Ma ei suuda enne uinuda, kui olen veendunud, et nendega on kõik korras, seepärast ajan end püsti ning hiilin paljajalu ja kogu kehast värisedesKoridoritrepimademele.vaadatestunnen end väga pisikesena; hämarus muu dab ruumi lõputuks, minu ees oleks otsekui koletise haigutav suu. Lähen edasi – ma olen ema ja abikaasa. Karjäärinaine. See on minu maja. Minu turvapaik – ja soovin, et oleksin telefoni kaasa võt nud, siis saaksin seda lambina kasutada. Trepimademel piilun üle käsipuu. All tumedate varjude seas ei liigu miski. Ei kosta kobinat,
Ihu on kananahal. Miski äratas mu. Mitte uni. Midagi muud. Miski majas. Tunne ei kao, täpselt nagu siis, kui olin väike ja nii tugevasti luupainaja haardes, et arvasin end olevat tagasi tolles öös, ja kasuema tuli jooksuga mind rahustama, et ma tervet perekonda üles ei ajaks.
See pole teadvustatud mõte, vaid midagi metsikumat, vaistliku mat, ja ma tõusen istuma; olen korraga täiesti ärkvel ja süda peksab. Kell näitab 1.13 ning ma kuulatan liikumatult, olles kindel, et kuulen koridorist põranda kriiksatust või näen pimedast toanurgast eraldumas ähvardavat varju. Kuid midagi ei toimu. Ainult vihm toksib vastu akent ja öö vaikus umiseb.
1 Kaksteist päeva sünnipäevani
Majas on keegi.
Robert magab sügavalt, seljaga minu poole. Ma ei hakka teda ära tama. Tõenäoliselt polegi midagi lahti, kuid sellegipoolest olen ärevil ja murelik. Lapsed.
mida tekitavad ööpimeduses asju läbi uurivad murdvargad. Miski ei ähvarda.Tuuleiil saadab vihma vastu kõrget vitraažakent ja ma võpatan. Lähen koridori lõppu, otsaseina juurde, millesse aken täiusliku musta kaarena lõikub. Kätega silmi varjates surun näo vastu külma klaasi, kuid näha on vaid puude ebamäärased piirjooned. Ei mingit valgust. Keegi ei liigu. Sellegipoolest läbib mind taas värin, kui ümber L-kujulise koridori nurga keerates laste tubade poole lähen. Mul on väga halb eelaimus.
Järgmiseks lähen Chloe tuppa. Ka tema on sügavas unes, blondid juuksed padjal laiali, nähes välja nagu muinasjutu uinuv printsess, mis
Kui olen Willi ukse lahti lükanud, tunnen end kohemaid pare mini. Minu pisipoiss, viieaastane ja nüüd juba suurte laste koolis, magab selili. Ta on dinosaurustega teki pealt lükanud ning ta nii väga minu moodi tumedad juuksed on higist märjad ja sassis. Võib-olla on temalgi halb öö. Katan ta tekiga, kuid hoolimata sellest, kui õrnalt seda teha püüan, liigutab ta ja avab silmad.
„Muidugi.“rahul. Panen joonistusvihiku voodi kõrvale lauakesele ja annan talle musi. Ta on juba peaaegu uinunud ja tõenäoliselt ei mäleta sellest hommikul mitte midagi.
„See on dinosaurus,“ ütleb Will, naerab ja haigutab siis, otsekui teaks ta isegi, et joonistamine pole tema tugevaim külg, ja oleks sellega täiesti
„Mõni ime, et sa üles ärkasid,“ sosistan. „Magad niimoodi selle otsas.“ Vihik on avatud kõige viimase entusiastliku rasvakriidijoonistuse kohalt ning ma keeran seda hämaras üht- ja teistpidi, püüdes selgust saada, mis see olema peaks. Kui aus olla, siis näeb see välja nagu koer, kellest on autoga üle sõidetud. Kaks korda.
12 SARAH PINBOROUGH
„Emme?“ Ta on unine ja segaduses, ent minu naeratust nähes nae ratab ka ise ja vingerdab end küljele. Padja alt paistab joonistusvihik ja ma tõmban selle välja.
siis, et seitsmeteistkümneaastase kõigutamatu moodsa feministina tea taks ta mulle kohe, et muinasjutud on naistevihkajalik jama. Ennast oma hirmu pärast naeruvääristades lähen tagasi magamistuppa.
