Miali kodus ei olnud ühegi toa uksel lukku, polnud kunagi olnudki. Tõsi, maja välisust küll lukustati, kuid kuna kõik pereliikmed alatasa võtme ära kaotasid, asendas ema Liane snepri koodlukuga, sest numbreid polnud võimalik ära kaotada. Tema oli see, kes majas kehtiva korra välja mõtles ja selle täitmist kontrollis. Isa Germot oli tööpäevil harva kodus näha ja temast polnud abi muus, kui vaid selles, et ta oskas raha teenida ega koonerdanud seda jagades. Kõige paremas seisus oli siiski Miali vend Romet, kes õppis juba kõrgkoolis ja võis seepärast nii mõnegi Liane kehtestatud koduse reegli peale vilistada. Veel mõne aasta eest ei häirinud Mialid selles kodukorras miski, kuid mida aasta edasi, seda enam oleks ta tahtnud vähemalt vetsus istudes enda järel ukse lukku keerata. Õnneks oli see koht, kus tuli enne sisenemist uksele koputada ja nii jõudis Miali oma nutitelefoni riiete alla peita, sest iial ei võinud teada, kes koputas. Germo ja Rometi pärast ei tarvitsenud tal muretseda, kuid Lianet tema sisenemiskeeld kinni ei pidanud. Ema arvates polnud tütrel tema ees midagi häbeneda, saladustest kõnelemata ja kui tal sellesse privaatruumi sisenemiseks muud vajadust polnud, siis otsis ta sealt midagi, mille oli just sinna unustanud. Nii olid reeglitest saanud harjumused ja harjumustest trenn, mis distsiplineeris ning nurisemiseks polnud justkui põhjust, kuid ka rahuloluks enam mitte. Miali oli suureks kasvanud ja piiravasse kesta kinni jäänud, sest see polnud tema arenguga kaasa veninud. Liane nimetas sellist olukorda perekondlikuks kokkukasvamiseks, Germo ei näinud probleemi ja Rometi meelest elas nende pere omas mullis, mida oli lihtne lõhkuda, kuid ei tasunud, sest nii oli paljuski mugavam. • 5 •
„Kui sa pole rahul, leia oma abinõu!“ soovitas ta väiksemale õele ja selgitas, miks see tema meelest asjalik nõuanne oli. „Mõtle oma peaga! Arvasin ka algul, et lähen peale gümnaasiumi lõppu akadeemia ühikasse, kuid seal võin ma ju iga kell kelle tahes sõbra juures olla: kindel, aga selleks ei pea mõtlema, kas ma poes käies ikka ostsin kõik vajaliku või läks vetsupaber meelest …“ Miali ei saanud hästi aru, miks Romet talle sellist jaburust rääkis, sest nende vetsus polnud kunagi paberipuudust. Tema probleem oli lihtsalt selles, et Liane oli viimasel ajal pea sama tüütu nagu mõni ta klassi tüdrukutest. „Ma ei räägi sellest! Lihtsalt tahaks ise olla, oma asja teha ja endaga nõu pidada,“ selgitas ta oma seisukohta ning sai Rometilt aasiva küsimuse: „Miks sa siis pole? Ise süüdi, kui seda vaid vetsus teha suudad. Leia oma võimalus … lõpeta hädaldamine! Kuulsid, Liane tuli koju. Mul on tõega kiire.“ „Miks sa lapseke põrandal istud? Kas õde ei lase sind sisse?“ kuulis Miali läbi ukse ema häält. „Ma ei ole enam lapseke, Liane. Romet olen ja ma istun vetsujärjekorras.“ „Vabandust, Romet, läks meelest,“ sõnas ema ja sirutas käe üle tema, kuid ilmselt ei küündinud ust avama või siis lihtsalt segati teda seda tegemast. Miali peitis mobiili pusataskusse ja oli valmis väljuma, kuid ei saanud seda teha, sest Romet oli seljaga vastu ust ja tal oli Lianele veel midagi öelda. „Me ju leppisime kokku, et igalühel meist on oma nimi ja seda me siis kasutamegi. Nii on asi selge, kellega ja millest konkreetselt räägitakse. On ju?“ Miali ei kuulnud, mida täpselt Liane vastu pomises, aga talle meeldis Rometi suhtumine, sest oli ta ju ka ise just jõudnud • 6 •
