Surnud ei vaiki

1.

PIKK PÄEV JÕUAB ÕHTUSSE

Puhkeruumi vanadusest mõnusalt keha järgi kooldunud oranž sohva oli Ville Karila ülimalt meeldivasse olekusse suigutanud. Ametlikult tegi juhtivkriminaalkonstaabel praegu vastutusrikast mõttetööd, ebaametlikult oli ta aga just nüüd sügavasse unne vajunud. Uneilmas lähe nes oranžile sohvale parv mikrofonidega vehkivaid krimiajakirjanikke, kelle süüdistavad pilgud panid juhtivkonstaabli end ebamugavalt tundma.

Karila pidas vajalikuks seletada, et tal on seljataga järjekordne pikk ja töörohke päev. Sellepärast lamaski ta nüüd oma lemmiksohval ega kavatsenud sealt hetkekski tõusta, tulgu või kuul ja tapku. Selge viide „Tundmatule sõdurile“ ei põhjustanud südilt lähemale tunglevais ajakirjanikes lõbusust ega heatahtlikkust, mis ärritas Karilat. Lahtinen, lugupeetud toimetajad, nii ütles nooremseersant Lahtinen!

Just siis, kui Karila kavatses alustada loengut oma repliigi tabavusest, hakkas kusagil kaugel telefon nõudlikult helisema. Isegi läbi une tajus Karila, et hääl tuleb valvekorrapidaja mobiilist, millele ta oli aastaid tagasi kaardimängu järgi välja mõelnud nime Must Peeter. Vähehaaval oli see nimi muutunud üldkasutatavaks, nii et enam ei mäletatudki, kes selle välja oli mõelnud. Ja vaevalt mäletas seda Karila isegi. Kui Must Peeter endast märku andis, pidi selle haldaja mis tahes olukorras otsekohe vastama.

Praegu oli valvekorratelefon lühikesest uinakust ärganud Karila käes. Selle ekraan näitas, et kell on alles 18.29, nii et kahjuks tuleb öövahetus tööle alles tubli tunni aja pärast. Karila lootis, et kõnele vastamine ei too siiski kaasa vajadust nüüd, lausa oma vahetuse lõpusirgel veel välja minna. Tagantjärele väitis ta kohtuarst Viola Kaariole, et mingi pahaendeline aimdus olevat teinud vastamise talle äärmiselt vastumeelseks, kuigi tegelikult oli asi lihtsalt vastvirgunud inimese uneuimas.

Juhtivkriminaalkonstaabel Ville Karila töötas Helsingi politsei isikuvastaste kuritegude üksuses. Ta oli oma üksuses juhtpositsioonil, mis tähendas, et töögraafiku koostamisel otsustas tema oma osakonna töövahetuste jaotuse. Karila täitis seda ülesannet suhteliselt õiglaselt ja erapooletult, aga võimaluse korral pani ennast alati nädalalõpuvahetustesse – omaenda sõnade järgi ennastohverdavalt, et noore mad kolleegid ja pereinimesed saaksid nädalalõpul rohkem vabadust. Nüüdki rabas ta oranžil sohval palehigis pühapäevaseid töötunde teha. Need tunnid olid tavaliselt vaiksed ja nende eest maksti meeldivat lisatasu.

Ka tänane õhtusse jõudev pühapäev oli seniajani üpris rahulik olnud. Karila valvekorrakaaslane, vanemkriminaalkonstaabel Minna Perkola, kirjutas parajasti oma töötoas vahetusaruannet. Ühtki kuriteojuhtumit polnud isikuvastaste kuritegude üksusel ette tulnud. Oli vaja olnud käia kaht surmajuhtumit selgitamas: keegi viiekümnene mees oli saanud kodus südameinfarkti ja raudteejaama avalikust WC­st leiti paarikümnene surnud narkomaan. Lisaks mainitud exitus­ juhtumeile oli laekunud avaldus teadmata kadunud isiku kohta. Juhtumite vähesus polnud tingitud üksnes pühapäevasest päevast – käes oli üldse aasta kõige vaiksem aeg, detsembri keskpaik pärast iseseisvuspäeva.

