Toomas, omadele Tommi

Page 1

Pildid joonistanud Anu Kalm

Autor tänab Joel Jürissoni Jüripoja Loomakliinikust abi eest.

Kujundanud Villu Tammer

Toimetanud Kadri Põdra

Tekst © Anne Grave

Pildid © Anu Kalm

© Tammerraamat, 2022

ISBN 978-9916-681-24-4 Trükikoda Greif www.tammerraamat.ee

Kui Tommi, õige nimega Toomas Sillak, esimesel septembril Vahtriku Gümnaasiumi uksest sisse astub, tunneb ta end uhkelt ja kindlalt. Ta on ikkagi juba teise klassi poiss. Aasta tagasi oli Tommi ema kõrval kooli poole astudes üsna ärevil ja veidi hirmunud. Nüüd on asjalood teisiti. Kõik, mis ees ootab, on tuttav ja omaseks saanud. Ainult seekord ei saa ema temaga aktusele kaasa tulla. Tal olevat mingi tähtis nõupi damine. Ega Tommi sellepärast väga kurvastagi, tal tee tuttav ja sõbrad ees ootamas.

Lisaks oma klassikaaslastele saab Tommi hästi läbi mõne kolmanda klassi poisiga. Üks kolmandikest, Kaido, on Tommi hea sõber ja naaber kõrvalmajast. Kaidoga on nad suve jooksul kohtunud küll, aga teiste poistega ei ole Tommi terve pika vaheaja jooksul sõnagi vahetanud. Igal juhul on Tommi koolialguse õhinat täis.

Koolimaja aula on suminast ja saginast tulvil nagu mesilastaru. Aktuse alguseni on jäänud loetud minutid ning saal täitub igas vanuses õppuritega. Tommi otsib silmadega oma klassikaaslasi. Saali eesotsas märkabki ta oma klassijuhatajat ja klassivendi, kes tema poole viipavad. Tommi seab end istuma ja kiikab üle õla tagumistest ridadest Kaido tuttavat kahupead otsides. Seal see punapea istubki, nina jälle telefonis.

5

Tommi jõuab hõigata: „Hei, Kaido!”

Aga sedamaid kostab Kaido enda toolireast õpetaja hääl: „Tss, vai kust! Aktus algab!”

Tommi näeb veel silmanurgast, kuidas Kaido hüüatuse peale pead tõstab ja talle lehvitab. Juba kostabki pidulikku marsimuusikat, mille saatel uued esimeste klasside õpilased sisse sammuvad. Väikesi kooli jütse saadavad gümnaasiumi viimase klassi õpilased. Nemad paistavad väikeste kõrval nagu onud ja tädid. Tommile tundub naljakas, et mõnel suurel poisil on juba habegi ees.

Väikesed tohivad istuda aukohale lava ees. Koos lauldakse hümni. Esimeste klasside õpilastele antakse kätte nende aabitsad. Direktor peab kõnet. Pärast pidulikku osa toimub selle õppeaasta esimene tund. See on kõigil klassijuhataja tund. Aulast hargneb suur õpilastesumm laiali erinevatesse klassiruumidesse.

Tommi õpetaja tervitab kõiki juba tuttavas klassiruumis. Suurt midagi seal muutunud ei ole. Mõned stendid on veidi värvi vahetanud ja paistab, nagu rulood oleksid ka uued, aga Tommi ei ole selles päris kindel. Oma koha akna all saab ta selgi aastal, sealt on hea õue vaadata. Õpetaja räägib natuke, mis neid teises klassis ees ootab, ja kes soovib, võib oma suvest jutustada. Lõpuks jagab õpetaja tunniplaani ning esi mene, pidulik koolipäev ongi lõppenud. Tommi kiirustab välisukse poole lootuses, et ehk ootab Kaido juba ukse juures. Tommil oleks väga hea meel Kaidoga koos koju minna. Osa õpilasi on vist veel klassides. Tommi viivitab natuke kolmanda klassi ukse juures ja mõtiskleb, mida täna veel teha võiks. Õpikutele ja töövihikutele tuleb paberid ümber panna, aga seda saab hiljem ema abiga ette võtta. Rohkem kohustusi teda täna ees ei oota. Nojah, Lakiga

6

tuleb muidugi väljas käia. Laki on Tommi koer, üheksakuune koera poiss. Kasvult annab ta juba täiskasvanud koera mõõdu välja, peas on aga veel täitsa kutsikaaru.

