Puust palitu

Anna Englund

Puust palitu ROMAAN

Soome keelest tõlkinud Triin Tael

21.4.1931

E

lena sikutas lina peremehe all ja sättis jalad sirgeks, pani käed kõhule, silus särki ja kammis juukseid.

Kaela ümber valge rätik, hommikul rutuga õmmel­ dud. Käeseljal paistsid küünejäljed, teadagi, Manta oli näpis­ tamas käinud. Elena asetas peremehe rinnale kadakaoksa.

Mahe ilm võimaldas ärasaatmist õues pidada, kiriku poole oli sealt hõlpsam minna. Ilmari avas kirstukaane, kaelamarrastusi varjav rätik oli viltu ja Elena tõttas seda kohendama. Lauljad võtsid kirstu ümber kohad sisse ja nookasid Manta poole, kes hoidis eemale. „Laulame hinge välja, et siia koju kummitama ei jääks, eks ju?“ Elena vaatas Mantale otsa ja ootas asjatult vastust.

Kirikulaul algas Pihlaja parimast matuselaulikust ­hoolimata väetilt, kuid valjenes teise salmi ajal, kui Manta järsku hoo sisse sai. Elena tundis kergendust, äkki läheb kõik ikkagi hästi.

Tagasiteel kirikust vaatas Elena, kuidas matuseliste pikad mantlid sammude taktis rappusid. Mäe otsas puhke­ sid pihlakatel pungad, kevadkalk päike pressis end kuuse­ reast läbi. Manta polnud kogu matusetalituse jooksul teist nägugi teinud. Manta polnud poetanud ainsatki pisarat, aga küllap oli ta selleks kõigeks juba ammu valmis. Oli ta 9

ju omaenesegi lauad puu najale virna ladunud. Seal need nüüd nõjatusid vastu mändi ja neid ei tohtinud puutuda, mis sest, et vihm neid määndas.

Peremehe surma järel oli Ilmari asunud juba samal õhtul kirstu tegema. Karkasse leidus, leidunuks ka terve kirst, aga Manta meelest oli see inetu, kuigi oli täpipealt sama­ sugune nagu kõik teised kirstud, mida mäel oli aastate jooksul valmistatud. Elena oli murdnud kuuseoksi ja männi alla aseme teinud, laotanud niiskele maapinnale tutilise lina. Polsterdused ja paelad oli ta vilunult valmis õmmel­ nud: väljapoole Manta soovil must riie ja sisse valge siid, aga ikkagi ei kõlvanud ja kõike tuli otsast alustada. Pere­ mehe surnukeha oli oodanud rehe all vana klapplaua peal, kuni Manta polsterdustega rahule jäi.

Ka kõik ülejäänud päevad koosnesid kirstudest ja nende pehmendustest. Kui keegi suri, oli tööd. Elena teadis Ilmarile mehele minnes väga hästi, millega end seob. Aga õnneks sai õmmelda ka muud: linikuid ja jakke, kuigi kõige rohkem oleksid Elenale meeltmööda olnud palitud.

Matuserongkäik keeras kiviaia juurest liivarajale. Elena vaatas enda taga jalgu järele vedavat abikaasat, kel hakkas jaks otsa saama. Kahest vennast paistis isa surm Ilmarile rängemalt mõjuvat. Viljami jällegi oli nagu ikka, patras enda taga sammuvatele meestele tühja-tähja, nagu poleks matustel käinudki.

Elena pidi need matused lõpule viima nagu paljud muud asjad. Tuli kohvi keeta, tuppa oli ühte pinki juurde vaja, tassima pidi seda küll Ilmari, jaksaku või ei. Leivad olid alles külmas, aga kõik muu oli Elena hommikul valmis pannud. Manta oli kaasa löönud ainult kompvekkide tege­ misel, see oli peale kirstu olnud ainus asi, mis teda huvitas.