tasemele, mil sujumine kui protsess ei rahuldanud enam ootusi muutuste suhtes – elus pidi ju ka midagi sellist juhtuma, mida oli võimalik märgata. Ei saanud olla, et kõik oligi nii igavalt ilus ja ühtlaselt hästi. Ja siis see juhtuski! Ühel päeval ei läinud Germo enam kontorisse tööle ja Liane sai oma töö juurest koondamisteate ning lisaks sellele lõppesid ka kõigi pereliikmete igapäevased poekülastused. Romet pidi loobuma akadeemias loengute ja ühika vahet jõlkumisest ning pikemaks ajaks koju sõitma, et distantsõppele jääda. Miali ei saanud enam kooli oma sõprade juurde minna ega isegi mitte kaubakeskustes käia, sest needki suleti ja kõigi õppeasutuste õpilased pidid jääma koduõppele. Lisaks sellele jäid suletuks ka huviringide ja treeningsaalide uksed. Kõige uskumatum oli aga see, et neid reegleid ei kehtestanud inimesed, vaid mingi tibatilluke batsill, kes oli kogu maailma enda valdusesse võtnud ning need, kes tema poolt kehtestatud seadustele ei kuuletunud, pidid surema – nii lihtne see oligi. „Mis see siis ära on: kaks nädalat kodus peab igaüks vastu,“ sõnas Germo kohvi rüübates ja pilku oma tahvelarvuti ekraanilt pööramata, lisades veidi aja pärast midagi talle olulist: „Börsil on suuri kukkumisi oodata, aga see pole midagi, sest maailmalõpp tuleb alles siis, kui päike kukub!“ „Uskumatu, et see kõik ei ole uni! Kuidas nad julgesid midagi sellist teha? Sõda ju pole, aga valitsus kuulutas välja eriolukorra,“ korrutas Liane juba mitmendat korda, ise aina haigutades. „Võta seda kui puhkust!“ pakkus Romet ja Miali arvates kulus ka talle üks korralik väljamagamine ära, sest sotsiaalmeedia postituste põhjal olid seda teinud pea kõik ta sõbrannad.
• 7 •
„Sa mõtle, Karina kirjutas, et oli maganud 24 tundi järjest ja Birke oli koos vanematega üldse linnast ära suvekoju kolinud. Ei tea, mis saab edasi …“ „Edasi tuleb distantssuhtlus ja kõik normaalsed inimesed kolivad internetti. Usu mind, see on meie kõigi tulevik ja ma ei ütleks, et halb,“ kinnitas Romet, lisades veendunult: „Üks meie õppejõud kõneles, et selle viiruse kiire levik sõelub välja elujõulise ühiskonna arenguvõimalused ja ellu jäävad vaid need, kel on paremad nutiseadmed või uuenduste loomise potentsiaali. Sinu turg börsil, Germo, langeb põrmu, kui sa just kohe ja nüüd oma pangahoiust krüptoraha vastu välja ei vaheta.“ „Ja mina: mida mina teen – kas ehitan endale garaažist lennukisalongi ja köögist pilootidele kokpiti?“ sõnas Liane, püüdes oma arust nalja teha. „Hea mõte! Aga kuhu mina siis oma bändiga kolin: kas kuu peale,“ jätkas Romet omal teemal ja oletas: „Ega ikka küll, sest seal pole nii kiiret internetti, et tabelis püsida.