Rosemary laps

IRA LEVIN

ROSEMARY LAPS

Originaali tiitel: Ira Levin Rosemary’s Baby

Copyright © 1967 by Ira Levin, uuendatud 1995

Toimetanud ja korrektuuri lugenud Mari Klein Kujundanud Signe Kanarbik

Kaanekujunduses on kasutatud Shutterstocki fotosid

Tõlge eesti keelde © Martin Kirotar ja Ühinenud Ajakirjad, 2023 ISBN 978-9916-715-31-4 Trükkinud Print Best

U

KS

Rosemary ja Guy Woodhouse olid just allkirjastanud viietoalise korteri üürilepingu geomeetrilises valges majas Esimesel avenüül, kui proua Cortezi nimeline naine neile teatas, et Bramfordis vabanes üks neljatoaline. Iidne, must ja massiivne Bramford kujutab endast kõrgete lagedega korterite rägastikku, mis on väga hinnas kaminate ja viktoriaanlike elementide poolest. Rosemary ja Guy olid olnud ootenimekirjas juba abiellumisest saadik, ent viimaks alla andnud. Guy teatas uudisest Rosemaryle, toetades telefonitoru vastu rinda. „Oh ei!” oigas Rosemary nutu äärel.

„Liiga hilja,” lausus Guy telefoni. „Sõlmisime just eile üürilepingu.” Rosemary haaras ta käsivarrest. „Kas me ei saaks välja vingerdada?” küsis ta. „Räägime neile midagi.”

„Oodake üks hetk, proua Cortez.” Guy toetas jälle toru rinnale. „Mida me räägiksime?” päris ta.

Rosemary oli kitsikuses ja tõstis abitult käed. „Ma ei tea, tõtt. Et meil avanes võimalus Bramfordi elama saada.”

„Kallis,” sõnas Guy, „neid see ei huvita.”

„Küll sa midagi välja mõtled, Guy. Lähme seda lihtsalt vaatama, eks? Ütle talle, et me tuleme vaatama. Palun. Enne kui ta toru ära paneb.”

„Me sõlmisime lepingu, Ro. Meil pole pääsu.”

„Palun! Ta paneb toru ära!” Tehtud meelehärmis nuuksudes kiskus Rosemary telefoni Guy rinnalt ja püüdis seda mehe suu juurde lükata.

Guy naeris ja lasi sel juhtuda. „Proua Cortez? Tuleb välja, et me võime siiski loobuda, sest me pole veel päris üürilepingut sõlminud. Neil said blanketid otsa, nii et me allkirjastasime ainult nõusolekukirja. Kas me võiksime korterit näha?”

Proua Cortez andis neile juhtnöörid: nad pidid kella üheteistkümne ja poole kaheteistkümne vahel Bramfordi minema, otsima üles härra Micklase või Jerome’i ja ütlema sellele, kelle nad leidsid, et nemad olidki 7E-d vaatama saadetud seltskond. Seejärel tuli proua Cortezile helistada. Ta andis Guyle oma numbri.

„Näed, sul tulevad kõiksugu asjad pähe,” tähendas Rosemary sokke ja kollaseid kingi jalga tõmmates. „Sa oled suurepärane valetaja.”

„Jessas,” pomises Guy peegli eest, „vistrik.”

„Ära pigista.”

„Seal on ainult neli tuba. Lastetuba ei ole.”

„Parem neli tuba Bramfordis,” arvas Rosemary, „kui terve korrus selles valges vanglahoones.”

„Eile see sulle meeldis.”

„See oli talutav. Ei meeldinud. Vean kihla, et isegi arhitektile endale ei meeldi. Viime söögilaua elutuppa ja saame imeilusa lastetoa, kui seda vaja peaks minema.”

„Varsti,” sõnas Guy. Ta tõmbas ülahuule kohal elektripardliga edasitagasi ja vaatas oma suurtesse pruunidesse silmadesse. Rosemary libises kollasesse kleiti ja vingerdas seljal tõmblukku kinni.

