Provintsiaalpoliitika ja mõisamajapidamine
A
asta hiljem toimus mu eluteel teine ja veel järsem muutus. Mõned mu onupoja sõbrad − Eduard Dellingshausen, Ferdinand Wrangell, ka mu sõber Eduard Toll ühines nendega − üritasid mind veenda, et peaksin end pühendama meie m a a t e e n i m i s e l e − provintsis, kodupinnal. See olevat olulisem kui ülesanded polütehnikumis ja kõik puhtteaduslikud huvid. Õnneks oli minu „kodupind” vaid teatud määral minu käsutuses. Vana paksude kloostrimüüridega härrastemaja olin andnud oma lellele eluaegseks kasutamiseks ja nii ei tulnud mul mõttesse alustada seda teenistust Sutlemast, tegeledes kihelkonna asjade auametilise ajamisega, ning lõpetada äkiline hüpe maaellu ja mõisa pidamisse. Mina andsin end aga uljalt üles r ü ü t e l k o n n a s e k r e t ä r i vastutusrikkale ametikohale, niisiis rüütelkonna ja mõisaomanike „ärijuhiks”, ehkki mul puudus eelnev akadeemiline eelharidus juriidika, ajaloo ja rahvamajanduse alal. Minu valimine toimus just siis, kui mu pere oli parasjagu jõudnud Riias majapidamise sisse seada ja lastega sinna kolinud. Vahepeal oli mul Tallinnas olnud mõni kuu aega end provintsiaalpoliitika ja valitsemisega kurssi viia − ja tutvuda mu mõisamajapidamise seisuga. Minu ees seisis määratu suur hulk ülesandeid ja probleeme! Rüütelkond seisis kesk võitlust provintsiaalõiguse jäänukite ja iseenda kui provintsi tegeliku valitseja prestiiži säilitamise eest. Sest ka temalt ära võetud talupoegade omavalitsuse, agraarõiguse, kohtupidamise ja politsei, koolikorralduse, kauplemise ja liiklemisega seotud valdkondi tuli kontrollida, arvustada ja kui kuidagi võimalik, paremaks muuta. Õigus 86 EDUARD VON STACKELBER G
selleks algatuseks kuulus veel rüütelkonnale. Täiesti vahetult tohtis ta aga tegeleda maal maksude takseerimise ja suures osas ka kogumisega, hoolitseda hoolekande ja kogukondliku tegevuse eest, seda eriti tervishoiu ja teedeehituse puhul; peale selle oli rüütelkond kombekohaselt „provintsiaalkiriku patrooniks” ja valvas ülemate koolide järele. Kõige selle näol oli tegemist nii asjalik-kainete eesmärgipärasuse ja kuludega seotud küsimustega kui ka komplitseeritud küsimustega, mis puudutasid õigust, tavasid ja rahvuspoliitikat. Sama kahetine oli ülesanne, mis langes minu osaks mõisahärrana: põllu- ja metsamajandus ning talupoegade eest hoolitsemine. Viimati nimetatud moodustasid veel suletud mõisavalla ühes laialdase omavalitsuse, kogukonnamaksude, oma kohtu ja külakoolidega, olid seejuures aga harjunud nägema pärushärras isikut, kes võis tuua neile palju kasu ja palju kahju ning kellega neil igal juhul tuli palju jagada. Seda orduajast ja Rootsi kuninga valitsusest saadik aegamööda kultiveeritud sümbioosi polnud veel purustatud. Minu tulles oli olukord alles selline, et vene bürokratism polnud veel peaaegu midagi saavutanud s e l l e s suunas, mida ta saavutada tahtis. Nüüdsest peale pidi maarahvas oma eestkostja ja kaitsja leidma Vene „talurahvakomissaris”, kurnaja ja „võõrvalitsuse” aga „parunis”. Kui siin-seal tõepoolest oligi esinenud võõrdumist, oli umbusk komissari vastu üldiselt veelgi suurem. Sest too elas linnas, tal polnud kunagi aega, ta ei mõistnud kohalikke keeli ja ta polnud üleüldse mees, kes oleks korra ja