“ „Aga mul ei püsi enam silmadki lahti. Kui kooli ei pea minema, lähen parem ja magan,“ lausus Miali hommikusöögilauast tõustes ja mõtles öeldut tõsiselt. „Pane siis tool ukse ette, muidu …“ mainis Romet, kuid jättis lause lõpetamata. „Mis muidu?“ tahtis Liane teada ja siis hakkas korraga kõigil kiire, kuid oma toast kaugemale ei jõudnud neist keegi, sest kõik muud kohad olid ju koroonapandeemia tõttu suletud. Tool ukse ees oli muidugi hea mõte, kuid seni polnud Miali tihanud seda teha, sest ta oli tüdruk, mitte poiss nagu ta vend, kes kõike julges. Miali oli kaheksateist ja selles vanuses oli raske leida eeskujusid, kes oleks olnud temasuguse tüdruku kõrgendatud nõudmistega vastavuses või siis ligilähedalgi sellele. Veel mõne aasta eest oli tal • 8 •
olnud kümmekond jälgitavat, keda ta ka päriselt fännas, aga viimasel ajal enam mitte nii palju. Ja üldse: fännamine kui selline oli tema meelest lapsik ja tema polnud enam laps, nii et parema puudumisel võis ka vanema venna nõuandeid kuulda võtta. Virtuaalmaailm polnud Miali meelest ikka päris see, aga sageli taunitavam kui tegelikkus. Samas ei saanud üle ega ümber võimalusest, et probleeme tekitati mõlemas. Üks pettumus teise järel viis Miali arusaamisele, kui erinevad olid inimesed tegelikus elus ja pildis, mida ekraanile kuvati. Esimest korda koges ta seda viieteistkümneselt, kui oli käinud kohtingul poisiga, keda pidas netiinfo põhjal kenaks ja huvitavaks, kuid siis selgus, et tegu oli kaheteistaastase rullnokaga, kelle kontol polnud ühtegi töötlemata fotot ega tõeteragi tema enda huvidest. Targem olnuks siis juba semmida mõne oma kooli vanemate klasside poisiga, kui internetist tutvust otsida. Kahjuks jäi gümnaasiumi viimases klassis seegi valik niruks, sest vabu normaalseid poisse lihtsalt polnud. See ei välistanud muidugi sõprust, aga tekitas paksu pahandust sõbrannade vahel. Miali suutis koroonast tingitud eriolukorra kaks esimest päeva voodis vedeleda, aga väljamagamiseks ei saanud seda kuidagi nimetada. Ilmselt tegid ta sõbrannad sama, aga kui kellelgi turgatas pähe midagi targemat, toksiti see mõte kohe oma nutiseadmesse ja lähetati mõne teise ekraanile kuvatud näo aadressile. Nii püsisid nad kõik justkui koos, olid ärkvel, kuid liikuma ei pääsenud, sest ettevõtmised, millega harjunud oldi, oli see väike viirus neil ära keelanud ja ainus viis suhtlemiseks oligi toksimine ning seda kasutati agaralt. Läheks kaubakeskusse. Poisid on juba seal. Tauno ütles. Loll oled või? See on ju suletud! Mis siis: maja on ikka alles ja õues võib. Külm on ja mul hakkab sellest pea valutama. • 9 •
Mõttetu mutt. Mõttetu jutt. Mine sa kah … Koolis näeme! Näeme, aga läbi neti. Kindel, et tuleb distantsõpe??? Otsustatud ju! See on midagi uut! Jah, saab maha panna ja õps ei näe … ja nii edasi. Esimese kodus oldud nädala lõpus tundus isegi laupäev mõttetu, sest puhata polnud millestki ja minna ei saanud kuhugi. Üks nädal veel, mõtles Miali ja püüdis tegemata jäänud kodutöid järele teha, sest kogu see distantsõpe oli esimese hooga talle lihtsalt ühe ajaauke täis eksperimendina tundunud. Mõni aine näis küll isegi huvitavam, aga teine jälle ületamatu tobedusena, kuid enamuse ta klassikaaslaste