KOLMAS PEATÜKK
BILL TUHNIS ÕLAKOTIS, OTSIDES KÕRVAKLAPPE. KOBAMISI METALSET otsikut tillukesse arvuti esiküljel olevasse auku toppides tegi ta samal ajal kaks katset, et kinnitada valget kõrvaklappi vasakusse kõrva. Sellele küljele, mida Ben ei näinud. Ta värisevad sõrmed püüdsid vaevaliselt kõnet ühendada, palavikuline puudutus suunas kursori mujale. Lõpuks õnnestus tal rohelisele nupule vajutada ning ta jälgis otseülekandes oma näo kujutist alumisse vasakusse nurka libisemas, kui side käivitus. Mees, kes ekraanile ilmus, oli kõhetu kuju puhmas kulmude ja tihedate tumedate juustega. Ta nägu kattis kerge päevitus ja huuled olid kitsaks jooneks pigistatud. Billi arvates võis ta olla umbes kolmekümne viie aastane – ta oli ähmaselt tuttav, kuid Bill ei suutnud meenutada, kus nad kohtuda võisid. Mees naeratas ning paljastas valgete sirgete hammaste rea. Mehe keha külge oli samuti pommivest kinnitatud. „Tere päevast, kapten Hoffman.“ Bill vaikis. Lennujuht kraaksatas suuna. „Coastal neli-üks-kuus, teade vastu võetud, Denveri keskus,“ vastas Ben ja kummardus ette, muutmaks lennuki kõrgust. „Tõuseme kolm-seitse-null kõrgusele.“ Keeranud nuppu näidikuploki keskele, lõpetas ta siis, kui kõrgusemõõtur näitas 37 000. Siis kontrollis ta, kas lennuk allub 32
u l t i m a a t u m
käsule. Õhusõiduk tõusis vastuseks aeglaselt. Vaadeldes mõnda aega silmapiiri, surus Ben haigutuse alla ning hakkas telefoniga tegelema. Sissetungija irvitas kuvaril, kui tagaplaanil hakkas Elise metsikut ulgumist kostma. „Sa ei ole seal üksi, loomulikult. Mul on ettepanek. Kui sul midagi öelda on, saada e-kiri. Mina vastan häälega. Su õlakotis on privaatsusfilter arvuti jaoks. Mine ja võta see.“ Õlakott. Kott, mille ta oli hommikul kaabliparandaja varustuse kõrvale pannud. See on tema. Lõualuud kokku surutud, hakkas Bill kotti otsima. Nii saigi mees majja ja nii sokutas ta midagi lennukile. Ta oli köögist lahkunud, kui Bill sinna ilmus, siis avaneski võimalus miskit ta kotti panna. Mis ta nimi oligi? Mingil hetkel oli Carrie seda maininud. Bill ei suutnud meenutada, kas mees oli ennast tutvustanud või mitte. Leidnud kotist õhukese, poolläbipaistva filtri, kinnitas Bill selle kuvarile. Ta hakkas trükkima, uimane teadmatusest, mis veel juhtuda on võinud. Kõlas klõps ning Bill jälgis sissetungija silmi, kui need tema e-kirja lugesid: Kus mu perekond on? „Nendega on kõik korras,“ vastas mees. „Nüüd …“ Bill ei teinud temast välja ja trükkis nii kiiresti, kui suutis. Kas ma võin oma perekonda näha? Palun. „Või palun! Nii viisakas kohe. Kuid ei. Räägime veidi nagu mees mehega.“ Kuni ma oma perekonda näinud ei ole, pole meil midagi arutada. Mees luges silmi pööritades teksti. „Su kangekaelsus ärritab mind.“ 33
t .
