Hea lugeja!
Nende kaante vahelt leiad sa üsna ebahariliku reisiraamatu. Sellesse on kogutud värvikaid, ootamatuid ja õpetlikke reisijuhtumeid, mida ma elu jooksul olen kogenud. Mu esimesed reisid toimusid noore inimesena Nõukogude impeeriumi viimasel paaril aastakümnel. Neist saab aimu, mida üldse reisimine tol ajal tähendas ja milleks kõigeks pidi sellel imedemaal ringi rännates valmis olema. Seejärel saad kaasa elada „raudse eesriide” taga üles kasvanud inimese esimestele erutavatele ja mõnikord koguni kentsakatele kokkupuudetele selle salapärase ja ahvatleva maailmaga, mis jäi teisele poole eesriiet ja millega harjumiseks kulus üksjagu aega ja kogemusi. Nii jõuavad raamatus kirjeldatud reisid samm-sammult aina lähemale tänapäevale ja samal ajal järjest kaugemale laia maailma. Sa näed, kuidas muutuvad reisimuljed ajas ja ruumis ning kuidas need erinevad noore ja eaka inimese puhul. Loodan, et naudid lugemist ja elad koos minuga mu reisidele kaasa.
Raivo Mänd Tartu, 2023
REISID NÕUKOGUDE IMPEERIUMI AVARUSTES
Reis paraja ehmatusega
Tudengina Pihkvasse (1974)
Mesinädal Kaukaasias (1976)
Mustlasega äri ajamas
Rongiga Tartust Riiga (1976)
Kõrgmäestikuseiklused Siiditee servas. Retk Kesk-Aasiasse (1977)
Eestlaste vastuhakk impeeriumi pealinnas
Maailma linnuteadlased Moskvas (1982)
Kohtumine musta alpinistiga
Suusamatkal Hibiinides (1983)
Esimese bussiga Hibiinidesse
Kooliõpilastega Koola poolsaarel (1983)
Kuldvillaku maal
Kooliõpilastega Kaukaasias (1984)
Kirvega rebast püüdmas
Kooliõpilastega Kesk-Aasias (1985)
Purjus džigittidega rinnutsi
Matkajuhina Dagestanis (1986)
Pöörase valega rongile
Venemaa, Perm (1986)
Jahimehesuuskadel Siberi taigas
Venemaa, Tomsk (1987)
Professoriga tantsimas
Ukraina, Krimm (1987)
Pilguheit paradiisi
Ekspeditsioon Kaug-Itta (1987)
Kuidas ma suurde poliitikasse sekkusin
Vastuhakk Palangas (1988)
Nõukogudemaa oli omapärane rahvaste vangla ja teisele poole seda ümbritsevat niinimetatud raudset eesriiet pääses selle maa tavakodanik üliharva, enamasti mitte kunagi. Õnneks oli tegemist määratu suure, tuhandete kilomeetrite ulatuses põhjast lõunasse ja läänest itta laiuva maalahmakaga, mille avarustes võis kohata nii mitmepalgelist loodust kui ka uskumatult erinäolisi rahvaid ja kultuure. Seal jätkus, mida vaadata ja kogeda. Reisimine Nõukogude impeeriumi piires oli täitsa võimalik ja elamuste mõttes tasus see igati ära. Ent kui kulude kokkuhoiu nimel taheti reisida omapäi ehk n-ö mustalt, nagu noored vähese sissetulekuga reisihimulised inimesed seda paratamatult siiani tegema peavad, tuli selleks enamasti varuda omajagu ettevõtlikkust, leidlikkust, riskijulgust ja head pingetaluvust ning loobuda paljudest harjumuspärastest mugavustest. Nõukogudemaal reisija, eriti just omal käel rändaja, pidi olema kõigeks valmis – ka sellisteks asjadeks, mille peale tänapäeva inimene tullagi ei oska. Järgnevatel lehekülgedel kirjeldangi mitmeid juhtumeid oma noorusea reisidest. Arvatavasti kujuneb lugejal nende põhjal mingigi ettekujutus sellest, mida tähendas reisimine tollasel kuuendikul planeedist, nagu Nõukogude impeeriumi kutsuti.