Tommi mõttelõnga katkestab hooga avanev klassiuks. Teiste seas tormab klassist välja Kaido.

„Tšau!” hõikab Tommi Kaido suunas.

„Tšau!” vastab Kaido Tommile lähemale tulles. „Kas ootasid mind?” küsib värske kolmandik.

„Ootasin jah, mõtlesin, et võiksime koos koju minna,” selgitab Tommi.

„Davai, lähme!” nõustub Kaido.

Poisid astuvad koos koolimajast välja ja sammuvad juttu vadista des bussipeatuse poole.

Kell hakkab viiele lähenema. Tommi teab, et õige varsti avaneb kor teriuks ja ema astub tuppa. Tommi ema Katre töötab ühes kontoris juhiabina. Tema tööpäevad kestavad hommikul kella kaheksast õhtul viieni.

Et ootamisaeg kiiremini läheks, otsustab Tommi Lakiga õues tiiru teha. Koer vaatab talle nagunii oma pruunide silmadega paluvalt otsa. Jakk selga, Lakile rihm kaela ja juba nad ongi trepikojas. Naljakas mõelda, et kui nad talvel Laki enda juurde võtsid, oli koe ral algul trepist kõndimisega raskusi. Poiss pidi teda alati süles alla ja üles tassima. Kutsika pisikesed käpad olid trepiastmete jaoks liiga tillukesed. Nüüd on asi teine. Laki on sirgunud keskmist kasvu koe raks. Krussis karva ja pooleldi kikkis kõrvad on ta pärinud oma emalt, Tommi vanavanemate koeralt Krässult. Tumedamad laigud beeži karvkatte sees on ilmselt Laki isa pärandus. Laki isa on arvatavasti Tommi vanavanemate naabrite mustakarvaline koer. Igal juhul näeb Tommi neljajalgne sõber väga vahva välja. Trepikojast tänavale jõudes suundub poiss koeraga pargi poole. Pargis on näha veel mõnda õhtust jalutajat, kes üksi või oma loomaga välja tulnud. On ka üks naine lapsevankriga. Tommi ja Laki asutavad

8

end ka pargiringile. Laki uudistab puu all vedelevaid kastanimuna sid ja püüab tuule lennutatud lehti. Mängimise kõrval on koeral mee les ka oma hädad ära õiendada. Tommi võtab selleks puhuks taskusse varutud väikese kilekoti ja koristab pargimurult oma lemmiku pruuni pehme vorstikese nagu kord ja kohus.

Tommi mõtleb hetkeks tagasi sellele ajale, kui ta emalt koera võtmist lunis. Just looma järelt koristamisega toimetulek oli olnud üks ema hirmudest. Õnneks suutis Tommi siiski ema nõusse mee litada. Algul, kui Laki veel päris pisike oli ja toapõrandat märgas, pidi päris palju vaeva nägema. Tommi ei andnud alla, tal oli emale antud lubadus meeles – tema hoolitseb koera eest. Nii ta ka tegi. Õnneks sai Laki paari esimese nädalaga väljas käimise mõttest aru. Nüüd peab vaid hoolas olema ja mitu korda päevas temaga käigu ette võtma.

Pargiteelt kodumajani tagasi jõudes märkab poiss sõiduteelt maja ette keeravat ja peatuvat musta autot. Masinast astub juuste lehvides välja Tommi ema ja viipab hüvastijätuks pikka kasvu tumeda peaga autojuhile. Pöördudes märkab ta poega ja näib Tommi arvates veidi üllatunud olevat.

„Kes see oli? Ma arvasin, et sa sõidad bussiga koju?” küsib poiss kahtleval häälel.

Ema kallistab Tommit ja vastab veidi kohmetult: „Üks tuttav tõi mind autoga ära.”

„Sa võid ju meie autoga ka tööl käia, kui tahad,” jätkas Tommi.

„Tead ju küll, Tommi, et tööle jõudmiseks on mul kergem bussiga sõita. Kesklinnas on liiklus väga tihe ja parkimiskohti pole lihtne leida,” selgitab ema. Koos astuvad nad trepikotta ja ema lisab:

10

„Pealegi on linnaliikluses niigi palju autosid, kus vaid üks inimene sees istub. Ma sõidan parema meelega ühistranspordiga. Jätame auto parem nädalavahetusel maale sõitmiseks või muudeks kaugemateks reisideks.”