kindla käitumisviisiga harjunud talupoegadele imponeerinud. Minul oli siiski eriti raske kannatada selles eestkosteasjas välja võrdlust minuga konkureeriva isikuga. See mees oli ise eestlane, liberaal ja omast kohast rahvasõber, aga mu mõisnikust eelkäija − kes oli alles vanemas eas vahetanud aktsiisiametniku teenistuse pärushärra positsiooni vastu − oli kõike muud kui hea administraator ja rahva kasvataja. Osa talusid oli ta südametunnistuseta agentide kaudu müünud uutele siia kanti kolinud talunikele. Need agendid olid oma provisjoni tõstmiseks ajanud ostuhinnad kõrgeks ja vähendanud maksete suurust ning ettemakse osalt ise tasunud, et meelitada ligi rohkem ostjaid. Müügi kiirendamiseks olid rendisummad enne võimalikult kõrgele aetud ja maamõõtmistööd tehtud suure kiirustamisega puudulikult. Iga talu koormas mõni protsess − kas mingi menetlus talurahvakomissari juures, maksu- või kinnistusametis või koguni politseis piiritülide tõttu. 87 Ü H E B A LT L A S E V ÕI T L U S T E E
Onu oli esialgu seda osa mõisaasjaajamistest minu nimel edasi ajanud. Nüüd avaldasid ametkonnad, naabrid, sõprad mulle survet, et ma need tülikad asjad võimalikult kiiresti jutti ajaksin ja eelkõige teeksin lõpu kohalike rentnike väljatõrjumisele võõraste ostjate poolt. See polnud meie maa pruuk ja ka onu otsis meeleheitlikult väljapääsu, kuidas vabastada end räpasest triumviraadist, mis seni oli kurnanud seda pisikest talupojakogukonda ja teda ennast: see koosnes ühest maamõõtjast, ühest notarist ja ühest elukutselisest mõisate ülesostjast. Igatahes tuli viivitamatult kõrvaldada asjad, mis ähvardasid muutuda ohtlikuks mu krediidivõimele ja heale nimele ning mu naise varandusele. Need andsid tõuke, mis pööras mind end mulle just avavalt akadeemiliselt teenistuskäigult poliitikasse ja majandusse. Mind hästi tundvad sõbrad pidasid mind lootusetuks! Olin ju maale, maaelule ja põllumajandusele üha võõramaks muutunud ning seega palju saamatum kui enamik teisi mõisnikke, ja nendegi hulgas esines neil kümnendeil, mil mindi üle naturaalmajanduselt rahamajandusele, ekstensiivsetelt meetoditelt tihedale tootmisele, palju hädavareseid – eriti Eestimaa kehvadel muldadel ja karmima kliimaga tuli iseäranis tihti ette palju pöördumatuid ebaõnnestumisi, vekslivõlgu, krahhe. 1900. aasta paiku oli väiksem osa rüütlimõisaid veel 1800. aasta mõisnike pojapoegade ja pärijate kätes. Selle üleminekuaja kõrgpunkt isadeaegselt majandamiselt ajakohasele tähendas iga mõisa jaoks talumaade „laialipuistamist”, s.t. ribapõllusüsteemi ja sundusliku külvikorra ümberkujundamist üksiktaludeks; suur kaunis töö, mis viidi läbi suhteliselt lühikese aja jooksul ilma riigipoolse abita ning mille lõpuleviimine Sutlemas oli minu ülesandeks ja mille õnnistus seal veel edasi mõju avaldab. Nii rikkalik kui ka tundus mulle elu poolt kaetud laud, kaetud just sellega, mis mind enim meelitas: probleemide, eksperimentide, võimete proovilepanekuga − sama raskeks osutus minu jaoks hüvastijätt eksaktsete loodusteaduslike probleemipüstituste vaikse riigiga. Teadsin, et seal oli võimalik samm-sammult raadata uudismaad − või toll-tollilt, kui taheti minna päris kindla peale. Iial ei suutnud tegus elu rüütelkonna ja mõisaomanike teenistuses, mõisapidamise toimetustes anda tulemuseks s e d a: lõpetatust, kindlat teadmist, tõelist arusaama! Sest elu ja tegevuse keerises ei tehta vahet teenitud saatuse ja juhusliku saatuse vahel. Edu ja ebaedu ei tõenda midagi, sest kellelgi ei ole ülevaadet põhjuse ja tagajärje seostest! 88 EDUARD VON STACKELBER G