Nad seisid ühetoalises, Guy poissmehekorteris. Seal olid Pariisi ja Verona plakatid seintel, suur diivan ja avatud kööginurk.

Oli teisipäev, kolmas august.

Härra Micklas oli lühike ja elegantne, aga tema mõlemalt käelt oli sõrmi puudu, mis tegi käesurumise piinlikuks, ehkki nähtavasti mitte tema jaoks. „Oo, näitleja,” ütles ta keskmise sõrmega liftinupule vajutades. „Oleme näitlejate seas väga populaarsed.” Ta luges üles neli tuntud nime, kes Bramfrodis elasid. „Olen ma teid kusagil näinud?”

„Vaatame,” vastas Guy. „Mõni aeg tagasi olin „Hamletis”, eks, Liz? Ja siis tegime „Kurvitsat”...”5

„Ta teeb nalja,” sõnas Rosemary. „Ta oli „Lutheris” ja „Keegi ei armasta albatrossi” ja hulgas telelavastustes ja telereklaamides.”

„Seal liigub suur raha, eks?” ütles härra Micklas. „Reklaaminduses?”

„Jah,” lausus Rosemary, ja Guy lisas: „Ja loominguline põnevus samuti.”

Rosemary saatis talle anuva pilgu; mees vastas rabatud süütusega ja tegi härra Micklase kukla suunas kurja vampiirinäo.

Tammepuidust paneelidega lifti, mida ümbritses säravast messingist käsipuu, opereeris vormiriides neegripoiss, näol tardunud naeratus. „Seitsmes,” ütles härra Micklas talle ning pöördus siis Rosemary ja Guy poole: „Korteris on neli tuba, kaks vanni ja viis seinakappi. Algselt olid majas väga suured korterid – kõige väiksem üheksatoaline –, aga nüüd on peaaegu kõik nelja-, viie- ja kuuetoalisteks jaotatud. 7E on neljatoaline, mis moodustas varem osa kümnetoalisest. Seal on originaalne köök ja vannituba, tohutu suured, nagu varsti näete. Elutoaks on esialgse korteri suur magamistuba, magamistoaks üks teine magamistuba ja kaks teenijatuba on ühendatud söögitoaks ning teiseks magamistoaks. Kas teil on lapsi?”

5 „ e Sandpiper” (1965) – tuntud Ameerika lm, Richard Burtoniga peaosas.

„Planeerime küll,” lausus Rosemary.

„See on täiuslik lastetuba, terve vannitoa ja suure seinakapiga. Kogu ülesehitus sobib teiesugusele noorele paarile nagu valatult.”

Lift peatus ja naeratav neegripoiss kõigutas seda alla, üles ning uuesti alla, et neid välimisele põrandapiirdele lähemale nihutada. Ikka veel naeratades tõmbas ta messingist sisevõre ja lifti välisukse lahti. Härra Micklas astus kõrvale ning Rosemary ja Guy astusid välja: tumeroheliste seinte ja vaibaga hämaralt valgustatud koridori. 7B reljeefse rohelise ukse juures töötanud remondimees vaatas nende poole ja pöördus siis tagasi uksesilma juurde, mida ta valmis lõigatud auku sobitas. Härra Micklas juhatas nad paremale ja seejärel vasakule, läbi lühikeste tumeroheliste koridoriharude. Rosemary ja Guy järgnesid talle, täheldades tapeedil kulunud laike ja liitekohta, kus paberi serv oli lahti tulnud ja sissepoole kaardunud; märgates läbipõlenud lambipirni oma klaasist pesas ja helerohelise teibiga paigatud lappi tumerohelisel vaibal. Guy vaatas Rosemary poole: Lapitud vaip? Naine pööras pilgu ära ja naeratas rõõmsalt: Mulle meeldib see, mulle meeldib siin kõik!

