TAYLOR ADAMS
Inglise keelest tõlkinud Lii Haugasmägi
M I N U VA N E M AT EL E
ESIMENE OSA
NELI VÄIKEST LÕKET
1. PEATÜKK
LENA „TE NÄETE VÄLJA … täpselt
nagu tema.” Lena Nguyen oli seda palju kordi kuulnud. Olla kellegi teise kõndiv, rääkiv kummitus ei muutunud kunagi vähem häirivaks. „Ja te olite kaksikud?” Ta noogutas. „Identsed, eks?” Ta noogutas jälle. Midagi muutus politseiniku silmades ja ta näis kahetsev. Nagu oleks ta teinud vea juba sellega, et ei alustanud sõnadega: „Mul on … Ma oleksin pidanud teile kaastunnet avaldama.” Veel üks suur hitt. Lena vaatas talle viisakalt otsa. „Ma ei kujuta ette, mis tunne on kaotada õde või vend.” Keegi ei osanud seda ette kujutada. „Proovige lihtsalt võtta üks päev korraga.” Tarkuseterad jätkusid. „Te ei saa kunagi sellest üle. Aga ühel päeval suudate sellega leppida.” See on uus, mõtles Lena. Ta lisab selle nimekirja. Patrullpolitseinik Raymond Raycevic oli nõustunud temaga kohtuma sada kilomeetrit Missoulast väljas siin kruusasel parkimisplatsil, mida jagasid Magma Springs Diner ja Shelli tankla. Metsatulekahju evakueeritute väljaränne toitis pidevat liiklusvoogu ja maantee jõudis siin kahe pimeda kurvi ja hoiatust ulede puudumise pärast ohtlikku punkti.
9
Patrullpolitseinik Raycevic oli gorillataoline mees, topitud kiirteepolitsei helepruuni pingul vormi, mis teda ohjeldas. Laiad õlad ja biitsepsid ja lahke naeratus. Ta oli surunud Lena kätt siira hoolivusega. Mehe silmade all olid tumedad varjud. „Aitäh, et te seda teete,” tänas Lena. „Pole probleemi.” „Ma tõesti hindan seda … teate küll. Kuna te olete tööl ja puha …” Mees naeratas põgusalt. „Minu vahetus on läbi.” Ta puuris endiselt pilguga Lenat ja naine tundis tuttavat kannatamatust. Oma õe üle arutamine võõraste inimestega tundus alati nagu mingi vana rollimäng. Ta teadis täpselt, mida Raycevic mõtleb, enne kui mees selle välja ütles, sõnad kõlamas otsekui stsenaariumist: „Vabandust. Ma lihtsalt … Ma ei saa sellest kuidagi üle, kui väga te temaga sarnanete.” Sa peaksid seda proovima, mõtles Lena kibedalt. See on kohutav, kedagi leinata, nähes samal ajal igal hommikul tema nägu peeglist. „See on ilmselt kohutav, näha igal hommikul tema nägu peeglist. Iga päev võib mis tahes peegeldus, isegi autopeegel, teid lihtsalt … vapustada.” Ta vaatas mehele otsa. „Minu kaastunne, Lena.” Jah? Ja võib-olla ma alahindasin sind, Ray. Teda ehmatas krigisev vilin. Ta pöördus – üks raskeveok oli kurvi liiga kiiresti võtnud. Ühe õõvastava hetke libises kümme tonni ratastel lasti küljetsi otse nende poole. Siis tõmbas veoauto tagasi oma sõidurajale ja patrullpolitseinik Raycevic vaatas toonitud akendesse, justkui oodates, et juht vabandaks. Too ei teinud seda. Mootor möiratas ja veoauto sööstis edasi, summutist väljapaiskunud õhk tabas nende riideid. Lena pühkis juuksed näolt ja vaatas, kuidas tähed haagise küljel mööda 10