Ja siiski, just seepärast, et nüüd, kus ma tean, kui asjata on olnud selle poliitilis-majandusliku eluetapi vaevarikas, murederohke, ärev ja närvesööv töö, ei kahetse ma ei neid kolmeteistkümmet aastat, mis ma enne seda teadlasena asjata pillasin, ega ka neile järgnenud üheksatteistkümmet aastat, millest ei jäänud mulle midagi muud kui hallid juuksed ja tühjad taskud − peale nende aga igal juhul veel kindel veendumus, et inimese elu kõrgeim eesmärk on jõuda tõelise vabanemiseni, s.t. seada end sõltuma vaid iseendast sellisel määral, et enda kohta võiks öelda ilma liialdamata seda, mida olevat öelnud Oranje prints Willem oma elutee kohta: „Ma ei vaja tegutsemiseks lootust ega edasiliikumiseks edu.” Sellel eluetapil heideti mulle ja mu sõpradele tihti ette, et me olevat „t u n d e p o l i i t i k u d”; liigne pühendumus polevat aga asi, millega uhkustada. Või nimetati meid „desperaadodeks” ja meie hoiakut eksalteerituks või „enesetapjalikuks”. Seda õigusega niivõrd, kuivõrd ma ei pea teostatavaks suurima kasu, vähima kulutatava jõu ja üllatuste eest piisava kindlustatuse ettearvestamist ja pean inimest vaid siis poliitiliselt tegusaks, kui ta intensiivistab oma jõupingutusi kirgliku innuga − unustab ülivägeva tahtmise tungis iseenda ja oma kasu ning jätab seega oma mina kõrvale. Kes jätab mulje, nagu hoiaks ta suure ettevõtmise tüüri külma kalkuleerimisega, petab kas iseennast või oma usaldavat kuulajaskonda. Tulevikusündmused ei lase end kalkuleerida ega loogiliselt järeldada. Neid näeb tulemas sisima silmaga ja kes näeb asja teisiti kui mina, sellele ei saa mina appi minna ega saa ka tema mulle teed näidata.
Budbergi triennium
M
u esimesed kohmetud sammud „päris elu” pinnal viisid mu esmalt kaugele eemale vabaduse ja sõltumatuse eesmärgist. Mul oli nüüd esmakordselt ü l e m u s, sest minu senised suhted teaduslike instituutide ja laboratooriumide juhtidega olid kujutanud endist lõtvu teenistussuhteid, mille võisin iga hetk lõpetada. Nüüd aga olin ma küll „tagandamatu” ametnik suurt usaldusväärsust nõudval ametikohal, allusin aga siiski täiesti oma otsesele ülemusele, rüütelkonna peamehele. Pidin tegema, mis t e m a heaks arvas, ja olin küll „rüütelkonna nõuandja”, kuid oma nooruse ja puuduliku kogemusega seda vaid niipalju, kui minu käest küsiti. Pealegi oli Maapäev mu valinud rüütelkonna peamehe selgesõnalise soovi vastaselt ja tema enda kandidaati, üht nimekat õigusajaloolast, ei olnud valitud. Tema suhtumine minusse – või pigem Maapäeva kui asjade säärase seisu põhjustajasse − oli umbes selline: „See saab teile paras olema, kui ma endal näpud kõrvetan!” Ma ei mõista siiani, kuidas mul õnnestus neil esimestel nädalatel üldse hakkama saada. Ühes oma onu deebeti ja kreeditiga olin pidanud üle võtma apteegi meie kirikukülas Hageris − see oli omaniku maksejõuetuse tõttu onule läinud. Apteegi ülevõtmine toimus koguni enne seda, kui mõisad minu nimele kirjutati. Minu kui selle kasuliku asutise omaniku nimi seisis nüüd tähtraamatus, mis põhjustas palju nalja ja mind kutsuti esialgu „apteekriks”, et eristada mind vanadest krahvidest ja vabahärradest mõisaomanikest Stackelbergidest. Õigupoolest olingi ju rohkem harjunud ümber käima tiiglite ja pipettide kui dokumentide ja seadusekogudega. Ainus kasutus90 EDUARD VON STACKELBER G
