Algupärand: Nigel Warburton A Little History of Philosophy Yale University Press 2011 © 2011 by Nigel Warburton Originally published by Yale University Press Tõlge on valminud Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooni noorte tõlkijate koolitusprogrammi raames. Raamatu väljaandmist toetas Postimehe Fond. Tõlkija: Robert Varik Toimetaja: Märt Väljataga Korrektor: Nele Otto-Luts Illustraator: Jeffrey Thompson Küljendaja: Ulla Väljaste Projektijuht: Merit Kask Eestikeelse väljaande autoriõigus: Postimehe Kirjastus OÜ, 2022 kirjastus.postimees.ee Kõik õigused kaitstud. Selle raamatu ühtegi osa ei tohi reprodutseerida ega edastada ühelgi kujul ega ühegi vahendiga ilma autoriõiguse omaja kirjaliku loata. ISBN (trükis) 978-9916-667-98-9 ISBN (elektrooniline väljaanne) 978-9916-667-99-6 Trükk: Tallinna Raamatutrükikoda
Sisukord 1
Mees, kes esitas küsimusi 7 Sokrates ja Platon
2
Tõeline õnn 14 Aristoteles
3
Me ei tea midagi 20 Pyrrhon
4
Aia rada 26 Epikuros
5
Kuidas õppida mitte hoolima 32 Epiktetos, Cicero, Seneca
6
Kes tõmbab meie niite? 38 Augustinus
7
Filosoofia lohutus 44 Boethius
8
Täiuslik saar 50 Anselm ja Aquino Thomas
9
Rebane ja lõvi 55 Niccolò Machiavelli
10 Vastik, elajalik ja lühike 61 Thomas Hobbes
sisukord
11
Kas on võimalik, et sa näed und? 66 René Descartes
12
Tee oma panused 73 Blaise Pascal
13
Läätselihvija 79 Baruch Spinoza
14 Prints ja kingsepp 84 John Locke ja Thomas Reid 15
Elevant toas 89 George Berkeley (ja John Locke)
16 Parim kõikidest võimalikest maailmadest? 95 Voltaire ja Gottfried Leibniz 17
Kujutletav kellassepp 101 David Hume
18
Vabana sündinud 107 Jean-Jacques Rousseau
19
Reaalsus läbi roosade prillide 112 Immanuel Kant (1)
20 Mis saaks, kui kõik teeksid nii? 117 Immanuel Kant (2) 21
Praktiline õndsus 123 Jeremy Bentham
sisukord
22 Minerva öökull 128 Georg W. F. Hegel 23 Pilguheited reaalsusse 134 Arthur Schopenhauer 24 Kasvuruum 139 John Stuart Mill 25 Ebaintelligentne kavandus 145 Charles Darwin 26 Elu ohverdused 152 Søren Kierkegaard 27 Kõigi maade proletaarlased, ühinege! 157 Karl Marx 28 Ja mis siis? 163 C. S. Peirce ja William James 29 Jumala surm 169 Friedrich Nietzsche 30 Maskeeritud mõtted 174 Sigmund Freud 31
Kas Prantsusmaa praegune kuningas on kiilaspäine? 180 Bertrand Russell
32 Päh-hurraa 186 Alfred Jules Ayer
sisukord
33
Vabaduse äng 192 Jean-Paul Sartre, Simone de Beauvoir ja Albert Camus
34 Keele nõiduses 198 Ludwig Wittgenstein 35
Mees, kes küsimusi ei esitanud 203 Hannah Arendt
36 Vigadest õppimine 209 Karl Popper ja Thomas Kuhn 37 Kontrolli alt väljunud rong ja soovimatu viiuldaja 216 Philippa Foot ja Judith Jarvis Thomson 38 Õiglus läbi teadmatuse 221 John Rawls 39 Kas arvutid suudavad mõelda? 227 Alan Turing ja John Searle 40 Tänapäeva kiin 232 Peter Singer Register 240
1. peatükk