10

Ilmaril oli maja juurde jõudes õnnestunud seltskonna etteotsa pääseda ja ta juhatas külalised laia käeviipega sisse. Viljami jäi õue paberossi suitsetama, pakkus seda ka teistele, aga jäi oma pläruga üksi. Elena asetas kirstu­ katte lauakesele, kus olid ka foto ja küünal. Külalised seadsid end toaserva pandud pinkidele ootama, vaiksel häälel juttu ajama. Keegi käis fotot vaatamas, noogutas sellele ja naasis aeglaselt oma istekohale. Elena tormas kööki kohvi keetma, traavis aina kolm meetrit sinna, kolm tagasi, tõi leiva ja lihapuljongi, seadis laudlina sirgeks ja heitis silmanurgast pilgu Mantale, kes passis lauaotsa tagu­ sest aknast välja. „Võiksid sinna teiste seltsi minna, panevad imeks,“ ütles Elena. „Ei pane nad miskit imeks,“ vastas Manta pilku pööramata. „Peremeest sealt igatahes ei tule.“ „Küll ma juba tian, ega ma siis nii ull kah pole.“ „Lauluraamatuid ei jagu.“ „Need vanamehed oskavad piast.“ Manta ei vaadanud vilksamisigi Elena poole. Matuse­ kompvekid olid üles seinakappi tõstetud, et Manta ei jõuaks neid pintslisse pista. Aga kui Elena korraks selja keeras, olid Mantal juba põsed punnis. „Ei söö neid enne külalisi ära, kurinahk!“ „Üheainsa võtsin, ei pia piale passima.“ Akna taga välgatas kirikuõpetaja läikiv pealagi, see ajas Mantale elu sisse. Ta kargas valutava puusa kiuste püsti, oleks äärepealt kompveki kurku tõmmanud, käis midagi Ilmarile sosistamas ja tuli tagasi kööki. Kui Ilmari kirikuõpetaja tuppa juhatas, vupsas Manta välisuksest nii kärmelt välja, et ainult seelikusaba välgatas. Elena nägi aknast, kuidas Manta reheust 11

lahti sikutas. Kõigist tema vempudest ei tasunud alati välja teha, ega siis vanainimesele kogu aeg peale passida saanud.

Elena veendus, et kõigil külalistel oli suupoolist. Viljami sosistas kõrvaltalu tüdrukule midagi kõrva ja ulatas samal ajal oma tassi, et see täis valataks. Meeleolu oli veidi ise­ värki, aga nõnda oli see siin majas alati olnud. Kadunukese kogu suguselts oli kohal, aga lesk mitte. Keegi vanamees keerutas iga lürpsatuse järel lusikat tassis, keeris jõudis vaevu seisma jääda, kui jook oli juba ära joodud. Pere­ mehe hambutu vend nokkis oma taldrikult keeksipuru.

Viljami tegi sobimatutes kohtades nägusid. Lühikese kõne ja kiriku­laulude järel naasis Elena kööki keetma teed, mis oli matuselistele teada-tuntud lahkumismärguandeks.

Kiriku­õpetaja järgnes talle, koputas uksepiidale. „Kas proua annaks tüki kooki ja kohvi? Viin Mantale rehe alla, minu eest ta ju pakku läks.“ Sellal kui Elena kooki ja kohvi õue viimiseks valmis pani, kulistas õpetaja oma kohvipära kurgust alla. Õpetaja võttis kohvi ühte ja koogi teise kätte, Elena avas talle ukse ja jäi trepi peale järele vaatama. Manta ei tulnud ka väikese ootamise peale reheust lahti tegema ja õpetaja suskis seda kinganinaga.

See nägi naljakas välja, mis sest, et täna polnud sünnis muiata.