Karila lamas veel mõne sekundi, tõukas siis ennast hoogsalt istukile, köhatles hääle unejäänustest puhtaks ja vastas visalt helisevale telefonile.

Kõne tuli juhtimiskeskusest, käsil oli päeva kolmas surmajuhtum. Juhtimiskeskuse korrapidaja sõnutsi oli seegi kord tegemist normaalsena näiva kodussurmaga. Kadunuke oli kuuekümne ühe aastane naisisik nimega Hannele Laine, kelle oli surnuna leidnud tema kaheksakümne nelja aastane isa Erkki Laine. Isa ei olnud mitu päeva tütrega ühendust saanud ja läinud uurima, kas tollega on ikka kõik korras. Kiirabi hinnangul oli Hannele Laine surmast möödunud juba hulk päevi, ei olnud siis ime, et isa polnud tütart kätte saanud. Erkki Laine oli jäänud kohapeale politseid ootama.

Sellal, kui Karila arutles tusaselt, kui pikaks võib ta vahetus nüüd veel venida, teatas juhtimiskeskuse korrapidaja, et Hannele Laine korter asub päris Pasila politseijaoskonna lähedal, Muuseumi tänaval Ees Töölös.

See teave parandas Karila meeleolu. Tõenäoliselt laheneb juhtum kiiresti, temasugusel vanal kalal ei kulu juurdlusele koos sõitudega rohkem kui ehk tubli tund. Rutiinse raporti kirjutamise võib ka hom seks hommikuks jätta. Vahetus venib küll mõnevõrra pikemaks, aga hiljemalt kümneste uudiste ajaks jõuab ikka koju.

Ega kojusaamise ajal olnudki täna õhtul ülepea tähtsust. Elukaaslane oli Tamperes ametireisil, mingil pangaametnike seminaril, ja täiskasvanud tütred elasid juba aastaid omaette. Kodus ootasid vaid teler ja lehterkukeseenesupp, mille Karila oli eelmisel õhtul hoole ja armastusega keetnud. Külmutusest paar karpi seeni, mis sügiskargest metsast ise korjatud, ohtralt rõõska koort ja sulatatud juustu, veidike praetud peekonit, just parajal määral soola ja musta pipart, saumikseriga kõik kokku sametsiledaks püreeks segatud, peale veidi hakitud peterselli …

Alles Perkola küsiv pilk pani Karila tagasi politseimaja tõelusse võpatama. Ta oli hajameelselt kolleegi töötoa uksele kõndinud, mobiil ikka veel kõrva juures, kuigi kõne oli lõppenud juba hetk tagasi. Karila põrnitses hämmeldunult telefoni, ulatas selle siis Perkolale ja ütles, et ruttab objektile.

„Sina võid minu pärast siia jääda, kui sa just väga ei taha kaasa tulla. Jõuad tööaja jooksul oma paberiasjad korda ajada. Siin ei ole midagi erilist, normaalne kodussurm Muuseumi tänaval, kuuekümneaastane naine. Jõuan kindlasti tunni aja pärast tagasi.“

Perkola noogutas, võttis telefoni vastu ja jätkas sõnagi lausumata arvutiklahvide toksimist.

Enne Perkola tavade tundmaõppimist oli Karila jõudnud kordu valt mõelda, kas ta on ehk kuidagi vale käitumisega kolleegi külm tõrjuva hoiaku ära teeninud. Aja jooksul mõistis aga, et just Perkola sõnaahtrus näitab naise usalduslikku suhtumist. Ei mingit tarbetut juttu. Perkola oli asjalikku joont pidav inimene, kelle puhul kõnekus oli enamasti märk mingist probleemsest olukorrast. Eelmisel nädalal oli Karila kuulnud vanemkriminaalkonstaablit oma mehega telefo nitsi jahvatavat ja oli nüüd kindel, et tegemist on mingit sorti abielu kriisiga.