Mees, kes esitas küsimusi Sokrates ja Platon Umbes 2400 aastat tagasi mõisteti Ateenas surma üks mees selle eest, et ta esitas liiga palju küsimusi. Filosoofe oli olnud ka enne teda, kuid just Sokrates oli see, kes lükkas filosoofiale hoo sisse. Kui filosoofial oleks oma kaitsepühak, siis oleks see Sokrates. Nösuninaga, täidlane, kahvatu ja veidi veider Sokrates ei sobinud hästi teiste sekka. Ehkki välimuselt inetu ja tihti pesemata, oli tal erakordne veetlus ja terav mõistus. Kõik Ateenas nõustusid, et päris temasugust pole varem nähtud ega nähta tõenäoliselt ka tulevikus. Ta oli ainulaadne, kuid tekitas ka palju pahameelt. Iseennast nägi ta sellise parmlasena, nagu on kiin, kes väga vastikult hammustab. Need putukad on küll ärritavad, kuid ei tee tõsist kahju. Ateenas sellega kõik ei nõustunud. Paljudele ta väga meeldis, kuid oli ka neid, kes leidsid, et ta avaldab ohtlikku mõju. Noore mehena oli ta olnud vapper sõdur, võideldes Peloponnesose sõdades spartalaste ja nende liitlaste vastu. Keskea veetis ta loivates turuplatsil, peatades aeg-ajalt inimesi, et esitada
8
väike filosoofia ajalugu
ebamugavaid küsimusi. See oli enam-vähem kõik, mida ta tegi. Kuid küsimused, mida ta esitas, olid teravad kui habemenuga. Need näisid otsekohesed ja selged, kuid tegelikult need seda polnud. Näide selle kohta on tema vestlus Euthydemosega. Sokrates küsis temalt, kas petta on ebamoraalne. Loomulikult, vastanud Euthydemos. Ta arvas, et see on ilmselge. Aga mis siis, küsinud Sokrates, kui su sõber tunneb end viletsalt ning võib ennast tappa ja sa varastad tema noa? Kas pole ka see mitte pettus? Loomulikult on. Kuid selline tegu on ju moraalne ning kaugeltki mitte ebamoraalne. See on hea tegu, mitte halb, olgugi et pettus. Euthydemos vastab jaatavalt ning räägib nüüd enesele vastu. Kavala vastunäite abil näitas Sokrates, et Euthydemose üldine arvamus, nagu oleks pettus ebamoraalne, ei kehti igas olukorras. Euthydemos polnud seda varem taibanud. Ikka ja jälle demonstreeris Sokrates, et inimesed, keda ta turuplatsil kohtas, ei tea tegelikult seda, mida nad arvasid, et teavad. Üks väejuht alustab vestlust täieliku kindlusega, et teab, mida tähendab „vaprus“, kuid pärast 20 minutit Sokratese seltsis lahkub sügavas segaduses. See kogemus võis olla tõsiselt häiriv ja ajada hämmeldusse. Sokratesele meeldis väga näidata inimeste arusaamade piire ning seada kahtluse alla eeldusi, millele nad oma elu olid rajanud. Edukas vestlus oli tema jaoks selline, mille lõpul sai igaüks aru, kui vähe ta tegelikult teab. See on palju parem, kui elada edasi arvamusega, et saad millestki aru, kuigi sa tegelikult ei saa. Tollases Ateenas saadeti rikaste meeste pojad õppima sofistide juurde. Sofistid olid nutikad õpetajad, kes andsid kõnekunsti tunde. Selle eest küsisid nad väga palju raha. Sokrates aga, vastupidi, ei küsinud oma teenuste eest mingit tasu. Tema hoopis väitis, et ei tea midagi ning kuidas ta saaks siis kedagi üldse õpetada. Sellegipoolest pöördusid õpilased tema poole, et kuulata ta vestlusi. See ei tõstnud Sokratese populaarsust sofistide silmis.
