Kogutud mänge

AUTORILT

Paarkümmend aastat tagasi andsin järele kirjastajate soovile panna ühtede kaante vahele võimalikult kõik mu tolleks ajaks kirjutatud luuletused. Nõnda sündis mu „Kogutud luule” (SE&JS, 2005).

Nüüd juhtumisi välgatas mul äkki, et peale luuletuste on mulle ajapikku inspireeritud ka omajagu dramaturgiat, näitekirjandust, mille tekkeimpulsid on autori poolt vaadatuna üsna samad mis luuletustelgi. Ja kui mu luule kohta on öeldud, et see on muutlik ja mitmekesine, siis eks peaks just dramaturgia olema see kirjandusliik, mis mulle eriti klapib. Dramaturgial on hulk eriliike (näidendid, filmistsenaariumid, proosateoste instseneeringud, muusikateoste libretod, kuuldemängud...) ja ta kuulub ühekorraga nii „puhta” kirjanduse kui lavastajaid käivitavate tarbetekstide valda. Nõnda pakub ta juba oma loomu poolest rohkemaid võimalusi mitmesugususeks, kui teised kirjandusliigid.

Siit tekkis mõte, et nii nagu luule, nii tuleks ka mu dramaturgilised mängud ühte koondada, et võimalikel huvilistel oleks hõlpsam ligipääs tervikpildile, mis nendeta jääks poolikuks. Samas pidasin seda riskantseks ideeks, sest ega innukaid näitekirjanduse lugejaid vist eriti palju leidu – kood on luule või proosa omast omajagu erinev. Aga kirjastus oli nõus. Nii see raamat alguse sai – raamat, mida võiks võtta mu „Kogutud luule” järje või teise köitena.

Mängud said siin reastatud ja rühmitatud segaprintsiibil – osalt kronoloogiliselt (mis mingil määral küllap peegeldab ka nende kirjutamisaegade olusid), osalt, ütleme, temaatiliselt või autorihoiaku ja -tujude järgi. Üht-teist jäi hoopis välja – kas ei osanud leida neile ses kokkupanus vältimatut otstarvet või siis ei

õnnestunud mõnd teksti, mis küll selgemalt või udusemalt meeles, enam üleski leida. Raamatu lõpus leiab huviline tõenäoliselt päris ammendava registri mu selležanrilistest töödest, niihästi lavale, kinolinale või raadioeetrisse jõudnutest, kui nendest, mis jäänud lugemisdraamadeks. (Täis-ammendav on küll vaevalt see registergi, sest kes jõuaks mäletada kõike mistahes põhjustel kuhugi hõljuma jäänut.)

Eespool viitasin dramaturgia iseärasusele kirjanduse teiste aristotellike põhiliikidega võrreldes, nimelt et ta on ühekorraga niihästi kirjandus nagu kirjandus kunagi (mis elab autori teadvuses, muutub vahepeal kirjamärkideks ja ärkab neist uuesti ellu iga lugeja subjektiivses teadvuses) kui ka tarbetoorik, mille puhul autor on hulga inimeste ühistöö käivitajaks, mitte viimseks ega monopoolseks otsustajaks selle üle, mis kujul asi vastuvõtjate ette jõuab. Enesestmõistetav siis, et näitekirjanduse lugejate hulgas on alati neid, kel on huvi näha ja kuulda, kuidas – mis toonis, mis täienduste või väljajättudega, mis rõhkudega, milliste rolliteostustega jne. – loetu paberi pealt meelelisse maailma kandub. Näidendite lavastused jäävad mälestustesse ja mälestuste mälestustesse (isegi kui neid järjest edenevate tehniliste võimaluste abil salvestatakse), ja selles on õigusega nähtud teatri erilist võlu. Teine lugu on filmide ja kuuldemängudega. Siin raamatus leiduvaid libretosid saab huviline nende teostusega võrrelda näiteks „Lõppematu päeva” (saadaval youtube’is) või „Fuuga halvasti tempereeritud kohvrivirnale” puhul, mille variant pealkirjaga „Rapsoodia kohvrivirnaga” leidub Eesti Raadio audioarhiivis, nagu ka „Tuhkatriinumängu” ja „Kass! Kass! Kass!” kuuldemänguversioonid.