Külalised asutasid üksteise järel minekule, nad ­kätlesid Ilmariga, kes avaldas kahetsust Manta kehva enesetunde pärast, mis ei võimaldanud peiedel osaleda. Kõik oli laabu­nud kenasti ja rahulikult, kuigi mööda Elena selga jooksev higinire ei tahtnud kuidagi lõppeda. Uksel ula­ tas ta igale külalisele koju viimiseks musta siidpaberisse mähitud maiuse. Igal pakikesel oli hõbedane pael ümber ja väike ingliga läikpilt peal. Elena pani ühe endale taskusse, ­Mantale jäi veel mitu tükki pärastiseks.

12

Lydia kadus Eira maja fuajees kohe kuhugi ära ja Elena jäi üksi seisma. Kõikjal olid inimesed, enamjaolt pükste ja lühikeste juustega naised. Keegi ei pööranud talle mingit tähelepanu. Muusika mängis valjult, osa naisi tantsis sukkis Pärsia vaibal, teised istusid madala laua ümber ja valasid endale klaasidesse jooki.

Lydia vilksatas mööda ja nägi välja nagu elevil laps, ta viipas, et Elena tema juurde tuleks, kuid Elena raputas pead. Ta tahtis veidi ringi vaadata. Suure rokokoostiilis kummuti peal kandikul oli šampanjat. Elena võttis klaasi ja istus trepile, see oli ainus koht, kus inimesi polnud.

Ta uuris seinale riputatud, ülemäära uhkete raamidega merevaateid. Ta nägi, kuidas Lydia sööstis pika frakis naise poole, nad kaisutasid kaua ja naine puudutas Lydia juukseid viisil, mis pani Elenal kõhus keerama. Need kaks jutustasid vilkalt žestikuleerides ja pahvatasid ühekorraga naerma, ja Lydia mainitud ärevusest ei paistnud jälgegi.

Kaarja ukseaugu ees käis tunglemine, trobikond naisi ja mõni üksik elegantselt riides mees seisid järjekorras, et pää­ seda galeriina tegutsevasse ruumi. Elena tõusis ja võttis sappa.

Selles ruumis oli vaiksem, inimesed seisid, klaas käes, juttu vestes ja noogutades, fotodele möödaminnes pilku heites.

111

Elena oli esimest korda kunstinäitusel. Ta tundis Lydia üle erilist uhkust: too oli õhinal teinud fotod, mida inime­ sed hulgakesi vaatama ja koguni ostma tulid. „Lydia oli inetust ilusa teinud!“ täheldas keegi. „Ta ju käis seal Pohjanmaal. Helsingis sai pildistamis­ materjal ehk otsa?“ „Varasemaga võrreldes on ikka väga maalaslik.“ „Ma ütleksin, et ta on vaguramaks jäänud.“ „Mingi muutus tema piltides ilmselgelt on. Need on ... kunstipärasemad?“ „Kui nüüd pildistamine üleüldse kunst on.“ „Mnjaa, tehnikaid tuleb seal ikkagi õppida, ega see igaühel õnnestu. Aga kui tehnika on selge, teeb aparaat töö su eest ära. See on ju ainult foto, koopia, erinevalt maalist, mis on ...“ Elenal polnud kahtlustki, et kõik siinsed fotod olid kunst. Lydia vaguruse kohta ei osanud ta midagi öelda.

Kuid foto foto järel nägi ta Lydias midagi uut. Ja Lydia oli pildistanud sadamat ja väikest Kokkola linna hoopis teist­ moodi, kui Elena oli neid eales vaadata osanud.

Ta astus selle foto ette, kus naine seisis kivil. Heledad juuksed veidi harali kõrvade taga, pilk vildakalt silmapiiri poole keeratud. Valgus ei langenud otse näkku, vaid tuli kuidagi ringiga ja riivas põske. Elenale kerkis vägisi naera­ tus huulile. Ta nägi ilus välja. Elena langetas pea, et teised ei märkaks, kuidas ta iseend imetleb. Elena tahtis seda fotot endale, seda julgeks ka Ilmarile ja Mantale näidata.

Näevad nad seal sama, mida Lydia?

Teisel fotol on matuserongkäik. See on tehtud kaugelt kivi tagant ja inimeste nägusid polnud võimalik eristada.