„Eelmine üürnik, proua Gardenia,” rääkis härra Micklas tagasi vaatamata, „lahkus meie seast alles paari päeva eest, tema asju pole veel välja viidud. Tema poeg palus huvilistele öelda, et vaibad, kliimaseadmed ja osa mööblist võib saada peaaegu tasuta.” Ta pööras järjekordsesse koridoriharusse, mis oli pakitud uuema välimusega rohekuldsete triipudega tapeeti.

„Kas ta suri korteris?” küsis Rosemary. „Mitte et see…”

„Oh ei, haiglas,” vastas härra Micklas. „Ta oli juba nädalaid koomas. Ta oli väga eakas ja lahkus teadvusele tulemata. Oleksin sellise surma eest väga tänulik, kui minu kord tuleb. Ta oli lõpuni välja väga ergas, tegi endale ise süüa ja käis poes… Ta oli üks New Yorgi osariigi esimesi naisadvokaate.”

Nüüd jõudsid nad koridori lõppu, trepikotta. Selle kõrval vasakul seisis korteri 7E uks, nikerdatud lillevanikutega ja kitsam kui eelmised. Härra Micklas vajutas pärlikarva kellanupule – selle kohale oli kinnitatud must plastsilt valge kirjaga L. Gardenia – ja pööras võtit lukuaugus. Puuduvatest sõrmedest hoolimata keeras ta uksenuppu ja lõi ukse osavalt pärani. „Teie järel, palun,” sõnas ta varvastel ettepoole küünitades ja ust väljasirutatud käega lahti hoides. ⌛ Korteri neli tuba jagunesid võrdselt kahele poole kitsast keskkoridori, mis viis esiukse juurest otse edasi. Esimesena jäi paremat kätt köök, mida nähes ei suutnud Rosemary itsitust summutada, sest see oli sama suur, kui mitte suurem, nagu kogu nende eelmine korter. Köögis oli kuue rõnga ja kahe ahjuga gaasipliit, tohutu külmkapp ja monumentaalne kraanikauss, mitu tosinat kappi, aken Seitsmenda avenüü poole, kõrge-kõrge lagi ja isegi täiuslik koht sinise-elevandiluukarva hommikusöögilaua jaoks, mille reklaami ta eelmise kuu House Beautifulist välja lõikas – kui pühkida vaimusilmas minema proua Gardenia kroomitud laud ja toolid ning kokku köidetud Fortune’i ja Musical America pakid.

Köögi vastas oli söögituba või teine magamistuba, mida proua Gardenia oli nähtavasti kasutanud töötoa ja kasvuhoonena. Sajad väikesed surnud ja surevad taimed seisid ise ehitatud riiulitel kustunud spiraalsete uorestsentstorude all; nende keskelt paistis raamatuid ja pabereid täis kuhjatud pealt suletav kirjutuslaud. Laud oli kena, lai ja vanusest läikiv. Rosemary jättis Guy ja härra Micklase ukse juurde rääkima ja läks sisse, astudes üle kärbunud pruunide kasvude riiuli. Niisuguseid laudu võis näha antiigipoodide vaateakendel. Rosemary puudutas seda, mõeldes, kas see oli üks neist asjadest, mille võis saada

peaaegu tasuta. Graatsiline sinine käekiri kahvatulillal paberil ütles: … rohkem kui vaid põnev ajaviide, mida sellest ootasin. Ma ei saa end enam siduda… Ta tabas end nuhkimas ja vaatas üles härra Micklase poole, kes just Guyst eemale pöördus. „Kas see laud on üks neist, mida proua Gardenia poeg müüa tahab?” päris ta.

„Ma ei tea,” vastas härra Micklas. „Aga võin välja uurida.”

„Tõeline iludus,” tähendas Guy.