kihutavad nagu film projektoris: SIDEWINDER. Järgmisel hetkel oli see kadunud. Jäi ainult kõmin kõrvades ja tolmu kare maitse suus. „Idioot,” pomises politseinik. Ma olen tõesti siin, mõtles Lena. Ma olen tõesti siin, ma teen seda. Tolm tema hammaste vahel tegi selle reaalseks. Pärast kuude pikkust ootamist oli kahekümne nelja aastane Lena lõpuks ometi Montanas. Sadade kilomeetrite kaugusel kodust. Edasi liikudes. Tehes edusamme. Veel üks hääl, vaid nõrk sosin tema peas: ära tunne end mugavalt. Ära kaota valvsust. Mitte hetkekski. Ta tabas end juuksesalku nimetissõrmega keerutamast ja sikutamast – see harjumus oli tal juba algkoolist saadik – ning peatas end. Nii tehes paistis ta närviline. Raycevic ei märganud midagi. Ta vaatas kaugusse. „Sild ei ole siit kaugel, aga kui üles jõuad, ei ole seal mingit varju. Päike muutub prožektoriks. Imeb su energiat. Enne kui me läheme, kas teil on kohvikust midagi vaja? Võib-olla vett?” „Ma ostan midagi.” „Hea küll.” Mees osutas oma auto suunas. „Ma panen auto käima. Sõitke mulle järele.” Lena kiirustas tagasi kliimaseadmega varustatud Magma Springs Dinerisse. Ta oli seal täna juba tunde oodanud, rüübates musta kohvi, kui tuletõrjujate rühmad rasvaste munadega taldrikute juures juttu ajasid. Ta teeskles, et kõhkleb energiajooke ja pudelivett täis külmkapi juures, kuni oli veendunud, et politseinik Raycevic on oma patrullsõidukis hõivatud ega vahi teda läbi esiakende, ning läks siis tagasi oma laua juurde. Seal oli tema sülearvuti. Ta kontrollis mitu korda toitekaablit, Sony seadet ja ühendust restorani ruuteriga. Kõik oli korras. 11
„Tänan veel kord,” ütles ta naisele pika leti ääres. „Ma tulen varsti tagasi.” „Kas see on kolledžiprojekt, mida sa alla laadid?” „Umbes nii.”
ida suunas mööda 200. maanteed. Viisteist minutit värskel asfaldil, horisondil paistmas suitsuviirg. Siis keeras Raycevic järsult paremale, ületades kaks sõidurada, nagu oleks pöörang teda üllatanud. Lena pidi piduripedaali sõtkuma, rehvid suitsemas. Mees viipas aknast: vabandust. Seda teed polnud aastakümneid hooldatud. Umbrohi võrsus läbi päikesest pleekinud betooni pragude. Teemärgistus oli tuhmunud. Lukustatud metallvärava kohal seisis samavõrra pleekinud silt: ÜLDINE KASUTAMINE KEELATUD. Politseinik Raycevicil oli kood meeles. Pärast värava uuesti lukustamist nende järel sõitis ta edasi saja kahekümnega, kakskümmend viis üle kiirusepiirangu. Lena mõtles, kas mees testib teda, meelitades teda trahvi saama. See olnuks nõme. Ta järgis politseiniku kiirust. Lena võis teda ka testida. Naine sõitis vaikuses. Ei mingit muusikat ega netisaateid pärast hommikul Seattle’ist lahkumist, sest tal polnud õiget porti, millega kõlarid ühendada. Ta ei söandanud puutuda CD-mängijat ega raadio seadistusi, sest auto ei olnud tema oma. See oli Cambry oma. Oli olnud Cambry oma. Oma surnud kaksikõe autoga sõitmine on häiriv kogemus. Nende isa oli pisarsilmi utsitanud Lenat autot vastu võtma, rõhutades, et see sissesõidetud 2007. aasta Toyota Corolla oli üks tema õe väheseid allesjäänud asju ja seda oleks vale müüa. TA JÄRGNES POLITSEIAUTOLE
12