Suurte kõhklustega sai kaante vahele võetud ka mu esimene kehvake näidendikatsetus „Võõrad inimesed” (1962). Palusin selle paigutada peenemas kirjas kuhugi tahapoole. Miks üldse? Ütleme, et ajamärgina – märgina ajast, mil tegutsema hakatud sai. Lugeja küllap imestab, et see kergel käel võistlusele saadetud väike palake vallandas ENSV ideoloogiarindel keskmise skandaali, mis kuuldavasti otsapidi Moskvassegi kandus. Tont sellega. Näidendi praeguse äratrükkimise väärikam põhjus on, et muidu jookseks tühja uskumatult efektiivse arhiivihundi Ivar Tröneri töövaev, kes

viimaks suutis selle ammu hävinuks peetud loo ikkagi üles leida! Nagu ka mõne teise, mida mul endal pakkuda polnud.

Siinkohal avaldangi südamest tänu kirjastuse entusiastlikule segavõistkonnale, kes kõik need ilma mööda laiali olnud lood kokku otsis, neile viisaka väljanägemise andis ja taustainfoga varustas. Kerge töö see olla ei saanud.

Ja nii nagu luuleraamatu puhul, nõnda ka seekord tänan vaime, inimesi, loomi, looduslikke ja tehismaastikke jne., kes on olnud ses raamatus sisalduva tekkimise tõuke- ja taustajõududeks. Ega sa ju tegelikult ei tea, kustkohast kõik see tuleb, mida oma nime all välja paiskad. Vastutust sellegipoolest kannad vaid sa ise.

P.-E. R.

Veebruar / märts 2024

LUULETAJA ILMUMINE NÄIDENDISSE

Viivi Luik

„Võimu tõelist häält ei tunneks keegi ära, selle kuulmist väldib igamees. Ometi on kuulajaid palju, kui sellest räägitakse, ja kuni ei teata õieti, mis see on, seni püütakse pääseda paleesse, et olla võimule lähemal. Et näha võimu. Et katsuda võimu. Et võimu mõjutada, ise teda mõistmata.”

Seda laseb noor Paul-Eerik öelda PRINTSIL, „Tuhkatriinumängu” olulisel tegelasel. Kuid enne seda laseb ta PEREMEHEL, teisel „Tuhkatriinumängu” olulisel tegelasel PRINTSILT küsida:

„Kes seda maad siis valitseb?” „Tuhkatriinumängu” uuesti üle lugedes tahaks öelda, et see on „Saatja aadressi” eelmäng. Meenutatagu vaid esimest neljarealist osa „Saatja aadressis” olevast luuletusest „Euroopa julgeolek”:

Nende sõjast sünnib rahu nagu poeg ema üsast.

Sellel on oma ema hirmus nägu.

Täpselt samad sõnad oleks võinud öelda „Tuhkatriinumängu” PRINTS. Kuid ta ei öelnud, sest veel ei olnud „Saatja aadressi” aeg käes. Kuid luuletaja ilmub näidendisse. Luuletaja luusib läbi näidendite, mis on ära trükitud raamatus, mida lugeja parajasti käes hoiab. Sellepärast on näidendiraamatu saatesõna just see õige koht, kus tuleks rääkida luuletaja ilmumisest.

Luulest, ja iseäranis Paul-Eeriku luulest ei saa täna, praegusel ajal rääkida, ilma et räägiksime julgeolekust.

Jah, just.

Julgeolekust.

Võimalik, et Euroopa julgeolekust. Võimalik, et sõjast, millel on rahu hirmus nägu. Ega sõna julgeolek pole süüdi, et okupatsiooniaeg on talle andnud selle räige kõrvalmaigu, mis tal eesti keeles tänini on.