Heidan voodisse ja tõmban end kerra, Robert vaevu liigutab. Kell on alles pool kaks. Kui ma praegu magama jään, siis saan veel neli tundi puhata, enne kui pean üles tõusma. Uni peaks ruttu tulema –tuleb alati, sest mu elu on nii kiire, kurnav ja erutav – ning seepärast poen mõnusamalt teki alla ja jään ootama. Kuid und ei tule.
Eesootav päev tõotab tulla pikk.
Kell kolm vaatan üle e-kirjad – Buckleylt on saabunud kesköine õnnitlus eilse edu puhul kohtus, kus toimus Stockwellide lahutuse asjus hooldusõiguse arutelu –, seejärel lasen silmad üle uudiste ja lähen tualetti. Seekord Robert peaaegu ärkab, kuid pomiseb vaid midagi arusaamatut ja paneb raske käsivarre üle minu, kui taas tema kõrvale heidan. Pärast seda ma lihtsalt laman, peas vurisemas kiiresti läheneva päeva ajakava, ja lähen üha rohkem närvi, kuna olen sunnitud sellele väsinult vastu minema. Kontoris pean olema pool kaheksa ja üsna harukordne on, kui pääsen sealt varem kui kaheteistkümne tunni pärast, sedagi juhul, kui ei pea veel koos kolleegidega kohustuslikus korras pubisse minema. End lõdvaks lasta pole võimalik. Eriti praegu. Mind ootab firma noorima osaniku staatus. Kuid ma armastan oma tööd, tõesti armastan.
UNETUS 13
Teen jooga hingamisharjutusi, püüan kõik lihased lõdvestada ja meele tühjendada. See kõlab lihtsalt, kuid lõpeb tavaliselt sellega, et juurdlen igasugu tobeduste kallal, näiteks kas külmkapis on küllalt piima või kas peaksime praeguse gaasifirma uue vastu vahetama, ning kuigi südamerütm aeglustub, olen endiselt ärkvel.
Vaatan mobiili. Tundmatult numbrilt on kolm vastamata kõnet, aga kes iganes see ka on, peab ta ootama. Esmalt pean tegelema mil legi muuga. Alisoniga.
„Suurepärane töö eksproua McGregoriga.“ Naeratan ja viipan, et ta istet võtaks, kuid seda ta ei tee. „Tulemus kindlasti rõõmustab teda.“„Niipalju kui on võimalik rõõmustada, kui mees, kellega olid abi elus kolmkümmend aastat, on päikeseloojangusse jalga lasknud koos naisega, kes on sinu vanima tütrega üheealine.“
Uksele koputatakse ja ma hingan sügavalt sisse. Alisoniga pole kunagi lihtne asju ajada.
2
Üksteist päeva sünnipäevani
Alison„Sisse.“ Canwick on tublisti üle viiekümne ning veendunud, et vanus iseenesest lisab autoriteeti, ja tõsiasi, et ta on olnud advokaat palju kauem kui mina, on ülem tõsiasjast, et ta on mu noorempartner. Kui mind firmas osanikuks tehakse, siis ta lööb mu maha.
Tööl on kiire. Poole üheteistkümneks olen osalenud kahel koosolekul, tegelenud arvetega ning helistanud tagasi kolmele kliendile ja neile rahulikult selgitanud, et hoolimata sellest, kui ärritav on ootamine, ei saa ma kohtuid kiiremini tööle sundida ega ka partnerite advokaate kiiremini vastama utsitada, ja et iga kord, kui ma nende meelerahuks kuhugi helistama pean, läheb see neile maksma. Inimestel näib lahutamisega alati kiirem olevat kui abiellumisega.
„Olen kindel, et see totakas arvutiprogramm ei märgi alati õigesti.“
„Pean seda meeles,“ pressib ta läbi kokkusurutud hammaste.
Teine koputus päästab meid mõlemaid. Siseneb minu sekretär Rosemary – samuti üle viiekümne, kuid temast lausa õhkub soojust ja rõõmu –, käes suur vaas roosidega.
