Teisipäev, 19. november 2019 Ei teagi, kuidas uuesti alustada. Kirjutamist. Nii et hakkan lihtsalt pihta. Tekkimas on uus ja korduv probleem: ma ei tea enam, mida ma parasjagu teen, mida tegema kavatsesin hakata või mis kuidas peab käima. Leidsin end eelmisel nädalal seismas supermarketis imikutoidu riiulite ees ega teadnud, mida valida. Lugesin purgisilte: aedoad, segaköögivili, punaste marjade püree ... Klienditeenindaja tuli ja küsis, kas saab mind aidata. „Te seisate siin juba tükk aega.“ Ma ei teadnud täpselt, miks ma siin seisan. Selge see, et pidin midagi ostma, sest ma viibisin poes. Aga mida? „Kas teil nimekirja pole?“ küsis teenindaja. „Ah jaa, muidugi, abikaasa andis nimekirja kaasa.“ „Ehk vaatame koos?“ „Ei-ei, kuulge, ma tegin nalja. Abikaasa on mul juba aasta otsa surnud, tema enam nimekirju ei tee.“ Tütarlaps selle peale ei naernud. Nali polnud ka just suurem asi. Otsisin natuke ja leidsin siis jopetaskust ostunimekirja. Tundsin oma varesejalad ära. Ütlesin talle, et nagunii ta neist midagi aru ei saa, aga tema tahtis ikka pilgu peale heita. „Imikutoitu siin pole,“ nentis ta pärast nimekirja ülevaatamist. „Ega jah, sellest on terve igavik möödas, kui ma imikutoitu pidin ostma,“ ütlesin mina. „Toona selliseid purke polnudki. Minu naine tegi püreed ise.“ „Teil on siin kirjas küpsised.“ Tütarlaps suundus minu ees küpsiseriiulite poole. 5
Ah jaa, ma pidin ostma küpsiseid, tuli mulle õnneks meelde. Ja jogurtit. Ning hambapastat. Pilt läks pisut klaarimaks. Hajameelsus pole mingi õnnistus, seda võin ma kinnitada. Ja sellega ei harju. Muidugi, teiste puhul võib see naljakas olla. Näiteks Grietje unustas ükskord, et ta oli jõulusõime banaani pannud. Jeesuslaps oli üleni äädikakärbestega kaetud. Meile tegi see palju nalja. Kuigi pärast oli tükk tegemist jõuluinstallatsiooni puhastamisega ja tolmuimeja läks õlgedest umbe. Küll aga leidsime tolmukotist ühe karjase pea. See oli kunagi ilmselt ära murdunud ja siis tagasi külge liimitud, aga nähtavasti mitte piisavalt tugevasti. Huvitav, miks Grietje banaani just jõulusõime pani, enne kui ta selle sinna unustas. Ehk arvas ta, et Jeesusele meeldivad banaanid. Või Maarjale. Kuid nüüd tagasi algusse, sest mulle meenub kõik. Otsustasin uuesti kirjutama hakata just sellepärast, et mul läheb palju asju meelest ära. Päevik oleks justkui mälutugi igapäevaelu struktureerimisel. Nüüd järele mõeldes tundub see mõttetu. Mis struktuuri mul veel vaja? Ma ärkan iga päev, lähen hommikust sööma, kohvi jooma, lõunat sööma, teed jooma, õhtust sööma, kohvi jooma, misjärel jään teleka ees magama. Siin ei tohiks ju midagi keerulist olla? Aga ikka läheb mul seegi ülevaatlik programm peas mõnikord sassi. Ei mäleta enam, kas käisin hommikust söömas või lõunatamas. Kas pean magama minema või olen ärkvel? Nojah, see viimane oli nali. Sellest poleks midagi, kui mul poleks Preili Jansenit. Selgituseks niipalju, et Preili Jansen on Evertilt saadud koer. Nimi käis kingitusega kaasas. Aga veelgi erakordsem on see, et ta on isane. Temaga peab korralikult kolm korda päevas 6