Võib-olla nii oligi. Kuid tänane sõit Howardi maakonna kuiva eelmäestikku Montanas oli pikim, mida Lena oli sellega ette võtnud. Ta ei olnud midagi muutnud. Iga detail oli ajas peatunud. Tühi liitrine joogitops superkangelasega, kelle hiilgeaeg oli möödas, oli Cambry oma. Punane jahuti täis mädanevat toitu. Varuaku, õhukompressor, määrdunud tööriistakott. Minimalistlik eluruum tagaistmel: kott kokkuvolditud riietega, millel oli veel tema lõhn juures, eraldi kilekotid, milles olid deodorant, hambapasta ja suuvesi. Pagasiruumis kaheinimesetelk, elektrigrill ja täiuslikult kokku rullitud magamiskott. Lena ei suutnud kunagi magamiskotti nii tihedalt kokku rullida. Mitte kunagi. Ma ei sõida lihtsalt tema autoga, oli ta kuskil Spokane’i ja Coeur d’Alene’i vahel valulikult taibanud. Ma olen tema kodus. Linnatüdrukuna, kes ta oli, ei saanud Lena midagi parata, et imetles oma kaksikõe spartalikku elustiili. Teibitud rool. Paljastunud juhtmed, mis reetsid sigaretisüütaja adapteri käsitsi tehtud remondi. Laiali puistatud paberrätid (lõhnade vastu võitlemiseks, arvas Lena). Midagi muuta või ära visata siin, selles intiimses ruumis, kus õde oli üle üheksa kuu tagasihoidlikult elanud, tundus sügava solvanguna. Nii et kõik jäi alles. Isegi hallitanud toit jahutuskastis. Isegi joogitops tema kõrval, mis lõhnas päikesesoojuses magusalt. Cambry huuled olid kolm kuud tagasi seda puudutanud. Võib-olla oli tema DNA ikka veel sellel. Sa näed välja täpselt nagu tema. Teda üllatas, et politseinik Raycevic polnud Cambry autot ära tundnud. Ta oli selle leidnud samal ööl, kui leidis õe laiba. Kas ta poleks pidanud seda mäletama? 13
Mehe patrullauto sõitis ikka veel edasi – kiirus lähenes juba saja kolmekümnele –, nii et Lena vajutas gaasi ja püsis tal sabas, kui tee mäejalamilt ülespoole suundus. Rehvid krabisesid krobelisel betoonil. Kohati avanes temast paremal murettekitav tühjus ja Lena mõtles hetkeks, kui lähedal ollakse enamikul teedel surmale. Teetõkked on enamasti kasutud. Vastassuunavööndist või kuristikust eraldab sind vaid üks kõrvalepõige. Ta püüdis sellele mitte mõelda. Keerdmännid kasvasid siin üleval kõrgemaks – paarikümne meetriseks. Narmendavad oksad olid päikese käes rabedaks kõrbenud, kõrgudes pruuni maapinna ja krõbedate kadakate kohal. Miljon aakrit tulehakatist, mis ootas sädet. Ja kaugemal, muutuva maastiku taga, paistis … Ta tundis, kuidas klomp kurku tõusis. Seal see oli. Ehitis oli üle küngaste juba näha, sakiline ja vaenulik ning läbinisti inimtekkeline. Iidne fossiil, mis kerkib maast välja. Oh, jessas, seal see on. Lena tundis, kuidas ta rindkere pinguldub, kui roostepruun kontuur selgines, needid ja talad joonistusid päikesevalguses teravalt välja. See muutus tema silme ees reaalseks, kui pragunenud tee teda lähemale vedas. Ta teadis, et oli nüüd asjasse segatud, et tema ja politseinik Raycevici saatused põimusid siin. Ta ei saanud enam tagasi pöörduda. Kui ta lähenes ja järjekordne kuiv männisalu hetkeks vaate varjas, püüdis ta oma närve rahustada. Ükski lahinguplaan ei ela üle esimest kokkupuudet vaenlasega, eks? Siiski … See tundub palju suurem kui fotodel.
