EESSÕNA
Olev Annus on Soome tundmatumaid tippsportlasi – tänu valitud spordialale kulturismile, kuid võib-olla ka seetõttu, et ta juhtus sündima Nõukogude Eestis. Ta on olnud Soome kodanik üle kolmekümne aasta. Kulturism pole võistlustasemel kunagi olnud tuntud spordiala ega olnud ka 1980.–1990. aastatel, mil Olev võitis Euroopa ja maailma- ning enne seda NSVL-i meistrivõistlusi. Olevi tundmatus võib olla seotud asjaoluga, et ta pole kunagi soovinud oma saavutustega hoobelda ega neist juttu teha. Ta on lasknud võitudel enda eest rääkida, kuid ainult neile, keda see on huvitanud. Olev on kinnine mees, omaette tiksuja ning oma ala suur ja salapärane legend kogu maailmas.
sündmuste jada, mis sai alguse Nõukogude Eestis Kohtla-Järvel äärmiselt kitsastes oludes. Sealt jätkus see Tallinnast Soome ja suurte võitude suunas. Tagantjärele on seega peaaegu võimatu aru saada, kuidas valis vaikne noormees, kes elas perega Tallinnas ühes väikeses toas, harrastuseks just kulturismi ja otsustas peagi tõusta spordiala maailma tippu – nagu juhtuski.
Kulturism oli Nõukogude Liidus keelatud võistlussport ja peagi pidi Olev kokku puutuma KGB-ga, mis oleks võinud tema eluküünla kustuta oleks ta ehk Eestis surnudki. Elu 1970.–1980. aastate Tallinnas oli kummaline ja ohtlik.
1. SPETSNAZI ÕHKIJA
Olev Annusele ja tema rühmale oli öeldud, et käsigranaat Limonka ehk „sidruni“ ohuala on kuni sada meetrit, kuid see ei tundunud sugugi tõele vastavat. Olevi viieliikmeline rühm oli teisest, parajasti granaadiheit mist harjutavast rühmast rohkem kui kahesaja meetri kaugusel, kuid sealt poolt pärit granaadikillud vihisesid ohtlikult lähedalt üle Olevi ja tema nelja seltsimehe pea.
„Bljääd! Pea alla ja kõik see mees võpsikusse,“ karjus Olevist vasakul seisnud leedukas Stanislav Paura peaaegu paanikas ja heitis end varju ot sides mutta.
Tema kõrvale viskus Andrei Valgevenest: „Omad, kurat.“
„Kuradi käpardid, jätta!“
Olev kuulis samuti granaadikildude üllatavalt valju vilinat, kuid hoo limata teadmisest, et juba üheainsa killu tabamus viiks kaasa pool pead, otsustas ta võtta olukorda endale omase rahuga. Ta põlvitas kaaslaste kõrvale, tõmbas kopsud õhku täis ja hüüdis kõrvalasuvale rühmale veidi konarlikus vene keeles: „Jätta, siin on omad.“
Plahvatas veel paar granaati ja killud lendasid endiselt Olevi rühmast liiga lähedalt mööda, kuid siis saabus vaikus. Olev ja seltsimehed tõstsid pea ning jätkasid teekonda laskeväljaku suunas.
See polnud sugugi esimene kord, kui Olev oli sattunud olukorda, kus mängus olid käsigranaadid ja mis võinuks lõppeda kurvalt. Kõigest paar
3. VÄIKE POISS SÕBRA TÄNAVALT
Olev Annuse lapsepõlves ei viidanud miski sellele, et hilisemas eas saab temast üks maailma paremaid kulturiste. Ainsaks viiteks selles suunas võib pidada tema isa eesnime – Arnold. Nagu kõik kulturismi ja kino ajalugu tundvad inimesed teavad, siis üks teine läbi aegade kõige edukam kulturist maailmas oli – Arnold Schwarzenegger. Ka temaga sai Olev oma karjääri jooksul tuttavaks.
Lapsena ei olnud Olev enda arvates tubli ei kehalise kasvatuse tundides ega tegelikult üheski aines. Koolis oli ta vähemalt enda arusaamise kohaselt klassis lühiduselt eelviimane õpilane, tüdrukud kaasa arvatud, ja talle tundus, et pallimängudes kutsusid kaptenid teda oma meeskonda alati kõige viimasena, mis oli alandav.