Lahkudes võttis Karila kaasa vägivallajuhtumite juurdlusvahen dite kohvri, mis oli kergendatud variant tehnikameeskonna massiiv seist tööriistakohvreist. Vägivallauuringute komplekt sisaldas kõige olulisemaid surmajuhtumite paigus vajalikke uurimisvahendeid, nagu ühekorratürp, kummikindad, jalatsikatted, mask, mõõdulint, väike taskulamp, mõned eri mõõdus kruvikeerajad ning muidugi digikaamera ja pussnuga. Viimati nimetatu kuulumist kriminalisti töövahendite komplekti võiks mõni ehk imeks panna, ent pussi vajatakse näiteks poomissurma korral nööri läbilõikamiseks. Karila avas kohvri ja vaatas selle sisu kiiresti üle. Surmapaigas oleks väga ebameeldiv avastada millegi vajaliku puudumist uuringuvahendite komplektist.

Liftiga alla autoparklasse sõites silmitses Karila end arvustava pilguga peeglist, nagu tal oli tavaks, kui juhtus üksinda liftis olema. Paar kuud tagasi täitunud neljakümne üheksast eluaastast andsid märku mõned hallid oimukiharad muidu paksude ja pehmetena säilinud

mustade juuste seas. Sinised silmad olid selged, hambad head ja mis peamine, kõik omad. Silmanurkadesse oli lisandunud kortsukesi, aga et need olid Karila arvates sõbraliku ja huumorimeelse inimese paratamatu elutaak, ei lasknud ta neil ennast häirida.

Karila silus juukseid, mis olid pärast magamist püsti jäänud, ja nööpis oma halli kašmiirvillase mantli kinni. Tema talvine kaubamärk, must kootud müts, oli hommikul koju ununud, nagu kaelasallgi. Nii juhtus sageli, kui pakane talle uksest välja astudes küllalt teravalt kor raliku varustuse vajalikkust meelde ei tuletanud. Täna hommikul nulli lähedale langenud õhutemperatuur ei olnud suutnud Karilat mütsi ja salli järele tagasi sisse ajada.

Parklasse jõudnud, mõtles Karila hetke, millise sõidukiga liikvele minna. Ta otsustas tavalise, tähistuseta politseiauto kasuks, jättes spetsiaalselt varustatud juurdlusrühma auto heatahtlikult öövahetuse kasutusse. Selle kodussurma asjaolude selgitamiseks peaks tõenäoli selt piisama vägivallajuhtumite kohvri varustusest. Siis pole vähimatki ütlemist Paavo Jalaval, äkilise loomuse poolest kuulsal krimitehni kul, kes tegi alati põrgulärmi, kui autot talle vajalikul hetkel kohal polnud.

Jõulukuu pühapäevaõhtune liiklus oli vaikne. Pimedusest paiskus vastu tuuleklaasi pakse lumeräitsakaid, nii et Karilal ei jäänud muud üle kui raevukalt kriuksuvad klaasipuhastid käima naksatada. Hommikupoolne kerge külm oli ilmselt mõnevõrra kõvenemas, koju jäänud suusamüts ja sall hakkasid tõsiselt tuska tegema.

Teisalt, kui asjad sujuvad ladusalt, pole täna õhtul vaja kuigi palju aega autost väljas veeta. Pärast vahetuse lõppu sõidab ta oma isikliku autoga koju Vantaasse, otse oma ridamaja juurde kuuluva varikatuse alla. Mugavust armastava inimesena soostus Karila vaid viimases hädas

ühistransporti kasutama. Seda juhtus niivõrd harva, et ta ei mäletanudki enam, millal viimati oleks bussi või rongiga sõitnud, trammist või metroost rääkimata.

Karila pööras Neste tankla juurest paremale, siis Mannerheimi teele. Liiklus oli endiselt vaikne, õhkkond tundus kuidagi ebareaalne. Harvad teised liiklusvahendid ilmusid tiheda lumeloori tagant nagu mingisugused uimasevõitu, pikaldaselt liikuvad elukad. Karila silmalaud hakkasid taas raskeks muutuma, haigutus järgnes teisele. Kiriku ja kindluse ristandit meenutava Rahvusmuuseumi juurde jõudes tundis Karila, et varsti haigutab ta oma lõualuud pai gast ära. Ta raputas ennast otsustavalt erksamasse meeleollu. Auto Oksase tänavale parkinud, oli ta juba täiesti ärkvel, haaras kõrvalistmelt tööriistakohvri, väljus autost ja kõndis külmast õlgu võdis tades paarkümmend meetrit tagasi Oksase ja Muuseumi tänava ristmikule.