j . n e w m a n
Ette kummardudes viipas ta köögi poole. Bill nägi selgelt, et mehe käes on detonaator. Ilma juhtmeteta, sobiv turvaümbris üle seadme otsas oleva punase nupu, oli selge, et see polnud mingi algeline käsitsi valmistatud lõhkeseade. Carrie ja lapsed ilmusid ekraanile ning Bill pidi peaaegu lämbuma. Mustad kapuutsid olid eemaldatud, kuid nii ta naisel kui ka pojal oli suus tropp ja käed kinni seotud. Elise ei nutnud enam ning Carrie nägi vaeva, et beebit puusal hoida, kuna ta emalik hoolitsus oli sidemete ja pommivesti tõttu piinarikkaks muudetud. Mees tõi köögilaua tagant tooli kapi juurde, näidates käega, et Carrie koos lapsega istet võtaks. Mees istus Carrie kõrvale, Scott seisis ema külje juures. „Niisiis,“ lausus mees, asetades küünarnukid kapile ja nihutas end kaamera suunas. „Sa oled taibukas mees, kapten Hoffman. Või tohin sind Billiks kutsuda?“ Bill jõllitas kuvarit. Sissetungija naeratas. „No nii, Bill, tõenäoliselt oled sa juba põhilisest aru saanud. Nüüd kuula edasi. Sa kas lased lennuki alla kukkuda või ma tapan su perekonna.“ Carrie suutropi tagant kostis summutatud hirmu väljendav heli, midagi oige ja hingetõmbe vahepealset. „Kui sa sellest kellelegi räägid,“ jätkas mees, „su pere sureb. Kui sa saadad kellegi maja juurde, su pere sureb.“ Asetades detonaatori teise kätte, kordas ta: „See on lihtne. Kukuta lennuk alla või muidu ma tapan su perekonna. Valik on sinu.“ Külm õõnes valu halvas Billi alaselja. Mees oli palvetanud, et kurjategija nõuaks lunaraha, aga ta teadis, et nii kergelt ei lähe. Samal hetkel, kui ta pilti nägi, teadis ta, et lugu on hoopis tõsisem. Ta mõistis alateadlikult, et lennuk on hädaohus. Bill ei tundnud oma sõrmi, kui need klaviatuuril liikusid. Ma ei lase lennukil alla kukkuda ja sina ei tapa mu perekonda.
34
u l t i m a a t u m
„Vale,“ ütles mees pärast Billi e-kirja lugemist. „Üks kahest juhtub. Sina valid, kumb neist.“ Las ma kordan, tõbras. Ma ei lase sellel lennukil alla kukkuda ja sina ei tapa mu perekonda. Punkt. Nägu kuvaril muutus sihiliku lugupidamatuse pärast kurjaks. „Mu nimi on Saman Khani. Kutsu mind Samiks. Ma tutvustasin ennast hommikul, aga sina ei suvatsenud kaablimontöörist väljagi teha.“ „Chicago keskuse teade Coastal neli-üks-kuuele, teatame kergest kuni mõõdukast turbulentsist, Delta kaks-null-neli-neli poolt, kolmekümne miili pärast, teie kursist loodes.“ Bill lausa hüppas lennujuhtimiskeskuse sekkumise peale ning oli üllatunud, et kogu ülejäänud maailm on eluga edasi läinud. „Magama jäid või, vana?“ naeris Ben, kerides pilti kuvaril, kuni leidis ilmaradari. „Coastal neli-üks-kuus, teade vastu võetud, Chicago keskus,“ ütles ta käes olevasse mikrofoni. „Meil on hetkel rahulik, kuid hoiame soovitatud kurssi. Anname teada, kui vaiksemat õhku vajama hakkame.“ „Ma, oh … ma arvan, et see õhuringlus oleks pidanud prae guseks juba nõrgenema,“ lausus Bill, püüdes võimalikult loomuliku häälega rääkida. „See peaks nihkuma. Põhja …“ Billi hääl jäi vaikseks, kui ta radarit uurima hakkas. „Just,“ sõnas Ben, kui Bill oma arvutiga tegelema hakkas. „Kuule, ega sa vastu ole, kui me veidi selga sirutame?“ „Mida?“ küsis Bill. Ben kallutas pea küljele. „Kas tohib pissile minna? Jeesus küll, on sinuga ikka kõik korras?“ „Jah, muidugi. Tunnen end hästi,“ vastas ta, heites pilgu sülearvutile. „Tegelikult, saad sa veel minutikese siin olla? Mul on midagi olulist käsil.“ „Loomulikult. Ma lasen pudelisse, kui enam kannatada ei jaksa.“
35
t .
