Unessaar

N E S S A A R

e i k k i

n n

e i k k i

3.

Tutvusin kunstnik Werner H. Bergeriga Per Erik Steni abil. Üsna pea pärast Lilla mystiska bokhandelni asutamist oli Per Erik kohtunud Anita Larssoni nimelise uitajaga, ning Anita oli meelitanud Peri ühinema ühe müstikat praktiseeriva Smålandi ühinguga, mille mõjukate taustaisikute hulka kuulus ka Werner H. Berger. Ettekannet pidama palutud Werneri tähe lepanu oli köitnud uus paarike, ilmselt just selle veetlev nais soost osapool, kuid naise asemel oli ta liginenud tolle mees soost sõbrale ja öelnud, et vajab ateljeetöödel abilist. Ühingu rangetest reeglitest tüdinenud Per Erik oli otsekohe nõus tunud, Anita aga alles pärast oma esoteeriliste juhendajatega peetud nõupidamist. Kohtumise tulemusena kolisid Per Erik ja Anita mõneks ajaks Werneri juurde elama. Bergeri okulti stlikke sümboleid sisaldava kunsti kirgliku austajana korral dasin ruttu endale küllakutse nende juurde.

Mul on meeles aastatetagune kirglikke pöördeid tulvil vestlus. Istusin Dhyāna remondivahendeid, tolmu ja lahti pak kimata koli täis kajuti kulunud tugitoolis ning Per Erik tip sutas pudelisuult Soome viina, kargas teatraalselt edasitagasi ning komistas asjade otsa. Per Erik oli kaotanud oma armastatu ning tema vaimne isa oli osutunud „intrigeerivaks maoks“, nagu Per Erik asja kohta ütles, ning tema pettumus oli määratu. Kuigi tahtsin olla suuteline nägema tekkinud

olukorda mitmest seisukohast – Per Eriku vaatevinklist, Werner H. Bergeri vaatevinklist, Anita Larssoni vaatevinklist ja lisaks selle ka enda omast –, ei saanud eitada, et Per Erikul oli põhjust olla nördinud.

Sellega seoses kirjeldas ta ka juhtumit, kui oli näinud, kuidas Werner ulatas Anitale imetlemiseks väärtuslike kal liskivide kollektsiooni. Ehtekarp oli sisaldanud kolme väikse herne suurust teemanti, mida naine oli järgemööda pihku võtnud, et uurida neid saali laual süüdatud küünlajala val guses. Werner oli öelnud, et teemandid olid pärit tema vanaisa Aafrika-seiklustelt.

Per Erik lükkas vastu kajutiseina toetuva kipsplaadi kõr vale, vaatas paljastunud ümmargusest aknast hämarduva Djurgårdeni poole ja pragas: „Berger teadis, et Anitale need kivid meeldisid, sest Anita oli näidanud talle oma kaelakee oonükseid ja jaspiseid!“

Tundsin Per Eriku vahutamises ära tuttavaks saanud kibeda ahnuse. Ta oli kasutanud ära mu nõrkust, et leida näi line õigustus mu väärtasjade röövimiseks, ning samal moel oli ta püüdnud lõigata kasu Werneri kiindumusest Anita vastu. Omavahelistes vestlustes oli Werner maininud, et pärast seda, kui paarike tema juurde elama asus, olid suvilast hakanud kaduma väiksed rahasummad. Werner oli palunud mul asja suhtes midagi ette võtta, tema meelest tundsin ma Per Erikut juba varasemast piisavalt hästi, nõnda olnuks mu ülesan deks näppamisele lõpp teha, aga ma olin ta nõudmise peale turtsatanud. Keelitasin teda, et ta võtaks ise asja Per Erikuga jutuks, aga arvan, et ta püsis vakka, millest võib järeldada, et Per Erik saavutas eesmärgi: Werner oli valmis maksma oma assistendile, et saaks jätkata mehkeldamist tema tüdrukuga. Selle kupeldamist meenutava ettevõtmise õnnestumine sel gitab osaliselt neid meetmeid, mida Per Erik pärast Werneri haigestumist rakendas ja millest ma hiljem rohkem räägin.

Werner oli näidanud Anitale teemante päeval, mil Anita ja Per olid saabunud Bergeri Notungiks nimetatud suvilasse, kus asus ka kunstniku Hundingi saaliks kutsutud ateljee. Arvata vasti pole keegi näinud maale, mille modellina kasutas Berger Anitat, kui sellised on ülepea kunagi eksisteerinud, aga ma mäletan, et ta rääkis „Aafrika kuninganna“ seeriast, mida ta väitis viimistlevat oma lõbuks. Anita sattus juhtumisi olema välimuselt Hollywoodi kuldajastu Katharine Hepburni rootsi versioon.

