja, et küsimus on tema jaoks piisavalt tõsine, et see teoks teha. Ta oli ikka arvanud, et kui oled kord kihlatud, nõustunud olema kellegagi samas võistkonnas, siis ei saa sa enam sõpradele oma partneri puudujääkide üle kurta – et sellist vingumist võib pidada ebalojaalsuseks kohe, kui partnerid on andnud teineteisele lubaduse abielluda. Ei, õelutsemine ja tagarääkimine on vallaliste ja eksikombel vales suhtes olevate inimeste pärusmaa. See tunne oli Effiele liigagi tuttav.
Ta sirutas käe, et võtta jalgade juurest käekott, mis istus ta toolirataste vahel nagu lind pesas, ja tõmbas sealt välja telefoni.
„Nägin just su meili. Vapper tegu, kuidas sa end tunned? Armastan sind, helista, kui selleks valmis oled.“
2. Anna
Anna avas enne päeva esimest kohtuistungit telefonis meili ja tundis kohe, kuidas sisikond lugedes mustade Chelsea nahksaabaste säärde vajus. Temas maad võttev pettumus tundus olevat raskem kui kohtudokumente täis laotud käsikäru, mida ta oli ringi vedanud suurema osa viimasest kümnest aastast. Nädalapikkune puhkepaus on mokas!
Need kaks suudaksid kindla peale asjad selgeks rääkida. Kui ekraanil helendavad sõnad ta võrkkestalt ajju jõudsid, ei suutnud Anna uskuda, et Lizzie ja Dan ei olnud otsustanud lihtsalt järgmisel nädalal pulmad maha pidada ning oma probleeme pärast seda klaarida, nagu teevad normaalsed inimesed. Anna kuulsustest kliendid igatahes tegid niimoodi, kuigi oli küsitav, kas 900-naelase tunnitasuga lahutusadvokaadi palkamist esimese abieluõndsuse aasta jooksul saab „klaarimiseks“ pidada.
Anna ohkas ja hammustas huulde. Et kõikidest sõpradest just nemad! Ta oli ikka arvanud, et tema sõbrad on see aus vähemus, kes on nõus üle elama pulmade ärajätmisega kaasneva häbi ning külalistele teatamise luust ja lihast läbitungiva ebamugavuse, et mitte kogeda pulmadele järgnevat elu koos vale inimesega. Vähemalt selle eest tuleb tüdrukule, kellega ta oli tutvunud ülikooli esimesel nädalal, au anda, tunnistas
Anna endale ja vinnas paberitest pungil dokumendikaustu täis käru järgmisest kivitrepist üles.
Anna süda oli nagu tühjaks lastud õhupall. Mitte Lizziele osaks saava meelehärmi tõttu, seda tuleb selguse huvides mainida – kuigi see oli juba teine sõnum, mille kurnatud väljanägemisega advokaat selle pommuudise tõttu teele saatis –, vaid mõtte peale, et ta peab loobuma suurepärasest nädalast Lõuna-Prantsusmaal, mille ta koos abikaasaga oli minuti pealt plaaninud ja mida ta ootas elevusega, mille tõi teadmine, et nende kolmeaastast poega Sonnyt pole võimalik kaasa võtta.
Ei, esimene sõnum, mille Anna saatis, läks ainsale inimesele maailmas, kelle jaoks Lizzie ja Dani suhte lagunemine – ja selle mõju nende puhkuseplaanidele – oli sama kohutav kui temale: Steve’ile, Sonny isale.
„Pulmad jäävad ära,“ kirjutas ta abikaasale ja ta pöidlad liikusid ekraanil kiiremini, kui ta oleks suutnud kõnelda, kuid peaaegu sama raevukalt. „Täiega pettunud. Ehk saab su ema ikkagi Sonny nädalavahetuseks võtta?“
Asi polnud selles, et ta tahaks oma lapsega vähem aega veeta. Anna jumaldas seda tugevat põlvepikkust lihamassi ja lokke, mis löökkuulimängu kuuli kombel nende majas ühest kohast teise põrkasid, seda kiiremini, mida rohkem oli läheduses mustikaid ja raamatuid ning tuli ette asjade avastamisega seotud vaibumatut erutusvärinat.