Ümberringi vaadates noogutas Karila endamisi pead. Tal oli õigesti meeles. Aadressi Muuseumi tänav 23 kandis muljetavaldav punas test tellistest ja kaarjate seintega korrusmaja, mille uksele tõusvat laia treppi valvas kaks kogukat graniitkaru.

Karumaja oli Karilale elavalt meelde jäänud, kuigi ta oli seal paar aastat tagasi vaid ühe korra käinud. Tookord oli tegemist olnud täitsa tavalise surmajuhtumiga, vanemapoolne härrasmees oli saatuslike tagajärgedega trepil kukkunud. Kohale jõudes said Karila ja Perkola majavalitsejalt üksikasjaliku ülevaate oma otsa leidnud majaelaniku eluviisidest ja sugulussuhetest ning tüütu ettekande nii maja ajaloost kui ka selle asukatega seotud mahlakaist kuulujuttudest. Majavalitseja seltskond mõjus nii tüütult ja masendavalt, et lõpuks oma autosse tagasi pääsedes vandusid Karila ja Perkola kogu oma ülejäänud elu Karumajast kaugel eemal püsida.

Aga siin ta nüüd oli. Karilal jäi üle ainult loota, et seekord õnnestub tal vältida kohtumist majavalitsejaga. Maja silmitsedes üritas ta

meenutada, kas graniitkarud teinud skulptor mitte pime ei olnud. Või kurt? Igatahes olid mõmmid muheda välimusega ja tundusid oma riiki sisseastujaile tere tulemast soovivat.

2.

SURM KARUMAJAS

Karila oli juba välisukse juurde tõusvale trepile astunud, aga võttis siis mõne sammu tagasi ja jäi hetkeks pea kuklas kuuekorruselise maja aknaid vahtima. Peaaegu igaühel neist vilkus ja säras eri suuruse ja vär videga jõulutähti, mõnel aknalaual võis näha küünlaleekegi hubisemas.

Küünlaid nähes läks Karila mõte kohtuarst Viola Kaariole – ainsale talle tuttavale inimesele, kes suhtus jõuludesse lausa kirglikult. Viola niigi kummalisevõitu korteris oli nüüd kindlasti jälle igasse võimalikku ja võimatusse kohta kümnete viisi küünlaid seatud. Tuleohutus jõulu küünalde vastu, see oli üks nende lemmikvaidlusaine. Õigupoolest oli imelik, et viimastel nädalatel polnud see teema neil veel kordagi kõneaineks kerkinud. Tavaliselt olid nad jõudnud detsembri keskel selle üle juba korduvalt ägedasti tülli minna.

Pilku langetades tõrjus Karila küünla­ ja tuleohutusteema mõtteist kõrvale ning helistas Heikki Laine numbril. Telefonile vastas nõrga vanainimesehäälega mees, kelle maailm tundus olevat just nüüd kokku varisenud. Ja nii see kindlasti oligi. Erkki Laine ikka jõudnud inimene võis karta paljusid asju seoses vananemisega, ent harva seda, et tal tuleb oma laps maha matta.

Karila esitles ennast ja küsis viisakalt välisukse numbrikoodi. Selle saanud, tõusis ta karupaarist valvatud trepist üles, toksis uksest vasakul oleval sõrmistikul koodi, astus sisse ja süütas valguse.

Kitsas koridorijupp jättis õdusa mulje. Seina alumine pool oli värvitud õrnroheliseks, selle kohal lainetasid pruunides ja rohekates toonides ornamendid. Ruumi valgustasid mõned sooja tooniga seinalambid, koridori lõpus paistis pruun liftiuks. Lifti lähedale oli keegi pannud suure korvi eri värvi hüatsintidest maitsekalt koostatud lilleseadega. Lilled lõhnasid nii joovastavalt, et tulijail oli kerge uskuda, nagu oleks ta sattunud jõulumaale.