j . n e w m a n
Billi kõrvaklapp täitus Sami naeruga. „Oleks justkui veider „võta perekond tööle kaasa“-olukord,“ ütles ta ja Carrie võpatas, kui mees oma käe ta õlale asetas. Saabus e-kiri, Sam avas selle ja luges valjusti: „Ma arvan, et mul tekib esimese ohvitseriga probleem, kui ma lennukit alla kukutama hakkan …“ „Jah, ma arvan sedasama. Sellepärast peadki tema esimesena tapma.“ See mõjus ootamatu löögina. Ta oli Beniga koos vaid paar korda lennanud, kuid noormees meeldis talle. Ben oli kindla käega piloot. Ta oli taibukas ning õppis kiiresti. Ta enesekindluses oli üleolevust, ent juhikabiinis osutus see teatud määral hoopis väärtuseks. Nad olid vaielnud spordimeeskondade üle. Bill oli üllatunud, kui teada sai, et Ben on taimetoitlane. Noormees ei olnud abielus, aga kindlasti olid tal perekond ja sõbrad, kes ta kerget huumorit nautisid. Sõbranna? Võib-olla kohtus ta mõne stjuardessiga. Bill pidi ta tapma. Esimesena just tema. Koristama ta teelt, et saaks tappa ka kõik reisijad pardal. Kõhus hakkas keerama, iiveldus tõusis kurku. Katkestades Billi klahvidel toksimise, sõnas Sam: „Olen kindel, et sa murrad pead, kuidas oma kaaslast tappa?“ Billi sõrmed peatusid. „Põhimõtteliselt samuti, nagu kõik teisedki. Sa lased lennukil alla kukkuda. Kuid ilmselt üritab ta sind takistada. Sinu kotis – suure tasku põhjas – on pudelitäis valget pulbrit. Kui sa viimast korda enne maandumist tualetti lähed, paned pulbri ta kohvi, tee või mingi muu joogi sisse. Paar sõõmu ja sa lendad üksi.“ Mis pulber see on? Sam luges e-kirja ega teinud meelega küsimusest välja. „Oh!“ ütles ta ning tõstis sõrme püsti. „Ja teisest taskust leiad sa metallkanistri. Pärast seda, kui su esimene ohvitser surnud on – loomulikult enne allakukkumist,“ ta naeratas, „raputa kanistrit, hoia seda selja taga ja ava juhikabiini uks. Keera kanister 36
u l t i m a a t u m
lahti ning viska see reisijatesalongi. Sulge uks ja hävita lennuk. Ongi kõik.“ Bill vahtis tuimalt kuvarit, enne kui toksima hakkas. Mis kanistris on? „Sa esitad nii palju küsimusi, millel tähtsust pole,“ vastas Sam ning naeris. „Ma ei kavatse sulle öelda, mis on esimesele ohvitserile mõeldud valge pulber. Ja ma ei ütle sulle, mida sisaldab kanister salongi jaoks. Tead, me pole isegi kõige huvitavama kohani jõudnud, sest sa ei oska olulisi asju küsida. Näiteks võiksid sa küsida: „Sam, mis paik see on, kuhu ma pean lennukiga sisse sõitma?““ Ma ei küsi seda. Ma ei plaani lennuõnnetust. „Oh! Sinu valik on siis selline?“ küsis Sam, tõstes detonaatori üles. „Sa valid lennuki?“ Carrie klammerdus kõvemini Elise külge. Bill tundis kaela tagaosas teravaid torkeid. Mina ei ole midagi valinud. Sam luges ümisedes e-kirja. „Noh, kui sul on kavas valikust loobuda, jätkad lendu ettenähtud kursil, mis tähendab, et maandud JFK lennuväljal. Ja see on valik. Seega …“ Mees kohendas pommivesti ning asetas detonaatori teise kätte. „Kui see on, mida sa …“ Bill hakkas raevukalt klaviatuurile toksima. Hästi. Kuhu ma pean lennukiga sisse sõitma? Sam luges ja naeratus levis üle ta näo. Pannes käsivarred lauale vaheliti, kallutas ta näo peaaegu vastu kaamerat. „Ma ei ütle sulle.“ Jälgides meest naerdes eemaldumas, tundis Bill, kuidas ta küüned käsi rusikasse surudes peopessa tungisid. „Jumal, on alles lõbus,“ ütles Sam. „Nii, esialgu jätkad lendu tavalisel kursil. Lõppude lõpuks ei taha me kahtlusi äratada. Keegi peale meie ei tohi teada, mis toimub – kas on meeles? Ma annan sulle täpsemad juhised, kui sa neid vajad. Praegu ära muretse selle pärast, mis sihtmärgiks on. Pea meeles, et ühel hetkel kaldub lennuk kursilt kõrvale.“ 37
t .
