Ristiemad by Apollo Raamatud

Filomena

Santa Marinella, Itaalia, 1934

Filomena ema hoidis tal kõvasti käest, kui nad perroonil seisid ja vaatasid, kuidas rong jaama sõitis. „Lõpeta tantsimine, Filomena, muidu kukud pikali ja saad haiget!” hoiatas ema ja kohendas järsu liigutusega tütre sirge äärega kübarat. Filomena püüdis paigal olla, kuid ta polnud kunagi varem rongijaamas viibinud, veel vähem rongiga sõitnud, ja tema süda hüppas põnevusest nagu kala, kes kevadel rõõmuga vees sulpsu lõi ning võrke vette laskva isa neile laulma pani. „Kui kaua me rongiga sõidame?” uuris ta põnevusega. „Mitu tundi, mitu-mitu tundi,” oli kogu vastus, mis ta emalt sai. Ta oli Filomena varahommikul üles äratanud, justkui olnuks jõulud, lasknud tal selga panna oma parima kleidi, mantli, mütsi ja kindad, ning öelnud vaid: „Me lähme külla väga tähtsale peresõbrale.” Lisaks sellele oli ema andnud talle leiva ja piima kõrvale ühe keedumuna ning mantlitaskusse pistmiseks teise veel. Filomena oli sammunud uhkelt, soovides, et ta õed-vennad teda näeksid, kuid tema kaks nooremat venda olid lahkunud varakult koos isaga, et teda paati aidata. Ja Filomena kaks õde olid vanad: nad olid temast kaks korda vanemad ja neile pakkus huvi vaid see, kuidas leida noormehi, kellega abielluda. Filomena oli saamas septembris kaheksa-aastaseks.

Nüüd aeglustas lähenev rong sõitu ja peatus siis perroonil, raevuka draakoni kombel auru ja tahma süljates. Filomena peitis oma näo ema seelikutesse, et tahm silmadele haiget ei teeks. Ema sikutas tüdrukut käest ja lausus närviliselt: „Tule. Me läheme rongitrepist üles. Loeme minnes järjest: üks, kaks, kolm, üles! Üles! Üles!” Metallist astmed kõlksusid nende jalgade all. Järsku hakkasid teised inimesed trügima, et rongile pääseda, kuid juba sisenes ema vagunisse ning leidis istekoha endale ja oma süütute silmadega tütrele. Filomena oli kõigist neist võõrastest pisut rabatud ja märkas mõnda neist ema poole kõõritamas – küllap sellepärast, et ema kandis oma tumedate klaasidega prille. Ka ema tajus seda, kuid tõstis lõua trotslikult üles ja pööras näo akna poole. „Maga, figlia mia*,” ütles ta. „Meil on veel pikk tee ees.” Igal muul juhul oleks Filomena end ema haardest lahti kiskunud ja vagunis edasi-tagasi jooksnud, küsides kaasreisijailt külma rahuga kõiki küsimusi, mis talle pähe turgatasid, sest ta oli sünnist peale olnud rõõmsameelne ja hoogne. Kuid praegu oli ta väsinud, sest oli öösel halvasti maganud. Tema voodi asus väikeses toas, mis oli kunagi olnud riidekapp, otse oma vanemate toa kõrval. Sinna oli kuulda nende hääli. Enamikul öödel olid ta vanemad nii väsinud, et nad uinusid kohe, kuid mõnikord tõid nad kuuldavale hirmutavaid häälitsusi, mis meenutasid Filomenale ööloomi, kes hiilisid nende akende alla kaklema või lapsi tegema; sageli ei olnud kerge otsustada, kummaga oli tegu. Ja mõnikord karjusid vanemad teineteise peale. Nii ka läinud ööl. Filomena oli surunud padja vastu kõrvu, kuid ometi * Itaalia k „mu tütar”. 18