14
ENNE MINEKUT Postitanud LNguyen 20.09.2019 See algab sillast. Ohtlik terasmonstrum järsu pöördega lõunapoolsel kaldteel ulatub kahesaja meetri kaugusele üle hämara oru pankrotistunud hõbedakaevanduslinna kohal, mis on osariikide vahelise tee pärast täiesti unarusse jäetud. Sada kümme kilomeetrit Missoulast. Mis puutub sildadesse, siis on see täielik läbikukkumine. Ja seal suri minu õde. Väidetavalt. Vabandust, et olen nii sünge, kallid lugejad. Ma tean, et see blogipostitus ei sarnane minu tavapäraste kirjutistega Lights and Soundsis ja see võib mõnda teist häirida. Ja ma hindan väga FB/Insta heasoovijate lahkeid sõnu viimase paari kuu jooksul, mil ma olen eemal olnud (ilmselgetel põhjustel). Jah, ma olen tagasi blogimise sadulas, kuid mitte päris nii, nagu te võib-olla ootate. Ja mul on siinkohal üks päris veider postitus, nii et kinnitage turvavööd. Aga enne kui edasi loete: See ei ole minu tavaline blogi. See ei ole raamatu, filmi ega videomängu arvustus. See ei ole poliitiline jura (jumal teab, et see aasta on olnud selleks suurepärane). See ei ole ka luule, huumor, fotograafia ega JustRetailThings’i kauaoodatud üheteistkümnes osa. See on midagi, mille ma pean postitama siia, Lights and Soundsi, oma tagasihoidlikule, kuid pühendunud lugejaskonnale (need olete teie) põhjustel, mis varsti selgeks saavad. Selleks ajaks, kui te seda loete, olen ma sõltuvalt teie ajavööndist võib-olla juba üleriigilistes uudistes. Nii 15
et vabandust juba ette, kui see kellelgi terve päeva ära rikub. Hästi? Hästi. Nii, läheb lahti. Külastan laupäeval Juukseklambri silda. Homme hommikul enne kukke ja koitu sõidan Cambry autoga seitse tundi ida poole Montanas asuvasse Magma Springsi linna ja kohtun seal kohaliku maanteepolitseiniku Raymond R. Rayceviciga. Jah, see on tõesti tema nimi (ilmselt olid sel päeval, kui tema vanemad talle nime andsid, saadaval ainult R-tähega nimed). E-kirja teel lubas ta lahkesti mulle, leinavale õele, näidata täpset kohta, kust ta kolm kuud tagasi Cambry laiba leidis. Mis puutub Juukseklambri silda … noh, kallid lugejad, kas see nimi kõlab tuttavalt? Võib-olla olete sellest kuulnud. See on oma kummalise kuju tõttu arhitektuuriliselt veidi anomaalne (oru seinad tingivad selle, et tee teeb lõunapoolsel kaldteel veidra spiraalse pöörde, enne kui keerab tagasi, mis tekitab tunde, nagu sõidaksid üle hiiglasliku metallist juukseklambri). Sellel on veel üks nimi, mida ma ei hakka kordama, sest ausalt öeldes ei meeldi mulle, et see seostub nüüd Cambryga, ja mulle ei meeldi, et tema nimi on otsingumootorites sellega igaveseks seotud. Nii et ma ei kasuta seda. Juukseklambri sild on kummituslik. Väidetavalt (harjuge selle sõnaga). See on paranormaalse tegevuse kuum koht. Öeldakse, et ruum ja aeg on Juukseklambri silla pühitsetud luude ümber paindlikud ning seda ületades võivad minevik ja olevik veidi nihkesse minna. Nii nagu valgus murdub läbi määrdunud läätse. Ma tean. Ma ei väida tegelikult, et mu õe mõrvasid kummitused. Aga mul oli juulis üks periood, kui ma seda kaalusin. Mõnda aega ahmisin postitusi ajanihete ja paranormaalsete nähtuste kohta. Ma kuulasin kõiki helisalvestisi, mille kohta 16
inimesed väitsid, et on nendes tabanud kehatuid sosinaid: aita mind või lahku siit. Lugesin isegi raamatut, mille on kirjutanud ja avaldanud Rupley-kutt, kes veetis öö silla all telgis (märkus: ta jäi ellu). See on naeruväärne, aga just sellisesse auku kukkusin ma pärast oma õe ootamatut surma. Vaba langemise hirmus ei ole sa mõnda aega sina ise. Sa haarad selgituste järele, ükskõik kui otsitud need ka poleks. Need võivad olla müüdid, kuritegelikud vandenõud, mis tahes, et mõtestada mõttetut. Iga vastus on parem kui mitte midagi. Ja nüüd on mul vist lõpuks ometi üks vastus olemas. (Ei, see ei ole seotud kummitustega.) Nii et sinna ma lähen, kallid lugejad. Sellepärast läheb see latesõltlasest Seattle’i linnatüdruk homme tõotatud maal asuvale koledale sillale. Sellepärast ma kirjutan seda. Ja seepärast ei lepi ma politseinik Raycevicilt millegi vähema kui tõega. Ma olen valmis selle eest iga hinda maksma. Ma pean teadma. Mis sinuga juhtus, Cambry?