16 SARAH PINBOROUGH
Võta lihtsalt kiitus vastu, tahaksin öelda. Alisoni tugevaim ala on vihased kättemaksuhimulised naised. Ma pole isegi kindel, kas nad kõik ikka tahavad kättemaksu, kuid Alison kütab nad üles täispangale välja minema, täpselt nii nagu ta ise tegi kümne aasta eest, kui tema mees ta teise naise pärast maha jättis. Võib-olla, kui ta lõpetaks teiste naiste raevutulle õli valamise, siis rahuneks ta viimaks ka ise. McGregori lahutuse tulemus oli küll korralik, aga see polnud mitte täielikult Alisoni kliendi huvides. Kiitsin teda vaid selleks, et järgnevale teed siluda.
„Noh, jah, seda nüüd küll.“ Kuigi ta jätkuvalt seisab, jään istuma. „Asi puudutab sinu tasustatavaid tunde,“ ütlen ja ta nägu tõmbub pingule. Läheb lahti. „Sa oled juba kaks nädalat olnud alla kaheksa kümne protsendi ja ma tahtsin lihtsalt kontrollida, ega sul pole pingeid, mida me ei …“
„Palun, Alison, luba mul lõpetada.“ See ka. Alison ei eksi kunagi. Ega suuda nõrkust tunnistada. „Ma ei kutsu sind korrale,“ luiskan, „tahan ainult kindel olla, et sinuga on kõik korras. Tavaliselt oled sa eesmärkide täitmisel väga hea.“ Ausalt öeldes see viimane on tõsi. Alison on väga võistlushimuline ja kuigi ta ei pruugi keeruliste olu kordadega alati toime tulla, teab ta kindlalt, et peame püsima miinimum kaheksakümne protsendi peal, sest tegu on meie tasustatud töötundidega.„Minugaon kõik korras,“ vastab ta pahuralt. „Hoolitsen selle eest, et edaspidi oleks paremini.“
„Kui mingeid probleeme on, siis ma aitan alati.“ Niipea kui olen seda öelnud, saan aru, et see oli viga. Alisoni lõuapärad tõmbuvad pingule ja silmis välgatab pahameel.
Alison jääb uudishimulikult paigale ja ma ei viitsi teda minema saata.„See oli kimbuga kaasas,“ ulatab Rosemary mulle kaardi. Oh issand, Parker Stockwell.
„Kujutan ette, et talle eriti ära ei öelda.“
„Mulle?“ Olen segaduses. Mul pole mingit tähtpäeva ja Robert ei ostaks mulle iialgi roose. Ta teab, et eelistan kaunitele, kuid kõdunemisele määratud lilledele taimi, mis kasvavad edasi.
Veel kord suur tänu. Ja kui te mõnikord tunnete, et siiski võiks minna koos õhtust sööma, siis helistage mulle. Parker x Oigan. Rosemary vaatab mind küsivalt, ent Alison on teadvalt põlastav. „Las ma arvan – härra Stockwell?“ Ta keerab ringi ja lahkub; kuidagimoodi õnnestub tal seejuures võidurõõmus välja näha, mis mind veelgi rohkem ärritab.
Phoebe.
„Mul poleks midagi selle vastu, kui ta mulle judinaid peale ei ajaks,“ märgin lilli silmitsedes. „Kutsus mind õhtust sööma. Tõenäoliselt ta ei oodanud äraütlemist, mis siis, et ma abielus olen.“
UNETUS 17
„Te vaadake ainult!“ Ta viib lilled otse akna all seisvale dekoratiiv lauakesele. Need on kaunid, vähemalt kakskümmend õit.
„Tõsi. Aga igal juhul pole ta kindlasti minu tüüp.“ Hingan sügavalt ja kriipsutan Alisoni päeva tegemist vajavate ülesannete seast maha. „Võib-olla peaksin ta Alisoniga kokku sokutama.“ See mõte ajab mind naerma. „Miks temaga alati nii keeruline peab olema?“
„Alison on kade, muud midagi,“ vastab Rosemary. „Te olete noo rem, edukam, teil on kena perekond ja ... ah jaa, see tuletab mulle meelde – teie õde helistas. Ütles, et oli mitu korda proovinud teiega mobiilitsi ühendust saada. Tahab, et te tagasi helistaksite. Nii kiiresti kui võimalik, ütles.“
18 SARAH PINBOROUGH
Lilled, Alison, kiire päev ja unepuudus on korraga ununud. Phoebe helistas. Võtan välja tundmatu numbri, millelt on tehtud kolm kõnet. See on Suurbritannia number. Phoebe. Õde. Ta on tagasi. Ja ainus, mida ma mõelda suudan, on … Miks praegu? Miks nii napilt enne mu sünnipäeva?