Berger ise meenutas vananevat Marcello Mastroiannit, ning see võrdlus polnud talle üldse meeltmööda. Asjaloo tegi tema meelest ärritavaks see, et nooremast peast poleks sar nasus pähegi tulnud, aga kui juuksed juba hallinesid ja näo jooned iseloomujoonte järgi kortsudesse vajusid, tuli tal seda sageli kuulda. Mastroianni peegelpildile ilmumine oli ta meelest seega paratamatult progresseeruva ruineerumise ning hävingu märk, ning kui ma meie tutvuse alguses sattusin seda asjaolu imetlema, pööras ta ennast seinapeeglist vaa tama ja pomises: „See italiaano võib põrgusse kerida!“

Usun, et Per Erik hoolis oma tüdrukust siiralt, võimalik et olemuslikult oli tunde puhul tegu isegi armastusega, ometi polnud see takistanud tal püüdmast kasutada ära Anita fil mitähelikku ilu. Nad olid võtnud osa erinevatest koos viibimistest, kuhu Per Erik poleks ilma Anitata kindlasti pääsenud, ning neil kogunemistel oli sündinud rohkelt kon takte, mida Per Erik vajas, et püüelda tähtsaks peetud orga nisatsioonides parematele positsioonidele. Anita, Bergeri ja Per Eriku vaheline draama järgis seega tuttavat skeemi, ning Per Eriku varasema käitumise põhjal poleks sel tohtinud

olla mingisugust tähtsust, kuid üllatuslikult polnud miski tähtsam.

Mustas ülikonnas ja lipsuga Per Erik tõstis puurmasina ja selle külge kinnitatud värvisegisti kolimiskasti pealt maha, istus kipstolmu sisse ja räuskas: „Berger võrgutas Anita ära!“

Oleksin võinud vastata õpetlikult: „Sina määrisid Anitat talle kaela!“

Sel juhul oleksin teinud vea, sest Per Eriku ja Werneri vahel oli valitsenud vaimse mentori ja õpilase suhe ning ma pidin ju arvestama sellegi ebatõenäolise variandiga, et sideme erilisus võis avaldada mõju ka Per Erik Stenile.

4.

2007. aasta november.

Juba mitu päeva oli Werner Berger tundnud jalalabas krampi meenutavat valu ja tohterdanud seda armanjaki ja meditatsiooniga, mis isegi teadusliku tõestuse põhjal toimivat valu leevendamisel morfiinipõhistest ravimitest tõhusamalt. Valu ei andnud siiski järele ning ajas teda nõnda põdural moel liipama, et ta ei tahtnud silmata selle peegeldusi. Werner kattis isegi saali suure peegli kardinariidega ning nõks tegi talle endalegi nalja, sest „Dorian Gray“ oli tema käte vahel kiiresti läbi saanud ning nüüd kohtles ta vastumeelseks muu tunud peegelpilti nagu Dorian oma portreed.

Öösel ärkas abikaasa karjatuse peale.

Kass oli hüpanud kõrvaltoas magava Werneri jala peale.

Werner ja Mia põrnitsesid jäset, mis ei kannatanud enam isegi lina puudutust.

„Tahad sa jääd siia peale?“ küsis Mia ettevaatlikult, sest higistav ja hambaid kokku suruv kunstnik ei paistnud dialoogi vastu huvi tundvat.

Werner puhkis: „Too mulle kogu see kuradi jää!“, ja kui Mia oli juba toast lahkumas, jätkas: „Ja raamatukogu riiulilt see poolik pudel ka.“

Armanjaki, jääpuru ja pooletunnise intensiivse meditat siooni abil suutis Werner osa ööst magada, ent ärkas juba varakult aietama ja sajatama. Ta suutis nüüd vaid vaevu suun duda alla korrusele, kus ta otsekohe ravis ennast klaasikese nr 384 vesinikuga. Werner oli lugenud Uspenskit ja omandanud hoolsalt 19. ja 20. sajandi vahetuses elanud armeenia-kreeka päritolu G. I. Gurdžijevi õpetused.

Räägime ühesõnaga kraaniveest.

Samas uhtus Werner oma kurgust alla lugematult homöo paatilisi preparaate. Tema suhe koolimeditsiiniga oli abso luutselt negatiivne.