probleem polnud mitte õppetöös, vaid selles, kuidas veebitunnis parem välja näha, milliseid riideid kanda ja kuidas tausta kujundada. Miali oli selle probleemi lahendanud taburetiga. Iga kord, kui Liane tema tuppa trügis, pidi ta esmalt selle mööbliesemega võitlema. See andis Mialile aega ekraanil kuvandit vahetada, õpikeskkonda siseneda või arvuti lihtsalt välja lülitada, sõltuvalt sellest, millisel lehel ta parasjagu viibis või millega tegeles. „Mida sa tegid? Näita! Kust sa ennast välja logisid?“ tahtis Liane teada, kui oli end tema selja taga positsioneerinud ning kinnitas: „Ma saan nagunii teada, kui sa tunnis ei õpi. Meil, lastevanematel, on klassijuhatajaga kokkulepe …“ „Ma ei saa õppida, kui sina mu seljataga seisad,“ vaidles Miali vastu. „Mul on oma taust ja nii nõme, kui keegi seal seisab.“ • 10 •
„Olgu! Aga see taust ju ei sobi,“ jätkas Liane sõjakalt, lisades: „Ma võin sulle suure Eesti kaardi muretseda. Pane see endale selja taha: ikkagi parem kui need Rometi bändimeeste postrid.“ „Ema! See on minu valik, palun … palun, kas ma võiks nüüd jätkata,“ lausus Miali nördinult, aga Liane võttis seda kui ülbitsemist. „Palun väga, aga ma tahtsin vaid head, sest klassijuhataja soovitas,“ sõnas Liane, kuid see polnud veel kõik. „Õpetaja ütles, et mõned lapsed on veebitunnis magamisriietes ja taustal roomavad ringi nooremad õed-vennad ning muud lemmikloomad.“ „Kus sa siin neid näed? Mine tüüta Rometit: need on ju tema pildid!“ lausus Miali ja tundis, et kui Liane teda kohe rahule ei jäta, võib ta tõesti midagi väga paha öelda. „Olgu. Nagu soovid. Ma lähen Rometit tüütama, aga ära unusta, et ma olen su ema!“ kostis pisut valjemalt kui tavaliselt ja punkti sellele vestlusele pani tema selja taga kinni vajuv uks. „Jälle mina halb!“ pomises Miali arvutilaua tagant püsti tõustes, et taburet tagasi oma kohale asetada. Õpikeskkonda naastes polnud tal aga enam mingit tuju tunnis osaleda. Siis ta lihtsalt tõmbas hääle maha ja vaatas, kuidas õpetaja ekraanil taidles. See oli isegi naljakas ja tuli meeleolumuutusele kasuks. Saanud Karinalt sõnumi, luges ta selle läbi ja sulges arvuti, et Birkele helistada ja milleski kokku leppida. Vaevu kõnet alustanud, raksatas toauks taas vastu taburetti ning ta pidi kõne katkestama hüüdega: „Mida jälle?“ „Mida, mida? Sa teadsid, et Rometit pole oma toas ega garaažis,“ ütles Liane ärritatult. „Mina? Kust mina pidin seda teadma … miks kõik minu kaela aetakse?“ vastas Miali samamoodi. „Ta on ju sinu vend: istute ja räägite läbi vetsuukse ja nüüd sa siis ei tea. Kuhu ta läks? Tead ju isegi, et praegu võib kogunemiste • 11 •
eest trahvi ja isegi ülikoolist eksmati saada. Nii et lao välja!“ karjus Liane. „Miks sa röögid, naine? Kas midagi on juhtunud?“ küsis Germo ja see oli üllatus, sest isa polnud juba mitu päeva magamistoast välja saanud, sest börsil toimus midagi, mis ei lubanud tal hetkekski pilku arvutiekraanilt kõrvale pöörata. „Romet on kadunud!“ luksatas Liane end tagasi tõmmates. „Siis tuleb sellest politseid teavitada, mitte karjuda, nii et teised inimesed šoki saavad. Helista!