1. PEATÜKK
Becker tõusis, kustutas tuhatoosis sigari, nööpis pintsaku kinni ja asetas parema käe hoolitseva liigutusega Silbermanni õlale. „Kõike head siis, Otto. Ma arvan, et olen juba homme jälle Ber liinis tagasi. Kui midagi on, eks helista siis mulle Hamburgi.“
Silbermann noogutas. „Osuta mulle ainult üks teene,“ palus ta, „ja ära mine jälle mängima, sul veab armastuses liiga hästi. Pealegi kaotad sa ... meie raha.“
Becker naeris ärritunult. „Miks sa ei ütle, et sinu raha?“ küsis ta. „Kas ma olen seni kordagi ...?“
„Seda mitte,“ katkestas Silbermann teda tõtakalt. „See on nali, sa tead küll, aga ikkagi: oled tõepoolest kergemeelne. Kui sa kord juba mängima hakkad, siis niipea järele ei jäta, ja kui oled tšeki veel enne rahaks vahetanud ...“
Silbermann jättis lause pooleli ja jätkas rahulikumas toonis. „Ma usaldan sind täielikult. Lõppude lõpuks oled sa ju mõistlik inimene. Sellegipoolest on tõesti kahju igast margast, mille sa mängulauda jätad. Nüüd, kus me oleme äripartnerid, on sinu raha kaotus mulle niisama ebameeldiv, nagu oleks siis, kui tegemist oleks mu enda rahaga.“
9
Beckeri lai ja aval nägu, mis oli viivuks pahuralt kipra tõmbunud, selgines taas.
„Meil pole ometi mõtet peitust mängida, Otto,“ arvas ta kergel toonil. „Kui ma kaotan, siis loomulikult sinu raha, sest mul endal ju pole teist.“ Ta naeris luksudes.
„Me oleme partnerid,“ kordas Silbermann rõhuga.
„Muidugi,“ sõnas Becker taas tõsinedes. „Ja miks sa siis kõneled minuga nii, nagu oleksin ikka veel sinu alluv?“
„Kas ma solvasin sind?“ küsis Silbermann. Tema toonis segunesid vaikne iroonia ja kerge ehmatus.
„Rumalus,“ vastas Becker semulikult. „Vanad sõbrad nagu meie! Kolm aastat Läänerinnet, kakskümmend aastat koos tööd ja ühtehoidmist – vennas, sa ei suuda mind solvata, pari mal juhul pisut ärritada.“
Ta pani käe taas Silbermanni õlale.
„Otto,“ seletas ta mehisel toonil. „Neil ebakindlatel aega del, selles segases maailmas saab usaldada ainult ühte asja ja see on sõprus, tõeline meeste sõprus! Luba mul seda öelda, vanapoiss, minu silmis oled sa mees – saksa mees, mitte juut!“
„Siiski, siiski, ma olen juut,“ ütles Silbermann, kes tundis Beckeri nõrkust pigem karmide kui taktitundeliste sõnade vastu ja kartis, et Becker võib oma karedalt südamliku kõneviisi tõttu rongist maha jääda. Aga Beckerit oli vallanud üks tema tundehetki ja ta ei lasknud sellest sekunditki maha kriipsutada.
„Ma tahan sulle veel midagi öelda,“ teatas ta, pööramata tähelepanu juba liialt sageli tema südamepuistamist kuu lama pidanud sõbra kärsitusele: „Ma olen natsionaalsotsialist. Jumal teab, et ma ei ole sinu eest kunagi midagi varjanud. Kui sa oleksid samasugune juut nagu teised, nimelt tõeline juut,
10
siis ma oleksin ehk jäänud su ärijuhiks, sinu osanikku poleks minust iial saanud! Ma ei ole mingi esindusgoi*, pole seda ilmaski olnud, aga sina oled üks äravahetatud aarjalane, see on minu kindel veendumus. Marne, Yser, Somme, meie kaks, vennas! Tulgu keegi mulle rääkima, et sina ...“
Silbermann otsis pilguga kelnerit. „Gustav, sa jääd rongist maha!“ katkestas ta teist.
„Rong on mulle täiesti ükspuha.“ Becker võttis uuesti istet. „Ma tahan sinuga koos veel ühe õlle võtta,“ selgitas ta meeleliigutusega.