Üks Werneri keskendumisharjutuste keskseid ees märke oli saada lahti tuberkuloosivaktsiini mõjust, mis tema meelest põhjustas kroonilist köha ja takistas tal korralikult hingata. Werneril oli tugev usk, et lapsepõlves kõrvapõle tiku vastu söödud antibiootikumid olid tõuganud ta orga nismi tasakaalust välja ning et ilma tema ema põhjustatud õnnetuseta olnuks kogu tema tervislik seisund üsna teistsugune. „Inonotus obliquus,“ ütles ta ja köhatas. „Must pässik. Üldine lehtpuude kõduseen, õigesti kasutatuna hoiab see ära ja parandab suurema osa haigusi, mille vastu ei tunne läbinisti korrumpeerunud arstide ametitsunft muid ravimeetodeid kui need, mida suruvad neile peale ravimitehaste surmakaubitsejad.“

Mäletan, kuidas Werner nohusse jäädes kirus kõige pealt oma ema ja pidas seejärel maha loengu, sõrmede vahel homöopaatiline ravimkuulike:

„Loomulikult on selge, et see väike suhkrutükk ei sisalda pärast lõputut uhmerdamist ja lahjendamist enam ühtegi molekuli arcana’t ehk toimeainet, ning sama kindel on seegi,

et on naeruväärne rääkida seoses homöopaatilise ravimiga vee mälust, sest sellest pagana suhkrutükist on vesi välja auru tatud. Asi on kosmose mälus. Kui hõõruda arcana’t teatud täh tede asukohal põhineva mustri järgi uhmris kordamööda paremale ja vasakule, alati kindel arv kordi, sünnib ühendus kosmosega, millesse on universumi elu miljardite aastate jooksul kiiranud oma seemnevaru.“

Kui seadsin selle seisukohavõtu teaduslikust vaatevink list kahtluse alla, konstateeris Werner loomulikult, et ta aru saama toetavad lugematud kalkulatsioonid ja mõõtmised, mida ta on teostanud.

Hakkasin naerma.

Ta lagistas vastu – pilkehimuliselt.

„Ma aimasin, et sa pole selleski asjas võimeline omaalgatuslikult mõtlema! Asi on loomulikult tumeaines. Moodsa teadusliku mõtteviisi kohaselt on seda nähtava ainega võr reldes mitu korda rohkem ning selle olemasolu on suudetud juba aastakümneid välja arvutada ja ka konkreetselt vaadelda. Aga teadus ei suuda kunagi mõista, mis asi tumeaine on ning millistest asjadest käib selle taustal jutt. Sest kui teadus kas või millimeetri jagu mõistmise ja äratundmise rajale liiguks, tuleks sel tunnistada absoluudi võimalust, hinge võimalust ning võimalust, et pärast surma läheb elu edasi. “

Werner H. Berger sai podagradiagnoosi 2008. aasta jaanuaris, kolmanda haigushoo ajal. Arst lükkas proovisüstla paistes lii gesesse ja mikroskoobiga sooritatud analüüsi tulemus oli ilm selge. Kusihappeosakesed eraldusid nagu koevedeliku hulka imbunud kristallid.

Selgitamaks välja haigestumise tekkepõhjusi, küsis noor araabia päritolu arst kõigepealt tema alkoholitarbimise kohta. Werner polnud õigupoolest arstide jutul käinudki, sest oli tahtnud kanda enda haiguste ja hädade eest hoolt oma

meetoditega, seepärast tundus talle tolle täiesti võõra nooruki küsimus pealetükkiv. Ning kuna Werner polnud ülepea kes kendunud mõtisklema enda joodud vedelike hulgale, pidi ta omajagu puhkima, enne kui tal õnnestus pigistada välja umb kaudugi ausana mõjuv vastus.

Kõndides mööda taoismi ja budismiga tähistatud teed, oli Werner oma elu etappides viljelenud aastaid eri askeesi vorme, millega seostus olemuslikult ka karskus, aga tutvudes just nimelt G. I. Gurdžijevi õpetusega, oli ta selles osas pöör dunud hedonistlikuma taoismi kursile, milles esineva mõtteviisi kohaselt on kõik hingele meeldiv kasuks ka kehale. Werner avastas üsna pea, et paar klaasikest enne pintsli haara mist avas kanaleid, mis stimuleerisid loovust ja lasid tal impul siivsemalt töötada, ning kuigi ta tegelikult jõudis samasse sei sundisse ka meditatsiooni ja hingamisharjutustega, ei näinud ta põhjust, miks pidanuks mõne töötavaks osutunud meetodi välja praakima.

Matemaatilise pingutuse lõpetuseks vastas Werner:

„Võib-olla pudel päevas, rohkem kindlasti mitte.“ „Pudel mida?“ küsis arst.

„Enamasti armanjakki.“

„Seda on liiga palju,“ vastas arst. „Armanjakk on kange alkohol. Kui tahate edaspidi haigestumist vältida, peate ilm tingimata vähem jooma.“

Suund, mille vestlus omandas, polnud müstika saladustele pühendunud kunstnikule meeltmööda. Kuigi tehnilises mõttes oli Werner kuulduga nõus, mõistis oma organismi haavatavust ning vastuvõtlikkust mehhanismidele, mis reguleerivad iga elusolendi kehafunktsioone, tundus talle oma kogemusmaail mast lähtudes, et arsti lähenemisviis on läbinisti vale. See ilmnes suurepäraselt siis, kui arst soovis keelata tal ära ka punase liha. „Ainult sada grammi päevas,“ andis arst juhiseid, pälvides pal gaks tigeda pilgu. „Ja parem veel, kui üldse mitte iga päev.