Reis paraja ehmatusega
Tudengina Pihkvasse (1974)
Bioloogiatudengina Võrumaal suvepraktikal olles otsustasime koos kahe kursavennaga ühel pühapäeval külastada Pihkva linna Venemaal. Tollal polnud eestlastel Venemaa külastamiseks viisat vaja – olime ju meiegi tilluke osa suures impeeriumis. Kavatsesime hommikul pöidlaküüdiga Petserisse hääletada ja sealt bussiga Pihkvasse sõita. Autosid liikus pühapäeva hommikul vähe ja enamasti vurasid needki meist mööda. Kuid siis peatus pidurite kriuksudes ja kruusateelt pisikest tolmupilve üles paisates meie juures üks punast värvi päevinäinud Žiguli-01. Küsisime, kas Petserini saab, ja kobisime kolmekesi tagaistmele.
Auto sööstis kohalt ja hakkas kohe ohtlikult kiiresti kihutama. Alles siis jõudis meieni äratundmine, et auto salong on viinaaurudest tulvil. Olime sattunud ägedate kuttide peale, kellele õhtusest pummeldamisest oli nähtavasti väheks jäänud või kes oma pohmelli hommikuse viinaga ravida üritasid. Vähe sellest, äkki sikutas kaasreisija oma hõlma alt välja pooliku viinapudeli, lonksas sealt paraja lõuatäie ja ulatas edasi autojuhile. Too ei olnud papist poiss, vaid kummutas pudeli suule ja kulistas viina kõrri, jätkates ise samal ajal kihutamist. Sealjuures kaldus ta pea kuklasse, nii et ettepoole ta kindlasti ei näinud. Ja justkui sellele tasakaaluks vajus ta jalg joomise ajal eriti raskelt gaasipedaalile. Nii jätkasime Võrumaa järskude küngaste vahel looklevaid kitsaid ja käänulisi kruusateid mööda veel peaaegu tund aega, kusjuures uljad kutid omavahel lõbusalt villast viskasid. Viina rüüpamise protseduuri korrati teekonna jooksul veel mitu korda. Näod kaamed ja sõrmeotsad istmepolstrisse surutud, hoidsime hinge kinni ega julgenud iitsatadagi, sest kartsime, et õhutaksime mehi sellega üksnes takka. Mingeid turvavöösid sel ajal veel ei kasutatud.
Õnneks jõudsime siiski ühes tükis Petserisse. Tänasime sohvrit, kobisime maha ja suundusime bussijaama poole, et reisi jätkata. Kokkuvõttes õnnestus meie plaan hiilgavalt: nägime ära vägeva kuldse
kupliga Pihkva Kremli Velikaja jõe ääres ja õhtuks jõudsime ilusti tagasi Võrumaale. Nii möödus esimene minu enda algatatud retk väljapoole Eestit. Varem olin käinud üksnes korra keskkooli ajal kooliekskursioonil Riias.
Mesinädal Kaukaasias (1976)
Kui ma kallimaga ülikooli kolmanda suve lõpus abiellusin, otsustasime kuluka ja mõttetu pulmapeo asemel sõita nädalasele pulmareisile Musta mere äärde Kaukaasiasse. Pulmareis kui niisugune oli tol kasinal ajal üpris tavapäratu ettevõtmine. Olin oma vanematelt palunud pulmakingiks veidi reisiraha. Pärast ilmalikku paaripanekut ja tagasihoidlikku koosistumist kõige lähemate sugulastega suigatasime üksnes paariks tunniks mu ämma-äia kitsukeses hruštšovka-tüüpi korteris kapi taga. Juba samal öösel viis äi meid oma sinise, alati bensiini järele haiseva Moskvitšiga Tallinna lennujaama varahommikul väljuvale Sotši lennukile. See oli meie esimene nii kauge reis, mu vastse naisukese jaoks aga üldse esimene lennureis. Ja ega minagi suure reaktiivlennukiga varem lennanud olnud! Seepärast pabistasime natuke, lutsisime kõrguse võtmisel hoolega spetsiaalseid „lennukomme”, et kõrvad lukku ei läheks, ja piidlesime ärevalt paberist oksekottide poole. Õnneks talusime lendu hästi ja maandusime õnnelikult Adleri lennujaamas, kus meid võttis vastu lõunamaine leitsak.