“ sõnas Germo naisele ta telefoni ulatades. „Hull oled või? Ma nägin teda hommikusöögilauas ja politsei ei võtaks seda kadumist tõsiselt … Kas sa tead, kuhu ta võis minna?“ jätkas Liane juba rahulikumalt. „Kas te peate seda siin, minu toas arutama?“ segas Miali vahele. „Just! Siin ja praegu. Isa peab ka teadma, mis toimub,“ võttis Liane taas sõna enda kätte ja jätkas juba nii, nagu tema õigeks pidas. „Bruno ema helistas mulle, et oli oma poja käitumises midagi kahtlast märganud ja arvutilaualt mingi valge pulbri jääke leidnud. Ma pakkusin kohe, et see võis koka olla …“ „Kes on Bruno?“ küsis Germo vahele. „Bruno!? Tule taevas appi! Kas sa ei tea, kes on Rometi bändi basskitarrist?“ sõnas Liane ja pööritas silmi. „Ma ei taha seda kuulata,“ sõnas Miali, võttis oma mobiiltelefoni ja läks vetsu. Äge sõnelus kestis majas veel mõnda aega ja edasi rääkis Liane vaid iseenda või siis õigemini oma telefoniga. Saanud lõpuks rahu, helistas Miali oma sõbrannale, kuid pidi kõne taas katkestama, et Rometilt vahele tulnud kõnele vastata. „Mis toimub? Vanemad on end sinu pärast segi kamminud. Kus sa oled?“ küsis ta veel enne, kui Rometile sõna andis. • 12 •
„Midagi ei toimu! Läksin lihtsalt jooksma: seda ikka ju võib,“ selgitas viimane. „Miks sa siis mulle helistad, kui oled jooksus?“ „Lihtsalt. Sain kullerilt sõnumi ja tahtsin paluda, et sina mu paki vastu võtaksid. Sobib?“ selgitas Romet. „Tellisid kokat või?“ küsis Miali igaks juhuks ja muigas omaette. „Jah, kust sina tead?“ vastas Romet samamoodi. „Liane ütles, et Bruno ema oli talle helistanud ning mingit valget pulbrit leidnud. Tõsi või?“ jätkas Miali. „Tõsi. Tead, las nad siis jahuvad edasi. See koroonahirm on Lianel koos juustega ka ajukurrud sirgeks tõmmanud – kuula nüüd, õeke, mul on muudki teha, kui mingi pulbrilise jamaga tegelda. Kuulsid hommikuprogrammist: meie lugu mängiti kahel korral?“ „Ise ei kuulnud, aga Karina helistas, et olete oma viimase looga tabelis, aga Birkega pole ma veel saanudki kõnelda, sest kogu aeg segatakse. Lähen vist samuti jooksma, sest siin kisub nõmedaks …“ „Oota siis kuller ära. Seal on elektroonika, aga ära Lianele näita. Lõhub veel midagi ära.“ „Olgu. Panen seifi,“ lõpetas Miali kõne. Oli ka viimane hetk, sest välisukse taga lasti kella ja õnneks kuulis Miali seda enne kui Liane, kes ikka veel ülakorrusel kellelegi valjult infot jagas. „Kes see oli? Kas toidukuller?“ jõudis ka Liane hetk hiljem välisukse juurde. „Ei. See oli mulle. Tellisin raamatukogust õpikuid,“ vastas Miali ja kiirustas oma tuppa. Liane järgnes talle, et selles veenduda, kuid pidi pöörduma, sest Germo hüüdis teda. „Kallis, kas täna millalgi sooja toitu ka saab või pean kogu päeva kuivikuid närima?“ • 13 •