j . n e w m a n
Bill kirjutas nii kiiresti, kui sõrmed liikuda suutsid. See ei ole auto juhtimine. Ma ei saa probleeme tekitamata kurssi muuta. Eriti siis, kui sa ei taha, et keegi toimuvast aimu saab. Mul ei ole aega hakata lennuki juhtimise eripära selgitama. Usalda mind. Mul on tarvis teada, kuhu me suundume. Kapten jälgis, kuidas sissetungija e-kirja luges ja palvetas, et mees piloot ei oleks. Ta ei kirjutanud just päris valet, kuid kindlasti mitte ka täit tõtt. Kui tüüp on lendur, vastab ta: „Ära aja jama.“ Sam pilgutas paar korda silmi, kaamerasse vaadates tõmbusid mehe kulmud ninajuurel kokku. Siis köhatas ta hääle puhtaks. Oli selge, et ta vaid venitab. „Ma ei ütle sulle sihtmärki, ütlen teatud piirkonna,“ lausus Sam viimaks. Bill jälgis, kuidas Sam uuris nuppude ja klahvide rida, mis täitsid juhikabiini kõikjal tema ümber. Bill oli korraldanud reisijatele, kes ei teadnud lendamisest midagi, palju lennueelseid ringkäike ja taipas kohe, et sissetungija oli rabatud. Sam hingas sisse ja vaikis. „Pealinn.“ Billi pea vajus rinnale. Muidugi, see oli loogiline. Washington oli New Yorgile piisavalt lähedal ning viimasel hetkel sooritatud kõrvalekallet olnuks pea võimatu õigel ajal märgata. Talle polnudki vaja täpset sihtmärki öelda. Tõenäoliselt oli see Valge Maja või Kapitoolium. „Ma ei ütle sulle veel praegu täpset asukohta,“ sõnas Sam. „Ja ma ei ütle ka seda, mis saladuslik pulber purgis on, aga annan vihje. Ma vajan sind elusana. Mis siis, kui sa keerad kanistri enne salongi viskamist lahti? Noh, mina sinu asemel kannaksin hapnikumaski.“ Kindlasti mingi mürkgaas. Bill vaatas aknast välja ja jälgis, kuidas õhukesed pilvekihid lennuki alt läbi hõljusid. Ta kujutles salongi samasuguse pilvega täitumas. Mida see pilv sisaldas? Teda 38
u l t i m a a t u m
oli palutud – ei, kästud – oma lennukisse gaasi lasta, enda reisijaid gaasiga mürgitada. Ja kui ma keeldun kanistrit salongi viskamast? Sam luges e-kirja ja ta pea vajus aru pidades küljele. Ta vaatas Billi perekonda. „Eks me näe. Ma vajan neid elusalt kuni lennu lõpuni. Aga …“ Juuksesalk vajus Carrie näole. Sam torkas selle ta kõrva taha. „Võibolla ei ole tarviski, et nad kõik elus oleksid? Või ühes tükis?“ Bill surus rusika nii kõvasti kokku, et sõrmenukid muutusid valgeks. Ta ei teadnud paljusid asju, ei mõistnud neid. Ta tahtis, et see lõppeks, tahtis karjuda. Bill tundis, kuidas veri talle näkku tulvas. Ülahuult kattis higitriip. Ta pühkis selle käeseljaga ära. „Bill. Võta ometi vabalt,“ pilkas Sam, nautides piloodi nähtavat ärritust. „Sa näed liiga palju vaeva, et olukorrast väljapääsu leida, kuid – rikun su tuju – väljapääsu pole. Nii et ära püüa mingit kangelast mängida. Sa teed otsuse. Valid kas perekonna või lennuki. Ja kui ohverdad lennuki, on kanistri salongi viskamine üks osa lepingust. Punkt.“ Sam kaldus ettepoole, hoides kokku põimitud sõrmed laual, detonaator kõvasti pihku surutud. „Ja kuule, Bill? Olgu sulle teadmiseks öeldud, et ma ei ole idioot. Meil on ka varuplaan, ja see on juba lennuki pardal. Sa teed oma valiku nii või teisiti.“ Bill tundis, kuidas ta õhetav nägu valgeks muutus. Pardal on varumehed. Süütud hinged lennukis. Kes neist ei ole süütud? Kelle silmad jälgisid nii teda kui ka teisi meeskonnaliikmeid, kandes sellele maniakile kõik ette? Olid neil relvad? Kas mürgiga täidetud anum oli neil juba olemas? Kas nad avavad selle? Kas nad tapavad meeskonna, tormavad järgmiseks juhikabiini ja tapavad Beni ning sunnivad siis Billil oma valiku tegema? Bill ei suutnud oma mõtetega sammu pidada, need tormasid ühe haiglase stsenaa riumi juurest teise juurde. 39
t .