Jõudnud lennujaamast bussiga linna, ronisime oma kottidega keskväljakul maha ja vaatasime ringi. Olime esimest korda elus kodunt nii kaugel. Meie ümber oli võõras linn, mis peale palmide oli täis siia-sinna sagivaid turiste ja suvitajaid. Läheduses olid küll mõned
hotellid, kuid me teadsime, et sinna polnud meil, vaestel tudengitel, asja. Raha, mis lennupiletitest üle jäi, oli meie taskutes napilt, pealegi olid siinsed öömajad suviti kuuldavasti täielikult hõivatud. Tänapäevast broneerimise süsteemi tollal Nõukogude Liidus ei tuntud. Mõistsime, et peame endale kuidagimoodi odava ulualuse hankima, aga kuidas, polnud meil aimugi. Seisime seal oma reisikottide juures ning südamesse hiilis ärevus. Otsustasime igaks juhuks siiski lähimasse hotelli sisse astuda, kuid saime kohe teada, et mest njet (kohti pole). Uksest tänavale naastes hakkasime tundma kerget paanikat. Ent siis suundus meie poole mitu kaukaaslase välimusega vanemat naisterahvast, kes hakkasid vene keeles läbisegi ja üksteisest üle rääkida püüdes „äri ajama”. „Otsite öömaja, jah? Mul on teile pakkuda suurepärane tuba, kaukaasia stiilis.” Ja nii edasi. Hinnad tundusid kallid, kuid siiski talutavad. Valisime käratsevate naiste seast ühe välja ja hakkasime tema kannul minema. Teekond oli üsna pikk ja viis kaugele äärelinna. Viimane käänuline teejupp tõusis järsult üles mäkke. Tee peal jõudis naine end tutvustada armeenlannana ja ütles, et selles linnajaos elavadki peamiselt armeenlased. Majad olid meie meelest näotud lobudikud ja nagu Kaukaasias tavaline, rippusid õuede kohal viinamarjad.
Lõpuks olime kohal ja naine juhatas meid meie tuppa. See kujutas endast õue peal olevat vettinud ja lokkivast vineerist ning hööveldamata liistudest kokku klopsitud neljakandilist kasti, mille nurkades olid suured praod ja kuhu hädavaevu mahtus üks pisut laiem ragisev voodi. Laest rippus alla paljas elektripirn. Perenaine sõnas, et selles toas võime end mugavalt tunda ja päevaks sinna rahulikult ka oma pagasi jätta, sest „uksel” on ees tugev lukk. Sealjuures juhtis ta osavalt tähelepanu uksekäepidemeks olevale kuldsele nupule, mille ta isiklikult olevat toonud Moskvast. Ta rääkis uksenupust hästi pikalt ja imetlevalt. Oli ilmne, et juba ainuüksi selle kuldse nupu pärast peaksime olema veendunud, et meil tasub oma toa eest tema küsitud
hinda maksta. Kuidas muidu, olid ju meie käsutuses kõiksugu muudki mugavused. Vee võtmiseks ja pesemiseks oli õue nurgas kraaniga tsinktoru ning selle kõrval mõlkis plekk-kauss. Ihuhädade tarvis aga leidus õues kloori järele haisev kuivkäimla. Kuna olime juba nii kaugele tulnud ega olnud veel õppinud kauplema, nõustusime oma pulmaöö armeenlanna pakutud öömajas veetma ja maksime raha kuulekalt ette.