„Sulle kuluks nälgimine tõesti ära, sest sa ei mahu enam voodissegi, kui nii jätkad,“ oli viimane, mida Miali kuulis, enne kui oma toaukse sulges. Põrnitsenud pettunud ilmel taburetti, lõi ta seda jalaga ja kahetses samas: „Ai-ahh, see oli valus … minust ei hooli keegi, isegi mitte see puust neljajalgne – mis turvamees sa oled, kui ei suuda ukse eeski seista. Põrgusse! Aitab küll, halloo … tšau, Birke! Välja lähme? Nõus. Kus? Olgu! Saame siis Huma kaubakeskuse pakiautomaatide juures kokku.“ Huma kaubakeskuse juures oli teisigi tuttavaid ja Miali juba rõõmustas, et saab suust-suhu uudised kuulda, kuid siis tuli munitsipaalpolitsei patrull ega lubanud neil suurematesse gruppidesse koguneda. Nii nad siis seisid kahe-kolmekesi, jutlesid omavahel ja vahetasid siis kohti. See isegi toimis ja lõpuks sai kõigi koolikaaslaste ja muude tuttavatega paar sõna vahetatud. „Kui nii külm ei oleks!“ nurises Birke. „Ja mitte kuhugi ei saa sooja minna. Nii nõme, et isegi kohvikud on suletud.“ „Mina panin paksult riidesse,“ märkis Miali, sest ema lihtsalt ei lubanud teda vähemaga majast välja. „Õudne jah! Mina küll karupükse jalga ei pane. Ega ma tita ole,“ vastas Birke jalalt jalale hüpates. „Keskuse toidupoodi ju saab sisse. Seal on küll soojem kui maja ees,“ pakkus Miali ja paar lähemal seisnud tüdrukut olid sellega kohe nõus. „Lähme, aga seal peab maski nina ees kandma,“ meenus kellelegi. „Mina ei tule, sest mask hõõrub meigile jooned sisse ja siis olen ma näost nagu sebra,“ keeldus Birke ja otsustas kõigi eest: „Karina, lähme parem sinu poole. Sul on ju ema kuni viieni haiglas tööl ja seal ei keelaks meid keegi.“
• 14 •
Miali meelest oli see igatahes parem, kui kuularid kõrvas oma kodus istuda ja oodata, millal Liane need tal peast ära tõmbab. See kole komme oli emal tekkinud viimase nädalaga ja oli juba paari korra järel väga häirivaks muutunud. „Sobib, tulge pealegi, aga võtke midagi kaasa,“ oli Karina nõus. „Tuju on kangesti null. Pole viimasel ajal kuskile saanud. Vanemad kinkisid mulle jõuluks raha, ostsin endale just uued kingad, aga need lähevad moest, enne kui klubisse peole saan,“ lisas Birke. Ostnud toidupoest mõned purgid siidrit ja paki krõpse, kiirustasid tüdrukud bussipeatusse, et koos Karina juurde sõita. Bussi neid aga ilma maskita ei lubatud. Mialil oli mask olemas, sest Liane oli selle talle vägisi õlakotti surunud, aga Birke lihtsalt keeldus seda kandmast ja siis läks inetuks sõnavahetuseks. Edasi juhtus midagi, mille peale heaoluühiskonnas üles kasvanud tüdrukud poleks ka kõige tujukamas meeleolus tulnud. Linnavalitsuse palgatud maskivalvur keeras ilma näomaskita bussi trüginud Birkel käed selja taha ja tiris ta ühissõidukist tänavale. Miali haaras kotist maski ja asetas selle näo ette. Korraga oli tal selline hirm, et ta lihtsalt istus esimesele vabale istmele ega vaadanud kellegi poolegi. Helkurvestis ja musta näomaskiga mees pani talle käe õlale ja ütles: „Tubli tüdruk: sinust saab veel asja!“ Jõudnud magalarajooni, kus elas Karina, oli Miali juba kõigeks valmis. Talle hakkas isegi tunduma, et maskist oli kasu, sest see kaitses teda võõraste pilkude eest. Mida samm edasi, seda kindlamini ta end tundis ja Karina kortermaja välisukse ees jõudis talle kohale arusaam, et sellest maskikandmise trendist võis saada isegi uus normaalsus. „Okei, aga ka siia trepikotta ilma maskita sisse ei lähe,“ ütles Karina täiesti rahulikult, enne kui koodlukuga suletud välisuks ta ees avanes.