mees, kes esitas küsimusi
9
Ühel päeval läks tema sõber Chairephon Apolloni oraakli juurde Delfis. Oraakel oli vana ja tark naine, sibüll, kes vastas külastajate küsimustele. Ta esitas oma vastused tavaliselt mõistatustena. „Kas leidub kedagi targemat kui Sokrates?“ küsis Chairephon. „Ei,“ kõlas vastus, „mitte keegi pole targem kui Sokrates.“ Kui Chairephon sellest Sokratesele rääkis, siis ei tahtnud ta seda esmalt uskuda. See ajas ta segadusse. „Kuidas saan mina olla Ateena kõige targem mees, kui ma nõnda vähe tean?“ mõtles ta. Ta pühendas aastaid inimeste küsitlemisele, et saada teada, kas leidub kedagi temast targemat. Lõpuks mõistis ta, mida oraakel oli silmas pidanud ja et tal oli olnud õigus. Paljud inimesed on head mitmesugustes asjades, mida nad teevad – puusepad tunnevad hästi puutööd, sõdurid oskavad võidelda. Kuid keegi neist ei ole tõeliselt tark. Nad ei tea tegelikult, mida nad räägivad. Sõna „filosoof“ tuleb kreeka sõnadest, mis tähendavad „tarkuse armastust“. Lääne filosoofiatraditsioon, mida ka käesolev raamat järgib, algas Vana-Kreekast ning levis üle laia maailma, rikastudes aeg-ajalt ka idamaiste ideedega. Tarkus, mida filosoofia hindab, põhineb argumentidel, arutlusel ja küsimuste esitamisel, mitte lihtsalt asjade uskumisel sellepärast, et keegi tähtis isik on nõnda öelnud. Sokratese jaoks ei tähendanud tarkus lihtsalt paljude faktide tundmist ega teadmist, kuidas midagi teha. See tähendas meie eksistentsi tõelise loomuse mõistmist, sealhulgas ka meie teadmiste piiride tundmist. Ka tänapäeva filosoofid tegelevad enam-vähem sellesamaga mis Sokrates: esitavad raskeid küsimusi, peavad silmas tõendeid ja põhjendusi ning püüavad kõigest väest vastata mõnele kõige olulisemale küsimusele, mida me saame endalt küsida selle kohta, milline on reaalsuse olemus ja kuidas elada. Kuid erinevalt Sokratesest on moodsate filosoofide eeliseks see, et nad saavad toetuda filosoofilise mõtte ligi kahe ja poole tuhande aastasele traditsioonile, millele oma ideid rajada. Käesolev raamat uurib mõnede võtmetähtsusega mõtlejate ideid, kes on kirjutanud Lääne mõtteloo traditsioonis, millele pani aluse just nimelt Sokrates.
10
väike filosoofia ajalugu
Sokratese tegi nõnda targaks see, et ta ei jätnud küsimuste esitamist ning oli alati valmis oma ideede üle väitlema. Ta kuulutas, et elu on elamisväärne ainult siis, kui sa mõtled selle peale, mida teed. Läbimõtlemata elu võib küll sobida kariloomale, kuid mitte inimesele. Filosoofi kohta ebatavaliselt ei pannud Sokrates midagi kirja. Tema jaoks oli kõnelemine midagi palju paremat kui kirjutamine. Kirjutatud sõnad ei vasta lugejale, need ei suuda sulle midagi seletada, kui sa neist aru ei saa. Näost näkku vestlused on hoopis paremad, arvas ta. Vestlustes me saame võtta arvesse, missuguse inimesega räägime, me saame oma sõnu otseselt kohandada, et oma sõnum arusaadavaks teha. Kuna ta ise keeldus kirjutamast, teame me seda, millesse see suurmees uskus ja mille üle ta vaidles, peamiselt Sokratese parima õpilase Platoni kirjutiste kaudu. Platon kirjutas üles terve rea vestlusi Sokratese ja inimeste vahel, keda too küsitles. Neid tuntakse platooniliste