Provintsiaalpoliitika ja mõisamajapidamine
A
asta hiljem toimus mu eluteel teine ja veel järsem muutus. Mõned mu onupoja sõbrad − Eduard Dellingshausen, Ferdinand Wrangell, ka mu sõber Eduard Toll ühines nendega − üritasid mind veenda, et peaksin end pühendama meie m a a t e e n i m i s e l e − provintsis, kodupinnal. See olevat olulisem kui ülesanded polütehnikumis ja kõik puhtteaduslikud huvid. Õnneks oli minu „kodupind” vaid teatud määral minu käsutuses. Vana paksude kloostrimüüridega härrastemaja olin andnud oma lellele eluaegseks kasutamiseks ja nii ei tulnud mul mõttesse alustada seda teenistust Sutlemast, tegeledes kihelkonna asjade auametilise ajamisega, ning lõpetada äkiline hüpe maaellu ja mõisa pidamisse. Mina andsin end aga uljalt üles r ü ü t e l k o n n a s e k r e t ä r i vastutusrikkale ametikohale, niisiis rüütelkonna ja mõisaomanike „ärijuhiks”, ehkki mul puudus eelnev akadeemiline eelharidus juriidika, ajaloo ja rahvamajanduse alal. Minu valimine toimus just siis, kui mu pere oli parasjagu jõudnud Riias majapidamise sisse seada ja lastega sinna kolinud. Vahepeal oli mul Tallinnas olnud mõni kuu aega end provintsiaalpoliitika ja valitsemisega kurssi viia − ja tutvuda mu mõisamajapidamise seisuga. Minu ees seisis määratu suur hulk ülesandeid ja probleeme! Rüütelkond seisis kesk võitlust provintsiaalõiguse jäänukite ja iseenda kui provintsi tegeliku valitseja prestiiži säilitamise eest. Sest ka temalt ära võetud talupoegade omavalitsuse, agraarõiguse, kohtupidamise ja politsei, koolikorralduse, kauplemise ja liiklemisega seotud valdkondi tuli kontrollida, arvustada ja kui kuidagi võimalik, paremaks muuta. Õigus 86 EDUARD VON STACKELBER G