Amma 1
Amma
jalutab piki kodulinna poolitava veetee kaldapromenaadi, üksikud varahommikused praamid mööduvad aeglasel käigul vasakut kätt on mereteemaline jalakäijate sild, mille jalgtee meenutab laevatekki ja tugipostid jäljendavad purjemaste paremat kätt on jõelooge, suundumas Waterloo sillast edasi itta, Saint Pauli katedraali poole ta tunneb, kuidas päike hakkab kerkima, kuidas õhk on veel värske, enne kui linn kuumusest ja vingust lämbub eespool promenaadil mängib viiuldaja midagi sobivalt meeliülendavat
Amma näidend „Dahomee viimne amatsoon“ esietendub täna õhtul Rahvusteatris
* Tiitellehel ja peatükkide algul on kasutatud adinkra sümboleid, mis tähistavad LääneAafrika (tänase Ghana ja Elevandiluuranniku territooriumil elanud) akani rahva piltkeeles ideid või vanasõnu. Kuigi autor ei ole raamatus neid selgitanud, on eesti lugejale esitatud umbkaudsed tähendused raamatu lõpus. Siin ja edaspidi tõlkija märkused.
ta läheb mõttes tagasi aega, kui ta teatris alustas kui tema ja ta võitluskaaslane Dominique kogusid kuulsust sel lega, et hõikusid vahele etendustele, mis riivasid nende poliitilisi tõekspidamisi nende võimsalt koolitatud näitlejahääled kandusid parteri taga osast ettepoole, enne kui nad kärmelt vehkat tegid nad uskusid protesti, mis oli avalik ja häiriv ning ajas otsejoones närvi neid, kelle vastu see oli suunatud talle meenub, kuidas nad valasid lavastajale, kelle etenduses jooksid poolalasti mustanahalised naised laval ringi nagu idioo did, pindi õlut pähe ja putkasid siis Hammersmithi kujadesse ise huilates järgnevad aastakümned saatis Amma mööda sõltumatutes teatrites, ta oli mässaja, kes pildus käsigranaate süsteemi pihta, mis hoidis teda ukse taga kuni peavool hakkas endasse imama seda, mis oli kunagi olnud radikaalne, ja ta tabas end lootmast, et temastki saab selle osa mis juhtus alles siis, kui kolm aastat tagasi haaras Rahvusteatri tüüri enda kätte esimene naissoost kunstiline juht olles tema eelkäijatelt nii pikka aega viisakaid äraütlemisi kuulnud, sai Amma telefonikõne just pärast hommikueinet, ühel esmaspäevahommikul, kui ta elu laius tühjana ees ja oodata oli vaid veebiteledraamasid lahe näidend, tuleb ära teha, kas sa lavastaksid selle meile ka? arusaadav, et etteteatamisaeg on lühike, aga äkki leiad sel nädalal pisutki aega, teeme tassi kohvi?
Amma võtab lonksu oma tavapärase lisa espressolaksuga americano’t, lähenedes samal ajal eespool paistvale hallile bruta listlikule kunstikompleksile
* Viide W. Shakespeare’i „Othellos“ kasutatud metafoorile, tähistamaks olukorda, kus välised teod peegeldavad südames toimuvat (I vaatus, 1. stseen, Jago repliik):
„Sest kui mul eal pealtnäha tegudest võib mõistatada, mida süda ihkab või kuhu püüab, südant varrukal siis kanda võiks – hakkidele roaks nokkida.“ (J. Krossi tõlge; „Hamlet; Othello; Suveöö unenägu“, 1970).
Yazz
kirjeldas hiljuti ta stiili sõnadega „nagu hull vanamutt, emps“, anub, et ta teeks oma ostud Marks & Spencerist nagu normaal sed emad, teeb kõik, et teda ema kõrval ei tabataks, kui nad koos tänaval käivad
Yazz teab vägagi hästi, et Ammal ei saa kunagi olema mingit pistmist normaalsusega, ja kuna ta on viiekümnendais, pole ta veel vana, kuigi katsu vaid seda üheksateistkümneaastasele öelda; igatahes pole vananemises midagi häbenemisväärset eriti kui sellesse on kaasatud terve inimkond kuigi vahel tundub, et ta on oma sõprade seas ainus, kes tahab vanemaks saamist tähistada sest mitte surra enneaegselt on tõeline privileeg, räägib ta neile, kui õhtust saab öö tema köögilaua ümber ta mõnusas Brixtoni ridaelamus ja nad lasevad hea maitsta einel, mis koosneb nende kõigi külakostist: kikerhernehautisest, jamaikapäraselt marineeritud küpsekanast, Kreeka salatist, läätsekarrist, grillitud juurvilja dest, Maroko lambast, safraniriisist, peedi lehtkapsa salatist, jollof* kinoast ja gluteenivabast pastast iseäranis tüütutele pablajatele ja valavad oma klaasid täis veini, viina (vähem kaloreid) või arsti korraldusel midagi maksasõbralikumat ta eeldab, et tema vastuhakk tavapärasele keskealiste äginale pälvib nende heakskiidu; selle asemel saab ta vastuseks hämmel dunud naeratused, ja kuidas on lood liigesepõletiku, halveneva mälu ja kuumahoogudega?