kõlblik asi, mis ma oma rännuaastatelt kaasa olin toonud, oli võib-olla teatud vilumus inimestega suheldes. Eestimaa rüütelkonna peamees O t t o v o n B u d b e r g1 ei olnud igal juhul nende killast, kellega oleks olnud kerge ümber käia. Teo- ja tahteinimene. Hariduse poolest küll jurist, kuid üldsegi mitte korrastatud mõtlemisega paragrahvideinimene, vaid mõisnik, kel oli silmapaistev eneseteadvus, temperament ja tõukejõud, oma isalt, luuletaja Budbergilt2 − romantikult ja unistajalt − päritud fantaasiaküllasus, rahutus ja ettearvatamatus. Ta isiklikud vaenlased tuletasid tema olemuse selle külje tema ühest teisest küljest, millest, kas siis õigusega või mitte, räägiti kui tavapärasest suuremast kalduvusest „jahilugudele”. Seisuslikus ühiskonnakorralduses pole üksikisik aga mitte ainult oma esivanemate pärija, vaid teda sunnitakse tagant ka kõike pärilikku viljelema ja edendama. Lõpuks muututaksegi s e l l e k s, kelleks sind peetakse. Budberg oli alustanud oma poliitikukarjääri Woldemar von Tiesenhauseni3 pooldajana, umbkaudu loosungi „Pigem korjus kui orjus!” all, seega samuti enesetapjalikult exaltado!4 Kui ta aga aasta aasta järel oli esindanud meie maad Peterburis, kui temast oli saanud kammerhärra5 ja tal oli sealtpoolt vaadates parem ülevaade meie soovidega vastuolus seisva riikliku poliitika „realiteetidest”, toimus temas peaaegu vältimatu muutus: mehest, kes kirega püüdleb ja tahab seda, mis tema kitsamas tähenduses kodumaa on tahtnud, muutus ta riigimeheks, kes seda enam tahta ei s a a. See protsess, mis kordub igal pool, kus esinevad pinged residentsi ja provintsi, riigi ja linna, rahva ja suguvõsade vahel, sünnitab kaks kõrvuti seisvat kasvuprotsessiga seotud nähtust: üks neist on väga kasulik vaimse silmapiiri avardumine kuni jõutakse suurema üldpildi saamiseni, teine aga tihtilugu negatiivne tahtevaldkonna laienemine − see tähendab, impulsi nõrgenemine. Ja tundub, justkui oleks inimeste s ü d a m e i l e tõmmatud palju kitsamad piirid kui p e a d e l e ühes kõrvade ja silma1 Vabahärra Otto Budberg von Bönninghausen (1850−1907), 1893−1902 Eestimaa rüütelkonna peamees, 1902−1907 maanõunik; Venemaa Riiginõukogu liige. Oli ka Lihula-lähedase VõhmaVanamõisa omanik. Langes Vigala lähedal röövmõrva ohvriks. 2 Vabahärra Reinhold (Roman) Friedrich Budberg-Bönninghausen (1816−1858). Õppis Tartu ülikoolis kameralistikat. Kirjanduslikult tegev, alates 1851 Eestimaa rüütelkonna sekretär. Vt. Jeannot von Grothuss „Baltisches Dichterbuch”, 1894. 3 Krahv Woldemar Paul von Tiesenhausen (1845−1915), baltisaksa poliitik. Juurastuudium Heidelbergis (dr. jur.), eri omavalitsusametites, 1884−1886 Eestimaa rüütelkonna peamees, 1886−1889 maanõunik. Vastandas end teravalt venestamisele, müüs 1889 oma mõisad ja kolis Saksamaale. 4 Eksalteeritud, üliinnukas (hisp.). 5 Teenistusastmete 14-klassilises süsteemis VI klassi kuuluv õukonnaauaste.