j . n e w m a n
Millised nõudmised sul on? Sam luges e-kirja läbi ja tõstis käed üles. „Mida sa teada tahad? Ma just praegu rääkisin sulle.“ Sa rääkisid tingimustest. Aga mida sa tahad? Mees naeris. „Bill, millest sa aru ei saa? Ma ei taha midagi. Ei taha raha. Ei taha vangide vahetust. Ei taha poliitilist võimu. Kuule mees, praegu ei ole 1968. aasta. Keegi ei taha Kuubale lennata. See ei ole QAnon ega Pizzagate, mis lapsi puudutab, või mingi muu jama, mida su valgete ülemvõimu kuulutajad usuvad. Asi pole ka paradiisis olevas seitsmekümne kahes neitsis mingis hullumeelses džihaadi totruses. Kõige sellega pole mul üldse pistmist.“ Ta tuli kaamerale lähemale. „Kõik, mida ma soovin, on näha, mida üks hea mees – hea Ameerika mees – teeb, kui ta on olukorras, kus võiduvõimalus puudub. Mida sinusugune mees teeb, kui ta seisab valiku ees. Lennukitäis võõraid? Või sinu perekond? Saa ometi aru, Bill, asi puudutab tõesti vaid valikut. Sind. Sina valid, kes ellu jääb. Just seda ma tahan.“ Bill ei liigutanud end. Mees naeris. „Mulle meeldib, kuidas sa aru kaotama hakkad! Sa tead, et mind ei saa ära osta. Või minuga kaubelda. See teadmine ajab sulle hirmu nahka, et ma ei taha mitte midagi muud kui ainult seda, mis juhtuma hakkab.“ Mehed vahtisid teineteisele otsa. Bill tõstis käed, et küsimust kirjutada. Ta käed värisesid. Miks? Miks sa seda teed? Bill vajutas kustutusklahvi, kuni laused kadusid. Ta teadis, et kui mees talle vastab, siis nii, kuidas talle paremini sobib. Ta kirjutas veel ühe küsimuse, kuid kustutas ka selle. Ta sõrmed liikusid palavikuliselt. Bill tahtis aru saada, millega tegemist on, et välja nuputada, kuidas õudusi vältida. Elise tihkus nutta. Bill vaatas tütre poole. 40
u l t i m a a t u m
Ta teadis, et ei jõua kuhugi, kui endistviisi jätkab, sest see on vaid aja raiskamine. Tal oli vaja tööle hakata. Bill toksis küsimuse, mille ta seekord ära saatis. Kuidas sa teadsid, et mina seda lendu juhin? „Sa mõtled, et kuidas ma kindlaks tegin, et sa tööl oled?“ küsis Sam. „Tuleb välja, et teie vanempiloot Walt O’Malley on teatud määral pervert. Talle ei valmistanud mingeid raskusi sind sellele lennule saata – kui vaid pildid väikestest poistest tema arvuti kõvakettal avalikuks ei tule.“ Bill tundis südames valutorkeid. Niisugune reetmine! Tema ülemus, kolleeg. Ta sõber. Nad olid kakskümmend aastat koos töötanud. Kogu süsteem oli mäda kuni vanempiloodini välja. Ta mõtted väljusid kontrolli alt, miski ei peatanud neid, millestki polnud kinni haarata. Ta oli omaenda juhikabiinis võimetu midagi korda saatma. Abitu mehena ja oma pere kaitsjana. Hädaoht kodus ning lennuki pardal. Teda hirmutasid teised võimalikud ootama tused, mida ta avastada võib, millega teda veel lõksu püüda saab. Sulgenud silmad, mõtles Bill, et on haigestunud. Sügavalt sisse hingates ajas ta käed laiali ning surus rusikad kokku. Ta kordas liigutust, samal ajal ette kujutades, kuidas veri kätes liigub. Järkjärgult hakkas pulss aeglustuma. Miks sa mind valisid? Sam vaikis pärast e-kirja lugemist, pöörates pilgu neid ühendavale kaamerale. „Sa ennast täis eesel. Sa arvad, et siin on midagi isiklikku? Sa oled vaid vahend.“ Sellel lennukil viibivale 149 süütule hingele, keda sa tappa tahad, tundub see vägagi isiklikuna. „Loomulikult tundub. Surm on alati isiklik, Bill. See tundub kuradima neetult isiklikuna. Aga tead, mis pöörane asi surmaga on? See ei ole isiklik. Kõik surevad. Keegi ei pääse. See on ainus õiglane asi maa peal. Mõnikord ollakse vana, mõnikord noor, vahel väärid surma, vahel mitte. Mis kuradi jama me ajame? Surm ei võta 41
t .