Liftis vajutas Karila kolmanda korruse nuppu, nagu Erkki Laine oli juhatanud. Kui ta õigesti mäletas, pidi maja eri korrustel olema eri arv kortereid, sest maja pika ajaloo jooksul olid mõned suured korterid väikemateks tükeldatud. Karila arutles endamisi, millisesse suurus järku võis Hannele Laine eluase kuuluda.

Kui ta liftist välja astus, seisis avaral trepimademel avatud ukse ees eakas, halli pea ja habemega mees, kelle tugevasti värisev käsi oli juba kätlemiseks ette sirutatud. Karila astus mehe juurde, haaras ta kämbla ning pigistas seda soojalt ja tugevasti.

„Tere õhtust. Ma olen juhtivkriminaalkonstaabel Ville Karila, nagu ma telefonis juba ütlesin. Tunnen teile sügavalt kaasa teie tänaste kur bade üleelamiste pärast. Kas arvate, et suudate koos minuga sisse tulla ja rääkida veidi täpsemalt, mis siin täna õhtul on juhtunud?“

Erkki Laine hoidis ikka veel Karila kätt oma peos ja tuiutas teda ilmetult oma vesiste silmadega. Karila teadis, et nüüd pidi lihtsalt ootama. Üks tema tähtsamaid tööga seotud põhimõtteid oli see, et lähedase just kaotanud inimese jaoks pidi alati aega olema. Kiirus on mõiste, mis ei kuulu surma juurde. Seda enda sõnastatud põhimõtet korrutas Karila küllastumiseni nii iseendale kui ka kolleegidele, et oluline tõsiasi ei ununeks.

Nüüdki tasus kannatlikkus end ära. Erkki Laine pilk selgenes aeglaselt, kuid kindlalt, ja ta laskis Karila käe lahti. Ta viipas juhtivkonstaabli endale järgnema, pöördus aga liiga kiiresti ja lõi ohtlikult tuikuma. Karila jõudis Laine käsivarrest kinni haarata ja tal õnnestus haprast välimusest hoolimata üllatavalt jõulise olekuga meest jalul hoida.

„Häbiväärne lugu,“ pahvatas mees ühtäkki selge valju häälega. „Ega ma normaalses olukorras selline vabisev haavaleht ei ole. Headel päevadel kõnnin ka ringi ümber Töölö lahe ja veel üsna reipa sammuga. Kui teile sobib, võiksime ehk rääkida siin, sissekäiguhallis. Ma kardan, et ei suuda elutuppa enam uuesti vaadata.“

Karilale sobis hallis rääkimine väga hästi. Ta aitas Laine istuma helesinisele, ilmselt kallile sametdiivanile ja soovitas tal veidi aega täiesti rahulikult hinge tõmmata.

„Käin kiiresti vaatamas, kuidas elutoas välja näeb, ja toon teile üht lasi klaasitäie vett.“

Alles nüüd vaatas Karila korralikult ümberringi. Suure sissekäiguhalli laes rippus pilkupüüdev, pimestavalt särav kroonlühter. Sellega valgus tatud ruumis oli viis võlvkaarekujulist ukseava, kaks halli parempoolses ja kolm vasakpoolses seinas. Põrandat kattis hiigelsuur idamaine vaip, mille sinerdav toon harmoneerus täiuslikult diivani sinisega. Halli sei nadki olid värvitud suitsjalt siniseks, laepiiril väänlesid kuldsed tigu ornamendid. Avaras ruumis oli mitmele poole paigutatud väikesi ele gantseid lauakesi, seintel võlvkaarte vahel helkisid eri suuruses peeglid kõrvuti kuldraamides sünkjavõitu maalidega. Väga toretsev, väga kallis.

Kiire pilguheit kolme ruumi näitas, et korter oli üksi elavale inimesele ülemäära suur, kindlasti vähemalt sada ruutmeetrit, kui mitte rohkemgi. Paremal pool esimene oli magamistuba, kus pilku püüdsid romantiline baldahhiinvoodi ja kunstipäraselt kaunistatud kahhelahi. Kahes esimeses vasakpoolses toas valitses mänglev ja dekoratiivne rokokoo. Oli pastelltoone, marmorkattega kirjutuspulte, kõhukaid kummuteid, Hiina sirme, lugematul hulgal toataimi ja mitmesuguseid lilleseadeid. Ülepakutuses ja kramplikus stiilisuuna järgimises isikupäratu, kuid siiski omal moel muljetavaldav.