91 Ü H E B A LT L A S E V ÕI T L U S T E E
dega. Südame kohta kehtib ütlus: Qui trop embrasse mal étreint,1 pigem võib elada ainult oma perekonnale, suguvõsale ja rahvale ning tegutseda isetult üldkasulike eesmärkide hüvanguks − sellel on veel kuidagi nägu ja tegu − kui tegutseda suurriigi või rahvaste ühenduse hüvanguks! Kui paljud meie Eestimaa rüütelkonna peameestest, Liivimaa ja Kuramaa maamarssalitest, kelle kohta on öeldud, et nad olevat lasknud end Peterburis vene riikluse idee lõksu püüda, on omaenda veendumuse kohaselt jäänud tublideks sakslasteks ja tublideks baltlasteks, kuid „laienemisega” oli neile jõu ja tähenduse andnud tuli − feu sacré2 − vaikselt hõõgudes kustunud, nad olid ära kulutatud ja nende tööd pidid jätkama noorusvärsked jõud. Mulle olid need kolm aastat Budbergi ametiaega ühes tema esmalt väga ebasoodsa, seejärel üha mõõdukama kriitika saatel väga kasulikud, ja ka Otto von Budbergile ei teinud see ilmselt kahju, et ta pidi oma alaliselt kaastöötajalt tunda saama esialgu väga respekteerivat, hiljem aga peaaegu kamraadlikku kriitikat. Eelkõige tõi see aeg mulle kasu sellise tööhulga näol, mis harva võib ühele „ametnikule” osaks saada. Esimesest päevast peale, kohe kui mind oli Maapäeva alguses mu uude ametisse valitud, pidin hakkama juhtima kantseleid, valmistama Maapäevale ette seaduseelnõusid ja protokollima arutelusid. Stenografiste peeti üleliigseks ja segavaks. Iga ettepanek pidi kirja pandama sõna-sõnalt, iga kõne puhul aga selle mõte. Niisiis pidin ma oma märkmeid lühendama, kokku võtma, dikteerima, dikteeritut kontrollima ja järgmisel päeval kell kümme hommikul ette lugema. Puhkepaus oli hommikul kella neljast kaheksani. Keskööl toimus „Aadliklubis”3 õhtusöök, kus istungit pidas avalik arvamus. Maapäevast ja selle õigustest ja kohustustest vaid nõndapalju, et esiteks käis see koos väiksemas koosseisus kui aadelkonna esindusorgan R i t t e r t a g, kus olid esindatud Eestimaa aadlimatriklisse kantud mõisaomanikud, või siis r ü ü t e l- ja m a i s k o n d a esindava t ä i sk o g u n a. Linnad kui sellised sinna ei kuulunud. Vabalinn Tallinn, mille valijaskonnas olid tollal enamuses juba eestlased, lasi end neil istungitel 1 Prantsuse vanasõna: liialt pingule tõmmatud vibu puruneb − kes liiga palju ette võtab, ei saa millegagi valmis. 2 Püha tuli, igavene tuli (pr.). 3 Aristokraatlik Aktsiaklubi (Aktienklub) asus Tallinnas Laial tänaval. Praegu tegutseb selles hoones Nuku- ja Noorsooteater.