• 15 •
Karina oli koju jõudes nagu ikka, rõõmus ja sõbralik. Miali kohmetu väljanägemise kohta ei lausunud ta sõnagi, aga ta ei rääkinud ega imestanud ka selle üle, et Birket bussi ei lubatud. „Oo, kirsisiider: minu lemmik,“ sõnas ta ja kallistas sõbrannat nagu tavaliselt ning lisas siis: „Siin ei pea sa maski kandma. Mu ema testib end iga päev, kui töölt tuleb ja tegelikult on tal nii pikad vahetused, et me peaaegu ei näegi teineteist.“ Edasi tulid juba jutud poistest, kes kus, ja veebitundidest ning siis asuti sõbrannade omavahelisi suhteid klaarima, sest reaalselt mittekoosolemine oli nende omavahelises läbikäimises paljugi muutnud. „Ma kohe imestasin, et meie piripiiga Eriin julges nii avalikult nähvata,“ sõnas Miali, „sest tavaliselt ei saa ta sõnagi suust, aga veebis kommenteerib kõiki, nagu oleks ise tark.“ „Mind üllatas Vika sotsiaalmeedia kontode arv,“ lisas Karina ja luges ridamisi üles kõik populaarsemad kohad, kus oli oma klassiõe kommentaare lugenud. „Täitsa huvitav, kuidas inimesed ikka muutuvad, kui maski kannavad,“ tegi Miali oma järelduse, mõtles pisut ja lisas: „Üks mask katab teise ja siis ei saa enam arugi, kes on kes või missugune on selle inimese tegelik pale.“ „Jah!? Ja tegelikult ka,“ jätkas Karina, kui oli samuti pisut mõelnud. „Mu ema tuleb töölt, maski ja visiiri vorbid näol ja läheb otsejoones duši alla. Haiglas pidi ikka päris jube olukord olema.“ „Sa mõtled neid, kes surevad või?“ tahtis Miali teada ja sai vastuseks noogutuse. Korraga tajusid nad mõlemad, et millest nad ka ei kõnelnud, hõljus õhus ikka midagi, mis suutis nende üle valitseda, neid rõhuda ja mõtteid juhtida. „See hullus on nagu mingi nähtamatu suunamudija, mis paneb inimesi tegema asju, mida nad muidu ei teeks,“ lausus Karina ja • 16 •
keeras siidripurgi tagurpidi, lisades: „Ikka täielik tühjus. On, nagu polekski joonud.“ „Jah, siin sama,“ lausus Miali sõbranna mõttest haaratuna. „Sul on siin rahulik, aga meil on kodus hullumaja. Ema muudkui õiendab kõigi kallal ja kontrollib, mida poleks vaja. Isa on vanemate magamistoast oma kodukontori ja söögikoha teinud. Õnneks on Romet veel normaalne.“ „Tõesti?“ lausus Karina. „Siis ma ei imestagi, miks sa telefoni hääletu peale oled pannud ja kõnedele ei vasta, sest selle silm vilgub sul ju kogu aeg. Äkki on Romet?“ „Näen ju, et pole, ja temaga kõneleme vaid siis, kui on infot, mida jagada. Niisama ei helista,“ selgitas Miali ja vaatas kella, kuid samas ka seda, et Liane oli talle juba neli vastamata kõnet teinud. „Jah, aga Birke on kindlasti maruvihane. Nüüd ei helista ta meile terve nädala,“ sõnas Karina ja vaatas samuti kella. „See pole ju meie süü. Olgu. Ma pean vist minema, muidu kutsub Liane politsei … täitsa imelik, et ta sulle veel helistanud pole,“ märkis Miali ja tõusis. „Õnneks on sul palju sõbrannasid ja kõigile helistamine võtab aega, aga ma ei imestaks, kui ta ka minu emale helistab. Homme veebis näeme. Mäletad ikka? Meil on kirjanduses ju kolmekas: sina, mina ja see Dostojevski!“ Karina juurest lahkudes ei kiirustanud Miali kohe bussipeatusse, sest nii hea oli üle pika aja end vaba inimesena tunda ja lihtsalt niisama mööda tänavat kõndida. Maski kandmine näo ees polnud enam probleem, vaid pigem juba abinõu. Miali koju jõudes oli aeg juba hilises pärastlõunas ja ilm talviselt hämardumas, aga tuju see-eest superhea. Tühjadel tänavatel kõndimises oli olnud isegi mingi omamoodi võlu ja Miali jaoks oli see enneolematu kogemus, mis tekitas • 17 •