Teised õpilased seevastu nägid Olevis andekat sportlast, kes võitis kooli suusavõistlused. Nad panid veidi imeks, et Olev ei näidanud kunagi kordaminekuid ega võimalikku võidurõõmu välja. Ta oleks justkui pidanud võitmist nii enesestmõistetavaks, et seda polnud põhjust tähistada.
Tema nägu jäi ükskõikseks isegi siis, kui ta oli jõudnud ülekaaluka võit
Kool oli Olevile tüütu kohustus, kus ei leidunud piimajõgesid ega pud rumägesid. Mõnikord käis ta pigem päevasel ajal Tallinna kesklinna ki nos, kui istus sirge selja ja ükskõikse näoga klassiruumis. Kosmose ja Sõp-
8. MITMESUGUSED KARIKAD
Jorma Räty oli teinud Olevile pakkumise, millest polnud võimalik keel duda. Räty kutsus Olevit treenima Helsingisse oma Hi-Man Sporti jõu saali ja ütles ka, et hangib talle Räty äripartneri Risto Koivuneni juurde eluaseme.
„Risto on rahulik tüüp ja tal on korteris ruumi,“ selgitas Räty telefonis. „Aja ennast ja oma tavaar kiiresti sinna.“
Hi-Man Sport asus Ida-Pasilas ja sealsamas nurgal oli ka Koivuneni korter – suhteliselt ruumikas kolmetoaline tavalises elumajas. Olev saaks enda käsutusse isikliku magamistoa ja teeks kulud Koivuneniga pooleks. Taas elaks Olev seega ühes toas. Seekord aga oli ruumi veidi rohkem kui ema Hildegardi korteris Mustamäel: kui ema juures oli toas vähem kui kümme ruutu, siis Risto Koivuneni pakutud toas ehk isegi suurejoonelised kaksteist ruutmeetrit.
„Vähemalt eluolu mõttes näib mu elu liikuvat selgelt ülesmäge,“ muigas Olev omaette.
Olev oli tippsportlane, kes elas nagu teismeline poiss – väikestes tuba des ja teiste inimeste juures. Varsti sai ta teada, et spordialast olenemata elas Soomes samamoodi nii mõnigi tippsportlane. Jõukus sportlasteni ei jõudnud, see jäi tipptreenerite ja alaliitude härraste eesõiguseks. Nõuko gude Liidus kanti tippsportlaste eest paremini hoolt kui Soomes, olgugi et NSVL-is tähendas see ülehoolitsemist, et mitte öelda: allutamist ja sundi. Kui Nõukogude Liit otsustas viia andeka noore inimese maailma tippu, ei
Jan Tana Classicu raames USA-s Virginias Roanoke’is ja kogu Olevi ko hapealne ülalpidamine makstakse täies ulatuses kinni. Lennupiletid peaks ta siiski hankima oma raha eest.
Masters Olympia ise toimuks sügisel Mr. Olympia võistluste raames Atlantas, nii et kohal oleksid kõik kulturismimaailma tipptegijad. Mr. Olympia oli ja on jätkuvalt oma ala harrastajatele ja asjatundjatele aasta absoluutne kõrghetk ning selle tiiva all pälviks Masters Olympia kulturis miajakirjanduses ja teatud määral ka peavoolu ajakirjades ja telekanalites maksimaalse tähelepanu.
Olevi reaktsioon oli, et miks mitte. Ta oleks võistluse ajal juba nelja kümne kolme aastane ja mõistis, et paremat võimalust näidata kogu kul turismimaailmale, kes siin õige kulturist on, ei pruugi enam kunagi tulla.katsioonivõistlusel tõsiselt ühe maailma hinnatuima professionaalide tiitli nimel. Ta võiks nüüd näidata, et tema viimastel aastatel kogetud alan dused võistluslavadel olid IFBB poliitika tulemus ja ta tõepoolest kuulub maailma kulturistide eliiti.
Ta oleks jälle Mr. Big Russian, kelle ees teised end alandlikult üleval peaksid. Ta oleks kangelane, kes sirutaks taas täiel määral tiibu ja võtaks koha poodiumi kõrgeimal astmel. Ta võiks olla Masters Olympia, parimatest parim. Muidugi teadis Olev väga hästi, et Mr. Olympia võistlusel polnud mingisugust pistmist Olümpose või jumalikkusega. Mida veel! Vennad Weiderid olid selle nime oma võistlusele sisse vehkinud proosali selt õllemargilt.
