O
li maikuu keskpaik. Varajane hommik õisi täis õunapuuaias lõhnas merelt tulvava udu järele. See tekitas Iras tunde, nagu oleks ta osake kohast, kus viibis ja sugugi mitte tema ise, vaid mõni tilluke putukas, siil aias, puuoks võras või siis lihtsalt üks jalajälg kastemärja rohu sees. See oli hetk enne täisvalgust, mil päike polnud veel oma silmalaugu avanud ning naabertalu mesilased alles sirutasid tiibu, et lendu alustada. Mõnel taolisel eriliselt säraval hommikul ületas nende lennualguse sumin isegi taamalt kostva mere müha, kuid sel hommikul mitte. Automaatselt taskusse libistatud telefoni helin rikkus selle hetke võlu ja Ira pidi vastama, sest boss poleks ilma erilise põhjuseta nii varasel tunnil talle helistanud. „Loodan, et sina olid juba ärkvel,“ sõnas Anti Saam ise uniselt haigutades ning jätkas samas: „Üks hommikujooksuga tegelev ema helistas Kablist. Ütles, et lapsed olid õhtul rääkinud muuli lõpus istunud tüdrukust. Laste sõnul oli see tüdruk istunud, pea käte vahel ja vaadanud läbi päikeseprillide merele ning just nõnda istus ta seal veel ka täna varahommikul.“ „Öö otsa istus muulil või?“ küsis Ira vahele ja pakkus esimese mõttena välja nurja läinud kohtingu, kuigi aimas südamest, et ükski normaalne tüdruk ei ootaks öö läbi merre ulatuvatel kividel istudes kohtamisele tulemata jäänud kallimat.
— 5 —
IRA TEVERI PÕNEVIK
„Võimalik,“ vastas Saam ja lisas: „Päästeteenistuse sõnumis oli kirjas, et helistaja oli tavaline hirmunud inimene, kes polnud julgenud selle tütarlapse pulssi katsuma minna, aga tema sõnul võis lugu olla paha, sest tüdruku käed olid mingi plastribaga kokku köidetud ja pihkude vahel asuv pea tema sõnul ebaloomulikus asendis. Kas sa läheksid ja vaataksid, sest kohale saabunud kiirabi sõnul oli see tüdruk juba õhtul surnud. Ma ise jõuan pisut hiljem, sest …“ „Kas siis kedagi teist pole? Ma ei saa ju kõiki vajalikke protseduure üksinda teha,“ jätkas Ira Tever juba üsna ametlikus toonis, kuigi teadis, et oli hetkel osakonna ainus uurija. „Sa ei peagi üksi tegema, sest kohalik konstaabel juba ootab sind seal. Meie fotograaf oli ka levist väljas, aga ma jätsin talle sõnumi ja sain just vastuse, et ta on juba teel sündmuspaigale,“ selgitas Saam ja lisas: „Aga seni pead lihtsalt pisut kannatust varuma ja ise hakkama saama, sest see tüdruk ei jookse enam kuhugi.“ See viimane oli Saamimehe vana nali, kuid mõjus Teverile viitena, millest kumas läbi midagi tema enda minevikust, sest ka siis, verinoore uurijana oma esimesele sündmuskohale jõudes oli ta eest leidnud tüdruku laiba, kes istus ega jooksnud enam kuhugi. Kabli konstaabel Peeter Lang ootas teda vaatlustorni juures parklas ja tema erimärgistusega auto tundis Ira juba kaugelt ära. Ka konstaabli enda nägu oli talle tuttav, kuid kättpidi teretasid nad esimest korda. „Jätsin meie abipolitseiniku muuli algusesse valvesse ning ala lintidega piirama ei hakanud, sest ei näinud sellel justkui
— 6 —
TUHAMÄGEDE TUUL
mõtet. Meri ümberringi,“ sõnas konstaabel uurijat silmitsedes. Ira tunnetas seda teravust, millega mees teda vaatas. Viimastel aastatel tuli seda harva ette, et teda sel moel tähele pandi, kuid samas polnud selles ka midagi imelikku, sest kedagi teist seal ju vaadata polnud. „Jah, merd pole mõtet muulist eraldada,“ vastas Ira peatumata ning lisas siis: „Jaoskond on nädalalõpul teenistujatest tühjaks jooksnud. Sündmuskoha ametlikud fotod teeme hiljem, siis kui fotograaf kohale jõuab, aga seni pead sina mind aitama.“ „Mulle sobib!