Werner H. Bergeri tervenemisprogramm oli detailides rik kalik ja kangelaslik. Ta ei puudutanud arsti määratud ravimeid ega loobunud keelatud toitaineist, vaid hakkas neid rohkem tarbima, et stimuleerida oma organismi taluvust. Lisaks G. I. Gurdžijevi õpetustele viitas ta „Daodejingile“ : „Mida tahad nõrgestada, pead enne tugevdama.“2 Ta hankis lam barümba, kugistas selle koos luudega alla ja kannatas voodis lebades kolm nädalat.

Werner konsulteeris ühe homöopaatiale spetsialiseerunud tuttavaga, Smålandi ühingu ridades Gurdžijevi neljanda tee saladustesse pühendunud ortopeediga, kes kirjutas välja retsepti äärmiselt tugevatele ehk siis segustusvahekorra poo lest võimalikult lahjadele loodusravimitele, mille puhul sai rääkida lausa sajaprotsendilisest suhkrusisaldusest, ning sedavõrd range distsipliini kõrval toetus ta kõikvõimalikele leitavaile alternatiivseile ravimeetodeile, mis ühes pühen dunud meditatsiooniga leevendasid tihedas rütmis kordu vaid atakke, seda vahelduva eduga. Ta katsetas aktiivsöest ja linaseemnetest segatud kompressi, ta jõi kartulikeedu vett ning kurnatud sibulasuppi, ta määris paistes piirkonda joodi ja atsetüülsalitsüülhappe seguga ning segas vannivette joodi, kummelit ja meresoola. Werner arvas, et tervisekes kuse arsti vastuvõtu ainus kasu oli see, et nüüd ta teadis, mis haigusega oli tegu, ning et kuna probleem oli geneetiline, ei leidunud sellele teist lahendust kui tervendavad abinõud gee nide tasandil. Ta otsis abi hormeesist.

Hormees põhineb sakslase Hugo Schulzi 1888. aasta uuri musel pärmirakkudest; uurimuse järgi stimuleerib keemi lise mürgi või radioaktiivse kiirguse väike annus rakke, samas

2 Laozi, „Daodejing“. Tlk Jaan Kaplinski. Vagabund, 2001, lk 43. –Siin ja edaspidi tõlkija märkused, kui pole öeldud teisiti.

kui suur annus need tapab. Teooria kohaselt vallandab piisa valt lahjendatud mürk rakkudes stressireaktsiooni, mis akti veerib rakke parandama oma DNA-sse tekkinud kahjustusi. Werner Berger tellis oma keemikust sõbralt injektsioone. Ta süstis kord nädalas oma soonde radooniga mürgitatud sool veelahust, pärast mida keskendus ta neelama sülge ja juhtima qi’d oma organismi igasse meridiaani. Ta selgitas: „Hormees tõukab geenid liikvele ja meditatsioon paigutab nad tervise seisukohalt soodsamasse järjestusse. Ma tunnen oma rak kudes, kuidas see töötab, aga õppida on veel palju.“

Värvikas ja erakordsete keerdkäikudega p e r e k o n n a s a a g a

Tegelikkuse varjukülgedele pühendunud kirjanik Isak Severin töötab rahvusvahelistes kunstiringkondades legendaarse Stockholmi kunstniku Werner H. Bergeri eluloo kallal. Isak on veendunud, et kunstniku saladuste paljastamiseks peab ta põhjalikult välja selgitama Bergeri suguvõsa käekäigu kuni pisimate detailideni. Uurimustöö kasvab üle

p e a d p ö ö r i t a v a k s s e i k l u s e k s Belgia Kongo dzunglites, Austrias ja Prantsusmaal ning jõuab otsaga Rootsi, karmi ja askeetliku loodusega Unessaarele.

Fantaasiaküllane romaan

on tulvil müstilis-esoteerilisi seoseid, teaduse, religiooni ja kunsti imesid, unistusi ja reetlikku armastust.

Kõige selle võrdkujuks on Werner H. Berger, kes näib sõlmivat tehinguid varjatud jõududega. Tema salajasi püüdlusi saadavad Richard Wagneri ooperid.

H e i k k i K ä n n ö

on maalikunsti õppinud kirjanik, kelle sulest on sündinud neli mahukat romaani. ”Unessaar” on tema teine teos, mis pälvis 2019. aastal Runebergi auhinna, Soome hinnatuima kirjanduspreemia. Heikki Kännö stiili ja haaret on võrreldud legendaarse Mika Waltariga, tema lennukate süzeedega romaane on tõlgitud mitmesse keelde.