j . n e w m a n
ainult halbu inimesi, surmale ei lähe see üldse korda.“ Ta raputas pead, pomisedes omaette: „Neetud süütud hinged …“ Ta pilk peatus Scottil. „Vaata oma poega, Bill.“ Bill keeldus. Sekundid möödusid. Sam põrutas rusikatega vastu lauda. Carrie surus nuuksudes Eliset oma rinna vastu. „Vaata oma poega.“ Scott vaatas otse kaamerasse. Pisarad voolasid vaikselt mööda ta põski alla, lapse sõrmenukid olid trotslikust rusikasse surumisest valged. Ta püüdis nii väga vapper olla. Mehe tõsidus, mille ta pidi kasvades omandama, kõikus ohtlikult väikese poisi värisevatel jalgadel. Isa ja poeg, mees ja mehehakatis, vaatasid teineteist ainiti läbi väikese läätse. „Kapten Hoffman,“ arutles Sam vaikselt, „kas su poeg on hea? Kas ta väärib seda kõike?“ Sam raputas kurvalt pead. „Sa räägid süütusest, nagu see maailmale kuidagi korda läheks. Kuid me kõik oleme vaid vahendid kellegi teise hävinguks.“ Sam naaldus taha, ristates käsivarred üle pommivesti. „See valik on sinu. Enda oma ma juba tegin.“ Bill kuulis kedagi salongis WC-ust sulgevat. Ta mõtles Jo ja teiste meeskonnaliikmete peale, kuidas nad oma tööd teevad. Ta mõtles reisijatest, kes tahtsid jõuda sinna, kuhu neil vaja minna oli. Ta kujutles Washingtonis olevaid inimesi; senaatoreid ja kongressi liikmeid seadusandlust puudutavaid küsimusi arutamas, nende abisid neile uusi pabereid edastamas. Turvamehi väljasõidul koolilastele naeratamas. Perekondi kujude ja maalide ees silte lugemas. Kõiki tavalisi inimesi, kes rahulikult oma elu elasid. Ta mõtles oma tütrele Elisele, kes polnud veel oma esimesi samme teinud, ja pojale Scottile, kes lihtsalt mängida tahtis. Esimest korda lubas ta endale päriselt Carriet vaadata.
42
u l t i m a a t u m
„Ma arvasin, et sa ei salli kasse,“ ütles Carrie. „Ei salligi,“ vastas Bill. Carrie naeratas, vaadates, kuidas mees tema nurruvat kassi Wrigleyt masseeris. Naine ulatas pulkadega Tai riisinuudleid ning Bill kallutas end diivanil ette, et neid vastu võtta. Üks väike kanatükk kukkus Carrie paljastele jalgadele, mis sirutusid üle mehe. Mustvalge Humphrey Bogart kõndis üle teleriekraani, kui Bill kana endale suhu toppis. Korteri teises otsas, ukse juures, vedelesid maas Billi töötõend ja avamata kohver. Hunnik musti asju – kingad, sokid, pikad püksid, rihm – lebasid põrandal üksteise otsas, kõige tipus toretses paar punaseid pitsist aluspükse. Parandamata essee risustas põrandat, punane pastakas ootas köögilaual oma aega, kuni Bill järgmisel päeval mingil hetkel lahkuma pidi. Läbi akna paistis kauguses kõrguv Sears Tower ja näis nõusoleku märgiks silma pilgutavat. Bill valis välja kõik O’Hare reisid, mida ta leida suutis. Chicagost oli saanud tema armastatuim vahepeatusega lennusuund. „Kas sa usud armastusse esimesest pilgust?“ küsis Carrie filmi vaadates. „Jah.“ Mees oli kiiresti vastanud ja Carrie nägu tõmbus selle peale roosaks. Audrey Hepburn rüüpas espressot ning rääkis Pariisi vihmast. „Ohoo?“ ütles Carrie, pistes järgmise ampsu suhu. „Kuidas nii?“ Mees pöördus, näol hämmeldus. „Noh, näiteks sina.“ Naine peatas mälumise ning neelas. „Ohoo?“ „Kui ma sind grillipeol esimest korda nägin. Samal hetkel, kui sa hoovi astusid. Jah.“ „Mis jah?“ küsis Carrie. Armastuse teemat polnud nad arutanud. „Jah, ma teadsin, et tahan sinuga magada.“ Carrie toksas rusikaga mehe käsivart. „Ei,“ ütles Bill, nihutades end diivanil nii, et ta Carrie nägu näeks. Bogart ja Hepburn sõitsid autoga, istudes teineteise kõrval. „Ma tahan öelda, jah, aga …“ 43
t .