Kui me täna räägime julgeolekust, siis mõtleme selle all tavaliselt turvalisuse kindlustamist ehk julget olekut omal maal. Omas maailmajaos. Kõike seda, mis on käega katsutav, korraldatav, kinni makstav ja välja rehkendatav. Nagu näiteks riigipiiride kindlustamine, kaitseliidu liikmete arv, relvastuse olukord, kaitsekulude protsent, head suhted liitlastega.

Meile tundub, et kui need välised tingimused on täidetud, on julge olek automaatselt tagatud. Kuni me nii mõtleme, seni pole me üldse mõistnud seda, mida ühe rahva julge olek tegelikult tähendab ja mis seda tegelikult kindlustab. Et peale väliste ja iseenesestmõistetavate julgeolekutingimuste täitmise on veel olemas ka ühed teised, sisemised, silmale nähtamatud, rahasse ümberarvestamatud julgeolekutingimused, mille täitmata jäämise korral ei ole enam suurt abi ka nende väliste ja pragmaatiliste julgeolekutingimuste täitmisest.

Võimalik, et muudel, rahulikumatel ja helgematel aegadel ei oleks mõtet nii pateetilisi avaldusi teha, kuid täna ja siin on see paratamatu. Tuleb jälle otse välja öelda banaalsusi ja uuesti ja uuesti korrata seda, et rahvaste ja eriti väikeste rahvaste julgeoleku vundament on nende omakeelne kultuur. Omakeelne haridus niikuinii.

Jah, meie julgeoleku vundament on keel, milles ilmutab ennast aeg-ajalt mõni suur luuletaja, sest ainult suure luuletaja ilmumine kindlustab väikesele rahvale tema tõelise ja tegeliku julgeoleku. Suure luuletaja olemasolu on üks rahva püsimajäämise tingimustest ja garantiidest.

Poeetiliselt väljendudes on kultuur see säde, milleta ei sütti kunagi õiget kaitsetahte tuld.

Olgu tähendatud, et kultuuri all mõtlen ma siin seda vähest ja kõrget, mis meil väikesest rahvaarvust hoolimata on loodud.

Jaa, Paul-Eerik on üks nendest suurtest luuletajatest, kelle ilmumine omal ajal aitas kaasa eesti kultuuri püsimisele ja rahva vabaks saamisele.

Kuid alati on midagi veel, kui me luulest ja luuletajast räägime. On midagi, mis ei anna ennast kätte ega lase end isegi mitte kultuuri püsimise ega rahva julge oleku teenistusse värvata. Midagi, mis on uhke ja sõltumatu. Luulega on seotud alati seesama saladus, millest räägib Juhan Viiding ehk Jüri Üdi, kui ta ütleb:

On seda teed, kus käivad tuletoojad, maatasa teha tahtnud igat pidi kõik sööjad-joojad, Piinajad ja Poojad. Ei ole saanud. Tee on teisipidi.

Nüüd on sissejuhatus tehtud.

Nüüd lubage mul rääkida Paul-Eerikust otse. Lubage tsiteerida üht minu enda teksti, mis on küll ilmunud, kuid mis nagu olekski omal ajal kirjutatud siin ettekandmiseks:

„Omaenese inimese- ja luuletajakogemuse põhjal võin kinnitada: jah, luule väljendab tõepoolest seda, mis mõistuspäraselt peaks olema keele abil väljendamatu, võimatu. Jah, luules võib võimatu võimalikuks saada.

Siin peaks muidugi arvesse võtma seda, et enamik tekste, mis teesklevad luuletusi, ei ole luule, kuna neis puudub see kaasahaarav jõud ja intensiivsus, ilma milleta jääb tekst surnud tekstiks.

Surnuist ülestõusmise müsteeriumi ei toimu, silda inimesest inimeseni ei ehitata.