Jätsime kotid öömajja ja läksime pärastlõunal linnaga tutvuma. Kõikjal ilutsesid ja lõhnasid lilled ning õieehtes põõsad ja puud. Mereäärset tänavat palistasid palmid. See kõik oli meie jaoks ennenägematu ja eksootiline ning meie tuju tõusis kõrgele, olgugi et pulmaööks sai selline kole sara – aga lagi oli ju pea kohal. Tagasi jõudsime praktiliselt kottpimedas. Mustavat ööõhku täitis tsikaadide vali saagimine, mille sarnast polnud meie kõrvad varem kuulnud, ja õite intensiivne lõhn ajas lausa pea pööritama. Pugesime oma pulmavoodis teineteise kaissu, et koos rännata seitsmendasse taevasse. Pärastpoole suikusime õnnelikku unne. Keset ööd aga ärkasin oma nooriku valju röögatuse peale. Lülitasin tule põlema. Otse tema kohal seinal oli peaaegu lapse kämbla suurune karvane ämblik, kes valgusest ja minu ägedast vehkimisest häirituna hääletult toa nurka vudis ja läbi prao välja puges. Rohkem me tuld kustutada ei julgenud. Nii möödus meie pulmaöö.
Järgmiste päevade jooksul veetsime aega Adleri rannas soojas vees sulistades ja päevitades, külastasime Nõukogude Liidu tuntuima kuurordi Sotši botaanikaaeda ja looduskaitsealust Hosta jugapuusalu, sõitsime rongiga Abhaasiasse ja peatusime maalilises Gagra linnas, kust võtsime ette laevaekskursiooni Mustal merel ja bussituuri kõrgmäestikku. Lõpuks jõudsime ka Abhaasia iidsesse pealinna Suhhumisse, kus külastasime tublidele zooloogiaüliõpilastele kohaselt ka sealset üle Liidu tuntud ahvikasvandust.
Laevareisil möödusime muuseas Pitsunda poolsaarest, kus kasvavad looduskaitsealused pitsunda männid. Seda endeemset puuliiki
leidub kogu maailmas veel vaid siinsel kitsukesel maa-alal. Giid rääkis turistidele üsna pikalt mändidest ja nagu muuseas juhtis tähelepanu luksuslikule valgele ehitisele männisalu lähedal. Kuid just viimane oli see, mida Nõukogude turistid siin tegelikult näha tahtsid, sest tegemist oli impeeriumi tollase liidri Leonid Brežnevi suvilaga. Pole ilmselt juhus, et see oli ainus koht rannikul, kus kiviklibu asemel oli maa kaetud puhta kollase liivaga. Aga sinna lihtrahvast ligi ei lastud, laevgi pidi püsima aukartlikus kauguses.
Bussituur kõrgmägedesse suundus Ritsa järvele. Teel sinna möödusime pisikesest sinisest järvesilmast, mida kutsuti Goluboje ozero (Taevasinine järv). Seda järvekest toitis oja, mis vahutava ja vikerkaarevärvides küütleva joana ülalt kaljudelt alla langes. Giid ütles meile, et seda juga kutsutakse Mužskije sljozõ (Meeste pisarad), ning küsis, kas me teame, miks. Meie ei teadnud. „Aga sellepärast, et see juga koosneb nende meeste pisaraist, kes tulevad Kaukaasiasse puhkama koos oma naisega,” seletas giid kelmikalt silma pilgutades. Meil, kahel vastabiellunud noorel, kes olid Kaukaasias äsja veetnud oma pulmaöö, ei jäänud üle muud kui võtta mehe pahaendelised sõnad teadmiseks. Ometi näib, et sellest reeglist leidub erandeid, sest mina ei valanud kogu meie reisi jooksul ühtki pisarat ja õnnelikult abielus oleme siiani.