POLITSEINIK OOTAS TEDA sillal. Ta oli parkinud oma musta patrullauto paremale, madala ja viltuse kaitsepiirde juurde, kuid Lena teadis, et polnud tähtis, kuhu nad pargivad. Juukseklambri sild asus surnud maanteel. Seal ei olnud liiklust, mida blokeerida. Lõunapoolsel kaldteel, kohe pärast sillale nime andnud keerdu, oli päikesest pleekinud sildil kirjas midagi loetamatut selle kohta, et konstruktsioon ei ole töökorras või ei ole kontrollitud. See polnud heidutanud hulka amatööridest
17
kummitusejahtijaid. Hiljuti oli keegi sellele musta pihusti värviga lisanud: KÕIK SU TEED TOOVAD SIIA. Lena jaoks kummaliselt tabav. Ta parkis politseiauto ette, et tagada endale kiire põgenemistee. Ta jättis Corolla mootori hetkeks tühikäigule, hingas sisse ja hoidis hinge kinni. Sõit Magma Springsist siia ei olnud võtnud kaugeltki nii palju aega, kui ta oli arvanud. Nüüd oli ta siin. Ta tundis, et ei ole selleks valmis. Ma olen siin, Cambry. Ta silmitses oma õe painutatud sangadega prille armatuurlaual. Juuspeeni kriimustusi klaasidel. Oh jumal, ma olen tõesti siin. Lena nägi küljepeeglist politseinik Raycevici oma auto juures, küünarnukk uksele toetatud, teeseldes, et ta näpib randmel olevat kriimustust, mitte ei oota teda. Lugupidav temast. Mees oli Lenat juba üllatanud oma taktitundega. Ühest küljest oli see tema töö – kahtlemata oli ta varemgi leinavatele peredele halbu uudiseid viinud –, kuid Lena kahtlustas, et selles oli midagi enamat. Ka tema oli kellegi kaotanud. Ta kandis samasugust märki nagu Lena, veel üks liige selles kohutavas vaikivas klubis. Naise? Väikese lapse? Lena kopsud valutasid. Ta taipas, et oli hinge kinni hoidnud. Ta lülitas mootori välja ja kahetses seda kohe. Ta oleks võinud kauem viivitada ja soovis, et oleks seda teinud. Raycevic ei oleks pahaks pannud. Nüüd vahtis mees läbi oma sügavmustade päikeseprillide tema suunas, märgates – jah, see oli Cambry sinine Toyota Corolla, millega Lena siia sõitis. Ohvri kaksikõde, kes sõitis ohvri autoga. Saabudes ohvri hukkumiskohale nagu õudne teisik. Kui see meest häiris, ei näidanud ta seda välja. Ta noogutas Lenale kergelt – see on see koht. 18
Ilmselt. Ta ronis välja. Päike kõrvetas siin üleval kuumemalt. Miraažid võbelesid silla tsemendist sõiduradadel nagu lainetus. Õhk oli tuuletu. „Siit on tulekahju näha.” Raycevic näitas põhja poole. „Üle tuhande kuuesaja hektari Black Lake’i juures, ikka veel levimas, ikka veel ohjeldamata …” „Kas see tuleb meie poole?” „Ei tule, kui tuul ei pööra.” Lena ei hoolinud sellest, siis. Tal oli niigi piisavalt palju, millele mõelda. Aga kilomeetrite kõrgune suitsupilv oli ähvardav. Horisondil paistis maailmalõpp, aeglaselt liikuv apokalüpsis. „Teate, ma pole kunagi aru saanud, miks seda nimetatakse Juukseklambri sillaks,” ütles mees mõtlikult. „Ma näen seal küll teravat kurvi, aga see meenutab mulle rohkem neid Marble worksi mänguradasid, millega lapsed mängivad. Teate, millest ma räägin?” „Jah.” „See sirge rada, mille otsas on kõver konks.” Ta osutas käega. „Õigus? Nii näeb see minu jaoks välja. Mitte nagu juukseklamber.” Marbleworksi sild. Selles ei olnud mingit müstikat. „Te mängite sageli Marbleworksi radadega?” „Igaüks vajab hobi.” Hetkeks oli ta tavaline inimene. See oli tore. See oli ka täiesti vale. Lõpuks ütles mees selle välja. „Te … sõidate tema autoga.” „Jah.” Politseinik silmitses mõtlikult auto tagatulesid. „Ma tunnen selle ära.” „Ega te ei pahanda, kui ma salvestan?” „Kuidas palun?” 19