Elena astus fotole sobimatult ligi ja uuris seda lähedalt.

Kirstu satsid olid tuttava moega.

112

Ruum hakkas tühjenema, inimesed suundusid m ­ uusika poole, elutuppa. Elena vaatas fotot, kus vana kalur istus, võrk süles. Hambutu suu napist naeratusest oli raske sotti saada. Elena uuris mehe tumedaks parkunud, suure kon­ diga käsi, kõrgeid põsesarnu ja peenikeste kurdudega ümbritsetud silmi, mille ilme oli ühekorraga läbitungiv ja habras.

Viimasel, pooleldi palmipoti taha paigutatud fotol oli Lydia ise tuttaval rannakivil ulgumerele vaatamas, täpselt nagu Elena oli palunud. Selg oli majesteetlikult sirgu ja vasak käsi sundimatult taskus, kuid suunurgas oli veidi pinev naeruvine.

Elena vaatas ukse poole ja nägi, et Lydia räägib ikka veel tolle frakis naisega. Naine sosistas Lydiale kõrva ja too naeris pead kuklasse visates. Elena rinnale lasus raskus. „ Schön!“ kostis Elena kõrvalt. Mees seisatas päris tema juures, paremas käes oli suitsupits ja vasakus rummiklaas.

Kui Lydia oligi kunagi vängelt parfüümi järele lõhnanud, siis selle mehe aroomiga võrreldes oli see köömes. Elena pani vargsi käe nina ette. „Mina olen Raul.“ „Elena.“ „Sa vist tulid koos Lydiaga?“ „Jaa, kust sa teadsid?“ „Tal on naiste koha pealt hea maitse.“ Raul kergitas siga­ retti imedes kulmu. Siis heitis ta oma siidisalli üle õla, ajas kassi kombel selja sirgu ja ohkas: „Ära muretse. Lydia on sinu oma, kuigi lööki tal oleks!“ Raul naeris, nii et kuldkroonid välkusid. „Ma nimelt tean kõike, mis siin linnas sünnib.“ „Seda on palju.“ 113

„Naine, kellega Lydia vestleb, on selle maja omanik.

Talle meeldib, kui teda metseeniks kutsutakse ...“ Raul mühatas. „Ja see seal, see roheline sulgedest jõledus peas ... tema toob pidudele oopiumi.“ Mees kiikas silmanurgast Elena poole, et oma sõnade mõju näha, kuid Elena üksnes kehitas õlgu. Raul jätkas: „Siin on kõik naised naisega ja mehed mehega. Võime olla, nagu ise tahame.“ „Kus siis sinu meessõber on?“ Rauli ilme muutus, üle näo libises vari. „Surnud.“ Seda öelnud, kibrutas ta huuli ja vaatas oma joogiklaasi sisse, ning Elena ei tahtnud rohkem pärida. „Aga mida sa mu siidülikonna kohta ütled?“ Raul ajas rinna kummi. „Saksamaalt.“ Mõni teine kord oleks korraliku rätsepatööna valminud siidülikond võinud Elenas rohkemgi huvi äratada, kuid nüüd kiikas ta elutuppa. Lydia ja naine rääkisid ülemäära lähestikku; ehk oli see neil kombeks või oli see kombeks just sellistel naistel.

Raul nägi Elenast vanem välja, kuid tema pruunides silmades oli säde nagu noorel poisil. Mees paistis olevat endast ja oma arvamustest sisse võetud, kommenteeris teiste välimust ja riideid, teadis iga pidulise kohta mõnd räpast üksikasja.