“ vastas konstaabel ja jätkas juba omapoolse aruandega. „Kiirabiarst tegi lühiaruande ja saatis selle kohta e-kirja jaoskonna bossile, aga mulle ta ütles, et kadunukese silmnäos oli kõva meigikorra all näha eelmisest õhtust jäänud sinikaid, aga kas neid saab vägivallatunnusteks pidada, pole veel selge. Võis ju ise kukkuda, sest neid peolisi käib siin palju, aga purjus oli ta küll, sest seda oli lõhnast tunda. Juba reede õhtul sõidetakse kohale. Mis riiete all peidus, see selgub lahkamisel, sest kiirabi fikseerib vaid surma. Laipa nemad ei liigutanud, sest nad juba teavad, et ei tohi, kui asjal on kriminaalne hõng.“ Veidi mõelnud, jätkas konstaabel juba oma versiooniga. „Minu arvamus on, et asi oli paljuski lavastatud. Seda tõestab lõtv splint käte ja jalgade ümber, mida kasutatigi vaid selleks, et tüdruk istuja poosi fikseerida. Võimalik, et need lisad olid õhtul, siis kui lapsed muulil käisid, riiete alla peidetud, et jätta lihtsalt üksi olla tahtja muljet, aga öösel see asend siiski lagunes. Naine, kes hommikul laiba leidis, andis mulle
— 7 —
IRA TEVERI PÕNEVIK
esialgse tunnistuse ja oma koordinaadid ning ma võtsin need linti. Lubasin ta koju, sest see inimene oli ikka väga suures šokis.“ „Õige muidugi, me saame temaga ju ka hiljem rääkida,“ lisas Ira ettevaatlikult kivilt kivile astudes. Ta juba teadis, kui salakavalalt libedad need muuliks laotud graniitmürakad võisid olla, eriti veel varahommikuselt kastemärgadena. Õhtul olid nad muidugi sootuks teistsugused, kümnete ja kümnete turistide nunnud lemmikud, millel võis hüpelda ja liblikaid taga ajada. Sama ettevaatlik, nagu kividel käies, oli uurija Tever ka laiba leidnud tunnistajate suhtes, sest nende esmamulje oli sageli tähtsam kui hilisem tunnistus. Õnneks oli konstaabel Peeter Lang igipõline kohalik ja professionaalne politseinik ning teadis, kuidas need asjad käisid: selline oli Ira esmamulje tema tööstiili silmas pidades. „Siin sa siis mul oledki …“ sõnas uurija Tever istuva tüdruku ette kivile põlvitades, nagu olnuks see üks tema ammune tuttav – ehk oligi. „Jah,“ jätkas konstaabel alustatud mõtet juba oma sõnadega. „Ükski noor inimene ei tohiks nii lõpetada, ometi pole tema siin esimene.“ „Ja mulle juba teine, kes sedasi istudes otsa vaatab,“ ütles Ira ja imestas ka ise, et jagas oma esmamuljet inimesega, kellega ta polnud varem koos töötanud. „Mingeid dokumente muidugi pole,“ jätkas Ira taskust telefoni võttes, et nähtut sõnus lindistada ja enda tarbeks mõned klõpsud jäädvustada.
— 8 —
TUHAMÄGEDE TUUL
Võtnud tüdrukul eest päikeseprillid, pidi ta taas kord kogema etteheitvat pilku, sest kuidagi teisiti ei osanud ta seletada tunnet, mida see tuhmunud vaade temas tekitas. Ei midagi isiklikku, mõtles Ira Tever, sest hing oli sellest kehast ammu lahkunud. Samas oli mõistetav, et lahkunu pilk vaataski vaid seda, mille loodus oli ta ette ekraanile kuvanud: tüdruk vaatas merd! Meretuul polnud siiski sama meelt, sest tema liigutas roosa pusa kapuutsi alt välja ulatuvaid juuksekiharaid samamoodi, nagu oleks need ikka veel elus. Plastikust splint polnud õblukestele randmetele jooni jätnud, küll aga olid need tekkinud kuldsetest sandaalirihmadest jalalabade ümber, mis olid lilleliste püksiotste alla varjule jäänud. Sellest võis järeldada nii mõndagi, kuid uurija Teveri peas tekkis juba üks ja vaid talle ainuomane mõte. „Teda on siia kahevahel talutatud, ehk isegi kantud. Sel ajal polnud ta jalad veel kokku seotud. On näha, et kohati on need vabalt mööda kive libisenud,“ kostis tema esimene versioon toimunust, millele lisandus oletus: „Ta võis siis veel elus olla, aga … aga võibolla ka mitte. See kolmik võis purjus seltskonda mängida ja talutajaks võisid olla tüdruku enda sõbrad. Seega pole välistatud, et tegu oli naljamängude või siis mingit laadi õnnetusega, mida püüti sel moel varjata. Rituaalset käitumist ma siin ei näe. Kõik on justkui korras. Välised vägivallatunnused puuduvad. Minu seisukohalt viitab siin kõik õnnetute asjaolude kokkusattumisele.“ „See oleks liiga lihtne, et mitte öelda naiivne oletus,“ polnud konstaabel päris nõus.