j . n e w m a n
Carrie kulmud kerkisid. „Kuula nüüd, esimest korda, kui sind nägin, teadsin kohe, et tahan sind. Aga ma ei tahtnud sind niisama, sa pidid minu oma olema. Olin nagu … loom.“ „Jätka.“ „Olgu,“ lausus Bill ja ohkas. „Inimestel on üks põhiinstinkt, eks ole? Ellujäämine. See on meie peamine eesmärk. Ning alateadlikul ja instinktiivsel tasandil veetlevad meid ja on ihaldusväärsed asjad, mis aitavad meil kõige paremini ellu jääda. Õigus? Seega, kui ma sind esimest korda nägin, karjus mu keha rakutasandil JAH. Siin see on. Armastus esimesest silmapilgust. Ma ei mõtle seda, et olin kutt, kes tahtis sind voodisse saada. Ma mõtlen, et …“ Bill heitis pilgu ekraanile, püüdes õigeid sõnu leida. „Jeesus, Carrie. Ma olen siin ja patsutan kasse. Ja nopin kõik vastikud Chicago reisid endale. Ja mul on plaanis siia kolida, kui sa seda soovid. Kuid selle juures on üks veider asi – ma tahan seda kõike teha. Carrie, ma igatsen sinu järele juba samal sekundil, kui uksest välja astun. Ma lendan nii kiiresti kui saan, et jõuda hotelli, kust on võimalik sulle helistada. Firmas kindlasti juba imestatakse, miks mul nii palju kütust kulub. Ma armastan seda väikest tähni su vasakus silmas. Mulle meeldib, kui sa ütled, et sul on maapähklivõi kuri tarvitamisega probleem. Mulle meeldib teada – jumal teab, miks –, et sinu meelest pidanuks Buzz Aldrin esimesena Kuu pinnale astuma, aga Neil Armstrong lükkas ta viimasel hetkel eest ära. Veel meeldib mulle, et sa higistad palju, kui närvis oled, kuid ei higista üldse, kui sul palav on. Nii armas. Ja veider. Aga ma armastan seda.“ Carrie naeris, pisar silmast voolamas. Bill pühkis selle ära ning lakkus siis sõrme. „Mu keha teadis. Sina oled see õige, Carrie. Seega jah, ma usun armastusse esimesest pilgust.“ Naise lõug värises, ta oli õnnest aru kaotamas. „Ma kasutan su patja,“ ütles ta naerdes, pühkides käisega nägu. „Järgmisel ööl pärast su lahkumist. Ma magan selle padja peal, 44
u l t i m a a t u m
millel sinagi. See on liiga kohev ja teeb mu kaelale haiget, aga sel on sinu lõhn.“ Bill võttis Carrie käest taldriku ja asetas selle diivanilauale. Ta lamas naise kõrval, käsi ümber ta piha painutatud ning hingas sisse Carrie kookosšampooni lõhna. Mees lühikestes pükstes ja naine dressi pluusis lamasid kahekesi kaua-kaua, kuulates selja taga mängivat filmi. „Bill?“ „Hmmm?“ „Ma arvasin, et sulle kallistused ei meeldi.“ Carrie vaatas Billi läbi kaameraläätsede. Üksik pisar voolas mööda ta põske alla, suutropp püüdis selle kinni. Sa ei tapa mu perekonda. Ja mina ei kukuta seda lennukit alla. Bill saatis e-kirja ära ning pani arvuti pooleldi kinni. „Olgu,“ ütles Bill kaaspiloodile, „ma lähen ka välja. On sul midagi selle vastu, kui olen esimene?“ „Mine aga, vanematel on eesõigus,“ lausus Ben, kui Bill nupule vajutas ja teiselt poolt ust summutatud heli kostis. „Jõudsid minust ette,“ kõlas Jo hääl läbi juhikabiini valjuhääldi. „Ma pidin just helistama. Vaheaeg?“ „Jah, proua,“ vastas Bill istet eemale lükates. „Olgu, olen valmis, kui sina oled.“ Kõne lõppedes kostis klõpsatus. „Võtad juhtimise üle?“ küsis Bill. „Võtan juhtimise üle,“ vastas Ben. Billi käed värisesid kergelt, kui ta turvavöö avas ning püsti tõusis. Juhikabiinist lahkumine tundus veel ühe hülgamisena. Ta püüdis – kuid see nurjus – mitte mõelda oma perekonnale teisel pool ekraani. Kinni seotud, suud kleeplindiga suletud. Abitud. Oodates, et tema midagi ette võtaks. Kohendanud vormirõivaid, sulges ta ühe silma ja vaatas uksesilmast, kas Jo ikka seisab kaitsena ees. Seal ta seisis, käsivarred 45
t .