„Kas pole?” sõnas Rosemary ning naeratas seinu ja aknaid silmitsedes. See tuba sobis peaaegu täiuslikult lastetoaks, mida ta ette kujutas. Siin oli pisut hämar – aknad avanesid kitsasse hoovi –, aga kollakasvalge tapeet teeks ruumi palju heledamaks. Vannituba oli väike, kuid tore lisaboonus, ja kapp täis pottidesse istutatud üsna elujõulisi seemikuid oli korralik.

Nad pöördusid ukse poole ja Guy küsis: „Mis need kõik on?”

„Peamiselt ürdid,” ütles Rosemary. „Münt, basiilik ja… Neid ma ei tunne.”

Koridoris edasi minnes jäi vasakule hoiukapp ja paremale lai uksekaar, mis avanes elutuppa. Vastasseinas avanesid suured eendaknad, kaks tükki, teemandikujuliste ruutude ja kolmest küljest piiratud aknalauaistmetega. Parempoolses seinas oli väike valgest marmorist simsiga kamin ja vasakut kätt jäid kõrged tammepuidust raamaturiiulid.

„Oh, Guy,” poetas Rosemary, leidis mehe käe ja pigistas seda. Guy ühmas ebamääraselt, aga surus vastu; härra Micklas seisis tema kõrval. „Kamin mõistagi töötab,” lausus härra Micklas. Magamistuba nende selja taga oli adekvaatne – umbes kolm ja pool korda viis meetrit, aknad sama kitsa hoovi poole nagu söögitoas-teises magamistoas-lastetoas. Elutoa kõrvale jäi vannituba, suur ja täis ümarat valget messingnuppudega mööblit.

„Milline oivaline korter!” ütles Rosemary, kui nad jälle elutoas olid. Ta keerutas ringi, käed laiali, nagu tahaks seda kõike emmata. „Mulle meeldib see!”

Härra Micklas naeratas. „Me tõstaksime üüri, kui saaksime,” tähendas ta. „Rohkem kui viisteist protsenti, tähendab. Niisugused võluvad iseloomuga korterid on tänapäeval hullupööra haruldased. Uued…” Ta peatus poolelt sõnalt, silmitsedes mahagonipuust sekretärkappi koridori otsas. „Imelik,” sõnas ta. „Selle kapi taga on seinakapp. Olen päris kindel. Neid on viis: kaks magamistoas, üks teises magamistoas ja kaks koridoris, siin ja seal.” Ta astus sekretäri juurde.

Guy tõusis kikivarvule ja ütles: „Teil on õigus. Ma näen ukse nurka.”

„Ta liigutas seda,” märkis Rosemary. „Sekretäri. See seisis enne seal.” Ta osutas kahvatule tontlikule siluetile magamistoa ukse kõrval seina ääres ja nelja ümara jala sügavatele jälgedele veinipunases vaibas. Kerged lohistamisjäljed kaardusid ja siuglesid nelja jälje juurest kapi jalgadeni, mis seisid nüüd kitsa vastasseina ääres.

„Tulge mulle appi,” ütles härra Micklas Guyle. Kahevahel nõksutasid nad sekretärkapi tagasi esialgsesse asukohta. „Saan aru, miks ta koomasse langes,” tähendas Guy sikutades.

„Ta ei saanud seda ise nihutada,” lausus härra Micklas. „Ta oli kaheksakümne üheksane.”

Rosemary silmitses kahtlevalt seinakapi ust, mille nad olid paljastanud. „Kas me peaksime selle avama?” küsis ta. „Võib-olla peaks tema poeg.”

Sekretärkapp sobitus täpselt oma nelja jalajälge. Härra Micklas hõõrus puuduvate sõrmedega käsi. „Mul on luba teile korterit näidata,” tähendas ta, astus ukse juurde ja avas selle. Seinakapp oli peaaegu tühi: ühes otsas seisis tolmuimeja ja teises kolm-neli puulauda. Ülemisele riiulile oli virna laotud siniseid ja rohelisi vannitoarätikuid.