— 9 —
IRA TEVERI PÕNEVIK
„Noored ongi sageli naiivsed ja võivad oma probleeme lahendada sama lihtsalt, nagu need tekivad,“ jätkas Ira oma teooriaga ja pakkus tüdruku vanuseks kuusteist-seitseteist aastat. „Siis selle kevade põhikooli lõpetaja. Targad lapsed, aga mis elukogemust puudutab, siis …“ märkis konstaabel ja pidi katkestama, sest Ira oli märganud fotograafi autot ranna parklasse sõitmas. „Nii on, aga nüüd kähku tööle, sest meie spetsialist saabus. Vaja on kõik märgistada ja fikseerida, enne kui saame laipa liigutada,“ sõnas ta ja lükkas tüdruku päikeseprillid ettevaatlikult oma kohale tagasi. Fotograaf Enno Liips oli Saami meeskonna uusim liige, kuigi oli ka varem politseil abiks käinud. Ilmselt oli see töö – lugudega sündmuskohtade pildistamine – talle meeldima hakanud ja nii oli ta võtnud vastu otsuse end sel alal täiendama minna. Algul piisas paarist kiirkursusest, et uus mees tööle vormistada, aga tema ise võttis asja nii tõsiselt, et pühendas sellele oma magistriõppe. Anti Saamil oli selles muidugi oma osa, kuid sellest ei räägitud. Põhjus lihtne: keegi tema jaoskonnast ei tahtnud näha oma ridades KGB-aegset professionaali Kalle Nagelit, keda ministeerium neile lahkunud töötaja Marko Laine asemele soovitas. Laine-poisile võlgnesid nad samuti tänu, sest tema mahitusel ei saanud Nagel ära osta Loopealse talukohta, mida oli pikalt ihaldanud, kuna seda lihtsalt ei pandudki müüki. „Kas see ongi kogu teie spetsialistide meeskond?“ imestas Peeter Lang, nähes piki muuli vaid üht meest tulemas, fotoaparaat õlal ja statiiv käe otsas.
— 10 —
TUHAMÄGEDE TUUL
„Palju siis vaja? Paneme märgid maha, fikseerime ja korjame asitõendid kokku,“ sõnas Ira tegusema hakates. „Ega siin suurt midagi järel olegi, sest tuul ja lained on öö otsa meie eest tööd teinud,“ lausus konstaabel ja soovitas: „Kui miskit on veel alles, siis tasuks kivide vahel urgitseda, või allatuult rannale vaadata. Ehk seal …“ „Parem siis juba istumise alla piiluda,“ jätkas nüüd uurija ise ja pakkus tüdruku neoonrohelisest tüllist seelikut vaadates, sest see kattis nii lilleliste pidžaamapükste ülaosa kui ka kivi, millel ta istus. „Alusta siit!“ tervitas Ira kohale saabunud fotograafi, kivide vahelt leitud õunasüdamele viidates. Anti Saam saabus sündmuskohale alles pooleteise tunni pärast ning see oli just aeg, mis oli neil kulunud sündmuskoha jäädvustamisele. „Rajandi ei saa ise kohale tulla. Ta saatis morgist bussi ja see peaks varsti siia jõudma,“ oli Saami esimene info Irale ja alles siis asus ta konstaablit kätlema ning kohalike sündmuste üldise seisu kohta pärima. Kui Enno oli pildistamise lõpetanud ja oma tehnika kokku pakkinud, noppis Ira kivide vahelt üles veel mõned asjad, mida ta juhtumiga seostas ning siis võisid nad laipa nihutada. Anti ei kommenteerinud olukorda, kuid Peetril oli vaja oma imestuse läbi uurija oletust kinnitada. „Ja ongi, nagu proua uurija arvas, sest see piiga istuski oma seljakoti peal!“ sõnas ta laiba kuklaosa hellalt kivide vahele asetades. „Pagan küll, et … et just sellises vanuses!“ ei saanud Saam siiski mainimata jätta ja põhjusega, mille ta kohe fotograafile
— 11 —