Ei piisa ka sellest, kui väljendamatu on mingis keeles ükskord täiuslikult väljendatud. Iga elavana püsiv keel vajab, et uued ja uued põlvkonnad uuesti ja uuesti leiaksid omaenese sõnad ja omaenese väljendusviisi, et nad annaksid keelele omaenda ajatunnetuse, jõu ja intensiivsuse.

Pateetiliselt öeldes: iga keel on elav seni, kuni ikka jälle ilmub luuletaja, kes talle oma elu ohvriks toob. Kuni sellekeelse rahva hulgas leidub mõni, kelle peale suur luule silma heidab ja ta „ära” viib.

Nii nagu ta viis Eestis ära Juhan Liivi ja Juhan Viidingu. Nii nagu ta viis ära Alliksaare. Muidugimõista võib öelda, et see on

Luuletaja ilmumine näidendisse

ainult üks ülepaisutatud kujund ja et tegelikult viis need luuletajad ära nende eneste elusaatus. Ka see on tõsi, kuid see on asja niinimetatud „nähtav” ja seletatav pool. Kuid teatavasti on igal asjal kaks otsa ja seal, kus on olemas nähtav ja seletatav, on kohe platsis ka nähtamatu ja seletamatu.

Alliksaare kaks lühikest rida (merel ihalen kallast/ja kaldal merd) ja nende kaudu väljendatud vastuolu on kootud iga luuletaja elu mustrisse.

Luuletaja inimlik pool võitleb ja protestib luule vastu, ta ei taha olla see, kellele suur luule silma heidab, ta ei taha, et teda ära viiakse, ta tahab elada ja olla nagu igamees, nagu teised. Luuletaja on prints, kes kadestab kerjust.

Kas siis luuletaja ei tahaks raha teha ja muru niita! Ehk nagu va õnnis Tammsaare Koja-Maadami suu läbi ütles: et oleks hea teenistus ja saaks lõunest õhtale.

Luule vaatab teatava mõistva pilkega seda võitlust pealt, ei sekku, on üle. Niigi on selge, et kelle ta kord kätte on saanud, see tema käest minema ei pääse.

Nii kaua kui ma Paul-Eerikut tunnen (ja tunnen kaua, peaaegu kogu elu), on mind hämmastanud see, kui sügavat, kirglikku kurbust suudavad väljendada paljud tema luuletused, niisamuti nagu tema „Tuhkatriinumängki”, ja kuidas ta oma inimese-elus sellest üle püüab olla. Tema võitlus oma luuletaja-olemusega on olnud suur ja küllap see kestab kogu elu. Ta on visalt vastu hakanud, ei ole lasknud end ära viia. On peitnud end vahepeal koguni Riigikogusse, paika, kust Suurel Luulel tema arust ei oleks tulnud pähegi teda otsida. Kuid luule teab ilma otsimatagi, kus ta peidus on.

Emakeel ja emakeelne luule ilmusid minu elu näidendisse

Paul-Eeriku kujul 1963. aasta detsembris, pimedal ajal. Pimedal nii otseses kui ka kaudses tähenduses. Igaüks, kes tol ajal Eestit väljastpoolt jälgis, võis arvata, et mis seal ikka enam tulemas saab olla, sest eesti keeles kirjutavad suured luuletajad olid suuremalt jaolt kas surnud, põgenenud või vaikima sunnitud. Kuid ilmus

Paul-Eerik ja lõi mängu segi, heiskas häbematult keset halli ja troostitut argipäeva kuldse lipu, mille alla koondus uus luule, uued luuletajad.

Kolmekümnendate ja neljakümnendate aastate eesti keel tõusis surnuist üles, muutus moodsaks keeleks, oma aja ja oma põlvkonna keeleks.

Muidugi olin ma ammu enne seda pimedat 1963. aasta detsembrit lugenud Liivi ja Ennot, Suitsu ja Alverit, kuid hoolimata sellest, kui hardalt või kui vaimustunult ma neid lugesin, olid Liiv, Enno ja Suits siiski juba surnud, Alver oli siiski juba vana ja kirjutas hoopis teisiti, kui oli kirjutanud see uljas sõja-eelne Alver, keda ma omale kaustikusse ümber kirjutasin.