Mustlasega äri ajamas
Rongiga Tartust Riiga (1976)
Nõukogude ajal sai Tartust rongiga hõlpsalt Riiga sõita. Hommikul Riiga, pool päeva linna peal ringivaatamiseks, õhtupoolikul toomkirikusse orelikontserdile ja pärast seda Tartusse tagasi. Tudengite seas oli see väga populaarne, sest rong oli odav ja kõrgel kunstilisel tasemel orelikontsert tasuta. Riia toomkiriku orel oli ju kuulus ja sellel käisid nii mõnigi kord mängimas tuntud orelivirtuoosid. Ka mina ja
mu naine kasutasime kirjeldatud võimalust tudengipõlves korduvalt. Ühel sellisel korral kleepis ennast meile Riias külge mustlasnaine, kes müütas meeste platvormkingi. Platvormkingad olid ülipaksu tallaga kingad, mis neil päevil oli tõeline moeröögatus. Mina sellisest moest midagi ei pidanud, seda enam, et pikkust oli mul juba ilma paksude taldadetagi piisavalt. Ka mu teadlasest abikaasa pole kunagi mingi poodleja või moenarr olnud. Vastupidi, ta on ostlemisest ja hilpude kokkuajamisest hoidunud. Kuid noorena tunnetas ta endal naisena tollast ühiskondlikku ootust ja püüdis moega kuigivõrd kaasas käia. Meie Tartu poodides polnud nõukogude ajal „platvorme” nagu mis tahes muudki moekaupa saada. Kuna mustlase küsitud hind tundus nii moekate käimade kohta suhteliselt soodus, hakkas mu noorik peale käima, et ma need ka endale ostaksin. Proovisin kahte-kolme paari jalga, ja leidnud sobivad, ostsimegi need ära. Paraku sain uute kingadega teatris ja kontserdil uhkeldada vaid paar korda, siis tekkis talla äärde suur rebend. Lähemal uurimisel selgus, et mustlase müüdud kingade platvormtald koosnes poorsest pehmest vahtkummist, mis oli lihtsalt valatud tavaliste kingade ümber. Kiskusin kogu selle jama ära ja kandsin selle seest välja tulnud tavakingi veel nii mõnegi aasta. Tõsi, niisugused kingad oleksin poest saanud märksa vähema raha eest, kui me mustlasnaisele jätsime. Niimoodi saime esimese kibeda elukogemuse, mida tähendab võõras linnas võõralt kaubitsejalt althõlma kaupa osta.
Kõrgmäestikuseiklused Siiditee servas Retk Kesk-Aasiasse (1977)
Nõukogude ajal oli Tartu zooloogia- ja botaanikatudengitel neljanda aasta suvel riigi kulul ette nähtud paari-kolmenädalane õppereis kusagile impeeriumi eksootilisele äärealale, et tundma õppida Eestist
kaugemal asuvaid eluvorme ja ökosüsteeme. Ööbiti telkides ja toitu tehti lõkkel. Peamiselt kasutati Eestist kaasa võetud kuivaineid ja konserve, sest kohalikele poodidele tollal väga loota ei tasunud. Mõnikord näiteks leidus Venemaa stepilinnakese poeriiulitel ainsa kaubaartiklina
Eestis toodetud „Räim tomatis”. Ja ega kusagil taigas või kõrbes poode ju olnudki. Ühesõnaga, minul ja mu naisel õnnestus viieteistkümnest zooloogiatudengist koosneva grupi koosseisus esimest korda ära käia imelises, tuhande ja ühe öö muinasjutte meenutavas Kesk-Aasias.
