„Kes sul keelab meie köögipõrandat puhtaks pühkida?“ küsis Jõmm vastu. „Alalõpmata komistan kartulitüki, krõbekuiva vihmaussi või hallitusega kaetud kõrvitsaseemne otsa.“
„Ma ütlen ju, et meie lastel pole isa kasvatust. Üki, Kaki, Kommi-Nommi, kus te jälle olete?“
25 Kukeaabits lebaski juba surnu moodi laual ja Punane Hanesule pea puges kiiresti kuivatuspaberi vahele peitu. Jonngi valmistus võõraste tulekuks, muutes ennast täiesti tähelepandamatuks helehalliks hiirepojukeseks. Jõudnud vaevalt varjuda lauajala taha, kuuliski ta juba tuttavaks saanud piiksu mist.„Jõmmikene, vaata ometi, kui puhas ja kultuurne siin on!“
tubatakseerima
Kutsumise peale jooksid rotilapsed kribinal-krõbinal kohale. Nüüd julges Jonn pista oma vesihalli peakese lauajala tagant välja ning takseeris lapsukesi: Üki oli kindlasti see, kes kahest tei sest rotipojast selja pealt suurem ja tumedam; Kommi-Nommi kandis klošš-seelikut ja karvatutid olid rotineiul kõrva peale korralikult lühikesse patsi punutud; aga Kaki oli just selline uudishimulik poisiklutt, kes nuuskis ringi ja hoidis kõrvu kuulde valmilt kikkis. Ühel hetkel oli ta ootamatult Jonni kõrval ning kiljatas:„Uih,ma leidsin Kommi-Nommile hiirenukukese!“
rotiperekondViieliikmelinetuleb
26
„Ära loodagi!“ Kaki kiikus laelambiga nii hoogsalt, et Jonnil hakkas süda läikima. Õnneks kaotas kiikuja õige pea tasakaalu ning prantsatas alla – otse ümmarguse laua keskele. Ainult veidi Kukeaabitsast mööda.
„Ma sulle teen hiirenukukest!“ osatas Jonn ning vupsas Kaki kikkis kõrvast sisse. „Aitümakas, Kaki! Kus mu hiirenukuke on?“ uuris pesamuna. Kaki ajas silmad punni, siis kissitas, nuusutas ümbrust, vudis ümber lauajala oma kümme tiiru, aga keda polnud, oli vesihall hiirepojuke.„Tulepeidust
välja, kohe! Või muidu sa mu käest saad paar tü makat mööda karva!“ „Kaki, sa tead ju, et Kommi-Nommi ütleb „aitümakas“ siis, kui ta kedagi väga tänab. Mis sa kisendad, käitu kordki korralikult!“ noomis rotipapa oma keskmist pojukest. Aga isa kurjustamisest pole kasu, kui jonnijoru on kiusamas. „Ha-ha-haa! Püüdke mind kinni, kui saate!“ narritas Kaki ja kribis mööda palkseina ülespoole. Ülevalt oli uhke droonivaade! Ta polnud eluilmaski nii kõrgelt alla vaadanud. Jonn kihutas Kakit hüppama laelühtri metallist raamiharule, mis maandudes kergelt kõikus. „Tulge siia üles kiikuma!“ kutsus Kaki õde-venda. Aga rotiema keelas ning Üki ja Kommi-Nommi olid sõnakuulelikumad kui Kaki.„Mis selle nimi on?“ küsis Kaki ja suunas sabaotsa tigudiivani le ja „Seetugitoolile.siinonkülma ilma diivan-varjupaik,“ selgitas rotipapa. „Tuleb närida riidesse auk, sisse pugeda ning meisterdada sinna soe ja mõnus pesa. Kui sa alla tuleksid, siis ma õpetaksin, kuidas ja millest pesa ehitatakse.“
„Ronige üles!“ ärgitas Kaki oma peret lauale ronima. „Siin la mab naabrite kanalast tuttavaks saanud Kukk!“ Jonn oli tõsises kimbatuses – tema kiikumisest ringi käivas peas tiksus sõpradele antud tõotus. Süümepiinas Jonn ronis kuulmekäigust välja, võttis uuesti vesihalli hiirepojukese kuju ning nägusid tehes keerles ümber Kaki. Ent tal ei õnnestunud rotipoisi tähelepanu tagasi võita. Seega oli targem ronida tagasi kõrva ning juhtida Kaki tegevust seestpoolt. „Kukk toas?“ imestas rotiema. „Kas elus või surnud?“ „Surnud, täiesti surnud,“ sosistas Jonn Kakile kõrva. „Mulle öeldi, et täiesti surnud,“ vastas Kaki ja nuuskis juba ninapidi kuivatuspaberis. „Siin on veel üks asi. Emme, siin on sulle midagi. Üks uhke kukesulg kõrva taha panemiseks.“ „Sulg on surnud, kah täiesti surnud,“ sosistas Jonn Kakile. „Kah surnud, kahjuks,“ kordas Kaki. „Aga ronige lauale! Ehk vajame neid asju oma urus?“
Kommi-Nommi, hüpanud teistega koos lauale, puges emmele külje alla ning mangus: „Tahan punast sulge endale, eks. Aitümakas, emme! Mulle tuli üks mõte, et närime selle pooleks! Suurem pool sulle ja väiksem juppÜki,mulle.“kesoli kolmikutest kõige taibukam, hindas punast sulge ning märkas, et see lõppes metalselt terava nooleotsaga. Sulepeale jäänud tindikiht oli ära kuivanud ning Üki limpsas seda keelega.„Vuih!
See on kindlasti mürginool. Sellega saab hirmutada Metskassi või Rebase-Reinu, kui nad luusivad meie koopasuu lähedal.“ Üki pidas hetke aru ning lisas siis: „Kukesule jätaksin emmele ja Kommi-Nommile, aga punasele noolele muretseme issiga taha kana tugevast kintsuluust varre.“
27
Kurja häält kuuldes tardus rotiseltskond paigale.
„Tubli poiss! Sinust kasvab arukas rott ja loodetavasti oled just sina minu aru ja uru pärija,“ kiitis rotipapa ning kükitas Üki kõr vale, et uurida Kaki leitut. Mhh, üks asi ei andnud talle rahu, õigemini üks mälestus. See kerkis sabaotsast ülespoole pärast pu nase sule terast takseerimist. Ning hetkel, kui Kaki ässitas Kom sulge hammustama, käratas ta: „Vaikust! Ma pean ühe mõtte kinni püüdma.“
mi-Nommit