Tommi ei jäta jonni ja pärib edasi: „Aga see tuttav mees ju sõidab autoga?”

„Tal on kesklinna veidi pikem maa, ta elab linna teises otsas,” vas tab ema kannatlikult.

Jõutaksegi korteriukse taha. Tommi näib pisut pahasena. Ema avab võtmega ukse ja laseb poisil koos koeraga esikusse minna, astub isegi sisse ja sõnab:

„Ära nüüd mossita, Tommi! See on lihtsalt mu töökoha lähedalt loomakliinikust üks tuttav, kes mind koju tõi.”

Kogu selle vestluse aja on Laki ema jalgade ümber tiirutanud ja perenaise tuleku üle rõõmustanud.

„Vaata, kuidas Laki rõõmustab!” lausub ema Tommile. „Proovi sinagi nüüd veidi naeratada!”

„Hea küll,” venitab poiss. „Ma lihtsalt muretsesin. Sa ju tead, et võõraste autodesse ei tohi istuda.”

Ema kallistab uuesti poega ja vastab talle naerdes: „Sul on õigus, pean seda meeles!”

Esimene päris koolipäev sattus sel aastal neljapäevale. Tommi meelest on teine september esimene päris koolipäev seepärast, et siis toimuvad tavalised tunnid. Eelmise päeva aktus ja klassijuhataja tund olid olnud niisama kooliaastale sissejuhatuseks.

Tommile täitsa istub koolis käimine. Talle meeldivad eriti kehaline kasvatus ja matemaatika. Loodusõpetusel pole ka viga. Neljapäeviti toimuvadki kõik Tommi lemmiktunnid, lisaks eesti keel ja muusika.

Laulmise vastu pole Tommil midagi, aga muusikaõpetaja on kui dagi kurja moega. Keegi Tommi klassivendadest teadis rääkida, et vanemate klasside õpilased on muusikaõpetajale pannud hüüdnimeks Vana Krõnks. Eesti keelt õpetab neile, nii nagu matemaatikat ja loodusõpetustki, nende oma klassijuhataja. Eesti keele vastu ei ole Tommil ka midagi, aga kuidagi igav hakkab tal vahel seal tunnis. Tema oskas esi messe klassi tulles juba soravalt lugeda, mõni alles veeris või ei tund nud kõiki tähtigi. Nüüd loodab Tommi, et teises klassis antakse eesti keeles veidi raskemaid ülesandeid.

Koolikoti pakkis Tommi eelmisel õhtul ära. Ema abiga said ka õpikud ja töövihikud paberi ümber. Nüüd, neljapäeva hommikul,

12

jääb vaid kott haarata, jakk selga tõmmata ja emaga koos uksest välja astuda. Ema kiirustab ise juba koridoris seistes Tommit tagant: „Tule nüüd, buss ei oota!”

Tommi kohmitseb veel jalanõusid jalga panna, piiludes esiku põrandal istuva Laki poole. Tommi südames on väike mure koera pärast.

„Kuidas Laki küll terve päeva ilma meieta vastu peab?” küsib Tommi emalt, kui nad on korteriukse enda järelt kinni tõmmanud.

Kontsade klõbinal trepist alla rutates vastab ema: „Eks me peame lootma, et ta miskit pahandust ei tee. Ta peab meie päevaplaaniga

uuesti harjuma. Laki on juba üheksakuune, peaaegu täiskasvanud koer. Mäletad, kui me varakevadel ta enda juurde tõime?”

„Jaa, muidugi mäletan!” vastab Tommi õhinal, „ta näris su susse, kui üksi koju jäi.”

Ema jätkab naerdes: „Täpselt, minu roosade toatuhvlite servad näris ära. Üht-teist pahandust tegi ta veel, kõike ei mäletagi enam.”

„Kõlari kaabli järamine elutoas oli ka Laki töö,” meenutab Tommi.

„Tõepoolest,” naeratab ema, „olin selle juba unustanud.”

Ema ja poeg on oma meenutuste saatel bussipeatusesse jõudnud. Paar minutit veel oodata ja juba paistabki buss. See on hommikusel tipptunnil rahvast täis. Kaks peatust saavad Tommi ja ema koos sõita, siis peab poiss maha minema. Katre sõidab veel mõne peatuse jagu edasi ja lehvitab bussiaknalt kõnniteel astuvale poisile.