väljas käima. Kaks korda jalutuskäik ümber maja ja kolmas kord mererannas. Seal saab ta palli järele joosta. Palli viskamiseks on mul ostetud spetsiaalne seadeldis. Pärituule korral saavutan oma kakskümmend meetrit. Eelmisel nädalal, või siis ... igatahes mõnda aega tagasi küsis Leonie: „Kas sa lähed nüüd veel kord jalutama, Hendrik?“ „Mis mõttes veel kord?“ küsisin vastu, kuigi aimasin juba, et midagi on viltu. „Nojah,“ ütles tema, „sa käisid Preili Janseniga alles pool tundi tagasi väljas.“ „Jah, aga ta ei teinud siis oma häda ära ja ma pidin tagasi tulema, sest ... ee ... pidin ise kähku kempsu minema. Ei tundunud hea mõte tema kõrval muru peal punnitama hakata.“ „See vast oleks tore vaatepilt olnud,“ leidis Leonie, „sina ja Preili Jansen kõrvupidi koos kükitamas.“ „Ei tea, miks üldse öeldakse, et kõrvupidi koos, justnagu oleks sellel kõrvadega midagi pistmist,“ püüdsin juttu mujale juhtida. Leonie ei osanud arvata. Samamoodi võiks küsida, miks öeldakse „kõrvu pea alla panema“. Tuleb aga tunnistada, et see, mis ma ütlesin, ei vastanud tõele. Et mul endal tuli häda. Luiskasin lihtsalt ettekäändeks, sest ma ei mäletanud enam, et olin äsja koeraga väljas käinud. Arvasin, et lõunaaeg on juba käes, aga kella vaadates nägin, et on alles pool üksteist. „Lähme õige alla kohvi jooma,“ panin ette, „ma viin Preili Janseni tuppa tagasi.“ Koera nimelt ei tohi enam puhkeruumi kaasa võtta. Ta on mitu korda pahandust teinud. Kord kutsikana pissis ta vastu proua Sliedrechti jalga. „Misasi see ... äh ... mis soe asi mul kinga sisse tuleb,“ imestas Sliedrecht. Teine kord sõi ta härra Sluiteril pool pakki küpsiseid ära. Too nõudis häälekalt kahjutasu: kaks uut pakki. Üks 7
materiaalse, teine moraalse kahju eest. Kui ma küsisin, milles moraalne kahju seisneb, vastas Sluiter, et tal on posttraumaatiline häirestress. „Te mõtlete posttraumaatilist stressihäiret?“ „Jah, nii ma just ütlesin. See häire on mul väga suur. Eriti seoses küpsistega.“ Härra Sluiter on peast pisut soe, seda küll, aga see ei tule mitte PTSHst, vaid eluaegsest kõvast joomisest. Kolmas koerustükk sai aga saatuslikuks. Kuskilt hoolekandeasutuste terviseinspektsioonist või muust säärasest organisatsioonist visiidile tulnud daamil kargas Preili Jansen sääre ümbert kinni. Meie hooldekodu direktor härra Blekmolen vahtis pealt ega osanud midagi ette võtta. Ma sain koera küll kiiresti tagasi tõmmata, aga daam põrnitses oma jalga, nagu tahaks selle amputeerida lasta. Järgmisel päeval seisis puhkeruumi uksel suur silt: KOERTELE KEELATUD. Meie hooldekodu puhul on meeldiv see, et siin lastakse pidada väikesi lemmikloomi, kuid nüüd on see võimalus Preili Janseni tõttu mõneti piiratud. Aga miks ma hakkasin oma koerast rääkima? Siinkohal leiabki kinnitust päevikupidamise kasulikkus: saan alati järele vaadata, mispärast ma millestki kirjutama hakkasin. Ainukene asi, mida peab meeles pidama, on see, et üles kirjutada tuleb kõik, mida ei tohi unustada. Ei saa pead anda, et iga päev sissekandeid teen, aga püüan parimat. Kolmapäev, 20. november Järgmisel laupäeval leiab siin minu hooldekodus aset Vakumisu (klubi Vanad, Kuid Mitte Surnud) kaks korda aastas peetav kokkutulek.