Seda hinnangut sisustuse kohta kuulis Karila oma peas Viola Kaario häälel lausutuna. Peale jõulude suhtus kohtuarst kirglikult ka ruumikujundusse ning oli aastate jooksul õpetanud ka Karilale üht­ teist eri

stiilisuundade kohta. Õieti oli kahju, et Viola ei saanud näha seda rokokoo triumfi siin. Teistsuguses olukorras oleks Karila plõksinud kohtuarstile korterist mõned pildid.

Elutuba paiknes hallist paremal, magamistoa kõrval. Surmakohas seistes ei otsinud Karila pilguga kõigepealt Hannele Lainet, vaid paberilehte, mida arvas kuskil nähtaval olevat. Ja nii see oligi. Kiirabimeedikuilt politseile jäetud formular lebas uksest vasakul oleval puldil, portselanist karjatüdrukukuju kõrval.

Karila võttis paberi ja laskis silmadel sellest kiiresti üle käia.

„Väljakutse aeg … saabumisaeg … koolnulaigud tuvastatud, ei saa ära suruda … koolnukangestus tuvastatud … arvatav surmaaeg … mui dugi, see on selge … väliseid vägivallamärke ei ole …“

Karila tõstis pilgu paberilt. Mõne hetke imetles ta sügava austusega elutoa seinu ääristavaid, põrandast laeni ulatuvaid raamaturiiuleid ja neile hämmastava akuraatsusega seatud raamatuid. Karila surus maha kiusatuse minna riiulite sisu lähemalt uurima.

„Sul on raamatukogutoas laip ja eesruumis läinud aastate varjudesse vajunud vana mees, keskendume nüüd ennekõike neile …“

Sisemonoloog, mida Karila tihti harrastas, vaibus, kui ta keskendas tähelepanu Hannele Lainele. Naine lamas selili peaaegu täpselt keset elutuba, roosal idamaisel vaibal roosa sametdiivani ja suure, muu sisustusega võrreldes massiivse diivanilaua vahel. Tema lühikesevõitu blondid juuksed moodustasid ümber pea tuhmilt läikiva nimbuse. Nägu hõbehalli kaelasalli kohal oli lillaka varjundiga ja veidi tursunud, mis oli ka loomuliku surma järel täiesti normaalne. Õhukese valge kampsuni hõlm oli nii palju üles nihkunud, et vasakult küljelt võis selgesti näha seljal olevat koolnulaiku. Jalas olid Hannele Lainel mustad, pidžaamapükse meenutavad plüüspüksid, mille säärte alt piilusid välja hallid villased sokid.

Tundus, et olukorras polnud midagi ebaselget, eriti kui kadunu isa oli oma tütre juba identifitseerinud. Karila pöördus kannal ringi ja läks

kööki otsima, et saaks viia hallis ootavale Erkki Lainele veeklaasi, nagu ta oli lubanud.

Köök oli ainus ruum, kuhu Karila polnud veel sisse vaadanud. See paiknes elutoa vastas, hallist vasakul. Sinna sisse astudes tõmbas Karila hämmastunult hinge. Köök oli kogu muu korteriga võrreldes justkui hoopis eri maailmast, mustvalge, modernse ja selgejoonelise sisekujundusega, kindlasti üsna hiljuti remonditud. Pikal marmortööpinnal seisid sõjaväelaslikult rivis kõikmõeldavad köögimasinad, usaldusväärse välimusega espressomasinast stiilse fondüüpotini. Hannele Laine pidi olema tõeline kokandusinimene, mõtles Karila imetlusega, ühtaegu köögiriistade arsenali pärast kadedust tundes.

Joogiklaasid leidis ta valgest vitriinkapist. Karila võttis ühe klaasi ja kaalus seda käes. Raske, elegantse kujuga, kallis disain. Ilmselgelt oli siin kõik viimse üksikasjani läbi mõeldud.