Keegi vahetas grammofonil nõela ära ja pani uue plaadi peale.„ Mein Schatz,“ ütles Raul, „ma käin korraks ära. Aga pea meeles: selline elu pole argpüksidele!“ Raul hõljus oma salliga minema, Elena järgnes talle ebaledes. Inimesed tõusid diivanitelt ja kogunesid lühtri alla. Äkki seisis Lydia tema ees ja tõmbas ta kättpidi keset põrandat. „Tšarlston, küll sa oskad.“ 114

Elena ei osanud. Liigutused olid kiired, neist polnud võimalik sotti saada, kõik oleksid otsekui hulluks läinud, aga nad naersid ja neil oli ilmselgelt lõbusam, kui Elenal oli kogu elu jooksul olnud. Ta pööras pilgu kõrgel asuvasse lakke, kus lühtri kristallid õõtsuvate tähtedena sirasid.

Keegi ei vaadanud teda, kõik olid tantsukeerises omas maa­ ilmas, kilkasid ja higistasid ja komistasid. Polnudki vahet, kas oskasid samme või ei.

Tantsupausi ajal sammus Elena hingeldades Lydia järel kööki. See oli täis naisi, kes vestlesid ringis, klaas käes.

Pilgud pöördusid nende kahe poole. Lydia viis läbi viisaka tutvustamise, Elena punastas ja tegi kniksu. Šarmantne, see oli esimene sõna, mis meenus Elenale pika frakki riietunud ilmutuse kohta, kes võttis kaabu peast ja suudles Elena kätt ja ütles siis: „Kust Lydia su küll leidis? Linnast kindlasti mitte.“ Naine mõõtis teda pilguga ülalt alla ja naeratas viisil, mida Elena ei osanud tõlgendada. Naine ei oodanud vastust, vaid jätkas: „Lydia pole mul ammu külas käinud, kunstnikul on vist palju tegemist olnud!“ Lobisemine jätkus, naise punane keel nilpsas vahepeal suust esihammaste vahele. Madunaine. Elena kõõritas ärri­ tunult Lydia poole, sammus elutuppa ja põrkas kokku kaht punšiklaasi kandva Rauliga. „Liebling! Ma otsustasin, et sul on seda vaja.“ Elena napsas sõnagi lausumata klaasi ja jõi selle üheainsa sõõmuga tühjaks. „On seda kusagil veel?“ Raul turtsatas ja õngitses põuetaskust hõbedase plasku.

Ta palus Elenal klaase paigal hoida, seni kui ta jooki valab.

Elena tundis enda taga Lydiat.

115

„Proosit!“ Elena keeras ringi ja tõstis klaasi Lydia silme ette. „Proosit-proosit. On sul kõik hästi?“ „Oivaliselt! Tants ajas elu sisse.“ Frakiga madunaine libises nende poole. Raul taganes sammukese, et paremat vaatevinklit saada. Naine õngitses taskust karbi Gauloises’i. „Suitsu läheb, preili Pohjanmaa?“ „Tänan, ei.“ Elena võttis rõhutatud aeglusega taskust karbi paberosse Työmies. „On ka omast käest võtta.“ Raul pidi oma punši kätte lämbuma ja läkastas naerdes.

Lydia vahtis, silmad suured. „Sul on iseloomu!“ Madunaine tegi Elenale silma ja asus jälle enda kõrval passivate lipitsejatega vestlema.

Elena asus hiiglaslikku juugendmaja uurima. Kõikjal olid kuldäärega peeglid ja lambid, enam või vähem julged skulptuurid ja maalid. Need olid pompoossed ja kindlasti kallid, kuid tekitasid võõristust nagu Madunainegi. Elena taipas, et naine polnud talle vähimatki muljet avaldanud, olgu kui rikas tahes. Mitmes toas oli näha õrnutsevaid paare, kahe vanema naise suudlus ei tahtnud kuidagi lõp­ peda. Mõned neist paistsid olevat transis ja neid ümbritses mingi iseäralik lõhn.