8
Meid on järel veel kuus: Edward, Graeme, Antoine, Ria, Leonie ja mina. Evertit ja Eefjet mõistagi enam pole ning Grietje seisund on liiga halb. Viimane kord, kui ta osales, nii umbes poolteist aastat tagasi, ei tundnud keegi teda enam ära. Pidusöögil tekitas ta paraja korralageduse. Kui tal spaghetti bolognese söömine kahvliga hästi ei tahtnud õnnestuda, sõi ta edasi kätega, aga ka siis maandus enamik toitu süles või sattus tema krimpsus põskedele ja lõuale, parimal juhul suu ümbrusse. Ta oli üleni kaetud spagettide ja punase hakklihasoustiga, kuid säras seejuures, nagu oleks otse ilusalongist tulnud. See oli südantlõhestav vaatepilt. Me olime unustanud, et kinnises osakonnas toitsid teda alati õed. Ka veini, tema puhul limonaadi joomine ei vastanud sugugi etiketile: enamasti läks see suust mööda. „Nämma, küll oli hea,“ ütles ta Leoniele. Viie minuti pärast osutas Edward Grietjele, näpp huulil. Grietje magas oma toolis, suu lahti. Tema ilme oli rahulolev. Jäime kõik vait. Käin teda endiselt kord kuus vaatamas selles osakonnas, kus ta praegu viibib. Täpsemalt, lamab. Ta ei tõuse enam peaaegu üldse voodist. Tal on kaisuloom nagu väikelastel: plüüsist hüljes, keda ta voodis alati kaisus hoiab. „Ma olen väsinud.“ Need on ainsad arusaadavad sõnad, mida ta esile suudab tuua. Õde ütles, et Grietjele meeldib, kui tema põske silitada. Seda ma siis tal külas olles mõne minuti teengi. Seejärel lähen tagasi koju; visiidil pole erilist mõtet. Õde on juba paar korda öelnud, et nüüd ei lähe enam kaua, nii et iga kord jätan ma Grietjega hüvasti, nagu ei näeks teda enam iial. „Sa mu vapper hiireke, Grietje,“ ütlesin eelmisel korral lahkudes. „Ma olen piigake, mitte hiireke.“ Ma tõesti usun, et kuulsin neid sõnu üle tema huulte tulemas. 9
Ah jaa, klubi kokkutulek. Reserveerisime Leoniega ruumi, mida siin majas kasutatakse koosolekuteks. Võime atmosfääri loomiseks kasutada hooldekodu seinakaunistusi, sest tegu pole just peosaaliga. Tegevusjuhendaja Lidy tuleb appi kaunistama. Või mis tuleb appi ... tegelikult meie lihtsalt ütleme, mis kuhu käib, ja tema teeb kogu töö ära. Kullatükk, see Lidy. Leonie tellis Indoneesia toidud kuuele inimesele. Mina valisin välja head veinid. Vakumisu klubi liikmed ei löö küll enam laua peal tantsu, kuid head sööki ja jooki naudime endiselt. Samamoodi nagu üksteise seltskonda. Ootan rõõmuga. Nüüd mõtlen, et kas ma ikka tõin need veinid ära. Ei mäleta enam. Vahel ajas tagasi vaadates on kõik udune. Pean tõesti oma kapi üle kontrollima. Kui seal veini pole, siis tuleb veinipoodi minna. Kaks punast ja neli valget, kokku kuus pudelit. Imelik oleks ju veinikaupmehe käest küsida: „Kas ma olen teilt juba kuus pudelit veini ostnud?“ Ei, seda ma ei tee. Aga võib-olla ütleb see tore mees ise: „Hohoo, teie jälle siin, härra Groen, vein vist meeldis.“ See tähendaks, et ma olen need kuus pudelit ära kaotanud. Mida ma siis teen? Kust ma neid otsima peaksin? Pühapäev, 24. november Juba mitu aastat käib üks igavene arutamine Musta Peetri* nahavärvi üle. Meie majas ollakse ülekaalukalt musta poolt. Raudkindel argument, mida igal sobival ja sobimatul juhul *
Must Peeter on Hollandi jõuluvana Sinterklaasi abiline.