Silbermann lõi rusikaga vastu lauda. „Minupärast võid restoranvagunis edasi napsitada,“ lausus ta ärritunult. „Mina pean nüüd koosolekule minema.“
Becker nohises solvunult. „Nagu soovid, Otto,“ vastas ta siis järele andes. „Kui ma oleksin antisemiit, siis ma vaevalt lubaksin sul sellist leitnandi tooni kasutada. Ma ei luba seda enda puhul üldse kasutada! Mitte kellelgi! Peale sinu.“
Ta tõusis uuesti, võttis laualt portfelli ja sõnas naerdes: „Ja see tahab siis nüüd juut olla!“ Ta vangutas teeseldud imestu sega pead, noogutas veelkord Silbermannile ja lahkus esimese klassi ootesaalist.
Sõber saatis teda pilguga. Ta pani murelikult tähele, et Becker tuikus kõndides kergelt, põrkas vastu laudu ja hoidis end kangelt sirgu, nagu ikka, kui ta oli tõsiselt purjus.
See ei ole talle kasuks tulnud, mõtles Silbermann. Ta oleks pidanud jääma ärijuhiks. Ärijuhina oli Becker olnud usaldus väärne, vähese jutuga ja viisakas, väga hea töötaja. See õnn ei * goj – heebrea k: mittejuut. Siin ja edaspidi tõlkija märkused.
11
tule talle kasuks. Kui ta äri niimoodi viimati päriselt põhja ei lase. Et ta ometi mängima ei hakkaks!
Silbermann kortsutas kulmu. „Õnn on ta hooletuks muut nud,“ pomises ta mornilt.
Kelner, keda ta oli enne asjatult pilguga otsinud, saabus alles nüüd.
„Mida siin tegelikult oodata tuleb, kas rongi või kelne rit?“ küsis teraval toonil Silbermann, kelle meeleolu polnud kuigi sõbralik ja kes tundis vastumeelsust kõige suhtes, mis viitas lohakusele.
„Andke andeks,“ vastas kelner, „teises klassis arvas üks härra, et ta istub juudi vastas, ja esitas seetõttu kaebuse. Aga see polnud üldse juut, see oli lõunaameeriklane, ja kuna ma oskan natuke hispaania keelt, kutsuti mind.“
„Olgu peale.“
Silbermann tõusis püsti. Ta suu tõmbus kriipsuks ja kel nerit tabas tema hallide silmade range pilk.
Kelner püüdis teda rahustada. „See ei olnud tõesti juut,“ kinnitas ta. Nähtavasti pidas ta külalist mingiks eriti karmiks parteimeheks.
„See ei huvita mind. Kas Hamburgi rong on juba väljunud?“ Kelner heitis pilgu perroonivärava kohal rippuvale kellale.
„Üheksateist kakskümmend,“ mõtles ta valjult, „Magde burgi rong väljub nüüd kohe. Hamburgi oma läheb üheksa teist kakskümmend neli. Kui te hästi kiiresti teete, siis jõuate veel. Ma soovin, et võiksin ka mõnikord rongi peale joosta, aga meiesugused ... “
Ta pühkis laudlinalt salvrätiga leivapuru.
12
„Üle elada tähendab ületada. Pole mingi kunst kukkuda esimesse liustikulõhesse, kunst on jõuda üle mägede. Elamise juurde kuulub julgus.“
Berliin, november 1938. Sünagoogid on põlema süüdatud, juutide ärid ning kodud rüüstatud. Tänavatel, kus õhk on teadmatusest ja hirmust raske, patrullivad juudi mehi jahtivad natsijõugud. Ärimees Otto Silbermannist on üleöö saanud ebasoovitav isik, kes püüab ühtäkki vaenulikuks ja võõraks muutunud kodumaalt põgeneda. Oma meeletul teekonnal läbib Otto kaosesse langeva Saksamaa ja kohtab nii uue režiimi vastaseid kui ka neid, kes Adolf Hitleri maailmanägemusele kogu hingest kaasa elavad.
23-aastane Ulrich Alexander Boschwitz kirjutas „Reisija“ hämmastava kiirusega 1938. aastal, kristalliöö õuduste järelkajas. Vahetu, intensiivne, hitchcockiliku elegantsusega pinget kruviv ja kafkaliku absurdihuumoriga vürtsitatud romaan vajus 80 aastaks unustusehõlma. 2018. aastal taasavastatud teosest sai kohe rahvusvaheline bestseller. 2021. aasta parimate raamatute hulka valisid selle The Times, The Guardian, Financial Times, Times Literary Supplement, Star Tribune jpt.
postimehekirjastus.ee