Need vanad luuletajad küll toetasid ja julgustasid mind, kuid minule oli tarvis noort ja elavat. Kedagi, kes väljendaks vanu lootusi ja vanu kurbusi uues sõnastuses. Kes oma olemasoluga jälle tõestaks, et suur luule on ka siin ja praegu võimalik.

Oli üks talveõhtu, ja on tänini alles, vähemalt nende mälus, kes selle õhtu kaasa tegid. Kirjanike Maja saali suurtele akendele ei olnud kardinad ette tõmmatud, sealt ei paistnud mitte ainult pimedus, vaid ka üks iseäralik sätendus, lumevalgus. Väljas sadas tihedat, kerget ja sädelevat lund.

Saalis sees seisis Paul-Eerik, kahekümne ühe aastane, mustas ülikonnas, valges särgis, mitte sugugi Nõukogude Eesti noore luuletaja moodi. Seisis, nagu oleks ta just kuu pealt kukkunud või suure laine poolt kaldale kantud ja luges suletud silmadega seda luuletust, kus on read: mis seal kahab iilides, pahaendeliselt hiilides. Lõikehein, oh sõber, lõikehein.

Võimalik, et selles äsja tsiteeritud luuletusereas on mõni sõna teisiti, ma ei vaadanud meelega raamatust järele, sest just sellisena jäi ta mulle tookord meelde, kooti elu mustrisse sisse.

Jah.”

Luuletajast ja luulest rääkides ei saa üle ega ümber sellest, et eesti keeles on need mõlemad sõnad saanud teatava lääge või magusa kõrvalmaigu. Nii nagu sõna julgeolek mõjub eesti keeles pahaendeliselt ja brutaalselt, nii mõjub sõna luule üksjagu lilleliselt ja ilmsüütult.

Samuti nagu sõna „näitemäng” ei väljenda ei draama, tragöödia ega komöödia olemust.

„Tuhkatriinumänguga” alustas Paul-Eerik üht teekonda, mis viis teda järgmisse sihtpunkti, järgmisse peatusse, mille nimi on „Saatja aadress”. Ja siin kaob ära žanrivahe. Pole enam oluline,

Luuletaja ilmumine näidendisse

kas sõnumi toob luuletus või näidend. Kas „Saatja aadress” või „Fuuga halvasti tempereeritud kohvrivirnale”, kas „Valguse põik” või „L-hunt.”.

Huvitaval kombel on sündinud Paul-Eerikuga sama, mis sündis kahe heliloojaga, Veljo Tormise ja Arvo Pärdiga. Nad uuendasid muusikat nii, et nende muusikast kostab läbi ürgne itk, ürgpalve, mis on samas needus ja needusest vabaks saamine. Seesama kostab läbi Paul-Eeriku sõnade.

Näiteks see, millega algab näidend „L-hunt.”, see kostab siinmail alati tänapäevaelust läbi, muutub kohati pilkeks ja jandiks, kuid jah, just see „Hundid, tuisk, vokiratta vurin” ja igavesest ajast igavesti kostev ohe: „oh issake, püha ristike” seovad üksikud inimesed kokku üheks rahvaks.

Kuuldemängus „Fuuga halvasti tempereeritud kohvrivirnale” on repliik, mis ei lähe kunagi meelest, kui oled seda korra kuulnud: „Nõnda ütlesin ma esimeses vaatuses oma hukkunud mehe vaimule, kui ka meie poegi hakkas kiskuma ohtlikkudele teedele: „Richard, kui kole on olla ema.””

Paul-Eeriku olemasolu annab tunnistust sellest, et kirjasõna on kardetav asi. On tuline mõõk ja on narrikuljus. Ta on see nuga, millega rikutakse pildi ilu. Kui mõelda pildi all seda poliitkorrektsust, mis igal ajastul võtab erineva kuju.