Kui Erkki Laine oli ilmselt janusena veeklaasi ühekorraga tühjen danud, istus Karila ta kõrvale diivanile ja tajus alles sel hetkel, et tal on palav. Sisse tulles polnud ta taibanud mantlit seljast võtta ja üritas nüüd otsida pilguga midagi nagitaolist. Kui mitte arvestada mõlemal pool välisust seisvaid suuri, nikerdustega kaunistatud pähklipuust kappe, polnud näha midagi, mis oleks viidanud rõivaste hoidmise võimalusele.

Karila ei tahtnud kadunu isa mõtteid kõrvale juhtida küsimusega riidenagi kohta ja leppis seepärast lihtsalt oma mantli lahtinööpimisega. Samas kaevas ta põuetaskust esile märkmiku ja pliiatsi, milleta ta politseimajast kunagi välja ei läinud. Seejärel oli ta lõpuks valmis pöörduma masendunult enda kõrval istuva elatanud mehe poole.

„Kuuleksin nüüd meeleldi teie enda suust, kuidas te täna tütre korterisse sattusite. Teil on ilmselt oma võti.“

Erkki Laine ei reageerinud küsimusele algul mingil moel. Aga mõned sekundid vaikinud, ajas ta selja sirgu, pöördus Karila poole ja noogutas talle otsa vaadates.

„Aga kas korteri võti on veel kellelgi?“

„Majavalitsejal. Ja Kauni Kodu nimelisel firmal, kust käib siin kaks korda nädalas koduabiline.“

Lihtsad küsimused olid aidanud Erkki Lainel veidi toibuda vapustusest. Nõnda oligi Karila mõelnud, kuid sellest hoolimata üllatus ta, kui Hannele Laine isa hakkas ilma palumata rääkima oma tütre elukorraldusest.

„Mina ju selle korteri omal ajal Hannelele ostsin, kuigi ta poleks nii suurt eluaset tahtnudki. Ja mu kadunud naine hoolitses sisustuse eest, sest Hannele on lapsest saati olnud natuke … saamatu. Tundlik ja endassetõmbunud, ütleksin. Tõsi, see hirmus köök, see on Hannele oma temp. Või ma ei tea, kuivõrd oma lõppude lõpuks. Olen nimelt juba pikemat aega kahtlustanud, et Hannele ellu on tunginud mingi pahasoovlik vaim. Paha inimene, ma mõtlen … Ega ma peast segi ole, kuigi mu jutt võib praegu selline tunduda. Sellepärast ma nii kangesti muretsema hakkasingi, kui ei saanud Hannelega mitu päeva ühen dust. Rääkisin temaga viimati telefonitsi neljapäeval kella ühe paiku pärastlõunal. Mõtlesin, et äkki takistab keegi teda telefonile vasta mast. Vaadake, olukord on viimasel ajal kogu aeg halvemaks muutu nud, Hannele on mind lausa oma elust välja tõrjunud … Meie perekonnas on muidu alati tihedat sidet hoitud. Oli täiesti ennekuulmatu, et Hannele ei vastanud üldse mu kõnedele. Ja ilma, et meil oleks olnud mingisuguseid arusaamatusi või riidu. Täna õhtul ma lihtsalt ei saanud enam hirmust võitu, nii et otsustasin tulla vaatama. Sellest hoolimata, et Hannele on kõvasti keelanud mul oma võtmetega siia tulla.“

Karila kuulas kannatlikult Laine siia­sinna looklevat juttu. Inimesed avanesid mis tahes olukorras kõige rohkem siis, kui lasksid neil rääkida vabalt ja kiirustamata. Kui maldasid veel nende mõttevoolu oma küsimuste ja tõlgendustega mitte katkestada, võisid lõpuks läbipääsmatuks džungliks kasvavate seletuste seast leida rohkesti olulist teavet – kui vaid suutsid selle tarbetust faktirägast üles leida.

„Siia jõudes avasin välisukse, aga ei astunud kohe sisse. Hüüdsin algul mõne korra Hannelet, vastust saamata. Kõik oli vaikne ja pime. Teadsin kohe, et midagi on väga halvasti. Hannele oli muidu alati õhtuti kodus, kohe päris alati … ja ta kartis pimedust. Vähemalt hallis põlesid tal ööpäev läbi alati tuled, isegi suvel keset päeva. Hannele poleks kunagi kõiki tulesid kustutanud, ka ööseks mitte.“

Laine hääl vaibus kuuldamatuks ja Karila mõistis, et peab aitama elatanud mehel juttu jätkata.