10
kasutatakse, kõlab järgmiselt: „Nii on õige, sest nii on see ikka ja alati olnud.“ Vahel esitan vastuväite: „Mitte miski ei kesta igavesti.“ Mind vaadatakse siis, nagu räägiksin hiina keelt. Niivõrd kurb, et inimesed ei suuda isegi Peetri nahavärvi suhtes kokkuleppele jõuda. Blokaadid, kohtuasjad, vastastikune mustamine, vägivald. Viha ja kadedus, sest inimesed tahavad üksteisele õiget värvi peale suruda. Ajalehes oli järjekordse Musta Peetri probleemi käsitleva pika artikli kõrval imepisikene teadaanne: USAs on aastas 39 773 tulirelvadest põhjustatud surmajuhtumit. Ka lühikest aega kestnud kisakära selle ümber, et alates aastast 2000 on USAs aset leidnud 400 000 surmajuhtumit, mille põhjuseks sõltuvus tugevatest valuvaigistitest, on nüüdseks vaibunud. Farmaatsiatööstuses töötavad tõelised massimõrvarid. Islamiterroristid on nendega võrreldes nagu pisisulid. Ühes Ameerika baaris tegi FBI agent tantsides tagurpidi salto ja kaotas seejuures oma püstoli, mis läks lahti ja tabas üht külastajat. Too ei saanud surma ega käi seega 39 773 tulirelvadest põhjustatud surmajuhtumite statistika alla. Õnnetus võib varitseda ootamatus kohas. Sellest olevat tehtud ka mingi film, mida mina aga kindlasti vaadata ei taha. Nüüd aga tagasi Sinterklaasi sulase, vabandust, tema logistika-alase kolleegi juurde. Või tohib Peetrit, kui ta on valget nahavärvi või tahmaga kokku määritud, ikkagi sulaseks nimetada? Evert oli aastaid tagasi üks esimesi valgeid tahmapeetreid. Mitte meelega, vaid tulenevalt oma liiderlikust eluviisist. Pidime temaga kord oma eelmise hooldekodu puhkeruumis teeajal üllatusesinejatena üles astuma, Musta Peetri ja Sinterklaasina. Evert avas parema ettevalmistuse nimel juba kella kahe ajal pudeli. Solidaarsusest võtsin ka mina klaasikese. Kui me tunnikese pärast ümber riietuma hakkasime, olid meil
11
mõlemal käed-jalad vedelad. Tulemusena istus minul habe viltu ees ja Everti näole mõeldud musta värvi meik kattis enamjaolt tema kraed. „Näen kõikjal vaid valget,“ hoiatasin mina. „Ma olen esimene Valge Peeter,“ selgitas sõber. Kui sisse astusime, langes meile osaks juubeldav vastuvõtt. Otsemaid võeti üles lauluviis. Ainult härra Bakker marssis kirudes ja vandudes minema. „Säärast totrust ma kaasa ei tee.“ Ei läinud kaua, kui direktriss proua Stelwagen olukorda kontrollima ilmus. Ta kõhkles, kas sekkuda või lasta asjal omasoodu kulgeda. Esialgu pidas ta paremaks manada oma näole kunstlik naeratus. Sellele tegi Evert järsu lõpu, andis prouale kõigepealt põsele matsuga musi ning lükkas ta seejärel Sinterklaasile otse sülle. Seal ta mul siis istus, üdini vapustatud. Rahvas naeris ja huilgas. „Te läksite näost punaseks, proua Stelwagen, kas olete ikka hea laps olnud?“ küsisin mina. „Einoh kuulge. Ma ... ee ... ma lähen ... ee ... toon teile Sinterklaasi raamatu.“ Ta vingerdas ennast sülest maha ja kadus kärmelt. Sel päeval me teda rohkem ei näinud. Mitte unustada veinipoes käia. Neli valget, kaks punast. Esmaspäev, 25. november Mul on hirm. Ma pole varem julgenud seda kirja panna, aga mul on hirm. Üpris suure tõenäosusega ähvardab mind dementsus.
12
Teisipäev, 26. november Kokkutuleku pärast käisin spetsiaalselt juuksuri juures. „Kuidas te soovite?“ küsis juuksur. Pigem oleksin eelistanud, et ta küsib: „Keda te soovite?“ Siis oleksin valinud oma juustes sobrama noore elurõõmsa praktikandi, mitte selle higistava hingeldava isikupäratu mehe, kes siin Bergen aan Zee juuksuriäris kääridega vehib. Ütlesin, et mulle meeldiks extension. Ta vahtis mind mõistmatul pilgul. „See oli vist nali.“ „Jah, oli küll.“ „Kuidas te soovite, härra?“ kordas ta pisut kannatamatult oma küsimust. „Otstest lühemaks. Ja kulmud palun ka.“ Kiikasin peeglisse. Mulle vaatas vastu julgusetu mees. Üheksakümmend aastat vana, midagi enam kaotada pole, aga ometi ei söanda paluda, et juuksur lõikaks maha ka ninast välja turritavad karvad. Mõtlesin, et eks ma hakka siis pärast kodus peegli ees ise nüsima, kääridega, mille lõikepind ei satu peegelpildis kunagi õigesse kohta. Ohkasin sügavalt. „Kas teeme need koledad ninakarvad ka ära?“ Mõttepaus. „Teeme ära?“ „Eemaldame.“ „Jah, noo ... kui just peab ...“ „Tore, aitäh.“ Juuksur hakkas torssis näoga ninakarvu eemaldama. See võttis tal vähem kui kümme sekundit. Olin ennast väikestviisi ületanud. Varem poleks seda eales julgenud.