sai ta aru, et tegu oli koleda tüliga. Tema vanemad tülitsesid hinge tõmbamata, jõudes lõpuks tormina täieliku raevu crescendo’ni. Ta ei kuulnud sõnu, vaid üksnes isa röökimist ja ema trotslikku karjumist, kohutavaid mütsatusi vastu seina ja vaese ema valuhüüdeid – ning seejärel vaikust. Hommikul läks isa kulmu kortsutades vaikselt tööle. Sellistel kordadel oli Filomenal raske uskuda, et see oli sama mees, kes mõnel parema tujuga päeval võis viia ta linnaväljakule jalutama ja osta talle gelato’t ning seejärel laulda talle terve kodutee. Talle meeldis käia isaga mere ääres, kus taevas oli avar ja sinine ning meri, mis uhtus päikese käes tukkuvat pehmet liivakallast, sädeles taevaga nii hästi kokku sobivas lasuuris. Sealsed vanad kivimajad olid kobaras koos nagu muinasjutumajad, nende keskel suur keskaegne kindlus, mis oli ehitatud kaitseks piraatide eest. Seda ümbritsesid kaunid männi-, palmi- ja oliivipuud ja suviti kandis meretuul aias kasvavate rooside ja kannikeste lõhna. Filomena arvas alati, et ühel päeval tuleb prints lossist välja ja kutsub teda endaga tantsima. Kuid täna ei läinud Filomena isaga mere äärde. Ema oli magamistoast väljunud sinise silmaga ja nägi löödud välja. Siis oligi ta Filomenale teatanud, et nad lähevad peresõbrale külla. Filomena oli rõõmus, et pääses pingest, mis täitis maja nii kõikehaaravalt, et näis sinna jäävat ka siis, kui kõik inimesed olid lahkunud. „Kas papa teab, et me läheme?” küsis Filomena uudishimulikult. „Ikka,” ütles ema peagi. „See oli tema mõte. Tule, paneme su hea kleidi selga. Ja ära unusta oma mütsi! Tee nüüd väledasti, mu nupukas laps!” 19

Kõik teadsid, et ta on „nupukas”, kuigi isa oli Filomena tema õpetajate vastuväidetest hoolimata koolist ära võtnud. Eriti oli protestinud üks professoressa, kes oli võtnud ette teekonna nende koju vaid selleks, et öelda: „Filomena on särav täht, kelle üle saaksite veel uhkust tunda.” Õpetaja oli palunud Filomenal demonstreerida, kuidas ta suudab peast, ilma paberi abita kokku liita pikki kolmekohaliste arvude veerge. „Igas vanuses lapse puhul on selline asi tähelepanuväärne,” oli professoressa püüdnud selgitada. „Aga nii noorel tüdrukul! Kujutage ette, mida ta võiks saavutada, kui te ta kooli jätaksite.” Õpetaja külaskäik oli esile kutsunud järjekordse tüli tema vanemate vahel, kuid see polnud piisavalt oluline, et oleks kaasa toonud sinise silma. Tema vanemad otsustasid niisiis, et kool vaid püüab panna papat oma raha raiskama millelegi nii kasutule, kui seda on tüdruku harimine, ja jutul lõpp.

*** Oli juba peaaegu hämar, kui rong uude jaama veeres ja peatudes Filomena ärkvele jõnksatas. Kõik inimesed, kel oli olnud rongile pääsemisega tuline kiire, pidid nüüd täpselt samasuguse rutuga rongilt maha saama, trügides ja tõugeldes. Ema ootas rahulikult, kuni trepp oli inimestest tühjenenud, ja alles siis ronisid nad alla, seegi kord valjusti astmeid loendades. „Nüüd oleme Napolis,” kuulutas ema liikluskära tõttu häält tõstes. „See on väga suur ja tähtis linn. Kuid meil pole aega raisata, peame bussi peale jõudma. Tule!” Häältesaginas kuulis Filomena midagi tuttavat. „Siin räägivad kõik nagu papa,” ütles ta. Talle polnud kunagi tundunud