Kõigepealt sõitsime rongiga Tartust Moskvasse. Eesti matkajatel, kes Moskvas ööbima pidid, oli ammustest aegadest kujunenud tavaks magada Leningradi vaksalis, kust oli järgmisel päeval mugav uuele rongile minna. Matkajail oli öövarustus – magamiskotid ja seljamatid – alati kaasas, mistõttu polnud vaja muud kui vaba põrandapinda ja sooja katusealust. Kuna suured raudteejaamad olid ööpäev läbi tihedalt täis siia-sinna sagivaid ja rongidele kiirustavaid inimesi, polnud suvalisse kohta põrandale heitmine hea mõte. Keset vaksalit kõrgus aga suur Lenini monument, mis oli nii püha, et inimeste eemalhoidmiseks oli see ümbritsetud köitest piirdega. Õhtul hilja pugesime vargsi köie alt läbi, laotasime magamiskotid põrandale ja suikusime keset vaksali põrgulärmi Lenini jalge ees magama. Öö jooksul jalutasid sealt paar korda mööda militsionäärid ja käskisid meil uttu tõmmata. Kuulekalt kerisime iga kord magamiskotid kokku ja tirisime seljakotid eemale. Ootasime, kuni miilitsamehed olid kaugemale jalutanud, laotasime varustuse uuesti Lenini ette ja jätkasime rahulikult uinakut. Läbi kogu nõukogude aja võis sealt öösiti leida eestlaste matkaseltskondi, vahel ka teiste rahvaste omi.
Moskvas istusime järgmisele rongile, mis viis meid kolme päevaga läbi
Lõuna-Venemaa ja Kasahstani steppide ning kõrbete Samarkandi linna Usbekistanis, mis oli kunagise legendaarse Siiditee üks sõlmpunkte. Olime valinud kõige odavama rongi, mis peatus igas teivasjaamas. See sobis meile, sest nägime maakera siinset piirkonda ju esimest korda
elus. Pikemates peatustes saime rongilt maha tulla, stepiõhku nuusutada ja jalgu sirutada. Pikkade habemetega, triibulistes halattides ja tübeteikades kohalikud mehed ning kirjudes värvilistes kleitides ja nende alt paistvates lillelistes pükstes naised olid nii stiilsed ja ehtsad, et me ei jõudnud neist isu täis vaadata ja neid pildistada.
Raha kokkuhoiu mõttes sõitsime üldvagunis, kus istmed polnud nummerdatud ja reisijad kogu aeg vahetusid. Oh seda eksootiliste rahvaste paabelit! Ühes peatuses sisenes meie vagunisse seltskond kirevates rõivastes ja kulinates mustlasi ehk romasid. Lisaks väikelastele, kes oma suurte mustade silmadega meid uudishimulikult silmitsesid ja näpuga tilkuvas ninas uuristasid, olid naistel kaasas ka imikud. Paar mustlasnoorikut pressis ennast pingivahesse, kus akna all istusid üks meie kursavend ja kursaõde. Naised kiskusid oma lopsakad rinnad paljaks ja hakkasid rahulikult beebidele tissi andma. Sellist käitumist peeti läänemaailmas nagu ka Eestis tol ajal täiesti ebasündsaks, nii et kursavennal jätkus silmanurgast uudistamist küll ja küll. Kuid mustlased ei hoolinud reeglitest.
Imetamisega asi aga ei piirdunud. Äkitsi keerasid vastakuti istuvad naised omavahel millegipärast tülli ja kostitasid teineteist omakeelsete vihaste sõimuvalangutega. Nähtavasti tuli ühel neist sõnadest puudu, mistõttu sikutas ta tissi lapse suust välja, suunas enda vastas istuvale kaaslasele ja pigistas tugevasti sõrmede vahel, nii et teist tabas rammus piimajuga. Õnnetuseks oli aga tulistajal vist sihik pisut paigast ära, sest pool rinnapiimast lendas meie kursavennale otse keset vahtimist. Too põgenes eestikeelseid kuradeid puistates ja varrukaga nägu pühkides sündmuspaigalt, tema juures istunud kursaõde, kes meile seda sündmust hiljem luksudes ja kõõksudes kajastas, pidi aga suurest naerust äärepealt püksi tegema.