92 EDUARD VON STACKELBER G
esindada mõisaomanikuna − advokaat I. I. Poska isikus, kes hiljem pidi Eesti Vabariigi ajaloos esimest rolli mängima. Teiseks: konstitutsiooni kohaselt ei olnud Maapäeval esindatud Vene valitsus. Eestimaa rüütelkonna poolt valitud provintsiaalametnikud olid Vene riigis ainsad avalik-õiguslikud mandaadi kandjad, keda nende ametissenimetamisel ega ametis olekul ei kinnitanud ei tsaar ega tsaarivalitsus. Olles esimest korda osalenud Maapäeval Tallinnas rüütelkonna hoones − see oli pärast Saksamaalt tagasipöördumist − ning kord aastaid hiljem, pärast üht Liivimaa Rüütli- ja Maapäeva külastamist, seisis veel kaua mu silme ees pilt neist toona juba ajast irduvaist, ainulaadseist aadlikorporatsioonidest. Sära ja auväärsus? Ei, pigem „sarm ja auväärsus”! Selleks et kirjeldada kaugusesse jäänud aegu ja kultuurinähtusi, tuleb võtta appi antikvaarsed või muudest keeltest laenatud sõnad. Oma kaasaegsete kohta ei tihkaks ma kasutada sõnu vooruslik, ausameelne, sangarlik, vahva või geniaalne või siis rääkida nende puhul espriist, elegantsist, rüütellikkusest või kombepeenusest; isaisade põlvkond aga − keda ma 1880. aastatel nägin veel vanu mundreid kandvatena istumas Maapäevadel või vaiksetes mõisates jäigalt leentoolides, käes pika varrega piip − väärib selliseid epiteete ja kogu vanasaksa kodupinnas juurdunud rüütellikkuse täit hiilgust. See pärines tollest frangi-normanni tervikkultuurist, mis tähendab veel vaid vaimset kapitali, millest uued Euroopa-Ameerika „kõrgemad keskklassid” saproobidena toituvad, kuni viimane kild sellest on muudetud kapitalistlikuks või marksistlikuks tsivilisatsiooniks − nii nagu lehed muutuvad kõduks. See tihti juba eleegilise noodiga käsitletud vastuolu ilmub minu jaoks sümbolina erinevuses, mis peitub cachet’1 ja komfordi vahel: mõis ja perekonnavaldus, järeleaimamatu salapärane ainueksamplar, see, mille nimelt elatakse, − seega pühapaik, nii nagu seda oli mu vana Sutlema mõis, ning hetkel veel ülimalt moodne, ülimalt stiilne − ja homme juba kitšilik villa, umbes nagu neid leidub Westendis − mõni neist paljudest, lõputult pikkadest tänava-anfilaadidest, mis koosnevad vaid sellistest ajalootutest, kodumaatutest ja nimetutest omandustest, mida kasutatakse nii kaua kui see kellelegi sobib − ja millega keegi pole hingeliselt kokku kasvanud. Üliõpilasajast kuni sõja puhkemiseni ja eriti noil töörohketel aastatel kuulus puhkeaeg, iga pühapäev, iga pidu m a a e l u l e mõnes 1
Omapära, eripära, tunnuslikkus, pitser (pr.).