„See, kes siin luku taga oli, sai välja,” ütles Guy.

Härra Micklas arvas: „Küllap ei läinud tal viit kappi tarvis.”

„Aga miks oleks ta pidanud oma tolmuimeja ja rätikud siia sulgema?” päris Rosemary.

Härra Micklas kehitas õlgu. „Me ei saa ilmselt kunagi teada. Võibolla muutus ta ikkagi seniilseks.” Ta naeratas. „Saan ma teile veel midagi näidata või rääkida?”

„Jah,” sõnas Rosemary. „Kuidas on pesupesemisega? Kas all on pesumasinad?” ⌛

Nad tänasid härra Micklast, kes juhatas nad välja kõnniteele, ja jalutasid siis aeglaselt piki Seitsmendat avenüüd kesklinna poole. „See on odavam kui teine,” märkis Rosemary, püüdes kõlada nii, nagu mõtleks eeskätt praktiliselt.

„Üks tuba vähem, kallis,” ütles Guy.

Rosemary kõndis mõnda aega vaikides ja ütles siis: „Asukoht on parem.”

„Issand, jaa,” nõustus Guy. „Saaksin kõigisse teatritesse jala minna.”

Rosemary ammutas sellest julgust ja jättis praktilisuse selja taha. „Oh, Guy, võtame selle ära! Palun! Palun! See on nii imeline korter! Vana proua Gardenia ei teinud sellega mitte midagi! See elutuba võiks olla… See võiks olla imeilus ja soe ja… Oh, Guy, palun võtame selle ära, eks?”

„No hea küll,” soostus Guy naeratades. „Kui me teisest lepingust lahti saame.”

Rosemary haaras õnnelikult ta küünarnukist. „Saame küll!” arvas ta. „Küll sa midagi välja mõtled, ma tean seda!”

Guy helistas klaasitud telefoniputkast proua Cortezile, samal ajal kui Rosemary püüdis väljas tema huultelt lugeda. Proua Cortez lubas

neile kella kolmeni aega anda: kui nad pole selleks ajaks ühendust võtnud, helistab ta ootenimekirjas järgmistele.

Nad läksid vene teemajja ja tellisid Bloody Maryd ning kanasalativõileivad mustal leival.

„Võiksid öelda, et ma olen haige ja pean haiglasse minema,” pakkus Rosemary.

Aga see polnud ei veenev ega mõjus. Guy leiutas hoopis loo „Tule puhu oma pasunat”6 rändetendusest, mis pidi minema neljakuusele tuurile Vietnamisse ja Kaug-Idasse. Alani osatäitja oli puusa murdnud ja kui tema, Guy, kes teadis rolli peast, poleks tolle asemele asunud, tulnuks tuur vähemalt kaks nädalat edasi lükata. Sellest oleks aga neetult kahju, sest need vaesed poisid ju heitlesid seal kommaritega. Tema naine aga pidi sõitma vanemate juurde Omahasse...

Ta kordas loo kaks korda üle ja läks telefoni otsima. Rosemary rüüpas kokteili ja hoidis vasakut kätt laua all, sõrmed ristis. Ta mõtles Esimese avenüü korterile, mida ta üldse ei tahtnud, ja koostas kohusetundlikult nimekirja selle headest omadustest: uus särav köök, nõudepesumasin, vaade East Riverile, kliimaseade… Ettekandja tõi võileivad.

Temast möödus meresinises kleidis lapseootel naine. Rosemary saatis teda pilguga. Tal oli vast kuues või seitsmes raseduskuu ja ta rääkis õnnelikult üle õla pakke kandva vanema naisega, ilmselt oma emaga.