Oli ainult üks aga. Biitseps. See polnud enam endine. Operatsioon Tallinnas oli küll õnnestunud, kuid pärast seda oli juhtunud midagi kahetsusväärset.
Olev oli seisnud Helsingi linnaliinibussis, kui see järsult nõksatas ja Olev oli hetkeks kaotanud tasakaalu. Ta oli tundnud biitsepsis kõrvetust ja
„Mis on teie reisi eesmärk, söör?“ nõudis passikontroll Olevilt.
„I’m going to teach US Marines, ma tulin siia USA merejalaväelasi treeni ma,“ põrutas Olev ilmetu näoga.
Passikontroll vaatas Olevit, vaatas veelkord ja võttis siis kõne. Imekom bel pääses Olev küll riiki, kuid alles pärast seda, kui tema Walkmani kasse timängija oli põhjalikult läbi uuritud. Vähemalt ei hakatud läbi kuulama Olevil kaasas olevaid kassette.
Kirsi-Marja vaatas oma kihlatu käitumist õudusega, kartes, et nende kena Ameerika-reis hakkab kohe alguses viltu kiskuma. Lõpuks ta aga lee bus, kui avastas, et võistlejad ja nende kaaslased majutati Atlantas kenasti hotelli Hyatt.
Päris võistlustel oli Olev võib-olla isegi sama heas vormis kui aastate eest suurte võitude ajal, välja arvatud probleem biitsepsiga. See häiris teda psühholoogiliselt. Võistluskaaslasedki olid nüüd kõvad või vähemalt kuulsad. Laval heitis ta pilgu kõrvale ja nägi seal seismas legendaarset Danny Padillat, alla 160 cm pikkust „Giant Killerit“, kes oli oma karjääris võit nud Mr. America, Mr. Universe’i ja teisi mainekaid tiitleid.
Võistlejaid oli lavale roninud kokku kaksteist ja kõik olid endised maa ilmameistrid. Kaasa oli saadud ka üks endine Mr. Olympia, Chris Dicker son, kelle võidust Londonis oli veidi üle kümne aasta.
Olev pääses hästi võrdlustesse kohe võistluse alguses, mis andis talle rohkem enesekindlust laval lihastest kõik välja pigistada. Samuti võis ta publiku reaktsioonide põhjal järeldada, et ta oli võistluse tipus koos spor diala superstaaride Lou „Hulk“ Ferrigno ja Robby „Black Prince“ Ro binsoniga – või kuidas IFBB võistlustel võis kunagi teada, kuidas keegi paigutub.
Olevi sõbra Lou Ferrignoga oli pärast viimast kohtumist midagi juhtunud, sest nüüd nägi ta välja nagu tõeline Frankensteini koletis. Ta sõrmed olid kasvanud pikaks, samuti lõug ja nägu. Ebaloomulikku tervikut täiendasid implantaadid, mille Ferrigno oli lasknud säärtele suurenduseks
Professional
Ajakiri HYMY 1988. a. mai.
![](https://assets.isu.pub/document-structure/221130131757-5ec152709af094f2fc66427e588be1f6/v1/27680c6e50ddab5b9b9032bee762c1c5.jpeg)
![](https://assets.isu.pub/document-structure/221130131757-5ec152709af094f2fc66427e588be1f6/v1/016492d24c8c03d20bfca1766332ae8c.jpeg)
![](https://assets.isu.pub/document-structure/221130131757-5ec152709af094f2fc66427e588be1f6/v1/fc5b811b122f049f067452d6dd2e719b.jpeg)
Esinemiste ja seminaride turnee Iirimaa-ŠotimaaInglismaa-Wales 1988. a. Trükisel kasutatud pilt on tehtud amatööride MM-il 1987. a.
Õlitatud ja pumbatud Olev on valmis lavale astuma, kõrval kulturismi edendaja ja ärinaine Jan Tana. Fotol Olevi rebenenud ja lühikeseks jäänud biitseps.
![](https://assets.isu.pub/document-structure/221130131757-5ec152709af094f2fc66427e588be1f6/v1/056b32fd191176dc39f9ff857d0164a2.jpeg)