Elena astus paberossi näppude vahel hoides edasi, läbi uue dekoratiivse kaarukse väiksesse saali, kus grupp ini­ mesi tagus käsi kokku. Nad naersid ja aplodeerisid kesken­ dunult millelegi enda keskel toimuvale. Uudishimu sai Elenast võitu ning ta liitus seltskonnaga. Nooruke heleda­ päine poiss hoidis käes vähemalt gallonisuurust šampanja­ pudelit. Poiss seisis tikksirgelt, küünarvars kõrval nagu sõduril, ning hakkas jooki aeglaselt püramiidi ülemistesse 116

klaasidesse valama. Sealt kobrutas šampanja järgmisele, laiemale klaasikorrusele, ja sealt jälle edasi järgmisele.

Klaaspüramiid mullitas ja sädeles nagu kristallojake.

Elena märkas Rauli, kes seisis teistest eemal ja jälgis toimuvat. Elena pidi juba hõikama „halloo“, kuid vakatas mehe tõsist ilmet nähes.

Elena pages uuesti koridori ja mõtles nähtu üle järele.

Inimesed lähevad ikka igasuguste imelike asjade peale õhinasse. Ta uitas ülakorrusele ja puudutas trepimademel skulptuuri, mis kujutas kellegi pead: ehk oli see surimask. „Ettevaatust, see on mu isa, hammustab!“ Madunaine oli Elena taha ilmunud. „Ma ei karda surnuid,“ vastas Elena lakooniliselt.

Naine naeratas, tal oli kummaski käes veiniklaas. „Tule siia, pisike. Ma teen sulle väikese ekskursiooni.“ Elena läks vastu tahtmist naise järel rõdule, kust avanes vaade aeda ja lausa mereni. Kuu lõikas vette kiilu ja Madu­ naine ulatas Elenale veiniklaasi. Elena võttis sealt sõõmu ja neelas kiiresti alla. „Nii ilus,“ ütles ta viisakalt.

Naine naeratas ja pani käe Elena õlale. Too üritas eemale tõmbuda, silus juukseid. Naine oli visa, hoidis Elenat oma haardes, paitas sõrmega tema kaela. „Kuidas seal Töölös on?“ „Seal on samuti ilus.“ „No miks ta siis ilus pole.“ Naine keeras end Elena poole ja asetas oma klaasi lauakesele. Ta silitas mõlema käega Elena õlavarsi: üles-alla libisesid sõrmed, ja ta naelutas oma jääsinise pilgu Elenale, kes sellest võpatas. „Kas sa ka tead ...“ sosistas naine veidi pehme keelega ja tegi ebamäärase žesti all laiuva maastiku poole.

117

„... et see kõik võiks olla sinu?“ Elena köhatas hämmeldusest, ta ei suutnud oma kõrvu uskuda. „Mis asja sa ...? Kas ma tõesti näen nii kergemeelne välja?“ Naine lasi temast lahti ja mühatas keelt nilpsates. „Ära nüüd pahanda, pisike.“ Elena keeras kannapealt ringi ja läks trepist ­allkorrusele, kus tantsupidu oli täies hoos. Madunaine järgnes talle, üritas veel õlast puudutada. Trepi alumisel mademel seisis Lydia ja kibrutas kulmu. „Lähme.“ Elena sikutas Lydiat varrukast.

Kõrgel paistis kuu, puud liikusid veidralt peaaegu nende poole. Samm oli ühekorraga raske ja kerge. „Sa oled hirmus andekas.“ Elena vaatas vilksamisi Lydia poole. „Mul on hea meel, et sulle meeldis.“ „Ka teised paistsid sind väga kõrgelt hindavat. Eriti mõni.“ „Äh, unusta see primadonnatseja!“ Lydia haaras Elena käe pihku. „Püüa aru saada, et inimene, kellele kuulub pool linna, arvab, et talle kuuluvad ka inimesed. Sa ei pea temast välja tegema.“ Kõndides hakkas õhtu jalataldades tõeliselt tunda andma. Tänava servas kogus laternate valgusvihus seisev vorstikäru enda ümber pidustustelt naasjaid. „Ma võtaksin küll ühe.“ Elena seisis sappa. Kuum siidi­ paberisse mähitud vorst tundus õhtu kõrghetkena.

118