Ta oli oodanud selle küsimusega praeguseni, sest kahtlustas, et mehel oleks kohapeal raskem keelduda. Lena osutas autole. „Mul on magnetofon kaasas. Vana kohmakas asi, naeruväärne. Aga mu nõustaja soovitas, et ma … salvestaksin kõik olulise.” Politseinik ei öelnud midagi. Mõtles. „Mitte ainult seda.” Lena naeratas valulikult. „Ma filmisin ka tema matust.” „Kas te vaatasite seda?” „Paar korda.” Mees tegi hapu näo. Miks? „Sa ei sure tegelikult, kui su süda seiskub. Sa sured siis, kui sind unustatakse. Mu õde ei ole enam inimene – ta on mõte. Ma kannan teda endas. Nii et iga jälg, mis mul temast on jäänud, iga sõna ja lõhn ja heli, peab säilima.” „Isegi negatiivsed asjad?” „Jah.” „Isegi tema matus?” „Ma tunnen end tema lähedal. Nagu oleks ta alles äsja lahkunud.” See on nagu haava näppimine, tahtis ta lisada. Varsti ei tunne sa enam midagi, ja see on hirmutav. Valu toob ta tagasi. See hoiab teda reaalsena. Raycevic ohkas. Siis ta noogutas. „Laske käia.” Lena läks tagasi Corolla juurde, kartes, et on juba sõna nõustaja kasutamisega end paljastanud. Kas see on terapeut? Mis vahe on terapeudil ja leinanõustajal? Ta ei teadnud, aga Raycevic ilmselt teadis. Lena kummardus õe autosse ja tiris välja kopsaka musta magnetofoni. Ta sisestas kasseti. Vajutas nuppu. „Testimine.” „Neid tehakse ikka veel?” „See oli Cambry oma. Kui me lapsed olime.” See pani mehe suu kinni. Ta vaatas, kuidas Lena seadis aparaadi Corolla kapotile. Läbi plastkatte oli näha kasseti ketaste 20
pöörlemist. „Aitäh!” ütles Lena ja lisas mikrofoni jaoks valjemini: „Politseinik Raycevic.” „Kutsu mind Rayks.” „Aitäh, Ray!” Ta vaatas mehele otsa. „Alusta palun sellest, kuidas sa tema surnukeha leidsid.” „Ma olin tööl. Keegi oli lõiganud poldilõikuriga katki selle värava keti, millest me möödusime.” „Kas see on ebatavaline?” „Juhtub paar korda aastas. Veoautojuhid kasutavad seda marsruuti, et oma sõiduaega tunni jagu lühendada. See oli seitsmenda juuni õhtul. Kella üheteistkümne paiku. Ma jõudsin sellesse kurvi seal, lähenesin sillale ja nägin siia pargitud sinist Toyotat.” „Kuhu pargitud? Kas sa oskad täpselt öelda?” „Tegelikult …” Ta tegi pausi. „Täpselt sinna, kuhu see praegu on pargitud.” Lena tundis kõhus tõmblust, kuid tõrjus selle kiiresti kõrvale: kokkusattumus. „Ma oleksin sellele peaaegu tagant sisse sõitnud,” jätkas politseinik. „Vajutasin pidurit, nii et kohv pritsis raadiole. Pidurdusjäljed on ikka veel näha.” Muidugi, need pleekinud triibud kõnniteel, täpselt seal, kuhu ta näitas. Pikad, lagritsamustad. „Kell 23.44 lähenesin jalgsi Cambry – sinu – Toyota Corollale. See oli mahajäetud. Ilma sõitjata. Ei mingeid märke rüselusest. Juhiuks oli pärani lahti. Tühi aku. Tühi paak.” Raycevic kõhkles, nagu tunneks ta end rumalana. „Aga sa tead kõike seda …” „Iga detail. Palun.” „Ma kontrollisin ülejäänud silda, uurisin, kas metsast ei paista lõket või taskulambi valgust. Siis istusin tagasi oma sõi21