j . n e w m a n
vaheliti, näoga salongi poole, jalad kindlalt maas. Kui keegi tahtnuks siis juhikabiini tormata, kui piloodid sisse-välja liikusid, et tualetti minna, oleks tal tulnud kõigepealt Jo’st läbi tungida. Tema sajaviiekümnest sentimeetrist ja neljakümne kuuest aastast. Enamik stjuardesse viisid oma 11. septembri järgset julgeolekuprotseduuri läbi kerge silmade pööritusega. Kui terrorist ikka tõesti tahtnuks läbi avatud ukse sisse trügida, ei oleks üks väike stjuardess suutnud teda peatada. Aga Jo võttis seda tõsiselt. Aastaid tagasi nimetas tookordne esimene ohvitser teda naljatades „terroristide neljakümne viie kiloseks kiirustõkkeks“. Mees sai pikapeale aru, millise vea ta teinud oli. Jo mõistis kabiini ukse taga seismist nii: ainult üle minu laiba. Bill teadis, et naine mõtles seda tõsiselt. Kui uks Jo järel sulgus, tegi ta kannapöörde ja naeratas laialt Billile otsa vaadates. Ent kui mees midagi ei rääkinud, küsis ta ise. „Noh?“ „Mida?“ küsis Bill. Huuli torutades pani ta käed vaheliti ja toetus ühele jalale. „Mis on?“ kordas piloot, uurides üle õla salongi, kulmud ninajuurel koos. Kui sa kellelegi räägid, su perekond sureb. Kui sa saadad kellegi maja juurde, su perekond sureb. Ta ei saanud riskida. Ei saanud Jo’le rääkida. Kuid ta pidi kellegi oma pere juurde, maja juurde saatma. Ta ei saanud seda juhikabiinist korraldada, seal jälgiti teda pidevalt. Salongis oli samuti tundmatu hädaoht, koos Jo ja meeskonnaga. Kuidas ta võis neid hoiatamata jätta? Ja gaas? Salong pidi rünnakuks valmis olema, kui asi peaks nii kaugele minema. Bill teadis, et ta ei lase lennukil alla kukkuda – aga ta peab teesklema, et teeb seda. Kanistri salongi viskamine oli üks osa sellest. Kui ta keelduks gaasi levitamast, eeldaks Sam, et ta valis lennuki päästmise ning ta pere sureks. 46
u l t i m a a t u m
Seest tühjaks imev õud levis südamest kogu kehasse. Kui ei õnnestu kedagi maa peal oma perekonna juurde saata, tuleb tal gaas salongi lasta. See tähendas, et meeskond pidi valmis olema. Nad pidid reisijaid tema eest kaitsma. „Bill?“ Jo hääl kostis kuskilt kaugelt. Kui sa kellelegi räägid, su perekond sureb. Bill vaatas lennuki üle, heites pilgu saja neljakümne neljale võõrale, kes oma kohtadel istusid. Sada nelikümmend neli potentsiaalset ohtlikku isikut. Hirmuga segunenud raev tungis ta kehasse. Millest tal veel aimugi polnud? Jo murelikud silmad jälgisid teda ainiti. „Bill?“ küsis ta nüüd juba veidi nõudlikumalt. Kui sa kellelegi räägid, su perekond sureb. Kuidas ta saab tagasi juhikabiini minna ja jätta oma meeskonna kaitsetu ja haavatavana maha? Jo asetas õrna käe Billi käsivarrele ja surus seda. Naise soe puudutus muutis ta hingetuks nagu elektrišokk. Ta vajas abi. Ta pere vajas abi. Ta ei suuda sellega üksi toime tulla. „Jo,“ sosistas ta. „Me oleme raskes olukorras.“