Keset steppi olevatest peatustest tuli aeg-ajalt vagunisse ka kohalikke kasahhitare, kes müütasid reisijatele kaamelivilla. Meid nähes kukkusid vanemad naised kohe küsima, kes me sellised oleme ja kust tuleme. Kui olime nendega pisut tuttavamaks saanud, hämmastasid nad meid sellega, et mainisid jutu käigus väga täpselt, kes
meie kursaõdedest on juba abielus ja kes vallaline. Ka minu nooriku perekonna seisu arvasid nad eksimatult ära. Tüdrukute imestunud pärimise peale, mille järgi nad seda teavad, muigasid kasahhi vanadaamid elutargalt: „Silmade järgi.” Pärast seda oli tükk aega meie tüdrukute lemmik tegevuseks üksteisele pilguga sügavalt silmadesse puurida ja püüda ära arvata, mis täpselt seal silmades ikkagi abielustaatuse reeta võib. Kuid niipalju kui ma mäletan, ei tulnud sellest midagi välja.
Samarkandi jõudnud, veetsime pärastlõuna peaaegu neljakümnekraadises palavuses higist nõretades mööda Timuri kunagise impeeriumi keskuse, idamaade pärliks peetud linna tolmavaid tänavaid loivates. Aeg-ajalt pistsime suhu kõnniteede kohal rippuvaid musti mooruspuuvilju ja imetlesime iidsete mošeede, medresete ja mausoleumide siniste glasuurkividega kaetud kupleid ja ornamentidega kaunistatud seinu, mis kõik olid tugevas kontrastis ülejäänud linnamajade vaese ja poollagunenud väljanägemisega. Märkasime, et enamikul kohalikest meestest hoidis halatihõlmu koomal üksainus vöö, mõnel üksikul oli aga vöösid kaks või koguni kolm. Meie pärimise peale seletati meile, et vöösid on parajasti nii palju, kui mitu naist mehel on.
Ühtäkki tabasid meid kivid. Nende viskajaks oli kamp kohalikke usbeki poisikesi, kes kivide pildumist vürtsitasid venekeelse sõimuga: „ Eh, fašistõ! Eh, gadõ! (Hei, fašistid! Hei, lurjused!)” Püüdsime jääda väärikaks ja jalutasime edasi, pööramata poistele vähimatki tähelepanu. Õnneks nad väga kaugele meile järgneda ei söandanud ja peagi saime neist lahti. Seda, et Nõukogude Liidu lõunapoolsetes regioonides eestlasi sakslasteks ehk teiste sõnadega fašistlikeks koletisteks peeti ja kividega pilduma kiputi, olime juba varem kuulnud. Nüüd saime selle ka omal nahal ära kogeda. Küllap sajanditepikkune saksa võimu all elamine ja kokkupuude skandinaavia viikingitega meisse ikka midagi germaanlaslikku oli jätnud, kasvõi pika kasvu ja heleda juuksevärvi.
Tähtsusetu pole ilmselt ka asjaolu, et kui mistahes Nõukogude sõjafilmi oli vaja kurja saksa fašisti osatäitjat, siis kutsuti sellesse rolli ilmtingimata mõni eesti näitleja. Nähtavasti kujunes filme vaadanud poisikestel välja teatav visuaalne ettekujutus, milline üks tüüpiline fašist välja näeb.
Mingil hetkel tundsime looduse kutset. Meil noormeestel polnud keeruline sellele kutsele lihtsalt kuskil plangu ääres järele anda, kuid tüdrukutel oli asi keerulisem. Palusid siis meie neiud paarilt kohalikult poisilt neid kempsu juhatada. Poisid olid lahkelt nõus ja tüdrukud järgnesidki neile. Kesk-Aasia avalikud tualetid kujutasid endast tavaliselt ilma usteta betoonist kuubikuid, kus keset põrandat oli piklik auk. Seestpoolt nägid need harilikult välja üpris jälgid: välja heiteid leidus mitte üksnes augu ümber põrandal, vaid sageli isegi seinte ääres. Kui tüdrukud meie juurde tagasi tulid, olid nad naerust kõveras. Nad seletasid, et poisid olid neid ühe haisva betoonkuubiku juurde viinud ja kui üks tüdrukutest sinna hinge kinni hoides sisenes ja räpase põrandaaugu kohale kükitas, ilmus äkki ukseavasse kohaliku poisi naeratav nägu, küsides kükitajalt viisakalt: „ Nu kak? Udobno? (No kuidas on? Mugav?)” Ilmselgelt ei olnud see mõeldud tüngana, vaid pigem siira soovina valgeid inimesi aidata.