dukisse ja helistasin, et numbrimärki kontrollida. Siis oli kell üksteist viiskümmend üks.” Ta teab kellaaegu liiga hästi, märkas Lena. Ta oli õppinud. „Mäletan, kuidas ma mõtteid kogudes seisin ja ootasin, kuni dispetšer numbrimärki kontrollis. Pühkisin salvrätiga kohvi pükstelt, vaatasin üles tumedasse tähistaevasse ja mind tabas kohutav tunne … et midagi on valesti. Ma ei tea, kuidas seda teisiti kirjeldada. Nagu võrduks sellel sillal olemine sellega, kui pistad parema käe prügihunti, samal ajal kui vasaku käega vajutad lülitit. Kas see tundub mõistetav?” Ei – aga Lena noogutas ikkagi. Juukseklambri silla prismas ei lähe segamini ainult minevik ja olevik, meenus talle sellest, mida ta oli lugenud. Vaid ka elu ja surm. „Millegipärast ma lihtsalt …” Mees näris huult. „Politseiniku intuitsioon, ma arvan. Miski ütles mulle, et peaksin astuma tagasi välja juunikuu kohta külma õhku ja vaatama üle sillapiirde alla. Et naine, kes selle Corolla maha jättis, võib olla … seal all.” „Enesetapjate sild,” sosistas Lena. „Mida?” „Juukseklambri silla teine nimi.” „Ma ei saa aru.” „Kummituslugude järgi, ma mõtlen.” Ta keerutas juukseid, häbenedes, et oli seganud sellesse sõna kummitus. „Inimesed internetis, paranormaalsed hullud … nad ütlevad, et autojuhid hüppasid varem sellelt sillalt alla. Viis või kuus enesetappu kaheksakümnendatel aastatel. Piisavalt, et see sai poolkuulsaks kui koht, kuhu üksildased, probleemsed inimesed igalt poolt oma elu lõpetama tulevad.” „Huh.” Politseinik väristas õlgu. „Pole sellest kunagi kuulnud.” 22
„Nagu mets Jaapanis.” „Ka sellest pole ma kunagi kuulnud.” Mees kõndis sillapiirde juurde ja Lena järgnes talle. Raycevic pani mõlemad peopesad piirdele. Tema suured käed olid mõhnalised. „Ma seisin täpselt siin,” ütles ta, „kui Cambryt nägin.” See tekitas Lenas värinaid. Mees osutas otse alla, kaugel allpool paistvale kahvatute kaljude mosaiigile. Maalõhe oli täis lahtiseid kive, mille Silver Creeki tormilised aastaajad olid sinna toonud. Märtsis tulvaveed, juulis põud. „Kus?” „Siinsamas.” Lena liitus mehega piirde juures ja püüdis kujutleda Cambry keha seal all mosaiigi osana. Murtud, lõtv, nukulik siit kuuskümmend meetrit kõrgemalt vaadates. Aga ta oli seda juba kuid ette kujutanud. Ta tahtis, ta vajas rohkem üksikasju: „Kas ta oli selili? Või kõhuli?” „Külili.” „Paremal või vasakul küljel?” „Vasakul.” „Kas seal oli verd?” Politseinik pöördus. „Vabandust?” „Kas sa nägid tema juures verd?” „Kuidas see aitab?” „Ma tahan kõike teada.” Lena püüdis mitte silmi pilgutada. „Kõiki häirivaid, vastikuid detaile. Kui ma ei tea üksikasju, on see, mida ma kujutan ette öösel, kui ei saa magada, palju, palju hullem. See on lõpetamata ja ma ei talu lõpetamata asju. Selline on minu probleem. Mu aju töötab lakkamatult, et täita lünki.” Ta ei olnud kindel, et mees seda usub. „See on …” Ta proovis uuesti: „See on nagu koletis filmis. Kui sa teda ei näe, on see hirmutav. Aga nähes koletist selgelt, 23