93 Ü H E B A LT L A S E V ÕI T L U S T E E
meie suguvõsa ja sõpraderingi paljudest mõisatest: Lilienbachist1 Narva väravate all (seal oli veel säilinud üks linnavärav) kuni Kuramaani välja (Maihof, Katzdangen2). Imetlusväärne oli nende härrastemajade ja neid ümbritsevate mõisakomplekside mitmekesisus. Oli silmatorkamatuid ja väga peeni aadlimõisasid, rangelt tõsiseid ja muretult lustlikke. Need olid kultuurikeskused, loodud iseloomukindlate inimeste poolt, keda õigusega nimetati nende maalapi või nende lossi nime järgi − sest nad elasid täiesti sellele, mõnikord nägid selle nimel nälga, tihti pidasid kibestunult võitlust, alati aga kandsid hoolt ja pingutasid, kuni kõnd, raba ja kuiv nõmm põldude, metsa ja heinamaade ees üha enam taandusid. Need olid kõik eksalteeritud − see tähendab, poliitikast huvitatud inimesed. Kainete realistidena oleksid nad ammugi hästi talitanud, müües oma mõisad talupoegadele, ja rännanud ise välja. Nii nägin minagi üha rohkem vaeva oma põllulapil − hoolimata kibedast tööst kantseleis ja kirglikust poliitikas osalemisest, valitsemisest ja ka provintsi õigusalastest küsimustest. Sest ei tulnud ju olla vaid kõva põllumees ja väikestviisi riigimees/riigitegelane, vaid aeg-ajalt ka kohtunik. Pärast õigussüsteemi venestamist olid kadunud sakslastevahelised tsiviilprotsessid seisuse ja positsiooni pärast: ainult vahekohtud klubis ja rüütelkonna hoones, edasikaebamisele mitte kuuluvad otsused, ei mingit edasikaebamise instantsi, vähe toimikuid, kiire otsustamine. Menetluse juurde kuulus ka üks eripära, mis oli säilinud ka Tartus ja üliõpilaste omavahelistes kohtutes ning mõjutas kogu tsiviilõiguslikku elu: kohtunikul oli „küsitlus k o h u s t u s” ning pooled pidid oma ütlused andma „rangelt tõde silmas pidades” ja olulisi asjaolusid välja jätmata; seda ka siis, kui vaikimine oleks olnud nende huvides. Tänapäeva õigusteadus annab kohtunikule tsiviilasjades ainult küsitlus õ i g u s e ja kitsendab poolte ranget tõerääkimise nõuet väga olulisel määral. See, mis meid meie tegemistes juhtis, oli aga kaasasündinud õigustunne ja säilinud kübeke iidvanast Saksi Peegli tarkusest.3 Mu esimese kolme tööaasta tegemiste hulgas oli kaks eriti ajamahukat ja omapärast ülesannet: minu poolt sisse seatud uute toimikute kaanel seisis: „K õ r t s i h ü v i t i s” (K) ja „T e e d e e h i t u s k a p i t a l” (T). 1 2 3
Ilmselt on tegemist Peterburi kubermangus endises Jamburgi kreisis asunud Novo-Ivanovskojega. Kazdanga mõis Lätis, Liepāja (Liibavi) lähedal Kuramaal. Saksi Peegel – Sachsenspiegel: Saksi õiguse kogu 13. sajandist, üks olulisemaid Saksa keskaegseid seadusekogusid, hõlmas tsiviil-, kriminaal- ja lääniõigusesse puutuvaid küsimusi, kehtis Liivimaal kuni 14. sajandi esimese pooleni.
94 EDUARD VON STACKELBER G
Need paisusid iga nädalaga ja muutusid peatselt pisikesteks arhiivideks ühes sinna juurde kuuluva ametnikeaparaadiga. Õigus rajada ja pidada maal igat sorti kõrtse kuulus algul, nagu kõikjal, mõisaomanikele. Eesti- ja Liivimaa Maapäev olid, kuigi nad kujutasid endast endiselt tõelisi mõisaomanike ühendusi, üksikisikute erahuve juba Rootsi ajal ohjeldanud ja sel moel ennetanud kõiksugu korralagedust. Eriti oli pidevalt piiratud kõrtside arvu. Seeläbi oli aga kõrtsipidamise õiguse väärtus tõusnud. Kõrtsi asukohta ei tohtinud muuta ega seda lahutada rüütlimõisa küljest, mille juurde ta õiguslikult kuulus. Nii juhtus, et k õ r t s i p i d a m i s õ i g u s t käsitleti seadustes eraldi reaalõiguse osana ja mõisa juurde kuuluva päraldisena. Kui nüüd Nikolai II