Tommi viipab samuti käega ja rühib teiste samas suunas mine vate koolijütsidega edasi. Emal vist on tõesti õigus, ei tasu Laki pärast muretseda. Kuigi Tommi oli terve suve rohkem koeraga koos ja Laki vähem aega üksi kodus, pidi kutsikas enne suvevaheajale jäämist siiski Tommi koolist tulekuni isepäi hakkama saama.

Kooliuksest sisenedes kohtab poiss klassikaaslasi ja tema mõtted liiguvad eelseisvale päevale.

Alanud õppeaasta teine päris koolipäev oli üsna ruttu möödunud. Reede oli olnud esimeses klassis lühike koolipäev, nii ka teises klassis. Ju siis kõik mõtlevad nädala viimasel argipäeval juba nädalavahetusele ja seepärast on tunniplaan selliselt sätitud. Õpetaja on ka ju inimene, meenutab Tommi vanaema Mare ütlust.

Viimase tunni lõpul klassist väljudes vaatab Tommi koridoris otsivalt ringi. Sagimist on palju, kuid tuttavat punapead ei paista kusagilt. Tommi liigub stendi poole, millel on näha algklasside tunniplaan. Poiss uurib tabe lit ühtepidi ja teistpidi. Kõik on selge, sõber Kaidol kolmandast klassist on täna üks tund veel. Mis siis ikka, Tommi läheb seekord üksi koju.

Korteri ukse taha jõudes kuulatab Tommi enne võtmega ukse ava mist. Poiss keerab vaikselt võtit ja avab ettevaatlikult ukse. Esikusse sisenedes näeb Tommi Lakit ringutades pesast välja astumas. Esmasest unisest olekust saab koer aga silmapilkselt võitu ja tuleb hoogsalt saba liputades peremeest tervitama. Tommi kükitab sõbra juurde põrandale ja koos müratakse nii, et karvu lendab.

„Aga nüüd, Laki, lähme õue!” hüüab Tommi end püsti ajades ja nagist jalutusrihma haarates. Koer on kohe hakkamas. Mis võiks veel parem olla, kui koos peremehega välja minna!

15

Pargiringilt tagasi tulles vaatab Tommi kiirelt kooliasjad üle. Poiss heidab pilgu päevikusse. Tõepoolest, tal oli õigesti meeles, seekord ei jäetud esmaspäevaks midagi õppida. Nüüd on selge, mis edasi tuleb teha. Kott on vaja pakkida.

Neil oli juba varem emaga kokku lepitud, et esimese septembri nädalavahetusel sõidavad nad maale vanaema ja vanaisa juurde. Laki tuleb muidugi kaasa, kuid ema plaanist ei olnud Tommi päris hästi aru saanud. Ema viib Tommi ja Laki kindlasti autoga kohale, aga kas ta ise ka nädalavahetuseks maale jääb, seda Tommi täpselt ei teadnud. Tavaliselt jääb ema vanaema ja vanaisa juurde, mõnikord aga sõidab linna tagasi. Tommile ütleb ta siis, et tal on asjatoimetusi.

Ega see Tommit suurt häiri. Ta on juba suur poiss ja mingit emme igatsust tal ei ole. Pealegi on ta ennast vanaema Mare ja vanaisa Oti juures alati hästi tundnud. Seal ei hakka poisil kunagi igav. Varem on küllalt tegevust andnud ühised toimetamised vanaisaga, mängud Krässuga, vestlused vanaemaga. Nüüd ei olnud aga Tommi enam üksi vanavanemate juurde minemas. Laki läheb ju oma emale külla. Kahe koera kohtumist on alati tore vaadata. Seda mängulusti jagub päris kauaks.

Oma mõtiskluste saatel pakib Tommi spordikotti nädalavahetu seks vajalikud asjad. Kotti maanduvad mõned varuriided ja hamba hari. Paari villaseid sokke paneb poiss samuti igaks juhuks kaasa, sest vanaema arvates on nende majas nii külmad põrandad, et ilma villaste sokkideta ei saa üldse elada. Triibulised villased sokid on muidugi ka vanaema enda kootud.

Kõige lõpuks sätib Tommi kotti värskelt raamatukogust võetud raa matu „Nublu”. Õpetaja oli palunud nende klassil seda lugema hakata.

16

Turn static files into dynamic content formats.

Create a flipbook
Issuu converts static files into: digital portfolios, online yearbooks, online catalogs, digital photo albums and more. Sign up and create your flipbook.