13
Mitte unustada koerakrõbuskeid osta. Täna hommikul olid kõik otsas. Andsin Preili Jansenile kaks salaamiga võisaia. Juustu ta ei armasta. Eelnevalt oli ta omal initsiatiivil pool täidisega kringlikest nahka pistnud. Ma ei teadnudki, et koertele meeldib mandlimaitse. Kolmapäev, 27. november Panin paika kaks uut märkmesedelit. Roosa, kirjaga koeratoit, läks korktahvlile. Kollane, kirjaga hambapesu, vannitoa peeglile. Roosadel sedelitel on asjad, mida tuleb osta. Kollastel sedelitel on asjad, mida tuleb teha. Sinistel sedelitel on kasutusjuhendid. Näiteks mikrolaineahju jaoks. Viimasel korral ei suutnud ma välja mõelda, millist nuppu tuleb toidu soojendamiseks vajutada. Ja ma ei mäletanud ka, kuhu olin pannud ahju kasutusjuhendi. Õnneks ei ela ma suures eramajas, vaid mul on ainult üks väike tuba köögiga. Isegi eraldi magamistuba pole. See vanadekodu, kus ma praegu asun, on üpris vanamoeline ning läheb kindlasti peagi lammutamisele. Seda kasutatakse eelkõige nende vanainimeste paigutamiseks, kes on juba lammutatud hooldekodudest pidanud lahkuma. Minule siin meeldib. Mererand kohe lähedal. Personal on üldiselt kena. Kaaselanikel pole kah üldiselt viga, aga nad on liiga viletsad ja hädised, et nendega uut klubi asutada. Või pole mul endal enam piisavalt võhma. Ka see on võimalik, kui päris aus olla. Koos Leoniega moodustame nüüd kaheliikmelise klubi. Või õigemini kolmeliikmelise, kui Preili Jansen kaasa arvata. Vaat kui kasulik, et saab üle lugeda, millest just kirjutasin: värvilised märkmesedelid.
14
Mikrolaineahju kasutusjuhendi leidsin kiiresti üles, sest mul on oma korteris ainult viis sahtlit. Kasutusjuhendid käivad ühte sahtlisse, see on enesestmõistetav. Kirjutasin vajaliku välja ning nüüd on mikrolaineahju juures sinine sedel juhistega. Helerohelistel sedelitel on koodid ja muu selline: PINkood, kontonumber, paroolid ja veel üht-teist. Need sedelid panin ühe raamatu vahele ning korktahvlile omakorda sedeli raamatu pealkirjaga. „Oi kui kena värviline,“ mainis Leonie, kui ta hiljuti minu juurde sisse astus, et koera jalutama viia. Kui ma selle peale kurvalt pead jõnksatasin, lisas ta: „Mõtle positiivselt, Hendrik, vaata alati elu helgemat poolt.“ Tal on õigus. Pidin end küll veidi veenma, aga nüüd leian ise ka, et värvilised sedelid mõjuvad rõõmsalt. Paigutan uusi sedeleid nüüd palju parema meelega. Neljapäev, 28. november Panin geriaatri juurde aja kinni. Tänu Leoniele. Järjekordselt oli koera jalutusrihm kaotsi läinud ja ma otsisin seda, peadpidi voodi all, kui Leonie sisse astus. „Kas sa teed virgutusvõimlemist, Hendrik?“ küsis ta. Ehmusin, kuna polnud kuulnud teda sisse astuvat, ja lõin pea vastu voodi äärt ära. „Oi, vabandust, kullake, ma oleksin pidanud koputama.“ Tuletasin talle meelde, et veidi aega tagasi olime sõlminud kokkuleppe, et ta võib igal ajal koputamata sisse astuda. See sündis pärast seda, kui ta oli kord mitu minutit tulemuseta minu uksele koputanud ning seejärel suurest hirmust ukse praotanud ja sisse piilunud. Seal ma siis akna all istusin. Vaatasin välja ja kuulasin Beethovenit, kõrvaklapid peas. Ka tookord pidin peaaegu surnuks ehmuma, kui ta mulle tasakesi õlale patsutas.
15