Annat läbis värin, seal, kus ta seisis, oli külm, kuid seda võimendas mälupilt ikka veel liigutavast rõlgest roomavast elukast, mille ta hommikul enne tööleminekut oli oma poja pontsaka pihu seest välja koukinud. Tund aega hiljem haaras ta oma õigusbüroo katusekorrusel asuva nõupidamissaali laua taga istet võttes otsustavalt ja agressiivselt enda valdusse nii suure ruumi, et isegi usaldusväärsed kolleegid teisel pool lauda tundsid end vastastena. Lõhe Anna töö- ja koduse elu vahel kutsus temas iga päev esile mõne naerupahvaku, enamasti oli
see aga pigem puhas hämmastus kui korralik suutäis naeru hea nalja peale.
Vähemalt ei kandnud Sonny enam mähkmeid, see kuudepikkune aeg, mil ta oli enne klaasist seintega torni jõudmist päris sitta koristanud, et seejärel veeta terve päev, koristades metafoorilist paska, mida tekitasid elus kehvi otsuseid teinud ärahellitatud täiskasvanud lapsed, oli põhjalikuma uurimisteemana irooniline liiga valusal moel.
Ja – jah, kui ta ütleb „irooniline“, mõtleb ta seda samamoodi nagu Alanis Morissette.
Viimane mõte tuli tal pähe peaaegu iseenesest, see oli sedasorti muusikalis-ajakirjanduslik nali, mida oleks teinud Steve. Steve ja tema lõbus töökoht loovmajanduses, tema kirjatöö ja vaimukad kultuurilised tähelepanekud, mille tegemise eest maksti mehele tunduvalt vähem kui talle.
Nüüd, seistes kohtusaali ukse taga oma kabineti vastas viimasel trepiastmel, teadis ta, et peab siia jääma nii kauaks, et ei jõua enne Sonny voodissepanekut koju. Anna sirutas käed jakikäistest välja, tal oli äkitselt tunne, et jakiga on liiga palav. Varrukad hakkasid jälle pitsitama ja mitte seetõttu, et paberihunniku ringikärutamine oleks ta lihaseid kasvatanud. Maikuine päike paistis soojalt, aga hommikune õhk ei jaksanud sellega sammu pidada ning heljus Londoni vanima linnaosa tornide ja kuplite kohal nagu veeaur vannitoas. Just siin olid sündinud seadused, mille järgi kohalik elu käis, ning Anna-sugused juristid seisid nüüd hea nende järgimise eest.
Tal oli vaja veidikeseks aeg maha võtta. Jumal küll, tal oli seda hädasti vaja. Eemale saada mitte ainult tööst – ta tuletas endale pidevalt meelde, et tema töökoha pärast oleks mõned inimesed nõus tapma, et ta ei teinud seda tööd mitte staatuse ega raha pärast, vaid lihtsal ja üllataval põhjusel hoopis
seetõttu, et suurema osa ajast see meeldis talle –, vaid ka kodusest elust. Natuke Sonnyst, aga peamiselt iseendast. Inimesest, kelleks ta oli muutunud.
Alles eelmisel ööl, kui ta pärast Sonny järjekordset koidueelset ärkamist enam uinuda ei suutnud, avastas Anna, et püüab Steve’i telefonis öörežiimi maha võtta, et mehe sõnumeid lugeda. Ta oli mehe öökapi kohal kägaras, ainult mõne sentimeetri kaugusel norskava abikaasa lõdvast kehast, ja soris edutult telefonis, püüdes asjatult häkkida tehnikahuvilisele mõeldud seadmesse, mille eest mees oli nõustunud maksma tavalisest kõrgemat hinda. Kelle rahaga, Steve?
Nad olid omavahel juba pikemat aega naljatanud, et naine ei saa sellise telefoniga hakkama, aga mida sagedamini mees hakkas vahetult enne magamaminekut saama sõnumeid
samalt numbrilt, seda vähem see nali teda naerma ajas.
Nende naabrinaisel Celial oli raske salongis töötamisest vabal ajal Olwenit ringi sõidutada, tal polnud partnerit, kellega oma koormat jagada, sellepärast püüdis Steve naist igal võimalusel aidata. Sonny ja Olwen käisid ju ikkagi samas lasteaias.
Aga vahetustega töö tähendas seda, et Celia – sale, atraktiivne, loomu poolest emalik Celia – oli päevasel ajal palju rohkem käepärast, kui Anna kunagi olla saaks. Päevasel ajal käepärast ja kohe naabermajas, sel ajal kui Steve nende köögilaua taga kirjutas, intervjuusid tegi ja tekste toimetas.
Lõpeta ära.