Selleks et jõuda oma retke peamisse sihtpunkti Fani mägedesse Tadžikistanis, pidime kõigepealt sõitma bussiga Usbekistani ja Tadžikistani piirile. Seal tuli meil ümber istuda teisele, palju pisemale bussile, mis suundus läbi Fani mägede Iskander-Kuli järve turismibaasi. Sõit kuumavas ja praktiliselt hapnikuta ning täissuitsetatud bussis kestis tunde. Kogu selle aja seisime vahekäigus püsti. Piiril teise bussi ümber asumisega tekkis aga probleem, sest buss oli rahvast täis juba enne, kui meie viieteistkümnekesi oma suurte selja kottidega kohale jõudsime. Oli selge, et kõik me korraga kindlasti peale ei mahu. Küsisime bussijuhilt, kas mõni buss veel täna sinnakanti läheb. Kuuldes ta eitavat vastust, olime väga õnnetud. Rääkisime
siis talle, kui kaugelt me tuleme ja et oleme üliõpilased, kes tulid tema kodumaa loodust tundma õppima, ja et oleme mures, kas me järelejäänud lühikese ajaga üldse oma eesmärke jõuame täita, kui täna kohale ei jõua.
Bussijuht kuulas meid vaikides ja pealtnäha mornilt. Siis tuli ta äkki rooli tagant välja õue, seisis bussi ukse juurde ja lasi kohalikus keeles kuuldavale valju, meile arusaamatu sõnavalingu. Bussis tõusis vihane nurin, mille peale vastas bussijuht veel valjema ja kurjema tiraadiga. Nii kestis see mõnda aega, kuni lõpuks ronis mitu tusast tübeteikaga habemikku bussist koos oma kompsudega välja. Bussijuht viipas meile, et me end sisse pressiksime. Suure vaevaga õnnestus lõpuks isegi bussiuks sulgeda. Nii seisime mägiteedel loksuvas bussis veel paar tundi tihedalt kokkusurutuna nagu silgud pütis. Kuumuse ja õhupuuduse tõttu hakkas eluvaim meist tasapisi lahkuma. Sellest hoolimata poleks me saanud ümber kukkuda, sest selleks polnud lihtsalt ruumi. Ilmselt oleksime isegi surnuna püsti püsinud. Mida kaugemale buss jõudis ja mida rohkem inimesi peatustes väljus, seda inimlikumaks olukord muutus. Nüüd maldasime kaasreisijailt tasahilju uurida, kes need olid, kes piiril meie pärast bussist maha tõsteti. Saime teada, et need olid usbekid, kes elasid teele jäävas Aini linnakeses, kuhu pidavat täna veel üks buss minema.
Väljusime bussist umbes kahe tuhande meetri kõrgusel mägedes Dižiki külas. Vantsisime nõlvast alla orus vahutava Iskander-Darja jõe kaldale, kus leidsime enam-vähem tasase rohuse platsi, mis sobis meile telklaagri püstitamiseks. Nõukogude ajal polnud selleks vaja luba küsida, sest maa polnud eraomanduses, vaid kuulus riigile, järelikult meile kõigile. Kohe hakkas igast suunast meie poole jooksma külalapsi ja varsti olime ümbritsetud ligi kolmekümnest lapsest koosneva tiheda rõngaga. Sellega tuli meil edaspidi harjuda: ükskõik kuhu me ka läksime, saatis meid alati külalaste summ. Pruukis meil aga kuhugi korrakski paigale jääda, kui see kamp meid rõngasse haaras.