imelik, et isa rääkis natuke teistmoodi kui teised inimesed Santa Marinellas. Papa oli pärit „lõunast”, ta oli nii käitumiselt kui kõnelt rohmakam kui Filomena suursugune ema. Filomenal oli hea kõrv ja ta oli suurepärane matkija. Mõnikord tuli tal sellest sekeldusi, näiteks siis, kui inimesed nagu linnapea või preester arvasid, et ta teeb nende üle nalja. „Tule,” ütles ema napisõnaliselt, tüürides teda läbi sagiva rahvamassi, kuni nad jõudsid väliterminali, kus mitu bussi mürisesid, justkui oleks neil lahkumisega kiire. Filomena hingeldas bussi ronides. Ta vajus istmele ema ja ühe väga paksu naise vahel, kes oli jõudnud juba magama jääda. Filomena haigutas ja jäi ka magama. Kui buss oma sihtkohas peatus, ronisid kõik kergendatult ohates maha. Mitme inimese suust kostis uhh. Ema leidis tühja pingi ja käskis Filomenal maha istuda ning taskus olev muna ära süüa. Kui ta oli lõpetanud, käskis ema tal kempsus ära käia, sest neil tuli ülejäänud tee kõndida. Siin oli palju palavam. Tee oli tolmune. Ema tundus väsimatu, kõndides tööhobuse kindlal sammul ja hoides terve tee tütre käest kinni. Nad viibisid võõral maal. Merd siin ei olnud. Olid vaid mõlemal pool muldteed laiuvad avarad põllud, millel kasvasid hämmastavad asjad. Kui nad neist mööda jalutasid, viipas Filomena neile käega: ilusad kahvaturoheliste lehtedega viinapuud, mille marjade kohta ema teadis, et neist tehakse veini; kuldsed põllud, mis olid maasse küntud korrapäraste ridadena. Edasi tulid rohelised karjamaad, mis olid täis kummalisi loomi, kellele ema osutas ja selgitas: lehm, kes annab meile piima, lammas, kes annab meile juustu, siga, kes annab meile vorsti, kanad, kes annavad meile mune. 21

Alguses oli tunne, nagu oleks ta maamessil ja näeks põnevaid asju nagu kloune ja žonglööre. Aga mõne aja pärast tekkis Filomenal ootamatu ja terav igatsus mere järele ning ta tundis südames valu, et pidi viibima eemal oma väikese koduküla soolasest õhust. Kuu tõusis järsku, justkui suure kiiruga, ja heitis nende teele valgusriba, samal ajal kui varjud ümberringi tumenesid. Lõpuks jõudsid nad suure ja väärika olemisega talumaja juurde, mis oli algusest peale loodud olema muljetavaldav. „Sinu isa sündis siinsamas lähedal,” ütles ema. „Mitte selles majas; väiksemas, lähedalasuvas talus. Tema vanemad ja vennad on kõik läinud. Aga need inimesed, keda me külastame, neile kuulub kogu see põllumaa, mida me just nägime, ja nemad tunnevad papat.” „Papa on talust pärit?” oli Filomena segaduses. Nii kaua kui tema mäletas, oli isa alati kala püüdnud, mõnikord tedagi oma võrke täis paadis kaasa võtnud. „Jah, tema pere tegeles põlluharimisega,” ütles ema. „Aga siin polnud tema jaoks piisavalt tööd. Nii tuli ta põhja, kus kohtas minu isa, kes õpetas teda kala püüdma – ja siis kohtus ta minuga. Ta murdis kõvasti tööd ja teenis hästi. Kuid praegu on ajad igal pool rasked.” Filomena oli varem kuulnud lugu oma vanemate kurameerimisest, ja see kõlas kui muinasjutt kõrgest soost printsessist, kellele tuli kosja üllas, kuid vaene noormees, kes oli pidanud neiu juurde jõudmiseks kaugele rändama. Ainult et täna puudus sellest rääkiva ema hääles romantiline sentimentaalsus. Tema hääl oli nagu paljudel teistelgi temasarnastel naistel, kes olid abiellunud ja lapsed saanud: alaliselt väsinud. Ühtäkki emale kaasa tundes pigistas Filomena tema kätt. 22