dialoogidena ning need on mitte ainult tähtsad filosoofia-, vaid ka kirjandusteosed – mingis mõttes oli Platon oma aja Shakespeare. Lugedes neid dialooge, saame aimu, missugune Sokrates oli, kui nutikas, kui ärritav. Tegelikult on asi keerulisem, sest me ei saa kogu aeg hästi aru, kas Platon kirjutab sellest, mida Sokrates tegelikult ütles, või paneb ta lihtsalt oma mõtted tegelase suhu, keda nimetab Sokrateseks. Üks nendest mõtetest, mida enamik inimesi peab Platoni, mitte Sokratese omaks, on see, et maailm pole üldse selline, nagu näib. Nähtumuse ja reaalsuse vahel on märkimisväärne erinevus. Enamik meist peab nähtumusi ekslikult reaalsuseks. Me arvame, et saame aru, kuid tegelikult ei saa. Platon uskus, et vaid filosoofid saavad aru, missugune maailm päriselt on. Nad avastavad reaalsuse olemust mõtlemise abil, selle asemel et usaldada oma meeli. Oma seisukoha selgitamiseks kirjeldab Platon koobast. Selles väljamõeldud koopas on inimesed aheldatud näoga seina poole. Nad näevad enda ees võbelevaid varje, mida peavad reaalseteks
mees, kes esitas küsimusi
11
asjadeks. Tegelikult need pole reaalsed. See, mida nad näevad, on varjud, mis tekivad nende selja taga põleva tule ees hoitud esemetest. Need inimesed veedavad terve oma elu, arvates, et seinale heidetud varjud ongi reaalne maailm. Siis murrab üks neist end oma ahelatest lahti ning pöördub tule poole. Esmalt on ta silmad hägused, kuid siis hakkab ta nägema, kus ta on. Ta eksleb koopast välja, kuni saab lõpuks vaadata päikese poole. Kui ta naaseb koopasse, ei usu keegi tema sõnu välismaailma kohta. Mees, kes murrab end ahelatest lahti, on nagu filosoof. Ta näeb nähtumustest kaugemale. Tavainimesed ei saa päriselt reaalsusest aru, sest nad on rahul vaid enda ette vaatamisega, mõtlemata sellele sügavamalt. Kuid nähtumused on petlikud. See, mida nad näevad, on varjud, mitte reaalsus. See lugu koopast on seotud sellega, mida hiljem hakatakse nimetama Platoni ideedeõpetuseks. Seda on kõige kergem mõista näite abil. Mõtle kõikidele ringidele, mida oled oma elus näinud. Kas mõni neist oli täiuslik? Ei. Mitte ükski neist pole olnud absoluutselt täiuslik. Täiusliku ringi iga punkt oleks ühekaugusel keskpunktist. Reaalselt olemasolevad ringid ei suuda seda nõuet täita. Kuid on ju arusaadav, mida mõeldakse sõnadega „täiuslik ring“. Missugune on siis see täiuslik ring? Platon ütleks, et täiuslik ring on ringi idee. Kui tahta mõista, mis on ring, tuleks keskenduda ringi ideele, mitte tegelikele ringidele, mida on võimalik joonistada ja silmaga kogeda ning mis on kõik mingil moel ebatäiuslikud. Sarnaselt arvas ka Platon, et kui tahta teada, mis on headus, tuleks keskenduda headuse ideele, mitte selle konkreetsetele näidetele, mida on võimalik vaadelda. Filosoofid on sellised inimesed, kes sobivad kõige paremini ideede üle abstraktselt mõtlema; maailm eksitab tavainimesi, kui nad seda oma meeltega haaravad. Kuna reaalsuse üle mõtlemine on filosoofide tugevus, siis pidanuks Platoni meelest nendele kuuluma ka kogu poliitiline võim. Oma tuntuimas teoses „Riik“ kirjeldab Platon oma kujutlust täiuslikust ühiskonnast. Filosoofid asetseksid seal kõige kõrgemal