Keegi viipas talle vastasseina juurest – punapäine tüdruk, kes tuli CBS-i paar nädalat enne Rosemary lahkumist. Rosemary viipas vastu. Tüdruk ütles talle midagi hääletult suud maigutades ja kordas seda, kui Rosemary aru ei saanud. Näoga tüdruku poole istunud mees pöördus Rosemaryt vaatama – näljase näo ja kahvatu jumega mees.

6 „Come Blow Your Horn” (1961) – Neil Simoni näidend.

Ja siis tuli Guy, pikk ja kena, naeratust tagasi hoides, jah näost vastu säramas.

„Jah?” päris Rosemary, kui mees tema vastu istus.

„Jah,” kostis see. „Üürileping on tühistatud, saame ettemaksu tagasi. Mul paluti leida leitnant Hartman sidepataljonist. Proua Cortez ootab meid kell kaks.”

„Sa helistasid talle?”

„Ma helistasin talle.”

Punapäine tüdruk oli äkki nende kõrval, õhetav ja särasilmne. „Ma ütlesin: abielu sobib sulle, sa näed imekena välja,” lausus ta.

Rosemary otsis mõttes tüdruku nime, naeris ja lausus: „Suur tänu! Me tähistame. Saime just Bramfordis korteri!”

„Bramis?” kordas tüdruk. „Olen selle järele hull! Kui tahad kunagi välja üürida, olen esimesena järjekorras, ära seda unusta! Kõik need imelikud veesülitid ja peletisekujud, mis seal akende vahel üles-alla ronivad!”

KAKS

..

Ullataval kombel püüdis Hutch neid ümber veenda, kutsudes Bramfordi „ohutsooniks”.

Kui Rosemary oli 1962. aasta juunis New Yorki tulnud, oli ta esmalt kolinud koos ühe teise Omaha plika ja kahe Atlanta tüdrukuga korterisse Lexingtoni avenüü tagumises otsas. Hutch elas naaberkorteris ja kuigi ta keeldus täiskohaga isa guuri rollist, mida tüdrukud soovinud oleksid – ta oli juba kaks tütart üles kasvatanud ja sellest piisas täiesti, tänan väga – aitas ta neid sellegipoolest erakorralistel juhtudel nagu Sel Õhtul, Kui Keegi Tuletõrjeredelil Ronis ja Tookord, Kui Jeanne Peaaegu Surnuks Lämbus. Ta nimi oli Edward Hutchins, ta oli inglane ja viiekümne nelja aastane. Ta kirjutas kolme erineva varjunime all kolme erinevat poiste seiklusjuttude sarja.

Rosemaryle pakkus ta abi teist laadi hädaolukorras. Rosemary oli kuuest lapsest noorim, ülejäänud viis abiellusid varakult ja leidsid kodu vanemate lähedal; ta jättis endast Omahasse maha vihase ja kahtlustava isa, vaikiva ema ja neli pahast õde-venda. (Ainult vanuselt teine, Brian, kellel oli viinaviga küljes, oli öelnud: „Mine aga, Rosie, tee, mida tahad”, ning poetanud talle tasahilju pihku kilekotikese kaheksakümne viie dollariga.) Rosemary tundis end New Yorgis süüdlasliku ja

isekana ning Hutch turgutas teda kange teega ning vestlustega vanematest ja lastest ning inimese kohusest iseenda ees. Rosemary küsis temalt niisuguseid asju, millest katoliiklikus keskkoolis ei räägitud; Hutch saatis ta New Yorgi ülikooli losoo a öökursusele. „Ma veel teen sellest kokni lilletüdrukust krahvinna,” ütles ta ja Rosemaryl jagus taipu lisada: „Saadanas!”

Nüüd sõid Rosemary ja Guy umbes kord kuus Hutchiga õhtust, kas siis nende korteris või restoranis, kui oli tema kord. Guy meelest oli Hutch pisut igav, aga ta kohtles teda alati sõbralikult; tema naine oli näitekirjanik Terence Rattigani nõbu ja Hutch oli Rattiganiga kirjavahetuses. Guy teadis, et tutvused, isegi kaudsed, osutusid teatris tihti määravaks.