Nad jõudsid maja välisukseni ja ema tõmbas nöörist, mis oli kinnitatud kella külge. Teenijatüdruk avas ukse. Ta kandis mütsi ja põlle nagu neiud, kes töötasid Filomena kodukandi pagariäris. Tüdruk näis Filomenast vaid aasta vanem, kuid tema pilk oli ettevaatlik ja teadjalik. Filomena oli oma vanuse kohta pikk, isegi pikem kui see kõhn teenindajatüdruk, nii et ta ajas enda selja sirgeks ning jõllitas teda vastu. Tüdruk tõmbas ukse rohkem avali ja astus kõrvale, nii et Filomena ja ema said astuda väikesesse pimedasse fuajeesse, mis viis väga suurde ruumi, kuhu sisenemiseks tuli paarist trepiastmest alla minna. Selles toas oli põletatud saviplaatidega kaetud põrand ja väga uhke sisustus: suur diivan ja kaks toekat tugitooli, mõned väiksemad lauad lampidega ja puhvetkapp, mille riiuleil ilutsesid suured portselantaldrikud, millele maalitud muster kujutas lamburineiut koos karjaga. Akna ette olid tõmmatud pimendavad kardinad, kuid päike oli juba loojunud. Filomena meelest pidanuks ema hämaras toas oma päikeseprillid eest ära võtma, mida ema aga ei teinud, ilmselt oma sinise silma pärast piinlikkust tundes. Filomena oli veendunud, et nad olid kutsutud mingile teeõhtule, ning oli lummatud piltidest portselantaldrikuil ja -tassidel. Siis liugles järsku taftseeliku sõjakal kahinal tuppa signora. Tegu oli lühikese naisega, kes hoidis oma kotkanina püsti, mis näis olevat tema rohmakas katse mõjuda auväärsena. „Su tütar on kondine,” ütles naine üllatava otsekohesusega – jäme toon nii tähtsa inimese kohta, kes ta ilmselgelt oli. Temagi rääkis papaga sama murret. „Ta on terve ja tark,” ütles ema kaitsvalt.

Signora kehitas õlgu. Ta hüüdis: „Rosamaria!”, ja noogutanud napilt, pöördus ta järsult ning pühkis toast välja. Teenijatüdruk naasis ja kuna tuba oli öö laskudes pimenenud, hakkas ta kogu toas süütama pikki jämedaid küünlaid. Filomena ema koondas nüüd kogu oma tähelepanu oma väiksele tütrele ja rääkis temaga rahulikul toonil, justkui paludes tal majapidamistöid teha. Aga täna oli ema hääl nii madal, et Filomena pidi panema oma kõrva peaaegu vastu ema huuli, nagu oleks talle räägitud salajuttu. „Kui sinu papa siit lahkus, võlgnes tema perekond raha signor’ile, kes siin elab. See mees maksis isegi kinni papa reisi põhjapoole. Papa on pidevalt kõvasti tööd teinud, et talle tagasi maksta. Me kõik oleme: sinu vennad, õed ja mina. Kuid ajad on praegu rasked ja me oleme võla tagasimaksmisega palju maha jäänud. Nüüd tuleb sinul anda oma osa, et aidata seda võlga tagasi maksta. Ole hea tüdruk, Filomena. Tee siin kõike, mida sul kästakse. Ära häbista papat, sest muidu tuleb sellest häda meile kõigile,” lisas ta hoiatavalt. Kuid sel ajal, kui ta rääkis, pehmendas ta näoilmet põgus hell pilk ja nüüd värisesid ta huuled, kui ta Filomenat suudles. Kuid kui Filomena teda kallistas, tõmbus ema selg pingesse, ta võttis oma käed tütre ümbert ära ning lükkas seejärel oma lõua otsustavalt püsti, andes mõista, et ees ootas midagi rasket ja ebameeldivat, millega tuli rinda pista. Ta nägu näis värelevas küünlavalguses kivistuvat. Filomena polnud kunagi varem ema päris sellisena näinud ja see muutis ta sõnatuks, arusaamatult ärevaks. Teenijatüdruk astus nende ette. „Mina olen Rosamaria,” ütles ta rahulikul toonil. „Tule minuga, Filomena.”