„Leidsite siis tütre elutoa põrandalt? Ja helistasite kohe häire keskusse?“

„Hannele nägi välja täiesti elutuna. Mul oli kohe selge, et ta oli sur nud juba mõni aeg tagasi. Ma ei ole puutunud teda ega mitte midagi siin korteris. Seda ma ei tea, mis kaks kohale saabunud kiirabimeest mu tütrega tegid. Ma olen siin diivanil istunud sellest ajast, kui lõpe tasin kõne häirekeskusse. Kiirabimehed ütlesid, et Hannele võib olla surnud haigushoo tõttu. Ma kahtlen selles. Mu tütar on küll juba aastaid töövõimetuspensionil liigesereuma tõttu ja tal on ka diabeet. Aga mõlema tõve vastu on ju olemas tõhus ravi. Mu tütar on ravimi tega väga täpne ja korralik, ei tohiks olla mingit sellist probleemi … Hannele on olnud väga üksi siin, selles suures korteris. Seda mõtet oli raske taluda juba siis, kui ta oli elus ja terve. Ja eriti raske on seda taluda nüüd, kui ta on siin üksinda surnudki, lamanud teab kui kaua pimedas elutoa põrandal.“

„Teie tütrel ei olnud abikaasat ega lapsi?“

„Kahjuks mitte. Ega tal ei olnud vist õieti sõprugi. Selles Kauni kodu firmas töötava koduabilisega oli ta vist veidi lähemalt tutvunud. Meie ainus laps on … oli väga eraklik. Minu ja oma emaga ta kohtus, tähendab siis, kui mu naine veel elas. Me kolmekesi olime üsna palju koos. Aga muud seltskonda me tütrel õieti ei olnudki. Ega Hannele meilegi oma asjadest palju rääkinud. Kui naine viis aastat tagasi suri, pidasin endiselt Hannelega tihedalt ühendust. Nii sageli me teineteist

ehk enam ei näinud, aga telefonis rääkisime ikka mitu korda nädalas. Kuni … see keegi … keegi paha inimene …“

Seni end vägisi talitsenud mees purskas ühtäkki taltsutamatult nutma. Erkki Laine ei püüdnudki nägu kätega varjata, istus lihtsalt, värisevad käed süles, ja laskis pisarail piki habet alla valguda ning oma veinipunase kampsuni kaelusele tilkuda. Karila, kes oli aastate jooksul näinud inimesi kõikvõimalikel viisidel lähedaste surmale reageerivat, ei tundnud piinlikkust ega ebamugavust ega sattunud hämmingusse. Ta mäletas, et oli näinud köögis majapidamispaberit rullihoidjal, ning läks ja tõi sealt seda paraja jao. Paberit Lainele ulatades mõistis ta, et kadunu isa vajab nüüd hingetõmbehetke.

„Ma mõtlen, et käin nüüd vahepeal teie tütart lähemalt vaata mas. Teie istuge täiesti rahulikult, toon teile veel teise klaasitäie vett. Räägime pärast edasi, kui te vaid suudate.“

Karila pani käe vana mehe värisevale õlale ja pigistas seda korraks. Tema üllatuseks patsutas Erkki Laine rahustavalt ta kätt, justnagu isa oleks kinnitanud pojale, et küll lõpuks kõik korda saab.

„Mine aga oma tööd tegema, noor mees. Minul ei ole selles elus enam kuhugi kiiret.“

Karila ei teadnud, kas teda liigutasid rohkem Erkki Laine sõnad või tema kuivkareda käe puudutus ta käe peal. Hetkeks nägi ta ennast ja kadunu isa kõrvaltvaataja silmadega. Kaks eri vanuses meest luksuslikus säravas hallis, vanem istub, noorem seisab, nende käed puudutavad teineteist, mõlemad vaikivad, kõrvalasuvas toas ootab surm. Selline kurvameelne kujutis oleks väga hästi võinud kuldses raamis Hannele Laine halliseinal teiste süngete piltide kõrval rippuda.