Neljapäeval pärast korteri külastamist õhtustasid Rosemary ja Guy Hutchiga Klubes, väikeses saksa restoranis 23. tänaval. Teisipäeva pärastlõunal olid nad nimetanud teda proua Cortezile ühena nõutud kolmest soovitajast ning ta oli juba järelepärimise saanud ja sellele vastanud.

„Tundsin kiusatust öelda, et olete narkosõltlased ja lagastajad,” naljatas ta, „või midagi kortermajade haldurite jaoks sama eemaletõukavat.” Nad küsisid, miks.

„Ma ei tea, kas te olete kuulnud,” sõnas ta kuklile võid määrides, „aga Bramfordil oli sajandi alguses üsna ebameeldiv maine.” Ta tõstis pilgu, nägi, et nad ei teadnud ja jätkas. (Tal oli lai läikiv nägu, sinised entusiastlikult vilavad silmad ja paar õlitatud musta juuksekarva, risti üle pealae kammitud.) „Lisaks paljudele Isadora Duncanitele ja eodore Dreisersitele,”7 sõnas ta, „pakkus Bramford peavarju paljudele vähem armastusväärsetele inimestele. Seal tegid oma väikesi dieedieksperimente õed Trenchid ja pidutses Keith Kennedy. Adrian Marcato elas samuti seal, nagu ka Pearl Ames.”

7 Isadora Duncan (1877–1927) oli Ameerika tantsijanna ja eodore Dreiser (1871–1945) Ameerika kirjanik.

„Kes olid õed Trenchid?” päris Guy ja Rosemary küsis: „Kes oli Adrian Marcato?”

„Õed Trenchid,” vastas Hutch, „olid kaks korralikku viktoriaanlikku daami, kes harrastasid vahel kannibalismi. Nad küpsetasid ja sõid ära mitu väikest last, sealhulgas oma vennatütre.”

„Kui kena,” sõnas Guy.

Hutch pöördus Rosemary poole. „Adrian Marcato tegeles nõiakunstiga,” tähendas ta. „Sai 1890-ndatel üsna tuntuks teadaandega, et tal õnnestus välja kutsuda Saatan ise. Ta näitas inimestele peotäit karvu ja mahalõigatud küüniseid ja mõni nähtavasti uskus teda. Neid oli piisavalt, vähemalt selleks, et moodustada rahvahulk, kes teda Bramfordi fuajees ründas ja ta peaaegu tappis.”

„Sa teed nalja,” ütles Rosemary.

„Räägin täiesti tõsiselt. Paar aastat hiljem tuli see Keith Kennedy lugu ja kahekümnendateks oli maja pooltühi.”

Guy sõnas: „Keith Kennedyst ja Pearl Amesist olin kuulnud, aga ma ei teadnud, et Adrian Marcato elas seal.”

„Ja need õed,” lisas Rosemary värisedes.

„Alles Teine maailmasõda ja elamispindade kriis tõid majja elanikud tagasi,” jätkas Hutch. „Nüüd on sel tekkinud suure vana korterelamu prestiiž. Aga kahekümnendatel kutsuti seda Mustaks Bramfordiks ja mõistlikud inimesed hoidsid eemale. Melon on prouale, eks ole, Rosemary?”

Kelner asetas eelroad lauale. Rosemary heitis Guyle küsiva pilgu; mees tõmbas lauba kipra ja raputas kiiresti pead: Tühiasi, ära lase end hirmutada.

Kelner lahkus. „Aastate jooksul,” ütles Hutch, „on Bramfordis toimunud omajagu inetuid ja ebameeldivaid sündmusi. Ja mitte sugugi kõik kauges minevikus. 1959. aastal leiti keldrist ajalehte mässitud surnud imik.”