valitsus kehtestas kogu riigi destilleeritud alkohoolsete jookidega kauplemises riikliku monopoli, puudutas see − sarnaselt olukorraga Poola kuningriigis − ka Läänemere-provintsides olulisi eraõiguslikke omandiõigusi. Kas neid omandiõigusi võis ilma hüvitamata riigistada? Budberg pidas seda asja alguses täiesti lootusetuks ning igasugust monopoliseerimisele vastuhakkamist ebaotstarbekaks. La mort sans phrase1 kõigi meie viinapoodide jaoks! Ta suhtus asjasse reaalpoliitiliselt. Kuid peale minu leidus teisigi õiguse sadulas sõitjaid ning pärast lõputuid sise- ja välisvõitlusi õnnestus viia riigi rahalise huvi ja eraomandi vaheline tüli kõige kõrgematesse instantsidesse. Riiginõukogus tegi salanõunike enamus otsuse „parunite vastu”. Keiser aga kinnitas üleüldiseks üllatuseks kõrges kogus vähemusse jäänute seisukoha ja nii võitsid seekord veel siiski põhimõtted. Paljudele tähendas see eluküsimust, sest nii mõnegi väiksema, hüpoteekidega koormatud mõisa sissetulek kõrtsi rendituludest kattis kogu intressikulu ja muud nimetamisväärset sissetulekut kehv pinnas ei andnudki. Nii oli ka Sutlema-Hageris, mida ma ilma selle hüvitiseta vaevalt oleksin suutnud perekonnale säilitada. „T e e d e e h i t u s k a p i t a l” oli samuti üks mu lemmikhobusid, kes õnnestus sihile viia. Budberg, mu ülemus, oli ka siin mu esimene vastane, hiljem muutus aga liitlaseks ja lõpuks tõusis ta ise selle sõjaratsu turjale. Sellega oli asjalugu järgmine: meie provintsiaalõigusest oli kodifitseeritud vaid osa olulisemaid asju − eraõigus, seisusõigus, kirikuõigus, agraarõigus. Palju aga oli puudu, nii ka see, mis puudutas selget seisukohta provintside inkorporeerituse või riigist sõltumatuse kohta. Meie käsitluse 1
Kohene surm, surm ilma pikemalt keerutamata (pr.).
95 Ü H E B A LT L A S E V ÕI T L U S T E E
kohaselt kehtisid Vene seadused meie kohta vaid siis, kui nende kehtivust meile erilise aktiga laiendati. Teisalt oleks aga riigi õigus pidanud subsidiaarsuse printsiibi alusel asuma kohaliku õiguse kõrvale seal, kus see on lünklik. Nüüd olime me parajasti (just provintsi kohustuste valdkonnas) elavast protestist hoolimata sunnitud riigi seaduste jõul täitma teatud rahalisi kohustusi. Läksin selle peale välja, et pöörata ümber meid sihtiv oda ja raputada maha senised koormised või sama loogika jõul saada riigilt toetusraha. Meie endi keskel seisti sellele kaua vastu, sest me kaotavat sellega oma eripositsiooni. Minu jaoks läks see aga juba liiga kaugele, kui me korralike lapsukestena maksime riigi seadustega kinnitatud makse, oodates (ja mõistagi asjatult) vabastust nende maksmisest eriseaduse abil, sellal kui need olid juba ammuilma tühistatud − ja seda pealegi omakorda riigi seaduse jõul. Nii näiteks varustati veel ainult Eesti- ja Liivi maal kuberneri korterit ja teisi provintsi riigiasutusi küttega in natura. Ja ainult meie provintsid ei saanud üldist riigipoolset toetust kaasaegseks silla- ja teedeehituseks. Ka siinkohal oli, sarnaselt kõrtsihüvitisega, tegemist aukartustäratavate summadega. Meie tegevust vastava õiguse tõendamisel saatis edu. Minu jaoks tähendas see „ebameeldivat üllatust”, sest ma pidin üleöö esitama Maapäevale ja valitsusele mahuka teedeehituse eelarvekava. Piinarikas töö lisaks tavapärasele tööga tagaajamisele! Kuid peatselt kerkisid meie orduajast ja Rootsi sõdade ajast pärit massiivsete kiviehitiste kõrvale uue moe järgi ehitatud raudbetoonist kõrge kaarega sillad ja maanteed. Ja nende töödega jõudis maale raha. Teretulnud raha pärast raskeid ikaldusaastaid 1899, 1900 ja 1901!