Paistis, et Celia polnud Olweniga kunagi nii pahur või tüdinud nagu Anna sageli Sonnyga.
Lõpeta ära.
Pidev kergekujulise kaose seisund, milles Anna ja Steve’i naaber koos tütrega elas, oli õigupoolest paras hoiatus. Anna
peaks kaasa tundma naisele, kelle abikaasa ta eelmisel aastal maha jättis, ja mitte teda võistlejaks pidama.
Annal oli seda puhkust vaja. Ainult üks nädal sõprade keskel, inimeste keskel, keda ta tundis ülikoolist saati, kambaga, kes kõik olid koos temaga jõudnud kolmekümnendatesse eluaastatesse. Tal oli vaja puhkust, mis oleks puhkuse moodi, mitte sellist, nagu neil Steve’iga pärast lapse saamist oli olnud – nad tegelesid tavaliste kodutöödega, lihtsalt taust oli teistsugune, ning nii tema kui ka ta mees tundsid end nagu trööbatud teatrinäitlejad, kes pidevalt sama etendust mängivad. Lizzie ja Dani pulm oli Anna silmapiiril püsinud juba nii kaua, et ta oli end veennud: see on tema võimalus avastada ennast uuesti sellisena, nagu ta oli olnud nende kõigi tutvumise ajal, ning ta saab Steve’ile meelde tuletada, kes see naine tegelikult on, kellega mees abiellus. See naine naeris mehe naljade peale ega piilunud pidevalt oma meile või käekella.
Nüüd oli pulm ära jäetud ja paistis, et see naine libiseb ta käeulatusest järjest kaugemale.
Anna telefon hakkas jälle sõnumi saabumise peale vibreerima, see oli Steve’ilt.
„Kurat. Vaesed Lizzie ja Dan. Kas me saame oma raha tagasi? Me võime ju ise kuskile nädalaks minna?“
Kuigi Anna tahtis meeleheitlikult koos abikaasaga aega veeta – päris kvaliteetaega, mitte vaikuses kulgevat raskemeelset teleseriaalide vaatamist, sest nad olid rääkimiseks liiga väsinud –, teadis ta, et kui ta seda teeks, tunneks ta end hiljem süüdlasena. Sonny vabatahtlik mahajätmine oli hoopis midagi muud kui lapsest lahkumine kellegi pulmaplaanide järgimise kohustuse tõttu. Kui nad olid näinud kutsel sõnu „palun lapsi mitte kaasa võtta“, valdas neid hetkeks nördimus, aga seejärel võttis maad mõnus soojus, kui nad taipasid, mida see nendele
tähendab, ja sellele järgnes kiiresti peapööritus, mida Anna polnud tundnud juba aastaid.
Selline, mis langeb su peale peoõhtu alguses, kui võtad esimese lonksu joogist, mille oled kütuseks valinud, kui sa veel ei tea, millal või kus õhtu võib lõppeda.
Kui tema ja Steve kahekesi kuskil käisid, olid süümepiinad selle pärast, et ta on halb ema, kindlustatud, need tabasid teda kohe saabumise õhtul ning järgmised kuus päeva valdas teda valus teadmine, et poeg pole koos nendega, ning ta ei suutnudki abikaasa seltskonda nautida. Ta kiruks juba mõne tunni pärast valju häälega Steve’i ema Sonnyst tehtud piltide eest, kus poiss on kaetud kaerahelveste ja särapulbriga. Või mudaga, nagu see kippus olema siis, kui poiss veetis aega ta enda vanemate pool. Miks nad alati tal nii mustaks lasevad saada?
Ei, just pulm võimaldas korralikult põgeneda, mõte oli ju selles, et ta täidab kohust kellegi teise heaks, oma sõbra Lizzie heaks, mitte ei anna järele iseenda vajadustele.
Anna neelas kurgus tekkinud tusatujuklombi alla. Ta peaks tegelikult Lizziele sõnumi saatma.
Anna pani tähele, et Steve’i esimene reaktsioon, tema omale täpselt vastupidine, oli kaastunne lahku läinud paarile.
Küll ma olen ikka üks isekas lehm.
Steve’il on lihtsam hea olla, tema ei ole nii suures stressis nagu mina tavaliselt.
Lizziele, tulevasele pruudile, kellest oli saanud olematu pruut, sõnumi kirjutamiseks ekraani näppides hakkas telefon Anna peos sumisema. Saabunud oli meil.