IRA TEVERI PÕNEVIK
suunatud hüüdega varjas: „Enno, tule tagasi! Siin tuleb veel paar asja pilti võtta.“ Ira teadis, et üks Saami tütardest lõpetas sel kevadel põhikooli ning võis väljanägemise poolest isegi sarnaseid trendiriideid kanda nagu see tüdruk. Seitseteist oli just see vanus, mil iga lasevanem, ka kõige nõudlikum neist, pidi endale tunnistama, et tema laps polnud enam see laps, keda võis veel keelata ja käskida. „Nüüd võib vaid kõigevägevamat paluda, et selle lapse vanemad murest hulluks ei läheks,“ lõpetas Saam oma mõtte ja liitus uurijaga, et tüdruku istumise all olnud väiksemat sorti seljakoti sisu uurida. „Kas on lootust, et leiame mõne isikut tõendava dokumendi?“ oletas kohalik konstaabel nende vahele trügides ning lisas, et oli varahommikul silmanud kiiruga üle kõik viimasel kuul politseile esitatud avaldused, kuid ühtki kadumisteadet nende hulgas polnud. „Kas pildistan ka seljakoti sisu?“ küsis Enno Liips end neljandaks surudes. „Selles pole küsimustki,“ sõnas Ira ja palus teistel meestel selleks tegevuseks ruumi jätta, ise samas oma telefoni näppides ning hakkas siis asju üles loendama: „Veel üks roosa pusa, seekord ilma logota. Telefoni akulaadija, kuularid firmalt X. Muud elektroonikat pole. Valge froteerätik, ilmselt mingist spaast laenatud, kuid kasutamata. Kaks paari vahetuspesu (S-suurus) ja kahed mustrilised retuusid. Siis veel ühed varbavaherihmikud nr 36. Pesugeel. Aga šampooni ja hambaharja ei olegi. See on imelik!“ lõpetas Ira dikteerimise, vaatas veelkord kõik asjad detailselt üle ning märkis lõpetuseks: „Kõik
— 12 —
TUHAMÄGEDE TUUL
on isiklikud asjad, kuid midagi päris isiklikku nende seas pole.“ „Mida sa selle all mõtled?“ küsis Saam, kuigi ilmselt taipas, mis pildilt puudu jäi ja pakkus välja meigikomplekti ning hambaharjale lisaks veel ka mõned hügieenitarbed. „Lapsed pole lollid ja tüdrukud võivad neil puhkudel isegi poistest nutikamad olla – nii pole ju midagi, mille alusel kaasosaliste DNA-d tuvastada,“ sõnas Liips ja üllatas selle teadmisega oma uusi kolleege, lisades kohe ka selgituseks, et neil oli viimasel loengul olnud teemaks just laste ja noorte kuritegevus. „Lisaks ei pruugigi see olla tema varustus, vaid kunstlik manus,“ jätkas uurija Tever. Ta oli oma oletuses peaaegu kindel, sest tüdruku pusa rinnaesist vaadates oleks tema pistnud selle lapse seljakotti vähemalt mõne purgijoogi või midagi kangemat. Muidugi oli ka teine võimalus, et taara visati merre. Ira peas hakkas aga kruvima versioon, et tüdruk ei joonudki ise, vaid ta kallati joogiga üle, aga seda sai tõestada vaid lahang, mitte hais tema riietel. „Peaksime nüüd kohalikke küsitlema hakkama. Ja veel parem oleks teada, kas siin lähedal on mõni joogikoht või burgeriputka?“ küsis ta ringi vaadates ning asus harjumuspärase kiirusega välja jagama ülesanded: „Sina, Peeter, alusta kohalike küsitlemist ja sina, Anti, kiirustad nagunii kohe jaoskonda tagasi: vormista siis toimik töösse. Aga meie Liipsuga läheme burgeriputkat otsima. Abipolitseinik jääb siia valvesse, kuni laip morgi viiakse ja las ta eraldab muuli lõpuosa siiski lintidega, et turiste eemal hoida.“
— 13 —