tunde, nagu oleks ta päriselt imedemaal, kuigi homsele veebitunnile mõeldes pidanuks ta refereerima Dostojevski „Kuritööd ja karistust“. Kõik see meelolu ja mõttearendus muutus aga olematuks, kui ta oma koduuksest sisse astus. „Kus sa olid? Ma olen kõik haiglad läbi helistanud: sind polnud kuskil!“ karjus Liane endalt pleedi heites ja suure toa diivanilt püsti karates. „Haiglad? Miks ma pidin haiglas olema?“ küsis Miali end hetkeks imestama unustades. „Kus siis veel? Sa ei vastanud ju mu kõnedele ja keegi su sõbrannadest polnud sind näinud … ma olin juba valmis politseisse helistama, aga olin sellest murest nii väsinud, et jäin siinsamas diivanil magama,“ ahastas Liane edasi ja tal oli veel versioone, mis kõik võis juhtunud olla. „Ma ju ütlesin, et lähen paariks tunniks ja …“ tahtis Miali selgitada, kuid Liane polnud veel lõpetanud. „Sa ei öelnud midagi, ei sõnagi, kuhu sa lähed ja kellega. Kuidas sa võid oma ema sellisesse olukorda panna? Kas sa üldse ei mõtle minu peale? Sa ju tead, millises ohtlikus olukorras me praegu oleme … me kõik võime nakatuda ja ära surra …“ Miali seisis eeskojas ja tundis end nagu post, mille peale linna koerad jalga tõstsid. Tema hämmastus oli nii suur, et halvas igasuguse võimaluse eneseõigustuseks. „Mis lärm, mis toimub?“ tahtis Romet teada ja lisas: „Liane! Kas meil on uued naabrid, kes ei kuule piisavalt hästi, et sa pead nii valjult kõnelema?“ „Küsi seda oma õelt! Tema eksperimenteerib meie eludega,“ jätkas Liane ja vajus tagasi diivanile. „Minu meelest on kõik okei,“ sõnas Romet, samas Mialid paigast nügides: „Ärka nüüd üles, õeke! Kuuled, mul on seda asja vaja,“ • 18 •
sosistas ta siis ja lisas juba valjemalt: „See viirus ei tee inimesi mitte ainult haigeks, vaid ajab ka need hulluks, kes on veel terveks jäänud.“ „Kallis! Kas kõik on hästi?“ hüüdis Germo, kui õde-venda vanemate magamistoast möödusid ning kuna vastust ei järgnenud, ei tulnud ka uut küsimust, sest vaikimine oli ju nõusolek. Astunud oma tuppa maja teisel korrusel, pidi Miali siiski vihastama, sest kõik sahtlid ja kapiuksed olid irvakil ning isegi vooditeki serv üles keeratud. „Püha müristus: kas siit on tsunami üle käinud!?“ kommenteeris ta nähtut ja oli valmis ka selles korralageduses Lianet süüdistama, kuid siis peatus ta pilk Rometil küsimusega: „Ega ometi sina?“ „Sorri, ma oleks kõik tagasi pannud, kui Liane poleks karjuma hakanud. No lihtsalt ei jõudnud,“ selgitas vend oma käitumise tagamaad ja küsis uuesti: „Otsisin seifi, kuhu sa mu saadetise peitsid.“ „Miks see sulle nii tähtis on, et pidid mu toa segi pöörama?“ ei saanud Miali jätta küsimata, sest polnud oma vennalt sellist käitumist oodanud. Viimaste nädalatega olid Miali senised tõekspidamised lausa sõelapõhjaks muutunud ja miski polnud enam nii nagu varem. Isegi pidevalt pilgu alla virvendav meediainfo sellest, et kõik saab korda ja peagi elame nagu vanasti või veel paremini, oli muutunud tüütuks ja kohati lausa ebausutavaks. Paljud sotsiaalmeediausku inimesed elasidki vaid omaenda soovmõtlemises ja olid isegi rahul, kuid Miali mitte. „Ma panin selle oma seifi,“ sõnas ta, võttis õlakoti, tõmbas selle luku lahti, vaatas siis Rometi poole ja küsis: „Mis selles on? Kohe saame teada …“ „Ei, ei, jumala pärast, ära vääna! Seal on süntesaatori kiip ja veel paar asja …“ hüüatas Romet ja tormas oma pakki õe käest ära võtma, kuid Miali oli väledam. • 19 •