* Jollof (ka jollof riis) on traditsiooniline Lääne Aafrika riisist, tomatitest, muu dest aedviljadest ja lihast valmistatud vürtsikas ühepajaroog. Siin on nähtavasti asendatud riis kinoaga.
Amma möödub noorest tänavamuusikust ta naeratab tüdrukule julgustavalt ja too vastab samaga ta õngitseb välja mõned mündid, paneb need viiulikasti ta pole veel valmis sigarettidest loobuma, nõjatub jõeäärsele müüritisele, süütab ühe ja vihkab end selle eest reklaamid teatasid tervele ta põlvkonnale, et nii saavad nad paista täiskasvanud, glamuursed, võimsad, targad, ihaldusväärsed ja ennekõike – lahedad keegi ei teatanud neile, et nii saavad nad tegelikult surma ta suunab pilgu jõele ja tunneb, kuidas soe suits liigub mööda söögitoru allapoole, rahustades ta närve ja üritades ühtlasi alis tada kofeiinist tingitud adrenaliinitulva nelikümmend aastat avaõhtuid ja ikka läheb ta krampi aga kui kriitikud teevad ta maatasa? nullivad üksmeelsete ühetärni arvustustega, mis oli suurel Rahvusteatril ometi arus, kui lubas selle petisest rämpsu üle läve? loomulikult ta teab, et ta pole petis, ta on kirjutanud viisteist näidendit ja lavastanud üle neljakümne ja, nagu üks kriitik kunagi kirjutas – Amma Bonsule võib alati kindel olla, kui tema riski võtab, siis joob ka šampust aga kui kontrolletenduste publik, kes seistes aplodeeris, tegi seda lihtsalt viisakusest? ah ole vait, Amma, sa oled lahingutes karastunud karm eit, ära seda unusta!
vaata tal on fantastiline trupp: kuus vanemat näitlejannat (kõike näi nud veteranid), kuus karjääri keskmikku (seni eluga pääsenud) ja kolm värsket nägu (naiivsed ja lootusrikkad), kellest ühel, ande kal Simone’il, on komme tuiata proovi uduse silmavaatega, olles unustanud triikraua stepslisse, pliidi sisse või magamistoa akna lahti, ning raisata hinnalist prooviaega, helistades paaniliselt oma korterikaaslastele
mõne kuu eest oleks ta oma vanaema orjaks müünud, et seda tööd saada, nüüd on ta ärahellitatud väike primadonna, kes käskis paar nädalat tagasi, kui nad olid prooviruumis ainult kahekesi, oma lavastajal vupsata korra välja ja tuua talle üks karamelli latte ma olen nii kurnatud, vingus Simone, vihjates, et kõiges on süüdi Amma, kes sunnib teda hirmsasti tööd rabama liigne öeldagi, et ta pani Väikese Preili Simone Stevensoni sealsamas paika Väikese Preili Stevensoni – kes arvab, et kuna ta maandus Rahvusteatrisse otse teatrikoolist, siis on ta Hollywoodi valluta misest vaid sammukese kaugusel eks ta näeb, kuidas asjad on üsna pea sellistel momentidel igatseb Amma Dominique’i järele, kes laskis juba hulk aega tagasi Ameerikasse jalga nad peaksid tema karjääri läbilöögihetke koos jagama nad tutvusid kaheksakümnendail, rollikatsel filmi, mille tegevuspaigaks pidi olema naistevangla (mis muu see olla saigi?) mõlemad olid kaotanud igasugused illusioonid, saades pakku misi orja, teenija, prostituudi, lapsehoidja või kriminaali osadele ja tööst ikkagi ilma jäädes kirudes näruses Soho kohvikus oma saatust, kugistasid nad kahe vettinud saiaviilaka vahele mätsitud praemuna ja peekonit ning loputasid need alla kange odava teega, külg külje kõrval seksitöötajatega, kes ajasid ümberkaudseil tänavail oma äri ammu enne seda, kui Sohost sai trendikas geipiirkond vaata mind? ütles Dominique, ja Amma vaatas, temas ei olnud midagi alandlikku, emalikku ega kriminaalset ta oli ülišeff, absoluutselt võrratu, pikem kui enamik naisi, sale dam kui enamik naisi, nugateravate põsesarnade ning suitsuste silmadega, mille tihedad mustad ripsmed heitsid ta näole sõna otseses mõttes varje
Amma taipas, et on leidnud Dominique’is sugulashinge, kel lega nad hakkavad koos täiega rokkima ja kui jutt laiali läheb, muutuvad nad mõlemad praktiliselt palkamatuks nad liikusid edasi ühte kohalikku pubisse, kus jätkus vestlus ja voolas vein Dominique oli sündinud Bristolis, St Paulsi piirkonnas, ta ema oli afroguajaana päritolu Cecilia, kes suutis minna oma sugu puus tagasi kuni orjakaubanduse aegadeni, ning isa indoguajaana päritolu Wintley, kelle esivanemad olid Calcuttast kohale toodud lepingutöölised vanim kümnest lapsest, kes nägid kõik välja pigem mustanahalised kui Aasia päritolu ja ka identifitseerisid end sedasi, eriti kuna nende isa tundis lähedust afrokariibi rahvaga, kelle seas ta oli üles kasvanud, aga mitte värskelt Indiast saabunud indialastega