täies päevavalguses, võtab see temalt võimu. Annab sulle teadmise.” „Sõltub koletisest,” märkis mees viimaks. „Mul on põrgulik kujutlusvõime, Ray.” „Ja sinu …” Ta kissitas silmi. „Sinu nõustaja kirjutas sellele alla?” „Ma tean, mida ma palun.” „Oled kindel?” „Ma olen kindel.” „Sada protsenti?” „Miljon protsenti.” Ray ohkas ja vaatas eemale. „Sa tekitad minus ebamugavust.” „Sinul on ebamugav?” „Kukkumine tappis Cambry,” ütles mees järsult. Tema hääl kaikus hõredas õhus ja Lena tõmbus instinktiivselt tagasi. Teda oli alati hirmutanud, kui mehed häält tõstsid. „Mul ei ole jagada mingeid veriseid üksikasju tema keha seisundi kohta pärast tema enesetappu, sest ma ei pea seda kohaseks. Kas see sobib?” Lena tundis, nagu oleks teda noomitud. Tema silmad tõmbusid tahtmatult niiskeks. Võta end kokku. „Pärast sinu õe surnukeha avastamist kutsusin kiirabi ja laskusin jalgsi alla, et võimalusel abi anda. Nagu ma olin eeldanud, ei olnud tal pulssi. Ei mingit hingamist. Tema keha oli olnud seal all vähemalt päeva.” Ära nuta. Lena hammustas huult. „Niimoodi surra … see on kiire. Nii kiire, et aju ei suuda valu kogeda. See on nagu lüliti sinu sees, mis lülitub mikrosekundiga välja. Mis iganes tema probleemid kuuendal juunil olid …” Ta hingas välja ja vaatas leebemal pilgul Lenale otsa. „Sinu õde ei kannatanud, Lena.” 24
Lena võpatas, nagu oleks jäine sõrmeots tema selga silitanud. See oli esimene kord, kui politseinik Raycevic kasutas tema eesnime. Ta soovis, et mees ei oleks seda teinud. Ta ei kannatanud oli ka uus. Sest kui keegi otsustab sillalt alla hüpata, ei ole kellelgi jultumust väita, et ta ei kannatanud. Lena püüdis keskenduda hetkele. Praegusele hetkele, temale endale ja Raycevicile. Aga olla siin ja seista kohas, kus see juhtus, tähendas, et ta oli ühendatud kummalisse energiasse, ja tema rahutu mõistus piitsutas teda edasi, püüdes üksikasju rekonstrueerida: on 6. juuni. Hämardub. Õhk võbeleb elektrist. Cambry Lynne Nguyen sõidab üksi sellel suletud teel. Ja pärast teadmata vahemaa läbimist teadmata lähtekohast jõuab ta sellele sillale. Ja ta peatab siin oma auto. Täpselt samas kohas, kuhu Lena oli selle tahtmatult, kummalise kokkusattumuse tõttu, parkinud. Ta astub välja õhtujahedusse, kell on nüüd üheksa, jättes mootori käima ja autoukse lahti. Ja ta kõnnib silla servale, täpselt siia – Lena haaras mõlema käega sillapiirdest kinni, võib-olla samadest kohtadest, kust Cambry kolm kuud tagasi – ja ronib ühte jalga teise järel tõstes üle piirde. Siis astub ta tühjusse, või võib-olla ripub sõrmedega kinni hoides, enne kui laseb lahti, või võib-olla teeb ta hoolimatu jooksuhüppe tühjusse, nagu ta näis hüppavat kõigesse. Ta sukeldub kuuskümmend meetrit. Ta põrkab kivide vastu kiirusega … „Kurat,” sosistas Lena. Mida muud saab ta öelda? Raycevic oli eemale astunud, et anda talle ruumi. Ja nüüd küsimused. Lõputud küsimused Lena peas, mis tormasid, kriimustasid, küünistasid, anusid, et nad vabaks lastaks: mida sa siin tegid? Kuhu sa sõitsid? Miks sa peatusid? Miks sa väljusid autost just siin, sellel mahajäetud sillal? 25