Lars Mæhle Lars Rudebjer
Halloween
TILL-TALL! kõlas kell.
Aga keegi ei teinud ust lahti.
„Lähme ära!“ ütles Alma.
Aga Tom helistas veel korra.
TILL-TALL-TILL-TALL-TILL! Uks läks naginal lahti.
„KOMM VÕI POMM?“
Kuid …
„Oh heldus!“ hüüdis Rasmus. „Tom, see sinu uus naaber on hiigelsuur, jube …
… MUUMIA!“
„Nüüd lõite küll kartma,“ naeris muumia ja võttis maski peast.
„Aga see olen ainult mina, Pernille Patagotitaan. Siin on teile natuke teonäkse.“
Tom muudkui naeris ja naeris.
„Kas tahad tulla meiega kommi küsima, Pernille?“
Pernille vaatas kurval pilgul maha.
„Kahju küll, aga mu ema ei luba.“
„Paha lugu,“ ütles Rasmus.
„Aga SIIS lähme ju koju?“
Tom raputas pead.
„Veel mitte päris. Kõigepealt peame minema natuke kommima ja pommima …
… RABAMETSA!“
Rasmusel oli paha tunne. Rabametsas oli muidu ka pime ja jube. Aga nüüd olid igal pool õudsed tuled ja halloween’i asjad. Ja nende pea kohalt kostis imelikes kostüümides lendsauruste sahinat ja naeru … kui need ikka olid nemad.
Rasmus ja Tom käivad halloween’i ajal kommi või pommi tegemas. Aga kes varjab end kõigi nende kummaliste uste taga? Hirmus kole nõid, taimetoitlasest vampiir või lausa luukere?
Ja kas on ikka väga hea mõte minna rabametsa vana maja juurde?
www.ajakirjad.ee www.facebook.com/vestaraamatud